Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad, täna on meil juttu õigeusust. Neil päevil peaks ju Kreeta saarel toimuma üle 1000 aasta taas õigeusu ülemaailmne kirikukogu. Aga juba teame, et viis kirikut, muuhulgas Vene õigeusu kirik otsustasid sinodist kõrvale jääda. Tänases saates jätame küll kirikupoliitika pigem tagaplaanile ja vestleme hoopis õigeusu preestri Roland Tõnissoniga veidi usust endast kirikuelust Saaremaal, aga samuti tema muudest tegemistest. Tänase kirikuelu saatekülaline on Eesti apostliku õigeusu kiriku preester Roland Tõnisson ja sa oled siis vaimulik Saaremaal? Täpselt niimoodi seal mitte ainult vaimulik, vaid võib öelda, et sa oled ka kirjanik. No ausalt öeldes võib seda tõesti vist nüüd öelda, sest nii mõnigi asi on lülitada saadud ja ja ma arvan, et kui kaks, kui miski asi juhtub kaks korda, on see retsi diil, aga kui miski asi on juba 304. kord toimunud, siis külastamist juba harjumus ja neli raamatut on ilmunud. Võib-olla tõesti jah, kirek, viimane raamat, millest sa kirjutasid, puudutab siis ajaloolist isikut Ivan julma täpselt niimoodi, millest huvi Ivan Jorma suhtes? Kunagi noorena vaatasin selliseid filme nagu Aleksander Nevski ja Ivan Groznõi 40.-te aastate toodang ja, ja eks ma väikse lapsena sain aru, tegemist on nagu sellise noh, nii-öelda tellimustööga vaid sellise nagu pompöössus. Sellise propagandafilmil, aga ometigi need, et massistseenid, mis seal olid ja ütleme ka selline kiriklikus. Kiriklik pompöössus jättis siiski päris tugeva mulje. Ja noh, mis seal teha, inimene vaatab oma silmadega, kuulab oma kõrvadega ja kui mingi asi on niimoodi visuaalselt huvitavaks tehakse, siis jääb inimesele meelde. Aga ajalugu, see on mul ka lapsest saadik olnud selline suur huvi ja me oleme õnneks inimestena väga erinevad ja ma vaatan kadedusega nende inimeste peale, kes oskavad mängida pille või midagi muud, nende tuleb see loomulikult minul sõidule ma muude asjadega, nii et nii et, aga Ivan Julm jah, iseendast on muidugi ääretult selline värvikas persoon ja ajalugu juhivad meil ju tegelikult isikud isiksused, nii et nõukogude ajal räägiti meile küll ajaloolises teoorias, et et rahvamassid aga kõigepealt massaga juhtima. Nii et inimeste elulood, Nende biograafiate ääretult huvitav lugemismaterjal mulle siiamaania, võib-olla tuleb veel mõnest sellisest huvitavast isikust äkki mõni mõni kirjatükk, kuidas nüüd paned kokkuma preestriameti ja siis selle ajaloolase kire ja Ivan julma isiku? Sellele ei saagi väga nüüd niimoodi väga lühidalt vastata. Esiteks, vaimuliku ametis ei ole mul praegu nad küll aega enam eriti midagi kirjutada ja need asjad, mis on ilmunud sellel aastal need on kõik juba ammu valmis olnud ja nad on lihtsalt laagerdunud ja on selline tehniline protsess lõpule viidud. Aga ajalugu, mul on endal väga suur selline huvi ajalooliste kohtade vastu. Kui me aga räägime kirikutes, siis seal on muidugi omavahel seotud ka see, see koht millega ütleme, on jumalateenistused seotud olnud, näiteks meil Saaremaal on olemas Mustjala kirik kus on teeninud hilisem Soome piiskop Herman, Saaremaa mees kutsuti sinna Soomemaale piiskopiks, Soomes endaldanud, kedagi kedagi siin ametisse panna. Hermani enda maalitud ikoonid on seal veel kirikus olemas. Nii et minu jaoks on see koht väga, väga niimoodi huvitav ja kõnekas. Ja kui me räägime kirikuametist ja preestriametis, siis ei saa mitte kuidagi mööda sellest, et et kiriku sinodid, mis meil on kirikuelu juhtinud, siiamaani on toimunud ju mitmeid sadu aastaid tagasi. Ja kuigi nad on toimunud väga sellistes palju erinevamates oludes kui, kui tänapäeval, siis ometigi inimhing on ikka sama, mis ta oli. Siin ei ole mitte midagi muutunud. Kui me paneme koopainimesele selga teksapüksid ja, ja tuulejope ja nokamütsi, siis siis välja näeb ta samasugune nagu meie. Ja kui topib rääkima samamoodi nagu meie, siis ta käitub selliselt, et inimese hing ei ole muutunud kuidagi, seda on kirikus, nad teavad väga hästi et selles suhtes, nagu sild möödanikku ja tänapäeva vahel on täiesti olemas. Seda ei ole võimalik kuidagi eirata. Aga see Ivan julma teema, Ivan julma teema tuleb sinna väga hästi juurde, sellepärast et Ivan elas sellises ühiskonnas, mis oli kiriklikkusest läbi imbunud. Kas need alati just religioossest maailmanägemusest, küll aga kiriklikkusest ja Ivan Julm pidi väga palju vaeva nägema selleks, et taltsutada Ta ta ka kiriku omavahelisi tülisid. Ja tegelikult ka siis ta sattus sellesse aega, kus omavahel vaidlesid omavahel kiriku vaesusideaali pooldajad ja, ja siis rikaste koguduste või rikaste kloostrite apologeedid. Ivan julma, kas noorest peale piiskop Makarios, metropoliit makaarjas, tema esimesed nõuandjad olid vaimulikud. Nii et selles suhtes Ivan Julm, Ivan, kui ta elas oma maist elu, siis ta nägi ennast jumaliku ülesande kandjana. Ta teadis, et ta on siia sündinud jumala tahtest tagunud alati rõõmus selle üle, et ta pidi olema see, kes ta oli. Aga selle vastu mässata ei tulnud tal pähe praktiliselt kunagi. Küll võib-olla seal varases nooruses oli ta natukene seal õnnetu, et miks ta või samamoodi ringi joosta mööda ilma nagu teised temavanused. Aga sellele oma ülesandele ta siis allus ja ja seda ta üritas ellu viia, nähes ennast siis jumaliku tahte ellu viiana ja ka siis selle vastu mässajate karistamisena tsaari, jumala poolt seatud valitseja vastu mässamine oli jumalariigi enda vastu mässamine. Ja seda Ivan Julm ei võinud kuidagi sallida, sest tal oli selgeks tehtud, et kui tema oma riigis korda ei hoia siis annab ta sellest vastust issanda ees. Kui me räägime kirikuelust Saaremaal, siis seal on tugevad luterlikud kogudused, seal on ka tugevad vabakogudused. Missugune on õigeusu kiriku kandepind Saaremaal, Roland Tõnisson? Õigeusu kirik, kui on olnud päris tugevasti kohal seal juba tõesti 19. sajandi keskpaigast ja see, mismoodi õigus ka Eestimaale tuli, see on nagu huvitav peatükk meie kiriku ja rahva rahvaloos. Õigeusu kirikud on tänapäeval tõesti jah, natukene kohtud on jäänud vähekene tagasihoidlikumaks. Nad on kujundanud kindlasti seda tänapäeva, milles Saaremaa tänapäeval elab. Õigeusu kirikukombestik on täiesti hoomatav, nähtav inimeste argielus tihtipeale et meie õigeusu kirikut elavad, jätkame oma elu, jätkame oma teenimist seal Saaremaal ja tunneme rõõmu sellest, et oleme üks osa ülemaailmsest õigeusu kirikukogukonnast õigeusu kirikust, apostliku kirikust ja ja sellisel moel me siis veeretab oma päevigi seal õhtusse ja alustame neid rõõmuga, et jälle uus ilus päevane antud. Aga Saaremaa õigeusu kogudused on enamasti eestikeelsed, nad on kõik eestikeelsed meie skita, ehk siis meie pisikene klooster on selline huvitav koht, kus on õdesid muidugi igalt poolt maailmast ja ja nende ema, kloostrigeen on kreeka keel, nii et seal palveteenistusi peetakse ka kreeka keeles, kui ei ole preestrit eestikeelset preester teenimas, aga meie meie kogudused on seal jah, eestikeelsed, kuulume Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku koguduste hulka. Saaremaal muidugi on põhjust vaadata neid õigeusu kirikuid ka kui arhitektuuri mälestusi, sellepärast et et need kirikud on ilusad, vanad ja üsna hästi säilinud ikkagi. See on tõsi jah, et ütleme, kui inimene tunneb huvi arhitektuuri vastu, siis on ta väga teretulnud ja ma usun, et näitame oma pühakodasid hea meelega. Muidugi on seal ka sellise tüüpprojekti järgi ehitatud nii-öelda kroonu kirikuid, neid leiab nii mandrilt kui saarelt selliseid, aga on ka selliseid täiesti omapäraseid, nagu näiteks meie Kuressaare Nikolai kirik või siis Tornimäe Tornimäe kirik. Üürikugi on väga sellise huvitava lahendusega väga selline suur maakirik. Nii et arhitektid on ka näinud vaeva. Ei ole olnud alati niimoodi, et on nagu sellise stampprojekti järgi midagi tehtud, kuigi paar sellist kirikut on ka veel meil Saaremaal olemas, aga isandat saab teenida ka kännu peale kivi otsas, nii et siin ei ole. Ütleme selline kaudilik lahendus ei pea olema alati kohadel. Aga sa oled ise olnud ka ju varem luteri kiriku vaimulik, see on tõsi, mispärast sa sellise kannapöörde tegid ja läksid õigeusku üle? Sellele küsimusele on alati väga keeruline vastata. Sellepärast et küsimus ei ole mitte see, et, et luteri kirikus oleks midagi sellist, mida mina ei oleks suutnud vastu võtta, vaid küsimus on ikkagi minu enda spirituaalsuses. Ja mulle on alati jätnud väga sügava mulje apostlikud isad ja ka õigeusu kirik, kuku kõrbeisad. Neid lugedes vaadates õigeusu kiriku liturgiat, oli mul alati nagu selline kibe tunne sellest, et ma olen kõigest eemal. Vaatan seda kõrvalt, aga, aga osa sellest ei saa. Jaa, võib rääkida õigeusu kirikusse, katoliku kirikusse, sellest, mismoodi ühel või teisel pool asjad tehakse, võib võtta mõnda sümboolikat üle, aga tegelikult sisuliselt jääb asi siiski ju poolikuks. Tead, ma ütleksin, et minu jaoks olid väga olulised just nimelt see sisekaemus, mid õigeusu kirik inimesele pakub inimese suhe jumalaga, kiriku suhe kristlastega ja Kristusega. See, mismoodi kirik vahendab jumalikku ja, ja taevast selles suhtes on õigeusu kirikus asjad, et väga konkreetselt ja kenasti paigas. Meil on kirik, mille on apostlid saanud Kristuselt. Meil on kirik, mille on, mis on usaldatud Jeesuse jüngritele, see on maailma laiali kantud. Mõnikord küsivad mu käest vennad teises kirikutes ka, et mis on teil midagi sellist, mis on, mis nagu eristaks meid, teid, meist ja ma olen ka alati väga suure probleemi ees, kui ma midagi nagu peaksin vastama sellisele küsimusele, sest tegelikult meie õigeusu kirikus on ju kõik see, mis on inimesele pääsemiseks alati olemas olnud. Evangeelium kui kui selle selgitamine kui salasused, Kristuse õpetus, ka kirikupärimuse traditsioon, mis oli ühe pühakirja mahtunud et tegelikult õigeusu kirikul ei ole olnud kunagi nagu sellist vajadust nagu hakata lagunema või, või jagunema või hakata ajama oma mingisugust teistsugust õpetust taga. Ühtepidi on see kiriku väga suur tugevus, erinevad arusaamad saavad kokku ja sageli on niimoodi, et piiskopid vaatavad üksteisele otsa, preestrit vaatavad üksteisele otsa. Ja kui midagi jääb arusaamatuks, siis me ütleme niimoodi, et loodame jumala armu peale. Ja ma arvan, et see on väga mõistlik, sest inimene oma väeti mõistusega ei suuda ära seletada kõike seda, mida me kohtame ükskord, kui me oleme siit maailmast läinud. Kui me kohtame elavat jumalat, kui me oleme oma hingega issanda ees, oleme uues olemises, mis on ülevalpool, sest seda maist me ei suuda seda kõike lahti seletada, ära ära selgitada. Ja selles mõttes on igasugused sellised vaidlused jumala olemuse üle mõttetud ja nad ei vii mitte kusagile kuivaid, ainult tülideni. On tõesti targem mõnikord istuda maha, õnnistada, ennast ristimärgiga öelda, et issandale oma tarkuses andnud asjadel niimoodi olla ja ja me keskendume siiski inimese olemusele sellele, mismoodi inimene issanda ees seisab. Mismoodi inimene Kristusete tuleb, selles suhtes on õigeusu ja katoliku kirikus just nimelt see piht inimese personaalne piht Kristuse ees äärmiselt oluline ja tähtis. See on kiriku üks saladus ja see on inimese üks väga oluline võimalus parandada oma suhet jumalaga mitte targutamisega, mitte sellega, et ta mõtleb välja mingisuguse uue teoloogia, mille suhtes võib isegi kasvõi viis kilo raamatuid kirjutada. Aga sellel kõigel on väga vähe väärtust. Kui inimene ei aseta ennast issanda ette. Nii nagu meile pühakirjas öeldakse, tulgu sinu riikia juhtuvusega minu sees juhtugusega minu mõistmises. Et selles suhtes õigeusu kirik tõesti erineb tänapäevasest läänekristlusest selles mõttes. Et võiks öelda niimoodi, et meil on vähem targutamist, rohkem palvet, rohkem usaldamist ennast jumala armu kätte kui et püüda nagu selgitada asju, mis inimesel on tegelikult täiesti mõistmatu, nagu kunagi üks inimene ütles, et et me püüame jumala olemust enda jaoks selgeks teha. Aga see on samamoodi nagu et väiksel lapsel on 10 arvutuspulka, aga ta üritaks nende 10 arvutuspulgaga ehk siis meie oma inimliku loomusega teha mingisuguseid meeletu tarid mat, aritmeetilise tehteid. Nii et selles suhtes jah, elame siin maailmas, nii nagu me elame, üritame jumalad selgitada, rääkides kui jumala, vihast või jumala armust. Aga see on meie väeti keel, meie väetid 10 arvutuspulka, millega me kuidagi suudame enda jaoks selgitada kõike seda vägevust ja nii-öelda kosmilist suurust kõige väelisust, mis peitub kolm ahnuses, mis meie maailma loonud ja mis meie maailma valitseb ja juhib. Hoolimata sellest, et me maa peal siin teeme igasuguseid trikke, nagu ütles üks inimene huvitavalt, et jumal armastab tõesti meid kõiki, aga tal on harva põhjust meie üle uhke olla. Võib-olla õigeusu kirikus on ka sellist müstilist poolt nagu rohkem, et mida rohkem vabakoguduste suunas liigume, seda rohkem tõesti seletatakse asju ja üritatakse siis argumenteerida. Aga õigeusu kirikus lähed sisse kirikusse kasvõi keset teenistust ja paned selle ühe küünlakesed, lahkud ja jumal kuuleb palvet. Väga õige jumal kuuleb iga palvet, mis on meie sees. Me ei pea kõike alati välja, ütleme oma sõnadega kuigi muidugi oma mõtete sõnadesse panemine teeb meile endalegi paljud asjad selgeks ja ja küllap jumal saab ilma meie palvetetagi läbi, aga palvetan tarvis meie enda jaoks, sest see on meie side jumalaga. Õigeusu kirikus on mõnikord võib-olla ütleme jutlus jäänud vaeslapse ossa. Ja võib-olla alati ei ole, ütleme jumala käsitlus, väga akadeemiline. Aga kas see peakski niimoodi olema? Noh, ma kujutan ette, et kui näiteks ütleme tänapäeval Christian-Johannes tuleks siia meie läänemaailma ja ja räägiks sellest, et parandage meelt, sest jumalariik on lähedal, siis pannakse ta võib-olla istuma, kusagile, pakutakse tass kohvi, öeldakse, et teil on väga huvitavad seisukohad, aga vabandage, millise ülikooli juures olete te dissertatsiooni kaitsnud sellel teemal ja kes oli teie oponent juhendaja ja, või et kuskohast olete. Milline kirjastus on avaldanud teie dissertatsiooni midagi sellist. Ja ma kardan, et Johannesel olekski nagu midagi sellistele inimestele öelda. Haka müstilisusest muidugi, jah, me oleme, me oleme siiski tunde tunde, inimesed, meile on antud tunded, meil antud meie emotsioonid selleks, et midagi tajuda. Inimesed, kes räägivad oma pöördumisest nad räägivad, et sellest, et nad tunnevad jumala kohalolekut on asju, mida on võimatu sõnadesse panna ja need inimesed ei suuda ka lõpuni kirjeldada seda, mismoodi nad on jumalad tunnetanud. Kui see pöördumine on nendega toimunud. Et selles suhtes jah, jumal on ligi ja tundkem ja, ja siis nautigem seda, see on küll selline väga kena arusaam inimesest meie õigeusu kirikus tõepoolest jumala ligi ja me laseme sellel olla ja tuleb ise jumala ligi arutamata, palju seal üle, et et mismoodi seal meie Ligi on jõudnud või tulnud. Fakt on see, et on olemas ja ta on saabunud ja meie võtame ta vastu. Millised tunduvad olevat praegu suhted siis Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku ja Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku vahel. Ja no siin praegu käib just nimelt nendel päevil küsimus selles, et kas see suur õigeusu kirikukogu toimub või mitte Küsimusi üks nende hulgast on siis ka meie meie Eesti apostliku õigeusu kiriku autonoomia mida nad nimetavad selliseks kaheldavaks ja nad leiavad, et nende sellisele kanoonilisel territooriumil on tekitatud uus kiriklik struktuur. Isiklikult mina sellesse väga palju ei süvene. Need on teemad, millega tegelevad kirikukogud ja piiskopid. Mina preestrina sellel teemal. Mul on kindlasti oma arvamus olemas, aga ma üritan tegeleda siis, kui mu enda hingega õmmelda karjaga sellel teemal oleks väga kurb, kui see kirikukogu ei toimuks. Konstantinoopoli patriarhaat on teinud palju selleks, et meie praeguses Ärevas maailmas kirik võiks olla ühtne ja ühtse häälega rääkida paljudest olulistest asjadest mille taha on jäänud siis erinevate kirikute selline kriitika selles osas, eks nad ise teavad seda, kui palju, kui palju on see õigustatud, kui palju. Küllap iga inimene annab aru endast ja piiskopid, kellel on kohustusi ja vastutust palju-palju rohkem kui tavalisel koguduse liikmel. Nendest tuleb palvetada, nende, nad tuleb kanda, issand ette ja ja eks nad ise annavad ükskord aru oma oma oma tegemistest või tegematajätmiste eest. Aga fakt on see, et kirik Peaks konsolideeruma ja noh, mis seal teha, nii palju kui kirikuid, nii palju on ka erinevaid arvamusi, meie õigeusu kirikus ei ole nii et et saadetakse ülevalt alla ühe inimese poolt üks kiri ja see on kõigile kohustuslik. Meil on konsensus, meie õigeusu kirik on sinodaalne, meil on konsensus, otsustavad püha vaim ja, ja meie. Ja selles suhtes loodame. Et kui nüüd see mingi mingil moel koosolek tuleb seal Konstantinoopoli patriarhi initsiatiivil, et sellest võiks areneda, siis välja uus ülemaailmne kirikukogu, seda oleks kindlasti väga tarvis. Aga meie suhted on sellised, jah, nagu nad on. Olen saanud vahepeal teenida ka Soomes kaks aastat ja ma ütlen, et Soomes mahtusid ühte altarit särani eesti vaimulikud nii Moskva kui Konstantinoopoli poolelt ja ja ei olnud veel sellega mitte mingisugust probleemi rõõmoli Moskva vendadega teenida. Moskva preestrite Diaakonidega, tulles tagasi alguse ja sinu ajaloo huvi juurde, Roland Tõnisson siis avastamisrõõmu on pakkunud ka leiud Kuressaare kirikust endast. Elu on täis üllatusi, mõtlen iga päev pakub meile midagi huvitavat ja see oli tõesti jah, seda, mida sa mainid. Selliseid huvitav ja omapärane leid. Meie sotsiaalmeedia on muidugi selline ülimalt kiire, isegi liig operatiivne, mõnikord ma leidsin siis ühesõnaga korrastasin meie kirikutornis meie raamatukogu. Ja leidsin sealt ühed sellised vihikud, mis on 47. aastal trükitud ja ja seal on siis kirjas saksakeelne tekst, mida ma alguses pidasin ühe sõjavangi päevikuks. Mul ei olnud aega sellesse väga süveneda. Ja ma panin Facebooki üles sellise pildi koos tekstile, et kas keegi teab midagi sellest. Sündmused juba täiesti omaette arenema. Ja hiljem, kui ma saan sellest sellega lähemalt tutvuda, siis selgus, et tõepoolest tegemist on küll ühe sõjavangiga, aga samas on keegi sellest nii-öelda tinglikus Nõukogude vabadusest. Ehk siis vabade inimeste poole pealt on siis vahendanud selle sakslase kirju vabadusse ja vastupidi, et sa neid adressaat on mitmeid praegu Saksamaalt. Lübeck inimesed tegelevad seal inimese identifitseerimise, aga selgub, et see on siiski keerulisem, kui võis arvata. Sest on teada selle inimese nimi, eesnimi ja seda, et tema isa oli meremees, aga ilmselt ka saksa põhjalikkus ei ole siin nagu suureks toeks. Andmed oleks nagu rohkem tarvis. Sakslased selle kallal töötavad ja loodame väga, et sügiseks nagu saame juba rääkida konkreetsest tegelasest, konkreetsest inimesest, saame teada, mis temaga juhtus, mismoodi oleks tema saatus edasi, kas ta jäi ellu, kas ta jõudis tagasi vangilaagrist kodu Saksamaale või, või on ta maetud kusagile Venemaale või Eestisse? Usun, et saame sügiseks sellest targemaks, igatahes väga põnev leid see oli. Ja ilmselt on siis nagu selle kirjade vahendajaks olnud ühe eelneva kiriku vanema tütar, kes on siis saksa keeloskajana siis neid kirju kirju vahendanud. Päris põnev materjal on ja küla pealt, et hea tahtmise juures saaks ka selliste raamatu materjali, aga noh, see on juba selline tulevikuteema, et eks siis vaatab, mis selle kõigega saab. Ma just tahtsin küsida, et mis, mis on sellel kõigel seost õigeusu kirikuga, aga et siis inimeste kaudu just nimelt jah, et see on sinna kiriku torni sattunud just nimelt selle kaudu, et et see on olnud meie koguduse inimestega see suhtlemine seotud, aga mis teemad sealt läbi käivad muuhulgas siis seal see inimene kiidab. Muide, Kuressaaret ja ma usun, et siiralt ütleb, et tema vangipõlve kõige kenam periood on olnud Kuressaares tal olnud võimalik, siis see režiim ei ole ilmselt olnud enam nii tugev. Kui me vaatame, 47 inimene olnud juba selleks ajaks vähemasti kaks või kolm aastat vangilaagris. Aga ta on noormeest, on sellel ajal, ta on sündinud aastal 22 või 23. Nii et ta on siis kas seal 25 aastane suure osa oma elust on tegelikult juba vangilaagris olnud ja võib arvata, et ega need tingimused seal ilmselt on. Aastal 44 45 46 ei olnud mitte kuidagi kenadega head, sest sest vange langes ta, eks ole ju, sõja ajal ja ega nende vangidest eriti hoolt ei kantud. Ja üleüldse jõudis ju väga väike protsent tagasi tagasi Saksamaale. Neid vange, ta räägib, seal siis sellest, ta tänab inimesi, kes on talle leib andnud. Ta tänab selle eest, et tal olnud võimalus suhelda üldse inimestega. Ta tänab selle eest, et eestlased on olnud väga lahked vangide suhtes ja nagu hea meel lugeda seda, et eestlased ei tulnud ükskõiksed, vaid Nad üritasid vange aidata ka nii, nagu neil endal võimalik oli, sellel ajal ta räägib seal oma lapsepõlvest, oma harrastustest, oma perest. Ta tunneb huvi, mida kohalik rahvas on teinud, need adressaadid, kes seal on, siis nimetatud ei räägi väga palju iseendast, vaid tunnevad pigem huvi tema tema suhtes. Ja siis et need vihikud räägivad rohkem sellest sakslasest kui, kui kuressaarlasest, Kuressaare inimestest. Ega te ometi kirikus kinni hoitud? Ei, ei, seda mitte, vangilaager oli küll seal lähedal. Aga meie kiriku ajaloost on küll teada, et sakslased meie kirikus olnud siis kui oli esimene maailmasõda ja aastal 1918 Nad Kuressaare enda kätte said siis olid kirikus saksa sõdurit sees. Ja Peab ütlema, et sakslased on muidu külva Kontlik rahvas, aga tookord mängisin altari peal kaart ja sõid konserve. Ja sellest tehti siis ka nende ülemale ettekanne. Ma loodan, et see oli siis nagu selline ühekordne lugu, aga sakslased käitusid natukene murjatult meie kirikus. Ja 41. aastal minu teada hoiti vist ka vene sõjavange seal mingil ajal me kirikus, aga selles suhtes ma ei ole väga-väga kindel. Jah, aga sakslastega on meie kogudusega olnud kokkupuuteid küll. Mis saab õigeusu kirikust edasi? Jumala üksi veab, ma mõtlen just sellele nooremale põlvkonnale, et siin me oleme rääkinud ka veidi teistest kirikutest võrdluses õigeusu kirikuga siis mitmed kirikud teevad noortetööd ja, ja püüavad võimalikult palju kaasajastada kõike seda, mis kirikus toimub, aga õigeusu kirikus väga palju kaasajastada, nagu ei tohigi vist. Ega ma ausalt öeldes kim jah, laser show sid oma kirikus korraldama ei hakka, trumme ka ei luba. Ma arvan, et mitte meil Aafrikas on see täiesti loomulik aga me kirikule oma noorteorganisatsioon olemas. Kuulume ka ülemaailmsesse noort ühendusse sünd Esmos. Meil ei ole tõesti kirikus väga palju noori, sellepärast et kirik ei ole võib-olla nii atraktiivne maaliturgilisusega, aga samas need, kes meil on, nad väärtustavad seda liturgiat liturgiliste elu ja ega meie õigeusu kirikuelu selliseks iganädalaseks tipphetkeks on loomulikult liturgia, aga me elame ju ka seda oma eluga esmaspäevast laupäevani. Ja selles suhtes. Jah see see pärimus, mis meil on, need õpetused, mis on meile meie tänapäevani tulnud, nad on väga huvitavad ja, ja, ja väga olulised ja selles suhtes ma arvan, et kõikidel eurooplastel on veel ortodoksi, aga tutvumine ees ja seal lavastamine, ma arvan, see veel on tulemas. Taasavastamine, selline renessanss, ma olen selles suhtes nagu kindel. Aga tõepoolest meil ei ole väga plaanis kaasajastada oma jumalateenistust, küll aga me korraldame laagreid. Sellel aastal on meil kaks laagrit, üks on Hiiumaal. Üle-eestiline ja Saaremaal. Me korraldame ühe sellise mis meie enda Saaremaainimesi omavahel liidaks, tihedaks ja meil tuleb rahvast ka mujalt, küll sellesse sellesse laagrisse, nii et selline pere, laululaager, noortelaagrid, palverännakute, neid veel toimuvad ja ja kes on huvitatud, saavad alati sellega kaasa tulla. Www. Punkt. Ee OC on meie kodulehekülg ja sealt leiab kõiksuguse informatsiooni meie noorte noortega seotud tegevuse suhtes. Aitäh teile, aasta kirikalüsaatesse, Saaremaa õigeusu vaimulik Roland Tõnisson ja kõike head. Tänan kutsumast ja oli meeldiv, soovin kraadio kuulatale kena jätku. Kirikuelu. Tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld kuulmiseni tuleval pühapäeval, kui jumal lubab.