Ööülikool. Mulle meeldib alati panna taskutesse sellised hästi pehmed ja siidised voodrid, et siis, kui sa paned nagu käe taskus, siis on niimoodi alateadlik tundma, nii tore. Et saada oma sellist mingisugust jõudes, et lihtsalt käe taskusse panemisega, mis on noh, niivõrd lihtne ja seal on nagu valida, et kas sa paned nagu ühtemoodi kanga sinna või sugune natuke teistmoodi kanga ja seda käe taskusse panemist, eks ju, me saame siin füüsiline tegevus, me saame seda korduvalt teha ja uuesti kogeda. Ei koole. Kunstnike disainer Marit Ilison kõneleb Teemal keha ja ruum. Loeng on salvestatud Estna mõisas. Minu nimi on Marit Ilison ja mul endal on alati hästi raske leida sellist ühte sõna kirjeldamaks, et kes ma olen või mida ma teen, sest et ma niimoodi, et see kõhutunde pealt tahaks öelda, et ma olen looja, sest et ma kogu aeg loon midagi, et kas rõivaid või roogasid või vahel muusikapala või mõnda ruumi. Aga eesti keel on minu meelest selline hästi imeline ja hästi nagu suure tundega keel ja meil see looja tähendus on kuidagi hästi suur, et see on natuke aukartust äratav, lihtsalt niimoodi öelda. Ja siis nüüd ma olen välja mõelnud, kuna ma esmaselt olen ikkagist õppinud rõivaste konstreerija, sest tegelikult konstruktor on nagu selline päris hea sõna, sest et mulle meeldib väga konstrueerida nii mõttelõngu ja luua kontseptsioone kui ka siis täiesti konstrueerida vormi ehk rõivaid ja luua kahemõõtmelisest pinnast kolmemõõtmelist vormi meie ümber. Ja selliseks üheks hästi suureks sütitajaks. Minu jaoks on kindlasti soov luua ilu, et ma ei saa mitte kuidagi nagu vastu panna ilusatele asjadele ruumidele ja tunnetele. Ja soov on alati luua sellist head atmosfääri, tundeid ja kogemusi, sellepärast et minu meelest me elame niivõrd materiaalses maailmas, kus me omame hästi palju asju, omame olulisi asju. Aga neid kõiki saab ära võtta, et kui meil on näiteks vanaema kootud kinnas ja me kaotame selle ära või tänapäeval kukub telefon puruks või kaotad ära, siis on nagu midagi läinud. Aga Need, kogemused ja tunded, mida ma mingil hetkel läbi elanud, need on midagi sellist, mida mitte keegi meilt ei saa ära võtta. Ja me saame neid alati kuskilt oma hingest välja võtta vajadusel. Ja kui see nagu kokku võtta, siis ma arvangi, et, et mida ma teen siis mu sooviks ja eesmärgiks on anda sellistele sügavatele mõtetele hästi lihtsat ja ilusat materiaalset vormi. Ja loomingust ilmselt kõige tund tumetöö on ka hästi isiklikust tundest algav, magada tahaks ehk long infrozliit, kus ma siis tegin vanadest nõukogude aegsetest tekkidest? Mantlid ja sellest on siis tänaseks kujunenud rahvusvaheline luksusbränd ja seda ma teen igapäevaselt koos oma armsa vennaga. Minul endal on hästi südamele lähedane töö 70 puuvillast kitlit, et mis on aastast 2011 ja siis selle aastal just KUMUs, Sots art ja mood näitusel olnud 77 sitsi, mis siis oli selle 70 Lägidkile mõtteline järg ja ma olen teinud ka nii näitusekostüümiruumi ja lavakujundusi, üks nendest, kindlasti mu lemmik on fantastika, no teatris kosmart, Kangro ka. Ja ilmselt vähem tuntumat tööd, mis mulle ka hullult meeldivad, on, ongi just sellised kogemuslikud, keskkonnad ja ruumi spetsiifilised installatsioonid, kus inimesed kogevadki midagi rohkemat kui seal ruumis üks pluss üks on. Lisaks sellele on mul hästi hea meel olla ka muusikalise kollektiivi väljasõit rohelisse liige. Kõikide nende asjade kõrval olen ma ilmselt lihtsalt sinna tohutult tohutult uudishimulik inimene ja sellise lapseliku siirusega peaaegu et iga päev mõtlen, et mis paganama maailm see on, kus me elame. Et kuhu kõik tõttavad Nix tõttavad, mis nad seal teevad ja kas saaks kuidagi teisiti ja lähtedest kvantfüüsika ideedest, siis ma täiesti usun, et meil kuskil on ruumid või dimensioonid kus ongi teisiti. Ja näiteks ka mu oma magistritöö loomine oli idee või mõttemäng teemal või kujutluspilt inimesest dimensioonis, kus on nähtav ainult sisemine valgus. Ja siis ma mõtlen, et kui ma sealt sellisest dimensioonist nagu sealt tagasi meie praegusesse ruumi vaatan, et mis meil siis on siin nagunii eriliste, mis meid eristab millestki muust ja ma olen täiesti veendunud, et selleks on meie füüsiline keha. Nii kunstniku kui inimesel on mind väga huvitab keha ja seda ümbritseva ruumi suhe, et kus iganes me oleme, et kuidas me ennast tunneme ja lähtudes rõivakonstruktori ametist, siis minu jaoks on rõivad kõige esimene ruum meie ümber, tavaliselt vaadatakse riideid kui kehakatteid, aga mind just huvitab selle ruumi loomine, mis jääb keha ja kanga vahele. Kuidas me ennast seal tunneme? Kuidas ma tahan ennast selles rõivas tunda, et kui me näiteks kätt tõstan teatud varrukalõikega, et kas see siis näiteks langeb alla, nii nagu ma ei tea, 18. sajandi mõne printsessi nagu, et kas mul tekib selline nagu kuninglik tunne või kuidas ma tahan, et mu seelik sahiseks või ei oleks mitte see, et milline ta nüüd täpselt välja näeb. Ja keha ja materjali ja ruumi suhet. Ma mäletan, et ma esimest korda märkasin siis, kui ma seitsmendas klassis tahtsin endale väga heegeldada lillat vesti. Ja siis selle jaoks ma heegeldasin sellised neljakandilised ruudud, ühendasin kõik kokku ja ma olin hästi pettunud, kui sellest tuligi neljakandiline vest. Sest et oma vaimusilmas olin ma ette kujutan, ma tahtsin, tuleks taliasse lõikega ja mulle ei sobinud ka see, et ma oleks siis need küljed nagu sealt noh, kitsamaks õmmelnud, vaid ma tõesti mäletan, mõtlesin, et kuidas, nagu Mariet, et kuidas ei mõelnud sellele, et kui sa paned ruudud kokku, siis tulebki pruut. Nii et, et lõpuks ma seda nii oodatud lillatestilist kui ei kannagi, sest et ma ei tundnud ennast seal hästi, see ei olnud see, mida ma olin soovinud ja siit lähtub ka selle esimese ruumi tunne, et selline hea riietus tekitab vabaduse tunde, et me saame seal olla mõnusalt ja selle mõttevabadusest ja kehast räägib hästi lahedalt Umberto Eco oma essees Lamber saat kus ta siis kirjeldab seda, kuidas ta kannab kitsaid teksasid ja kuidas kogu maailm suhestub tema alakehaga ainult või vähemalt ta tunneb, et tal on nagunii suur tähelepanu oma seal alakehal ja inimesed näevad ainult seda keha alumist poolt ja mida ta seal kõrval siis tajub, et tema mõttelend on nagu kinni jäänud, sest et ta on niivõrd, tajub oma keha kogu aeg. Ja, ja siis ta võrdleb oma riietust, neid kitsaid, teksasid vaimulike ja munkade tallaaridega, kus kehal on hästi palju ruumi ja milline mõtelentsiaal on, sest et sa ei ole pidevalt miski ei meenuta sulle, et sa oled nüüd füüsiliselt siinkohas. Ja kitsuse tunnega meenub mulle ka kohe üks maailma tuntumaid korsetikandjaid, mis tuleb ööl, kes on siis selline, ma arvan, et kuskil peaaegu kahemeetrine, võib-olla sellega ma natuke eksin, aga ikkagist pikk mees, kelle talje on 45 sentimeetrit ja ta ei kanna korsetti ainult vannis käies, et muidu igal ajahetkel on ka magades ja temal see tunne ja vajadus seda kanda tekkis sellest, kui ta lapsena igapäevaselt oma vanaemale. Kas sellist mingit ravi korseti kinni tõmmata ja sellest kuidagi ja sisse see vajadus sellise distsipliini järele, et vanaema ütles ka, et kui sul on korsett, siis ei saa tänaval kiirustada, sa pead olema nagu vormis ja ka jälle see keha on nagu selline meenutaja, et sa kuidagi natuke vabame ei oleks nii et seal nende kahe asja vahel siis korseti, ütleme ta Laari vahel on minu meelest huvitavaks vormiks jaapani kimono, kus on nagu iseenesest avar vorm, aga see, kuidas ta taliast kokku seotakse, siis öö on nagunii tugevalt, et tegelikult keha ikkagist on väga piiratud liigutustega. Sa ei saa ennast vabalt tunda. See on nagu mulle tundub, selline nagu väike pettus. Ja minu meelest siis kõige võluvam hetk, et kui meil on nagu need, ütleme, see korsett, et siis on vabamad, avaramad riided, sest minu meelest ei ole keha- ja tunde poolest midagi võluvamad, kui suvisele soojal päeval minna alasti ujuma. Eeldab usaldust, et sa saad olla niivõrd palju, et ja teisalt seda, et et su keha ongi üleni kaetud puudutatud mingisuguse pinnaga ja ma arvan, et see tunne nii mõnus on, on, võib-olla on see kuskil ka alateadlikult. Eks meie sünnieelne kogemus, sest et see on nii turvaline ja minu mõned sellised isiklikud hästi lahedad kogemused selles vallas on näiteks sel suvel, kui ma sõbrannaga läksime, ma arvan, see oli Salmistu rand, õhtune päike, siis kas oli loojumas, seal ei olnud kedagi ja kui sa siis lähed niimoodi kaitse turvatundes, lähed sinna sooja vette ja oled seal vees. Ja siis kogu see Meri on nagu sinu oma, et see ongi nagu terve see maailm ja ruum ja, ja sa oled seal sellega koos, et et see on selline hästi suur ruumi ja keha ja selle sees olemise kogemus. Ja sellisest hetkest tekib küsimus, et aga, et kui suur siis on see meie ruum, mis meil on, et kas see on nagu see keha, mis mul nagu praegu siin on, kas on nii suur, kui ma sirutan oma käed laiali kas seal mingi eeterkeha mulle esmaselt meeldib sellele küsimusele vastata sellise nägemise või tõenduspõhise kontseptsiooniga, mis lähtub kaele, kvantfüüsikast ja Niels Bohri Kopenhaageni teooriast, et me ei saa milleski olla kindel enne, kui me seda ise ei ole näinud. Ja siis noh, mul tuleb seal kohe hästi palju selliseid mõnusaid mõtteid ja küsimusi, aga mulle meeldib siis oma sellest ruumist mõelda, nii et. Mul on põhimõtteliselt nagu selline kast, mis kogu aeg nelja seinaga ühele poole nagu avaldub, teiselt poolt foldib ennast kinni, et sinna, kuhu oma pilgu pööran siis sealt muse ruum nagu läheb lahti ja teiselt poolt tagantpoolt nagu voldid jälle kinni ja täpselt nii kaugele kui ma näen, siis sellel hetkel selles ma saan olla kindel, et see maailm on selline, et mina võib-olla näen siit läbi Esna mõisa saalide sinna kaugele taha seina, et minu maailm ma ei teagi, kummel praegu on suurem, on ju, et mina näen sinna taha seinaga teieni, et aknast välja metsapiiri, et kogu selle kõrval anneks imeline see, et me ikkagist üldse nagu saame nendest kõikidest asjadest ühtemoodi aru, et teil ei ole seal akna taga elevandid ja mul ei ole saalis mingisugune muu asi. Noh, see on selline hästi nagu füüsiline, milles ma saan kindel olla, aga ka näiteks lapsena mõtlesin et kas sellele, et huvitav, et mida Maicel Jackson praegu teeb, sest see sellises nagu noh, ma arvan, et üheksakümnendatel tal oli nagu kõige kuulsam inimene. Ja noh, Kall täpselt samasugune hoomamatu kui olid üheksakümnendatel, tulnukad on ju, või isegi mõni meie sõbrad, et mis nad praegusel hetkel teevad ja siis on veel, et siis võib-olla ma seda ruumi nagu laiendada näiteks neile helistada, kui ütled, et siis nagu selline mingisugune liin ja seda on nagu sellise mingi satelliitruumi luua, et sul on nagu vähemalt selline kuulmispõhine tõendus, et see inimene on seal olemas. Ja samas ma saan täiesti aru, et need on kõik sellised hästi nagu füüsilise ruumiga seotud, et vaim ja kõik muud, et meil on võimalus kuidagi palju suuremat ruumi siis tekitada selle meelega, mis meie keha sees on, sest et kui ma näiteks kui ma selle kasti peale mõtlen, siis sellel ei ole mitte kunagi lage. Ma ütlen, et on nagu neli seina, me oleme mõelnud, et, et see nüüd pealtpoolt kinni oleks, isegi kui siin on nagu lagi nagu olemas, siis, siis see kõrgus on nagu alati. Ja minu jaoks on hästi oluline näiteks kodu oleks võimalikult kõrge laega, et see mõte ja vaimuruum nagu ära mahuks, sinna. Jätkab Marit Ilison. Mina vähemalt tunnen, et mul sellises kõrges ruumis on hea olla ja, ja sealt lähtub siis need küsimused, aga millises ruumis on üldse hea olla, et kust see nagu harjumus tekib, mis meil on nagu tuttavlik? Noh, mina ütleks, et mulle meeldib olla hubases soojas õdusas keskkonnas, kus pigem on ebatäiused kui perfektses eriti nüüd võib-olla sügispäeval tundubki selline natuke nagu pimedam nagu hämarus, kesksuvepäev on ka lahe, aga just sellises mingisuguse intiimses ruumis on nagu selline õdusas hästi tore ja ma arvan, et Need kogemused miks meile meeldib kuskil olla, et need tulevad, eks ilmselt lapsepõlvest ja olen siis mõelnud, et näiteks kui ma elasin Antwerpeni Is jalutasin seal ortodoksi juutide linnaosas, siis kõikidest majadest paistis keset lage hästi erevalge luminofoorlamp, selline totaalne nagu kunstvalgus. Siis mõtlen, et huvitav, et need lapsed, kes seal kassavad, et kas nendele saab nagu see luminofoor, lamp selliseks õduseks tundeks, et nendele võib-olla on selline natuke pime ja hämar, lõkkega ruum hoopis hirmutav. Ja kui on küsimus, et näiteks, et aga et noh, et üks ongi need kogemused, Me oleme harjunud, aga et miks, miks meil on nagu meeldivad mingisugused asjad või seesama mingisugune ruum siis mina olen enda jaoks selle põhjendanud niimoodi, et ma usun, et kõikidel asjadel on energia ja mingisugune vibratsioon ja kui sinu enda sees on seesama resonants, siis meeldibki ühises helistikus helisemine, et see tekitabki sellise meeldimise tunde. Ja et me siis kogu aeg nagu heliseksime arvan ma, et me peaksime ruumi enda ümber looma alati hästi mõnusaks, et mulle tundub, et tihtipeale inimesed oma kiiruses, et noh, mingid need asjad, mida me igapäevaselt kasutame, et, et noh, suva, et ma kasutan mingit suvalist asja, aga minu meelest peaksid just need asjad meie toidunõu voodipesu, kõik sellised tarbeasjad olema, hästi-hästi, ilusad, et igal hetkel, kui me neid kasutame, siis me saaksime sealt alateadlikke positiivseid impulsse negatiivseid, me saame väliskeskkonnast nagu niiehknii kogu aeg, aga seda natukenegi tasakaalustada, siis mina olen hästi selle poolt, et nagu igat hetke täiesti nautida ja see ilusaks luua. Täpselt nii, kuidas on selles ajahetkes, et võib-olla ühel näiteks ma ei suuda kunagi vastu panna hästi ilusatele klaasidele ja tassidele taldrikutele, mul on kodus neid hästi palju erinevaid ja kui meile tulevad külalised, siis ma alati palun neil valida sellise taldriku, millest need tõesti kõige rohkem tahaksid süüa. Mitte see, et oi, et ei ole viisakas valida siis nagu see Talikvee klaaside Cap minu jaoks on see nagu pani ükskõik mida ja see ei ole nagu liiga palju. Sest et mina isiklikult küll vaatan, kas ma tahan tänases ja kollase või sinise või roosa taldriku pealt ja see kuidagi see toidab niivõrd palju nagu rohkem veel seda, kui see lihtsalt see toit, mis seal taldriku peal on või et mis värvi klaasist ma tahan juua vett, et kas me täna tunnen ennast helesinisena või ma tunnen ennast rohelisena või mis, nagu see energia ja resonants on, kuidas ma tahan olla peale ruumi, et milline on hea ruum, on ka kindlasti siis kohe küsimus, et aga millised on need rühivad, milles on hea olla. Noh, nii nagu ma ütlesin, juba n rääkisin siis ilmselgelt nagu kitsad riided ei ole väga mugavad, sest et nad kogu aeg meenutavad seda keha kohalolu. Aga eks selline mõte, mida ma oma loomingus nüüd olen kasutanud, alati on kogemus, kui ma umbes 10 aastat tagasi juhendasin workshopis, kus tudengid valmistasid rõivaid pimedatele inimestele. Ja sealt tuli välja see, et kui näiteks me kanname midagi natuke ebamugavat, et siis on võib-olla selline ilu, nõuab ohvreid, et me kannatame selle ära, aga samas me saame seda visuaalset tagasisidet, tunnustust või pilke, et millega noh nagu tasakaalustab selle ebamugavuse tunde, aga pimedatel inimestel ei ole seda tagasisidet, mis tähendab, et rõivas saab ja peab ainult lähtuma sellest sisemisest tundest, kuidas seal sees on. Ja see tulemus oli nii lahe, et kui tõesti mõelda sellest, et millised materjalid ja kuidas näiteks kui on kudumetan selline struktuuriga, et saab katsuda, tunda, milline see pind on siis see, et see tunne oleks hea ja seda materjali oleks hea puudutada, siis lõpuks vorm oli ka üliilus, et mul on selline tunne, et kui on nagu see sisemisest lähtuv, siis tegelikult tulemus ei saagi nagu kole olla, sest et ta on juba nagunii hea ja helisev. Mulle meeldib alati panna taskutesse sellised hästi pehmed ja siidised voodrid, et siis, kui sa paned nagu käe taskus, siis on niimoodi alateadlik tundma, nii tore. Et saada oma sellist mingisugust jõudu, sead lihtsalt käe taskusse panemisega, mis on noh, niivõrd lihtne ja seal on nagu valida, et kas sa paned nagu ühtemoodi kanga sinna või sugune natuke teistmoodi kanga ja seda käe taskusse panemist, eks ju, me saame, see on füüsiline tegevus. Me saame seda korduvalt teha ja uuesti kogeda. Aga ma olen mõelnud, et kas need sellised nagu elulised kogemused mingisugused võib-olla ei peagi olema suured asjad, aga nagu mälestused millestki, et kas need siis me talletamine ja me saame nende juurde nagu tagasi minna, et kas me saame neid nagu uuesti kogeda. Ja siis ongi siinse vaimu ja meeleavaruseks, kust seda pealmist lage ei ole, mis meil aitab neid tundeid nagu uuesti just tekitada, sest et keha on näiteks ühel hetkel hästi, sellises piiratud olekus näiteks ei saa liikuda või ka ruumi poolest on väga ebamugav väga umbne situatsioon, siis just õnneks meil ongi see, see meel, millal me saame minna ja visualiseerida ja ja rännata kuskile, kus siis selle hetke üleelamiseks. Me saame jõudu. Mu ema rääkis mulle kunagi, et ta käis Ungaris bussireisil ja siis tuli kuskil kohvikus raadiost Bushi föderin haiks ja siis ta oli sellest täiesti nii lummatud, et ta pidi peaaegu bussist maha jääma. Ja nüüd on iga kord, kui ma kuulen seda laulu, olen mina Ungaris kuskil kohvikus bussist maha jäämas. Nii et, et see nii selline huvitav, et võib-olla mul on olnud mingeid oma kogemusi selle looga, aga mul ei ole need meeles ja mulle nii romantiliselt nagu meeldib mõelda, et milline see aeg või kuidas see oli ja, ja siis Marlangi, eks ju, heli on nagu üks selline asi, mis meil selle keha mingeid tundeid nagu ärgitab ja teine kindlasti on lõhn, millega mul on ka üks kogemus, et kui ma elasin täitsa esimest korda välismaal Londonis ja ma tihtipeale läbisin Liverpool Street rongijaama, kus oli selline seebi ja kehatoodete pood lass ja seal on hästi spetsiifiline toodete lõhn. Ja nüüd, kus iganes maailmas ma tänaval juba ei hakka tundma, et Lashi poete läheneb, siis ma olen momentaalselt, et aastast 2006 Liverpool stationis minemas kogu omase Londoni elu on, et et see on ka selline, nii huvitav, et ma kuidagi ei mõtle sellele spetsiaalselt, aga kohe on niimoodi, et see seos on loodud ja ma mõtlen, et, et kõikides nendes kogemustes ongi just see meie füüsiline keha tegelikult nii oluline selles ruumis, et tema nägu talletab, et kui me ainult kogu aeg mõtleks midagi nagu välja ja läheksime sinna tagasi, siis see kõik on nagu abstraktne, aga just see võlu, et et me oleme selle kuskile oma kehasse talletanud, et see tegelikult on hästi lahe ja sellise kogemise mõttes kummitas mind hästi kaua selline hästi klišee ütles, et ole siin ja praegu ja siis ma ütlen nagu, mis siis tähendab, et tegelikult see siin on, on ju väga ruumi nagu põhine mõista, siis on mingi koht ja praegu, eks nagu ajaliselt, aga et noh, et mis see siis tähendab siis ühel hetkel, kui ma olin täpselt mäletan, ma olin sõbrannaga tulnud Pariisist kuskilt sushibaarist, ületasime teed ja siis mõtlesin, et justkui ma seal nagu teed, ületasin seal keset teed, mõtlesin, et oot, aga et et kui me nagu, eks teeme igasuguseid oma asju, siis mäega selles oma võib-olla siis eluaegruumis kogu aeg nagu positsioneerima ennast, et kui kaugel me oleme minevikust ja kui lähedal ma tulevikku või kogu aeg nagu loome selliseid sidemeid. Aga et kui sa nagu oledki just siin ja praegu, kui sa neid sidemeid ei loo, et siis nagu äkki ongi, et et sa ei ole nagu kuskil, sest et see ei ole ennast nagu positsioneerinud. Aga samas sa oled nagu siin nii kohal. Nii et, et see on niisugune hästi abstraktne, aga siis ma saingi aru, et võib-olla see, see on see see siin ja praegu ja ruumi ja keha nagu suhe. Nii et kui ma need kaks elementi kokku võtaksin või see keha ja ruumi ja siis nende vahel mänglev meel, siis ma arvan, et on oluline meeles pidada kahte asja, et üks asi, et me tõesti on võimalus siin praeguses elus füüsilises kehas kogeda oma elu ja kõiki asju, mida see füüsiline keha võimaldab ja teiselt, et mistahes olukorras selle kehaga ei ole. Et siis me ei unustaks kompromissitult mõelda hästi suured. Ma jäin mõtlema, sellesama Tsee käsi taskusse ja see tunne, eks siis konstrueerijana konstrueerinud lähtuvalt nendest isiklikest kogemustest ja mõtled hästi palju ette. Tegelikult mõtled teiste peale ette kingid inimestele nagu võimalusi, nendega võib ilusaid asju juhtuda. Aga siis endast teiste poole suunatud loomine, et tahtsin küsida, et milline on nagu kõige kõige, nagu meeldejäävam või võib-olla isegi on neid mitu isiklik positiivne tagasiside, mis sa oled saanud, et ma mõtlen, mingi suur tunnustus või keegi kiidab sinna mingi organisatsioon ulatab sulle vimpli vaid vaid see, et sa, ma nagu mõtlen ette, kingin teistele, loon midagi ja siis see on hoopis mingi ootamatu, positiivse tagasiside, et kas sellist asja on olnud ja milline seal pähe turgatas. Esime kindlasti selline hästi lihtne, et mul on ka üks kollektsioon nimi on black Haet, kes on sellised hästi minimalistlikud, mustad südamed, meil oli nende pildistamine ja siis seal oli lapsed, et me tegime, sest nagu lastekollektsiooni, siis olime ühe sõbra väike õde, nelja aastane, ta polnud mitte kunagi seda pluusi näinud, mitte midagi milist vaatasin, proovisime talle nagu seda selga lihtsalt tõmbasin tal selle nagu üle pea ja ta ütles ka, tahan sellega koju minna. Ja, ja noh, see on selline, et esiteks laste siiralt seal selles hetkes ongi kõik. Kui see rõivas on kehakate, kaetakse ju seda, mida teistele näidata. Aga võib-olla hoopis vastupidi, mõeldud selle esiletõstmiseks, mida võib-olla napib. Jah, no mina ennekõike hiidlane, sellises oma suuremast loomingu plaanis loon kontseptsioone ja siis vastavalt sellele matsin sellele meediumi. Kuna Ma oskan konstrueerida ja rõivad on nagu selline kõige tehniliselt, mida ma kõige paremini jagan, siis tihtipeale need ideed on väljendanud rõivaste vormis ja minu meelest sealt tulebki just see, et, et rõivad ei ole lihtsalt kehakatted, vaid neil on ka võimalus väljendada ideid. Ja, ja kui ma loon täiesti selliseid praktilisi tarbereivad, siis nii nagu ma ütlesin, et ma alustan alati seestpoolt, et pigem see rõivas, mis on ümber, see peaks toetama sellist inimese sisemist ilu, omaenda olemist. Et lihtsalt tarbeese mina eriti veel noh, praeguses maailmas meil on nii tohutult palju, et, et maailm ei vaja mitte ühtegi kriipsu mitte ühtegi rõivaeset praeguses hetkes, tegelikult. Nii et kui neid nagu teha, siis nad peaksid olema mõttega kauakestvad ja sellised hästi väärtuslikud. Ma ei tea, mul on just viimastel aastatel tekkinud seesama see tunne, see keha olulisus või et mis asi see keha ikkagi inimesel on. Ja noh, teine küsimus, et sa tõid ka selle välja, et keha on nagu võimalus, et olen aeg-ajalt kiusanud erinevaid inimesi ka filosoofia selle küsimusega, et miks olla inimesel keha, et miks me vajame keha, sest et noh, näiteks Hinglide ju ei, ei vaja sellist keha, aga et mis see siis ikkagi tähendab, et me oleme inimesed, me elame nagu selles kolmemõõtmelises ruumis. Kui hästi läheb, et siis me saame tutvuda tulevikus ka võib-olla pärast surma näiteks mõnede teiste mõõtmetega siis näha valgest valgesse seda mitmemõõtmelist ruumi. Aga see keha on hästi kummaline, et noh, et, et sügisel, eks ju, jalad saavad märjaks ja varbad külmetavad ja samas on mõnus jälle jalgu soojendada kuskil ahju peal ja mingisugused keha kogemused on nagu hästi olulised. Et mõni aeg tagasi minu arust, kas Jaan Tallinn rääkis sellest hästi õhinal, et noh, nüüd, kui tuleb tehisintellekt, et siis põhimõtteliselt skaneerime kogu inimese aju ja et põhimõtteliselt me saame nii-öelda vaimu püüda siis sellesse kõvaketta peale ja siis ma küsisin, et oot, aga et mis hetkel näiteks me seda vaimu skaneerib, et, et ütleme näiteks, et kui inimene on sellel hetkel purjus, et, et mis, mis siis nagu üle tuleb või ei tule või et, et noh näiteks, et, et kas me samme luuletajad näiteks, kas me saame Juhan Viidingu vaimu tema lapsepõlve kõikide märgade sokkidega suht kas emaga, kas me saame selle kuidagi skaneerida selle kõvaketta peale? Need küsimused on kuidas on just see keha ja vaimu vaheline asi ja et üldse, et näiteks, kas sina oled mõelnud selle peale, kas teadvus võiks eksisteerida ilma kehata? Ja ei, mina olen kõige selle usku täiesti sellepärast, et Zimmenn mulle minu meelest seks veel nimega särk vene autori poolt, kus on neiu ja noormees, vestlevad ja ei noh siis neiu küsib noormehelt, et kas sa usud Ell pärast surma ja siis mees vastab, et ei usu, sest et muidu ei oleks siin mitte millelgi mõtet. Ja siis mina mõtlen, et ma just mõtlen nagu vastupidi, et meil ei oleks siin nagu mitte millelgi mõtet, kui ei oleks midagi. Aga just ma arvan, et täpselt selle tehisintellekti ja kehaga on, ma arvan, et tulevikus meil just selline füüsiline kontakt näiteks silmside on nagu totaalne luksus, et see on midagi väga, väga erilist ja seal on just see kõik, mida sa, see tehisintellekt, tal on ikkagist mingisugused, nagu arvutused, et see on nii see imed avaneb võimalus, et me nagu kehaliselt kogeme midagi kuidagi, eks see mõjutab kogu meie olemist. Kui sa riietest räägid, siis meie nahk on ju esimene rõivastusese, millega me ennast katame või kinni katame, rõhutame midagi, mida me tahame näidata või mitte. Ja naha all on veel midagi, kas me katame oma meelega kinni oma hinge ja hingega oma väe või kas on kuskil, kuidas sa seda ette kujutad, kas see sisemine anatoomia, mida on see nagu Hiina, Hiina laekad, Win matrjoškad järjest me koorime neid katteid maha, kõigepealt on meil see keskkond ümber loodus, linnakeskkond, ruumid, võtame järjest ära, võtame riided ja ratsutame naha ära, nahal on hing, siis ütleme hinge ära, siis on vaim. Kas see võiks olla niimoodi, kas kuskil on mingi taandamatu assi, mida enam ära? Kuidas sa seda näe, ja teiselt poolt? Mulle praegu tundub, et inimesed on meie kultuuris siin ja praegu on nii palju võimalusi, kui sa ei ole oma, esines katega rahul, oma nahaga rahul, sest seda nahka on võimalik disainida ja oma kehasid on võimalik disainida. Ja, ja mu meelest on fenomenaalne sed, et see, mida troopilistes skulptuurides, kas tegelikult noh, niisugust rõivadisaini üldse ei ole, funktsionaalne, seda pole lihtsalt vaja. Ongi keha ongi olnud see kehakonstruktsioonid, et sa lõikad, armistad, sandistad, kõndistadama keha nahka, moonutatud värvid, kujundid peale kasvatatud, karu, raseeritud blablabla, et see on tohutult põnev, et nüüd on meil need võimalused tekkinud ja teiselt poolt inimene, kes seal oma esimese kehaga oma esimese riidega rahul oma naha või kehaga. Et tal on võimalus, et oma keha ümber teha, kui ta ei taha näiteks mehe keha, ta tunneb ennast sellest ebameeldivad, nii nagu sina räägid sellest, kui kitsad riided, siis me tunneme ennast ebamugavalt, mingi varukesi, lange. On fenomenaalne, et nüüd on võimalus, et kui ma tunnen ennast oma kehas ebamugaval, et see ei ole minu kehad, on liiga kitsas mulle, et siis ma saan ta ümber teha, lasta ümber teha täpselt nii nagu sina paned oma 70 kitlit välja ja seal sees on, kui sa võtad need kitlid ära ja seal all on veel midagi, et sa võtad selle, mis seal all on, selle võtad kaera ja siis seal all on veel midagi. Aga kas sa kujutad ette, et võiks kuskil olla mingi asi, mida enam ära võtta ei saa, et mis on see? Mulle tundub, et võib-olla et kogu see ju see võib olla, mida sa arvad, et mis on kuskil millegi all, et mulle tundub, see kõik on hoopis väljaspool seda, mis meil on see keha ja, ja tegelikult see ju seesama looduse loodud ilu, see on minu meelest täiesti uskumatu, et mis süsteem tegelikult meie nagu keha on või noh, mulle meeldib ka mõelda sellest, et kuidas ikkagi on, et kui ma liigutan, kätsid paremalt vasakule, et kuidas kõik need osakesed kaasa tulevad, et kuidas nagu kolm sõrm siia nagu jää ja mulle tundub, et ikkagist see nahk noh, ta on nagu selle meie füüsilise kehaväline vorm, selline puhas organ, mis meil, eks laseb elus olla nii et et see ongi selline imetabane süsteem ja kõik need muud asjad, mida me sealt kuskilt kihtide alt võib-olla otsiks, et tegelikult need on hoopiski nagu hoopiski väljaspool, et ei ole siin kuskil südame taga peidus nagu tegelikult. Peeter tulite sõitja loengust midagi, aga et miks on inimesel keha vaja, oled sa mõelnud selle peale? Aa, see oli ju luuletus, oli Albert Dropeeži luuletus. Suved on, mida teha, kui on keha. Kunstnik ja disainer Marit Ilison kõneles teemal keha ja ruum. Muusika ansamblilt, väljasõit rohelisse. Loeng on salvestatud Esna mõisas. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2020.