Algab kirikuelu saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust ja head esimest ülestõusmispüha õigeusu kirikurahvale Neile, kes tähistavad pühi vana kalendri järgi. Olukorras, kus rahvakoosviibimisega jumalateenistused on juba nädalaid keelatud kerkib ka kirikutes esile etteheiteid. Miks parki, kauplusesse ja isegi tööle võib. Aga kirikusse mitte? Saaremaa kirikuõpetaja Veiko Vihuri kirjutab veebilehel meie kirik, et koroonaviiruse pandeemiast tingitud meetmetega on paljudes maailma riikides piiratud oluliselt inimeste õigusi ja vabadusi sealhulgas usuvabadust. Kas kirik peaks riigivõimu korraldusi allaheitlikult täitma või viitama hoopis sellele, et jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna? Senikaua, kuni meil ei ole ära keelatud kodust väljumine, kuni me saame käia poes, tohime jalutada pargis või mujal avalikus kohas, et siis sellisel juhul oleks mõeldav ka pidada kirikutes ikkagi jumalateenistusi. Piiratud hulga inimestega. Kui selliseid kogunemisi nähakse, siis nendest ka teatatakse ja nendesse sekkutakse. Mõned sellised juhtumid on. Kolmanda jumalateenistuste pidamise piirangutest ja usuvabaduse rakendamisest räägime pikemalt õpetaja Veiko Vihuri ja usuasjade nõuniku Ringo Ringveega alanud saates. Olen võtnud ühendust kirikuõpetajaga Saaremaal Veiko Vihuri, Karja Katariina koguduse õpetaja on meil Skype'i teel ühenduses tervist, tervist. Praeguses eriolukorras riigis. Mismoodi kirik Saaremaal toimetab, kui palju tegevust kirikusse alles on jäänud? Nagu kuulajad ilmselt teavad, siis Saaremaal on ju koroonaviiruse puhang kõige ägedam, et me olemegi selle epitsentris. Ja eks ole oma pitseri muidugi jätnud. Ma usun, et Saaremaal on pilt üldine tänavapilt ka natuke teistsugune kui mujal Eestis, et on ikkagi väga hõredad tänavad inimestest, kantakse maske, kindaid ollakse pigemini kodus, väljas käiakse äärmise vajaduse puhul jääks kirikuelu sulle samamoodi, et ju tegelikult avalikke teenistusi pidada ei saa. On mõned matused olnud väikese seltskonnaga, et ei saa ju ka midagi suuremat teha. Siiski pühade ajal peeti kirikutes, kas vaimulik siis pidas üksinda või oli tal mõni abiline ka palvusi, teenistusi, nii et noh, päris lukumäe kiriku uksi keeranud ei ole. Aga selge on see, et ega tavapärane kirikuelu on praegu pandud pausi peale ja eks see teeb tegelikult inimesi nõutuks ka, sest eriti paljud vanemad inimesed ei saa aru, et miks miks korraga nüüd nii on. Et nad saavad aru ratsionaalselt küll, et on nakkusoht ja peaksime praegu hoidma ennast ja mitte väljas käima ja eriti just riskigruppi kuuluvad inimesed. Aga ikkagi meil jääb nagu see küsimus, et aga, aga kas see siis kirikus ka on või, või ma tahaks tulla armulauale või natukenegi kirikuelust osa saada, et, et kas nüüd peaks olema nii ära keelatud siis et üldse ei tohi tulla, et jah, siuksed mõtted tekivad inimestel. Kuidas selle kooskäimise keeluga praegu on, et kirikus tegelikult ja avalikud jumalateenistused on sisuliselt ära keelatud. Ja Veiko Vihuri olete ise ka sõna võtnud sellel teemal, et küsimus on selles, et kas riik tegelikult saab sellisel määral kirikuellu sekkuda, keelata ära jumalateenistused. No tegelikult riik ja minu teada ei ole ära keelanud jumalateenistusi. Et sellist korraldust mina küll näinud ei ole, et jutt käib ikkagi sellest, et on ära keelatud avalikud kogunemised või avalikud koosolekud. Jumalateenistust võiks siis nagu lugeda osaliselt selle alla, et see on ka nagu avalik koosolek. Aga tegelikult mina olen küll seda meelt, et jumalateenistus on oma olemuselt ju siiski midagi muud, ta ei ole selline mingi meeleavaldus, näiteks ta ei ole mingi kontsert, ta ei ole, kultuuriüritused, on oma olemuselt midagi muud. Ja tegelikult, et ma usun, et oleks mõistlik küll jumalateenistusi ettevaatusabinõusid järgides pidada. Et see oleks täiesti võimalik, eriti olukorras, kus näiteks eriolukorra esimestel nädalatel olid ju avatud ka kõik kõrtsid ja restoranid ja baarid ja ja seal võis nagu inimene olla, aga, aga jah, et kirikuteenistusel olla nagu ei saaks. Nii et mõnedes Euroopa riikides on asi tegelikult palju karmim ja ma kirjutasingi põhiliselt just nendele näidetele mõeldes, et näiteks Prantsusmaal minu teada ei tohi kirikus üldse pidada teenistusi. Kreekas on nüüd isegi algatatud paari vaimuliku vastu kriminaaluurimine. Üks viimane uudis on siin Korfu metropoliiti kohta selle eest, et on jagatud armulauda. Kujutage ette, et Euroopas 21. sajandil satuvad vaimulikud kriminaaluurimise alla selle tõttu, et nad teevad oma tööd. Nad teevad seda, milleks kirik on kutsutud ja läkitatud. Nii et ma arvan, et hea tahtmise korral ja Eestis on muidugi need reeglid ka ikkagi selles mõttes palju inimlikumalt, et hea tahtmise korral on võimalik siiski pidada nii, et me ei saada inimesi ohtu, et kõik need nõuded oleksid täidetud, see kaks pluss kaks reegel ja, ja muud muud reeglid ka. Kas te olete siis Saaremaal jumalateenistusi pidanud? Ja mina olen küll pidanud ja, ja siis kogudused või kuidas neil Magoguduseta. Sest see on minu kohus. Selge on see, et valitsusel ei ole küll mingit õigust ära keelata jumalateenistusi, et seda meelevalda ei ole mitte keegi neile andnud. Aga need juhised, mis siis on piiskoppide poolt ka luterlikus kirikus antud, et et kas need tunduvad, kuidas öelda, siis mõistlikud ja järgitavad. Ma arvan küll, jah, ma arvan küll, sest tegelikult ju salvestatakse kirikutes jumalateenistusi, mida võib ju siis vaadata internetis ja seal on ka ju ikkagi mingisugune hulk abilisi alati kohale, et et need ei ole ta vaimuliku sooloesinemised, vaid ikkagi teatud hulgaga kiriku abipersonaliga, siis, kes seal on salvestatud teenistused. Kui raskesse olukorda mõnes mõttes kirik on ikkagi praegu asetatud, et et kõik need jumalateenistused avalikel kogunemistel on ikkagi keelatud, et mis tähendab seda ka, et ei ole neid pühapäevaseid annetusi. Ja teisipidi kirik ei taha ju ka olla osaline selles, et näiteks viirus võiks kuidagimoodi levida, kui, kui peetakse missat. Ega see vist on päris suur nii-öelda väljakutsega kiriku jaoks, kuidas praeguses olukorras ellu jääda ja tegutseda. No kahtlemata on, ei olegi ju selle põlvkonna ajal sellises olukorras olnud et jah, võib-olla vanemad inimesed teavad, kuidas sõja ajal oli, aga, aga siis teenistused katkesid võib-olla lahingutegevuse perioodiks. Aga, aga sellist katkestust ei ole olnud. Ja noh, kui nüüd asi piirduks paari pühapäevaga, et hea küll, kannatame ära, see pühapäev ei saa, kirikusse järgnega ei saa, kolmas pühapäev ka ei saa. Aga kui see olukord kestab mitmeid kuid ja see tõenäoliselt kestab, kuid noh, Saaremaal kindlasti kestab see kauem kui mandri peal. Ma usun, et me võib-olla kannatame neid piiranguid veel siin maikuu lõpuni, võib-olla isegi suveni välja. Ja siis tekib tõesti kiriku Jakse küsimused, et et kuidas me saame inimesi teenida, sest inimestel on ju siiski ka soov osa saada mitte ainult internetti, jumalateenistusest või raadiost või televisioonist kuulata, vaadata neid teenistusi ja palvusi, vaid inimene soovib ju armulauale tulla, ta soovib nii-öelda päris jumalateenistusest osa saada, nii et see on kindlasti väga raske ja, ja see on võib-olla kõige esimene väljakutse. Nüüd järgmine on majanduslik küsimus, loomulikult, et ühtepidi võiks öelda. Kui kirikus on nagu vähem tegevust, siis ei ole ju ka neid kulutusi, mis tegevusega kaasnevad, välja arvatud siis püsikulud, mis on elektri peale või, või muude taoliste asjade peale. Kuid Saaremaal on paljud väikesed kogudused just orienteeritud suvistele kiriku külastamistele. Ja mitte ainult siis kogudused, vaid tegelikult kogu meie, kõik need väikeettevõtjad siin ju ootavad ikka pikisilmi suve kohvikupidajad ja käsitöö müüjaid ja kõik. Ja see paistab, et see hooaeg jääb ära ja see saadab kindlasti väikesed kogudused väga raskesse olukorda, kui enam ei tule annetusi. Et praegu veel saab kuidagi hakkama paar kuud, aga mis saab edasi? Ja muidugi suurematel kogudustel on jällegi oma oma mured. Kui rentnikud ei suuda renti maksta ja, ja peavad lahkuma siis koguduse majadest, mis on välja renditud, et sealt sissetulekud lakkavad. Nii et ma arvan, et me veel väga pikka aega tegelema selle kriisi tagajärgedega. Ja, aga kõige tähtsam on ikkagi see, et kirik mõtleks läbi, mis on tema peamine ülesanne, et me ei ole ju tegelikult kultuuriasutus, ei ole sotsiaalasutus. Meie kõige peamine missioon on kuulutada jumala sõna ja jagada sakramente. Ja seda me saame teha ikkagi reaalselt inimeselt inimesele kas siis kirikuruumis või kodus või, või kuskil mujal, aga ikkagi füüsiliselt. Et seda me internetiülekande ka teha ei saa. Ja sellepärast ma ka väga ei võta tõsiselt neid jutte. Nüüd kirik on kolinud internetti ja vaadake, milline tohutu digihüpe on toimunud kirikus. Jah, sa toredad jumalateenistused, vaimulikud mõtisklused on inimestele rohkem kättesaadavad internetis ja ja ma ise vaatan ka mõningaid jumalateenistusi, mida varem pole aega olnud vaadata niimoodi. Aga, aga see ei asenda reaalset kirikuelu. Ja, ja see on nüüd väljakutse tõesti eriti kui see olukord jääb kestma mitmeid kuid. Aga muide, üks asi, millele ma tähelepanu juhiksin, on veel, on, on tõesti raske olukord, mis puudutab vanadekodusid, kuhu praegult üldse minna ei saa mitte ühelgi juhul, et kui seal inimesed haigestuvad kui seal surrakse või viiakse ära haiglasse surema, siis need inimesed on vaimulikust teenimisest lohutusest sakramendi täielikult ära lõiganud. Ja nagu ma olen kuulnud, et siis nende surnukehi ka ei anta nagu omastele kohe üle. Nii et vot see on tõeliselt raske olukord. Kuidas kriis on nagu lõiganud meie ellu nii et tegelikult kõige nõrgemad kannatavad kõige rohkem kui ma pean silmas neid vanemaid inimesi, kes on hooldekodudesse pandud ja kes on jäänud tõesti ilma igasugusest vaimulikust lohutusest. Mis saab kõikidest muudest tegevustest, mis kiriku juures peaksid ka olema pühapäevakoolid, leeriõpetuse pakkumine, kogudusega liituda soovijad, ristimine, kogu see pool, mis ka kiriku juurde kuulub Noh, ma omast kogemusest ei oskagi praegu öelda, sest siin ei ole leeri soovi praegult olnud aga ma olen kuulnud, et siin kolleegid teevad üle internetileeritunde ja ma arvan, et see on väga hea lahendus. Ja kutsuksin üles inimesi, kes tunnevad, et nad tahaksid just seda aega ära kasutada, mis nad peavad kodus olema ja ei saa nagu muid asju teha, et siis võtagi see aeg enda jaoks võta lahti leeriõpikut või, või vastav kirjandus ja leppida siis oma koguduse õpetajaga kokku. Ma usun, et õpetajatel on väga hea meel, kui nad saaksid anda leeritund või, või ka muud mis tahes juhatust üle üle internetti tiib või üle telefoni või mingite muude vahendite kaudu, nii et see on küll teretulnud aeg selleks minu meelest. Mida võiks oodata meie riigiametnikelt, kes vastutavad usuelu korraldamise eest või ka piiskoppidelt, kui me mõtleme lähinädalatele ja, ja lähikuudele. Et kuidas aidata kirikuelu normaliseerida taas. No mina paneksin südamele nendele, kes otsustavad piirangute üle ja, ja üldse on pandud nii-öelda riigi asju ajama ja, ja ühiskonna käekäigu eest vastutama, et et nad ikkagi teadvustaksid kiriku eripära. Kirik ei ole spordiklubi, kirik ei ole teater või kino või mingisugune kultuuriasutus või muuseum mis on kõik omast kohast ja väga tänuväärsed ja toredad vaba aja veetmise jäneseharimise kohad. Aga kirik on midagi palju olulisemat. Ja kuigi jah, me elame ilmalikus ühiskonnas, kus kristlaste osakaal ei ole väga suur ja sellepärast ei mõisteta seda kiriku eripära otsustajate poolt väga sageli. Tegelikult usklike inimeste jaoks on see ikkagi väga suur tagasilöök, et ei ole võimalik reaalselt tulla kirikusse praegu. Ja ma arvan, et kui midagi südamele panna, siis just seda, et, et mõelda natukene selle üle, et käsitada kirikut eraldi. Et loomulikult tuleb otsustajatel vastutada kogu ühiskonna üldise tervise eest ja, ja ma pean neid meil kehtivaid reegleid üldiselt väga mõistlik, eks noh, eks seal alati küsida seda või teist, et kas nii peaks just olema. Aga senikaua, kuni meil ei ole ära keelatud kodust väljumine, kuni me saame käia poes. Me tohime jalutada pargis või mujal avalikus kohas. Me ikkagi ju selles mõttes oleme lubatud teiste inimestega kokku teatud reegleid järgides muidugi, et siis sellisel juhul oleks mõeldav ka pidada kirikutes ikkagi jumalateenistusi siis piiratud hulga inimestega ja minu teada näiteks soomes vist ongi need asjad natuke teistmoodi, et seal oli kas 10 inimest või, või isegi 50 inimest lubatud tulla kokku, noh seda siis ka ajakirjanikud võiksid uurida, et ma seda praegu peast peast ütlen kuskilt kuuldu järgi. Et ilmselt on võimalik, et tõenäoliselt on need otsustajad lihtsalt otsustanud, nii et keelame ära kõik ja siis meil teatud asju lubame erandkorras. Ja nii ongi see kirik jäänud kõrvale. Aga kirik ongi teistsugune asutus kui, kui need paljud muud, mis ei ole võib-olla nii hädavajalikud praegu inimeste jaoks. Aga seoses näiteks hügieenireeglitega teatud kombestiku muutmine nõue näiteks, et ei peaks kätlema rahu sooviks kuigi seda tehakse tavaliselt ju pühapäeviti enne koroona kriisi, käteldi rahu sooviks või ühisest karikast joomine, mis seal olnud ka üsna tavaline praktika, et selliste ettekirjutuste andmine kirikule, kas see on mõistlik? Kindlasti on mõistlik. Ma arvan, et see nüüd ongi nagu kirikujuhtide teema, et seda ei pea niivõrd ette nägema riigijuhid, kes noh, nii detailidesse ei hakkagi süvenema vaid see ongi nüüd kirikujuhtide ülesanne, et mõelda läbi need olukorrad, mina näiteks soovitaksin ka vaimuliku armulauda jagada, vähemasti siin Saaremaal, kus olukord on tegelikult tõsisem, armulauda jagada, kandes maski ja kandes kindaid. Juhul kui on siis selline privaatne armulaua soov. Et, et küsimus ei ole mitte selles, et vaimulik peaks ennast kaitsma nii-öelda inimeste eest, kes äkki on, võib olla nakatunud vaid, vaid küsimus on selles, et vaimulik võib-olla ju ise inimestega kokku puutudes ka saanud selle viiruse kuskilt, see ei ole veel avaldunud. Ja siis ta peab tagama selle, et ta seda kogemata, keda see ei annaks. Nii et see on selline ettevaatusabinõu, mis on just tähtis kogudus inimeste kaitsmiseks. Ja loomulikult ei ole mõelda ka praegu minu meelest, et me nagu kasutama ühist karikat või noh, rääkimata siis kätlemisest noh, seda, seda ei saagi olla. Kuna eriolukorrareegleid ikkagi seda ka ei luba praegu, et noh, kaks pluss kaks reegel jääb ikkagi kehtima ju isegi kui meil oleks mingi hästi väike koosviibimine. Nii et, aga, aga need on jah, kiriku juhtida, anda kõik need reeglid ja läbi mõelda. Et millised need olukorrad on. Kokkuvõttes Veiko Jüri, ma saan aru, et teie soov oleks see, et et jumalateenistusi siiski koos kogudusega teatud piirangutega oleks hea, kui saaks koguduselt pidada. Jah, ma arvan, et te ütlesite selle mõtte väga hästi välja, praegu. Aitäh nende kommentaaride eest. Veiko Vihuri, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Karja Katariina koguduse õpetaja. Kirikuelu saates on külas usuasjade osakonna nõunik siseministeeriumist Ringo rindve tervist, tervist. Kas siseministeerium on saanud palju kaebusi sellega seoses jumalateenistused, avalikud jumalateenistused on soovitatud tungivalt ära jätta, et mitte öelda keelatud. Ja paraku usklikest inimestesse võib tekitada küsimärk. No praeguseks hetkeks need küsimärgid on ilmselt nii-öelda väiksemaks jäänud, ma ka siin on ju ka olnud neid pöördumisi, et äkki ikka võiks jumalateenistusi pidada äkiga koguduses võiks koguneda ja kui see eriolukord välja kuulutati, noh, siis oli ka küsimus, ühe kogutse juht helistas ja küsis, et avalikud kogunemised on keelatud, aga kuidas jumalateenistustega on? Et kuidas ma ütlen, inimestele on igasuguseid erinevaid mõtteid, et see ei ole ju nii-öelda usuvabaduse piiramine, aga see on kogunemise piiramine ja see ei sõltu ju ühest või teisest uskonnast vaid need on nii-öelda tervise, tervisemeetmed. Tervisekaitsemeetmed. Kui ma tulen tagasi selle pressiteate juurde, mille siseministeerium avaldas kodulehel 13. märtsil, siis seal on öeldud seda, et kõik usulised avalikud, organiseeritud üritused, sealhulgas avalikud jumalateenistused, kirikukontserdid ja muud inimeste kogunemised tuleb lükata edasi või ära jätta kuni siis uute juhiste või eriolukorra lõpuni. Kas jumalateenistused on keelatud? 1000 Eesti vabariigis, see on selline mitme otsaga küsimus, tähendab jumalateenistused sellisena ei ole keelatud. Küll aga on keelatud jumalateenistuseks koguduse kokku tule. Et see on võib-olla see kõige olulisem vahe, et kui jumalateenistust peetakse ka kirikus, kui seda teeb kirikuõpetaja või preester üksinda siis see on mitteavalik selles mõttes. Kui aga sellega kaasneb inimeste kutsumine ja uste lahtitegemine, nüüd on jumalateenistuse aeg ja nüüd toimub meil siin jumalateenistus, siis see läheb avalikuks kogunemiseks ja sellist asja tõepoolest, et seal on need piirangud nii-öelda see piirang peal, et ühes mõttes ei ole teises mõttes sellised avalikud jumalateenistused, kus kogudus koguneb, see on keelatud. Ja tegelikult tuleb nagu vaadata ja seda alates 13.-st kuni nüüd siiamaani, et siiski on suhteliselt hästi sellest kinni peetud. Ja, ja siin tuleb võib-olla ka vaadata seda, et see ei ole ju mitte ainult Eesti eripära, et see ei ole midagi sellist, mida ainult Eestis tehtaks. Et jumalateenistuste ärajätmist selliste avalike teenistuste pidamise keeldusedame kohtunud tänasel päeval väga erinevates kohtades Euroopas. Mis võib-olla Eesti puhul on, noh kui me räägime siin kirikuelu saatesse, kindlasti ei kõla nagu hästi. Aga kirikutes käivate inimeste hulk on olnud suhteliselt tagasihoidlik ju nii-öelda ajalooliselt või kui me seda olukorda vaatame, aga noh, näiteks Kreeka puhul friik, mida ma olen siin jälginud viimastel nädalatel üsna nii-öelda tähelepanelikult siis seal on tehtud jumalateenistustele tulnud inimestele, kes hoolimata sellest keelustati, jumalateenistusi pidada ei tohi. Et kirikud peavad olema kinni siis nendele inimestele, kes on jumalateenistustele kogunenud, nendele on tehtud trahvi preestritele, on tehtud trahvi, et need meetmed on teinekord noh, võiks öelda, et suhteliselt radikaalsed. Aga miks need meetmed radikaalsed on, on see, et inimesed ei kuula? Tähendab, me võime küll nagu öelda, et ärge tehke, see on nii-öelda tervise huvides. Aga kui see vastusena ma ikka teeme siis frakenduvadki nii-öelda meetmed ja selles suhtes on kindlasti positiivne, et Eestis sellist laialdast rikkumist ei ole olnud. Ja kui nüüd kirikuinimesed või koguduste inimesed kuulavad ja mõtlevad, et seda võiks nüüd siis tegema hakata siis teine asi, mis on selle eriolukorra ajal nii-öelda selgeks saanud, et meil on tegelikult väga hästi, toimib naabrivalve. Et kui selliseid kogunemisi nähakse, siis nendest ka teatatakse ja nendesse sekkutakse. Et siin mõned sellised juhtumid on, on paraku olnud. Mulle tundub, et Eestis on suhteliselt mõistlike meetmete pakett, et kiriku uksed ju on lubatud avatuna hoida, et kirikusse võib minna palvetada. Aga just jumalateenistuse tavapärasel ajal ei peaks seal jumalateenistust olema, kõik muud sellised võimalused minna vaikselt palves istuda, palvetada, kui vähegi kirikurahval on tahtmist kiriku uksi lahti hoida, siis siis see võimalus on ju olemas. See võimalus on olemas, jah, ja kui me räägime sellest ka jumalateenistuste pidamisest, et kui vaimulikud jumalateenistust peavad, aga uksed on samal ajal kinni ja noh, see on olnud ju selle eriolukorra üks sellistest üllatuslikest momentidest. Et kõikvõimalikud veebiülekanded, internetiülekanded, jumalateenistustest, need on saavutanud siiski suhteliselt suure populaarsuse, et siin ma olen rääkinud erinevate kirikute vaimulikke, kes on öelnud seda, et neid interneti teel jälgitakse rohkem kui pühapäeval tavaliselt inimesi kirikus on. Aga need meetmed on kõik sellised, noh, seesama, et uksed võivad lahti olla ka nii-öelda avalikku jumalateenistust ei peeta, see on kõik võimalik ainult selles tingimuses, et seal tõepoolest seda ei juhtu. Tähendab, kui meil hakkaksid kogunema suured rahvahulgad ka nii-öelda jumalateenistuse välisel ajal hoonesse siis see tähendab seda, et seal tuleb paraku nii-öelda neid meetmeid natukene kitsamaks keerata tähendaks see tähendabki seda, et siis tulebki tõenäoliselt uksed kinni panna. Ma väga loodan, et see eriolukord lõpeb ennem ära, vaid kõik saab korda ja et inimestel ei teki selliseid mõtteid, et kõik, mis ei ole keelatud, on ju põhimõtteliselt lubatud. Sest et see on see suur koht, kus tuleb mõelda mitte ainult enda peale olevaid koomale lähedaste peale ja nii edasi. Sest et kui siin on kasutatud ka sellist mõistet, mõnikord vaimulike puhul et tegemist on eesliinitöötajatega ja ma olen ka mõningaid neid jumalateenistuste ülekandeid vaadanud, kus preestrid on omavahel väga tihedas kontaktis siis, kui üks nendest kannab viirust, siis paraku see tähendab seda, et see hakkab levima, needsamad preestrid kohtuvad oma koguduse liikmetega, nii-öelda üks-ühele kohtumised ja nii edasi, et see nakkuse risk suureneb. Et siin on palju selliseid momente, aga Eesti puhul ma julgen arvata, et siis ka nagu suhteliselt hästi läinud praegu kõik. Aga seesama küsimus nende jumalateenistuste pidamiseks kas veebi vahendusel, et sinna tulevad ikka preestrid ja, ja seal on abilised ja, ja neid on seal noh, võib-olla ka rohkem kui üks või kaks, et võib-olla on seal paar, kes laulab näiteks ja, ja siis on tehniline personal, kes võtab üles heli ja video. Et lõpuks võib seal 10 inimest olla ju ruumis, et kas, kas nii võib. Ma ausalt öeldes ütlen, et niimoodi ei või, aga noh, see, kui te vaatate nagu internetist neid ülekandeid, siis te näete seal tihtipeale on rohkem inimesi. Et ma ühel teenistusel, mis puudutas õigeusu kirikut, vaatasin, et seal oli, lugesin kokku selle vist 13 preestrit. Et see on murettekitav ja, ja see on nagu see problemaatiline koht, et, et mulle tundub, et mõnikord osadel inimestel on ettekujutus, et kirikus midagi naka tähendab, et see on selline koht, kus haigus ei levi. Samas Kreekast näide, kus üks piiskop ütles, et seal dogma vastane väita midagi taolist, et kirikus võiks viirus levida kui sealt haiguse saada. Et usulises mõttes on see kõik nagu arusaadav, aga rahva thersematesse paraku eriti aruka mõttena ausalt öeldes ei tundu. Et siin tuleks tegelikult nagu vaimulikel ka väga tõsiselt mõelda, noh, sõna otseses mõttes nagu enda vastutusele sellepärast et kui inimesed neid usaldavad, siis nende sotsiaalsete kontaktide ka oma ametivendade, ka kontaktide hoidmine võiks olla nagu suhteliselt minimaalne. Me rääkisime saate esimeses pooles Veiko Vihuri Saaremaalt, kes on Karja koguduse õpetaja ja temal on kirjutanud ka portaalis mehe kirik, seda, et ja ta väljendas seda mõtet mõnes mõttes meie intervjuusid. Et hea tahtmise korral saaks siiski kirikutes jätkata jumalateenistusliku eluga selliselt, et et koguduse liikmed, et neil oleks võimalik teatud nõudeid järgides seal osaleda. Et ongi seal see kaks pluss kaks reegel, eks ole. Noh, ma ei tea, üle kiriku pindi, keegi istub kusagil. Kas selliseid arutelusid ka oli, et kui, kui need piiranguid seati, et kirikuni suur, no tõenäoliselt See mõte käis läbi, aga üks asi on see, et mis on nagu teoorias võimalik, siis praktikas tegelikult ei pruugi võimalik olla ja seesama, et kui me siiski koguneme kirikusse, kui me läheme jumalateenistustele siis me ju eeldame ka suhtlemist oma kaasusklikega, et me ei hiili sinna pimeduse varjus ükshaaval, jäi hilise pimeduse varjus ükshaaval ära. Et need paljud asjad võivad nagu teoorias tunduda teostatavad, täna aga praktikasse paraku ei ole teostatud. Ja probleem on just nimelt selles, et kuna kirikute uksi, pühakodade uksi hoitakse lahti jumalateenistusvälisel ajal, siis nii nagu nii, nagu ma ennist ütlesin, et kui need probleemid tekivad, siis see tähendab lihtsalt seda, et tulebki uksed kinni panna, noh nii nagu seda ju Itaalias tehti, tähendab kirikute uksed on kogu aeg kinni. Kas see on nagu see lahendus, mida tahaks nagu proovida, et äkki tähendab, kui me äkki nagu niimoodi õnnestub hoida, siis noh, ma ei usu, et see on nagu eriti jätkusuutlik. Sest et inimesed paraku ma tahan küll alati inimestest kõike head arvata Ta ja mõelda, et inimesed käituvad vastutustundlikult, aga inimeste vastutustundlik käitumine on teinekord väga-väga erinev. Et paraku see paraku see nii on selles mõttes ma julgen arvata, et paljud asjad, mis on nagu teoorias võimalikud, siis tegelikult praktikas need võimalikud ei ole. Et kas me nagu kujutame ette seda nagu tegelikult, et inimesed tulevad kirikuhoonesse seal on nii-öelda ruudukesed maha märgitud, kus nad seisavad ja siis nad organiseeritult tulevad ja seisavad seal ja organiseeritult lähevad välja, tähendab, kes hakkab selle eest vastutama, kuidas see toimima hakkab. Et paljud asjad, mis idee tasandil on väga toredad, siis praktikas on see siiski palju problemaatilisem ja eriti kui me räägime siin viiruse levikus, sisemuutub veel problemaatilisem hakkas, et see, see on nii-öelda need rahvaterviserahvas, et tervisekaitse on see eesmärki. Poes tegelikult onu ruudukesed maas, aga tõsi on ka see, et et jumalateenistus kestab võib-olla siiski kauem kui üks poeskäik. No tänasel päeval tõenäoliselt jah, poeskäigud ei ole enam nii nii pikad ja kaubanduskeskused, kus pikalt aega veedeti, eks ole, Junde, need on selles mõttes kinni pandud. Ja muidugi on positiivne ka vaadata seda, et tõepoolest inimesed peavad sellest kaks pluss kaks reeglist kinni. Et tõepoolest oodatakse poe ukse taga, kui üks inimene välja tuleb, teine sisse saaks minna, et me võiksime ju ka öelda, et nad võiksid seal paigutada niimoodi, et kõik on, kõik on piisava vahega ja kõike desinfitseeritakse, aga selline teooria, mis on nagu tore, tore mõelda, aga võimatu realiseerida. Milline on riigi võimalus nüüd kirikut aidata selles olukorras? Ma arvan, et siin on ju neid aitamisi aset leidnud, tähendab riigi võimalused kiriku aitamiseks või üldse usulist organisatsioonide aitamiseks. Ma arvan, et see on üks koht, on need ülekanded, mis on siin toimunud rahvusringhäälingu vahendusel, erinevad valgused, mida varem ei ole olnud, aga teine koht on ilmselt see mõtlemise koht, et kas meil on võimalik aidata usulise organisatsiooni nii-öelda internetivõimekusega. Tähendab, et kõikidel oleks võimalik voogedastada oma jumalateenistusi. Sest et see võiks olla. Ma ma hea meelega näeks, et see oleks nagu selline usuliste organisatsiooniline Tiigrihüpe. Tähendab, kui inimesed jälgivad, seda, on öeldud ka ühe vaimulikuga rääkisin, kes ütles, et näiteks tema leeritundi jälgi palju rohkem inimesi, kui kes on sinna registreerunud või ennast kirja pannud. Et see on üks selline mõttekoht, et seda praegusel hetkel on veel vara kommenteerida, aga võib-olla see on nagu üks koht, kus saaks anda sellist tuge sellise võimekuse kasvatamiseks. Siis peaks äkki kirikurahvale ka? Tõid jagama, no see tähendab, see on muidugi see koht, et jah, et kui arvutit ei ole, et kuidas sa seda vaatad, eks ole, jah, vanemad inimesed näiteks jah, noh, tähendab vanemate inimestega seal kindlasti võib-olla veidikene problemaatilisem, kuigi noh, ma arvan, et siin ei tasuks ka nagu ealiselt öelda, et need vanemad inimesed Ta ei vaata ja ainult nooremad inimesed vaatavad, aga siin kindlasti on selline selline vanuseline koht. Aga kui arvuti on, aga midagi sealt nii-öelda kirikust üle ei kanta, siis sellest arvutused on ka ausalt öeldes vähe kasu. Et kõigepealt peaks olema see nii-öelda see võimekus seda programmi edastada. Ja siin on kindlasti üks oluline mõttekoht kõikidele sellistele kirikutele, usuorganisatsioonidele, kes ei ole varemalt seda nii-öelda voogedastust interneti võimalusi kasutanud. On ju palju kogudusi, kes, kelle jaoks on see ka tänasel päeval täiesti loomulik tegevus olnud ka ennem ennem eriolukorda. Aga et kui see eriolukord lõpeb ja kui inimesed on hakanud neid jälgima, et nad siis seda võimalust ei kaotaks, tähendab, et ei juhtuks sedasama asja, mis 90.-te aastate alguses, kui inimesi tuli väga palju, aga siis tekkis. Aga edasi tähendab, kuidas nad koguduse juurde jäävad, kuidas nad ennast nii-öelda selle kogukonnaga seovad, et ma arvan, et see on üks suur väljakutse, et kui see eriolukord on läbi, tavalised jumalateenistused algavad, aga osad inimesed vaataksid ikka hea meelega Boog, jumalateenistusi, internetiülekandeid ja nii edasi. Et kuidas see üleminek läheb, et ma arvan, et see on üks selline suur tehnoloogiline väljakutse kõikidele usuorganisatsioonidele. Selline usu Tiigrihüppe. Milline on tasakaal selle usuvabaduse ja ja siis teiste võimalike piirangute vahel, et ma võiks öelda, et ma tahan kirikusse ja mul on õigus minna ju pühapäeval-pühakotta jumalat teenima. Ja, ja nüüd ei ole seda teenistust ei lubata kokku saada, et kas, kas ikkagi see pole selline usuvabaduse piiramine ja millega see on seal rahvatervisega põhjendatud? Eks ole jah, see on rahvatervisega põhjendatud ja tähendab selles mõttes, et kui me räägime nendest piirangutest, siis usuvabaduse teostamisele võib seada piiranguid ja see ei ole mingisugune Eesti vabariigi väljamõeldis, tähendab Eesti vabariigi põhiseadus ütleb ju ka, et igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Et see tervisemoment see jookseb läbi või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, see jookseb läbi ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktist ja nii edasi, tähendab see tervisekaitse on üks selline argument, millega võib seada teostamisele piiranguid ja see tähendabki seda, et me ei pea üheskoos jumalateenistusi. Aga see ja see ei ole. Võib-olla üks oluline moment on see, et see ei ole seotud mitte ühegi konkreetse usurühmaga. Tähendab, me ei ütle, et luterlastel on jumalateenistused keelatud, aga patistidele on lubatud. Ei, tähendab, see puudutab kõiki. Ja selle eesmärk on selline üldine rahva tervise kaitse. Et ja, ja loomulikult seesama, mis kordub ka erinevates dokumentides, on see, et selleks peab olema seaduslik alus ja noh, rahva tervis on üks selline, mis selle alus annab, et me, meil on võimalik seda piirata, et see ei ole mitte kellelegi. Uitmõte ühelt poolt ja teiselt poolt seda ei tehta niisama. Et ma arvan, et see ei ole mitte üheski riigis. Nüüd lihtsalt niisama keelame ära. Ei, tähendab seal on just nimelt kui seal on viiruse, kui seal on seal terviseprobleem, siis seatakse teatud piirangud selleks, et see haigus ei leviks. Ja see ei ole selles mõttes ka nagu ainulaadne. Et kui me räägime siin õigeusu ülestõusmispühadest on püha tule süütamine, hauakirikus siis praegu on see välja otsitud ette ajaloos on olnud ükskord, kui püha haua kiriku uksed on pitseeritud olnud, see oli, kui ma ei eksi. 14. sajandil must katk levis, kui ma ütlen, et see oli 1345, siis ma võib-olla eksin. Aga, aga ühel aastal see oli just nimelt seetõttu, et must katk levisid kiriku uksed olid kinni. Praegu see püha tule süütamine Jeruusalemmas noh, seal on see olnud, see arutelu kogudust ei ole, on ainult preestrit, et see viia nagu võimalikult väikseks. See oht, et keegi nakatub, sest see võib olla küll dogmaatilised valed. Kirikus võiks viirus levida, vaimulikult haigust ei saa ja kirikust haigust ei saa. Aga paku nendele viirustele ja muudele nähtustele on usutraditsioonide dogmad sellised, mis eriti korda ei lähe. Aitäh tulemast täna saatesse. Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo ringraja, aitäh. Tänaseks ongi kõik veel kord head esimest ülestõusmispüha vana kalendri järgijatele ja kuulmiseni taas tuleval pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit, kui jumal lubab ja ame, elame. Rahulikku õhtut soovib saatejuht Meelis Süld.