Tere taas kõigile filmihuvilistele stuudios on Riina sillas ja meie tänase saate külaliseks on filmikriitik filmiajaloolane filmiekspert Jaak Lõhmus kellel selle nädala alguses täitus 50 eluaastat. Ja meie saade ongi võib-olla selline tagasivaade jaagu tegevusele, kes vaieldamatult on üks eredamaid inimesi filmiilmast siin Eestis ta on töötanud pea kõikides olulisemates väljaannetes, kus filmi käsitletakse, on tegev olnud filmiajakirjanike ühingu loomisel ja samuti on tema üks väga huvitava ja minu arvates ka ühe omanäolisema filmi saate friik tegijaid. Ning nüüd sel hetkel töötab ta Eesti filmi sihtasutuses peaeksperdina ja aitab edendada Eesti filmielu. Aga kõigepealt tere tulemast ja palju õnne küll tagantjärgi, aga siiski. 50 100 aastat on muidugi selline aeg, et kipub nagu tagasi vaatama ja mõtestama, nagu tehtud. Sa alustasid oma tegevust filmi alal juba kaheksakümnendatel aastatel Tartu ülikooli juures ja ilmselt õppides eesti filoloogiat oli meie kõigi mõjutajaks väga suures osas Tartu ülikooli juures asuv filmiklubi või kust sai alguse üldse sinu filmihuvi? See filmihuvi sai alguse tegelikult ikka märksa varem nagu vist väga paljudel inimestel, kõige tähtsamad kujunemisaastad on 16 17 18, kus kujuneb välja maitse ja eelistused ja Talevused. Ja mina õppisin Tartu kunstikoolis ja sattusin täiesti juhuslikult või kuidas, ma ei mäleta seda pakti detailsed, aga sattusin ülejõele komsomoli kinno amfifilmi klubisse, kui ma eksi. Esimene film, mida ma seal nägin, oli Andrei Tarkovski, Andrei Rubjov ja sellele järgnes tuline arutelu üleval kohvikus kus võtsid väga mitmed inimesed sõna, seal ma mäletan, oli Lauri Kärk hilisem filmikriitik, seal oli Mihkel Mutt, tollel ajal üliõpilane. Seal oli koloriitne maailmaparandaja Jüri Lina, keda praegu igasuguste vaimuteadustega seostub, tuntakse ja see ehk oligi minu jaoks nagu määrav, et siis ma sain aru, et film on minu jaoks midagi tähtsat. Jah, mida siis näidati. Ainus koht, kus häid filme sai vaadata, elas laulurästas other just seal. Jaani tennis, sabulaadse Anžiwaida, ikka seesama Tarkovski ja mitmed teised tollel ajal tähtsad filmi loojad. Hiljem meie kinorepertuaar ju niinimetatud stagnaajal läks väga kehvaks ja häid filme toodi väga vähe ja praktiliselt filmiklubid olid ainsad kohad, kus jäid filme vaadata. Et Tartu Ülikooli filmiklubis, siis 80.-te aastate alguses väga ägedalt tegutsetud. Meil oli seal näiteks Federico Fellini nädal mis Vanemuise ringauditoorium tahtis lõhki minna ja suurt tähtsust, professorid jäid ukse taha. Rahva huvi oli tohutu suur või, või näiteks näitasime sessi ajal puhkuseks niux, ajuvabast filmine, krosfoori tüdruk, kuid või mõni teine niisugune kerge ajuvaba prantsuse film muusika ja ikka päris tõsiseltvõetav. Ütleme niimoodi, et jah, see 70.-te aastate alguses filmiklubi amfo. Siin oli kindel plaan minna Moskvasse filmiinstituuti õppima ja ma otsustasin, et ma tulen kunstikoolist ära ja lähen lõpetan kaugõppes keskkooli, et pääseda suunamisest. Aga kuidagi läks nii, et Lauri Kärk läks sinna. Ei, minul jäi minemata, pidime ühel ajal minema. No ma tunnen siin tegelikult ju päris pikki aastaid ja me oleme töötanud kolleegidena. Et kuidas sul õnnestus nagu pärast Tartu Ülikooli tegelikult Tallinnasse saada ja, ja seal on päris huvitava töökoha teater muusika kinos, mis oli vaieldamatult siis absoluutses tipus, 84. aastal, tegemist oli äärmiselt huvitava väljaandega, siin oli koondunud vaimueliit ja oli tegemist tõesti niisugune unistuste nagu töökohana kõrvalt vaadatuna ja mäletan, et sa kogusid ka enda ümber sinna noori või juba tegevaid filmikriitikuid või inimesi, keda üldse film huvitas ja üritasid igati oma tegevusega ka neid innustada, kirjutama sellesse väljaandesse. Ja sinnasattumisel oli määrava tähtsusega ikka seesama ülikooli filmiklubi olime enne korraldanud eesti keeleringiga igasuguseid kevad ja sügiskoole, mis olid sellest vaba vaimu avaldamise kohad, kuskile mindi taevaskotta või metsa ja siis seal päevad läbi, kuulati ettekandeid ja, ja tunti ennast mõnusasti. Otsustasime, et teeme ülikooli filmiklubis ka sellise sügiskooli, ma olin ise juba Tallinnasse tulnud. Tallinnfilmi tööle 84. aasta alguses ma tegin järsu otsus enda jaoks, ei eesti filoloogiat. Kui ma nüüd ei lähe filmi juurde tagasi või edasi, siis, siis ma ei lähegi kunagi. Ja tulin ära Tallinnasse, lihtsalt kohver näpu otsas, elasin sõprade juures ja varsti saime mängufilmiga. Karoliine hõbelõng oli selle filmi nimi, lastefilm. Sattusin niinimetatud ekspeditsiooni, elasin ilusates kaunites kohtades Rõuges ja ei olnud korterit vaja. Ja siis sügisel olin ma tööl Eesti nukufilmis. Rao Heidmets assistendiga. Ja Serani ja tegime veel Tartus ikkagi ülikooli filmiklubi edasi, sest et ma olin nii-öelda käsi siin Tallinnas, avarustasin filmidega neid, tegime siis sellise videoseminari või kolm päeva taevaskojas kuhu kutsusime intellekt kohale nagu Linnar Priimägi või kedagi teist, kes oli tollel ajal Postimehe toimetus või edasi toimetuses lahkama siis vaata nurkadest erinevaid filme ja näitasime selleks keelatud kraam, mis oli ikkagi veel selline segane aeg. Ja sa ei kutsutud, Jaan Ruus ja nädal pärast selle ürituse toimumist helistas mulle Jaan Roose kutsus teater muusika kinosse tööle. Seal oli koht vaba, sinna pidin minema, Aivo Lõhmus. Aga nädal hiljem tuli siis 11 selles mus. Ja sattusin siis sinna ja nii ta läks. Ja kui 90.-te aastate tulid, siis muutus meie filminduses olukord kaunis drastiliselt raskeks. Ennem seda ma olin teinud mõned dokumentaalfilmid Eesti telefilmis, Eesti telefilmis oli selline poliitika. 80.-te aastate keskel kutsuti noori inimesi ajakirjandusest kuskilt tegema, katsetama, et otsiti nagu, nagu öeldi, talente. Ma tean, et ajakirjanik Veiko Paal, ma näiteks tegi seal oma debüüdi ja veel mitmed. Ja mina tegin ka paar filmid, kes seal ja tall filmis, samuti. Siis mõned ka mõned ringvaated ja võib-olla kõige niisugune südamelähedasem töö on, on Andres Söödi koos tehtud film, põgenemine, mis käsitles siis eesti paadipõgenik saatus 44. aastal ja hiljem, kes läksid üle Atlandi ookeani, põgenesid Rootsist edasi Nõukogude õuest. Üldjuhul inimesed, kes tegelikult filmi tegemisega kokku puutuvad, tunnevad, et hoiavad nii-öelda kätt sellel pegasuse pulsil ja ei kipu sealt nii kergelt nagu ära tulema, aga sina läksid siiski nagu ajakirjandusse. Otsest oli film, on jah nagu televisioon minu mulje järgi, et kui inimene läheb telemajja sisse, sealt enam välja ei taha tulla. Ja film on ka nagu mürgitab ära inimese või et kui ta sellega juba tööle on asunud või selle valdkonnas liigub, seda ei taha sealt ära minna, aga minu jaoks oli siis pärast seda 91. aastal tehtud põgenemise filmi selge, et noh, kõik varises kokku, raha lõppes otsa, tegin enda jaoks otsuse, et ma ei lähe võitlema selle vähese raha pärast. Noh, ma nägin, et need inimesed vähemalt on andekamad kui mina, kes seal tahavad filmi teha ja ma otsustasin, et ma lähen televisiooni tegema filmisaateid. Mart Siimann oli tollel ajal teledirektor ja Ta kutsus mind ja ma olin väga rõõmus selle üle. Ja siis, et rääkida Eesti filmist, rääkida maailmafilmist televisiooni kaudu, olla ikkagi filmi lähedal. Aga mitte konkureerida. Jah, sellele väiksele leivatükikese Lanile pärast, et tehti päris inetuid asju tollel ajal, sest raha kui mäletate, 93. aastal lõpetati riikli filmi finantseerimine praktiliselt ära ja, ja kogu eesti filminduses oli tööl Tallinnfilmis ja Eesti telefilmis kokku 800 inimest. Ja siis tõmmati see raha. Nii et kui ma ei eksi, oli seda natuke üle kolme miljoni krooni millest oleks saanud teha ühe mängufilmi. Ühe mängufilmigrupp on umbes 60 inimest kümnekordselt väga drastiline muudatus. Valus ja väga paljud inimesed läksidki alalt ära. Kes kuhu, aga mulle meeldib ikka võrrelda seda olukorda, mis praegu on just täpselt Tallinnfilmiga. Et kas see oli õige või vale, võib-olla on seda praegu vara veel hinnata, et see riiklik filmi tootmine ära lõpetati, noh, see oli meie riigi poliitika ja tugines sellele, et kõik tuleb erastada, kõik tuleb lahti riigistada, kuigi sina näiteks teadsin seda siiski ei juhtunud teatritega seda juhtunud, seda juhtunud paljude teiste kultuuriasutustega. Ja seal ei olnud need muudatused ka nii rasked, kui raske oli kõigil ju sellel ajal, aga praegu me oleme justkui meil on kroonides mõõtmatult rohkem raha, mida riik kannab kultuuri ja filmikultuuri edendamiseks. Me teeme kolm mängufilmi aastas, nii nagu tehti Tallinnfilmiaegadel. Me teeme kuus kuni kaheksa animafilmi aastas, nagu tehti Tallinnfilmiaegadel. Ja veel tehakse 25 30 dokumentaalfilmi, täpselt nii nagu tehti Tallinnfilmiaegadel. Pluss veel muidugi oli tollel ajal ka Eesti telefilmis tegi siis väga palju Moskva tellimusel kutsuda 800 inimest. Me praegu filmindus tööle ei ole, meil on neid tunduvalt vähem. Aga selle all, et tootmine ei ole rütmiline, pidev selle all kannatavad paljud asjad, eriti meie mängufilm, kannatab selle all, kannatab ka dokumentaalfilm. Animafilmides on teatud maailmatase, võib julgelt öelda säilistatud tänu sellele, et animafilmide finantseerimine pole kunagi nii drastiliselt vähenenud nagu dokumentaal- ja mängufilmide toetamine. Aga börs korraks võib-olla veel tagasi selle pärast, ega see ajakirjanduski palju igavamalt kui tegelikult filmi tegemine. Ja kui rääkida nagu Eesti televisioonist ja filmisaadetest, siis kummaline on see, et nagu filmi saad, Neid on ikkagi selle televisiooni 50 aasta jooksul suhteliselt vähe olnud, selliseid, mis ütleme argiteadvuses nagu püsivad väga eredate märkidena, et vaieldamatult Valdo Pant ja, ja stoppkaader ja siis noh muidugi ilma ragiga eesotsas temaga helesinise ekraani täht friik ja see saade oli tõesti noh, ütleme selline ere kultuurisaadete pikas hädas, sellepärast et ega need eelarved, millega te tegite, suhteliselt väiksed, aga noh, et see entusiasm jäise tee tiim, kes töötas Renee Vilbre, Ilmar Raagi, sina suutsid luua, ütleme nii visuaalselt väga haarava kui ka sisuliselt väga ammendava filmi saate siiski Eestis tegelikult ju ka ainult kaks aastat ja pärast seda tuleb jälle tükk tühja maad. Ja nüüdki pole ühtegi korralikku filmi saaled siiamaani tegelikult meie Eesti telemaastikul, mis vaieldamatult võiks olla. Ja kui laiemalt rääkida Eesti filmikriitikast ja piimaajakirjandusest, siis meie omavahel ka ikka kipume kiruma, et väljaannete juures on professionaale äärmiselt vähe. Et on tegemist grand old man Jaan roosiga, kes endiselt töötab Eesti Ekspressi juures, aga ikka liiga väikseid vorste, millest meil kõigil on väga kahju, et võiks kirjutada pikemaid ülevaatlikke artikleid tema paremad tööd jäävad teater, muusikaperioodi ja samamoodi ka sinu puhul, et tegelikult huvitavaid ülevaateid nagu postimehest, millest vaieldamatult tunneb puudust on jäänud ka ütleme, väga harvaks ja, ja samamoodi ka Karlo Funk-ist on saanud funktsioone ja uusi kuidagi on nagu pähe peale tulemas uusi vihaseid mehi, et nad korraks vilksatavad ja siis neelab kas kunst või kirjandus või teater. Nii et, et see võib olla seostub mingil määral ka filmitootmisega ja selle teatava võib olla ebakindlusega. Mis ei tähenda, et see situatsioon ei võiks muutuda lähitulevikus. Kas eks siin muidugi mängivad paljud jõud kaasa, olen olnud filmikateedri vastuvõtukomisjonis mõned aastad tagasi ja väga kurb või üllatav oli seal näha, et, et kõige kihtimat noored, kõige andekamad, kes tundus vuh isee, nüüd tuleks filmi. Need enne eksamite lõppu olid kadunud. Kes arhitektuuri, kes kuskile mujale tusse nad ei läinud sinipeale, minul oli just kõige suurem rõõm sageli sellistest kandidaatidest kahju. Ehk siis tulevad teised tegijad filmiajakirjanduse või filmikriitika professionaalsele tasemele, avaldab praegu järelmõju see 90.-te aastate keskel olnud laine, kus oli väga palju lehti, kus oli väga palju filmist kirjutati, enamus lood olid sellised ülevaated, tuimad ülevaatelood. Ja nüüd me oleme ka nüüd noored, kirjutad tulevasest, kirjutas selliseid igavaid ülevaateid suhteliselt ilma erilise isiku pärata ja see vaatamiskogemus on liiga väike. Et siin on nii, nagu üks kirjanduskriitik väga ilusti ütles, et ta teatud tekstide hulk peab olema seal sisse loetud nagu arvutisse, et sa üldse hakkad aru saama kirjandusest ja täpselt samamoodi peab olema. Need filmid peavad seal olema nii-öelda kõvakettal. Sa pead olema ikka sadu ja sadu ja sadu häid filme näinud, et hakata seal vabalt orienteeruma, siis muidugi on nii, nagu ütleb Priit Pärn, teatud hetkel oled sa valmis ja sa uus film ei ütle sulle midagi. Mingil määral ma natukene võib-olla vaidleks selles mõttes vastu, et ma isiklikult arvan, et heast filmi kriitikus teeb muidugi hea kriitiku see, et, et üks asi on nüüd, et ta muidugi omastab need tekstid ehk siis selle tekstide hulgaga, teine küsimus on see, et vaieldamatult ma arvan, ta vajaks tegelikult seda filmi tegemise kogemust kas siis kõrvaltvaatajana või noh, nii-öelda tema nina oleks vaja nagu kutsikal panna tegelikult sinna piima sisse korraks. Sellepärast, et siin on võimalik tegelikult näha, kas ta köögipoolt, et kuidas, nagu see film reaalselt sünnib, tihtipeale on ju ka niimoodi, et kirjeldatakse filmi puhtalt tema arhiivi seisukohalt ehk see, et kuidas siis nagu lugu jookseb, mis on täiesti tüüpiline, ütleme selline kirjandusteaduslik või kirjanduskriitiline lähenemine, aga film on audiovisuaalne kunst, eelkõige motiiv on see, mis tuleb ka mingil teatud hetkel nii-öelda kõne alla ja on vaieldamatult kõige olulisem, mis on kõige olulisem alati lugu, aga sellegipoolest, kuidas see lugu on tehtud, ehk siis tegelikult, mis filmikriitikud on võib-olla puudu, aga minu meelest oskus lugeda nii-öelda visuaalset sõnumit ja võrrelda seda kontekstis, ütleme, teiste nii öelda visuaalsete teostega ja teisest küljest ka muidugi sama heli kasutamine, et, et võib-olla noh, ütleme need kui seda on vaieldamatult nagu olemas see rütmi, režianalüüsi puudumine ja aga see kindlasti tuleb ja üks põhjus, miks see võib ka niimoodi olla, on ütleme, sellise klassikalise filmikooli võib-olla puudumine ja sellepärast, et üks, üks kriitik võiks ju välja kasvada tegelikult filmikoolist Jah, jaa, Kriitikutest saavad ka filmitegijad, nii nagu ajalugu on väga palju kordi näidanud prantsuse uue laine režissöörid või Michelangelo Anton jooni või kes on kirjutanud tähelepanu väärset kriitikat omal ajal või ka miks mitte agi Kauris mägi, kes on täielik iseõppija filmindusega, tema õppis ise ka filmiklubides ja kirjutades filmihullus ja lehtedes filmist. Me jätkame vestlust Jaak Lõhmusega filmiajaloolase filmikriitiku ja eksperdiga. Sinu üks suurimaid huviobjekte on olnud Johannes Pääsuke ja sa oled väga palju näinud vaeva, et ka tema teoseid oleks võimalik vaadata nüüd tänapäeval ja aidanud kaasa nende restaureerimisele. Et tahaks kohe küsida sellise komproventeeriva küsimus, et millal valmib raamat Johannes Pääsukesest. Mina ei tea, kas ma jõuangi valmis et selline plaan ja mõte on küll olnud. Võib-olla järgmiseks võiks publitseerida Johannes Pääsukese päevaraamatu? See on väga huvitav lugemine, on aga teadmisi ja kultuurihimuline noormees, kui käis sõjaväest kodus, siis käis Vanemuise teatritükki vaatamas kinos, pruudiga ja Eesti Rahva Muuseumis. Ta kirjutab oma päevikus. Aga et kõrvalt, mida ma praegu teen, ei ole võimalik selle hobiga kuigi palju tegeleda siiski kahjuks siin mõnede tähtpäevadega seoses on küll olnud raskeid, kuid kus kell kuus lõpetad töö ja siis lähed kolmeks tunniks Rahvusraamatu kui kaheks tunniks. Ja nädalavahetusel ka seal, et vaadata omaaegset ajakirjandust ja nii edasi, aga aga see on kaunis kurnav. Selleks oleks vaja meil ikka Eestis jõuda sinnamaale. Need on professionaalsed filmiajaloolased, kes saavad selle eest ka palka või töötavad kuskil kas õppeasutuses või filmiarhiivis või, või kust tahes. Muidu meil Eesti filmiajaloo kohta ka ühtegi korralikku raamatute ilmu niipea. Sest on ilmunud praegu üle vaatlikuna Kestomaatilise teosena ööja orava talifilmi ülevaade kahes jaos, aga, aga sellist suuremat ülevaadet polegi olemas tegelikult. Ei ole, ei ole ühestki perioodist ja on mõned raamatukesed eesti animatsioonist, mis ei ole ka päriselt ajalooliselt ülevaated. Ja võib-olla selles on ka üks põhjus, et Eestis nagu ei tajuta misse film õieti kultuuris või ka eesti rahva ajaloos väärt on selliseid paradoks, et Eesti filmitegijad alates Peeter Toominga, Andres Söödi, Mark Soosaarega olid ühed eesliinil oled siis kui Eesti võitles oma iseseisvuse eest 80.-te aastate keskpaigas. Ja nii kui sa iseseisvus, saavutati ja isamaaline valitsus viskas nad üle, pardafilm oli see, mis löödi mättasse. Millegipärast ei tea, et kõiki neid asju tagamaid näiteks, kes oli konkreetselt selle taga, millised jõud ja huvid Tallinnfilm lõhuti, seal olid mängus väga paljude huvitavate inimeste huvid ja nii edasi. See on juba interpretatsioon, eks ju, aga nüüd meil ei ole, neid fakte pole reas kuskil. Mida siis hakata interpreteerima? Tahaks küll, et varem või hiljem sinnamaale jõutakse ja nädalapäevad tagasi just tuli kokku Kuu sihtasutuses töörühm, kes nüüd tõenäoliselt hakkab edaspidi tihemini koos käima. See on siis Eesti film 100 või Eesti filmiaasta, mis on 2012 100 aastat esimesest eesti filmist. See töörühm katsub leida inimesed, kes hakkavad tööle selle programmi ettevalmistamiseks ja mille üks osa on või peamine osa on eesti filmide restaureerimine ja vaatajat uuesti kättesaadavaks tegemine. Kui me vaatame Eesti televisiooni reitinguid, näiteks et kui on näidatud vanu Eesti filme, siis nendel on pidevalt täiesti korralik vaatajaskond. Tegelikult publik ja ütleme, televaataja armastab Eesti film ikka vana eesti filmi, aga seda korralikus kvaliteedis ei ole võimalik praegu kättesaadav. Ma arvan, et need punaseks tõmbunud krabisevat raksuvad koopiad, nagu näiteks on Kaljo Kiisa Nipernaadi, mida hiljaaegu katkendeid näidati testi televisioonis Kaljo Kiisa saates. Need on kohutavas olukorras, on meie kõigi aegade parimad filmid praegu. No aga rääkimata veel, ütleme peale esimest ilmasõda tehtud nagu filmid, et uduskini lend sai restaureeritud Soomes, kui ma ei eksi Jah, tänu sellele restaureerimisele selgus, et see ikka pole see võtavadki, Meil endal seda, aga seda ei olnud võimalik ennem ära öelda, kui seal ei tehtud. Mis on tegelikult siis esimene Eesti filmima? Jah, aprillikuus 27 uue kalendri järgi oli see päev, kui Tartus esimest korda filmikaamera käima Ma pandi, on muide teateid ka ka sellest, et Johannes Pääsukese nimega Johannes Parikas Kosovo venna Peeter Parikasega võisid 1912 samuti filmida Tallinnas kujutas endast Tallinnasse. Meil ei ole seda kuskilt õnnestunud praegu neid tõendeid leida. Kas esimese vabariigi aegse filmimaterjalid on Eesti filmiarhiivis või on need ka laiali pillutatud kuskile, et kuivõrd ülevaatlik tegelikult on Eesti filmiarhiivi see enne teist ilmasõja tehtud filmid. No Eesti kultuurfilmi ringvaateid on päris hästi säilinud, aga kahjuks on nad samuti. Enamasti on tehtud koopiad Tallinnfilmi kunagises laboris üsna ebakvaliteetsed, aga no me saame ikkagi näha seda Eesti elu seal. Eesti mängufilmidest praegu õieti mäletan, oli neid 14 koos karujahiga Pärnumaal, mis enne neljakümnendat aastat tehti. Nendest enamik ei ole säilinud. On mõned üksikud fragmendid, näiteks vigased pruudid või näiteks filmist dollareid, mis oli niukene seikluslik, komöödia lüüriline komöödia Signe pinnaga peaosas, sellest ainult fotod. On säilinud päikeselapsed, meie esimene helifilm on säilinud peaaegu täielikult, noored kotkad. Theodor Lutsu esimene täispikk film on säilinud Eesti-Saksa koostöös filmi kire lained ja üht-teist veel näinud, aga see, mille pärast on tähtis näiteks sellesama päikese lapsed. See on peaaegu üks väheseid dokumente ajaloost, kus me kuuleme, kuidas eestiaegne inimene kõneles. Perlingu arhiiv hävines Tallinna põlemisega üheksandal märtsil 44 ja see kuidasmoodi, noh neid kuuldemänge ega mida, mida iganes on mingid kõned, kõne, kõne, see kursiivne, armastust avaldab. Vot seda me kuuleme ainult selles filmis Päikese lapsed. Ja see on väga elav film tegelikult ja üllatavalt huvitav, sellepärast ta käsitleb ka Colemite aastate moraali ja ma ütlen, et see film on äärmiselt tänapäevane tegelikult ja väga kenasti nauditav. Aga filmid muidugi peale teist maailmasõda, mis sai tehtud Tallinnfilmi ajal, on ikkagi üldtuntud juba fakt või, või ma ei tea, kas, kas ka meie kuulajate teadvusesse on see jõudnud, et, et nad on ikkagi äärmiselt kehvas seisus. Taastatud ei ole ju suurt midagi peale nüüd Viimse reliikvia. Jah, viimne reliikvia oli esimene, mis suurte raskustega tehti. Nüüd on küll plaan, et iga aasta üks-kaks filmi taastada süstemaatiliselt, et selleks ajaks, kui on eesti filmi ilus ümmargune tähtpäev, et meil 2012 oleks üks esinduslik filmivalik Meie filmiklassikast ja lastefilmidest näitamiseks nii kodus kui välismaal. Ma tänan jaoks sind selle väga üürikese jutuajamise eest, sest võib arvata, et kuigi sel nädalal kukkus sul selline 50. juubel siis oled sa ikkagi väga palju elus teinud Eesti filmi jaoks ja seda nüüd selle poole tunniga ära ma kindlasti ei jõudnudki, et, et me rääkisime korra siit ja sealt, aga jõudu sulle vaieldamatult edaspidiseks ja nagu sellest saatest ka kuulda võis, et tegemist, et on sul küllaga igav juba ei hakka. Jõudu edaspidiseks. Aitäh. Tänan teid kuulamast. Stuudios oli Riina Sildo siia saatekülaliseks, Jaak Lõhmus.