Ülikool aga on olemas inimesi, kes kehastavad vabadust ja vaat nad taliks ära nüüd hea näide sellest, kes ei taha kellelegi meeldida, kes ei taha kedagi teadlikult või noh, provokatiivsel talitada või no vot see, et kes on loomulikult nagu ta on. Aga see pole enam asi, inimene kehastab vabadust. Koole. Luuletaja kirjanik, tõlkija ja poliitik Paul-Eerik Rummo kõneleb luuletajast näitekirjanikust ja tõlkijast Artur Alliksaarest. Loengu pealkiri on olemas. Saade on salvestatud Kehtna valla külaülikoolis. Igal juhul aitäh kutsumast päris ülikoolis on enam-vähem selge soti, et need on õpilased, tudengid ja õppejõud hakkavad eluülikool on see, kus inimene teiste inimestega võrdsetel alustel iga inimene iga teise inimesega teoreetiliselt nii hästi õpilased kui õpetajad, igaüks saab igalt teiselt midagi õppida. Ja iga teine võib-olla ka ise teadmata või teistele midagi õpetada. Noh, võib-olla ma ise teagi, haka selgub hiljem saan teada, et keegi on kuulnud mingisugust asja minu käest esimest korda ja muud taolist. Nimelt üks Hooselised elavaid mälestusi on mälestus Arturi kohta Tartus. Nagu kombeks, tegid kunstnikud oma aastanäitusi, see oli siis nii-öelda sügaval nõukogude ajal, millalgi 60.-te aastate algusest ja siis muidugi need näituste puhul oli siis ka sellised hirmus tähtsad arutelud, et kes oli vähegi huviline, siis tuli sinna arutelule kohale ja siis keegi kunstiteadlane. Aga kui see teadlased olid muidugi selliste teatud natukene ajupestud mõttelaadiga või ühesõnaga tegi siis sellise kriitilise ülevaate selle konkreetse näituse kohta ja siis, no muidugi võis siis, kui oli publiku hulgas sellist huvi, et siis võis seal mingi selline rebatre mõttevahetus või midagi taolist järgneda, sellele ma ei mäleta, kes kunstiteadlane olija polegi tähtis ja pole vaja inimesi nimede pidi tingimata alati meenutada. Pidas siis suhteliselt korraliku ametliku ja, ja võimatult igava ettekande, mis oli ka mõõdukuse piires viisakuse piires kriitiline mõnede kunstnike autorite suhtes ja ja mõnede tendentside suhtes, mis siis just nagu tema meelest selles või tema omakorda mingite tema ülemuste meelest selles näitusel kõige soodsamad tendentsid polnud. Ja muuhulgas väljendas sellist mõtet, et kuidas see nüüd ikka on, et mispärast kunstnikud, kes maalivad portreesid inimestest, et miks nad maalivad seal, et eksootilisi või, või muidu millegi poolest huvitavaid tamme näiteks või, või ka mingisse ekstravagantse olemisega või, või muidu huvitava näoga, härrased, aga et mis nende maalide öös linlasi ütlevad, neid, seal peab ikka võtet on veel selles Tartus meil siin, eks ole, Tartu park, väike, kõik teavad 11, et vaat meil selles tehases on vat see tubli naistööline ja miks tema portreed ei ole, et miks boheemlaslik, selliseid Alliksaar, kes oli publiku hulgas, hakkas see sõna võtma pärast või võib-olla nagu talle omane oli, vahele hüüda ka ise olid nagu pärast sest esines ja piga argumenteeritud põhjendusega, et ka kunst nagu kunst, kunstinäitus ei ole nagu nakkusautahvel, eks saavad linnaselt ülalaut ahvikus siis töö, eesrindlased, portreefotoportreed olid üleval ja vot see on üks asi ja vaat kunsti täitsa teine asi. Ja modelle või isikud, keda portreteerida ei tule, valida mitte tööalaste saavutuste või ühiskondliku mingisuguse aktiivsuse järgi veenvalt ja kõva häälega ja nagu valik seal esines ja samas mitte kurja tooniga, vaid lihtsalt niimoodi, et sa tood, kuidas Ale tendents, mida seltsimees ettekandeid tahab juurutada, solvus ja ütles, et, et noh, see on muidugi teie arvamus, mille peale ja vaat need on nii-öelda Artur ütles, et kelle arvamust teie väljendate? Muidugi on see minu arvamusega katki läheb. Et siis ja vaat see on üks selliseid, võib-olla esimesi asju, mis on isiklik kogemus, üritan sellisest üldisest teravmeelsusest, mida öeldakse alati ilmutas, hakkavad siis kiiresti reaktsioonist ülikiiresti reageeris ja palju paika ja publik, keda oli noh, vähemalt sama palju kui siin, võib-olla isegi rohkem kehvaks naerma ka selles selles õhkkonnas selles keskkonnas, mis tol ajal valitses. Ja see õnnetu kunstiteadlane oli üsna täbaras olukorras, mänd läks täiesti üle nagu Alifere kätte, kes pärast seda episoodi rohkem sõna võtnud on ju asjad paika pandud. Luku läbi novot. Nüüd, kui ma juba seda raamatut korrasin püsti tõstsin, siis see on üks nendest raamatutest, mida ma soovitan kindlasti lugeda, kui tal on iganes huvi, see on Artur Alliksaar mälestustes mille koostas omal ajal Henn-Kaarel Hellat, kes omakorda omal ajal oli üks Alik saare selliseid lähemaid kaaslasi Tartus ja muuhulgas kellele me vähemalt mingisuguse osa võib-olla kolmandikku, isegi rohkema Alik saare luuletuste säilimise eest peame tänulikud olema. Sest Artur kirjutas tihtipeale oma oma luuletusi kohvikutes, millised ei olnud seal ka väga palju, kas siis Werneri kohvikus või siis ülikooli kohvikus, kus ta hiljem välja tõsteti, enam lubatud seal nagu käiend noori inimesi hullutamas. Aga noh, Werneri üle nagu see ülikooli võimla ülikoolijuhtide võim ei ulatanud, seal kohtusid temaga ikkagi kõik see, kui inimesed nojah, ja Hellat oli, oli üks tema lähemaid, nimetame jüngreid ja olemuselt aga süsteemne ja korrektne ja kergelt pedantne inimene, nõnda et kui Artur seal midagi hoogsalt seal kirjutas. Ja siis ta tihti pealse luuletus seltskond hakkas laiali minema, okas selle kellelegi kätte, kes sealsamas seltskonnas mõni täis juhuslik inimene võis olla. Kohvikus Rafoorib edasi-tagasi ja sinna võiks jäänud aga siis hellad kaba salatitele kuidagi enne käest ära ja kirjutas masinal ümber, kirjutas ümber noh, tõenäoliselt mitmes koopas läbi kopeerpaberi. Siis Hellatele omakorda ikkagi korrektse inimesena andis need Arthurile, et ma nägin kohvikusse, seda kirjutasid, et see on osalt nagu improvisatsioon osaltis, nagu võib sellesse suhtuda kui kui visandisse sealhulgas edasi arendada või töödelda seda teksti, et pole minu asi seda levitada enne kui sa pole, öeldi, et vaata nüüd valmis. Aga Artur hakkas luuletust siis parandama redigeerime ja see nägi lõppkokkuvõttes välja nii, et igasse koopiasse tulid erinevad muudatused. Ja lõpuks siis ikkagi, kuna neid koopiaid oli palju, siis muidugi Hellatega Ahto rammu Te ei hoidnud neid siis niimoodi kiivalt ja kadedalt oma käes, vaid tõepoolest siis, kuna Actolil ei olnud mingit võimalust neid ametlikus liinis avaldada kuskil ajalehes ajakirjas rääkimata raamatu tegemisest, võtsid nad siiski said. Need tekstid levisid siiski sellisel viisil käest kätte. Aga siis niimoodi kirjanduslooliselt vaadates tekivad siis need tehnoloogilised probleemid, et millised nendest variantidest lugeda autori tahteks või see kõik on Orturi tahted, aga kui ma olen juhtunud ise hiljem nägema mitut erinevat sama luuletuse masinkirja koopiad, kus sõnasturid, oma käega kirjutatud muudatused, siis nad on erinevad. Ja kuna Mul on olnud paar korda elus ülesanne koostada atralliksele postuumselt luuletuskogusid, siis on täiesti probleem, millist käsikiri on arvestanud ja ongi, osa tekste on läinud käibele mõningaste erinevustega omavahel Alliksaar isikuna, kui ma hakkasin ta üle tänase õhtu tarbeks jälle uuesti mõtlema siis mõte liikus nagu kuskile sellisesse suundamis. Arturist sõltumatult on mul vahel peast läbi käinud, et see on see, mida õieti tähendab avalik kuulsus või mispärast mingid inimesed on teiste inimeste jaoks huvitavad, mis pärast novot keegi saab kuulsaks tegid, ei saa, ja kas see, kes saab, on on siis no mingis sellises jumala ees või üldinimlikus mõttes kuidagi väärtuslikum isiku kõigi teine ja et millest see kõik tuleneb, mis kriteeriumid, mis ühe inimese muudavad siis nagu Tähele pandavamaks tema ümber võib kujuneda mingi legend ja ta ise kujuneb legendiks ja ja seal ütleme kaks-kolm põlvkonda hiljem noh, ongi juba vot nii, et et nii nagu tema Artur luuletuses on mitu eri varianti tema isiku kohta olla liikvel mitmeid legende, mis, mis omavahel ei tarvitse kokku minna ja kokku klappida ja kas nad lähevad kokku ka mingi reaalse elulise baasiga, seda ka alati ei tea. Kõik me teame seda ütlemist, et pole hullemat valet. Tead, kui pealtnägija Pealtnägija jutustab alati valesti, teinekord tutvustab paar aastat hiljem juhatust veel kolmandat moodi niimoodi legendid tekivad ilma ette, et keegi tahaks kellegi kohta midagi valet levitada, lihtsalt see on inimese mälu ja iseärasus. Ja ma otsisin välja kaks väikest luuletust, mitte Alliksaar, omad, mis seonduvad nagu selle teema ja selle vaatenurgaga, mis, mis mind erutab, et vaat et mis legendaarses isiku puhul ja mis seal kuulsuse ja mis, mis see kõik õieti on. Üks nendest on kindlasti kõigile koolis käinud Eesti inimestele hästi tuttav, see on Friedrich Robert Felmanni päikendata, ütleme epigramme, mis seal siis on mõttetera ilusas eksameetris kirjutatud. Üks kui mõnigi teine. Ükskord oli üks mees, ta sündis kosis ja suri, rohkem ma temast ei tea. Aga ta oli üks mees. Selle Feldman kirjutas aastal 1840, kui ta oli 42 aastane, teine luuletus, mis on umbes poolteist sajandit hiljem kirjutanud, mille autoriks on Hando Runnel ja mille pealegi avanemine. Mees lõhkus puid ja naine pesu pesi, laps lebas mähkmetes häält, ajas tasakesi, nii palju kevadeid ja inimesi kaob aja sees. Muuseas niisama. Ja ime on, et äkki peadmist laulma luuletama. Loodan, et need tuues kuidagi suunasite. Samas suundame aratsa, mõtlen ja mõtlesin välja umbes taolise asja, et neid siis himus, tavalisi inimesi ja, ja siis neid, kes suurt tähelepanu äratavad. Et mis on see ühine omadus, mis nendel on, ja tsiviilne omadus võiks olla et inimene on nagu oma nahas on loomulik. Et mõtle missugune olla, et ta ei mõtle, mismoodi käituda, ta ei tea nagu seal mingi väga andekas või kuni iideniaasasin välja inimene, et ta on siis eriti tõepoolest siis nagu väärt ja erilist tähelepanu väärt, kui see toetanud. Loomulikult. Ta lihtsalt teostab ennast sellisena, nagu tema on niisamamoodi, kui, kui naine, kes mähkmeid peseb, teostab ennast nagu tema on inimesed, kes teostavad oma oma olemist, oma oma mingit seesmist olemust, võib-olla sõnasteroskamatagi ja, ja võib-olla selle üle kunagi mõtlemata sellisel loomulikul viisil. Et need mõjuvad minule kui kõrvaltvaatajale mõjuvad, et paratamatult nagu sümpaatsed tõmbavad tähelepanu endale sellega, et vaat, see on sümpaatne inimene ja mõtlen, miks sümpaatne mulle, miks teine ei ole, seepärast on loomulik. Mõtleme sellist isikut, kelle kohta tõesti juba eluajal kõik kujunes, selline kujutluspilt või, või legend näiteks Alliksaare puhul. Et ta oli nagu veidrik ja ta oli nagu väga iseäralik, ta käitus kuidagi väga-väga kummaliselt ja kõik puha ja aga ma selle kohta öelda nagu, mis siis veidrikke on noh, alati võiks inimesi ja ka suur jagu inimesi, kes kuidagi veidralt midagi teevad, on pigem tüütud, mul ei teki mingisugust tahtmist temasse tõsisemalt süveneda, temaga suhelda või midagi taolist. Aga kui inimene on loomult selline, siis ta ei peegelda vaid, vaid ongi veider. Ja ta käitub loomulikult, seetõttu ta käitub usutavalt ja ma võtan tera vastu siis tõepoolest kui ühte midagi iseäralikku inimeste ma hakkan üle mõtlema ja selle pinnal siis võta, hakkab mul tasapisi kujunema konkreetsem arusaamine, milles selle konkreetse isiku helilisus ja eriline väärtus siis mitte Pärtsi nagu mõttes, et keegi suur inimene, keegi ometi inimene või keegi on tähtis, kõik on tühine, aga vot just sellises spetsiifilises mõtlevad selle inimese sisemised väärtused on niisugused. Tema olemine on niisugune ja ta teostab ennast loomulikul viisil. Täpselt selline oli ainult selline, saabki olla Artur Alliksaar. Et see on ka nagu natukene, et miks see inimene maaliti üles pandi, näitusele pilt välja, tehni nimi pandud, et miks Ilmar Malin maalis Alissa reportee pani näitusele välja ja ja et mispärast ta mõnda teiste maalinud. Aga Arturi afitseeris oma elulugu sutustustes, mis ta inimestele rääkis mõtles välja asju, mida sa tõenäoliselt mõtles välja, mida tõenäoliselt ei olnud päriselt. Aga muidu on võimatu ka noh, nagu ümber lükata. Aga mis ei olegi tähtis. Sest noh, mingisugused fantaasiad on, on alati paremad kui tegelikult huvitavamad ja mingis mõttes reaalsemat kruvida. Kui igav reaalsus ongi, nagu on see Itaalia, ütleme nüüd, see ilmneb Viro Ilpenud Rubatava. Kui see pole ka tõde, on see hästi välja mõeldud. Kästi välja mõeldud, asi on parem, kui kui igav tegelikkus. Alliksaart tegi siis selle sõja ajal läbi siis saksa sõjaväevabatahtliku Faivillideegaadi suhu linnades siis tõusis ristis mingi kaprali või mingisuguses ühe väikse väikse astme võrra kõrgemale ja mingitel asjaoludel mingil viisil vähemalt kolmanda sõjajärgse Nõukogude aastani teda ka ei paljastatud v avastatud, ta on teinud Saksa sõjaväes ja siis ta kukkus vahele mingisuguse noh, väiksemahulise kriminaalkuriteoga, mis võis olla inkrimineeritud, aga, aga võis olla ka seotud lihtsalt tema ametialase lohakusega, sest no kas oli seal mingi ülekulutamine või mingid asjad, kus vaenlaga sel ajal muidugi neid sotsialistliku omandi riisumise ja oli ta seal kaks kopikat või, või kaks rubla või 200 rublane ei olnud suurt vahet. Keerati talle siis mingi karistus kaela kandis seda karistust, Narva laagris ehitas Narva koolimaja või ma mäleta, mida nad seal ehitasid, kus oli palju intelligentsete geni inimesi Oskar, kuningas ja ja kes seal kõik olid, Rein Nurkse ja võt, aga siis üldiselt noh, oli seal igasugust rahvast ja need teised haritlased, kelle hulgas seal viibis ja kelle käest ta nagu palju õppis seal nagu Eesti Tartu ülikooliharidusega haridus, need on alati suur missioonitunne, eks ole. Ja siis nad seda vaba aega misse juga vangil oli, eks ole, nad need asjad seda surnuks vaid pidasid vastastikku loenguid nagunii seal ka, nõnda et Alliksaar mingisugune osa tema sellisest igalt poolt kokku ahmitud evolutsioonist pärineb aga tõenäoliselt Narva laagri noh, kolleegidelt. Aga jah, mida ta eluaed ei õppinud, oli nagu suupidamine ja juuda seal siis midagi nagu liiga palju närmas ja midagi natuke liig imelikku rääkis vaatamata siis teistmoodi iseloomuga etemaatikumate haritus kolleegide hoiatustele. Nõnda et sealt igal juhul ta saadeti juba tapi korras juba kui tõsisematest laagritesse, aga ikkagi olemuselt ikkagi vot seesama tühisem kriminaalasja mitte väga pika, isegi ebaõiglase Pikaga, aga siiski mitte kõige pikemalt karistuse alusel sama paragrahvi alusel. Aga Venemaal sattus nendes laagrites noh, puhtalt, eks ole, kriminaalide seltskonda, aga üldiselt siis kriminaalide seltskonnas ilmsetega nende platvormide poolt midagi halba ei juhtunud, aga tal oli seal igav olla. Ei ole, eks ole, viisakas seltskond või huvitav seltskond tema jaoks tema vääriline. Ja ta siis esitas enda peale suurejoonelise, väga hästi sõnastatud kaebuse kaebuse siis nõukogude võimudele sisuliselt siis kui NKVD-le adresseeritud noh, peaaegu et kompartei peasekretärile sisekaitsevõimudele ütleme, esitas enda peale kaebuse, umbes kus ta sellises kõrgis ohvitserid, kutsed ja vanaaegse ohvitseri ülevas toonis ütleb, umbes niimoodi ET loolakatule avastanudki, mis mees ma olen? Habermasi aga ütleb, et nüüd, kus mul on parandamatu tervisehäire tõttu niikuinii surm silme ees. Ma tahan lahkuda siit elust. Nii et minu jaoks on häbi, et mu vaenlased ei tea, et ma olen nende vastu võidelda, mõtlen ühesõnaga see. Ja kirjutab siis oma selle, et vastus vabatahtlikult omal tahtel kellegi sundimata oma kodumaa kaitseks. Muide, üks huvitav asi, ta kirjutas eesti keeles, hõisata tõlgiti vene keelde muidugi teks ametlike protseduuride jaoks. Ja tõlkijal oli siis ühe koha peal tekkinud nagu ilmselt väike segadus mõistega kodumaa. Et talik saarele inkrimineeritud selle paragrahvi alusel kodumaa reetmist. Muidugi. Ja siis tema pidutamise. Samas on, et ma ostsin oma kodumaa eest just nimelt välja, kaitsesin oma kodumaad. Tõlkija oli täielikus segaduses, et ta nagu oskas, tõlkija ei tea, kes ta oli, aga oskas hästi ilmselt, et noh, hästi nii eesti keelt kui vene keelt ja ja taipas sõnade erinevaid tähendusi kummaski keeles. Ja siis ta tõlkis võimalikult korrektselt nii-öelda sõna-sõnalt ja kasutas seal mõistet rodina. Mina, Artur, Alliksaar olin oma oma rodina patrioot, noh, oli see lause siis seal oma koduma patrioot. Aga siis tõlkepidi ise nagu aru saama toodina, võtnud sellele, sellel publikul seda kirja, venekeelset tõlget loeb, tähendab midagi muud. Ja siis kirjutas sulgudesse juurde kommentariat Strand nahagi tiradilsa. Segadus tekkida selle pealispuhkas mingi väga suur segadus muidugi ja kukutes ilmselt esimest korda põhjalikumalt vaatama, et kas sel jutul on mingi tõsi taga või on mingi hull nalja või mis see nüüd on. Ja siis tasapisi selgus saiti ilmselt Siska dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et on tõepoolest ja noh, selline kummalisus on või selline eriline paradoks on selles, et et eks tõenäoliselt ikkagi tahtis pigem pääseda ikkagi sellesse suhtelise vabadusse, mis, mis olid väljastatud vangilaagrid Nõukogude liidus Eestisse tagasi jättes, sellepärast siis seal nagu kirjutas võib-olla tema teine eelistus oli siis see, et satuks nende platvormide hulgast siis kultuurset poliitvangide hulka, aga kes suurelt jaolt haritud inimesed kõik. Aga tegelikult, kui ta oleks selle sammu tegemata jätnud, siis oleks paari aasta pärast seoses Stalini surmaga juba investeeritud ja tema seegi karistusaeg Mistes sellise tühise kriminaalkuriteo pärast kandis oleks lühendatud kolmandiku võrra ja see oleks talle kohe täis saanud. Aga selle asemel tabastada saatuseta klassikalisel viisil. 25 pluss siis nagu hästi folkloorist hästi tuttav fraas on ja siis on nagu dokumenteeritult ilmselt mingis kirjas kellelegi või nagu ainukene kord elus, kus ta, kus sa midagi tundeta midagi kahetseb, et ta aastased, et äkki äkki jõuab temani, et ta tegi seal sammu valel ajal selle enda ülesandmise sammu. Aga siis ta lõpuks omakorda käis ka siis selle, tema uue ja hirmsa karistuse peale rakendus hiljem jällegi omakorda suusam neste ring, mis vabastas ta varem laagrist, aga jätkest asumisele muidugi, ent on see mingi aeg siis siis asundusriiulis aega, mida ta kasutas siis sõitmiseks siia, Eestile lähemale mingisse Murmanski oblastisse, vist lausa mõnda aega oli seal ja kuni siis õnnestus tal Eestisse tagasi tulla ja siis vaikselt isegi Tartusse tagasi imbuda ja mis on ka omakorda pidi olema mingi üsna üsna keeruline väiksest ametlikult ei oleks tahtnud Tartusse tulla. Ja võib-olla tõesti tolleaegsest, see tähendab siis 60.-te aastate esimese poole viiekümnete viimases lõpus seal võib olla ka Tartus selles õhkkonnas ja keskkonnas, mis siis oli, oli Arturi selline ilme ja jäi oleti, oli, oli tõesti noh, erandlik ja silmatorkav mingis teises keskkonnas võib olla väga ei olekski olnud ja tänapäeval, kus on kriteeriumid käitumisetiketti suhtes ja pluss kuni siis ametlike selliste poliitilise varjundiga kriteeriumite nii välja on nagu hoopis teistsugused siis võib-olla ma arvan, taliksar isikuna võtku, kus linnas liigub ja, ja avalikes kohtades ja kohvikutesse, nii et ta võib-olla ei olekski enam, torkas eriti silma, nüüd läigivad kütu vahelega lärmavad, eks vehivad kätega. Aga siis aga siis ta oli erandlik ja teine asi veel sinna juurde, muidugi, et kuna temaga tema, tema minevik kaasas käis ja teda prooviti, siis mitte ainult et tema luuletusi ei olnud võimalik kuidagi moodidel ära trükkida lasta. Aga ka tema isiku, sellist vaba liikumist või inimeste suhtlemist temaga ja kuidagi tema mõjuvälja sattumist prooviti ametlikult poolt üsna rangelt ja võiks öelda, et süvenevalt mida edasi, seda hullemalt nagu vältida. Ja seega siis muidugi noh, nagu alati sellised käitumisjooned mindi isiku suhtes on tegelikult selle isiku populaarsed, ostavad, eks ole. Huvitav on, et Artur Alliksaar, ta ei olnud mingil viisil Tartu ülikooliga seotud ja üldiselt Tartu Ülikooli kohvikus toimus suhteliselt selliseid lahedaid vaimselt lahedaid olemisi seal ülikooli kohvikus käis ühes sellises väiksemas ruumis saksa kambriks nimetada, käis mingisuguse perioodilisusega regulaarselt koos, eks selline 10 kuni 12 liikmeline vist ma arvaksin kooslus eri valdkondade teadlasi võimuda selliseid intellektuaalsete alade esindajaid ja kunstialade esindajaid ja kui üldiselt selline kodanikualgatuse tasandil organiseerumine, ühesõnaga mingite gruppide moodustamine, kes regulaarselt koos käivad ja ei olnud pehmelt öeldes kaugeltki mitte sallitud siis kuidagi vaat ilmselt see akadeemiline vabadus, mis siiski nagu ülikooliga mõistega traditsioonilise seonduda, mis ei olnud ka nõukogude ajal päris ära kadunud, võimaldas seda ja ja ülikooli juhtkond seda sellesse sekkunud käis koos siis ja seda nimetati siis omaetteklubiks ja mul oli kaua aega meeles, nagu oleks see klubi nimi olnud Sigma tähenduses siis nats kreeka assiga Sigma märk, et see on nagu siis summa, et, et see on nagu summa, et erinevate teadusalade erinevate kultuurialade summa, aga pärast tuli välja, et ma olen eluaeg valesti meeles olnud, et seal nimi oli ops, helid, miks helid, seda ma ei tea, aga kui ellipsi istung lõppes ja siis härrad, tulid seal saksakambrist välja, imbusid siis sinna üliõpilaste hulka, et see oli ikka suur hetk ja siis olid kõik, olid, olid väga õnnelikud, noored tudengid, kui nad sattusid kuidagimoodi mõnegi nendest ühte Raudkonda, siis nagu suur hetk. Ja ühel või teisel viisil olid kõik selle ellipsi liikmed siiski ülikoolide seotud, aga nad tõmbasid enda hulka kaaliksaare ja Alliksaar siis nagu seda kaudu ei olnud nagu mingit küsimust, et temaga noh, nagu sinna majja sisse pääseb ja selle ellipsi koosviibimine konkreetselt siis oli nagu selles vaimus, et iga kord valiti mingi teema, mille spetsialist, asjatundja sinna seltskonda kuulus ja see tegi siis ettekande ja siis teised inimesed said ka nagu ettekujutuse sellest teadusalasta millestki, mida sa rääkis sellest sellised toredad inimesed nagu Harry Õiglane ja Hans Trass ja kes seal olid need väljastpoolt sellist ütleme, akadeemilist teadust oli sanis. Ain Kaalep, Ta oli ja noh, mina sain sellest ellipsist eriti Kaalepi kaudu rohkem teada ja kõik, nii. Kõik nad, igaüks oma valdkonnas oma erialal tõesti kõva käsi, kõva spetsialist. Kõik nad tunnistasid Tartus on kõige kõvem, kui suures Artureid ei olnud mingisugust kõrgemat haridust igas mõttes iseõppija kõigi oma nagu sellisel noh, avaram maailma pilgu juures ja kõik, mida võis hästi alustada, rääkida igal teemal, kes vähegi pähe tuli või mis vähegi jutuks tuli, Arto teadis kõik palju rääkida. Ja, ja vot ja siis kõik need tõsti akadeemiliselt kõrgel tasemel olevad isikud ütles, et et ega kõik, me oleme targad, kartrungi ikka kõige targem. Igal juhul tema jutt on alati kõige huvitavam ja jäetama alati võtab sõna, kui noh, ettekannu naa kuulatud, Harry Õiglane rääkis, mis olid sel ajal parajasti noogutama ajal hakati tõsisemalt rääkima astenistide relatiivsusteooriast. Sedasama Harjöösel kirjutas esimese eestikeelse suhteliselt populaarse raamatu mõistetava raamatu igale inimesele vestlusi relatiivsusteooriast või midagi taolist. Aitäh harjunud või füüsik, võib-olla üks kolmest inimesest, kes Eestis üldse midagi relatiivsusteooriast jagas deklaratiivses teooriastama akadeemilistele kolleegidele ettekande ja siis võtaksonaaliksele, räägib Eluritavamalt teooriast ja arendab edasi. Ja vot see on väga iseloomulik kartuleid võis rääkida tõesti kõigil teemadel ja kui sa ise juhtusid kuulajate ringis mõnda nendest teemadest natukenegi tunda oli ootamatult veenvalt rääkis, ehkki suurem argument oli kohapeal improviseeritud. Kõik faktid, mida ta puistas sinna juurde, just nagu näide veel võimatu, kontrollitakse, vastavad tõele, ei vasta. Aga igal juhul oli huvitav ja ta niikuinii väga noh, loomupäraselt kiikuv kujutlusvõime või fantaasial seisis sellises konkreetsetes situatsioonides sai kindla suunavad, nüüd räägime näiteks relatiivsusteooriast isse lähtus, sellest, rääkis sellest, aga muidu kogu aeg hakkas, hakkas jutt väga laialt hargnema igasse võimalikku muusse suundaga. Ja, ja kui ma lähen kuskile mingit loengut või asja kuulama ettekannet, kui ma loen mingisugust esseed või, või kasvõi arvamus kolumit kuskilt lehest, siis on mul esimene nõue, et autorile, et ära valgu laiali nii kui ta kuskil niuke laialivalguv püsi teemas, et, et ma ei saa jälgida. Ma tahan aru saada, mis sa selle kohta ütled või nii, aga algsele puhul vaat ei häirinud see, ta muud ei teinud, kogu valgus laiali. See oli, oli hirmus huvitav, hirmus tore ja muidugi kõik need lõpmatult jutuajamisi seltskondades igal pool millest mina samal ajal suhteliselt lähiringis Alifel lähiringis liikudes suhteliselt sageli tema kokku puutudes sellegipoolest vaevalt et et ühte tuhandeid sugugi kaasa sain teha, võtad mõnedki, eks ju, seltskondades esitatud arutlusi ja mõttearendusi. Aga juba see oli, on juba väga palju, aga kõik need siis muidugi muidugi jäid sinna, kuhu nad jäid, jäid sinna õhku hõljuma ja keegi neid taga ei jõudnud fikseerida ja vaevalt, et see oleks nagu võimalik koltki noh, tagantjärgi mälu järgi taastada või, või samal ajal, kui see värk toimub, samal ajal konstanteerida seda ei juhtunud. Aga me saame siiski Aliksaare sellisest hargnema ja keevalise kujutlusvõime olemusest ikkagi võrdlemisi selge pildi, kui me loeme tema sellise nii-öelda keskmise loominguperioodil, tõsi, mis laias otsas on üles ehitatud noh nagu samal põhimõttel, kui sellised lõpmatud ilma saba ja sarvede ilma alguse ja otsata arutlused mille tahes üle, mille alguses ei oska arvatagi, kuus lõpuks hallimad viia alis seal on väga palju, eks noh, sõnamängudele või kõlamängudel, mida iga Essele tunneb alliteratsiooni Antsla selle peale üles ehitatud asju. Aga mõnikord läheb luules rändama mööda neid kõlasid ja mitte mööda mõttearendust. Aga tihtipeale on ka sellised kohad, kus ta ei lähe ka seda loogikat pidi edasi ja tunne, et ta on täiesti piirideta fantaasiamängud lihtsalt. Aga siis, kui pidada mõnda aega vahet ja uuesti ja väga tähelepanelikult ja kuidagi nagu teise eelhäälestusega lugeda samu luuletusi siis äkki hakkad, hakkad tajuma seda loogikat, mis siiski selles just nagu loogikavaeses asjas sees on. Ma olen hakanud tajuma, et selleks, et püüda kujutleda, kuidas luuletajal see tekst on kujunenud või kust see tuleb, et miks just niisugune on, et peab pugema tingimata hästi mitu korda. Ja siis siis hakkab võib-olla tulema lõpuks peale see tunne, et sa lugejana nagu mingisugusel ebamäärasel spirituaalselt viisil tatuse nagu samastad selle autoriga. Tekib see tunnet, et nüüd mina lugejana olen enam-vähem seesama isik, kes oli Artur siis, kui ta selle luuletuse kirjutas. Ja vot siis sa hakkad tajuma, kuidas see mõte liikus nõnda või mispärast see värss või see mingisugune sõnarida on just selle koha peal, kus ta on väga paljudel puhkudel kaugeltki mitte kõikidel tuleb ta ikkagi lõpus, pikka teksti lõpus, mis võib raamatus olla neli lehekülge või siis lehekülg võiks joru, nagu et ta tuleb teksti lõpus tuleb siiski algusesse tagasi. Tal pidi olema see siiski meeles, millest alustas, jääb ühel või teisel viisil, tuleb ta lõpus tagasi. Mis sind väga siis meenutab näiteks improvisatsioonilist klassi, eks ole, mängitakse alguses põhimotiivse, meloodia mängitakse maha ja lõpuks, kui seda vahepeal 10 minutit erinevate pillide soleerimisel kuulad, siis nii head muusikalist kõrva ei oleks olnud, siis ma ei tunne enam vahepeal ära. Mis pistmist on selle selle vahepeal, selle pianisti või selles saksofonistiga? Imb organisatsioonis on üldse selle teemaga, milles Pala alguse sai. Ja äkki kuulen, et näe, sujuvalt, ilma mingisse kunstliku pingutuseta tulevad algteemasse tagasi ja vot midagi taolist, Arto luuletustes, aga kõigis ei ole. Valitsussaare kohta Alliksaar nüüd tema luule kohta just esimesena avastas selle, esimese tuli sellele mõttele Ain Kaalep, kes ütles, et Alliksaar on väga sarnane autorina luuletajana sarnane Eesti, Läti pärsilisel rahvalaulule ja see esimene tunnus oleks nagu siis Alitratsioonide natside seljas sõitmine või et lõppriime nagu ei ole, hakkavad talisatsiooni seal, nii et tapab nagu selle peale kõik ülesõidud, aga peale muud kogu see improvisatsiooniline esinemine, teksti tekkimine käigu pealt, teatavast mingisugusest sisemisest impulsis lähtudes. Ma arvan, et üldiselt kõikide maade kõikide rahvaste rahvalauludes. Aga noh, selgelt Eesti omas teame seda, kõik, on olemas need vormelid ja mis on tõepoolest sellised, mis tuled konkreetse teksti teemast või isegi tundelaadist või tundetoonist olenematult sobivad igale poole nagu sellised Uiest Me ümber jälle ümber jälle taas tagasi. Laulja väsis ära, tal enam ei tulnud meelde midagi uut ja siis arst ütles selle ja siis siis puhkas fantaasia, siis ühtlasi sai endale õigustuse hakata nagu sama asja uuesti ütlen, eks ole, hakkan jälle sama juttu rääkima, aga siis juba teistmoodi. Ja vot ja seda, seda tehnikat on spontaanselt, et noh, ma iial ei arvet. Artur noh, seda nii-öelda õppis eesti rahvalaulust tema enda sees oli olemas see impulss, et just seesama kui ka rahvale nats paralleelismides ta ütleb ühtmoodi sama asja teistmoodi veel kord ütleb sama sisuga ja ja sama tundetooniga asja kolmas kord ka veel. Ja see kolmas kord võib juba viia näivalt nagu sellest põhiliinist, nagu kõrvale Akajevi põhiliin on tal meile, seda läheb ilusti edasi. Nii et sellel aadilised kompositsioonid või te võtate Alik saare mindi sellise, kui juba siis võtke see noh, võimalikult pakse ja võimalikult täielik köide kätte. Et siis otsige selle pilguga, kui tahate lugeda, mis ma praegu räägin siis otsige üles sellised luuletused nagu kiigelaul või ootesaalis või üks väga sellise elegantse ülesehitusega suur kompositsioon, õhtute kollane tolm, kus on täiesti selgelt, on ühe teema ümber mängitud viis-kuus korda, isegi kärnid vahel nagu mingi muusikalise süüdi eri osad näiteks ja, ja kõik on kergelt varieerivaste põhiteemat, aga, aga püsivad teemas väga täpselt ja ja lõppkokkuvõttes viivad algusesse tagasi ja see on noorkuu on veel üks selline kompositsioon ja et isegi sel ajal, kui oli selline Aleksandr tundvate ja, ja imetlevad teisikute lingis, oli pahameel, isegi nagu Artur ümbrib. Vaata nüüd sa paned siukest vabad teksti, eks ole, nagu suured kompositsioonid on Taranist piirainasse, mis sa teed selliseid igavest kompositsioon, et nüüd võib iga iga teine ka teha või noh, sellist rangelt piiritletud. Aga tegelikult noh, see oli nüüd jah, sellisel oli nagu odavavõitu labasevõitu lähenemine, sest see suurvormi tajumeisterlikkus, kompositsioonitaju meisterlikkus ja, ja see noh, ja see oli ka sünnipärane ja ka teadlikult välja arendatud, see ei ole kindlasti mitte vähem väärt, kui seal oma fantaasia täiesti vabalt voolata. Laskmine. Algas alustas Alliksaart luuletajana kui väga pateetiliselt hoiakuga, ütleme siis järelarbuja või et noh, et kui ta oli noormees, noor poiss ja siis oli üks Eesti kaasaegse tema selle aja kaasaegset luulet panid kahtlema tarbujatjaajand autoriteetses, luulehuviliste või kunstihuviliste inimeste hulgas, oli, oli väga kõrge sellise vormilise tehnilisele kandsir poolest ja siis ka selle pateetilise hoiaku poolest luuletaja, poeet, preester ja see kõik selle poolest talitusest muidugi talviti Albergelise vormiline täiuslikkus on tarbijate hulgas kõige kõige täiuslikum, kõige kõrgem Alliksaar. Varased luuletused on suurel määral sellise Orblajalikus edasiarendused, Varbolikuse kordamised. Nii, vaat seal mõttes luule pühaduse, kunsti, pühaduse mõttes, argipäevaelu suhtes ja ja ta on parimal juhul parimates tolleaegses luuletuses, on, on tõesti väga hea usutav, veenev ja ilus ja kõik, mis me luulest ootame. Kehvematel juhtudel on siis nagu, kas ülepingutatult pateetiline või järgi ka vormi suhtes nagu läheb manalistlikute moneerna liiga ja et seal on sellist värki. Kui siis sellel suurel tegelikult mitte nii hirmus suurel, aga, aga ikkagi seal vabanemise ajal, siis 60.-te aastate alguses siis seda üleüldist, teatud sellist vabanemisvabaduse õhkkonda, mis oli siis nagu ühiskonnas ja poliitilises mõttes jaga ja lootust õhkkonda seal, et et saab avalikult rääkida asjadest, millest vahepeal ei saanud ja ja vangistatud ja välja saadetud ja küüditatud inimesed mingisuguses ulatuses saab võimaluse tagasi pöörduda ja vabanesid ja kõik, nii et siis sellele siis selles kirjanduspildis eriti luulepildis, siis just nagu noh, oli vastavuses siis luulevormi muutumine vabavärsi kui sellise uue nähtuse vabavärss nagu vastab vabadusele vabas ideaalile. Sellel ajal oli Artur Alliksaar, kes oli siis vangipõlvest vabanenud ja vaiksel Tartusse imbunud oli rangelt sellel seisukohal, et vaba, kartsin täielik jama. Ta on kirjutanud luuletuse, mis tõenäoliselt selles raamatus on ka siis, kui ma õigesti mäletan. Milles on need read, et täisvormis Anda iga adet või ka mõtet ma mäleta, peab suutma tõeline poeet. Ütlemise klassitsistlik ideaal oli talle tähtsam. Seda kummalisem on, et vaevalt aasta hiljem, kui ta selle luuletuse kirjutas pidin mingisugune krõks peas käima, õmmeldi kukusse, kirjutavad neid luuletusi, millest, millest nagu enne jutt oli, kus ta siis nagu teostab kirjanikuna paberil luuletajana fikseerib oma sedasama tunda või tegelikult sedasama mõttelaadi või kuidas mõeldakse, kuidasmoodi liigub või kas on piirangud, kas reeglid, kasu mindi jões, mida pidi sa pead mõtlema ja edasi kõrvale on juba, on juba eksimus loogika vastu näiteks ühesõnaga, kõik see, mis seltskondades fantaseerida, lobises soli ta loomupäraselt omane, siis ta nagu hakkas samamoodi luuletusi kirjutama. Aga sinna maal sellised asjad nagu lahus seltskondlik, ka seltskonnas pidevalt rääkiv ja pidevalt, et noh, nagu öeldud, mis tahes teemal mida tahes rääkinud, mis vähegi pähe tuli, oli ta kogu aeg. Nüüd muutus äkki selliseks luuletajaks ka. Tagantjärgi mõeldes on võib-olla isegi kummalisem see, kuidas ta sinna maale hoidis endas need kaks, kaks mina lahus, seltskondlik, parimas mõttes lobiseb. Ja siis väga range, range luurete, väga-väga range, hirmus range. Ja siis äkki käis tal kuidagi ilmselt midagi, käis ta peast läbi püüdlustele keegi kuule, et see pole sinu asi, sihukses Uuesse kirjutad, need on arbujad need ammu ära kirjutanud. Pane seda, mis, mismoodi sa räägid meile, mis me võtame sinuga, lõbus on olla siin seltskonnas ja kõik see vat ja võib-olla siis võttis õppustel, tegigi. Aga viimases lõpus jah, mingi poolteist või kaks aastat enne surma, kui ta noh, väga tõenäoliselt oli enam-vähem enam-vähem teadlik, et ta enam kaua ei ela, aga noh, kes seda täpselt teab, siis on teine murrang, selline tehniline ja tundetooniline ja see murrang ka tema luuletustes. Tehniliselt tähendab see seda, et selle oma väga vaba käega kirjutatud arendatud luuletuste kirjutamise tehnika ja siis sellise rangevõitu ja teemas püsimise ja tundetoonis püsimise tehnika, et tal on väga jällegi imetlusväärsel viisil kokku viinud. Selles mõttes on tema sellised viimase eluaasta või viimase paari eluaasta luuletused jälle omakorda väga tähelepanuväärsed. Ja, ja kui ma üldse alati tahan öelda, et kunstnike, muusikute, heliloojate, luuletajate isikud, juuksed on inimesena välised, isiku elusaatused, kõiksugu asjad, iseloomud, kõike business juhtub ja kuidas teiste inimestega käituvad inimeste hulgas käituvad, et seal võib-olla jah, väga palju huvitavaid asju erinevate tüüpide puhul, aga tähtsam tegelikult on ikkagi see, mille nimel nad elavad, mida teevad see kunst, mis nad teevad. Ja, ja nagu kaan tihti edastatud ja proovitud isegi teaduslikult tõestada. Et ega autor tihtipeale ise ei tea, mida ta oma teosega öelda on tahtnud. Ja et siiski, et, et kuidas siis on saavutanud selle seisundi või ongi talle omane olla vot see seisund, kus ta siis nüüd kirjutab. Et siis on ikka osalt natukese sele noh, šamaani love seisundi moodi, et siis ta enam ikkagi ei ole, ei ole see luust ja lihast inimene, kes me kõik oleme vot seal hetkel on ta ikka natuke natuke mingisuguse endast väljas olevate jõudude meedium lihtsalt tema kaudu tuleb mingisugune tekste selle teksti kaudu siis mingisugune elutunnetuse, mingisugune tundelaad ja, ja mingisugused nägemused, mingid arusaamised, järsud arusaamised mingitest asjadest, millest igapäevases elus püüad mõteldagi ikka ei saanud siis selle kaudu nagu midagi tuleb ja autori vaat siis sellel teisel hetkel ta tarvitas ise teada, kust see tuli ja, ja mis see õigupoolest on, aga vot siis tema, tema isik selles kõige paremas ja kõrgemas ja, ja avaramaks mõttes ka. Et me leiame sellesama tekstidest nõnda, et kui me tahame saada mingit ettekujutust tõelisest ettekujutust alitsusele, isikust inimesena siis peame lugema luuletusi millegi õpetlikku kõlbainud lõpetada. Tundke alati suuremat huvi tekstide vastu kui autorite vastu. Ja lugege, lugege, lugege muutkui ja kui on tunne, et, et vaata selles suletusest mingis konkreetses luuletuses. Et nagu midagi on, aga ma ei saa pihta, mis see on. Aga ma tunnen, et midagi on, tekib kiusatus ikkagi lõpuks nagu aru saada, et midagi siin on, et mis, mis pahanson. Et siis muudkui pane raamat käest ära ja loe uuesti ja 100 korda 1000 korda lugeda sama teksti ja, ja lõppkokkuvõttes käib see krõps ära ja sa samastusse autoriga sellel hetkel, kui tema teksti kirjutas. Ja siis sa saad seal säki, mitte selles mõttes aru, et sa oskad teistele seletan, Laat luuletaja ütleb siin vaat nii ja nii ja nii, ja ta tahab, ütleb nii ja veel, tahab öelda veel ei tea, mismoodi ja kõik see vaid siis lihtsalt siis saad aru, et see luurats ongi see, mis seal öelda tahetakse. Ja mingil teisel viisil, kui see loetuseks seda öelda ei saagi. Vaat, ja see on siis nagu see siis ka selle isiku autorikontsentraat on sistele äkki peos. See, nagu ongi see kõige tähtsam. Ja kõige lõpetuseks veel rääkida sellest vabaduse mõistest, siis me võime rääkida, et et on luuletajaid, mõtlejaid, rääkimata rahvajuhtidest teatud ajaloojärkudel poliitikutest või noh, kes tutvustavad vabadust ja, ja kõnelevad vabadusest ja filosoofid, kes põhjendavad vabaduse, tähenduste vajadust ja kõike seda luuletajat, kes kirjutavad vabadust, üldistavaid, luuletuse, kõik nii. Ja see kõik on väga tore ja vajalik. Aga on olemas inimesi, kes kehastavad vabadust. Ja vot not Alliksaar on nüüd nagu hea näide sellest, kes on absoluutselt nagu vaba inimene, mis langeb, et minu arusaamade skeemis langes kokku sellega, mis loomulikult pärast rääkisin. Kes ei taha kellelegi meeldida, kuid ütleme, seltskonnas liigub või kes ei taha kedagi teadlikult provokatiivsel ärritada või no mõtlesin, et debateerida, eks ole, või midagi vaid, kes on loomulikult nagu ta on. Ja vaat siis on juba teiste inimeste asi, kas nad saavad sellest vapustatud heas mõttes või halvas mõttes või hakkavad halvustama, on epateeritud või suhtuvad sellesse kui skandaalsetesse käitumisse või midagi. Aga see pole enam Maacifti inimene kehastab vabadust ja see on ta luuletustes tunda ja ma usun tunda ka nendele inimestele, kes temaga kunagisele usku Luuletaja kirjanik, tõlkija ja poliitik Paul-Eerik Rummo kõneles luuletajast näitekirjanikust, tõlkijast, Dorallik saarest. Loengu pealkiri oli olemas. Muusika Charles Lloydi kvartett tilt. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo Od. Saate panid kokku Külli tüli. Riina Roose, Jaan Tootsen. Raadioteater 2020.