Ja täna kuulen taas ühte väga vana laulu ühes väga vanas esituses ning Tartu stuudios on folklorist Liina Saar looja. Paluks teil mõni sõna rääkida selle lauluga Ta ette, mida me nüüd kuulama hakkan. Selle laulu pealkiri on selline tore peseb riided ja selle laulis Pauline kiiver 1958. aastal Iisaku kihelkonnas Mäetaguse metskülas. Ja selle laulu pühendame eelmise aasta lõpus ilmunud vana kandle Vaivara ja Narva regilaulude köite ilmumisele. Kuna Vaivarast ei ole helisalvestatud mitte ühtegi regilaulu, siis see laul on just sobiv Kirde-Eesti laulutraditsiooni näitamiseks. Selline laul pärineb laulurühmast Pirkus, õpetus neiule. Ja tõenäoliselt neid laule lauldi ka tütarlastele, kuid kindlasti lauldi selliseid laule pulmades mõrsjale. Nad olid omamoodi õpetus, laulud, käitumisjuhised. Kuna mõrsja lahkus abielludes oma isakodust ja läks täitsa võõrasse keskkonda mehe koju siis pidid kodused teda kuidagi õpetama lohud. Et kuidas ta oma uue perekonna südamed võidaks. Ja muidugi oli just töökus omadus, mis võõraid meelitas. Pauline kiiver elas Jõhvi ja Iisaku kihelkonna vahel Mäetaguse metskülas ja see on selline piirkond, mida nimetatakse Alutaguseks tema avastatud alles üsna hilises eas, 1950.-te aastate lõpus ja teda külastasid korduvalt nii Tallinna kui Tartu folkloristid. Tema repertuaar oli äärmiselt suur ja see koosnes peamiselt rõõmsataste lustlikest uuematest lõpri imelistest lauludest. Oma regilaulud oli ta õppinud emalt. Üks folklorist Helgi Kihnu kirjeldas väga iseloomulikult Pauline suhteid folkloristide ka ja meenutas oma kogumispäevikust teda niimoodi. Koolimajast edasi oli tee võõras ja halb. Nii juhtus, et eksisime ja sellest tuli tuska, meie vahele aga erakordselt hea lauluandega laialdase repertuaariga Pauliines saime palju rõõmu ja see hajutas tusapilved Pauline ütlust. Rõõmus meel on elu alus. Anti kaasa kindlasti ka mõrsjale, kui tema kodukülast lahkus. Aitäh Liina saarlasena.