Ööülikool suhelda, asju ajada võib ükskõik kellega ja kuidasmoodi ja miks mitte, aga mõtet on ikkagi nendega, kes rikastavad. Sest põhimõtteliselt võib-olla iga eluhetk. Õpetlik. Koole. Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid. Kõneleb õpetajatest ja kaastöölistest. Saade on salvestatud Esna mõisas. Jaan palus, et ma räägiksin oma erakordselt keeruline. Esiteks ei tea, kes mille poolest on olnud nii tähtis, et elu lõpuni meeles püsiks ja tead täpselt, mille poolest ta nüüd siis on olnud selle õpetaja väga raske tuvastada. Teiseks ei kujuta päris hästi ette, mida see inimene teeb ja mida see inimene kindlasti tegemata jätab, keda me peame oma õpetajaks. Ja mõnigi kord öeldakse ju, et kõige parem õpetaja on elu ise elu ise õpetab. See oli kuskil ja ikkagi nelja aastane või niimoodi, kus ma tundsin, et see oli nüüd õpetus ja õpetuseks oli 40. aastal ka selline lugu, kus tänase päevani väga niimoodi kripeldab ja kusjuures see õppetund oli risti vastupidine minut, tõekspidamised. Kas laps võib valetada? Valetada ei sobi? Ei valeta. Noh, kes seda ei tea, Eesti kultuuris on ju elementaarne. Mina teadsin ka väga täpselt, et valetada ei tohi. Ja nüüd olime liivakastis kodus, ma kuulsin seda asja. Vanemad naersid laginal. Nali oli selline mõista, mõista, mis see on. Kui seisab, siis haiseb, kui käib, siis karjub ise alia, karvane. Kes siis on sihuke malesin muidugi liivakasti sinna vaata, kui praegu Koidula tänavat mööda üles minna Kadriorgu, siis enne sõda oli kohe Kadrioru nurga peal vasakut kätt igavene suur, liivakast tunduvalt suurem, kui see tuba. Seal oli mitukümmend last korraga mängimas ja seal siis küsisin muidugimõista mõista, mis see on. Ja, ja üks poiss läks koju. Isa oli miilits. Natukese aja pärast minu vanemad ära. Ja mõne aja pärast tuleb üks kuri mees tuli kohale, ütleb, et kus sa kuulsid seda. Nüüd ma tundsin, et nüüd peab valetama. Vaatasid poes, kuulsid, kes rääkis, kõik rääkisid. Isa evased koju tagasi ja tänase päevani mäletan, et elu õpetab. Ja siis selgub, et sageli õpetab valesti. Ja nüüd ongi küsimus selles, et kas meil ikka on silm küllalt teritatud ja kõrv ka et üldse märgata. Sest põhimõtteliselt võib-olla iga eluhetk õpetlik. Õpetajad ju ameti poolest õpetajaid, kellega ma olen kokku puutunud, on sadu. Meelde on jäänud kümned, eriliselt tähtsad on mõned. Ja mulle tundubki niimoodi, et ikka päris head õpetajad ei õpetaja üldse. Näitavad, kuidas nad mõnest asjast aru saavad, mismoodi nende arvates oleks võimalik teha ja kuidas teha. Ja küllap on küll täis kord näete kollet üle 80 siis on päris huvitav tagasi vaadata ja mõelda mitte ainult selle peale, kes, mille poolest rikastas ja rõhke aitas panna, kes mõtlemisviisi kujundas, kes suhtumisi, hoiakuid kujundas ja väärtustesse sekkus ja nii edasi, küll te näete, et selgub ka, et nii mõnigi on õpetajaks selles mõttes, et ole sa nüüd vähegi mõistlik, vaata et seal niukseks kujunev. Päris hirmus tähtsuse järjekorda õpetajaid minu arvates seada ei saa. See väikse jälje, aga see on nii sügava tähtis, et igal eluhetkel toimib teisegi, oled olnud seal ikkagi neli-viis aastat üsna lähestikku ja muidugi on jäänud ka mingi jälgi, aga tähtsuse järjekorda minu arvates ei sobi panna õpetajaid. Alustan sellest, et ükskord olime Lõuna-Koreas, jalutasime seal ja no seal on niisugune komme, et perekonnad lähevad pühapäeval jalutama, külitakse pargis, perekonnad tulevad vastu, lapsed on kõige eesistujad vanavanemad ja siis on vanemad ja siis koos külalistega jalutades keegi vastu tuleb, Sistikutega kummardatakse ja nüüd järsku kummardavad maani, eks ole. Ma siis küsisin, Insid omale kummerdest siis ütlevad, et no ja, aga seal oli õpetaja. Õpetaja staatus on ikkagi inimeste jaoks ja ka eri kultuurides ja ikka väga erinev. Eestis on ikkagi varematel aegadel õpetajat veetud igas külas ja igal pool oluliseks olulisemad kui teisi ametnikke. Kas ta kooliõpetaja või kirikuõpetaja või õpetaja. Tähtsas võib ju rääkida küll, et koolis on õpilane on kõige tähtsam, aga mina ütlen, et kõige tähtsam aitäh. Õpetajad ei ole siis ikka kooliga, ei ole võib-olla ükskõik, hooned missugune tahes ja kõik õppekavasid ja igasugust raamatuid ja värki ja muusikariistu ja arvutid ja kõiksuguvärki, kui õpetajad ei ole, siis pole siin midagi. Aga nüüd inimeste juurde ma meenutan kõigepealt neid õpetajaid, kes olid haapsalu pedagoogilises koolis, kus mul oli õnn käia ja olla gümnaasiumis käinud Haapsalu Pedagoogilise koolis. Algul nimetati seda õpetajate seminarideks. Meil oli klassijuhataja Tõnu Paomets. Ta oli erialalt füüsik, kutsumuselt muusik, ametilt siis pedagooge, aga tõeline niisugune. Ta oli niisugune stiil, need teatavasti hakkavad inimesed natuke jäljendama neid, kes on neile väga tähtsad. Kuna kriidiga tahvlile kirjutas sõrmed vähemalt parema käe sõrmed late kriidised, noh, aga millegipärast talle näis, et püksid kukuvad alla. Ja siis ta tõstis niimoodi elegantselt. Kusjuures natukese aja pärast kõik koolipoisid ikka iga natukese aja pükse ka ikke väheke. Just täpselt sama liigutusega. Aga see pole praegu tähtis. Tähtis oli see, et ta märkas ja näiteks Tõnu siis ükskord oli puhkpilliorkestri harjutusele vaatas seal natuke aega ja uda ikke märkas, et mina mängida küll ei oska. Mul oli metsasarv ja tõrtsutasin seal aldi partii paste protsete ja alter törts-törts järele ja noodist vaatad ja neid tõrtsusid teha. Raske ei ole kellelegi mängimine muidugi. Jajah. Juuda panin tähele seda asja ja ütles, et vaat sul on vedanud, sul on ikka nihuke pill, eks ole seal metsasarv, vaata missugune kõla ja missugune Kaja ja erakordne pill sul on ikka väga hea. Tead, see on ikka soolopill tegelikult. Ja nüüd on niisugune asi, et see koolipidu on. Mis on siis üks või natuke üle kuu aja on aega harjutada küll ja aga sina nüüd esined sellega kaevandonsolenoodiga ja käis korraks ära, tulebki tagasi. Tänase päevani mäletad, kallis mari kaugel elades? Haapsalu promenaadil on ju ka Tšaikovski pilt, kus on ju see ka ja muidugi siis võtan selle noodi ja nii palju nuut. Läksin Jahklobiguuri proovima, kuidas on, mitte midagi ei tule välja. Ei julge pooleli jätta, harjutada ju lõpuks huuled paistes, hambad valutud, tagasi asi selge, seda selgeks ei saa. Ei olnud üldse kõne allagi siis teised, siis igaks juhuks veel kolmandal päeval ka ja siis oli lõpuks selgelt ei ole võimalik, et kui sa lähed teha, pole ka midagi ära koolist minna ei saa selgeks palaga isa, absurdisituatsioon rahuldavalt väljapääsu pole. Siis proovisin ikka veel, lõpuks läksin puhkpilliorkestri, dirigendi juures oli Pärt Ellerhein, aga kaitseliidu orkestri juht omal ajal ja tal oli siis ka seesama hõbekõri rääkis põrinal. Ei kõlba kuskile. Ja siis hakkasime vaatama, kuidasmoodi peaks puhuma. Veel kaks nädalat harjutasin ja siis näitasin uuest ette ja kuulas ja ütles, et hakkab minema. Eks veel nädal aega, noh, kõik lõppes sellega, et mängisin selle Palama erakordse pingutuse tulemusel ja ja vaata, tekkiski selline asi, et vot kui sa nüüd ma olen päris kindel selles, kui laps saab mingi asja selgeks omale, ükskõik ta muusikapalaga ongi see asi, et katsu sa teha lapsele selgeks, et ta tegelikult ei oska, kui oskad, mängi, eks ole, see jutt, et ma harjutasin küll pädeltsi harjutasid, küll on siis mängi pole ju küll. Kui tegelikult saab pala selgeks, siis käib peas nagu plahvatus järsku taipama, et ahaa, see on midagi täiesti, muudkui see ja harjutamine on ju ikka käinud vahend vaja oleks saada selgeks pala. Ja vaata kui lapsele nüüd ma olen täiesti veendunud selles, et ükskõik, mis asi saab tegelikult tõesti selgeks siis sellest hetkest peale tekib teistsugune laps. Kas see on muusikapala, see on roll etenduses või, või on mingi muu asi või see pole väga tähtis. Ja sedasama Tõnu Obamat Saigoni teine lugu, ta pani tähele, et ühe poisiga meie suhted head ei ole kogu aeg niuke mingisugune niisugune kana kitkuda. Ja siis tuleb, et joovad, need on niisugune asi, et koolise nääripidu siis jõuliselt ei olnud, närides nääripeol on nüüd niisugune asi, et teil on nüüd üks etendus, eks ma mäletan tänase päevani, kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli vanni kiivrovitšige. Mina pidin, Ivan Ivanovitš, oleme tema pidi siis Ivan. Muidugi harjutasime, harjutasime lõpuks kõige paremad sõbrad. Kusjuures mitte keegi ei öelnud kellelegi ühtegi paha sõna. Jätke tülitsemine järele. Minu meelest oli ka selles loos ikka väga selge õpetlik iva. Üks asi on töö või mingi muu tegevus, aga teine asi on koostöö. Neid, kes koos töötavad, need on küll, aga kellel oleks koostöö, aga ostu eeldab hoopis midagi muud. Siis tahetakse vastastikku üksteisele edueeldusi rajada ja see on hoopis midagi hoopis teine asi. Ja vaata niisuguse üsna lihtsa võttega saavutas seda, et elupäevade lõpuni teda enam meie hulgas ei ole, aga me olime kõige lähedasemad sõbrad. Tol ajal oli meile ette nähtud ikka Pepe ajalugu, teatlemise hüka, Pepe oli, ei tea, see oli partei ajalugu, üleliidulise kommunistliku sulgudes bee bolševike partei ajalugu, EKP ajalugu. Ja ja siis õpetaja räägib, et kuidas Viktor Kingissepp võitles raskustega ja võitlusraskustega ja sai kuidagimoodi koolis käia ja niimoodi. Mina siis tõstsin käe püsti, ütlesin, et. Marientali mõisal minu kodust kaks kilomeetrit nendele leivatehas ja veel igasugu asjad ja Marian talimõis oli nendeni Kuressaare linnuse külje all, kohe sealsamas on nendel kaks suurt maja ja veel Viktor Kingissepa väike maja seal hoovis. Välise Citrus väljusid otsekohe. Noh, mis üle jäi, tuligi minna. Siis seesama Tõnu Paomets käis parteikomitees ja kus ta kõik ära käis, seletas, et aga tegelikult ju tõesti on variant, oli, võis. Ja siis ajaloo õpetaja nõudis koolist väljaheitmist. Aga suutis rinnagee seisa sotil viskuda. Aga te olete ka meelde, see oli ju enne Stalini surma sel ajal, see oli veel hullem, küüditamine oli 49 ja see oli, ma arvan, et see oli 52. Need olidki hullud ajad ja ja sellel ajal ja. Ma ei ole kindel, et meie ajalooõpetaja oli ainuke, kes rääkis, kuidas Viktor Kingissepp raskustega võitles ja koolis käis. Kui ma oleksin Haapsalu kooli, oli minu aadress Saaremaa Kuressaare, Pärna tänav 70, kui tulin koolivaheajale, oli pärnu oblast, Kingissepa rajoon, Kingissepa linn, Karl Marxi dünamo, 70 maja, number oli alles jäänud, kõik puu oli murdunud. Ja niuksed ajad olid noorema lihtsalt ei usu kõrvu, sihuke värk oli üldse võimalik. Oli ma räägin neile järgmisest õpetajast, seal, Haapsalu pedagoogilises koolis. Selleks Aleksander Lint niisugune kahe meetri pikkune peaaegu ei olnud, oli Tuglase võitluskaaslane omal ajal ja niisugune väga kirglik bioloogia. Ta oli nii täpne ja korrektne. Minu arvates võis tema järgi kella õigeks panna sekundi pealt iga asi õigel ajal niimoodi kuidagi niuke. Jällegi no kui õpetaja, eks ole, siis ta mitte kunagi ei rääkinud sellest, et inimene peaks täpne olema, aga kuna ta ise oli kogu aeg alati väga täpne, siis selle sama asjaga ta tegelikult osutuski õpetajaks ju. Ega siis sõnadel on üks tunduvalt väiksem tähendus kui ikkagi vahetul eeskujul. Eeskuju on õpetajaks, mitte see jutt, mida ta suust ajab, vaid inimene, isiksus, tema lummav tähelepanelikkus, tema võime süveneda, keskenduda, märgata ja vaata, need asjad on need, mis lõpuks selgub, mida jah, tõesti, eks ole ja jääbki mitte ainult meelde, vaid hakkad tundma, et nii ongi. Päriselt, ehedalt see on. Ja ühel päeval Lindbergh tundi tulema hommikul kohe pole tükk aega möödas, ikka pole lõbuks pool tundi juba läbi. Nägu siin nii külmunud tükel kulmud härmas peaaegu siis selgelt, meil hakkasime muidugi uudistama, et kust ta siis nüüd jäi, eks ole. Seda, et peaaegu kõik ikka kogu aeg hilinesid, aga tema mitte kunagi nüüd järsku pool tundi. Sukk, täitsa arusaamatu. Siis ta seletas, silmad põlevad, veenad räägib, tead, mis asi oli niisugune asi, oli. Ta avastas, et vaat, Haapsalus on ju selle viigi ja mere vahel on niuke truuked maantee alt läbi avastased sellest Rubis elab jäälind. Ja nüüd õnneks sellel hommikul kangesti tuiskas, lund 100. ja võttis kätte, panin kasuka selga eetisse truubi, suu juurde kõhuli, laskja omale lume peale, tõustad sadada ja ootas jäälindu. Ei tule ega tule ja ta ei saa ära tulla. Lõpuks jäälind tuli välja. Läks nähtavasti sööma, ent tuli tundi. Jäälinde katsuse näha jäälindu, kui ma ei tea, palju te olete näinud jäälindu. Igatahes väga ilus lind, pika nokaga kirju, sinine. Haapsalu siiski arvata, et kõik olid sellised, ei olnud, meil oli ka näiteks inglise keele õpetaja oli. Ma jätan nime nimetamata. Peseme selgeks üheainsa lause ja see oli lehiseks kiusmi, Notlendud ei, kõik rohkem midagi. Aga Haapsalus oli ka klaveriõpetajat terve hulk ja mitte küll väga palju, aga ma käisin ka Cyrillus Kreegi ei olnud, seda ei oleks tohtinud ütelda, sest siis mõni arvab, et ma tegelikult oskan, ei oska. Aga Haapsalu koolis oli nii, et kõik õpetajad pidid tegelikult klaveri mängima ja noh, juba linnukesed ja natuke rohkemgi, eks ole. Aga muidu klaver tund nagu ikka, aga hirmus ilm ükskord tuiskas külm ja otse niimoodi vastuda. Cyrillus elas üle riigi teisel poolsel mere ääres. Me siis läheme trügime läbi tuisu tuhale ja siis ta oli nii vaimustuses, tema oskused selge, silmaga ei tule mitte keegi. Meie kohal mässis meid villaste tekkide sisse, keetis vaarika, tee pätti, siis teretulnud. Nii tähelepanelik ja hooliv ja ta küll ei saanud kiites, milline muusikahuvi meil on, et ükski torm pead. Ülikooliajal oli muidugi ka üksjagu huvitavaid õppejõude silma paistnud, muidugi oli Palamets see, keda paljud on kuulnud raadio kahe kaudu ja ta on mitusada. Ma ei teagi, mitu sõda sellist nädalat oli, kus balanetsem tervele Eestile üht-teist rääkis ajaloost. Arusaam sellest, et igasugusel sündmusel peavad olema mingisugused eeldused, miks see sündmus aset leidis. Vot et see, miks tuleb avastada see, mismoodi see sündmus kulges, noh, see on suhteliselt lihtne ju. Aga selgeks peab saama, miks sündmust tekkis, milles asi ja mitte ainult sündmus, vaid ka mingi nähtus või ajaloos, ühiskonnas ja kultuuris. Põhjuste avastamine, vaata, see on tähtis. Ja teiseks on ikkagi põhimõtteliselt tähtis. No ja siis mis selle tõttu tekkis, mis tekkis tänu sellele või sellepärast, mis edasi sai, et tekiks niukene ajaline dimensioon inimese pähe. Vaat see on tähtis, et igal asjal on oma algus ja sellel lähemast minevikust edasi on veel kaugem minevik ja siis on olevik ja siis on lähem tulevik ja kaugem tulevik. Nüüd vähemalt viies dimensioonis vaatadesse. Vaata sellise mõtlemisviisi kujunemine. See oli juba aga nüüd ülikooli juurde tagasi. Ma räägin teile loo selle kohta, kuidas Paul Ariste tuli ülikooli. Rääkis meile Perli suu lahti, kõigil kuidas tema tuli sõrme püsti, näitab, et ülikond oli ka pintsakule oli vooder. Saapad olid saapad, ma panin jalge alles sammaste vahele jäänud, sinnamaani ma tulin paljajalu, sest mis on ka kulutada üksinda, tegi ema niimoodi, mõtles ise välja. Aga pintsaku sai ta niimoodi, et saime vana pintsaku käristada, selle niimoodi õmblustest lahti, et sa ei saanud kõikide, siis tegi mulle panin voodri ka ise kudus riide pintsak, mul ülikond oli saapad. Kõigepealt läksin, siis räägite, läksin ülikooli kuraatori juurde. Kuraator kabinetti, teises otsas ei tee minust üldse välja. Siis on seal tükk aega, lõpuks kuraator tõstab pilgu, küsib, et kas härral oli asja ka? Oli küll. Mis asja härral oli? Siin ma talle ütlesin, et ma tulin ennast kirja panema oma doktorite teemat. Kuraator oli kulmu kortsutanud küsindajatega, mis teaduskonnas ära õpib. Sinna ma lähen, nüüd järgmine koht, kus ma ennast kirja panema. Selle peal olid kuraator tummaks jäänud, natukese aja pärast küsib, et aga miks siis härra selle doktoritööd kirjapanekuga nii väga kiirustab? Ma siis talle ütlesin, et aga muidu võib keegi teine selle teema ära võtta. Selle peale kuraatori noogutanud, ütleb jah, muidu võib keegi edema ära võtta, kuidas teie teema kõlab siis talle, ütlesin, et läänemeresoome-ugri rahvaste võrdleva keeleteaduse küsimusi. Ja ta tegelikult tõesti kirjutas sel teemal, ma võisin praegusele pealkirjaga natuke eksida, aga noh, enam-vähem täpselt oli. Aega on ka ikka 60 aastat mööda läinud sellest jutust ja nagu teada, ta oli paljude ülikoolide audoktor ja ta tegelikult tõesti kirjutas sel teemal. Nii et jällegi, mis Ivaasid tuleb. Iva on selles, et elu on lühike. Kõigepealt oleks vaja ikkagi mõelda oma doktoritöö, sealt tuletate oma magistritöö, sealt ületate mingi bakalaureuse, sealt tuletate mingi kursused. Ja kui teda ikka tegelikult kiiresti üldse kuhugi jõuda, siis peab aega kasutama ratsionaalselt, siis mõjutada selle kohe pihta hakata. Ma räägin ülikoolist veel ühe loo ülikooliajast igal esmaspäeval ajaloo-keeleteaduskonna pidi olema sõjalises õppes hommikul kell kaheksa rivistus ja seal EVSi maja, see, kus praegugi on ees, nõukogude ajal oli see sõjaline kateeder. Õppisin seal igast asju iva kastist sulil mingeid lahinguid kavandada ja siis aga eriline tähtis oli relvadega miinipilduja või missuguseid nurga alla selle toru sätid niikaua lisse miin-ga, lenda pesu, paned miinipilduja täpselt püsti, siis lase teise endale pähe, eks ole. See pidi selgeks saama ja niisugune kord olijat, kuid meie küsima siis õppejõud vastab, kui meil küsimus ei ole, siis hakkab tema küsima ja see on väga paha, järelikult pidi küsima kogu aeg. Pole elav küsimus, wet, mingisugused ei ole. Kalev Koger saba, kes oli pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektor Kalev Koger küsib, et hakata varis major, et kas nii saab, et nüüd see trajektoor on meil täiesti selge, see meil täielikult selge. Aga kas nii saab teha, et kui me paneme selle miinipilduja külili, et siis lasta ümber nurga? Major Metro Fanov kõnnib auditooriumi ees ja mitu korda edasi-tagasi ja ütleb, et teoreetiliselt võib see nii olla. Aga praktiliselt ei tule välja, seda ütlen mina teile. Juubel suuri raskusi naeru pidada, aga noh, mis sa teed. Ja siis lõpuks elab, ei ole küsimusi, aga kui me ei küsi, siis hakkab tema küsima. Viimases hädas, seesama koger läheb uuesti tahvli juurde, joonistab suure rõnga nibud ja ütleb, et see on nüüd aatom. Siin on prootoneid ja neutroneid, aga seda me kõik ja see on meil täiesti selge. Nüüd aga öelge palun, mis nende vahel on? Neutronite prootonite jaga, mis nende vahel kõnnib jälle tükk aega kõnnib, et lööb käed lahti, ütleb, et Kanyešnavoostu. Selliseid nalju oli ülikoolis ikka rohkem kui küll ja üsna raske oli vahet teha, kust nüüd ikkagi tõsis talge regust, naljad lõpevad, jagus nalja, talgevata, tõsine, lõpeb, aga nüüd eriliselt tähtis periood ja mitte vähem tähtis, kui ülikool oli edasitoimetus, mul oli enne sattuda pärast ülikooli ajalehe edasi toimetuses Postimehe järglasse ja praeguse Postimehe eelkäijas. Edasi toimetuse piiri peal ülikooli õppejõudude osa ei vähenenud, vaid pigem suurenes. Ja nüüd ma meenutaksin ühte oma silmapaistvate õpetajat, kes küll mina žurnalistikat ei õppinud, aga Meil esimene õppeülesanne Tartu Ülikoolis oligi fotograafia kursus surnalistidele noortel Kalju kass ja tuuliku poisid ja need olid parajasti üliõpilased siis. Ja need nii palju nad pildistamisest alguse said, nii palju, mina pidin neile seletama. Ma tean täpselt, et nad eelistasid ikkagi nagu tol ajal ikka korralikul ajakirjanikul kombeks läksid kuhugi, siis võtsid fotograafi kaasa, selle asemel, et ise teha. Aga Juhan peegel oli niuke imetlusväärne mees. Ta mitte ainult ei olnud žurnalistika õppejõud, vaid ta edasi toimetuses käis ühe korra igatahes läbi ühe korra päevas ja no kui vähegi sai, siis mitu korda. Ja ega tema ainuke ei olnud. Kaalep näiteks igal juhul alati. Aga Werneri kohvik ja edasi toimetus, need pidid kindlasti külastatud saama. Ja siis oli niisugune asi ette Vanemuise teater, Tartu ülikool ja Edasi toimetus, mad tekkis niisugune mingi kolmnurk igaühe, sest oleks saanud parteikomitee jagu ükshaaval nalja tehes. Emma seda ka ei ütle, et nalja tehes, aga ega see kerge poleks olnud, aga oleks võimalik olnud. Aga vaata kolmest isa jagu. Ja see oli väga õpetlik meile. Ja siis noh, mina olin noor ajakirjanikke, tegelikult polnud üldse mingi ajakirjanik, ma sattusin sinna läbi õnne niimoodi ja panin uksehoidja tegelikult see, kes pidi, ütleme, külastajatele tere ja küsin, kus nad tahaksid minna, keda nad otsivad juhatama kohale pärast ütleme head tervist tuli jälle. Ja siis ma kirjutasin ühe loo tänase päevani, mäletan, see oli ikka Liibates, oli Pealkiri. Ja sellest ühest ehitusorganisatsioonis, kes ehitas lasteaeda, aga tähtajad olid kõik juba jälle amo mitu korda lõhki läinud ja asi ei edenenud neil. Mina kirjutasin siis esimese suuremat sorti loo, aga õnnestus niimoodi kuidagi, et see eelmine toimetaja varajast teele ära viidud kuhugi Tallinna. Aga uut pole veel tulnud. Ja toimetuse sekretär oli nii koormatud igasuguste ametiülesannetega, et temal polnud aega lugeda kõiki asju, vaatan pealkirja, päris hea pealkiri, läks, ilmus ära, sellist skandaali, mis siis juhtus, mina ei oska kirjeldada, võib-olla keegi teine, igatahes väga suurkeral. Siis oli niimoodi, et edasi oli Tartu linna täitevkomitee parteikomitee häälekandja, Tartu rajooni täitevkomitee ja linnakomitee häälekandja, nii et neli suurt ülemuste ajalehel ja igal pool arutati seda õudust, mis artikkel, eks ole, niuke artikk ikka liivates. Noh, toimetus pidi saama hirmsa karistuse ja selle autor otsekohe välja visata toimetusest ja ühesõnaga hullemat pole mitte midagi, vangi panna ei saa, lahti tuleb lasta igatahes. Noh, on alatasa valikes paša kinni või lasta lahti. Peegel võttis kätte ja kõndis ühte kohta teise kohta, ütles väga valedel, vaadake ise. Ta oli Eesti korpuses sõdinud ja asi lõppes sellega, et see ehitusvalitsuse juhata Ta ise lasti lahti, reorganiseeriti kõik see asi veel mingi hulk ülemus tõstet ringi ja ühesõnaga see siis oli suuremat sorti ümberkorraldusest seal ja aga autor edutati kirjanduslikust kaastööliseks. Aga see ikkagi Juhan Peegli niisuguse isikliku, täiesti ennast algava tegevuse tulemusena. Vaata niisugused asjad, mis iva neid oli, et vate üsna sageli ikkagi see, kelle kallale minnakse, ei ole võimeline ennast ise kaitsma ja kui keegi ei kaitse, siis on suur tõenäosus, et sooritatakse niuke näidisõppus. Et kellelgi ei tuleks edaspidigi mõttesse mingit sellist kriitilist artiklit kirjutada. Et žurnalistika osakonna lõpetanud kutsuvad ennast taskupeeglit. Eks? Juhan oli suur peegele töödagi taskupeeglid on, keda meenutada ja kes eeskujuks kujuneb läbi terve elu. Kusjuures teda kuulati suu lahti eriti seetõttu, et keegi ei saanud aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Fjodor Klementi rektor kutsus kokku juuli lõpus esimesest 20., nii on ju sisseastumiseksamid ja juuli lõpus kutsub kokku kõikide teaduskondade, mängid dekaanid ja velg asjamehed, et kuidas on kõik valmis nüüd sisseastumiseksamiteks. Üks räägib, teine räägib, et raskused siin ja seal ja muidu üldiselt küll me saame. Kuidagimoodi jõuab järg ajaloo-keeleteaduskonna dekaani Juhan Peegli käte ja tema, see tähendab, et ajaloo-keeleteaduskond on täielikult valmis. Meil ei ole mitte mingisuguseid küsimusi rohkem, meil on selge. Meie võtame kõigepealt poisid, kui poiss enam ei ole, siis võtame saarlased. Kui saarlasi ka ei ole, siis võtame tüdrukuid Hiiumaalt. Noh, ja kui siis veel tühje kohti jääb, võtame teesiga kõik. Jutuajamine toimub õpetatud nõukogu saalis, noh see see eriliselt püha koht, rektorit käskida. Rikaalidrik. Tahtis öelda, et no mis asja, te jurate see elementaarne, mis asja räägiks. Aga niimoodi ei saanud öelda. Selliseid koosolekuid, kus tegelikult ja arutada mitte midagi pole mitte mingisugust mõtet, eks ole, ja need on kõik kohad täis. Aga pärast seda aeg-ajalt meenutati sedasama nõupidamist ja kõik said kohe aru, milles asi on. Nende hulk vähenes kohe märkimisväärselt. Pärast niisugust trikki akadeemilise trikid mõni küll natuke teistmoodi, mujal. Ja ma räägin ka loo, Mihhail Makarov vist, kui siin on väga palju Makarovi üliõpilasi vist ei ole või? Võib-olla ikka mõned on filosoofia kursus oli ülikoolis üks tõsine kursus ja see Marsi maja, eks ole, oli seal, kutsuti see väike majake Raekoja poolt tulla siis vahetult enne ülikooli peahoonet. Sa kutsuti Maxima Jakse kutsus tänapäevani maksimaalseks, ehkki marsiga pole seal enam mingit pistmist, maja on ikka sama. Nonii, ja seal oli siis poliitökonoomia ja lugu ja filosoofiaeksam. Me läksime Makaroviga vaidlema. Makarov saatis Venemaa, mis tähendab tegelikult paks. Kaht ei panna, aga eksamid minema ja kõik. Järgmisel päevasem ülikooli eas kukku Makarov ütleb, et homme tulete eksamil tagasi, ma ütlesin, ei tule, te olete küll. Ei tule. Ma ütlen teile, et te tulete ja kõik läheb minema. Noh, eks siis tuli minna ja ja siis see oli viicia. Aga noh, ja niimoodi ja aga nüüd kaks aastat tagasi, Einasto, Reinuga olime meil maal ja järsku tuleb Reinol meelde, et kuule, täna on karbil sünnipäev. Makarovi endale saab 96. Ma ütlesin, kuule, helistame, Makarovil võtsime kätte. Makarov ei näe enam kuigi hästi või täpsemini öeldes teine üldse. Ja kuuleb, kehvavõitu. Helistame, küsib, kes räägib. Ma räägin oma nime, siis pealegi ei kõigul. Ja siis räägin tähthaaval niimoodi, et mina helistan. Teate, mis asi, mina olin teie suhtes ebaõiglane? Sellega piht, uskumatu, eks ole. Aga miks me seda praegu üldse meenutamist? Need, kes on ikkagi tegelikult, keda inimene tunneb, et õpetaja et need tegelikult toimivad mingite selliste sündmuste kaudu, millel on tunduvalt suurem tähendus, kui antud hetkel üldse suudate ette kujutada. Ja tavaliselt siis ikkagi n nii läbi elu kestev lahendus. Selleks, et midagi näha, tuleb ju leida küllalt palju vaatepunkte. Ühes vaatepunktist on, on selline, aga tähendus teises kontekstis hoopis teine samal asjal. Ja kui sa ikka küllalt palju vaatepunkte ei leia, siis tegelikult aru ei saa ja ma isegi ei näe ju. Ja see paha asi on ju ka veel, et kui sa näed ühest küljest ja teisest küljest ja kolmandast küljest ega, ja siis ikkagi aru ja ikkagi ei saa, arusaamine tekib peas, ega sa ei näe seda, mida tervikut ei näe, ju näed ühte külge ja teiste kolmandat külge, aga tervikut ju ei, näen tervikust arusaam. Ja ühel hetkel hakkad aru saama, siis selgub, et selle arusaamise võime kujunemisel on neid õpetajatel olnud osa. Aga muidugi, mõni õpetaja on ka, on ju niimoodi, ütleb sulle ühe ainsa mingisuguses lause ja selgub, et see on väga tähtis. Teeb, õppides ja targemaks, ei saanud, targemaks, saab mõteldes ja mõtestades, aga siis peab olema, mille üle mõelda. Mida mõtestada ja vaata neid. Ivasid koguneb ühelt õpetajalt teisedki kolmandat ja totralt õpetajaks peetaksegi seda, kellelt ivad laekuvad tiivad ongi. Ja mitte ainult selle kohta, mis on vaid eriliselt tähtsad. Ivad on üleminekute osas, et üleminekud on elus erilised, tähtsad asjad. Need üleminekud on igal inimesel tükki 10, ütleme ka veel rohkem ei ole. Sest üleminekud on ja õpetus üleminekute kohta on eriliselt kallis. Edasist minu üleminek oli ülikooli aspirantuuri. Tol ajal ei olnud magistriõpet, oli aspirantuuri juhendajaks sai Leningradi ülikooli tollane dotsent headus. Vladimir Aleksandrovitš, headus. Meil oli kuuldus, et üks inimene Nõukogude Liidust on käinud Inglismaal sotsioloogiat õpilasterve aasta oli Inglismaal tutvus sotsioloogiaga, üks inimene. Seal headub. Minu hea sõber Asser Murutar oli sel ajal parajasti Leningradis aspirantuuris see samas filosoofia kateedris. Ja tema siis kuidagi leppis kokku, et vot, et tal on Tartus üks keska, tunneb väheke huvi ja et kas ta saaks kohtuda sõitsingi siis sinna ja esimesest kohtumisest peale oli selge pilt, et tegemist on erakordselt huvitava isikuga ja läksid aastad. Ja Adolf ostis Eestisse mulle talu ja elas rakvere taga Simuna lähedal metsade sees. Kohalikud ütlesid meie professor tema kohta. Ja nii palju ta oskas eesti keelt küll ka, et poes ajas kõik asjad ära. No üliõpilased olid teda ka Tartus näinud üksjagu. Talust Simunas poodi oli ligi kolm kilomeetrit ja kaasa kõmbid. Ta otsustas, et ostab omale sel sääre väristaja. Noh, ja siis, kui hakkas sõitma, hakkas koera taga ajama, tema keeras juurde, gaasia sai koertest ette õudselt õnnelik, vaatas üle õla. Muidugi ei märganud, et üks kivi ette kukkus maha, jalaluu pooleks Kälu pooleks. Ja nüüd pidi käima Rakveres näitama, sõnastanud, pandi kipsi. Järsku helistavad mulle üliõpilased, tead mis, Me nägime. Uskumatu. Rakvere bussijaamas, üks kerjus, müts kõrval, kargud kõrval täpselt teada midagi täps, kui härra vahetamise teadovi nägu rääkisid ja tubli seda lugu. Tead, on plaanis nii, et trepp oli märg. Ja rääkis ise seda lugu edasi ülemaailmsel sotsioloogia kongressil fikseerunud niuksed, hoiakud, kinnisideed sedasi, et see võiks ollagi. Ükski hing ei uskunud, terve grupp vaatab kõik ettevõtted täpselt teadnud, midagi ägedat ongi. See ei olnud võimalik. Niuke, ühiskonnateaduste väike kild. Me sõitsime headobiga, iga suvi, iga suvi mingi hulga Eestimaad läbi. Ma ei teagi sellist kohta, kus me ei käinud koos. Need, käigud olid kõik huvitavad ja õpetlikud. Tõtt-öelda noh, suhelda või asju ajada võib ükskõik kellega ja kuidasmoodi ja miks mitte, aga mõtet on ikkagi nendega, kes rikastavad. Rikastatud ka ikkagi ainult juhul, kui kuulad ja mitte ainult pealiskaudselt või püüad aru saada, mõtestada ja süsteemi põimida. Ja jaanuari seoses ma räägin ühe niisuguse väga õpetlikku asja veel. Ma jätan nime nimetamata, seal tähtis, praegu pöördus minu poole üks ülikoolis ja oli kirjutanud sellise sotsioloogiaalase dissertatsiooni. Ja oli seda. Nad aga oli selge, et ega väga hea ei ole ja pöördub minu poole, et kas oleksidki lahked. Räägi, Aado, sa tunnetad hästi ja ehk ta vaatab seda. Vaat see on küll rääkida küll andsinjaadoy kätte ja ja Adobe helistab mõne päeva pärast. Tead sa sellega teha, mitte midagi sellest ei saa, ei ole võimalik. Siis läksin ja räägin selle autorile ja ta helistas ja kahjuks on niimoodi. Ja siis räägib töötu, aga no kuule. Misasja ma siis pean tegema, ma ei saa ju, saad ise aru? Miks muud võimalust üldse ei olegi? Räägi veel ikka talle, ehk ehk ta ikkagi võtab kätte? No mul on praegu piinlik, aga tookord ühesõnaga ma ei suutnud ära öelda, ei ütlemine üldse, raske asi. Ja läksin rääkisin arvele, siis veel kord. Ohkab südamest, ütleb, et hea küll. Võttis kätte, kirjutas läbi kirtsume. Teadov kirjutas uue teksti. Autor kaitses selle ja väga hästi ja kõik ja puha ja aga mis edasi sai nii palju ebameeldivusi kui sellelt inimeselt ja mitte keegi elus teinud. Mitte keegi ei ole nii palju halba teinud elus, kui see iva on, siis nüüd õpetajad siin on nüüd näide selle kohta, et elu ikka võib õpetada küll mitte ainult inimesed, vaid elu ise. Kui sa ikka sooritad mingisuguse sellise teene osutad kellelegi millega seoses see just nagu ma rõhutan just just nagu, sest ega ma ju ei käsitlenud seda mingi vahetusena, nüüd mad, osutan sulle sellise teene ja siis sa oled mulle võlgu. Sellest juttu absoluutselt ei olnud, aga see oli üle võlli teene tegelikult. Ja sellega seoses juhtub, noh, ütleme siis nii, võib juhtuda. Erakordselt halb asi ja selleks on võlatunne. Võlg on vastik tunne. Ja kui keegi tunneb, et mingi võlaseos tekib, pange tähele, suhe katkeb. Ja noh, kui vanemad näiteks ütlevad, et lapsed on see, te olete praegu väiksed ja mina annan teile kõik, mis meil võimalik on, aga kui teie ükskord suureks kasvate, siis teevad müüdava gaasi ja siis me oleme vanad ja kõik hoolitseb mehe eest. Just nagu käsitlevad sedasama kasvatustestega vahetust praegu meie teile pärast teie meile tagasi. Sellised vanemad jäävad lapsest ilma. Seda ei tagasi maksta. Seda, et keegi on siia ilma üldse muretsetakse üles kasvatatud, tehtud kõik, mis võimalik. Seda ju tasuda ei saa, põhimõtteliselt, järelikult jäädki võlgu. Järelikult hoitakse karvale eemale. Võlg on vastik tunne, et elu õpetab ka, tänan tähelepanu eest, kõik. Aga kui me räägime jälle sellest, kuidas elu õpetab, siis Mati on, praegu on ikkagi eriliselt ägedad õpetajad on kõik lapselapsed, igaüks on eriline ja kõigil on õigus olla imetlusväärne. Aga vaat see on see asi, et keskmist ei ole. Kõik on millegi poolest erilised. Ja mis eriti tähtis, et on midagi, mitte ei püüa näida õppejõu roll ülikoolis. Meil on see väga palju lihtsam ei ole kui põhikoolis. Ma arvan, et kõige raskem üldse igasugust õpetades, kõige raskem on lasteaias seal ta tõesti asjatundlik, sest põhimõtteliselt on kõik lapsed andekad. Ainult et on vaja võimalikult kiiresti avastada, mis alal keegi on. Rahvuslikuks põhirikkuseks on kahtlemata anne, mitte mingi põlevkivi, turvas või andekus. Seda tuleb hoida, hoida, hoida ja teha kõik võimalik natuke rohkemgi. Et need püsiksid, seonduksid tugevneks. Selle peale võib rajada igasuguse lossi. Muidu sa käidud kemmerguid. Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid kõneles õpetajatest ja kaastöölistest. Muusika, Cyrillus Kreegi, õnnis on inimene, kuulab korda esituses. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2020.