Ülikool. Nagu üks ütlemine on, et ma saan teada, kes ma olen alles siis, kui ma kohtun sinuga, sest et me peegeldame üksteisele tagasi ja kui seal on inimene, kes ei saa enam adekvaatseid peegeldusi, oi, seda sa tegid hästi või tänase näed kena välja või selles oled sa väga andekas, siis järgi ei jäägi muudkui üks väga maadlikki tallatud inimolend, kellel lõpuks ei ole enam eluenergiaraasugi. Ei koole. Psühhoterapeut Kait Sinisalu kõneleb lähisuhtevägivallast Väga-väga palju aastaid, tõesti, väga palju aastaid tegelesin ma väga sügavalt sellega, kust tuleb selline kurjus, et piinata. Oma kõige lähemaid inimesi teha seda süstemaatiliselt ja kuigi mu enda kliendid tegelevad sellega hästi palju väga-väga sagedasti, et kui raske elu oli temal endal, siis ühel hetkel ma avastasin, et kõige parem vastus vähemalt mulle enesele on see, et lihtsalt ongi kurjust päikese all. See on muuseas ühe Agatha Christie raamatu Pealkiri tegelikult geniaalne, sellepärast et ei aita see mind ega ei aitasin minu kliente tegeleda lõputult sellega, miks ta on selline, nagu ta on ning need inimesed, keda ma väga suurteks autoriteetideks loen vägivalla alal, näiteks Joe Navarro, kes on väga palju aastakümneid vis töötanud Effpeeaaess, profileerijana ja puutunud kokku arvukate sarimõrvarite ka ja kirjutanud nendest ka väga huvitava raamatu ohtlikud inimtüübid. Tema samuti ütleb, et miks nad teevad neid tegusid, mida nad teevad. Ja ainus vastus sellele on, nad saavad. Ja ausalt ütlen teile, et see on minu töö teinud natukene lihtsamaks, sest et ei aita see ei mind peudina ega minu klienti, kes on ohver, kui me lõputult tegeleme sellega, kuidas küll nii juhtus, et temast sai selline inimene, nagu ta praegu on või et ta teeb selliseid tegusid, nagu ta teeb. Mul on väga suur õnn Tartu naiste tugikeskuses töötada koos lapsepsühholoogi Mariana saks niiduga ja väga palju on rikastanud see koostöö mind, sest ma näen seda. Kui mina töötan näiteks emaga ja Mariana töötab lastega, siis on see, et me saame kogu kannatanute või ohvrite süsteemi aidata. Kui lapsed abi ei saa, siis on ema abistamine küllaltki raske. Ma räägin emast sellepärast, et ma töötame naiste tugikeskuses. Mis muuseas ei tähenda, et me oleksime ühtegi meessoost pöördujad ära lükanud, neid on ka olnud lihtsalt väga valdavas enamuses lähisuhtevägivalla ohvritest on naised ja samamoodi ütleb Mariana, et kui ema isa abi, siis on lapsi väga raske aidata. Et meie töö eesmärk tegelikult on toetada inimesi nii kaua, kui see on vajalik. Ja lõppkokkuvõttes on eesmärk, et ohvrid saaksid eralduda sellest vägivaldsest peresüsteemist. Vahest emad küsivad, kuidas ma saan aidata oma lapsi, oma poegi, ma näen, et nad on hakanud lööma õdesid või või ka seksuaalselt kimbutama isa eeskujul. Siis esimene vastus ja ilmselt A ja O, mida ma olen osanud neile öelda, õpetage neile empaatiat. Sest nimelt, mis puudub vägivaldsele inimesel, see on empaatia. Ning mida ma alustuseks ei maininud, on hästi oluline teha vahet pere tülil ja perevägivallal. Et peretülisid esineb absoluutselt kõigis peresüsteemides, võib olla väga düsfunktsionaalseid peresuhteid võib olla väga konfliktide, rohkeid peresuhteid. Kui mees ja naine on võrdsed, siis me räägime peretülist ja sellega saab tegeleda pereteraapias vägivaldsest pere suhtes. Me ei räägi võrdsetest partneritest vaid ühe poole võimutsemises teise poole üle ning vähe on asju, mis mind veel minu vanuses üllatavad. Aga ikka ja jälle ma üllatun selle üle kui fantaasiarikkad. Me võime olla, kui on vaja välja mõelda uusi uusi viise, kuidas oma lähedasi saab piinata. Ma natukene räägiks teile siis sellest kurjusest, mis seda iseloomustab. Väga laias laastus ma nimetasin psühhiaatrilisi diagnoose aga vägivaldsete inimeste lompsühhopaatilised omadused ja üks nendest on, et nad ei võta isiklikku vastutust, ehk siis süü ja vastutus on alati väljaspool seda inimest ennast. See on viimasele, kui ühele meist siin tuttav kuidasmoodi mingi jama on ja esimese asjana. Me mõtleme, et tema tegi. Aga selliste asjadega saab tegeleda samamoodi, nagu saab tegeleda nii individuaalselt kui paaritöös, kui meil on palju peres tülisid vägivalla puhul. See inimene ei võta üldse vastutust ja selliste psühhopaatiliste joonte puhul on aastakümneid tegeletud alates USAst ja Euroopast. Mida teha, kui sa oled suhtes psühhopaadiga ja tänaseni paremat vastust ei ole kui see, et jookse nii kiiresti, kui su jalad võtavad. Paraku ei alga vägivald tegelikult ju mingi peksmisega, see algab ju väga romantiliselt ja sagedasti öeldakse, et vägivaldsed inimesed alustavad oma suhteid tunduvalt romantilisemalt kui mitte vägivaldsed mehed. Ning paljusid neist võib ja paistab võluvat haavatavus ehk siis haavata saanud naine on vägivaldsele mehele kergem saak oluliselt kui mitte haavata saanud naine. Küll aga võib kiskeliku inimtüübi puhul täheldada seda, et mida tugevam iseseisvam, seda ahvatlevam saak, nii et palju aastaid võivad nad panustada, et saada kätte oma ohver. Kui nad on selle selle nii-öelda võtnud endale siis eesmärgiks? Neid iseloomustab kõrge manipulatiivsus ja kui ma Taanis õppisin ja üks õppejõud ütles, et halvad vanemad on paremad kui ettearvamatud vanemad, siis ma ei saanud sellest kaua aega aru. Ja mida kauem ma töötan, seda enam ma mõistan, et see on väga tõsi, sellepärast et ma võin olla muuseas ka väga vihase inimesega suhtes, aga ma tean, mis seda inimest vihastab. Ja kui ma teen nii, siis ma prognoosinda reaktsioon, mis teda rõõmustab, mis teda kurvastab, mis teda vihastab. Vot manipulatiivse inimesega ma ei prognoosi mitte kunagi ja täpselt üks ja see sama käitumisviis võib tuua kaasa kiituse või karistuse või täiesti neutraalse hoiaku. Mida see teeb nüüd peresüsteemiga, on see, et see paneb tegelikult tasapisi kõiki varvukil käima. Ja seal on sarnasus sellega, kui peres on alkohoolik. Meie klientide lapsed on näiteks minu kolleegi Mariano käest üks kaheksa-aastane poiss ütles, et minul on prille vaja. Mariana küsib, et kas sul on nägemine halvenenud? Ei, mul on veel paremini vaja näha, et ma näeksin hästi, kaugele aknast kunsti tuleb, et mismoodi ta autoga sõidab või mismoodi ta kõnnib, seal ei olnud tegemist alkohoolikuga, vaid et laps püüdis siis prognoosida tema meeleolu. Kui see kestab kaua, siis me jäämegi nii-öelda skännima endast väljapoole või kogu aeg, me, me kaotame enesega sideme. Ja me kogu aeg vaatame nii, mis meeleolus nüüd, mis on ta ootused nüüd? Eelmine kord talle meeldis, kui ma teen täna jälle. Ja täna talle ei meeldi ehk siis lause, mida ma olen tohutult palju kordi kuulnud, kindlasti kõik olete teadlikud, et miks ta ära ei lähe, sest ma kardan, et ta tapab mu ära. Ja see ei ole niisama tohutult äge, dramaatiline väljend. Väga paljudel nendest inimestest on surmahirm. Ja see on sellesama prognoosimatu. Seetõttu näiteks on niimoodi, et ta ei karjuks mu peale, et meie saame küll oma erimeelsused rahulikult lahendatud ja ühel päeval ta karjub. Olgu, ta karjus, ta ei lööks mind kunagi. Ja ühel päeval ta lööb lahtise käega. Olgu, ta lõi lahtise käega, rusikaga ta kindlalt ei lööks. Ja ühel päeval talle rusikaga. Küll see juhtus, ta tõesti kaotas enesevalitsuse, aga jalaga ta mind ei peksaks. Ja ta peksab ühel päeval jalaga. Nii et kui nad ütlevad, et ma ei tea, kus on ta piir, siis nad mõtlevad seda tõsiselt, toetudes oma kogemusele, ma ei saa prognoosida, mida ta mingisugusel ajahetkel teeb. Aga kui ta on lubanud, et ta mu ära hävitab ühel või teisel viisil siis seda on mul põhjust uskuda, et ta teebki. Ja muuseas vägivaldne peresuhe laieneb mitmeski mõttes ka agressor riikidele, agressorriigid käituvad ju samamoodi. Mida teeb vägivaldne inimene perekonnas, ta püüab teisi pereliikmeid üksteise vastu ässitada enamasti õnnestunult. Seesama sobib agressor riikidele, et nii-öelda vastasrinnet lõhkuda. Või kui me räägime sellest, et on nagu mingid kirjutamata reegleid, mida me ei tee siis näiteks Venemaa puhul, Eston Kohver rööviti Eesti territooriumilt. See oli vaikimisi eeldus, et selliseid asju ei tehta. Ja näete, seda tehti. Nii et minu meelest saab sellist vägivalda vaadata õige mitme tasandi peal. Manipuleeritakse õdesid ja vendi üksteise vastu ja väga lihtne on manipuleerida lapsed näiteks ema vastu. Üks muidugi on see, kui minul on rohkem materiaalseid võimalusi, minge, kui näiteks ema on lahkunud, aga ma ei maksa su korterit, kus sa seal ülikoolis oled teises linnas või ma võtan ära sult su arvuti või telefoni või mis iganes, sõltuvalt lapse vanusest. Aga palju peenemad on tegelikult sellised olukorrad näiteks üks, mida on tõesti sageli elus, kohtab aga Lundi bänkroht oma raamatus. Miks ta seda teeb, on kirjeldanud vist mingit taolist olukorda, et et lapsed hästi ootasid mingile sünnipäevale või üritusele minekut ja isa on oma õliste tunkedega ja, ja ei kavatsegi hakata pesema või riideid vahetama. Nii, minutid jooksevad, vist oli mingi rongi peale või? No igatahes aja peale minek. Ja mitte midagi ei juhtu ja siis, kui naine ütles mehele, et hakka ometi riideid vahetama ja me jääme hiljaks siis mees ütles, et ahetsee tänitatsin minuga. Jah, vaata nüüd ma just ei võta ja istubki seal oma tunkedega edasi, kes on kohutavalt frustreerunud, on lapsed ja mida nad ütlevad oma emale, oli sul siis vaja hakata temaga õiendama. Nii et niisugused peened peened olukorrad ei pea olema röökimist või löömist. Aga test, inimest saab alandada sedavõrd vaiksel hääletoonil, et ta minast ei ole lõpuks enam mitte midagi järgi. Mingi paar päeva tagasi oli üks artikkel või uuring õigupoolest nartsiss sistliku väärkohtlemise mõjude kohta ja mida nartsiss istid harva teevad, on see, et nad ei tõsta häält. Nagu ka psühhopaatlikud jooned, et piisab niisugusest silmade pööritamisest, muigamisest, sarkasmist, alandavatest, märkustest, ja kui see järgne päev päeva järel, siis tema partner enam ei tea tegelikult, kes ta on, vaid ta minapilt moondub järjest enam selliseks, milliseks ta on kuulnud, et et vägivaldne inimene tema kõrval on, on selle muutnud. Umbes selline metafoor on, et kui ma vaatan alguses peeglis enda kujutist, siis kui ma satun vägivaldse inimesega kokku, siis just nagu tuleks mingi käsi kõrvalt ja hakkab hakkab joonistama sellele minu näole juurde mingeid asju ja tasapissid, esimesel korral teeb kõrvad suuremaks või puhmas kulmud. Ja ma vaatan ja ma kohanen ja ühel hetkel mulle tundub ja need on minu kulmud kuni see, mida ma näen, seal ei ole minust enam mitte midagi järel sinna maalitud mingi koletis ja kuna see juhtub järk-järgult järk-järgult ja mida partner proovib teha, on see, et Ma püüan mõista, miks ta seda täna tegi. Miks ta täna mulle nii halvasti ütles, tal on tööl raske, tal on mingite suhetega raske, tal on olnud raske lapsepõlv. Siis teda ärritavad mingid asjad tal on. Ma ei tea, sõber ei maksnud võlga ära, miljon põhjendust leiavad need ohvrid ise, miks nende partnerid nii julmad on. Ja teine väga oluline termin on infoväli tegelikult, et vägivaldses suhtes toimub siis ohvrist, partneri isoleer iimiine või isoleer ruumine ehk siis järjest vähem ja vähem on tal kontakt välismaailmaga ausaid ehedaid ja järjest enam on ta oma vägivaldse partneri meelevallas ning see tegutsemine on vägivallatseja poolt sihipärane. Ning kui ma olen selles infoväljas, et ma kuulen ikka ja jälle enda kohta midagi, siis ma võtan selle omaks, ei hakanud seda uskuma. Meil on ju ka Eestis räägitud sellest, et millises infoväljas elavad inimesed, kes vaatavad näiteks ainult vene kanaleid. Infoväli on väga, väga oluline, sest et me oleme sotsiaalsed olendid ja nagu üks ütlemine on, et ma saan teada, kes ma olen alles siis, kui ma kohtun sinuga. Sest et me peegeldame üksteisele tagasi ja kui seal on inimene, kes ei saa enam adekvaatseid peegeldusi, oi, seda sa tegid hästi või tänase näed kena välja või selles oled sa väga andekas siis järgi ei jäägi muudkui üks väga maadlikki tallatud inimolend, kellel lõpuks ei ole enam eluenergiaraasugi. Psühhoterapeut Kait Sinisalu jätkab lähisuhtevägivalla teemal. Miks on küsitud, miks on inimesed vägivaldsed? Ja see on umbes nii, see on hästi-hästi-hästi laia üldistusega. Aga kui kasvavad siin, siis nüüd perekond lastega kus näiteks isa on vägivaldne ja sagedasti vägivaldsed isad sagedasti kahtlematult mitte alati valivad oma pojad välja nendeks väikesteks printsideks, keda nad siis hoiavad ja eelistavad. Ja laste puhul me ju teame, et kui me võrdleme lapsi sellisel viisil, et me ühte kiidame, siis teist me ei pea laitma, malandan teda juba selle läbi, et ma teist ainuüksi kiidan. Ning olles äärmiselt enesekesksed siis vägivallatseja, tegelikult vägivallatseja peres saab seda, mida ta tahab. TEMA emotsionaalsed seksuaalsed, majanduslikud füüsilised huvid on alati esikohal ja ausalt öeldes olla vägivaldne inimene suhtes, see annab väga-väga palju privileege. Sellepärast, et kõik muu võib tuua selle ohvriks, kui mina tahan midagi, et see ei ole ebatavaline, kui nii-öelda rahakott on mehe käes ja ka piimapakk on arvestatud, kui ta annab naisele majapidamisraha aga endale, et ostab jahi või muud niisugused asjad, et tal on privileegid, mis on lubatud jupiterile, ei ole lubatud härjale, on vist selline ütlemine, et sedamoodi käib, et mis mõttes sa tahad endale neid mustriga sukkpükse või või tahad pediküüri minna, kellega sa täna haarama hakkad? Ja samal ajal lubatakse endale. Tõtt-öelda, sest olla sellises, mitte vägivaldses paarisuhtes. Sorry, aga ei ole alati mugav. Pean järeleandmisi tegema, pean kompromisse tegema, pean mõndagi võib-olla alla neelama, pean tunnistama vaatama endale peeglis otsa, et ma ei olegi nii äge, kui ma olen tahtnud endast arvata. Ma pean muutma mingeid omadusi enda juures, ei ole nii väga mugav, vägivaldne inimene muuseas, selliste asjadega üldse tegelema ei pea. Ning mis veel nagu seda ohvreid isoleerib, on see, et nad panustavad väga palju, et endast väljapoole jätta hea mulje. Nii et minu kliendid ikkagi kuulevad ka sagedasti oma sõpradelt või perelt. Küll sul on alles mehega vedanud. Ta on mõnus naabrimees, viskab nalja, aitab rehve vahetada. Ta on, teame Eestiski poliitik või lastekaitse aktivist, eks ole, kes on osutunud pedofiili, kes hiljem et aga mulje on väga äge. Ja, ja teate, kui me räägime naistevastasest vägivallast, siis see on tõsi, et naistel ja meestel ka tänasel päeval Eestis tegelikult on erinevad standardid, et isa, kes jalutab vankriga, olen isegi mõelnud. Wow, niuke äge isa läheb oma väikse lapsega jalutama või kui naine joob, siis naine on joodik ja kui mees joob, siis mees viskab viina. Või kui mehel on kõrvalsuhted, siis mees, naistemees, naine on lits. Arvatavasti me kõik kanname mingit sorti niisugusi, soolisi, stereotüüpe enestega ja mida rohkem neid uurida ja päriselt uurida ja kuulata, kui nendest räägitakse, seda selgemaks saavad meile endale ka, millised on meie enda kantud hoiakud. Sest needsamad hoiakud on need, mis panevad meid neid ohvreid süüdistama. Mis tal siis viga on, miks ta ära ei lähe? Miks ta tagasi läheb, meeldibki talle peksa, saada, nääguta, kui vähem nagu me siin enne tegime nalja. Ühes on vägivaldne inimene ja tema ohvrid täiesti ühel meelel. Nad mõlemad õigustavad ja vähendavad vägivalda. Nende ohvritega töö, muuseas väga sagedasti on see, et kulub palju kohtumisi, enne kui me saame ettekujutuse selle vägivalla tegelikust ulatusest. Sest muuseas isegi seda sõna vägivald. Ma tavaliselt inimestega kohtudes kohe ei kasuta. Sest see on väga hirmutav sõna. Ja tuhanded naised, kes on oma tunnistustega üle maailma esinenud, ütlevad, ma lihtsalt ei teadnud, et see on vägivald. Ma teadsin, et ma armastan ühte väga häiritud inimest ja minu armastus on see, mis saab teda aidata teda päästa. Nii et need on samm-sammulised, niisugused liikumised sellel teel, et üldse teadvustada, mis olukorras ma päriselt olen. Ning kas sellest olukorrast on ka väljapääs selleks, et inimest aidata psüühilisel või hingeliselt tasandil. Ma ei saa istuda siin ja kutsuda, et tule minu juurde, vaid minu asi on minna selle inimese juurde, et mõista, kus ta asub siin elus, mismoodi ta maailma näeb. Ja sagedasti nad ei näe väljapääsu, et väljapääsu nähakse lõplikult surmas valdavas enamuses enesesurmas. Aga kui on sedalaadi jooned, et oma impulsid elatakse väljapoole, siis ka partneri surmas. Aga naiste vanglates on küllalt palju naisi, kes on tapnud oma partneri pärast seda, kui nad on aastakümneid talunud üsnagi talumatult vägivalda. Nii et nagu selline ütlemine on, naiste jaoks on kõige ohtlikum koht magamistuba ja meeste jaoks köök, sest seal asuvad toad. Inimesed, kes mu juurde tulevad, on väga erinevas. Kuidas ma ütlen sellises nagu staadiumis, et mõni inimene on teinud juba kõik, ta on hästi teadlik sellest, mis tema elus on ja ta vajab kas mingit kinnitust või tuge ainult väike nõks ja ta on väljas rohkem ja sagedamini kohtame me inimesi, kes on veel väga suures segaduses ja väga kiindunud ja tohutult loodavad, et äkki see ikkagi nüüd muutub, kui mina õpetan teda õigemini elama, et ta enam oma partneri vihahoogusid sellisel viisil esile ei kutsu. Ja päriselt küsitakse lausa nagu mingeid nippe või nõks või retsepte. Loomulikult ei ole neid võimalik kanda. Ja päris toetav on juba see, kui küsidagi, et kuna sa püüdsid näiteks teisiti käituda, siis püüdsin nii, kas hoidsid vägivalla ära, ei hoidnud. Et ta saab nagu ise tasapisi aru, et päriselt nagu tegelikult minu käitumisest ei sõltugi ning väga palju nõuab see töö kannatust. Sest inimesed lähevad tagasi suhetesse, lähevad, kui nad on elanud tugikeskuses või teraapias käinud. Ja aastaid hiljem võivad uuesti tagasi tulla, et see on oluline ka meil või teil, kelle lähedased on sellistes suhetes olla alati olemas, sellepärast et tema reaalsus on teistsugune kui minu reaalsus. Mina näen seda asja kõrvalt, aga tema ei näe, mina näen, et on väljapääsud, tema ei pruugi seda teha. Mina näen, et on tegelikult hästi äge inimene, aga tema ei arva seda. Nii et selles mõttes on see tõesti hästi kannatust nõudev ja, ja pikaajaline töö ning üldiselt minule meeldib jõuda juurteni, ehk siis selleni, kus me nüüd siis jõuame psühhotraumateeni. Et minu kliendid on komplekstraumaga inimesed, väga keeruline seisund, et vot psühhotrauma on ülevoolav, negatiivsete tunnete tulv, eks ole, või nagu öeldakse talude talumatut. Ning näiteks kui inimene on olnud autoavariis või ta on kaotanud oma lähedase, siis ta on saanud psühhotrauma, see on ühekordne elu sündmus ja ka see võib tekitada sedavõrd tõsiseid tagajärgi, et adekvaatse abi puudumisel võib välja kujuneda traumajärgne stressihäire. Need inimesed, kellega mina kohtun, enamasti nende traumad, on alguse saanud juba lapsepõlves. Norras on tehtud väga ulatuslik uuring, pikaajaline ning tulemus oli see lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud tüdrukutel on 21 korda suurem tõenäosus sattuda täisealisena rohkem kui ühte vägivaldsesse suhtesse. Nii et sõltuvalt kliendi vajadusest ja valmisolekust. Kui juba teraapias tegeleda, siis vaadata ja jõuda sinna, kust see asi alguse sai. Sellepärast et keha haavu. Me ju ravime, aga hingehaavad. Me peidame, katame kinni psühhotraumat, sagedasti on selline mõiste nagu traumaatiline amneesia, väga paljusid kohutavaid sündmusi oma lapsepõlvest ei mäletagi ja helistame seda mitte teha ja pikaajalise teraapilise suhte jooksul hakkab alateadvus välja andma seda informatsiooni ka lapsepõlveajast. Nii et põhimõtteliselt on hingehaavade ravimine sarnane keha haavade ravimisega. Näiteks kui ma lõikan kätte SIIS TEHA haavama, ravin niimoodi, et lasen õmmelda või tohterdan teda, kuni tuleb kärn ja lõpuks jääb arm ja ei pruugi sedagi hingehaavadega samamoodi nagu et ma lõikan või mulle lõigatakse. Ma panen palju sidet peale ja peidan selja taha. Nii et tasakesi selle traumatööga me hakkame seda sidet lahti kerima väga rõvedalt, valus on, kui me sealt mäda välja pigistame. Ja siis hakkab paranema, nii et tegelikult paranemise valu on päris hea valu, kuigi ma taas kogem selle valu, mille ma trauma aegselt ära Beltsid. Et see on tõsiselt nagu tervistav valu ja hea uudis. Hästi hea uudis on see, et hingehaavadega tegelemisel on olemas selline asi nagu positiivne, kus, et minu enda mõistes on see vanemad inimesed siin ehk teavad, et olid sulepeade kuivatuspaberid. Kui sa hoidsid sulepead seal kuivatuspaberil, siis tindiring laienes ja laienes, et sedaviisi on ka hingehaava ravimisega, kui sa ravid ühe ära, siis ta hakkab ise ravitsema, teisi seal ümber ja teadlikkus suureneb ja järjest kiiremini hakkab paranemine toimuma. Ja selle aja jooksul peame me siis saama sügavate tunnetega eneses kontakti baasiliste tunnetega, milleks on viha, kurbus, rõõm, seksuaalsus, kõik see, mis on allasurutud, lubama sellel üles tulla ning ma ei ütle, et me vabaneme traumad, sest ma arvan, et me sureme nendega, aga me saame piisavalt terveks, et elada tervelt ja täis väärtuslikku elu. Ja mõnes mõttes nagu inglise keeles on öeldud, et söönjoržetyntud rosis et väeta sitaga roose ja seda ilusamad nemad kasvavad. Nii et kui me elamegi hõbelusikas suus, siis võib-olla ei olegi meil selliseid väärtuslikke elukogemusi. Et mingil põhjusel inimesed, kes on mingisugusest jamast läbi käinud ja enesega tegelenud, tervenenud, siis neil on ka soov aidata sarnases olukorras inimesi. Ja samal ajal ei ole nendes seda jubedat asja, milleks on süüdistav või hinnanguline hoiak. Et sellega tavaliselt Me traumeeritud inimesi kuidagi ei aita. Aga me saame kergesti neid taas ohvristada. Kas nartsiss ist, kes kohtleb oma partnerit nii, et isegi röögida peale jaga nagu pööritab silmi, teeb märkusi ja nii edasi. Nii et kuidagi märkamatult siis ohvrii minapilt saab koledasti kannatada. Tundub õudne, aga ma pakun, et sellises faasis suht, et ei jõua sellesse majja, et abi tullakse küsima ikkagi peksmise peale alles või. Teate jõuavad küll, jõuavad nii erinevad lood, et kui vahest on ka mõnikord mõni ajakirjanik küsinud, et milline on siis teie kliendi nagu selline üldine portree ei saa vastata, sest ükskõik milline inimene võib sattuda vägivalla ohvriks, et selles mõttes, et, et ta tuleb ja ütleb, et mul on lihtsalt, mul on halb olla, et ma ei saa aru iga kord, kui meil tekib mingi nii-öelda erimeelsus või iga kord ma tunnen, et mul oleks nagu mingisuguse virtsa ämbriga üle valatud. Et ta ütleb, et ma olen öelnud asju, mida ma ei ole öelnud ja et ma olen mõelnud asju, mida ma ei ole ja aidake mind, ühesõnaga viga minus muidugi leitakse, siis aga inimestel on väga-väga halb olla paarisuhtes inimestega, keda nad väga armastavad. See on täiesti võimalik, et tullakse ka nii ja samal ajal väga sagedasti esineb seda. Et on olnud peksmisi tõsiste tagajärgedega ja neid ei nimetata. Et see on see, mida ma ennem ütlesin, ohvrid ise vähendavad ja õigustavad. Nad ei nimeta asju õigete nimedega. Mul oli nii suurepärane näide kunagi ühel koolitusel kuidasmoodi üks naine ütles, et ühel õhtul ta nagu tuttas mind vähe tugevamini ja hakkad siis uurima, et mis õli sisse sakutamine. See sisaldas käte selja taha sidumist pikali tõukamist, jalgadega ribidesse peksmist ja musta kassiliivaga ülevalamist. Nii et kui ma kohtun inimesega, kes ütleb, et no ta väheke tugevamini sakutas tookord sisse võibki tähendada natuke tugevamini sakutamist ja võib tähendada seda, mida ma praegu ütlesin. Et alati me peame aegamööda, tempo on hästi tähtis. Aga täpsemini uurima täpsustamine on hästi oluline selles töös, mida sa mõtled selle all, näiteks kui mina ütlen, vägivald ja teie ütlete vägivald, siis me võime täiesti erinevalt seda mõelda. Ning sellepärast on hästi oluline, et aitajad oleksid iseenesetraumad läbi töötanud oma motivatsiooni näiteks kuva vahest intervjueerin inimesi, ma väga tunnen huvi motivatsiooni vastu, miks sa seda tööd tahad teha või vahest öeldakse, et minnakse psühholoogiat õppima, sellepärast et ise ollakse puntras omadega, aga ei osata kuidagi toime tulla, et siis näed teiste aitamine kuidagi aitan ennast ka. Aga sellele peaks eelnema kindlasti süvitsi töö iseenesega. Sest et oletame näiteks ainult oletame, et mind on vägistatud ja ma ei ole sellega töötanud seal kuskil nii-öelda, nagu ma ennem kirjeldasin, see marliga kokku kaetud haav kuskil sügaval mu sees ja mulle tuleb klient, kes räägib, et teda vägistanud, et siis ma ei näe korraga enam seda inimest selgelt, vaid ma võtan oma seljakotist oma peidetud, ava oma valu ja ma näen seda. Ja siis ma ütlen, et ma tean, mida sa tunned, tegelikult iial ei tea. Kogemused on väga individuaalsed, see, mis see tähendab, minu jaoks ei pruugi see tähendada teise inimese jaoks. Et sellepärast on ülioluline, et me teaksime enda vähemalt nii palju, kui võimalik oleks läbi töötanud enda valud ja mured ja jamad, sest et kõigil meil neid on. Mainisid paar korda, et on lihtsalt kurjus ja et seal mingit sorti manipuleerimine, isoleerimine toimub tahtlikult. Ma kuidagi olen aru saanud, et vägivallatseja ei ole halb inimene ja tema nagu eesmärk ei ole, et kellelgi hakkaks halb vaid tal on mingi väga keeruline oma eesmärk. Aga olukorraga tegelemiseks tuleb selline lihtsustus nagu võtta tööriistaks. Noh, selline lihtsustus, noh, nimetame selle kurjuseks, et siis me saame nagu midagigi teha. Kas sa arvad teistmoodi? See olukord, mida sa praegu kirjeldasid, on täiesti võimalik. Aga need olukorrad, mida mina oma töös näen, on see, et tegelikult mida ootab vägivaldne inimene, kui ta vaimselt nii-öelda, kui me räägime vaimsest piinamisest, siis tegelikult ootab reaktsiooni. Ja see on see sama, kui ta partner hakkab nutma, hakkab kriiskama, karjuma, mida politsei on ju välja kutsetel palju kirjeldanud, et väga rahulik mees, mõningatel juhtudel isegi magab ja naine täiesti endast väljas tõepoolest röögib ja ajab seosetut juttu ja mida kõike, nii et see mulje ütle midagi, aga ta saab rahulduse. Muuseas, ta saab täieliku vaimse rahulduse siis, kui ta saab kätte reaktsiooni, milline tahes on. Ja mis, nagu väga raskesti mõjub, on see, kui nende partnerid õpivad, mitte reageerima peale suhte lõppemist. Tegelikult on üldse kõige ohtlikum aeg, sellepärast et alates sellest, kui ohver kuhugi pöördub, on see ohvriabi, politseid, tugikeskus, kui on avalikuks saanud kasvõi kellelegi, mis on selle inimesega tehtud. Kui sellele järgneb see, et tuleb mingi tus, näiteks psühholoog, jurist, tulevad võimalused, sõbrad või pere appi lahku kolida sellest esimesest teatamisest erinevatel andmetel kolm kuni viis aastat on kõige ohtlikum periood, sest siis on kõige rohkem naiste tapmisi sel ajal, kui ta elab rahulikult su küüniste vahel, nii rahulikult, kui see on võimalik, senikaua on enam-vähem okei. Aga siis, kui selles süsteemis see nõrk hakkab tugevnema ja ta ei ole enam üksi, siis on see, et okei, et läks, trumm, mingu pulgad ka, mul on poogen, ma võin minna, aga ma võtan sinu kaasa. Need on need, kui on tapetud naised ja lapsed ja lõpuks ennast, et sinna kaugele võib minna asi. Ja kuna ma olen käinud oma klientide matustel, siis ma võtan seda teemat äärmiselt tõsiselt ja ma ütlen, et see on teema, mis on elu ja surma küsimus, lõpeks. Sest et mul on teinud enesetappe inimesed, kes on võib-olla üks-kaks korda mu juurde jõudnud mingil põhjusel pole tagasi tulnud või pole söandanud või pole sobinud mis iganes. Aga ühel päeval on ta enesetapu teinud ja ühtegi statistikasse riiklikkusse see ei jõua. Aga ühte terminit ma tahaksin siin käsitleda, kui me sellest üldse räägime, siis ma väga põgusalt ainult puudutasin seda, miks ei minda ära või miks minnakse tagasi, see on omaette suur suur teema. Aga võib-olla oleks oluline rääkida mõistest, mille nimi on traumaatiline seotus ja traumaatiline seotus on Stockholmi sündroom lähisuhtes. Stockholmi sündroom. See nimetus sai alguse seitsmekümnendatel aastal Stockholmis toimunud pikaajalises pantvangidraamast ja psühholoogidele. Suureks üllatuseks oli see, et pantvangistatud hakkasid kaitsma vangistajaid. Ja mitmed neist vist ka abiellusid nendega, et kuidas see saab nii olla, et ilmselgelt sind on võetud vangi röövitud ja sa hakkad teda kaitsma või andnud talle poolehoidu. Ning siis hakati seda fenomeni uurima. See muuseas ei ole soopõhine, see kehtib kõigi inimeste puhul. Kui ma tunnen, et ma olen ohustatud, ähvardatud elu või tervis on ohus, siis ma automaatselt kiindunud ja tunnen tänutunnet iga inimese vastu, kes mingitki leevendust pakub. Ning kui ma lugesin väga palju aastaid tagasi Eesti ekspressist ühte intervjuud ühe taani noore kunstnikuga, meesterahvas ja ta kirjeldas seda, kuidas ta kõndis pimedal tänaval. Kaks suurt meest rebisid ta kuhugi kangi alla, üks hoidis kinni, teine ütles, et pangakaardid, PIN-koodid. Ja sel ajal, kui teine mees oli läinud raha välja võtma, ütles see esimene suur mees, kes teda kinni hoidis. Ära muretsegame sulle viga ei tee. Ja ta ütles, ma tundsin automaatset kiindumust selle inimese vastu automaatset tänutunnet. Ja siis ma sain aru, mida nad räägivad, kui nad Stockholmi sündroomi nimetavad. See toimub meie kõigiga, sellel põhinevad muuseas hea võmm, halb võmm, mängud, et kui üks on ikka väga-väga karm ja hirmutab sind ja teine on kena ja pakub ja, ja kui sa oled parasjagu ikkagi vintsutatud ka ja hirmu all, siis oleks. Me hakkame usaldama seda inimest, tunneme tänutunnet selle inimese vastu, kes on meiega kena ja mis nüüd juhtub, lähisuhtevägivallas on see, et see on üks ja see sama inimene, kes nagu üks mu klient mulle kirjutas, sõna-sõnalt jah, ta tekitab mulle haavad. Aga tema neid ka ravib. Ja see on emotsionaalselt psühholoogiliselt ülitähtis, mõista, kui me mõtleme, miks nad ometigi hoiavad, miks nad kaitsevad neid inimesi. Ja samamoodi on traumaatilised seotud lapsed täpselt samamoodi. Nad võivadki kiinduda sellesse tugevamas vägi valdsemasse poolde, sest ei tohi kunagi unustada ja eriti tähtis oleks, kui seda teaksid kohtunikud. Et vägivalla ohver psühholoogiliselt annab alati halvema pildi kui vägivallatseja. Sest et vägivallatseja protsentuaalselt väga vähestel neist on diagnoositav psühhiaatrilised häired. Nad kontrollivad oma kontrolli kaotus üpris hästi. Nad kaotavad kontrolli nelja koduseina vahel, aga mitte iial ei paranenud nuga, kassapidaja kõrile, kui see midagi valesti teeb. Nii et sellist asja tuleks mõista ja seda, et mida trauma enesega kaasa toob, see toob unetuse sagedasti. See toob söömishäired, toob alkoholismi. See toob suitsiidimõtted ja traumajärgse stressihäire. Väga iseloomulikud on ka ootamatud vihapursked. Ja ma olen näinud tasase leebe loomuga naisi, kes ütlevad, et ma olen vist juba hulluks läinud. Ma ei tunne ennast ära, korraga ma karjun. Aga see on jälle, nagu öeldakse, õudselt keeruline sõna, psühhoedukatsioon oleks eesti keeles midagi psühholoogiline harimine või et inimestel on oluline teada, et see on häire, mille sümptom on selline käitumine. Et sa ei heida ju endale ette, kui sul on kopsupõletikuga palavik, et inimesed aidata neil mõista, mis see on, mis nendega toimub ja mis on selle põhjus, et siis saab palju kergemini neid paranemise teele aidata. Kontrolli kaotus, hõivatus, kättemaksust, vägivallatseja idealiseerimine. Me kohtume väga-väga keerukat kompleksi. Sümptomeid, mille on ohvrid, kannatada võivad ning olen istunud kohtusaalis ja vaadanud, et päriselt ongi nii, et üks vägivald, mees ei olnud eesti rahvusest, tulid särasi, õitses, tuli, prisked oli hoolitsetud ja äärmiselt meeldiv mitmed toetajad, advokaadid ja siis istus seal oma oma mingi riikliku esindajaga. Mu klient, kes oli ülikõhn ja sorgus ja küürus ja ma mõtlesin, et, et noh, proovisin, et ma vaatan niimoodi, nagu ma teda ei tunneks. Ja no tõsiselt noh, kumb sümpaatsem on? Ma lihtsalt ainult väga-väga loodan, et nii lähisuhtevägivalla kui seksuaalvägivalla osas need inimesed, kes otsuseid teevad, saaks enam ja enam koolitatud. Ma tahtsin küsida, et kuidas sõbrana saab aidata inimest, kes ise saab aru, jaga tunnistab, et on vägivaldses suhtes, aga ütleb, et aga ma ei olegi midagi paremat väärt. Raskes olukorras oled, see on ääretult raske küsimus, et mida saab teha kõrvalseisja või pereliige või keegi, keda ma väga armastan. Et mingi paralleel seal on jälle sellega, kui on alkohoolik perekonnas, eks ole, et viin teda. Ma ei tea, lõpetuv kord sinna vihmaris, ma nägin seda, mis ütles keegi seda Arvo Kukumäe filmis, eks ju. Mis keegi tema sõpradest. Ja siis ühel korral jälle tõin ta tagasi koju ja ta ütles, et ta läheb välja suitsu tegema, juba oli õlle jõudnud osta ja siis ta ütles, et, et nüüd on kõik, et mina rohkem meheni sind ei päästa ja suren maha, kui tahad, et, et ma enam ei jaksa. Nüüd, kui inimesed meie lähedased lähisuhtevägivallas elavad siis võib tekkida seesama, et ma püüan teha, mida iganes ma saan. Ja ma näen, et see ei aita ja võib tekkida täpselt seesama, me ei pruugi seda kunagi välja öelda. Sure sinna. Ja see on selline abitu frustratsioon, mis meis võib tekkida. Ja see on üks aspekt, et et abistavad süsteemid või, või potentsiaalsed abistajad saavad kurnatud. Võib-olla, mida te saate teha, on rääkida endast alati ohutu, et minul on valus või mina olen murelik. Mitte sina oled niisugune või naasugune, kui ta ütleb, et ma ei olegi paremat väärt, siis, aga minu meelest sa oled väga palju väärt. Et see on hästi tähtis, on mõista, just nimelt see on hästi tore, et te küsisite seda, et see, minu sõnum ei pruugi temani jõuda. Eriti ei oska nad vastu võtta Ta enam positiivseid sõnumeid, me treenime tundide kaupa ühte positiivset lauset, ma ütlen sulle midagi positiivset ja tead, nagu oleks sul mingisugune klaasist mull ümber, see põrkab tagasi. Et me sõna otseses mõttes treenime, ma vaatan sulle silma ja ütlen, et sa meeldid mulle väga. Ja ma ei lase sind kontekstist, sa vaatad mulle silma ja sa hingad selle sisse. Ja ütled, ma usun sind. Kui ma palun kliendilt öelda, siis ta ütleb, et aga ma ei usu, ju siis saab öelda. Ma tahan sind uskuda. Et ma tõin selle pisikese näite, et näidata, kui väiksed on need sammud, millega me saame aidata. Muidugi, kui inimene on ohus, seal ei ole üks-üks-kaks ja kogu lugu. Ja on tugikeskused olemas, on ohvriabi töötajad olemas, on politsei olemas. Kui inimesed on ohus. Aga kui ta püsib seal, siis üks on kindel, ta enesehinnang langeb järjest enam ta nous teiega, kui ta ütleb, et ma ei olegi rohkemat väärt. Et siis vaadata, kuidas saab, kui ta saab teiega kohtuda, siis süstida seda väärt olemist. Aga läbi kogu aeg selle läbi minu silmade minu meelest või mina olen mures või kasvõi see, et nagu, kui on naiste tugikeskused või on ohvriabi töötajad, kes kahju nõustavad ja nad nõustavad ka anonüümselt, inimene ei pea ka ohvriabis kuigi seal riiklik oma dokumenti näitama, et kuidas saaks mingi professionaalse abi juurde, siis tõenäoliselt on tal hästi suur vastupanu. Ja te võite ennem ette helistada ja öelda. Mul on selline sõber, selline inimene, et ta tuleb ja kuidas selle esimese kohtumise ära teinud, sest mida nad kohutavalt kardavad, on see, et, et mind hakatakse survestama nende tohutu hirm. Et nüüd, kus ma olen seda tunnistanud, mulle on öeldud, et see on vägivaldne suhe ja see on ebaterve ja ohtlik, minge minema sealt. Ja võib-olla neil on ka kunagi öeldud selliseid asju. Siis on neil hästi suur vastupanu, nii et see esimene kord saada hea nõustaja juurde. Ja kui ta näeb, et ta saab tuge, aga teda ei survestada midagi tegema, vaid mõistetakse, et see kõik võtab aega, see on pikk protsess, siis ta võib-olla tuleb teist ja kolmandat korda. Aga kaid, kuidas ise kõikide nende väga hirmsate ja õudsete lugude keskel selja sirgu hoiad, vaata ühelt poolt on see hästi raske minna kuidagipidi koju, see on olnud varasemalt hästi raske, ma olen üleni nii täis seda valu ja seda abitut, viha jätame, selle murega kaasneb ja, ja kõik, et ma kunagi olin terve inimene, siis ma tegin hästi palju sporti. Nüüd olen liikumispuudega sant, ma eriti palju sporti teha ei saa, aga mul on väga kihvtid lapselapsed, mul üüber, tore mees ja lähedased, mulle on väga toredad sõbrad ja mis õudselt palju aitab. Tegelikult on head kolleegid. Et kuidas ma ütlen, sellised kolleegid, et kasutades seda sõna ventileerima, et näiteks ma tean, et minule mõjuvad kohutavalt raskelt kohtusaalid. Kohtusaal on ääretult toksiline koht mu jaoks ja kui ma olen pidanud seal tunnistamas käima, siis ma raudselt nutan. Ja sellel on väga suur vahe, kas ma nutan üksi ja, või ma olen sõbraga koos, jagan temaga univostikul nullu ja uskuge, ma lõpetan selle kõne ja, ja see nutt läheb üle. Sellepärast, et paradoksaalse muutumise teooria, mille järgi ma töötan, ütleb, et kui ma luban ühel tundel olla, ma aktsepteerin seda sisse muutumisse, kui ma midagi surun alla millegi vastu, võitlen kurbuse või tahan väga tugev kõva olla, siis ainult kasvab, suureneb. Nii et ideaalis kõlab hästi. Reaalselt selleni jõuda on väga raske. Aga ideaalselt on niimoodi, et ööpäev koosneb kolm korda kaheksast tunnist, kaheksa tundi tööta, kaheksa tundi. Ela sotsiaalset elu ja kaheksa tundi maga. No okei, püüdleme sinnapoole vähemaks. Psühhoterapeut Kait Sinisalu rääkis lähisuhtevägivallast Eesti vaimuliku rahvaviisi Mu süda, ärka üles, esitas Andremokker. Raadioülikool, tänab Triigi filharmooniasse. Saate panid kokku Külli tüli, Erle loonurm ja Lisette velt. Raadioteater 2019.