Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Iga kord, kui leiutati inimese tööd kergendav ja tema talenti võimendav masin juhtus oodad, tuleb vastupidine. Inimese töökoormus ei vähenenud, vaid kasvas. Tänu võimekuse kasvule pidid ühed masinaga rohkem töötama, teised pidid masinaid juurde tegema. Kolmanda tasusid lahendama varem olematuid probleeme. Kuna masinad võimaldasid inimese puuduseid ja sünnitasid uusi väljakutseid. Kuivõrd töö peaks muutma energia ja loodusressursi milleski inimesele kasulikuks, aitama tal elada ja ellu jääda, siis tuli ka inimesi juurde ringi, sulges religioosne loosung kannatamise õilisusest. Mitmed riigijuhid on võrrelnud koroonaviiruse mõju teise maailmasõjajärgse olukorraga. Nad peavad silmas majandust tabanud löögi suurust, mittepõlevaid hooneid ega purustatud sildu. Kuid seda oli ka tehnoloogilise innovatsiooni sotsiaalsete muutuste katalüsaatoriks järgnenud perioodil. Tempod vaid kasvasid. Algas masinad, telejahutomaatikale rajatud majanduse tõusulaine. Tee muutus veelgi rohkem eluga punktiks ja elu organiseerimise tõmbekeskuseks omamoodi uueks religiooniks, milles töö on ainukene tõeline elule tähenduse ammutamise allikas, sünnis uus moraalikeel, mis koosnes fraasidest nagu töö on õigus, tööga, rahulolu, töö edendamine, lisatöö eest rohkem palka ja nii edasi. Ning lõpuks ka küsimus, mis tööd sa teed? Õigemini kujunes võõraga, ütleme seal sellest pigem esimene küsimus, mille kaudu sõidakseerida tundmatu väärtust. Halvas elus on süüdi need, kes ei viitsi või ei taha teha rasket tööd ebamugavate ühiskonna väärtustega konfliktsete valikute ja otsuste tegijad, nagu täiskasvanud pereliikmed, politsei, sõjaväelased ja teised poisid end välja vabandada. See on minu töö, pean tööd tegema, saan sellest palka, töö peabki raske olema, see on õige hoiak ja nii edasi. Sündisid müütilised kangelased, töörügaja, kes ei hoolinud raskest isiklikult elustega, pere või enda ohverdamisest töö altarile. Loogilise jätkuna lisandus ka nõndanimetatud tööd armastav perekond. Lohutuseks oli tarbimine, mida saab endale lubada. Tööd tehes kujunes välja tänane väärtussüsteem. Alguses olin tööstusriikide inimestel suhteliselt palju vaba aega, töö oli aja ja asukohapõhine ja see asus kodust eemal. Paraku vaba aega pigem kulutati, kui kasutati. Sõjajärgse kiire valglinnastumisega hakkas märgatava osa ajast kuluma transpordile. Ühtlasi ei elatud enam tihedas kommuunis ja vähem aega kulus näost näkku suhtlusele ja vähenev osa reklaamist vabastatud tähele panustan endiselt keskendunud teiste eludele, kas sotsiaalmeedia või filmide kaudu. Aga nüüd, kui koroonaviirus võimaldab hetkeks tööd teisiti kogeda, sellest distantseeruda või kaugemalt hinnata võiks küsida. Ega ometi vahepeal teelt kõrvale eksitud? Kas töö peab olema elu kese, millele end ja teisi ohverdada? Sades vastu mittevajalik, põde, nende reklaamide vahel veelgi keerulisemaks muutunud elukorralduse ning oskamatuse päriselt head ning vajaliku ära tunda. Järsku on käes õige aeg anda töömasinatele ja lugeda Oscar Vildet seda iiri Vildet, kes 1891. aastal fantaseerin 100-st, kui masinat vastavad inimese töövaevast kirjutades. Samal ajal, kui inimkond lõbustab ennast, naudib kultiveeritud vaba aega või teeb ilusaid asju, loeb ilusaid asju või lihtsalt mõtiskleb maailmast imetluse ning rõõmuga teevad masinad kõik vajalikud ja ebameeldivat tööd. Kirjanik küsis retooriliselt, kas ei oleks utoopia. Maailmakaart, millel puudub koht nimega utoopia ei vääriks isegi vaatamist, kuis sellelt puudub ainumas riik, milleni inimkond alalõpmata pürgib. Vähemalt mida volbriööl üksi olles ja sotsiaalset distantsi pidades mõlgutada. Kuula varasemaid portaale. L2.