Ülikool mis saab kogu kirjandusskulptuurist, kui me ühel päeval peaksime seisma silmitsi lugeja surmaga või siis lugemisskulptuuri surmaga või lugejate lakkamisega. Kirjandusteadlane ja kirjanik Rein Veidemann kõneleb teemal lugemine kui kunst. See on mulle suureks auks siin teie juures olla ja rääkida ühest niisugusest tegevusest, mis on kõigile kättesaadav, kui meil on silmad ja kõrvad, sest isegi kui ma silmad alt veavad, aga meil kõrvad on olemas, siis me saame ka lugeda. Sellepärast et lugemine on kohe sissejuhatavalt öeldes ühtlasi kuulamine, nii et me praegu oleme kõik siin koos 11 kuulates, ühtlasi ka lugejad. Aga tõepoolest see lugemine kui kunst, kui ma niisuguse pealkirja üles andsin, siis ma mõtlesin, et juttu tuleb muidugi lugemisskulptuurist, mis hakkas kujunema koos kirjakultuuriga. Selle juurde me kohe tuleme. Aga ma mõtlesin, et mitte ajahätta jäädes ma hakkan kohe lõpust ja räägi lõpu ära, ehk siis moraalist iga asi, mida käsitletakse, olgu see ajalugu, olgu see kirjanduslugu, olgu see muusika, ajalugu, mis tahes lugu, sellel on ka moraal ja lugemise kunstkunstil. Selle sõnum on siis selles, et see on kunst, mis on kõigile kättesaadav. Nagu ma ütlesin, kellel on silmad ja kõrvad ja see kunst ei sõltu andi olemasolevast. Nagu väga paljud teised kunstid. Muusika kunstiga eeldab, et sul peaks olema kõrva, et sa tunneksid nooti. Mingi anne peab ikka olema, Sa võid seda muidugi välja kujundada, kasutada seda ära, aga lugemise kunsti puhul annet ei ole vaja. Ja teine lugemise kui kunsti puhul on see, et selle kunsti eripära on, et on suunatud lugejale endale. Ehk siis iga lugeja viljeledes seda kunsti rikastub ja rikastub, mille poolest rikastub võimalike maailmade poolest sest iga lugemine on kohtumine teisega kõigepealt teise maailmaga, mis on alati võimalik. Nii et selles mõttes see on nagu endasse pööratud. Ja küllap te olete kuulnud niisugust ütlust nagu kunst kunsti pärast, laar, pur, laar, prantsuse keeles. Siis lugemise kunst on just nimelt niisugune kunst kunsti pärast. Sa loed enamasti ja loed iseenda jaoks nüüd selle kunstiauditoorium. See võibki jääda piiratuks. Selleks võib-olla siis perekond lähikond, aga nii nagu meil on kunstnike ja muusikutega, kirjanike dünastiat, võib palju lugemisest või siis lugemise kunsti olemisest nakatuda ka järeltulijad võiks saada siis läbi nägevaks, targaks teravmeelseks võib saada suureks jutustajaks, kui oled palju lugenud. Kuigi sa jagad seda ainult oma lähedastega, aga nemad ütlevad, et see on üks väga suur jutustaja. Tema on väga palju lugenud. Ja seetõttu see kandub edasi. Nüüd lugemise kunstis kohtuvadki tarkus ja ilu. Ehk nagu mulle üks väga hea sõber, te olete temast kuulnud. Ta on Loomingu toimetaja, Asta Põldmäe ütles, et kui lähed püüdma ilu, siis saad tõe pealekauba. Ja lugemisega on samamoodi. Need kaks on väga tihedalt omavahel seotud. Nii et nagu iga kunst siiski vajab ka lugemine, kui kunst õppimist õpitakse, siis eeskujude varal muidugi ja heaks eelduseks selle õppimise protsessile oleks lugemine kui ajaviide. Ja suurem jagu inimeste jaoks ongi see esimene aste lugemine kui ajaviide. No siin muidugi tuleb meile kohe meelde üks niisugune tegelane Eesti ajaloost ja kultuuriloost, kelle nimi oli Peeter August Friedrich von Manteuffeli krahh. Teda kutsuti hulluks krahviks ja tema nimelt kirjutas niisuguse talurahva elu ja kombeid valgustava jutukogu mille pealkiri oligi nüüd tänapäeva eesti keelde tõlgituna ajaviide peeruvalgel 1838. Toonases keelepruugis aja Witte Bergo valgusel vaja viitest kahtlemata lugemine, kui kunst tõuseb kõrgemale ja siin toon ma nüüd mängu niisuguse mehe, keda ma arvan, et väga paljud on lugenud aga ta ei ole eestlane. Tema loomingut liigitaksime väliskirjanduse hulka, kuid ta siiski esindab seda valdkonda, mis just nimelt Eestis sündis nimelt semiootika kultuurisemiootika kitsamalt võttes. Jutt on siis mehest, kelle nimi on Umberto Eco ja tõenäoliselt mõned, võib-olla isegi paljud on lugenud tema teost Roosi nimi, see on maailmakuulus kirjandusteos, aga ta on kirjutanud ka väga palju niisuguseid artikleid ja käsitlusi, mis siis liigituvad kultuuri ja eriti kitsamalt võttes kirjandussemiootika ehk siis kirjandus tähendusõpetuse alla. Ja üks tema esseekogu kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades on tõlgitud ka eesti keelde ja sealt ma leidsin siis lugemispuudutavad seisukohavõtud. Heiko ütleb niimoodi, et me peame pidamas, meeldis ühte väga olulist asja. Lool on alati lugeja ja see lugeja on mitte üksnes loo jutustamise protsessi vaika, loo enese fundamentaalne osa, tsitaadi lõpp. Nüüd, milles siis see, et lugeja on lahutamatu või nii-öelda põhiline osa sellest loo jutustamisest seisneb selles, et lugeja lugemisprotsessis on kogu aeg sunnitud tegema valikuid? Mõtleme nüüd enda peale, kui me loeme, loeme mõnda lugu romaani novelli, siis selle lugemise käigus me kogu aeg teeme valikuid selles mõttes tõepoolest Ecol on õigus, aga ta läheb muidugi kaugemale. Tema ütleb niimoodi, et dollalemas kogemuslik lugeja, empiiriline lugeja, aga on ka mudellugeja, see mudellugeja on siis niisugune lugeja, kellele autor orienteerib oma raamatu, milles ta kirjutab, see tähendab ka seda, et ka autor muutub kaheks Doniks reaalne autor ja on mudelauto, nii eco siis nagu öeldakse, lahutab selle kirjaniku autori ja lugeja lahutab omakorda nii-öelda eemaldab mõlemast siis niisuguse astraalkeha, ehk siis nii lugejal kui ka autoril on mõnes mõttes kui Ecot nüüd järgida oma astraalkehad, nad on seal ees olemas, nii et see lugemisprotsess on siis samal ajal suhtlemine oma selle muide lugejaga, mis meil sees on, see mudellugeja areneb ja tema arenebki nende kõikvõimalike eeskujude kaudu, mida ta on varem ammendanud, ammutanud. Ja kus ta siis ammutab, nagu ma ütlesin, eeskujud on klassika, on siis kogu kirjanduslugu, kuid väga palju ammutab ta seda mudelit, millega ta siis läheneb sellele loetavale teosele kooliharidusest, sellest keskkonnast, perekonnast ja nõnda siis see, nagu suhestub, astub dialoogi selle autoriga, kes siis on ka omakorda lahutatud autor on samal ajal mõtleb selle lugeja peale. Jaa, tal resoleeribki omases mõttekäigu niimoodi, mis ma leian, et on väga asjakohane ja ta ütleb, et lugemisprotsessi siis lugemise käigus avanevad nii mudel, autor ja ka mudellugeja sel määral, et nad loovad teineteist. Siin võib-olla tundub isegi paradoksaalne, kui ma mõtlen seda, et ükskõik missugust kirjaniku ma ei loe, aga samal ajal loon seda kirjanikku. Ja kui ma juba loon looming järelikult olema siis osaline selles ma olen siis selles kirjanduses kui kunstis ka osaline. Et niimoodi me saame rääkidagi lugemisest kui kunstist. Ma hakkasin vaatama siis, et ma siin mingit jalgratast ei avasta. Kui ma räägin lugemise kunstist, siis muidugi sellest on palju palju kirjutatud. Ja ühtekokku ma sain, kui guugeldada seitse suurt monograafiat, mis räägivad kõik sellest lugemisest kui ühest niisugusest erilisest protsessist, mis algab koos kirjandusskulptuuriga koos kirjaliku kultuuriga koos kirja leiutamisega. Kui ma nüüd ütlen, et lugemisskulptuur läheb lahti koos kirjandusskulptuuriga, siis tähendab, ma peaks lahti mõtestama selle verbi selle öeldise lugema ise, mis seal sees on. Muidugi on seal lugu, eks ole, see viitab sellele, mida ma just äsja rääkisin, ehk siis et jutustatavas loos on ise juba potentsiaalne lugeja olemas. Aga nüüd tuleme meie oma eesti keele kaudu sellele juurde, mida ma tahan öelda, et loetakse ka enne lugemist, siis enne teksti enne kirja ja kirjanduse lugemist. Kõigepealt muidugi kirjandusskulptuur ise, Eestis on erakordselt noor. Nüüd kirjakultuur, maailmas loetakse kuskil viis kuni 7000 aastat. Aga see, mida ma silmas pean, lugemine enne lugemist, need on loodus ja märkide lugemine, inimesed lugesid, vaatasid loodust ja pidevalt, ehk siis lugesid seda mingisuguseid tähistajaid, mingeid märke, mille alusel nad tegid mingisuguseid järeldusi. Nii et selles mõttes oli lugemine enne kirjatähe ja kirjanduse lugemist. Lugemine on enne lugemist ka selles mõttes, et suulises skulptuuris, kui loetakse, siis see loetakse ette mingit pärimust, loetakse pärimust, mis inimeses on kasutamata Agavahendit vaid loetakse, nii nagu mina siin teie ees praegu olen. Kui ma hakkaksin praegu regivärssi laulma näiteks või muinasjuttu lugema ette või mõnda tähendamissõna mõistatust, kõne, käändu, see kõik on meie suulise kultuuri osa, eksis suulises kultuuris, enne kirjakultuuri oli lugemine niimoodi, et põhimõtteliselt loeti nagu minu suust seda ja kuulati kus see nüüd edasi on kandunud, kuidas see veel meie tänapäevas endast ilmutab? Muidugi meie laste näol, õigupoolest laste näol, kes ei ole jõudnud veel hilja tähetundmiseni ja sellega seoses see seob nüüd lugemist selle suulise kultuuriga, ehk siis suulise kultuuri ülekandumine tänases on ettelugemine. Ja lastele siis need, kes veel ei ole jõudnud unejutt, unejutt ongi sesse ettelugemine, laps kuulab, aga tema loeb minuga kaasa. Muidugi ma ei pruugi seda ette lugeda, ma võin oma peast lugeda lapsele unejuttu, mis ma olen kunagi lugenud seda või olema siis tõepoolest see, kes ise midagi välja mõtleb. Nii et ka siin me näeme, et on lugemine enne ütleme siis kirja lugemist. Kui laane Jätkab kirjandusloolane Rein Veidemann teemal lugemine kui kunst, nüüd lähen siis laiemalt kogu lugemisskulptuuri juurde. Igatahes kui me räägime eesti kirja, siis laiemalt võttes kirjandusskulptuurist ja sellega seostuv lugemisest lugemisskulptuurist, mis kordan veel kord rõhutan, sündis koos kirjakultuuriga siis võime öelda seda nii, nagu on üks niisugune kõnekäänd, mis puudutab söömist. Et inimesed on seda, mida nad söövad. Või seda laiendades kultuurile, inimesed on seda, kuidas nad ennast väljenduvad, mida nad suust välja ajavad. Nüüd ma toon selle lugemise juurde ja väidan, õigupoolest mitte esimesena ja küllap ka mitte viimasena. Et me oleme paljuski seda, mida me oleme lugenud või mida me loeme. Ehk siis loetu sadestub meie identiteeti. Taan meie olemise üks ehituskividest. Kui meil on teadvus ja eneseteadvus, siis me muidugi rakendame kõike seda, mida me kunagi lugenud oleme nii ümbritseva tegelikkuse teadvustamisel kui ka eneseteadvustamisel. Nüüd tekib kohe küsimus selle kohta, et mis siis inimesi, kes ütleme meie Sid eestlasi, kes me loeme, oleme lugev rahvas, oleme lugenud, mis meid ühendab. Siin on mul võimalus viidata klassikalise kreeka filosoofiale ja eriti Aristotelese retoorikale ja poeedikale, kus öeldakse, et see allhoovus, mis meid saadab lugemisel või mille me tuletame lugemisest või loetust. Ja see allhoovus, On väljendatav niisuguse sõnaga, mille nimi on eetos. No me teame muidugi eetiline. Me teame, moraal, aga klassikalises kreeka filosoofias eetos on siis teosest kui tervikust arusaamise ühtne alus. Ehk siis on alati kõikides loetavates üksustes raamatutes midagi niisugust. Kui me oleme seda lugenud kõik koos või üksiti eraldi, küll aga saame kokku ja võime sellest rääkida, siis me puutume kokku selle ühise tervikust arusaamise alusega eetusega. Samal ajal tuleb tunnistada nüüd seda, et see eetos on ajaloolise kujunemise tulemus suure osa meie mälust hõlmabki lugemismälu. Nõnda võib siis öelda seda, et meie olemine on ühtlasi mäletamine ja kuivõrd olemine on väga palju seotud sellega, kuidas me ennast selles üles oleme ehitanud loetu kaudu siis mängib sellega kaasas ka meie mälu millesse loetu talletub, talletub inimese arenedes, kasvades õigupoolest lapsest peale suureks inimeseks saades, see talletub inimese oma müüdis. Kõikidel meil on oma müüt, ehk siis kujutlus iseendast ja kujutlus tegelikkusest meie endi läbi. Sellest juba on palju kirjutatud või mõnda on kirjutatud juba 1960.-te aastate lõpus, kui mina ülikooli läksin siis meie sotsioloogid, sotsiaalpsühholoogid kirjutasid niisuguse käsitluse inimese oma müüdist ja rõhutasid seda, et kui see inimese omamüüt lõpuks ehitatakse üles koolihariduse suhtlemise käigus ja kui see kokku variseb, siis on see selle inimese või selle isiksuse katastroof. Nüüd siis loetu talletub selles oma müüdis ja selle kaudu me korrastame seda ümbritsevat maailma, ehk siis jällegi see lugemine mängib väga tähtis osa. Kui me oleme lugenud, olgu siis kasvõi ainult piirdudes kooli lugemisega või hiljem juurde lugedes ja selle näiteks tuuakse siis niisugust olukorda nimelt rahvapärimuse ja elulugude kogujad on pidanud sageli tõdema seda, et piir inimeste poolt läbielatu juurde loetu vahel inimeste mälestustes, nende mälus on sageli väga tinglik. Näiteks inimene räägib oma eluloost, aga sinna elulukku sadestub, vaid see tähistab, markeerib või märgib ära ka väga palju midagi niisugust, mida ta ise on Nooruses lugenud, ehk siis kui inimese elulugu. Ja seda on nüüd elulugude uurija tähele pannud väga sageli ühe perekonnaromaani kuju. Ehk siis nagu modelleerib üheks perekonnaromaaniks. Muidugi on sama Eridused, aga igal juhul on võimalik välja lugeda teatud sarnasust perekonnaromaani tüübiga. Või niisugune näide väga sageli inimesed, kes käivad kogumas folkloori ja see nii-öelda keelejuht või siis folkloori vahendaja, laulja või jutustaja ütleb, et see on kindlasti väga algupärane. Aga kui hakatakse seda põhjalikumalt uurima, siis avastatakse selles rahvaloomingus väga palju kirjanduslikke mõjutusi, ehk siis on juba loetud midagi kõige selgem ja ilmsem näide sellest, kus on segunenud nii pärimus kui ka erinevad loetused. Vaat ütlen niisuguse sõna loetus erinevad, loetasid sel, mõtlesin praegu kohapeal välja. Ehk siis lugemiskogemused ja see on piibel. Ja piibliga on see asi, et see on väga paljude tekstide kontaminatsioon. See on niisugune spetsiifiline mõiste rahvaluulest, kus erinevad laulud saavad üheks ja muutuvad siis üheks tervikuks. Aga ka piibli puhul mitte just teise järgi. Olulist rolli etendavad lugemisoskuse privileegi omanud mungad, kes pühasid tekste ümber kirjutasid. Nii et siin me näeme jällegi, et see, mida me loeme, see kandub edasi ja moodustubki siis juba lugemisskulptuur, mis omakorda avaldab tagasimõju, mõjutab kirjandust, kultuuri või telia kultuuri. Nüüd edasi, nagu ma juba vihjasin sellele, kui ma rääkisin lugemiskunstist, siis on väga tähtis silmas pidada. Kordan seda, et lugedes me loome ühtlasi iseennast ja suurendame sellega oma vabadest tõustes siis selle elukohale mida me kas raamatutest loeme või raamatute tõlgenduse kaudu võrdleme elu tegelikkusega ja nõndamoodi, siis loome selle kujutluse iseendast ja sadestama oma mällu, millega me omakorda edasi, kui loeme teisi teoseid, võtame kasutusse, ehk siis võime öelda, aga ma olen seda kusagilt lugenud. Enamgi veel, ma arvan, et nii mõned, võib-olla enamus on mingite elusündmuste puhul sunnitud tunnistama seda olen seda kusagilt lugenud, see, mis juhtub kellelegi naabriga või omaenda lähikonnas või ühiskonnas, mõtled, et kõik on kuidagi väga tuttav. Mis näitab muide seda, et meie loetu on sadestunud meisse endisse. Nüüd lähenen ma natukene sellele moraalile, mis puudutab lugemisskulptuuri Eestis täna ja selle võimalik väljavaateid tulevikus ja mis sellest siis võiks silmas pidada? Nimelt niisugune teoreetik jällegi temagi oli semiootik, aga ta ei ole ilukirjandust kirjutanud. Tema nimi oli Roland part ehk siis prantsuse keeles täht, häält part, Hess kirjutatakse ka, loetakse part, aga eestlane üldiselt nõrka peedees ei kasuta, siis ta ütleb part, pole ka paha. Nii et seesama rulapark on kirjutanud ühe väga tähtsa raamatu, mille nimi on autori surm. Aga selle raamatu mõte on selles õigupoolest selles lõppkuulutuses, kus ta ütleb, et lugeja sünni hinnaks peab autor surema. Mina sellega muidugi üldse nõus ei taha olla. Ei tahtnud olla siis, kui ma esmakordselt parti lugesin ja ei ole ka siiamaani nõus. Aga lihtsalt tänase meie loengu kontekstis see tsitaat on vajalik esile tuua ja tema siis arvab tõepoolest, et selleks, et lugeja sünniks, peab autor surema. Ta muidugi nii-öelda kujundlikult seda väljendab umbes niimoodi me ei pea teadma midagi autorist ja siis alles lugeja loob ennast, on iseseisev, autoriksitab, arvab part. Mina tahaksin küsida hoopis vastupidi, mis saab autorist ja tema teosest või teostest või mis saab kogu kirjandusest edasi, rõhutan, mis saab kogu kirjanduskultuurist. Kui me ühel päeval peaksime seisma silmitsi hoopis lugeja surmaga. Või siis lugemisskulptuuri surmaga või lugejate lakkamisega. See on küsimus keelest. Kui tiria kultuur sündis, siis põhimõtteliselt see oli niisugune kultuuriline revolutsioonile, plahvatus kogu maailma ajaloos, et savitahvlid, kivitahvlid, mis iganes sinna jäädvustati, mingi sõnum. Algul oli see muidugi arvepidamine ja see elas ise omaette. See on ju raamatu mõte. Et raamat, see on midagi niisugust, mis on võimeline ise elama. Ta on nagu selles mõttes igaviku atribuut, aga potentsiaalselt igaviku atribuut. Eestikeelne raamat näiteks. Tema igavik tagatakse ainult sel juhul, kui tal on eestikeelne lugeja. Ma teen ühe väikese kõrvalepõike, tulen raamatu juurde tagasi, aga räägime näiteks sellest suurest, eks soodusest, see väljarännet, mis ka Eestit tabas siin viimasel aastakümnel, kus kümned tuhanded eestlased lahkusid. Siit on ju nii lihtne Soome minna. Ja sinna nad läksidki. Ja pooled ka sinna on jäänud ja oma juured alla ajanud ja ära on läinud. No mis siis ikka, nad moodustavad seal väiksed kogukonnad. Nad moodustavad diasporaa, meile öeldakse. See on selge, inimese vaba valik siin ei saanud, lihtsalt ei ole tööd, ei ole seda keskkonda ei saa ennast teostada, lähen ära. Aga mina olen kogu aeg seisnud selle eest, et ma käsitlen seda väga suure kaotusena. Mina käsitlen seda tõelise aadrilaskmisele. Muide, nisust aadrilaskmised on Eesti ajaloos olnud varemgi. Ühest aadrilaskmisest räägib Jaan Tõnisson 20. sajandi algul, kui toimus tohutu väljaränne Venemaa steppides ja nii edasi. Niisiis on see ka selles mõttes aadrilaskmine, et ma olen alati küsinud, et hea küll, et eestlased läksid ära, Nad teevad oma seal väiksed kogukonnad, oma väiksed tears paraad, aga nad lahkuvad Touri ringlusest. Nad lahkuvad sellest füüsilisest ringist, mis on väga oluline hoob eesti teatrile. Nad on ju lahutatud meie teatrist. Me ei saa seda ringi niimoodi alles hoida, tõesti, muusika raadio kaudu kuulad, võtab plaadi kaasa isegi raamatu võid kaasa võtta. Kuid kultuur oleneb ja elab ainult sellises vastastikuses interaktsioonis. Eksis vastastikuses tegevuses ja see viib tagasi meid muidugi selle lugemise juurde lugemine loob autorit lugemine loob kirjanduse, kirjandus loob lugejat ja loob seda selles keeles, milles kirjandus on kunagi sündinud või millesse kirjandus oleneb. Niisiis on väga kahetsusväärne ja on kindlasti kogu eesti kultuuri ilmale suur haav, kui inimesed siit ära lähevad. Me võime tuua veel ühe väga olulise näite meie oma aja- ja kultuuriloost. Ja see on see väliseesti kirjandus, mis teatavasti sündis koos pagulusega, kui 44. aastal juba varem 43 44 küll massiliselt lahkus Eestist sunnituna, põgenes väga suur osa Eesti toonasest vaimueliidist. Ja muidugi nad koondusid. Me oleme siiamaani tänulikud, et nii palju kirjandust säilis ja loodi edasi väljaspool Eestit paguluses. Aga kui ma teiega hakkan nüüd rääkima, tilk küsima, kui palju sellest välisEestis kirjutatud kirjandusest on tagasi jõudnud loomulikku olekusse eesti kirjanduskultuuri, siis ma pean ütlema teile ise kirjandusloolasena, et see oli väga raske protsess, kõigepealt ainult üksikud autorid jõudsid tagasi. Kui 1989. aastal hakkas massiline tagasi tulemine siis nad said nii-öelda füüsilisel kujul tagasi tulla seetõttu, et Eesti Kirjanike kooperatiivi soli nii palju järele jäänud eksemplare tiraaže, mida sai tuua meie keskkonda. Nii palju oli järel seetõttu, et lugejaskond oli seal piiratud. See tähendab, et seal ei tekkinud seda interaktiivset suhet, kuigi oli tulimuld, oli mana, ehk siis olid tegelikult tagasiside ajakirjad olemas, mis lülitasid selle lugemisringi lugemisrind väga tähtis mõiste. Lugemiskogukond vaat selle juurde ma tahangi tulla. Eestlased kui lugemiskogukond kui lugev kogukond, mis on väga tähtis just nimelt sõltub sellest keele olemasolust, aga ka sõltub ühisest lugemiskogemusest. Ülikool. Lugemiskultuur ja sealt edasi juba see mõte sellest, mis 19. sajandil, aga veel rohkem 20. sajandil võttis meie kohta käibiva kuju, et me, eestlased, oleme raamaturahvas, see tähendab seda, et me loeme raamatuid. See sai alguse 1686. aastal, kui Eesti hariduselu algataja, Tartu piiskop, Pi mõisakoolmeister ja samas ka koolmeistrite seminari asutaja Bengt Forseliuse viib kaks eesti koolipoissi Stockholmi kuninga ette näitamaks nende kahe poisi lugemis oskust. Ehk me võime siis öelda, et 1686 Läheb käima meie lugemisskulptuuri nii-öelda see avaneb eesriie. Niisiis sel lugemis oskus, mis tuleb koos kirjaoskusega sel määral ja sellise kiirusega eestlaste keskele, et 18. sajandi lõpul siis kui on see rahvaraamatute aeg 1700, kõigepealt 39 ühine piibel põhjaeesti keeles siis täispiibel seejuures, kuigi 1686, veel samal aastal ilmub lõunaeestikeelne uus testament ehk siis vastne testament. Aga 18. sajandi lõpuks võidakse öelda, et kaks kolmandikku eestlastest mõistavad lugeda ja väga paljud nendest ka juba kirjutada. Nii et see läks siis käima juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul. Eesti raamatuajaloolane Uno Liivaku peab esimeseks informatsiooni plahvatuseks Eestis seitsmeteistkümnenda sajandi kolmekümnendaid aastaid. Tema nimelt selle plahvatuse alguseks loeb mitmes trükis ilmunud käsi ja koduraamatut hant Unt Hoss. See siis oli eesti talupojaühiskonna nii-öelda lugemise seisukohalt väga oluline, ta oli tänapäeva elu abiõpik. Edasi läks juba nii, et eestlased hakkavad end lugema nii-öelda kokku, see on kujund, hakkavad nad ikkagi 19. sajandil, enne seda olid siis tõepoolest selline rahvalik juturaamat algul siis religioosse põhjaga, aga pärast juba aina ilmalikumalt ilmalikumalt näiteks Arviliuse raamatut, siis samuti lutse ja mitmed teised rahvaraamatu autorid, kellest Aarne Vinkel on terve suure eesti rahvaraamatu monograafia kirjutanud. Nii et kui me selle jätame kõrvale, siis 19. sajandi algus on põhiliselt see aeg, kui toimub eestlaste kokkulugemine. Ajaloodoktor Ea Jansen ongi käibele toonud niisuguse mõiste nagu lugemisrevolutsioon, millega ta iseloomustab siis 19. sajandi keskpaika ja sinna muidugi kuulub kõigepealt siis Janseni ajaleht Pärnu Postimees 1857 ja sealt edasi juba Kalevipoeg. Ja siis tulevad juba eestlaste endi autorid. Lihtsalt kokkulugemine tähendab siin aga seda, et esiteks ühtesid ja samu teoseid peab olema lugenud eestlastest selline kriitiline mass, mille põhjal siis see sünnib nii-öelda elav tagasiside. See on siis see, mille pärast ma kogu aeg olen hooles. Et meil peab jaguma siiski üks teatud kataloog, teatud hulk teoseid, mida me kõik koos oleme kunagi lugenud, kas siis koolis või omal käel siin tulema nüüd nii otse kaasaega ja jutt tuleb siis nõndanimetatud kohustuslikust kirjandusest. See tähendab seda, et viimasel ajal olen ma kuulnud, et Eesti koolides enam kohustuslikku kirjandust ei olegi. Et on küll mingi nimekiri, mis antakse õpetajatele kasutada, aga õpetajad ise panevad näpu peale nende vaba valik ja nende oma sisetunne. Ja muidugi, kui nende sisetunne toetub sellel, et tõepoolest peab olema mingisugune ühine kataloog nendest teostest, mille varal üks lugeja kogukond on identifitseeritav, siis ta annab soovituslikust nimekirjast ikkagi need teosed, mis võivad olla ühiseks aluseks, mille üle me räägime või milles kajastub meie ajalugu, milles kajastub see tegelikkus, mis on olnud ja see võimalik tegelikkus, tähendab, mida me modelleerime selle olnu põhjal minevikust tulevikku, kes ei tunne minevikku, elab tulevikuta nose Liivi kuulus ütlus. Ma leian, et kõikidel eestlastel, kui nad selle koolihariduse saavad, siis peab see teatud kohustuslik sisemine kohustus olema just nimelt selle kogukonda identifitseerima lugemiskataloogi omandamiseks. Teie ees on inimene, kes leiab, et kohustuslik kirjandus on väga vajalik koolides ja kui see on nüüd kadunud, siis ma väga loodan, et mingil hetkel see siiski taastatakse. Asi ei ole nimelt selles, et see tuntud kurtmine, oh see kõik on nii igav, nad ei taha enam seda, no kes loeb kalevipoeg. Ega muidugi üldiselt ei loetagi läbi ei loeta, aga on siiski võimalik Kalevipoja ümberjutustust lugeda. Eno Raualt. On võimalik, et leidub õpetaja, kes teeb erakordselt põnevaks Kalevipoja mistõttu lapsed tormavad lausa seda lugema. On võimalik olukord, et teosed, mis liigituvad kriitilise realismi alla, ma mäletan väga hästi, mis ka mulle kui minu põlvkonnale üldiselt tehti võrdlemisi tüütuks, aga tehti tüütuks sellepärast et nad olid lülitatud minu aja ideoloogilisest kaanonist ehk siis õpetada sai ainult niisuguseid teoseid, kus oli see revolutsiooniline ümberkasvamine ja, ja mis iganes ei, on võimalik tõepoolest ka Vilde külmale maale teha nii ligipääsetavaks ja nii ligitõmbavaks, et sa tohutu põnevusega loed seda. Mul on see kogemus olnud, mul on olnud võimalus rääkida Vilde külmale maale ära röögatut kriitilise realismi tippteosest niimoodi noortele. Et nendel jäi suu lahti. Tõesti? No ma ei räägi muidugi Vilde mäeküla piimameest, mis on ju tohutu erootiline romaan ja mitmed teised, see on enesestmõistetav, muidugi teatud eas tasujad loetakse, lutsu loetakse, need on kõik enesestmõistetavad. Peale selle kuulub meie lugemisskulptuuri meie kogemus, tõepoolest suur hulk niisuguseid teoseid, mida ma olen nimetanud eesti kirjanduse tüvitekstid, ehk siis need tüvitekstid, need tüved, millele me saame selja toetada ja tüvitekstid selles mõttes, et nad omakorda on ammutanud oma juurte kaudu mingisugusest pärimusest mingisugusest meie eestlaste ajalookogemusest ja lähevad laialiharude kaudu okste kaudu, hargnevad, teistesse teostesse, annavad mida siis kirjandusteadlased ütlevad, et nendel on intertekstuaalseid mõjusid, neid tsiteeritakse, vihjatakse, toimuvad ümbertöötlused, seesama kalevipoeg, Petema, Kalevipoja mälestused, palun väga, kuidas Bastis on üks niisugune kirjandusžanr lausa. Ja need tüvitekstid siis võimaldavad just nimelt kirjandus skulptuuri kasvamist ja on nagu siis ma ütleksin niimoodi, et see eesti lugemiskogukond kujutab endast siis nagu ühte suguvõsa ehk siis põlvkonnad kujutavad endast lugemisdünastiaid. Et me saame tuua välja siis ka erinevatest aegadest lugemist, dünastiaid. Paraku on olukord niisugune, nagu ta praegu on ja meil on põhjust rääkida lugemise erosioonist. Ehk siis paradoks on selles, et loetakse, palju, loetakse, kohutavalt loetakse, aga mida loetakse, loetakse äppe. Siis Chate noh, kõik see, mis on siin ekraanil, loetakse ikoone, loetakse pilte, mõnes mõttes minnakse tagasi sinna, kus kirjakultuur sündis, loetakse piktogramme. See on üks asi, loetakse erakordselt palju ragmentaarselt, see tähendab, et võetakse üks mingisugune sõnum. Piirataks sellega juba sealt tuleb, ollakse fragmentide voos. Teate, et meie praegune tegelikkus on see, et me kõik oleme ühes informatsioonivoos, lähete koju, lööte arvuti lahti, ükskõik mis platvormi vaatad, kogu aeg tuleb, tuleb, tuleb, tuleb, tuleb, kaob sinna alla ära, üles enam ei leia, aga uuesti peale tuleb, tuleb, tuleb kuni oled ära uppunud. Aru ei saa siduda, ei oska, ühendada, ei, oskab valida, ei oska. Mis on tähtsam, mis on olulisem, mis on vähem olulisem see valikuvõimalus, see, mis toetub just nimelt tüvitekstidele, mille alusel sa loe, on sul mingisugune tervikkujutus eetos, see ähvardab laguneda ja seetõttu tõepoolest on suuri raskusi teha vahet olulisel ja mitte olulisel toimub mitte ainult siis kirjanduse nišistumine. See on isegi võib-olla hea igaühele midagi, aga toimuka, lugejaskonna nišistumine, mis omakorda viib lugejate üksildumisele. Igaüks loeb oma Ühte väikest asjakest, aga ta on üksi selles, tal ei ole sellega midagi peale hakata. Sellepärast et need valikud on tõepoolest nii hektilised, nii juhuslikud, nii mööda minevad, nii pealispindset moega kaasa jooksvad. Täna võtame selle, homme võtame selle ülehomme, võtame selle. Aga see, see on täna moes, kui kõik läbi lugema selle, et kaotab ära selle järje. Selle paradoksaalse teine pool on see, et Eestis ei ole mitte kunagi olnud olukorda, kus nii palju oleks sündinud kyllandust või end sellisena esitlevaid tekstuaalsust, teksti maailma. Äsja lugesin ma sirbist, mis šokeeris täitsa. Kas te teate, kui palju möödunud aastal ilmus eesti keeles lasteraamatuid on juba normiks kujunenud, et viimastel aastatel ilmub igal aastal 800 nimetust lasteraamatut? 800 kullakesed, see on ju kaks raamatut päevas, meie instrumi teiega, homme on juba jälle uut kaks raamatut ilmunud, meie ei tea sellest mitte midagi, aga nad on juba kuskil liikvel. Ehk siis oleme samas olukorras, kus põhimõtteliselt inimesed võivad oma blogipostitused ja teevadki seda vormistada raamatuteks. Nii et see on nüüd see teine pool. Meil on tohutu hulk tekste, kirjandus tuleb uksest ja aknast, muidugi osa sellest arvab, et ta on kirjandus, ilukirjandus aga keda ei ole, ei ole, lugejaid. Oled kirjutanud ja nii ongi. Minu ringkondades öeldakse, et tema lugejaid on sõbrad, lähikondsed ja see on kõik. Ja kui küsitakse, et kas on ka laiemat, siis mis siis toimub, toimub seesama, mis toimub kogu meie ühiskonnas võikus tähelepanu pärast ja seetõttu püütakse igasuguste nii-öelda kirjandusväliste nippidega tuua ennast esile. Ja ometigi teiselt poolt me vajame seda, et selles tohutus kirjanduse massis oleks siiski neid teoseid, neid raamatuid, mida me teame, et me tahaksime neid lugeda. Me tahaksime jõuda nende juurde, tahaksime, et nad saaksid osa meist ja et meie tajuksime, et me oleme lugemiskunstnikud. Aga selleks on meil vaja häid ilusaid, tõeliselt ilusaid raamatuid, ilukirjandust, belletristikasse, etro lugemisskulptuuri säilitamisele ja sellele, et ka nooremad tuleksid raamatute juurde suuremal hulgal, kui me seda võib-olla praegu tunnistama peame. Selleks vajatakse. Nagu ütleb minu kolleeg Tartu ülikoolist Peeter Torop, vajatakse kreool tekste. See tähendab seda, et üks või teine kirjutatud tekst saaks võimenduse teiste vahendite kaudu. Näide lastele tehakse praegu raamatuid, mille lehitsemisega kaasnevad loodushääled. Linnud laulavad, konnad kraaksuvad ja on raamatuid, mis avanevad tänu siis sellele tehnoloogiale avanevad hologrammidena, et siis kolme mõõtmelistena avad raamatu ja vaatad pilti, aga pilt on nagu elus ja samal ajal loed. Nüüd muidugi, infotehnoloogia tormilise arengu tõttu on meil olemas elektroonilised raamatukogud väga paljudel, kes on sellega harjunud, on öökapi peal, siis raamatu asemel see tahvel tõsi küll, noorematel põlvkondadel ei ole enam raamatukogusid, on isegi jõudnud niimoodi, et näiteks mööblit, raamatu, mööblit tehakse ainult eksklusiivset raamatute mööblit aga mitte. Neid tavalisi raamaturiiulid, mida minu põlvkonna kodudes veel on massiliselt ja meie lastel paljudel laste lastelgi, Nad ei oska nendega mitte midagi peale hakata. Oma elamisse nad neid enam ei vii. Milleks koguda tolmu ja seetõttu nad jäävad ja lahkuvad koos meiega meie terved, siis võiks öelda, lugejate põlvkonnad on lahkumas. Aga ma ei taha siiski pessimistlikult lõpetada. Ma siiski loodan väga ja ma ei looda isegi, ma olen päris kindel, et seal lugemisskulptuur meie koolides eestikeelsetes koolides eesti keele- ja kirjandustundides ja laiemalt võttes siis kogu meie nii-öelda haridusmaastikul. Siiski saab niisuguse kindla aluse, et ta säilitab oma positsiooni sel määral, et kui me mõnda aega tagasi võisime öelda, et kogu Eesti rahvas oli raamaturahvas. Et me siiski võime öelda, et raamatut osatakse meil hinnata ja kirjandust osatakse meil hinnata ja lootustandev või julgustav lausa teade, mis ma praegu lugesin kuskilt vat mantli teile kuskilt, nii me kõik võime öelda. Me kuskilt lugesime, kuna see kaob samal hetkel, kui me seda oleme lugenud. Aga ma lugesin seda teadet, et esiteks, kui noorem põlvkond endale perekonnad soetavad, siis üllatus-üllatus, kaasneb sellega ka suurem lugemus, ehk siis hakatakse uuesti lugema. Avastatakse uuesti kirjandus, luule, proosa, novellid, romaanid, noh, siis on sarved maha joostud, perekond loodud, lapsed tulemas, tulnud et ei olnud enam siis ninapidi sellest nutifoonis või siis ekraanil, vaid võetakse tõepoolest uuesti raamatut ette ja teine, et raamatute staatus on hakanud taastuma. Mäletate, parim kink on raamat. Aga mida see tähendab? See tähendab seda, et kui sa ütled, et parim kink on raamat, sa eeldad, kingisaaja on ka lugeja. Teemal lugemine kui kunst kõneles kirjandusteadlane ja kirjanik Rein Veidemann Eesti rahvaviisi, kui mina alles noor veel olin, esitas Reet. Loeng on salvestatud külaülikoolis Valtu seltsimajas. Saate panid kokku Külli tüli. Jälised Develt. Raadioteater 2019.