Ööülikool. Kui me võtame selle biosfääri või meie oma mingeid ökosüsteemid võimeliselt liike ära võtta, teda vaesustada teatud piirini. Ta toimib veel, aga ühest hetkest tsirkulatsiooniteooria ütleb, et siin on üks läbi. Kui me selle ületame, siis järsult tema säilimine, tema toimimine nõrgeneb või lakkab hoopis midagi metsikust peab olema, et meie maailm püsiks elatavama isegi mitte elamisväärsena, vaid üldse saaks jätkuda seen. Kirjanikud Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita kõnelevad Teemal paiga vaim ja vaimupaik. Saade on salvestatud naissaarel Omari küünis. Nargenfestivalil. Me lubasime kõnelda täna haiga vaimust ja natukene aimu paigast ka. Ja mõeldes kõige selle peale võib-olla kuhu sina oma mõtetega oled tüürinud, mis mind on ehk võib-olla kõige rohkem inspireerinud on mingi selline k nagu kummaline paradoks, et et see paiga vaim kipub lahkuma nendest paikadest, mis on juba liiga korras, liiga kultuuristatud ja liiga vähe metsikud. Ja see ongi üks selline väga suur selliseid paradokse, mille vastuseni mina enda sees ei ole nagu jõudnud. Et eks me kõik ole seal mingisugune selline kummaline tendents nagu maailma avastada ja, ja kuidagi see korda teha. Ja mingi hetk me saame aru, et kui me oleme selle nagu korda teinud siis see, mida me läksime nagu püüdma on, tegelikult saad kadunud. Tahtsingi selle esimese küsimuseni jõuda nagu selle kaudu, et kas siin on ka see paradoks, nagu vaevavad. No on kindlasti, no ma olen mõelnud kõige rohkem kahest valdkonnast, mida ma mingil määral tunne on meil, nagu on elus kokku puutunud keeleteaduskeel. Ja võib-olla loodusökoloogia. Just viimane kirjatükk, mis ma kirjutasin, oli kiri Eesti looduse toimetajale Toomas kukele, kes on ühes intervjuus maininud, et me oleme läinud ütleme, heina niitmisega liiale. Me oleme muutnud oma ümbruse liiga lagedaks, liiga ühenäoliseks murruks nagu oleks ideaaliks mingisugune selline tükkmaastikku, mis on sisuliselt sama hea kui kasvavatest taimedest vaip, mis on, on üpris sarnane plastvaibaga juba kunstmuruga. Ja ma olen mõelnud, et tegelikult keelega midagi samasugust. Need asjad on minu jaoks natuke sarnased, mõlemad on niisugused süsteemid, mis meist vanemad ja suuremad ja keerulisemad, mida ei mõista päriselt, ja kui me tahame neid nii-öelda korda teha siis siis vahel on alati oht, et me rikume nad ära, lihtsustame neid liialt. Ehk siis mõnes mõttes võiks öelda nõndaviisi, et keeles on ka tarvis selliseid nagu looduskaitsealasid mida me võib-olla ei puutuks, mida meie üritaks lõpuni korda teha, kust ei tuleks välja seesama vastuolu kuidas Euroopa üritab praegu soid taastada, mis on kohutavalt kallis ja selline noh, peaaegu nagu võimatu ettevõtmine. Ja meil läks nagu selles mõttes õnneks, et soid oli nii palju, et neid kõiki polnud võimalik nagu ära kuivendada. Ja võib olla kui siit edasi mõelda võib-olla kunagi noh, ütleme siis, kas jutumärkides või ilma, suur maailm jõuab ka nagunii kaugele, et et üritab nagu keeld juurde tuua sellist metsikut elementi, mida noh, võiks ju oletada, et eesti keeles on veel nagu piisavalt alles. Et võib-olla me jõuame kunagi sinnani. No minu jaoks ja mis mind nüüd keeleasjas näiteks üks asi, mis mind on väga konkreetselt häirinud, nimelt niuksed pedantidest, keeletoimetajad ja keeleõpetajad leiavad, et no ei tohi öelda, näiteks on. Heino Baskinil on 100 paremat anekdoot, et ei tohi olla paremat, peab olema ülivõrdes parimat. Ei tohi olla aasta huvitavamad raamatud, vaid huvitavaim mad raamatud. No see on minu jaoks natuke analoogiline selle muru niisuguseks väga-väga tasaseks ühtlaseks niitmise. Üks asi, mille mõlema tõeliselt vihastasin, oli Maalehe targu talita. Kuidas võidelda maarjalillede kiri kokarde vastu, murus, taevas hoidku, võidelda lillede vastu. Et ta ei ole ikka veel piisavalt piisavalt ühevärvilise vaiba nägu, et ikka veel midagi on seal muud mõtlemata sellele, et on olemas liblikad, kimalased, mesilased ja väga palju putukaid, kelle nimesid me enamasti ei tea, keda ma ei märka. Ja kadunud professor Viktor Masing võib-olla üks tema viimaseid kirju üldse oli tema keri menule, kus ta kurdab ka selle üle, et murud jäävad nii vaeseks, et ta ei tea ühtegi liiki, kes ennast hästi tunneks, sellest ülimadalaks õli tihedalt niidetud murus. Varsti pärast seda suri. Üks Eesti võib-olla kõige laia pilgulisemaid ökoloogia. Mulle tundub, et noh, kui me vaatame nagu Euroopasse, siis seal on hakanud toimuma mingid sellised kummalised asjad just selle sama pisikese looduse metsistumise suunas, et ma kusagilt panin tähele, et näiteks maastikuarhitektidele loetakse kursust kuidas võsastada linna või umbes midagi sarnast, eks ole. Ja mulle tundub, et noh, natuke utreerin, aga kui lehitseda selliseid tänapäevaseid disainiajakirju siis annetena sellist aiakujundust, siis selline umbrohupeenar on teatud mõttes juba selline natuke kultuselement, et juba nagu inimesed pürivad selle poole, et kusagil kasvaks nõges takjas mis tooksist tagasi lõhnataks tagasi putukad kusagil mühiseks võsa. Ja noh, teinekord mulle isegi tundub nõndaviisi, et selline euroopalik ideaal hakkab tagasi jõudma kusagile kõige paremas maavanaema, metsistunud aeda, kus kõik on nagu ligadi-logadi, noh, muru on selline noh, niitmata seda pole saavutatud, aga selline nägemus, et selline maailm kusagil nagu on täitsa nagu olemas. Ja siin tekib selline tunne, et võib-olla nagu selle kandidaat tõesti võiks siis Eestiga ju midagi suurele maailma pakkuda. Nojah, ainult meie ise oleme noh, nii agaralt. Kunagi öeldi, et eestlased saksa põhjalikkusega täidavad lolla, Nõukogude seadus. Praegu me ei tea saksa või oli saksa põhjalikkusega, püüame saavutada mingisugust korda, me räägime ka metsade ja, ja ma ei tea mõne kordategemisest ja mul hakkab alati niuke natukene kõhe tunne, et noh, minu jaoks loodust ei saa korda teha. Looduses endas on kord, aga seekord on väga keeruline, tähendab, me peame sellest aru saama, seda märkama. Esimesel pilgul me näeme, et mingi võsa ja padrik ja et see tuleb ära hävitada, kaotada selle asemel teha mingisugune korralik muru või või niisugune istutatud mets, kus puusad sirges reas. See meenutab mulle, ma olen elus tegelnud paljude asjadega, olnud ka Tallinna botaanikaaia nooremteadur ja vaneminsener. Ja siis käisin nihukesest koosolemistel, mida korraldas Tallinna haljastajate klubi ja siis just tehti Tallinnasse Estonia park seal Estonia ja Viru hotelli vahel. Nii-öelda kord see korda tegemine tähendas seda, et parkus varem oli olnud suht palju põõsaid ja ta oli suht varjuline. Ta muutus niisuguseks läbipaistvaks, läbikäigu õueks, kus olid mõned puud ja põõsad ja mina ütlesin, et milleks seda tehti, kas ei ole siis nihukest varjulist vaja. Siis kohalolijad ütles, et noh, kas te siis ei tea, et miilits nõuab, et et ei tohi põõsaid olla nii palju, et noh lühidalt öeldes pätt poeb põõsasse, pättide vastu me võitleme. Ja nüüd kunagi ma lugesin lehestud Kuressaares oli politseiga pahandanud, et parkides on liiga palju põõsaid. Jälle seesama probleem. Samal ajal vaadates näiteks haid, parkimine, ma olen kõndinud viini mingis paganna kesklinna pargis jaama lähedal. Nad on nii varjulised kohad ja seal on nii mõnus olla. Kuidagi nad saavad hakkama minna. Et püütakse teha just selle linnamüra ja kära sisse varjulisi Oase. Kuidagi ma ei tea, kas siis pättide kuses nende pättidega hakkama saadakse. Aga siin ikka seesama tendents, et ülikorralikus lihtsustatud arusaam korralikkusest, mis meenutab mulle kadunud eesti luuletaja Ivar Grünthal, ta kirjutas ka rootsi keeles ja tal on niisugused värsid mingis ajaleheintervjuus, Rootsi keelsus oli ERR-i Earl Eeessor, laagen Four Thimid, õmblanslagrabildas Brook. Kääbused õpetavad sind, antseldavad sind minu kodumaa, ilus metsik keel. Selle metsiku keelega on nii, aga nüüd ma selle metsiku looduse kallale läheme ka, et kuskil peaks nagu piiri pidama. Mulle näib, et Eestis on üks noh, võime ju maailma jagada kaheks, kolmeks või neljaks, et ütleme, kui me jagame ta praegu kolmeks keeleks kultuuriks looduseks, siis kultuuri koha pealt tundub, et Eestis on üks väga huvitav selline kultuuritendents, et, et siin kipu minema kõik metsa. Et noh, võib-olla kõige lihtsam muidugi ongi see, et meil ongi nagu väga palju metsa. Aga noh, vaadates kasvõi seda, et kus me nagu täna oleme, siis mulle tundub, et see on selline noh, mõnes mõttes positiivselt sümptomaatiline nagu kultuurivorm, et oleme nagu kontserdi Hallis, ütleme siis peenelt hallis aga nagu ei ole ka, et keegi isegi on üritanud mingit sellist noh, nimekirja nagu luua, et kui vaadata nüüd suvelavastuste arvu inimeste arvu kohta, siis Eesti oleks kindlalt maailmas esimene. Et seda on, mõnes mõttes võib isegi laiendada sellised suvekoolid võib-olla mingisugused mõtlust, talud noh, ükskõik mis variante me kuidagi välja ei mõtleks, kuidas neid nimetada. Tundub, et noh, võib-olla see on nagu positiivne, et eestlastel on kuidagi selline alateadlik tendents, mingi korralik asi nagu ära rikkuda. Et viia ta sohu või metsa. Noh, mõnikord see tundub küll väga kummaline, aga samas noh, võib-olla on selles mingi osa sellisest nagu enesealalhoiu instinktist ka Ma mäletan, kui ma selle sinu viimase raamatu lingvistiline mets Metsik lingvistika, selle sain ma loe, kirjutasin sulle kirja, sest midagi ütles mulle, see oli minu jaoks. Ja umbes samal ajal ma ei saanud enam-vähem valmis raamatu, mis peaks nüüd sügisel ilmuma, aga selle raamatu pealkiri ongi 100 tagasi, see on kirjutatud võru keeles. Ja see oligi, et Kulka vist eraldas selleks mingi raha ka. Ja see on reisikiri. Ma olen kirjutanud mitu reisikirjaga reisikirju, omaenda kodumetsa. Kuidas reisi marsruut on umbes 300 meetrit. Pärast Ameerika ja Greta reisija on tehtud reis kodumetsa, kus ma tõepoolest enam-vähem püüan arvutada puulehti ruutmeetril ja räägin, mis puud ma olen istutanud ja mis taimekesed kasvavad seal järgmisel 10-l meetril ja niimoodi oma puuritadest ja kõigest muust. Et võib olla Sa tagasiminek on minu jaoks niuke julgustav lootustandev märk, et see Eesti igasuguste euronõuete ja muude asjade kiuste ikka nagu mingisugune jonn vastu. Äkki saab veel asjast asja ka? Ja minu idee oli vot just positiivne idee, mis ma kirjutasin toomas, okei. Ja ma ütlen selle siin ka välja. Idee on selles kutsuda kõiki, kellel on aed, kes kuuluvad mingisse maja, ühistusse, kooperatiiv või kuidas iganes kus on, on maad. Et osa sellest maast jätta murutraktori või masinaga üle käimata jätta sinna lapikene niisugust, kas võsa oleneb, kellel on põõsaid, puhmaid, jäta ta metsikuks ja noh, kui on tegelikult on, on niisugune kompromiss, inimene on aastasadu kui mitte tuhandeid niitnud aga väga suur vahe on sellel nädalas kaks korda niidetud murul ja aasal niidul luhal heinamaal. Vaat jätta osa selliseks, kus kasvavad heinputke, et minu poolest nõgesed, kellukad, karikakrad, kirju juttu ja nii edasi. See on minu üleskutse. Jätame kas või paar ruutmeetrit. Jätame liblikatele, mesilastele, kimalastele ja teistele natuke metsikust tagasi tuua oma aeda koju, uss aeda, parki. Et siinsele leiab kindlasti väga positiivset vastukaja, ma mõtlen, kuidas seda ideed nagu selgeks teha miilitsatele, kellest me juttu alustasime. Aga ma arvan, et et kõik on võimalik. Aga mulle väga meeldis mõte. Sa kirjutasid raamatu, mille selline liikumistrajektoor on, ütleme siis piltlikult 300 meetrit. Selle taga on, kuidagi ilmuvad mingisugused väga suured asjad, et ma ise olen nagu mõelnud selle peale, et miks meie selline kohamälu kipub kaduma. Üks on muidugi see, et selliseid nagu maagilise eluringiga inimesi, kes sünnivad ühes paigas ja nad maetakse sinnasamasse külakalmistule, et selliseid inimesi ongi vähe ja neid jääb järjest vähemaks. Aga selle kõrval on veel üks kurb asi, et inimesed ei käi enam jala, et nad pigem sõidavad autoga. Ja kui sa sõidad autoga, siis tõenäoliselt sa ei hakka kunagi nimetama seda väikest metsatukka, mis nagu autoaknast, nagu mööda vilksatab. Et kõik need pisipaigad, sellised mida ma ise olen nagu tähele pannud, et kõigepealt kaob ära see kõige hapron, teedevõrgustik, sellised jalgrajad, mis on murusse tallatud. Noh, ilmselt sul oli mingisugune selline suurem nägemus, piiritasid selle maailma just selle 300 meetriga. No see on see piirkond metsast, kus ma kõige rohkem mulle meeldib tohutult puid teha. Minu lemmik tegevus seal metsas, teha puid, kui jumal eksis käsisae ja kirvega, aga no eks ma võtan mootorsae kaati. See nii, mul on õnnestunud ikka talvepuud maa jaoks natuke ka laste tarbeks teha. Mulle meenub, mu poeg oli Ameerikas vahetusõpilasena, ma käisin tal niukses pisikeses asulas Kinsman hajakülas ja ma kõndisin seal, ma ei leidnud seal ühtegi kõnniteed, aga lõpuks ma avastasin, et niimoodi rohu ja puhmaste all seal oli kunagi olnud kõnnide jalgrajad. Neid enam ei olnud. Kõik inimesed sõitsid autodega ka paarsada meetrit, vot nendest kirjutas minu meelest. Kirjastaja ühe artikli, kuidas ta lapsed protestisid selle vastu, et Ameerikas on kõik keelatud, lapsi ei tohi paarsada meetrit ka minna jala kooli. Ja mina kõndisin läbi selle küla. Külakoerad olid täiesti segaduses, teadnud, mis peale hakata, mingi kummaline olevus, kõllid möödanud, sisuliselt seal ei ole täna metsa, maanteed kõnnib mööda maanteed ja Nad ei olnud sellist olevust varem näinud. Nad püüdsid nagu haukuda, aga kuidagi ei usaldanud, päris auku taganud olid segaduses. Ma vahel mõtlen vihaga, et Eesti, Eesti vabariik, Eesti autolaborikest, oskaja filme ja Res Publica Estonian Apollon veeelluri Pavlik. Tont võtaks, kas Eesti riik ei ole äkki kujundatud autotootjate huvides selliseks nagu ta on. Et tõesti enam ilma autota. Noh, oleks jah 30 aastane, aga ma olen 73 aastane jaksa enam käia rattaga sõita neid vahemaid, et käia poes ja ongi me oleme sunnitud elama niukses autovabariigis. Õudne hakkab. Kui me selle maamaja saime, mis on nüüd 44 aastat möödas, olnud seal maa hiljem Saisena maa juurde veel hangitud, kui tuli Eesti vabariik tagasi siis me lõime natuke toponüümikas, muutsin, loovad nagu Hiina geograaf, tegelikult Ameerika geograaf, Hiina päritolu. Ta on kirjutanud, tema teeb vahest päisse pleis, ruum ja koht. Inimene muudab ruumikohaks ja seal on üks kõige olulisemaid asju. Ta nimetab teatud kohta. Näiteks viimane nimetus, mis meil tekkis, on konnakraavi. See on minu lastelaste, kõige nooremate, peaaegu lastelaste loodud. Need õudselt huvitavad konnad. Kevadel püüavad kolm ja paneme need pesukaussi. Võib-olla natuke tegelevad ka loomapiinamisega, mitte liiga palju, uurivad neid ja konnakraam on üks koht ja ongi konna kraav selle nimega ja aga üks koht on läinud ka Eesti põhikaardile son käbimägi, see on ka meie laste pandud nimi. Ja nii me elamegi seal. Sellised väiksed kõigele tuleb nimi anda, aga noh, see on see piirkond, kus me jala käime. Aga vanadel kaartidel on näiteks niisugused armsad kohanimed nagu vareste, Variku alune soo näiteks ja, ja mis seal kõik on ikka igasugusel niidulapil, igasugusel põllul on peaagu oma nimekene. Praegu me kihutame mööda, lendame üle ja. Tulemus on see, et saame palju, aga igast asjast eraldi me saame vähem. See on omamoodi inflatsioon. Nii nagu nad palju raha. Kui me trükime raha juurde, siis rahatähe väärtus väheneb. Niisamuti kui meil on hirmus palju raamatuid, siis ühe raamatu väärtus selle tõttu väheneb. Kui väärtuslik oli üks raamat keskaja algul, need oli inimesel. Et just lugesin seda, Indrek Hargla raamatut, kus kellelgi mehel on, on üle 200 raamatus midagi kujutlematult, sest muidu inimestel oli paar raamatut seitse 10 raamatut. Need olid käsitsi kirjutada. Rohkem ei ole alati rohkem, sest kuskilt ma jälle midagi kaotama, kui me oleme midagi palju Mulle meeldis kangesti see kujutelm, kuidas üks kummaline eestlane kõnnib mööda Ameerika, selliseid võsastunud kiirteed, Pervi noh, tõeline, eks ole, kultuurieksport võiks selle kohta öelda. Et võib-olla suurde maailma tagasi tuua sellised nagu pisipaigad ja mikrotopoliinid, et võib-olla peaksime mõtlemegi selle peale minemagi sinna ameerika kiirde servale kõndima, et kõigepealt me õpetame koerad välja, küll siis ka inimesed järgi tulevad. Aga kõik see natukene meenutab Marvunat, aga paljud on kuulnud hügieeni hüpoteesist, mis on tänapäeval väga populaarne, et miks inimesed haiged on, eriti kui me mõtleme allergia peale tänu sellele, et meie kodud liiga puhtad. Et seal viitab nagu otseselt sellele, et igas sellises normaalses elamises peab olema hunnik tolmu ja sodi. Et inimene oleks sellise hea tervise juures. Ja mõnes mõttes on selline küllalt hea mudel võib-olla nagu keele ja kultuuri ja ja ka looduse jaoks, et kõik sellised suured asjad vajavad metsikut perifeerijat, mingit ala, mida ei ole mõtet üles haridad. Et kui ta on üles haritud, siis sealt pudelist paiskub välja džinn ja seda sinna tagasi saada on nagu praktiliselt võimatu. Täiesti nõus, sellega on selline Ameerika roheliste loosung oli laenatud vist mäleta kelleltki isegi mitte 19. sajandi mõtlejalt ja looduse sõbralt õldonnes. Võõrud metsik loodus päästab maailma. Ja. Eks ta enam-vähem niimoodi ole. See, et me praegu, mis Eestimaal toimub, see on tegelikult nende ökoloogilisest mõttes üpris kohutav asi. Meil kõik monokultuuristub väga kiiresti. Nimelt põllud on monokultuurid, seal ei ole enam umbrohtu, seda, mida meie nimetame umbrohuks, umbrohi, iseennast umbrohuks ei pea. Rukkilill ja moon või magul peenemalt öeldes ja paljud muud lilled, karikakrad ei pea ennast umbrohuks ja meie neid mitte igal pool ka umbrohuks ei pea, vaid isegi ostame ja kasvatame. Aga rukkilell rahvuslill on ju sisuliselt põldudelt kadunud, on veel aedades ja siin-seal noh, me võime öelda ja meil on vaja toita rohkem inimesi ära ja toota odavamalt ja nii edasi ja nii edasi. Okei, niimoodi võib öelda, aga loodus on üks suur võrk, võrgustik nagu praegu öeldakse. Suur, keeruline purk. Ja võrguga on nii, et seal praegu vist kalavõrke enam ei parandata, vanasti need parandati, olen ise seda Peipsi ääres. Mind on õpetatud võrku kuduma, emasega oskasin seda teha. Parandati võrk, töötab, kuni seal on teatud hulk sõlme. Silmi on korras, aga kuskilt võrke enam ei tööta. Ja on niuke elus ja põhjendatud Berkulatsiooni teooria matemaatilise matemaatiline teooria füüsikarakendustega, kui me võtame selle biosfääri või meie oma mingid ökosüsteemid, me võime sealt liike ära võtta, teda vaesustada teatud piirini. Ta toimib veel, aga ühest hetkest põrkulatsiooni teooria ütleb, et siin on üks läbi, kui me selle ületame, siis järsult tema säilimine, tema toimimine nõrgeneb või lakkab hoopis. Ja ma kardan, et midagi sellist võib juhtuda ja praegu on näiteks maailma suur probleem on mesilastega. Mesilaspered hävivad aina kiiremas tempos igal pool arenenud maailmas maailmas, kus kasutatakse mürke luuakse ikka rohkem neid umbrohupuhtaid põldusid ja nii edasi ja nii edasi. See ongi nüüd nii-öelda puhtteaduslikust vaatenurgast, on, on vastus sellele küsimusele või kinnitus sellele loosungile, et midagi metsikust peab olema, et meie maailm püsiks elatavama isegi mitte elamisväärsena, vaid, vaid üldse saaks saaks jätkuda. Siin. Väga kummaline, et sa räägid mesilastest, ma tegelikult kui sa ei oleks rääkinud, siis ma oleksin ise küsinud. Ma ei tea, kas mulle tundub, et see juhtus eelmisel aastal 2013, kui Eestis esimest korda suri ära, väga palju mesilasperesid see, mis Euroopat ja Ameerikat laastas, juba varem jõudis ka Eestisse. Ja üks põhjuseid ilmselt ongi see, et kuna mesilastel pole mujalt oma toidust korjata kui nendelt monokultuursetel põldudelt mis muutuvad meil ainult suuremaks ja suuremaks ja kuhu tuleb rohkem mürkaineid, siis noh, mingil hetkel see noh, ütleme, see looduse selgroog murdus. Ja ma olen kuulnud üsna arukat inimeste suust seda, et me peaks nagu mitu korda mõtlema, et kui me ostame mett, milles on nagu pandud õietolmu sest õietolm on see noh, see näitab nagu seda, et tegelikult see looduse reproduktiivmehhanisme on tasakaalust välja löödud. Ja see, kuidas taimed paljunevad. Tegelikult, kui me mõtleme nüüd no väga radikaalselt siis mesilasperede surm tähendab seda, et me peaksime kiiresti hakkama ehitama suuri vähihaiglaid. Et eks viljakus ja kõik see võib olla, millesse täname jutt ka pihta hakkas, näitab seda, et et tõesti noh, see metsikus on mingis mõttes noh, selline sõna otseses mõttes nagu ellujäämisinstinkt. No niisugune õrn lootus on, et inimestesse, mingisugune maist mis meid seob ikkagi metsikusega, mingi vajadus, mätsikuse järele vajadus, võib-olla see sinu raamatu erakordne populaarsus on ka märk millestki? Jah, see oli tõesti minu jaoks ka üllatama, oma arust kirjutasin ikkagi friigi raamatu. Aga siis ma esimest korda sain aru, et, et eestlased ongi friigid. Noh, kui me seda sõna siin kasutada. Ja ja võib-olla Mulle endale tundub, et see maailm on kuidagi nagu hirmus kiiresti, nagu muutunud, et mets on saanud mingeid selliseid kummalisi tähendusvarjundeid, mis võib-olla olid olemas kunagi ammu siis vahepeal unustati ja nüüd nad tõusevad uuesti esile. Noh, kui mõelda sellises bahtinni terminoloogias, siis siis võib-olla metsa kohta võiks öelda selline võõras tekst või võõras element, mis annab kultuurile sellise jõu. Et mets on väga hea nagu natuke salapärane, ähmane ja arusaamatu asi, et me saame temale inkrimineerida selliseid asju millest me ise võib-olla nagu lõpuni aru ei saa. Ja noh, mulle endale nagu meeldib uskuda, et kui eestlased üldse millegi poolest heas mõttes unikaalsed ja erilised on, siis see on seesama kummaline sensitiivsus nagu paikade suhtes. Ma isegi olen mõelnud nagu sedaviisi, et igal Eestis üles kasvanud inimesel on teatud mõttes selline võime nagu luua igale paigale selline topograafiline indeks. Et kui tal on mingi mure või kui ta tahab leida mingit mõtet siis ta mõtleb pigem niiviisi, et ma pean minema õigesse paika. Ja kõik ülejäänud juhtub nagu iseenesest. Ma ei tea, kas on nii, aga see on nagu ilus mõte, ma ka ei tea, ma ei ole sellist sellist ütlemist. Aga mulle tuleb äkki meelde, minu esimene on sealt kadunud ämm kes oli lihtne maainimene ja tema ütles seda, rääkis elusat Kambja murrakut. Tead, kui mul on halb olla, sest ma lähen metsa. Et metsa nomics Hakuzeczporep, temal läks metsast mingisugust lohutust, abi nagu ravi otsima oma hingele ja võib-olla ka kehale. Midagi selles on. Kab Jaan Kaplinski. Aga muidugi, mis mulle teeb, ka, muretsed, ka metsad muutuvad meil rohkem Molonkrultuuridekse ja noh, see on omad ka puhta ökoloogi pilguga vaadates võiks öelda, et et siin ei ole kõik korras, aga õnneks siiski väga palju metsi ei ole veel istutatud puuistandused, vaid on siiski looduslikul teel taastunud neil segastel aegadel. Ja juba piisavalt palju jõudnud kasvada, et neid keegi enam ei hävitaja, istuta sinna puuderidasid mõttes haiks veel ammu olema. Alaline ärka onujaht. Et toda keelt või ka kõnelda ja toon ka, et see asi, et mille ma, eks võrra ole ka kirjutada tuua ka, ütles kõne seal seal Laatre prantslase ütles, et pead midagi tõsist ka olema. Kultuuris peate olema ette ja töist peata, olemata kõrralikki, peate olema ta mõõtsik. Ja nagu hiinlaisel homme nõelam ta Kontputsiaanlikus ometi kett, nii et kui sul on külaline, siis sa tead kõlaline treppe mööda bald jala enne ja sabaneb kura jala enne. Ja siis toon väega häste är korraldatud kõik ja tao eesti nailon, kõik on seal nagu udu on selle ja, ja midagi ei ole nagu värv, defineeritu, kihikum, sääne, kats, asja peate olema mõlema kultuuri siis ta kultuur püsiks ja, ja heinamüks need toostad, sääne kultuur, sääne. Tõsis kamba haigopalt tamm kats 1000 aastat ja palju rohkem veel. Kusjuures veel edes Tammeks nagu kõge, legend lab kultuur olles suurest või tsivilisatsioonist mõjumis, peate ütlema. Jah, võib-olla see mõistatus ongi selles, et nad on suutnud kaks poolt alles hoida. Võiks isegi mõelda nõndaviisi, et inimese, selline psüühika ja võib-olla elu, põhivajadused ja kõige olulisemad instinktid sündisid ju selles maailmas, mis suurelt osalt oli metsik, mida oli vaja avastada kus oli väga palju sellist ruumilist ja ajalist spontaansust. Et noh, inimene ärkas hommikul üles. Noh, ega ta ilmselt täpselt ei teadnud, et kuhu ta läheb, mida ta teeb, Ta vaatas, mis ilm on kõik, mis kuidagi tuli nagu spontaanselt, et kõik, see on tasapisi nagu kadunud, kadunud, kadunud ja ja mingi hetk inimene ärkab hommikul üles ja ja tal ei olegi seda vabadust enam, et kõik on planeeritud alates sellest kuidas ta õppis, eks ole, aastaid, kuidas ta käib tööl ta isegi täpselt seda, kuidas ta oma vana põlve veedab. Ja siin tekibki mingi selline vastuolu sellise sättumuse vahel, et inimene on ikkagi olend, kes tahab otsida ja avastada, aga tal lihtsalt ei ole enam paiku, kus seda teha ja tal pole aegagi. Ja siis ta üritab kuidagi hakkama saada. Jah, ega see tähendab, see inimene vajab mingisugust tundmatut, vot just seda, midagi, mida avastada. Kui seda enam ei ole. Kunagi ma mõtlesin välja selle, võib-olla on see täiesti umbluu, aga siis, kui maailm oli enam-vähem avastatud ja kaardistatud viimati Antarktikas ka juba ära käidud ja, ja noh, niimoodi suurim VR, teine oli enam-vähem selge, mis kuskil on, maailmas ei olnud enam olulisi valgeid laike. Siis ilmus välja doktor Freudi avastas inimeses endas äkitselt niukse salapärase maailma alateadvuse, mida võis lõputult uurida, analüüsida ja, ja päriselt ei jõudnud kunagi, tekkis palju koolkondi omavahel, vaidlesid, kaklesid ja ja äkitselt loodi uus uus, selline tundmatu, hägune salapärane maailm endas. Et ju see vajadus ikka on nii suur. Ja mis on praegu praegu mingi kummaline sümbioos tipptehnoloogia ja mütoloogia või muinasjutumaailma vahel. Et nii palju kui ma olen kõrvalt giganud, need lasteaia igasuguseid internetimänge ja, ja neid suuri äkitselt nemad elavad oma globaalses network'is, aga elavad maailmas, kus lohed, nõiad, tont teab, mis kõik selliste olevustega nemad tegelevad, need tuleb tagasi nose Tolki enniga, see peaaegu et algas, aga nüüd ta on. Need lained löövad lausa üle pääl. Mulle meenub, kui ma astusin ülikooli, kõik üliõpilaskandidaadid, tudengikandidaadid pidid vestlema, miks nad tahavad loodusteadust õppida ja ma mäletan siis, kui need õnnelikud tudengid, kes olid viimaks ülikooli vastu võetud, siis, kui nad koguti kokku sinna suurde keemiaringi ja peeti selline avaloeng, siis noh, võiks öelda varjatud irooniaga. Ma isegi ei mäleta, kes meile toona esines, ütles, et et noh, inimesed tulevad ülikooli on, ta isegi ei tea, mida nad tahavad õppida. Nüüd siin üks inimene, kes tahtis Geographic saada. Ta ütles, et tema unistuseks on avastada uusi maid. Ja ma olen selle peale nagu mõelnud, et noh, mul on sellest üliõpilasest, kes ilmselt jäi sinna ukse taha nagu kogu aeg nagu hirmus kahju olnud, et ta ütles nagu lapsesuuga välja nagu selle asja, mida tegelikult kõik tulid ülikooli õppima. Aga paljud neist pettusid. Et kui me saaks selle maailma tagasi, siis oleks kõik hästi. Mis meenutab mulle võla, ausalt tunnistada on, võib-olla ma olen sellest kirjutanud, aga vähemalt mina tahtsin ülikoolis õppida keeli, uurida, mütoloogia jääda, et aru saada, kas Atlantis ikka oli olemas või ei olnud. Aga, aga see läks varsti ülest, ma sain aru, et et ikka mingisugust tõepõhja selle asja on, ilmselt ei olnud. Aga mida ma jälle sellest metsikusest, noh ka minu meelest ka keeles peab metsikus olema ja ei tohi keelt üle korraldada, üle uuendada ja nii edasi. Ja mul oli täitsa huvitav kogemus see, et sama Indrek Hargla kahes viimases romaanis, mis on niisugune hea õhtune lugemine kerge, aga mitte liiga kerge, see on ikka palju väga huvitavat ja häid mõtteid. Ma ei leidnud sealt rohkem kahe romaani peale, ma leidsin ühe lühikese Superlatiivi sedamoodi nagu ilusaim või kauneim või niimoodi ainult ühe Viivi Luigel minu meelest ei ole neid üldse. Et tähendab see vastuseis sellele keele niisugusele üle korraldamisele, sellele mõtlemisele, et ei tohi ikka öelda 100 paremat anekdoote, peab ütlema 100 parimat, tähendab, need paar asja on läinud ka kõnekeeles parim, suurim ja ongi enam-vähem või? Rohkem ei ole. Nojah, ma ei hakka siin lingvistikas laskuma ainult nii palju, et, et minu meelest see teine seal lootrule, keda meie kultuur vajab ta on olemas veel ühel kujul, millele me võiksime mõelda. Ärge ehmatage, see on venelane, see on Venemaa. See on see, mis meid kummitab. Mida me kardame, aga mis tegelikult võib-olla middle natuke ligi tõmbab. Venemaa, mis on segane, ebamäärane, anarhiline, vägivalla ja mida kõike. Aga mõtleme selle, äkki on säält midagi leida ja avastada. Ja vene keel. Kirjanikud Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita kõnelesid teemal paiga vaim ja vaimupaik. Muusika ansamblilt pilvikud. Loeng on salvestatud Nargenfestivalil Soome lahe aasta 2014 programmis. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2014.