Tere õhtust, Te, kuulate filmi peegli saadet, mida täna juhib Tiina Kruus. Ja täna tuleb meil juttu ühest väga põnevast uuest dokumentaalfilmist, mille nimi on Afganistani armid ja selle filmirežissöör-operaator Ivar Heinmaa stsenarist, toimetaja Margit Kilumets on minu külalisteks stuudiosse. Kõigepealt tahaks, poisid on väga lihtsa küsimuse, millest see film räägib? Film räägib tegelikult sõja läbi kannatanud inimestest, täpsemalt siis afganistani sõja läbi kannatanud ja see kannatus on selles mõttes lai mõistet. Meie filmis on küll üks mees, kes on füüsiliselt, et selles sõjas nii-öelda ohvri toonud või ohvri andnud. Aga kõik need 1500 meest, kes Eestimaalt, et sinna sõtta läksid on mingil moel, ma arvan, vaimselt või hingeliselt väga palju kannatanud. Ja siis me Ivariga valisime välja kaks nendest ja, ja ma loodan väga, et see, mida nad on pidanud üle elama, mida nad sellest sõjast õppinud, kuidas nad on oma eluga pärast seda seda toime tulnud, et see selles filmis ka kajastub? Ivar, kust ja kellelt tuli selle filmi idee Ja filmi idee tuli sellest, et esimest korda ma käisin Afganistanis 94. aastal Soome televisioon, ülesanded ja vaadates mägesid, tanki, vrakke inimesi, seda värvikultuuride erinevust, tekkis mul mõte, et kunagi oleks jube kihvt sellest film teha. Ütleme läbi nende eesti kuttide silmade, kes seal sõjas ajal Nõukogude Liidu nii-öelda värvides sõdisid ja mida nad mõtlesid, et mis, mis tundega neid inimesi tapsid kõike seda vaadata ja ma olen seda mõtet endas kandnud, ütleme nüüd 10 aastat juba. Et iga kord, kui ma Afganistanis kindral, olen mõelnud, et nüüd oleks jube jube tore see film ära teha. Aga laisk, nagu ma olen, ma olen seda alati edasi lükanud. Ja nüüd õnneks Riina sillas leidus, et kes pani selle asja käima, ütles, et okei, et nüüd põhimõttelised rahad on olemas, et teeme ära. Ja noh, tal Omargitele sai seal ära tehtud. See on nagu selline meie põlvkonna teema, et keskeltläbi 40 aastased inimesed, nagu me oleme, et me kõik mäletame seda, kuidas naabripoisi pärast, peigmehe pärast, poja pärast, venna pärast, kuidas muretseti siis endal kaheksakümnendatel, et kes sinna sõtta sattus, see oli ikka nii-öelda märgiga mees või kadunud mees. Kas sa aastal 2005 teha filmi Afganistani sõjast, mis kestis aastatel 1979 kuni 89, oli õige aeg, Ivar, viitasin juba sellele tegelikult idee oli juba ammu olemas, aga ei saanud päris kohe teoks, kas selle filmi valmis saamisega venitamine tuli teie arvates loole kasuks või kahjuks? Ma arvan, et mõnes mõttes on see õige aeg, et ütleme, vanem põlvkond mäletab kindlasti Afganistani sõda, aga ma vaatan näiteks enda õelaste pealt, kes on, ütleme, 12, kolmeteistaastased. Neile peab juba selgitama, et miks Eestis sõdis, et mis asi Nõukogude liit oli ja mida meie sõdurit või meie poisid tegid 4000 kilomeetrit kodust. Ma olen mõnes mõttes ta, nagu taastab need endised situatsioonid kõik ja paneb inimesed mõtlema. Ja minu arvates on üsna tähtis faktor ka praegu ikka veel kestev Iraagi sõda sest täpselt samamoodi lähevad sinna Eesti poisid nüüd küll vabatahtlikuna, aga tulevad tagasi ikkagi mitte enam nendesamade inimestena, kes nad sinna sõtta kunagi on sattunud, nii et, et noh, see noorem põlvkond, kes Afganistani sõda ei mäleta, ilmselt ta tõmbab ikkagi mingi paralleeli sellesama Iraagi sõjaga. Nagu filmis Aivar Simson natuke meenutab asju, et võrdleb nende nende sõjakäiku täpselt nagu meie poistele Iraagis praegu. Et see mõjub samamoodi, kuigi ta ütleb muidugi see, et, et praegu on see vahet, et poisid saavad pärast ütleme, psühholoogilist abi, et neil ei olnud mitte midagi peale viinapudeli, niiet. Kui palju Afganistani teema on Eesti meedias eesti kunstis Eesti filmi eesti teatris kajastamist leidnud, kui tihti inimesed ja eriti loovinimesed selle peale mõtlevad, olid teil mingid materjalid, millele toetuda sõda ja, või, või millisele kohale defilm selles kogu afganistani kajastuses asetub? Praktiliselt mitte midagi nii palju, kui kui ma olen suutnud jälgida. Jah, aga, aga kõige värskem märk on muidugi Merle karusoo lavastus, mis jõudis ekraanile nüüd küll veidi varem kui meie film. Aga põhimõtteliselt on tehtud täpselt selle sama aasta jooksul ja, ja noh ka veteranide mälestuste põhjal, nii nagu meie filmgi, nii et mingi põhjus, miks see asi sealt aegade tolmust välja kaevatakse, just nüüd peab kuskil õhus hõljuma, ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, aga seda, et afganistani sõja veteran on olnud kõik need 20 aastat selline noh, teistmoodi inimene Eesti ühiskonnas, seda ma olen küll jõulud, et kui keegi on vägivaldne, kui keegi joob, kui keegi peksab naist, siis öeldakse, aga mida sa tahad temast saada? Don Afganistanis käinud? Ja väga sageli näiteks Alar Siku puhul meie kuulsa mägironija puhul on seda rõhutatud, tema jõudis tippu sellepärast, et tal oli afganistani sõja karastus ja noh, ma ei tea, mida ta ise sellest asjast arvab, aga, aga ütleme nii, et sellel sõjal on, on nii pluss kui, kui miinusmärk, kui, kui inimene on seal käinud ja kui temast räägitakse. Aga kunstis ja kirjanduses ja praktiliselt mitte. Teleskoop mulle tuleks ettegi, et keegi nagu kaameraga seal kelnerit filmimas selles mõttes võtnud päris huvitav teema alla, ütleme tavalisel inimesel vaadata, milline Afganistan väljad. Milline on teie isiklik suhe Afganistani sõtta, kas teie jaoks on see jäänud puhtalt nagu telekast nähtud üle kannetaks lugudeks ajalehes või on teil mingi isiklikum suhe sellesse? No ma olen Afganistanis kokku 10 korda käinud, et esimene kord, nagu öeldud, juba 94. aastal peale selle ütleme, vahelduva eduga kuskil ütleme, 15 aasta jooksul. Aga ma mäletan seda, et, et kui ma ise sõjaväkke läksin, suvalise oht kogu aeg olemas, et Afganistani sattuda, aga samas, samas ega ma seda eriti kartuma mõtlesin, sama oleks jõle kihvt ära käia seal, et käid ära, lähed oma silmaga, et pärast rääkida nagu käisid ka ära, et see ikkagi nagu need, kes seal tulnud olid, neil on ikkagi natukese kõva mehe nagu maine juurest ka sõjas käinud. Aga noh, siis seekord ei antud nagu sattuda sinnani, et. See suhtumine meenutab üsna palju filmis kõlavat Aivar Simsoni suhtelist, kes arvas, et jumalast lahe, käin ära ja täpselt korralikult, täpselt nii arvates ka tema filmis. Aga Margit. No selles mõttes olen ma sellesse sõtta tõesti suhtunud suhteliselt isiklikult kogu aeg, et minu tutvusringkonnas on päris palju mehi ja seal selles sõjas käinud ja kes on selle sõja läbi ikkagi noh, vaimselt ütleme nii, ei ole nad enam needsamad inimesed. Ja pärast oleme alati mõelnud, et võidelda täiesti anonüümse riigi eest võidelda punalipu all, mis sulle mitte midagi ei tähenda, jäta oma närvid sinna sõtta, et küll see on ikka nõme. Aga samas nüüd kui me Afganistanis ära käisime, siis Mul tekkis väga isiklik suhe sellesse rahvasse, sest nii palju jalutavaid inimesi, nii palju vigaseid inimesi kui selles riigis ma ei ole mitte kunagi oma elu jooksul läinud. Ja mul hakkas ikka ikka hunnitult kahju sellest, et nad on. Nad on 20 aastat praktiliselt sõdinud ja mulle tundub, et nad sõdivat 200 aastat veel, sest nüüd ei suuda nad enam omavahel ära leppida. Praegu nagu seal öeldud on, et seal on kuskil 10 miljonit miini veel maha kaevatud, nii et iga iga päev seal keegi astub miini otsa. Haiged on inimesi täis ja eriti muidugi lastest ütlevad kes käivad varemete vahel mängimas, põmme kas jalad ära või käsisilm. Need kaastunne on nagu, nagu valdav tunne, kui sa selles riigis oled ära käinud, mitte see, et, et noh, kuradi mustad tapsid eesti poisse, eks ole, aga neil neil ei olnud nagu ka mingit valikuvõimalust, kui lihtsalt oma vabaduse eest seista. Ja samas hästi-hästi toredad inimesed, ma ütlen, ühelgi maal pole veel peaaegu noh, mitte võib-olla kõige õigem võrdlus, aga pole nii kerge filmidega kui Afganistanis tegelikult. Et minu meelest meil selle aja jooksul pole kunagi ühtegi korda, kus kehitaks näiteks tra filmi või kao minema kiviga, nii et aga noh, naabrist Pakistanist seal kividega vastast selg, hoogne, selg paugub nüüd. No filmi vaadates küll mõne kaadri puhul oli tunne, et see lõpeb ära sellise koha peal, et jäi mulje, et see, keda filmiti, on hakanud suhteliselt ähvardavate sammudega lähenema. Aga see oli siis lihtsalt vaata mulje, et. Ja nad on lihtsalt nagu suured lapsed, eks ole, nad on nii meeletult uudishimulikud ja nad tahavad, et neid filmitakse ja siis, kui sa filmid, naabrimees natuke kauem, eks ole, siis tuleb teine kõrvalt ütleb, et filmi mind ja maitse meie vapustavat sööki, mida nad seal tolmu sees on keetnud maas ja nüüd et, et selles mõttes tahad metsikult suhelda ja metsikult jääda pildile kaamera ette ja fotokaamera ette, nii et noh, see, kui teda nagu tähelepanuga ei postita, siis, siis see on pigem nagu vaenulikkuse avaldus nende meelest jah. Milline oli seda filmi tehes teie eesmärk, mida te tahate laadal öelda? Noh, võiks ju pikalt filosofeerida, et Vietnami sõjast on filme tehtud päevani välja ja kõik nad tahavad vaatajale ütelda, et miks peab sõdima ja mida sõda meestega teeb ja tegelikult ka nende meeste naistega ja lastega ja, ja, ja kõigi sugulastega, eks ole. Aga, aga selle filmi eesmärk. Ma leian nüüd pärast seda, kui me nende kahe poisiga seal uuesti ära käisime, on natukene konkreetsem, et, et mul on ikkagi tekkinud veendumus, et see asi on võimalik ära lõpetada. Nad tulid sõjast tagasi, nad ei saanud oma asjadest tegelikult mitte kellegagi rääkida rahus oma naisele, ikka sellest sõjast patrad, eks ole, no räägid, kuu räägid, aga tegelikult ta ei mõista sind, eks. Jah. Aga nüüd me vaatasime selle seal käimise ajal, kuidas omavahel siis Leenu ja Simm, kuidas nad tegelesid psühhoteraapiaga hommikust õhtuni, Nad rääkisid, nad meenutasid kõige jubedamaid, kõige vastikumaid asju. Nad ei häbenenud, nad mõistsid 11 hästi poolelt sõnalt, eks ju. Kuigi nad on väga erinevad inimesed, üks on tõsine Eesti, selline talumees, eks, ja teine on siis loominguline inimene nii. Sellistes plussidest ja miinustest nagu, nagu sa seda tahad näha, eks ole. Jah, jah, ja sõjas käimise vahe ka, eks ole, siis seeläbi 10 aastat ja nad leidsid mind meeletult ühise keele, nad elasid ühes toas ja nad olid tõeliselt, et ma ei saa öelda, et sõbrad, aga nad olid semud, nad olid võitluskaaslased ja ma usun neid, kui nad ütlevad, et nad on lahti saanud oma painajatesti oma jubedatest unenägudest, sest nagu seal filmis kivist Leino ütles, et mulle tundus, et miks nad on kogu aeg nii tihedate nägudega nad afgaanid, aga kuidas nad saidki olla rõõmsad, kui me vaatasime neid ainult läbi sihiku see sim ja, ja et tegelikult nad läksid sinna selleks, et teha nende inimestega rahu ja teha endaga ka rahu. Mul loomulikult me ei saa kõiki 1000 vitsad veterani sinna vedada, et nad, et nad saaksid nagu selle sõjaga lõpparve teha. Aga võib-olla selle filmi vaatamine ja nende meeste mõtete kuulamine, kaasa mõtlemine, võib-olla see aitab neid teisi mehi ka, kes näiteks praegu Iraagist tulevad. Et see on nagu, nagu minu arvates selle filmi kõige tõsisemate No ütleme tavalisele vaatajale ka, et, et võib-olla peale seda filmi vaatamist või, või selle ajal ütleme, tunduvad enda enda igapäevased mured natuke tühisema. Näiteks kõiki Leino igapäevane võitlus on ju kõik jalgade alla panek, kõik, kõik muu elu on ju. Te olete, et kui sul on mingi mingi väike asi siin hakkab nagu vastu minema, on ju, et siis tunduvad enda probleemid on õudselt suur. Aga kui sa vaatad selle filmi ära, siis on kukepea, et ei olegi tegelikult midagi väga hullu. Et kõik on suhteline. Milline kogemus teile oli selles suhtes, et Margit ei ole olnud vist väga palju seotud tõsielufilmiga enne ja kas Ivar on üldse ennast proovinud režissöörina? Režissöörina on see minu debüüt küll jah, et, aga, aga ma olen teinud Soomastele siin noh, ütleme kellelegi 100 tunnist dokumentaalfilmi filminud. Nii et ega ta selles mõttes väga raske ei olnud, kuna ütleme tavalises võtte käigus operaatoritöö, sul on kõik samamoodi teada ka, et ütleme, kusjuures need kaadrid tulevad, mis oma ülesvõtted pärast see kokku monteerida, nii et ega ta noh, minu töökoha peal küll väga keeruline ei olnud. Päris nii-öelda ametlikust režissööriste puudust ei tundnud. Absoluutselt mitte, aga ma tunnen seda, ütleme, kui ma teen ka soomlastega tunnelit. Aga minu puhul on, on see võib-olla lihtsalt mingi kokkuvõtte sellest ajakirjaniku tööst, et kui ma loen teiste ajakirjanike intervjuusid, kes on olnud 15 20 aastat ajakirjanikud, siis lõpuks nad ikka jõuavad selleni, et tahaks teha dokumentaalfilmi mingist teemast, mis on sind elu jooksul kummitama jäänud ja millest sa tahaksid natuke põhjalikumalt süveneda, sellele natuke rohkem aega pühendada kui üks lugu ajakirjas või mingi mingi seeria ajalehtedes, eks ju, ja ja nüüd me oleme selle filmiga tegelikult aasta aega tegelenud ja nende meestega ka. Et ega palju sügavamale vist ei anna enam minna. Et selles mõttes kas filmi stsenaristi või toimetajad seal on ikkagi mingil määral on see ikkagi ajakirjaniku töö ka, et ma ei leia, et see oleks nii väga teistmoodi. Kuna Ivar valdab kaamerat perfektselt, siis, siis mul ei olnud vaja nagu sinna vahele väga sorkida, et et see, mis minu rida oli, oli nende meeste muukimine ja õigetele radadele suunamine, et nad ennast turvaliselt tunneksid, eks ju. Et et noh, selles mõttes ei olnud selles midagi väga sellist vapustavalt keerulist. Miks filmi jõudsid just need mehed ja kas teil oli valida rohkemate kandidaatide hulgast? Absoluutselt meil oli ka 10 meest sihikul ja mõned olid neist sellised, keda kaamera ei armasta, ehk siis et kes kaamera ees ei, ei soostu rääkima, lähevad krampi ja, ja ühesõnaga, kes muutuvad lihtsalt siis, kui kaamera käima läheb. Totaalselt oli selliseid mehi, kes ütlesid kohe, et nemad sellest sõjast üldse ühtegi sõna ei räägi, oli selliseid mehi, kes ütlesid, et kogu see selle afganistani, sõja õuduse ja jubedusi kirjeldamine on jama, et seda pole olnud. Et tegelikult oli see sõda üks mäng ja nali ja nad pole oma elus ennast nii hästi tundnud kui nendel sõjaväeaastatel. Nii et suhtumisi oli tohutult erinevaid, aga meid nagu Ivariga selle paari puhul vaimustas just nende erinevus. See sõda oli üks aga, aga neil olite täiesti erinevad elud ennem seda näinud täiesti erinevad elud pärast seda. Ja nad on oma karakteritelt totaalselt erinevad ja samas olla samad armid, eks ole, samasugused. Nii et selles mõttes oli, oli, oli nagu see vahva paar. Vaja läinud, ma mäletan juba sellest ajast, kui ma ETV-s töötasin, see oli kuskil 80. aasta lõpp, me tegime kodukandi lugusid. Ja me sattusime Puurmanile, oli kevadine aeg ja siis äkki öeldi, et nüüd on üks poiss tulnud Afganistanist miini otsa astunud ja see oli natuke aega peale seda, kui ta oli Peterburi siinse Leningradi haiglast koju saanud. Ja siis me käisime, tegime temast mingi looma, eriti ei mäleta küll, mida ta seal rääkis. Ma mäletan, talu õues olime ja siis jäi mulle see kuidagi nagu, nagu ajusoppi jäi seisma. Ja peale seda, kui ma olen Afganistanis ägema, mõtlesin jõle kihvt, kui tema ütleks selle loo ja ütleme, Leino oleks seal mingi tegelane. Aga noh, nii see venis, venis, venis, kuni lõpuks film ära tehtud. Ja eks nad pidid ikka olema nõus kaasa tulema ka, et ma sul üks tingimus, et ma, ma ei ole sugugi kindel, et kõik sajaprotsendiliselt, kellele me selle ettepaneku oleksime teinud, oleks nõustunud tagasi tulema, sest mingil määral on see ikka saatuse normine. Et ükskord oled sealt eluga välja tulnud ja et lähed teist korda veel, nii et. Mis selle filmi tegemise juures oli kõige raskem? No üks üks raske etapp oli, ma ütlen, enda koha pealt oli oli see, et kui jutuks tuli, et võiks sinna sõita ja siis kõik hakkasid küsima, et aga kuidas seal on ikka praegu ja mõtlesin täiesti rahulikult võib sõita, et mingit ohtu pole. Aga ma mõtlesin seda, et osalt on see ka nii, et ma võtan nagu nende kolme inimese eest vastutuse enda peale. Mina olen seal ütleme ainukesena hiljuti käinud ja väidan, et kõik, kõik toimib, on ja kõik on korras. Aga kui äkki juhtub midagi ütlema, et sa oled vaeses kohas, tuleb mingi pommilaks või enesetaputerroristid, ründab seal või midagi juhtub, onju, noh, nagu pasa, kartsin kõige rohkem, et pärast mingid õudsad jamad sellest. Ja mina kartsin naiste pärast ja emade pärast sellepärast et nad on küllalt muretsenud oma elus ja ega ei saaks öelda, et et kõik seal nende poiste kodudes väga vaimustatud olid selle filmi tegemise ideest, sellepärast et üks nendest naistest ütles ka, et tiriti luukere kapist välja, aga mina pean sellega pärast edasi elama. Et põhimõtteliselt nende mälestuste ülestõstmine ja, ja, ja noh, nii vabalt selle asja uuesti taaselustamine kui Afganistani tagasi sõita, et see on ikkagi paras risk. Et ma ausalt öeldes konsulteerisin päris mitme psühholoogiga ja küsisin, et kas me tohime seda teha, et need on täismehed ja nad võtavad ise vastutuse ja rääkisime poistele ka, et, et, et kui te sinna satute, te võite reageerida äärmiselt erinevalt. Et ütleme nii, et üldine vastus oli, see saab tegelikult teha ainult head ja õnneks tegigi. Aga kui oleks teinud halba? Mehed räägivad filmis. Eriti üks neist väga avameelselt ja kohati võib-olla Eesti vaatajaks, isegi ehmatavalt kui palju oli seda materjali meeste olid sunnitud ühel või teisel põhjusel välja Etna. Ja mille pärast ei mäletanud üldse midagi välja. Ütleme, et selleks, et kõik ei mahtunud ära, aga mitte mingit mingit sisemist tsensuuri meil nagu eriti peale ei olnud, et ikkagi see, mis kutid rääkisid, see tuleb seal filmis esile ka. Et me ei hakka, ma ei hakanud seda nagu mingi mingeid sõnu välja lõikama või mingit tekstiosa, et on äkki liiga julm või midagi. Või suhtumist, mille pärast mina natuke muretsesin, aga, aga Ivar on selline otsekohene mees ja tema ütles, et kui nii on. Jah, ja seal sõjafilm ütleme sõja dokumentaalfilm, et seal pole asja mõtet ilustada, läbi lillede rääkida, et tegelikult mõtlevad küll teistmoodi, aga vaatajale parem olla, siis paneme natuke selle teksti ümber. Et sa kõik need enda mõtted ja nende enda ütlused. Jah, ja kui Simmi sellist suhtumist kirjeldada, siis ta oligi natuke pettunud selles Merle karusoo lavastuses, et seal oli nagu tema teksti kasutatud küll näitleja suu läbi, aga et nede intonatsioonide rõhud ja kõik see, mis lavale jõudis, et see ei olnud enam tema, eks ta muidugi oleks pidanud sellega arvestama. Aga, aga nüüd ma ütlesin talle. Kui sa tuled kinno, siis sa näed ennast ja seda, mida sa sajaprotsendiliselt meile kaamera, sa oled rääkinud, et võib-olla see ei meeldigi sulle kõik nii väga, sest nad ei ole filmi näinud, kumbki valmis filmi. Aga noh, seal oli algusest peale teada olnud, et ega tagasi võtta enam midagi ei saa. Et see, mida sa oled ikkagi niimoodi öelnud, et et see on nagu nii-öelda meie kätes, et me loodame, et me pole ainult kuritarvitanud. Aga võttetajaleid? Kõigil neil kordagi sellist olukorda, et kuule, et ma praegu natuke väljendasin ennast kõige vabalt, et kas kerist edasi natuke. Ja üks asi oli üks, üks asi, mida ma ei saa öelda, millest Simson ei tahtnud rääkida ja ma küll keelitasin teda. Ja siis ta rääkis, aga ta küsis Ivari käest, et ega sul kaamera ei käi. Nii et põhimõtteliselt ütleme, et see oli üks episood sõjast, mida talle ei meeldi, meenutada, et seda me tõesti nagu üles ei võtnud ja seda me ei kasutanud ka. Ma arvan, et sellest oleks oleks tulnud suur jama, kui ta seda kinoekraanil Aga seal oli ka võib-olla ainuke, ütleme rohkem kummaline. No kui ma õieti mäletan, siis ühest teemast ei ole filmis kas peaaegu üldse juttu või on väga mööda libisevad, see on tapmine. Kas on teadlikult nii või mehed ise intervjuudes vältisid seda teemat. Seda me küsisime nende käest küll, no ikka mäletan Afganistanis üks õhtu, ma võtsin natuke napsu ja siis siis tuli jutuks, et noh, et kui palju keegi inimesi on tapnud, oli maha lastud, on nii nagu noh. Ma ise seda tean, aga kuna kutid elatanud kaamerast sellest rääkida, et siis pole mõtet reit Jah, ja Simson filmi alguses natuke räägib ja meile tundus, et sellest nagu piisab ka et ta nagu ei aja tagasi. Et seal pole mõtet küsida, nagu 10 korda maha lasid ja kuidas? Kas oli veel mingeid teemasid, mida nad ei tahtnud puudutada? Rohkem ei olnud. Mulle küll ette ei tule. Natukene, et ütleme niimoodi, et, et me ei tahtnud nagu väga sellesse nende praegustesse pereeludesse sukelduda. Et see on nagu filmis, taotluslik, ma tean, et inimesed võib-olla tahaksid väga, et naised kaasa räägiksid ja intervjuusid annaksid, et kuidas on elada koos afganistani sõjaveteraniga ja aga, aga meile tundus, et see nagu kohatu jah, ja Leino laine on üldse nii vaikne inimene, et isegi kui me istume niisama üle laua ilma kaamerata, siis ta ütleb täpselt ühe sõnatunnis, et tema intervjueerimine oleks olnud noh, praktiliselt võimatu. Ja nüüd nad on hästi episoodiliselt näidatud, et nad on olemas ja nad elavad nende meestega on nende kõrval olnud juba hea mitu aastat ja loodetavasti jäävad sinna, aga et, et me ütleme niimoodi, et me ei torkinud neid, et ma olen väga tänulik, et nad lubasid meid oma kodudesse filmima ja et me tohtisime filmida neid ja nende lapsi ja nende igapäevast elu, aga me nagu sõnadesse ei, ei rüütanud meid. Te kardate seda, et filmi vaadanud vaata et võivad teid süüdistada selles, et Te ei ole filmitegemisse kaasanud. Ta on noh, ütleme kas sõjaajaloolasi või niisugust meheliku militaarset vaatenurk asjale, et kes oleks ikka rääkinud täpselt, kuidas sõda ikka käis ja mis seal kõik oli, ütleme mingi lahingutehnika, mis iganes, ütleme niisuguste oli, on just nimelt nisust mehelik militaarset poolt. Ma arvan, et see oleks ikkagi kallutanud seda saate, ütleme teemat natuke kõrvale, et, et see on ikkagi lugu kahest eesti mehest, kes eriaastal selliseid Afganistanis ja meil see mõte korraks käisid võtta, võtaks mingi ajaloolase, aga ütleme noh, nagu näiteks filmi vaatamiskavasse oleks hüpanud õudselt ära äkki sealt filmist, kui tuleb mingi mingit ataki kaameraid, kes köhib see paar sõna räägib mingist nagu üld üldsõnaliselt Nõukogude liidu sõjalistest saavutustest Afganistanis on ju, et, et see oleks jäänud natukene nagu, nagu kõrvale sealt. Ja ma usun, samas Simsele jätab jällegi päris hästi ära, et, et mis seal siis nagu toimus, on, et kõik kõik need hashisse tõmbamised ja röövimised ja mahalaskmised. Et ma ei, ma ei tea, palju seal oleks juurde andnud, kui oleks mingi ajaloolane saanud. Ja me arutasime, jah, näiteks mina, kui ma nende psühholoogidega nõu pidasid meeste vaimse tervise osas, siis me mõtlesime ka seda, et äkki peaks võtma mingi eksperdi, kes räägib sellest, mis asi on posttraumaatiline sündroom, et kui sa elad selle sõja mälestusega 10 või 15 aastat, tegelikult sellest lahti ei saa, et kuidas see sinu iga päev, sest elu mõjutab ja mis sinuga sinu peaga ja hingega teeb. Aga siis mulle tundus, et need igasugused eksperdid, kes sinna ilmuvad, niimoodi tiiter all ja et see lõhub seda intiimsust. Et see lõhub seda, et see film on minu meelest ikkagi natuke nende meeste päevik. Et arvad küll ekraanil vaheldumisi ja räägivad ütleme sest enne seda sõda ja sõja ajal ja praegu nüüd, et kui, kui siin oleks äkki ilmunud mingi Roomet Kiudsoo või kest endile sõjakomissar oli, keda me isegi tõesti noh, me kaalusime ja et, et siis oleks sellele filmile tulnud nagu mingi teine asi juurde. Teine dimensioon oleks hakanud mõtlema sellest, et kas see oli õiglane sõda või ei olnud ja siis need oleks pidanud hakkama rääkima, miks mingid mehed võeti sinna sõtta, miks teisi ei võetud, kui palju ära osteti, et, et see on nagu täiesti teise filmi teema, et ma loodan, et Eestis leidub inimene, kes kunagi selle filmiga ära teeb. No selles mõttes, et ega ei ole võimalik teha filmi, mis kõikidele meeldiks, nii et ma usun, et inimesed, kes selle filmi ära vaadanud, oleksid nad ise otsustavad, et kas see on hea või ei ole, nii et, aga noh, et sellist filmi on raske teha, jäetjatel, võtame sihiks selle, et teeme, kõikidele meeldib õudselt siis igalühel enda nägemust sellest kindlasti. No teie nägemusest lähtuvalt ilmselt ja, ja seda põhjendades on seal filmis suhteliselt vähe dokumentaalkaadrid päris sõjast, et kas oligi taotluslik või on niisugustele materjalidele lihtsalt väga raske ligi pääseda? Absoluutselt? Väga raske lähedale pääseda, film oli tegelikult meil valmis lõigatud juba aasta lõpuks, eelmise aasta lõpuks. Ja nüüd selle arhiivi kolme minuti saamine venis peaaegu pool aastat. Et näiteks ma olen vaadanud läbi hästi-hästi palju kassette, mis tulid nii Lätist, Venemaalt kui Soomest. Ja peab ütlema, et venelaste materjal on kõige nõrgem üldse, mis oli lätlaste omale üllatavalt hea ja soomlaste oma oli, oli ka päris päris korralik. Aga näiteks ma mõtlen, et kui ma oleks ise sõja ajal olnud seal, ütleme kasvõi päev otsa kaameraga maksnud siukseid pildi, et oleks selja peale kukkunud. Siin vaatad mingit jama, kassettide kaupa, täiesti amatööri mõtted, kõik need arhiiv, ütleme mis, mis meie filmis näha on, et see ongi nagu ütleme kogu moos, mis sellest on võimalik saada. Ütleme, paar kaadrit võib-olla kasutamata veel, jah, aga, aga see on ka kõik. Nii et see pole taotluslik, vaid lihtsalt väga vähe on seda pildina olemas. Afganistanis. Jah, ja ma arvan, et, et ega see poleks võib-olla palju enam juurde andnud, kui oleks veel neid laipu näidanud tulistamist, et ma arvan, et selle lühikese lõiguga tuleb inimestel juba ette, et mis sõda endast kujutab, onju, et milline laip välja näeb või haavata saanud või et paljudel on juurdunud, oleks, see on muidugi see asi. Keda te oma filmivaatajana näete, kellele see film võiks huvi pakkuda? Noh, me loodame, et keskmine Eesti inimene tuleb üle aegade jälle kinno ja vaatab Eesti dokumentaalfilmi eesti poistest ja, ja noh, mulle meeldib tegelikult öelda, et see film meie igapäevasest elust, et et need inimesed elavad tänase päevani meie kõrval ja mõned töötavad kellegagi koos ja, ja, ja kellelegi sõbra isa on afganistani sõja veteran, et, et noh, et, et nad ei ole mingid ufod ega sellised kujud aegade hämarusest, kellega sa kokku ei puutu, et tule kinno ja vaata, kuidas inimesed elavad ja mõtle elu üle järele ja ma arvan, et, et tõesti nagu Ivar ütles, et, et oma probleemid tunduvad siis sellel õhtul vähemalt suhteliselt tühised. Et see, kuidas on võimalik ilma jalgadeta olla rõõmsameelne ja teha oma igapäevaseid toimetusi ja künda põldu ja aidata oma ema ja, ja, ja olla tervem, kui, kui tõesti suur hulk eesti keskmisi külamehi. Leino oleks võinud vabalt haarata pudeli järele, sellepärast et kõik tema unistused absoluutselt purunesid, saada traktoristiks, saada autojuhiks. Ta sai küll endale väga vahva ja toreda naise, aga ma ei usu, et see kerge oli. Ma arvan, et ta tegi päris suuri pingutusi selleks, et endale ikkagi elukaaslane leida. Maja ehitamine jäi pooleli ja et, et minu meelest see on selline samastumise film. Et sa lähed ja vaatad, kuidas elavad inimesed sinu kõrval ja õpid seda hindama ja, ja sul on võib-olla õhtul, mille üle mõtelda, viriseda sellepärast kui kui ma ei tea, maa on üles kaevamata aias või mees pole jälle järjekordset elektrijuhet ära vahetanud, et maailmas on tunduvalt tunduvalt tähtsamaid asju kus seda filmi näha saab. Sõpruse kinos. 27.-st maist nädal aega õhtul veerand kaheksa. Aitäh teile, Ivar Heinmaa ja Margit Kilumets. Uue dokumentaalfilmi Afganistani armid autorid. Täna oli filmi peegli stuudios Tiina Kruus ja järgmine kord kuulate siin jälle Riina Sillaste. Head õhtut.