Luukamber klassikaraadio stuudios on Eesti muusika ja teatriakadeemia koorijuhtimise ja orkestrijuhtimise õppesuuna juht. Tõnu Kaljuste, tere. Tere. Luukamber küsib täna teie käest kolme teema kohta. Räägime koorijuhtide palgaküsimusest. Räägime õppimisest, Eesti muusika ja teatriakadeemias ja räägime laulupeoga seonduvast. Olete nõus? Eesti koorijuhtide liit. Ta on tegutsenud rohkem kui 15 aastat. Ja nüüd tegeva juhi Heli Jürgensoni eestkõnelemisel on viimase paari aasta jooksul hakatud rohkem rääkima ja teravamad väljaütlemised puudutavad koorijuhtide palgasüsteemi. 2019. Sügisel avalikustati Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi poolt tellitud uuringu tulemused mis väidavad, et laulu- ja tantsupeo liikumise kollektiivide juhid on väga habras seisus ja peetakse silmas eelkõige seda ebapiisavat rahastamist, ebamääraseid töövõtulepinguid, sotsiaalseid garantiisid ja selliseid probleeme. Et kas seda asja üldse on hakatud ajama õigest otsast. Siinkohal pean ütlema, et ma pole siinsete ametiühingute tegevusega päris kursis aga no kui tajun välismaal olles nende kohalolu või asjalikumat mõju peaaegu elu igas sfääris. Ma arvan, et ei ole ju olemas füüsika õpetajatel, kirjandus, õpetajatel ja muusik, õpetajatele erinevaid õigusi, igal pool, õpetajad, neid käsitletakse ühtemoodi. Ma loodan, et lahendus saabub just nagu taolist suurt pilti silmas pidades. Siis tegelikult puudutab see palgaprobleem ju väga suurt osa muusikuid, et kas muusikud peaksid läbi oma esindajate rohkem endast. Kandma no eks ikka kuidagi peavad inimesed oma õiguste eest võitlema. Maailma kogemus on, et peavad olema tugevad ametiühingud. Põhjamaades vähemalt on see nii. Aga millised organisatsioonid Eestis peaksid üldse seisma muusikute õiguste eest? Ma veel toonitada, et ega ma ei ole selle ala spetsialist, aga tundub, et ametiühingud koos muusikanõukogu ja koorijuhtide liiduga peaks ühe laua taga olema. No olid ajad, kui keegi suur isiksus helistas suurele poliitikule ja nõudis. Ja asi sai teoks. Hirvo Surva ütles, et näiteks praegune peaminister kutsus teda enda juurde ja oli antud teemaga kursis ja teemast väga huvitatud. Ehk laheneb see hoopis niipidi. Mina isiklikult usun, et asi leiab lahenduse. No praegu on siiski see koorijuhtide palgaküsimus väga teravalt üleval, siin on ka rahvusringhäälingu mitmed programmid selle teemaga tegelenud, hiljuti oli Eesti Televisioonis arutelusaade suud puhtaks, et kuidas saaks selle asjaga teie arvates edasi minna, sest kui asi on terav, siis võib juhtuda, et tekivad kriipimised, aga kuidas peaks nüüd edasi minema, et asi läheks nagu kuidagi üle võlli või käest ära või või näotuks kuulata ja vaadata neid debatte, siis? See, kuidas koorijuhid oma õiguste eest võitlevad, siis peaks taolise kurtmise asemel leida rohkem liitlasi, kellel on samasugused probleemid. Seega see muusiku õpetamine, olgu see klaveri, viiuli või laulu õpetamine, nende töö vajab lihtsalt väärtustamist. Selles on ühinemise soni jõud. Kas te oskate öelda, mitu muusikatundi praegu nädalas tavalises koolis üks? Oleneb õppejõust aga lähemegi õppimise juurde võtame teise teema õppimine Eesti muusika teatriakadeemias ja seda annab väga hästi siduda selle palgaküsimusega, sest see koorijuhtimise palgaküsimus on üles võetud ka ühe sellise argumendiga seotud, et noori tuleb aina vähem koorijuhtimise erialale kõrgharidust omandama ja sellega ühtlasi seatakse ka mingisugune oht laulupidude järgmisele toimumisele või üldse edasisele arengule. Et kas vastab tõele, et koorijuhtimise erialasse tuleb vähem õppijaid oma. Seda tendentsi otsa koolis nad ülejäänud Elleri kool ja muusikakeskkool on küllaltki stabiilsed kõrghariduse omandamine, laulupeod on omavahel seotud nagu kaudselt. Laulupeo repertuaar ei ole nii raske, et seda peaks kohapeal juhendama kõrgharidusega spetsialist. Olulisem on laulupeo üldjuhtidelt tulev metoodika, kuidas antakse edasi neid näpunäiteid luuakse niisugust universaalset tõlgendust muusikale, millel pole suurt kohta nagu isikupärasteks interpitatsioonideks. Teiselt poolt, mida parem muusikaline haare, seda kergem on oma tööd teha. Ma arvan, et õpetaja Arno tüüpi viiuliga või hästi klaverit valdav muusik võib jõuda selles töös hea tulemuseni, et kätega vehkimine on küll koorijuhi tunnususega, kuid pole ainus tee. Alles hiljuti nägin teles, kuidas dirigent juhatas ühelset Kungla rahvast. Pole ju ehkimiseks põhjuks, eks hinga sisse ja laula. Kui suur osa tänastest tudengitest on teiste riikide kodanikud kolmandik kuni pooled oleb aastast. Aga mis kasu saab Eesti riik sellest, kui me koolitame näiteks Ameerika või Prantsusmaa või veel kellelegi tudengeid? No eks need tudengid juhendavad muusikuid samamoodi nagu eesti tudengid, olgu see siin või sealpool piiri, kõik oleneb, kuhu neid kutsutakse ja missugust tegevust nad ise alustavad. Minu juures on andnud mitmed ja paljud on öelnud, et soovivad siin õppida, kuna neil meeldib siinsete heliloojate muusika. Ma vaatan siin õppinud välistudengite kavu, mida nad hiljem juhatavad välismaal, siis Eesti muusika osas on suur prioriteet. See on väga suur tuntud osa sellest kavalist, mis nad teevad, on eesti muusika. Näiteks mu üks jaapannas tudeng annab muusikatunde hoopis VHK-s. Praegu Inglismaalt tulnud tudeng tõi näiteks tundi iga kord uue teose ja olen teda kasutanud nii lauljana kui dirigendina mitmes erinevates projektides. Iirimaa tudeng tõi näiteks väga huvitavat muusikat, millest mul polnud aimugi et näitlejad on palju, aga need kõnelevad ühte, et rahvusvahelisus arendab meie leviala maailmas. Meie kultuuri, levimuusika levi ole maailmas ei annab siinsetele üliõpilastele head informatsiooni mujal toimuvast. Näiteks ma nüüd ei ole võib-olla täpne, aga ma kuulsin, et Võru oli see Valga muusikakool ei leidnud endale klaveriõpetaja, et niisugust kontsertmeistreid, kes saadaks klaveril ja lõpuks oli keegi huvitatud inimene hoopis välismaalt. Nii et ega töökohad vabas maailmas tühjaks. Ja kui nad on olemas. No vot ütlesite praegu, et need tudengid tutvustavad Eesti muusikat, kas Eesti muusika siis vajab endiselt välismaal tutvustamist? Iga päev iga uus isiksus on teretulnud. Palju ei ole kunagi palju. Nii et tegelikult nende Eesti muusika ja teatriakadeemia lõpetanud inimeste läbi Eesti muusika levib edasi mujal maailmas. Loomulik, aga öelge, millised repertuaari, muusika ja teatriakadeemias läbitakse, kui ollakse tudeng, et kas on võimalik ka spetsialiseeruda näiteks mõnele kitsamale žanrile voi ajastule siin on meil endalgi ju väga mitmeid kollektiive, kes on väga zhanripõhised. Suures joones ma olen liigendanud enda jaoks õppe, nii et bakalaureuse lõpueksamiks saab üliõpilane minult kogemuse, baroki ja Viini klassika dirigeerimisel. Siis ma lähtun rohkem baroki artikuleerimisest ja sellest kogemusest, mis ma olen ise saanud selle dirigeerimisel. Ja magistriõppes lisandub TÖÖ uuema muusikaga ja hilisromantika niisugust nõudlikumate pardituudidega. Millisel kohal õpperepertuaaris on meie enda rahvusromantiline koorimuusika ja üldse meie endi heliloojatega täna kirjutatud? Varajase muusika rahvusromantiline muusika kuulub rohkem muusikakoolide repertuaari aga see oleneb muidugi üliõpilast endast. Eks seda on ka meie muusikaakadeemia kavades. Näiteks mul oli viimane projektinädal oma üliõpilastega ja kaheksa noore heliloojaga. Avastasime koos, jagasime soovitusi nii lauljatele kui heliloojatele. Eks uue heliloominguga tegelemine sellel hetkel just kus on kõige värskem, seda pole maailmas kunagi kõlanud. On hoopis teistmoodi lähenemisega kui see muusika, mis on saanud juba maailmas mitmeid kordi erinevaid interpretatsioon. 2019. Sügisel oli Eesti noorte koorijuhtide konkurss, konkurss toimub iga viie aasta järel ja võtab siis kokku järeltuleva põlve. Sellised noorsandid pakub neile võimaluse interpreteerida muusikat, et siis spetsialistide hinnangu all ja koorijuhtide konkursi üks töövoor oli Eesti rahvusmeeskooriga rahvusromantilise meeskoorimuusika interpreteerimine. Seal oli Tubin Cap saar. Aga pärast selle vooru ärakuulamist ütles Ene Üleoja, et tegelikult on ühe põlvkonna jooksul minetatud oskus interpreteerida rahvusromantilist muusikat. Palun, kas te kommenteeriksite seda? Ma arvan, et igas generatsioonis on isiksused, kes leiavad oma ehk uue suhte igasugu muusikaga. Vaat sellel aastal võite üle maailma kuulata Beethoveni muusikat ja igal pool tähistatakse tema 200 viiekümnendat sünniaastapäeva. Ma ei tea, kuidas musike interpretatsioonioskuse kaotamine üle meelest käib, aga kui kuulata Beethoveni sümfooniat tõlgendusi praegu rajani aegadega, siis võib kinnistunud ettekujutusega inimene pidada aga praeguste generatsioonide tõlgendusi vanade oskuste minetamisena. Ma tahan öelda, et olukord on veidi keerulisem kui mitte lahmida ühe liigutusega kogu generatsiooni suunas. Igal juhul üks kvaliteet, mida tundides püüan üliõpilastes arendada, on vabanemine teada-tuntud maneeridest näidata, kuivõrd rikas, võib-olla muusika tõlgendus, kui sellel mitte läheneda selle nurga alt, et et kuidas teost peab juhatama, vaid missugused võimalused partituuris peituvad. Vokaalmuusikas saab kõik alguse, teksti tähenduse ja karakteriotsingutest lapsena muidugi enemaalt imiteerima. Koolis oleme juba inimesed, kes loovad ise. Mõnedel üliõpilastel on tugevamad eelarvamused kui teistel. Kõik oleneb inimesest ja tema mõjutajatest. Sellisel juhul neid meie koorimuusika tüviteoseid. Me võime interpreteerida täna nii, nagu soovime. Nagu me täna tunneme. Interpretatsioonis. Tõlgenduse ürgvokaalmuusikas on ju tekst, muusika on tihtipeale teksti võimendamine, võimendamine lisaks veel sa võid hakata näiteks teksti tõlgendamisest pihta, kui sa laulad seda teksti ühe noodi peal. Sa sellesama noodi peale sa saad selle sõnumiga edastatud, ilma selleta tuleks juurde üldse harmooniat või meloodiat. Inimese enda ürgses andekuses on võimet selle ühe noodiga ühe tekstiga juba midagi ette kujutada. Kui viia tuleb juurde helilooja loodu õel kompositsioon siis inimene, kes hakkab seda tõlgendama, peab olema täielikult vaba, et seda tõlgendada. Loomulikult on olemas agoogilised märgi ja dünaamilised märgid ja kõik see muu. Aga see ei ole sama, mis liikluses. Liiklusmärgid. Et sa pead sõitma selle kiirusega ja siin on nii ja naapidi tarvis käituda. Need on tihtipeale seotud karakteritega tihtipeale seotud erinevate väljakujunenud ajalooliste tavadega. Ja see aeg. On olnud muusikaajaloos väga pikk, kus teatud teoseid on tõlgendatud. Sellest teemast võib ju teha terve saate näidete hulk, kui on tõesti suur loomulikult siia kaasa kõik see niisugune muusikaline kogemus ja stiilitunnetus ja pieteeditunne. Aga niisugust, et ühest tõde seda teost tehakse, nii seda, seda ma püüan nagu selles töös vältida, sellepärast et tihtipeale on seotud ruumiga, kus hätta kantakse ruum, tihtipeale määrab ka diktsiooni artikulatsiooni tempo ja, ja näiteks, kui mõelda meie dirigent helilooja peale, Gustav Ernesaks, kes käis rammiga mööda Venemaad esitas, näitame ühte-kahte teost vetes erinevates saalides ja ise olen kogenud seda näiteks Pärnu kuursaalis, kuidas ta ühte teost päras korduses ta tõlgendas kogu aeg erinevalt. Nii et see niisugune väljendus, et nagu üks väljakujunenud stiil on olemas, mida peaksid noored praegu omanda. See on väga niisugune mitmetahuline probleemide ring. Tihtipeale on tegemist ka kõla erinevusega, mis on tänapäeva lauljatele, mis oli siis nii, et väikseid nüansse on hästi palju, mis teevad selle teema mitmekesiseks. Aga miks te arvate, miks on tekkinud osadele sellistele lauludele mingid lisaväärtused? Iga õhtul kuskil tekib mingi muusika, aga kas lisaväärtuseid kaovad mingid väärtused, see oleneb kõik sellest kvaliteedist, mida sel õhtul esitatakse. Nii et seda, seda üldiselt nii ei saa öelda, et ilm on hukas ja noored ei oska delegeerida, see ei ole eriti pädev. Olgu, Eesti muusika ja teatriakadeemia dirigeerimise osakonna tudengid teevad praktikat, milliste kollektiividega EMTA koori kuuluvad kõik kooridirigeerimise tudengid, homme on seal heliloojaid ja instrumentalist. Kuigi pean ütlema, et vokalistide jaoks ei ole koor soovitav seda just merel õppejõudude tõttu ja võib-olla ka selle protsessi intensiivsuse tõttu. Aga ma loodan, et selles valdkonnas tekivad muutused, sest ma ei arva, et okkalistid, et erinevad näiteks instrumentalistidest nii palju, et instrumentalistina saavad orkestris mängija okkalistid, ei saa kooris laulda, nii et loodan väga muutustele ja paljud meie tudengid teevad koormiste tööd erinevates harrastuskoorides, nii et see toimub veel väljaspool teda, õpetada. Aga harrastuslauljatega nüüd mainitud koormeistritööle lisaks millised kokkupuuted on tudengitel, kas igal tudengil on üks oma kollektiiv või mitu, kelle peal ta siis noh, ütleme niimoodi kooliväliselt ennast arendab ja kas ja kui palju on õppejõud selle tudengikooritegemisega kursis, kui palju nad jälgivad? Ise soovib, et õppejõud tuleb tema taidluskooriproovi, siis ma olen iga kord kutsudele reageerinud, ei läinud, aga põhiliselt soovid tekivad vahetult enne eksamit. Argitöös tahab siiski igaüks juhi rooli ise käes hoida ja iga juhtuneb ise, kuidas ta ennast mugavalt tunneb. Nii et seda niisugust iseseisvust mõtlemises on igale dirigendile vaja. Aga selline meistrid, sellid, õpipoisid, selline jada ikkagi nagu kehtib, kui tudeng soovib. Loomulikult, aga millised omadused peavad olema koorijuhile, mille väljaõpetamiseks on muusikaakadeemia? No vaata, tähendab vabas maailmas saavad inimesed mõjutusi igalt poolt, et ma ei taha olla niisugune arrogantse jumega inimene, aga ma pean ütlema, et juba ENSV ajal olid minu iidolid mujal kui kodus, kus ma õppisin, see ei tähenda seda, et ma ei saanud siin õpet, aga lihtsalt ideaalid olid mujal. See on ka praegu nii kindlasti paljudele noor, lihtsalt uudishimulik ammutab kõikjalt, kust aga saab. Suured isiksused mõjutavad kõiki ja kui ma vaatan tuntud teadva heade teoste interpretatsioon ülemaailmas, siis ega neid dirigent kes mõjutavad interpretatsiooni ja teevad erinevaid tõlgendusi, mis on väga uudsed ja huvitavad, ega neid nii väga palju ei ole. Enamjaolt käivad ikka juba tallatud radu. Ja nii et lisaks muusikale saab dirigent ka igasuguseid mõjutusi erinevatest kunstidest. Lühike vastus sellele küsimusele on, et MTA lõpetanud koolijuhile antakse loodetavasti kaasa suur annus uudishimu maailma avastamiseks. Aga millised on need omadused, mida Emmdeeaa õpetada ei saa, mis peavad olema nagu kaasasündinud, aga mis peavad ilmtingimata olemas olema, et koorijuhid saaks hea koorija. Aveediks suusatan slaalomi ka sellest kepist niipidi mööda, et ma püüan nagu orkestridirigeerimise ja kooridirigeerimise vahel luua silda, sest lokaal arendab pillimängu ja artlikulatsioon ja pillitundmine arendab vokaali. Muusikatunnetuse ja tundmine on universaalne. Ja aeg on läinud nii suure kiirusega, et tänapäeval kohtad juba muusikuid näiteks puhkpilli mängijaid, kes on niivõrd universaalsed, nad mängivad ühes orkestris sümfoonilised muusikat ja teises orkestris teevad džässi bigbändimuusikat. Nad on niisugused, kes ei eksi ka stiililiselt. See on väga suur, et tekib universaalseid muusikuid hästi palju, kes ei ole kapseldunud, vaid ühte stiili, ühte niisugusse, väikesesse peenrasse, nii et kui küsite, et missugused asjad inimesel peab olema kaasa sündinud, siis tegelikult niisugust erinevates žanrites eredas tunnetustes õppimine, kept muusikul, terve elu, see võib-olla mingil perioodil ei saa ühele stiilile üldse pihta. Ta ei leia endas seda tunnetust, aga see kõik avaneb. See ei ole niisugune pakett, mida lähed, ostad poest ja lülitanud endal nagu emotsionaalsus skaalasse sisse, vaid see vajab lihtsalt nagu. Et maaaeg on nii tormiline praegu 16 aastane pianist näiteks mängib veatult Tšaikovski klaverikontserti mis minu õppeajal täitsa nagu mõeldamatu oleks olnud maailmaime. Et see tase on niivõrd arenenud aastatega. Ja mina ei saa üliõpilased otsa vaadata ja öelda talle, et tõsimeeli öelda, et Cyrillus Kreegi koorilaul on väga raske, et seda on raske omandada, nagu tihtipeale kuulda olnud. Ühesõnaga õppijatel peavad olema samad omadused, mis igal sajandil niisugune õpihimu ja uudishimu trikkide kaunite kunstide vastu. Et noh, mida ei tohi nagu silmade eest kaotada, on sajandinumber, kus sa elad. Ja seda emakeelt, millesse omandad hariduse ja seda kultuuri, millesse emakeel on. Te ütlesite, et te püüate luua silda orkestri juhtimise ja koorijuhtimise vahel, et need tegelikult ei olegi nii väga erinevad. Samas on kõik dirigendid öelnud, et orkester ja koor, et need on täiesti erinevad instrumendid, muusikes teeb muusikat, teatud metoodika olemasolul saab mõlemaga hakkama, et see on siis nagu. Käisime just näiteks taolise näite puhul nagu bigbänd ja sümfooniaorkester, inimese tunnetuslik pool, ta võib niivõrd erinevas žanris olla, sama on ka see, et kui ma näiteks viimasel kontserdile Stokkumisega jõulukontsert järsku tuli tarnesoov produtsendi poolt, sümfooniaorkester tõuseb püsti ja laulab ühte jõululaule Krahlis Neljahäälset ilusti. See kõlas nii kaunilt. Ma ei näinud ühtegi niisugust nägu, mis oleks õnnused, oi, see pole meie asi või midagi. See on tihtipeale ka muusikapedagoogikas sees, et enne, kui inimene hakkab instrumenti õppima, ta laulab selle partii läbi. Ma olen Leningradis õppejõu muushini poolt, on nad ise puldi kõrval, kui ta ütleb, et kes on dirigeerinud äsja Beethoveni sümfooniad, et oot, oot, kuidas te seal näitasid laulge teise oboe partii mulle, kuidas kõlab, oi, aga te laulate palju muusikaalsemalt, kuid näitajate tähendab, et muusikali on kuskil mingi algürgmillega, sa fraseerid, millega sa näitad dünaamikat, millega näitab tempot, need on kõik ühed, kas inimene mängib torupilli, ballalaikat või laulab või viiul, ükstaspuha muusikates on, mõtlemine on üks ja enne kui heli tekib, sa hingad, sa hingad ka pilliga. Nii et selles mõttes on selles maailmas hästi palju sarnast ja mida on nagu eelarvamuste tõttu tihtipeale eraldi kastides hoitud ja nagu seal seal nagu rohkem hoiaku küsimus. Paavo Järvi on öelnud, see ei ole päris täpne sõnastus, aga idee oli selline, et dirigent saab dirigendiks alles siis, kui ta on viiekümneaastane, siis tal on piisavalt kogemust, julgust ja, ja mingisugust hoobade liigutamisoskust. Kas te kinnitate seda? No mina oma kogemuse järgi ütlen rohkem nagu 60 aastane. Ja talle tuli see võib-olla kiiremini ja 50., aga selge see, et see kokkuvõttes fookus on kogemus, inimese kogemus, mis akumuleerib mingite kindla, et nähtuste peale, mida sa oskad juba jälgida, sest kuna käed käivad tihti dirigendi nooruses nagu õhinapõhiselt ja noh, käte liikumine iseenesest on ju niisugune, mis sõltub hästi, palju muusikus, kellega sa tööd teed. Kui oleme rääkinud palju taidlusessis, taidluses on dirigendi üks, 80 protsenti kubjast, et sa õhutatada üldse laulmata tallede, hoiaks energiat ja sellega dirigendina tohutult suurt vaeva. Ja see esimene instinkt ongi. Ta veski hakkab tööle ja inimesel tekib taoline tunne, nagu, et ta saab energiat dirigendile. Aga samas mida haritum muusika on, seda täpsemaid ja selgemaid, konkreetsemaid viiteid ta muusika tegemisel tahab ja sellepärast muusikaõppele. On oluline, et õppimisprotsessil ei dirigeeri noored taidlejaid, vaid just proff. Sellega nad saavad nagu selle dirigeerimise ürgõpetuse kätte, mida jälgida, sest elu viib inimesi erinevatesse kantidesse ja siis ta oskab juba ennast hoida ka niisuguste gruppide juures, kus on rohkem kubjas tarvis. Seega, kui Muusikaakadeemia tudeng töötab kas praktiliselt professionaalsete kollektiivide ka õppimise ajal hiljem on tal lihtsam, siis harrastuskollektiivide juures ennast? Nii on nii orkestri juhtimise puhul kui ka koori puhul, aga seda on väga raske tihtipeale organiseerida. Aga niisuguse hoiakuga on andnud enamus muusikaõppeid maailmas. Kas andeka muusiku tunneb ära kohe üsna noorest peast? Üleüldiselt on musikaalsusel olnud erinevatel aegadel väga erinevad hinnangulised, emotsionaalsed kokkupuutepunktid, kus sa võid öelda, et inimene on musikaalne, teekult parem ja ilusam. Mulle vähemalt meeldib nii mõelda, et ei ole olemas taolist ühtegi dirigenti, maailmaski veel kõik need omadused olemas on, et igaühel on jaotatud midagi ja selle poolest dirigendid, erinevus huvitav ongi, et ühelt saad ühte ja teisel teist. Te olete nii suur dirigent Tõnu Kaljuste, kui teie lähete kontserdile ja seda ka, kui te lähete kontserdile, kas teil on ka veel midagi õppida? Dirigendid, kes on laval? Muidugi on, ma arvan, et seda on igalühel täpne kas nii või teistpidi seda protsessi lihtsalt oma pilguga, see oleneb ka muidugi, kas sa tead seda partituuri ja missugused on need olud. Ja kõik see muu, see on, see on ju niisugune elukutse. Te vaatate ju ka ja need, kes muusikaajakirjanikuna töötavad BBC-st üle kanna, kuidas BBC, need, kes kontserdi sissejuhatavad, kuidas nad räägivad ja absoluutselt hakatud samu asja automaatselt ilmad noh, teadvustaks endale. Te saate mingi uue informatsiooni igalt poolt ükstaspuha, kui vanad olete? Kui noor koorijuht lõpetab Eesti muusika ja teatriakadeemia, siis millised on tema võimalused leida tööd? Koorijuhina teda tööle võtta ei saa. Kui ta läheb näiteks kooli, siis ta peab olema nii-öelda hingekirjas muusikaõpetajana. No tänapäeval muidugi suunata enam tööle inimene võib minna Euroopa liidus igale poole nagu eesti arstid töötavad Soomes, nii on seal ka muusikaõpetajad kooridirigente. Aga küsige neilt, miks neil seal meeldib, Soomes on, ma mõtlen tegelikult üks vastus on tavaline, et on, selgus tööandjaga, see on see, millest me rääkisime alguses, aga kui tööandjal tekivad selged põhimõtted ja on olemas selged töökohad, siis see ei ole. Probleem kui meie, sotsioloogiliste uuringutest on välja tulnud see, et suuremates tõmbekeskustes veel on väga tugevaid koorijuhte, aga väga suur osa Eestis tegutsevate kooride ees on inimesed, kes on oma aja tõttu peagi sellest ametist kõrvale astunud, aga neile ei jätku nagu järeltulija, vaid et kõlab kuidagi väga puiselt. Aga kuidas saaks noored maale tööle, et kas siin on ainult see palgaküsimus või, või siin on veel mingisuguseid asju, mida kohalikud omavalitsused saaksid teha, et see inimene tõesti tuleks sinna väiksemasse kohta tööle? Maale elama minek ja maale tööle minek on kohe perspektiivne koolides, kirikutes, muusikakoolides, kultuurimajades ja talitluse juhtimist, armastavate inimeste töökohad on loodud. Eks inimene läheb sinna, kus on tööd. Ta on väga selgelt, et väga erinevatel tasemetel inimeste tööleminekuid, aga ühisnimetaja on alati see, et seal on loodud tingimused. Ja siis see juba, kui on tingimused loodud, siis hakkab inimene edasi vinguma, et tarvis veel paremaid tingimusi. Eksib. Aga see elementaarne algus on siiski noh, et oleks töökohad ma ise muusikute töökohti loonud, ma tean, mida see tähendab, näiteks Tallinna kammerorkestri juures ei saadud alguses orkestrile töökohti kõikidele saitidelt keelpillidele. Ja nüüd, 18 aastat hiljem tekkis võimalused orkestri töökohad lõplikult komplekteerida, nii et et see on väga suur protsess, mis on tihtipeale seotud, et inimestega, kes on võimul, meil oli tükk aega, olukord, näiteks kui see linn ja riik ei rääkinud omavahel ja nüüd, kui see võimalus on andnud, siis noh, see oli tore, et see asi liikus edasi, nii et mõnikord asjad liiguvad kümnetes aastates, mõnikord saab asjata nädalaga paika, nii et seal, kus kunagi, aga aga eks maale elama minek on tegelikult väga suur perspektiiv, inimestel, see on nii sätitud maa tõmbab inimesi. Ja kui sa vaatad spordis, spordis kõik tulemused, mis Eesti spordis on tulnud just maakohtadest kõik need inimesed, kes on midagi tahtnud saavutada, nad on tulnud kuskilt kaugelt väikestest keskustest, nende on niisugune vedru sees, mis paneb ennast ületama, nii et ühtepidi igasugust töökohtade loomine on mugavuse tekitamine ja teiselt poolt on inimene, kui tal ei ole mugavusi, siis tal endal tekib niisugune suur teha tahtmine. Nii et see ei ole ju nii väga ühene lahendused. Loome kõikidele väga-väga hea tingimused, et siis tuleb väga-väga hea tulemus, nii et inimene paradoksaalselt on niisugune vastuoluline nähtus siin ilmas. Praegu on väga mitmed noored koorijuhid sellise töörakendi ees, et neil on üle kogu Eesti, võib-olla neli kuni viis kollektiivi ja Natraavivad sõna otseses mõttes sadade kilomeetrite kaupa 10. Võrus kooriproov, siis on tal Saaremaal kooriproov. Mida selline ajakulu tegelikult loomeinimesega teeb? No ütleme nii, et kui panete selle eesti kaardikese kuskile Ameerika kaardi peale siis seal on see nagu üks linn koos eeslinnaga ja selles piirkonnas inimene tööl käibki. Nii et ütleme, suurtes mastaapides Eestis käia siin-seal tööl on, maailma mastaabis ei ole, see ei ole probleem. Luukamber. Kena, lähme edasi, kolmanda teema, ka see meie viimane teemadena laulupidu ja stuudios on Tõnu Kaljuste. Mina küsin ja härra Kaljuste, vasta. Viimaste aastate ühe ulatuslikuma laulupeouuringu üks autoreid Marju Lauristin on välja käinud idee võt ja Eestis vastu laulupeo seadus ja tema sõnul see seadus ei sekkuks. Laulupeo kunstilisele väljale, aga tagaks, et laulupeod järjepidevalt toimuks. Jääksid eemale poliitmaastiku heitlikkusest. Kas teie arvates Eesti vajab laulupeoseadust? Ma pakuks Marju Lauristini omalt poolt ajakirjandusseaduse idee et ajalehed edastaksid tulevikus uudiseid ega teeks lobi ega müügitööd oleksid distantseerunud poliitikamaastikuheitlustest ja omanike ahnustest. Ühesõnaga Mul ei ole illusiooni sellest seadustes toimimises. Juba Tammsaare näitas seaduse tõlgendamise rohkeid võimalusi oma romaanides, ma arvan, et me ei vaja seda minu meelest mitte laulupeole. Pakkumise moodustavad umbkaudu 1400 eesti koori, nad kõik tegutsevad erinevates võimalustes erinevate võimekusega koorijuhtide eestvedamisel erinevate kogukondade juures ja kõik nii ei ole nagu ühtset sellist koori, aga laulupidu sünnib just tänu nende kooride võimekusele õppida ühiselt pärase muusika, mida laulukaare all lauldakse, olete nõus? Laulukooride ees seisavad täna väga erineva haridus, käigu ja muusikakogemusega inimesed ja üks murelapsi on uuem muusika ja laulupeo sihtasutus ja Eesti kooriühing on korraldanud koorijuhtidele täiendkoolitusi ja kursuse ja ellu kutsutud mentorprogrammid ja siiski kuidagi see asi kiratseb. Ja mõni aasta tagasi äratas tähelepanu ka fakt, et koorijuhtide täiendkoolituse kursuste avatudki, sest soovijaid ei olnud. Et kuidas ja kas oleks üldse võimalik inimesi hoida. Uudishimulik, kuna ja sellise arenemisvajaduse tundega. Vaba inimene tegeleb sellega, mis talle meeldib. Seega uudise muutub ja areneb inimene ilma seaduste käskude ja keeldude ikka tänapäeva suurtes niisugust valikute virvarris. Täitsa vabalt. Ja noh, tuleb laulupeo lauluks leidub neid teoseid, mis rahva kokku toovad ja kõiki neid arenguprobleeme ja arendusi ikka teha rohkem koolis kus lisaks meie oma emakeeleõppele võiks ka noodiõpet anda, nii et inimesed oskavad ka nooti lugeda. Aga me teame ka seda, et alati käib laulupeo eel selline avamänguvormis arutelu repertuaari üle, mida siis seekord lauldakse ja väga tuleb mulle meelde siin mõni laulupidu tagasi toimunud suur arutelu mis siis helilooja Erkki-Sven Tüüri selleni, et ta palus oma teos laulukaare alt üldse eemaldada, siiski seal esitati ja tuli ka kordamisele. See on siis lugu taandujad ja me kõik räägime sellest, mida kõlbab laulupeol laulda, midagi kõlbe laulupeol laulda. Kas laulupidu on, siis on ta koorimuusika kontsert, kujunda meelelahutusliku suunaga vabadust. Sündmus noh, see on nii tavaline iga-aastane igav, iga kümnend on täpselt samasugused küsimused, tegelikult on ja see laulupeo formaat nagu paigas. Ma ei oskagi öelda, kuidas seda liigub, tema peaks, aga ta omab juba kindlat kohta meie kultuuris ja ta on veel püha ka. Nii et on välja kujunenud otsustamise ahel, on kõik paigas. Muusikalised maitsed on loomulikult erinevad, aga see ei häiri. Aga samas, et arvestatakse laulupidu nagu lahendab paljusid probleeme ja muusikahariduse probleeme. See mõtlemine mulle vast eriti ei tundub. Praktiline. Laulupidu ei ole küll koht, kus läbi suuri muusikalisi eksperimente sest noh, arendatakse uusi teoseid ette, kantakse väiksemates üksustes suure massiga, ei lähe eksperimente, aga aga see koos rahva muusikalise kirjaoskuse tõusuga ütleme tekib kindlasti suurem huvi uue muusika vastu ja seda ma olen täheldanud. Kui inimestel on see, nad oskavad juba lugeda, Oskar näe, siis nad oinad tahavad lisaks ajalehele ka raamatut lugeda. Seal on palju huvitavamaid asju, see on sama sama asi. Me oleme kuulnud juba vanu uudiseid ja me tahame saada midagi muud, et inimene hakkab ise huvituma, kui kirjaoskus tõuseb. Aga kuni seda huvi pole eredalt, siis peab nagu veeretama neid vanu viise rohkem. Aga kõik muutused ikka saavad alguse koolis. Mõni aeg tagasi andis klassikaraadiole intervjuu Lennart Jõela kes toetas ideed. Repertuaar, mida valitakse eriti just suurele laulupeole võiks olla nagu suurema kogukonna eest enne läbi käinud, ehk siis kuidas me peaksime seda repertuaari laulupeole valima, et kas seda peaks tegema kitsas kunstiline toimkond, mille ees on siis laulupeo sihtasutuse määratud laulupeo peadirigent, kes siis valib endale meeskonna või peaks olema suurem kogukond, kuhu kuuluvad ka ma tea muusikaõpetajate ja koorijuhtide esindus, kui nad juba ei kuulu, aga no et kas see pind peaks olema suurem? Küsimus, et kas see otsustamisahel pole juba mitte väljakujunenud aastate aastate kümnete jooksul et seda juhib kunstiline juht, aga kui see nii ei ole, siis pole ju ka kunstilist juhtimist, siis tuleb see nimetus muuta näiteks, et on koordinaator. Sest kunstijuhtimine seo tähendabki seda, et langetatakse kunstilisi otsuseid. Tegelikult enne vastasite sellele küsimusele ära aga siiski, kui suur osa laulupeo repertuaarist peaks olema uus muusika, suisa esiettekanded ja kui sageli peaksime pöörduma tagasi selliste mastaapsete täiesti oma elu elavate suurte märgilist teost ja ka rahvusromantilise muusika poole. No jälle see otsustaja on kunstiline juht, seda otsustab peale lugematuid kohtumisi kolleegidega. Kõik need võitlused on kolleegidega ära peetud ja siis ühe inimese peas peab see käimas. Sel hetkel on see otsustatud ja lukku löödud. Ja siis läheb edasi see pidev nagu asja mäletasemine, sellest on ju kirjutanud Juhan Liivi ilusa luuletuse, nii et ei maksa peale otsuseid enam hakata. Ta ei ole seda vana juttu rääkima. Iga kunstil juht paneb punkti sellele arutelule ja järgmine laulupidu siis tulevad jälle uued lood ja uued juhid, uued maitsed. Jääme selle juurde. Ingrid Rüütel on öelnud, et laulupeol tuleks laulda ainult eesti keeles. Kuidas te kommenteerite? Eesti keeles see on ju Eesti laulupidu. Samas tundub, et sellesama Eesti üldlaulupeo teemaga seoses tahetakse lahendada ka teisi teemasid. Eesti pidu ei pruugiks seostada igasuguste integreerumist ja muude poliitiliste teemadega. Selle tarvis võiks olla suurte üldlaulupidude vahel teisi formaate. Ma olen ise paaril korral teinud laulupeo sarnaseid üritusi, esimene olisem laulusild, kui laulukaare all oli rahvusvaheline ühendkoor. No ma arvan, et see olla nagu eesti kultuuris, õppida laulda eesti keeles ning samas ka meest rahvusvahelises formaadis laulda vene ja teiste rahvaste muusikat. See oleks see, mis täiendaks Üheteist. Aga viimane, see ühes laulmine, kus oli 100 minutit eesti rahvakooslaulmist Eesti vabariigi 100 raames pakkus ka laiemat ühes laulmise võimalust, nii et miks klammerduda ühte formaat ainult? Muidugi vastuargument on see, et teised üritused vähendavad suure laulupeo tähtsust, aga mina arvan vastupidi, et teised formaadid vaid suurendavad arendavad ja rikastavad siinset suurt laulupidu. Meie koolides jääb muusikatundides laulmisest aina vähemaks. Kooli koorides laulmine on vabatahtlik. Kas selline koolis laulmise vähenemine on see ohuks koorilaulukultuurile suuremas pildis? See laulmine on osa muusikaharidusest muusikaõpe mitmekesisus on ju meie eesmärk? Mitte ühe žanri populaarsuse väiksema populaarsusega just haridus või laulmine on muusika tegemise ürg. Mis te arvate, kas mitte ainult koorimuusikale, vaid üldse kogu eesti muusikale tuleks kasuks, kui algklasside õpilastele ennistataks mudilaskooris laulmine tunniplaani alusel, et see ei oleks, et see ei olegi vabatahtlik nagu praegu. Mõistlik, kuidas peab olla, kui olud on niisugused, et klassis on kõik viisipidajad, siis no miks ka mitte teha, eks ole, niisugune muusikatund ongi koorilaul. Aga ma arvan, et taolist klassi ei ole, kus 100 protsenti on viisipidajad ja aga ma arvan, et ka üks inimene, kui ei ole viisipidaja ja teised on siis ka sellele inimesele peab mõtlema. Ja temale näiteks arendaks pilliõpet seal plokkflöödid ja trummid. Et igal lapsel on nagu, nagu oma pill see võiks olla nagu eesmärk. Et mudilastega tegu, siis need muusikatunnid peavad olemagi fantaasiarikkad, sest noh, laps aktiivses musitseerimises kaasa meeletult kogemusi teed, sest niisugune mudilaskoor on ainult üks osa sellest õppest, et see, kui on kohustuslik ja ainukene, siis võib tekkida niisugune teatud hallus ei pruugi kogu aeg huvitav olla, sest mudilastega lihtsalt peab mängima kõige tõsisemad teemad mängleva kergusega, nii et kui nad õpivad noote lugema, ei saa arugi, et nad on õppinud noote lugema. No aga samas meie Eesti koorijuhid räägivad, et see, et koolides lauldakse vähem, et tegelikult otseselt mõjutab seda harrastuskooriga hilisemad, et kontakti ja, või isegi elustiili, et ma hakkan kuskil kooris laulma, et kas üldse on tähtis, et inimesel oleks kooris laulmise kogemus ja ja mis eas see peaks olema siis teatud eas, kui seda üldse pole olnud, siis ma ei tea, siis hiljem on nagu raske temaga üldse kontakti saada, et mismoodi me saaksime niimoodi, et noor inimene nii-öelda kaduma ei lähe, koormus. Ma vist hakkan juba viies kord ennast kordama, aga tegelikult eesmärk on tõesti mitmekesine haridus. Midagi pole teha, koorimuusikale ei lähe kaduma, kui midagi ei lähe kaduma, kui tegevus. Huvitav see koosmusitseerimisega tänapäeval nii palju enam võimalusi, kui oli esimese laulupeo aegu, seda ei tohi ära unustada. Et see žanr peab olema konkureerimis võimeline, seal peab sündima, huvitavad asjad. Lihtsalt nii tuimalt. Järgida traditsiooni, et meil on kombeks nii ja naa, näete, generatsioonid on erinevad, isegi Tammsaaremaakodust seal vargamäelt noored läksid ära, kui papa tegi elu veidi kibedaks. Nonii saatejuht sai ka lõpuks aru. Aga öelge mulle, Tõnu Kaljuste, milliseks meie laulupidu ei tohiks? Kui aeda liialt dirigendi keskseks on minu lühikene vastus. Siin peaks balancers tegema inimeste, kes laulavad, ja need, kes juhivad nende vahel kiikuma see kaalukauss, et ta ei lähe nii tammepärja keskseks. Suvel 2019 toimusid nii Tartus kui Tallinnas laulupeo 150.-le aastapäevale pühendatud suured mitmepäevased peod. Ja Tartus oli ühel õhtul kontsert, kus kõlas esimesel laulupeol esitatud muusika. Ja selle kommentaariks rahvusmeeskoori peadirigent Mikk Üleoja ütles, et tänased eesti meeskoorid sellist repertuaari ära ei laulaks. Kommenteeriksid. Seda sooni noh, siis on vähemalt eesmärk, mille poole püüelda. Kas laulupidu areneb ise või peab seda kogu aeg niimoodi arendama, nagu me teda arendab ja millises suunas peaks arupidu varem? Nagu ma enne ütlesin? Pole tarvis lahendada neid probleeme, milleks ta pole loodud. Noh, see on, see ongi asja mõte. See, kui ta on välja kujunenud niisuguse suur pühaliku sündmusena, siis see isik, keda kutsume laulupeoks, tema ei arene ilma selleta, et me ise ei arene. Nii et see kõik see areng on meis eneses ja koolis. Aga kas eestlane on nii väga laulurahvas enam või on see ka mingisugune müük juba? No vot see viimane ühes laulmise kogemuse järgi ma võin öelda, et eesti rahval on laulmisega kõik korras. Ei ole probleeme. Viimane küsimus, kas laulupidu on seotud meie julgeolekuga? No ta peaks olema seotud meie julgeolekuga mitte kartliku olekuga. Punkt. Tõnu Kaljuste, ma väga tänan teid selle kohtumise eest, te kuulsite saadet, luukamber, mina olen Marge-Ly Rookäär. Jääge terveks, aitäh teile. Luukamber.