Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust. Sellesse nädalasse Luteri kiriku piiskop Einar Soone 70. juubelisünnipäev. Einar Soone töötab vaimulikuna juba 44 aastat. Ta on kaua aega olnud Tallinna Kaarli koguduse õpetaja. Aastaid tegutses ta Eesti kirikute nõukogu presidendina ja praegu juhatab ta usuteaduse Instituudi pasteraal seminari hoolitsedes nõnda vaimulike järelkasvu eest. Täna teeme juttu nii tema vaimulikus kutsumusest, Eesti inimeste suhtumisest kirikusse, kirikutõusudest ja laenudest ning tema enda elupõhimõtetest. Tänases saates vestleme Eesti Evangeelse Luterliku kiriku piiskopi Einar soonega, kellel oli teisipäeval sünnipäev 70. Piiskop Einar Soone, palju õnnesoov täna kui te vaatate tagasi oma elule, kus suur osa ajast on, on ikkagi seotud kirikuga ja tänase päevani välja, siis olete rahul sellega, et elu on nii läinud ja just nimelt vaimuliku ametit on olnud võimalik aastakümneid pidada. Ja kindlasti elus on võimalik olnud valikuid teha. Ja need valikud, mis ma olen kirikutöös teinud. Tagantjärele vaadates võime ütelda, et võiks mõned asjad ka teisiti teha, aga üldiselt on elu sujunud. Osal kirikuõpetajatega rääkides on minu jaoks alati huvitav see, mismoodi on see kutsumus tekkinud, et see ei ole ju tegelikult selline tavapärane amet. Et hakkan nüüd kirikuõpetajaks seal tihtipeale mingisugused lood, mingisugused kas perekondlikud mõjud või ka otsingud, isiklikud otsingud, aga mis Einar Soone teid kutsus sellele vaimuliku või karjaseteele? No siis tuleb asetada 60.-te aastate lõpuaega kui praktiliselt ju kiriku tegevus oli surutud müüride vahele. Aga samas ka huvi vaimsete asjade vastu oli inimestel olemas ja mind pani huvituma usutants Instituudi raamatukogu, õigemini siis öeldi konsistooriumi raamatukogu. Et see pidi olema väga hea just teoloogilise kirjanduse ja vaimuliku kirjanduse poolest. Ja nii ma sattusingi neid raamatuid lugema, siis tekkisid sõbrad-tuttavad, kes õppisid usudes instituudis ja, ja nii see läks, nii et, et mida edasi, seda aeglasemaks läks küll samm ja otsustamine tasuda ka ise õppima. Aga kui see otsus sai tehtud, siis oli väga hea meel, et ma pääsesin nende materjalide juurde, mis mind huvitasid. Aga perekondlik taust, kas, kas see oli kristlik, kust see huvi ülesse ka nende raamatute vastu? Ja perekonna taust oli kristlik. Tõsi, isa oli vennastekoguduse liikumisega tegelenud ja niinimetatud siis venna oma ka katusetööd teinud, aga mina olin kolmeaastane, kui tema surma läbi lahkus. Ja seetõttu mul otseseid mälestusi ei ole. Aga mingil moel poliside küll olemas kirikuga need minu õdedel-vendadel kui ka ema kaudu, kes armastas ikkagi kirikus käia. Nõukogude aeg tähendas ka ju väga suuri piiranguid kirikule tegevusele, et mismoodi tol ajal üldse oli võimalik tegutseda või, või kui palju pidi asju ka kooskõlastama või kompromisse tegema võimudega, missugune see töö tol ajal kirikus oli, mida nüüd iga hakatakse juba tasapisi unustama? Kui ma Virumaale teenima asusin siis muidugi see maailm praktiline koguduse töö oli suhteliselt võõras ja mul olid head nõuandjad vanemad ametivennad kõrval ja siis nemad rääkisid ka neid lugusid, mis oli seotud juba sõja ajal toimunuga. Küüditamised. No näiteks, kui ma teenisin Lüganuse koguduses, siis minu naaber jõhvis õpetaja ütles, et, et tuleb aknad trellitada. Niisugune peenikese võrktrelliga oli aknad kaitstud. Et muidu poisid viskavad aknaruudud katki. No rääkimata siis muudest ahistavatest asjadest, mis oli tollel ajal päris päris raske taluda ka paljudele asjadele pidi luba taotlema, kui külalisvaimulik tuli siis selleks luba vaja taotleda. Surnupühade pidamiseks oli vaja luba taotleda. Maksud olid karmid. Õpetaja palk olid maksustatud mitmekordselt, samuti ka kindlustussummad, nii et, et seda pidevalt tunnetasid, et isegi need väikesed võimalused, mis kogudusel veel tegevuseks oli need olid surve all keelatud oli päris lastetöö noorte töötoetusabid, väliüritused ja nii edasi, nii et Ta oli seda survet tunda küll igal sammul. Ja pensionivist ka ei tahetud maksta siis vaimulikel, et see süsteem briga kirikule endale üles ehitada. Ja minu naise isa töötas sotsiaalministeeriumis tollel ajal ja siis ta ütles ka mulle, et et sa arvesta sellega, et sa ei hakka ju pensioni saama ja et soovitas isegi mingi teise elukutse valida ja et noh, seda koguduse tööd võib ju hobi korras või, või armastustööna teha vabal ajal, aga, aga tõsi, et realistlikult ja kainelt mõtlevalt nähti selles suurt suurt koormat nii oma isiklikule elule, kus öeldi, et sul lõigatakse ära paljud elu võimalused, aga samas ka pere kannatab, võib-olla lapsedki kannatavad selle all. Nii et, et see oli mingil moel ka risk ja, ja tundmatus vees ujumine. Teid teatakse ka kui Tallinna Kaarli koguduse õpetajat, nii et pärast Lüganuse koguduse teenimist tulite siis Tallinna. Ja peab ütlema, et Tallinna Kaarli kirik on ikkagi tohutult populaarne. Kui me räägime kas või leeridest või soovist abielu laulatada, siis siis see kirik on üks populaarsemaid. Huvitav, mis selle taga on, kas see ilus arhitektuur? Samas ilmselt tulebki siin öelda tänusõnu teile, et te olete selle kiriku niivõrd koduseks inimeste jaoks teinud. No küllap on siin omad mitmesugused mõjud, kui me arvestame sellega, et, et kirik on tõesti kaunis, ta on oma arhitektuurilaadiga kahe torniga fresko kutsuv kristus, Köleri unikaalne teos, sama soo orel, akustiline ruum ja, ja kui me kõike selle nüüd arvestame, siis juba enne sõda ka Eesti vabariigi ajal oli Kaarli kogudus Eesti kõige suurem. Ja seal kolm pihtkonda. Igas pihtkonnal oli oma vaimulik ja tegevus oli väga aktiivne, eriti aktiivne oli ka muusikaelu. Kuna akustiline ruum sobis ka supp vormide ettekandmiseks ja suurte kooride esinemiseks. Nüüd see, mis puudutab nüüd minu sealolekut, ma arvan, et minu osa ei ole siin sugugi märkimisväärne. Küll aga see ajastu, kui ma sinna sattusin, see oli 85. aastal, kui jällegi tookordne peapiiskop Edgar hark ütles, et on vaja tulla teenima Kaarli kogudust siis ma alguses ka väitsin, et ma ei saa Virumaalt ära tulla, kuna seal oli kirikutorni ehitamine. Aga ta ütles, et asendamatuid ei ole. Jällegi nemad nägid, et ma peaksin tulema Kaarli kogudust teenima. Jaga juba mõni aasta hiljem tekkisid ju need rahvaliikumised, oli see fosforiidisõda, mis oli Virumaa kellaga seotud, aga samas ka muinsuskaitseliikumine tekkisid noorte vaimulike seas oma portaal, muinsuskaitse klubi, samas ka kristlik liit ja, ja, ja selles aktiivsuses muidugi tõmbas Kaarli kirik kogudus enda juurde ka väga palju noori. Ja tõesti, see oli 90. aasta alguses, kui, kui meil praktiliselt hommikust õhtuni oli tegevus väga aktiivne. No kui siin mõned näited tuua, siis ühel aastal oli ainuüksi Kaarli kirikus ligi 200 laulatust. See tähendas aga, et iga päev neid ei olnud, nii et ikka nädalavahetustele langesid, need talitused või ka me lugesime kokku kontsertitel ja jumalateenistustel tallitustel osalejaid, siis tuli ligi 100000 inimest, kes käisid Kaarli kirikust läbi, et need on arvutis, panid mõtlema, et me oleme nähtavad. Me oleme pildil, aga, aga kõik see muidugi oli küllaltki raske, et need ette võtta ja kogu seda ka Kaarli koguduse aktiivi ja töötegijaid motiveerida ja rakendada. Piiskop Einar Soone mainisid, tegi siin Eesti kristlikku liitu selle üks asutajatest olite täie, mis selle organisatsiooni mõte omal ajal oli just nimelt nendel murranguliste aegadel. No küllap ristiinimesed võisid kammega Ühes suunas liikuda ja, ja üks oli siis see suund, kus noored aktiivsed ja mitte ainult ühe konfessiooni liikmed, aga see oli nagu oikumeeniline liikumine ka mõtlesid, et mis sellises uues olukorras on kõige olulisem kirikul vaja teha. Ja nii tekkiski mõte moodustada kristlik liit. Jah, me olime kolmekesi, kes me tollel ajal seal üleskutse tegime, oli siis ortodokskiriku preester, katoliku kiriku preester ja mina siis ja kuigi ma ise väga aktiivselt pärast enam ei osalenud sest see kristlik liit mõne aja jooksul võttis nagu kaks eri suunda, üks oli see Pindi poliitikasse, kuna oli võimalus tekitada ka oma erakondi ja liikumisi. Ja sellest oli siis hiljem Eesti Kristlik-Demo kraatlik liit ja, ja sealt on mitmed ka ka olnud ka poliitikas tegevad. Teine suund oli nagu kristlik kui kultuuripärandi kandmine ja, ja ka need inimesed tegutsesid väga aktiivselt, nii et, et need olid valikud, mis tollel ajal sai tehtud. Ja kui me mõtleme veel sellele, et, et kirikujuhtide tasandil moodustati ka Eesti kirikute nõukogu, siis see näitab, kui mitmetahulised ja mitmevõimalustega kristlased ka tollel ajal võisid tegutseda. Eesti taasiseseisvumise ajal oli kirik ülimalt populaarne, no siin me oleme ka viidanud tagasi aegadele Tallinna Kaarli koguduse juures ja kui rääkida inimestega, siis nad mäletavad vähemasti nikersit kirikust, et nad seda said. Aga rahvas käis kiriku juures tõepoolest, sealt saadi humanitaarabi. Aga mindiga leeri, kes ei olnud ristitud, neid ristiti, aga, aga mis siis juhtus selles mõttes, et kirik oleks võib-olla võinud säilitada sellist tohutut huvi rahva seas, aga, aga tänasel päeval me näeme, et kirikusse kuulumine aasta-aastalt siis kellelegi väheneb. On selleks mitmeid põhjusi, miks on tänapäeval inimesed enam ei, ei käi nii palju kirikus või ei ole religioossed. Kui me võime nii küsida, et ega tänapäeval ei suudeta ilmselt ka balti keti moodustada. Ja võib-olla see peab olema eriline põhjus ka, et 300000 inimest lauluväljakule koguneks. Nii et ajad on erinevad ja, ja kui me mõtleme sellele tõusule, mis omal ajal oli, siis sellele järgnes lihtsalt stabiliseeritud olukord. Stabiilne, rahulik, kristlik kui elulaad. Sest kui me räägime 90.-te aastate alguses, siis ju väga palju laulatusi ja ristimisi toimet. Ta ju nii, et inimesed olid juba enne, kas abielus täiskasvanud, mäletan, üks vanemaid, keda ma olen ristinud, oli juba üle 70 aasta vana. Ta oli elu sees ristimata, aga nüüd ta tahtis need asjad ära korraldada. Ja, ja miks need tänapäeval võib-olla ei ole inimesed nii aktiivsed kirikuskäijad pühapäeviti või muul ajal ka? Küllap on selle põhjuseks, et inimestel on rohkem individuaalsuse ja oma isikliku usu nisugune tasand. Et ei soovitagi väga olla ühingud, liige ega seda me näeme ka väljaspool kirikul organisatsioonide juures. Ja, ja kui me räägime sotsioloogilistest uuringutes, siis tuleb välja, et tegelikult Eesti rahvas ei ole sugugi mitte usukauge. Küllap aga tuleb meenutada, et, et inimesed valivad, mida nad usuvad ja kellesse nad usuvad, sellepärast mitmed sensitiivid, need, kes tegelevad okultismi ka, võib-olla võib-olla nendel on seda maad nüüd rohkem. Ja, ja inimesed otsivad huvitavat, aga see kristlik pärand, eriti kui ta on niisugune stabiilne, võib-olla see otseselt ei, ei ole enam nii huvitav, haarav, aga see ei tähenda, et inimestel oleks usk ära kadunud. Ortodoksi kirikus on palju müstikat, et võib-olla kui luteri kirikus oleks rohkem müstikat ja arvestades meie Eesti inimesi, kes teatud sellise maagia vastu huvi tunnevad, võib-olla see oleks üks külg kirikust, mis noh, luteri kiriku puhul on, on lihtsalt veidi tagaplaanil. No kirik iseenesest on juba müstiline Kristuse ihu ja kui me räägime ka Sapramentides, Siska sakramendid Ta on ju seotud saladusega. Me ei seleta ära lõpuni, mis tähendab ristimine, mis tähendab armulaud. See, kuidas inimene saab oma südame pealt ära rääkida ja patud andeks anda. Kõik see on seotud suure saladusega, millest me osaliselt taipama osaliselt enese jaoks nagu teadvustame. Aga tõsi ta on, et kui me räägime ainult ratsionalistlikust lähenemisest ka usule kristlusele, siis sellest jääb väheseks. Ja mulle tundub, et, et viimasel ajal on hakanud ka eestlaste seas siiski rohkem huvi tundma vagaduse laadide erinevate vormide vastu tundma huvi sakramente reaalsuse kui nähtuse vastu. Ja juba see näitab, et inimesed käivad rohkem armulaual võetakse osa palvekogunemistest ja, ja küllap see tasakaal on, on oluline ja vajalik, et ühelt poolt me mõistame asju, näeme, aga samas ka hindame saladuste müsteeriumi. Palverännakud on muutunud üsna populaarseteks ja see pole sugugi ainult lihtsalt turistina ringi kõndimine, vaid enda proovile panek, asjade läbi mõtlemine, palvetamine, nii et need, see on ka tegelikult üks selline tendents, mida võib märgata. Luteri kiriku omapära on ju selles, et ta sai alguse Euroopas 16. sajandil. Kui me mõtleme seda aega, siis oli tõsi, et oluline oli rahvast õpetada, kasvatada kuuldud toda vaenulikke nimetatigi Saksamaal jutustajateks. Hiljem ratsionalistlik periood veel nimetas vaimulike õpetajateks, see tähendab, nad olid hari, tumad kui üldine koguduse tase. Ja, ja hiljem muidugi on, on oluline see, et me näeme ka vaimulikus töös neid teisi tahke, olgu see siis karjaseamet, olgu see preestri funktsiooni ja nii on ka luterlikus kirikus need rõhuasetused muutunud. Et alati ei tulda enam jutlust kuulama, sest et jutlustada kõikidele ühtemoodi on väga raske või mõistetavaks arusaadavaks teha. Loomulikult see on üks osa jumalateenistusest, aga samas ka tõesti enesesse vaatamine, süüvimine, palverännak, kud mediteerimine. Need mõisted, mis võib-olla siin 50 aastat tagasi ei olnud nii omased luteri kirikule on kindlasti komeenilise suhtlemise osas mõjutanud ka ka luterlased. Kas luteri kirik on jätnud kasutamata, aga mõned head võimalused, et oleks võinud teha midagi teisiti, mingisugusel etapil? No kindlasti oleme oma jõudusid aeg-ajalt üle vaadanud, neil on kiriku arengukava, meil on aruanded, mida me töötame läbi ja kindlasti paljusid asju oleks võimalik ka teisiti olla teha. Aga võib-olla kõige olulisem on ikkagi see, et meil on üle Eesti kiriku ja koguduste võrgustik. Praktiliselt kogudused ulatuvad igasse külasse. Mure on muidugi see, et küla tühjaks ja selle tõttu ka kogudused. Teiseks on muidugi majanduslik olukord, arvatakse, et kirikus on on rikkust ja ja kulda-karda. Aga tegelikult kui me vaatame neid suuri kirikuhooneid, mis vajavad remonti D ja hoolitsemist, siis võtab tihti koguduselt väga suure osa nii energiat kui kui finantskulutusi ja sellega toime tulla. Ma arvan, et et see on ääretult suur panus hoida ja säilitada kunstiväärtust arhitektuuriväärtust meil eestimaal. Siin ma muidugi näeksin, et, et koostöö ja omavalitsustega riigiga peaks olema aktiivsem, see peaks olema enesestmõistetav, et tegelikult kogudus saaks tegeleda rohkem sisemisel religioossus, usuga oma asjadega ja, ja kui me võib-olla ei vajagi enam nii suuri ruume kooskäimiseks, siis sa mõtlemise koht ka ka väljaspool kirikul olevatele inimestele. Praegu on kohalike omavalitsuste volikogude valimise aeg ja ka mitmed kirikuõpetajad kandideerivad. Kuidas sellesse suhtuda, et kirikuõpetajad osalevad poliitikas ja just kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideerivad? Ma ise ei ole kunagi erakonda kuulunud ja, ja olen poliitilises tegevuses olnud kõrvaltvaataja, mis ei tähenda, et ei oleks oma tähelepanekud ja oma võib-olla ka mingil moel oma soovid ettepanekud. Aga see, kui inimene on, on koguduse vaimulik ja tal kohalikus kogukonnas kuus on võimalik kaasa rääkida, olles võib-olla volikogu liige või teatud komisjoni liige, ma arvan, see rikastab selle kogukonna vaimset potentsiaali ja, ja kui see ei sega koguduse tööd, siis miks mitte ka seal kaasa aidata? Piiskop Einar Soone, kui me näeme vaimulikke, siis noh, nad on oma rõivastuses, nende poole pöördutakse, nende peale vaadatakse, nad on eeskujud. Aga, aga mida see vaimuliku jaoks tähendab kuidasmoodi, vaimulik oma igapäevaelu elab, kust ta saab tuge, jõudu, kas tal jääb aega perekonna jaoks, missugune see igapäevaelu tavaelu vaimuliku jaoks on? No ma arvan, et iga vaimulik peab omama teatud elurütmi tal peab olema kindel ajakava ja taju ja sellest ka kinni pidama, see tähendab distsipliin olema kuidas ta oma elu korraldab, kuidas ta oma elu asju seab. Ja loomulik on, et, et ta käib oma kalendri järgi oma põhimõtete järgi. Ja, ja siin ongi oluline, et igale päeval on antud see osa, mis tal tuleb ära kanda. See on talveelu, see on pühitsuselu, see on edasiõppimine täiendamine ideoloogilistes ainetes, kui kursis olemine sellega, mis maailmas toimub. See on inimestega suhtlemine, olgu need siis konkreetsed tiga seotult, aga, aga inimeste külastamine. Et sa oled nähtav selles kogukonnas selles paigas, kus sa elad. Ja, ja ma arvan, et siin on see vahekord ääretult oluline töö, puhkus, pere, ametiülesanded ja igaüks peab siin leidma selle tee, kuidas tema oma elu asju Korraldab kui tavaliselt on inimeste jaoks puhkepäevadeks laupäev, pühapäev, siis mulle tundub, et vaimuliku jaoks need küll puhkepäevad kuidagimoodi olla ei saa. Millal vaimulik puhkab? Mul tuleb meelde üks lugu, see on küll ortodokskirikus, kui inimesed on kogunenud jumalateenistusele, pühapäeval ja heinaaeg on preester, ütleb, et näed vihma, hakkab sadama. Olge head, jätame liturgia katki. Tuleme homme tagasi, aga nüüd on vaja minna põllule ja hein ära koristada. See tähendab, et kui härg kukub kaevu, siis tuleb ka pühapäeval ta sealt välja tõmmata. Aga see tähendab, et inimene peab siis muul ajal leidma selle selle aja, kus ta puhkab. Ja kui me mõtleme sellele, et, et teatud asjad on meisse sisse kodeeritud näiteks uni siis üks kolmandik oma elust me tegelikult ju magame. Ja, ja nüüd, mis me selle kahe kolmandikuga peale hakkame, siis ongi, see on vaja kujundada, seal peab olema ka jõukohast tööd pingutada. Dust vaevanägemist ei saa logeleda, aga samas jälle, kui tekib juba terviserikked või, või üle koormata inimesed on stressis. Inimesed on aju vil oma mõtetes, siis tuleb ka aeg maha võtta. Ja mulle meeldib väga kui loodusemees. Fred Jüssi on öelnud, et tulebki mõnikord minna metsa ja, ja lihtsalt olla kolm või neli päeva. Nii et, et ka siis inimene kosub. Inimene oma vaimses ja füüsilises moodustab terviku ja mõlemad vajavad ka nii tööd kui puhkust. Vaimuliku ametis on ju nii palju emotsioone ja, ja kui mõelda ka kasvõi sellele, et võib-olla tuleb parasjagu samal päeval viia läbi nii matus kui kui lapse ristimine või laulatus. Samas võib olla hingehoidlik vestlus, kellelegi mure, kuidasmoodi, vaimulik lülitab ennast ümber ühelt sündmusel teisele sündmusele ja, ja suudab olla toeks siis kõikidele. See on vaimuliku ameti professionaalsuse küsimus ja, ja pastoraadi seminaris me oleme seda teemat ka puudutanud ja käsitlenud. Et inimesel ei saa olla ainult emotsioonid. Ta peab reaalselt ja realistlikult vaatama, missuguses situatsioonist on. Me räägime sellest, et kuidas häält koolitada, teda kasvatada, kuidas ruumid, aju peab olema nagu normaalne, samas ka situatsioon, kus me oleme, kas me oleme pidulikus meeleolus, rõõmsas meeleolus või on see koos leinajad nutiatega ühes lauas. Ja vastavalt sellele siis vaimulik peab suutma oma positsiooni esiteks hinnata õigesti, kus ta on, ja samas ka siis taltsutama oma elu valdkond ja nõnda, et ta suudaks seal olla väärikas, kas ja, ja õiges asendis. Nii et ma arvan, et see on õpitav, see on professionaalsuse küsimus ja ja kuigi mõned olukorrad süübivad rohkem hinge, lähevad korda, aga, aga inimene peab säilitama seal seda olekut, kelleks ta sinna on kutsutud. Kas vaimulikel on oma hingehoidjad ka olemas? Loomulikult on see enesestmõistetav, et ka vaimulikel peab olema oma hingehoidja. Ja mul jällegi on hea meel, et eriti viimastel aastatel on ka sellest palju räägitud, peab olema mentor või vaimulik juhendaja, osalt, kes aitab tema tööülesandeid või õppimist ja edasiarengut spirituaalset tasakaalu hoida. Aga samas peab olema ka muidugi juba väga intiimsem-le eluvaldkonnale, puudutatavalt pihiisa või pihiema, siis kellega saab rääkida oma kõige sügavamaid tundeid, möödalaskmisi, patu kahetseda, andestust saada ja, ja see on juba väga isiklik. Vaimulik peaks valima endale vähemalt kellelegi, kellega ta saab oma elu jagada. Astraal seminari juhatajana, kuidas tundub, kas järelkasv kirikul on, on olemas, kas inimestel on huvi selle vastu, et ka tänasel päeval vaimulikuks siis õppida ja siis sellesse ametisse asuda, kui kui haridus on omandatud? Kui kirikus on inimesi ja inimesed vajavad kirikut, sisejärelikult vajatakse ka vaimuliku ja, ja üle no ütleme siis toota või, või õppida. Ja kui vaimulik on liiga palju, siis, siis ei ole ka see kõige parem lahendus. Muidugi võiks olla rohkem Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas tuntakse võib-olla rohkem huvi juba kas siis kultuurilooliste või ka bioloogiliste teaduslike meetodite tundmaõppimisele. Aga muidugi usudes instituudis, mis on rohkem rakendus. Kõrgkoolina on üks eesmärk muidugi vaimulike ettevalmistamine koguduse tööks või praktiliseks tööks ordinatsiooniks. Alati võiks rohkem olla, aga siin on küsimus selles, et, et kas need vaimulikud kes peavad õppima Väga põhjalikult teoloogiat saavutavad magistrikraadi taseme ja siis, kui ta läheb kogudusse, kas kogudus suudab, tähendab ma majandusliku olu kindlustada, see tähendab, tab Peaks võib-olla mõne teise elukutsega kõrval töötama ja see on juba raske probleem ja võib-olla tänapäeva noored, kellel on avatud võimalus nüüd juba maailma erinevatesse paikadesse minna maailma uudistada, siis selline kutsumus kiriku töösse peab olema ikkagi väga motiveeritud ja et inimene sellesse töösse tuleb. Ja viimasel ajal on, ongi neid inimesi olnud, kes on juba omanud enne kõrghariduse mingi teise elukutse ja siis on tulnud tulnud ka vaimuliku tööle. Ja ma arvan, et see on üks tulevikuvõimalus, et olla teatud osa ka võib-olla ilmalikus ametis ja ühe osaga ka kiriku vaimulikus töös. Sest paraku ja me näeme, et, et paljud kogudused on just materiaalses mõttes võib-olla murelikult selles osas, kuidas nad toime tulevad ja, ja samas ka siis vaimulik, kes seal peab teenima, me ei suuda paljusid asju ette näha ja ajaloos on õppida seda, et, et alati on tõusude ja mõõnadega ka ka kiriku tegevusega, kordan ta võimu juures olnud sisaldada tõugatud kord tahetakse teda päris ära hävitada ja likvideerida ja, ja kirikuid on ka lammutatud. Ka need, ütleme, ajad on üle elanud. Aga samas me ei tea, missugused on meie tuleviku Assad, eriti kui me näeme maailmas, kui ärevad on praegu rahvastevahelised suhted on õrnad, kaks muutunud ja ja katkendlikud. Võib-olla sõja oht on see, mis jälle paneb inimese, mõtleme igavikule, tulevad surmad tulevad katku, me kunagi ei oska seda asja ette näha, nii et selles mõttes on lääne tänulikud nendele inimestele, kes hoiavad kiriku ukse lahti hoiavad seda korras, et kui on vajadus, siis, et inimesel on alati võimalus tulla. Nii nagu ka Kaarli kiriku altari kohal on Köler maalinud Kristuse kuju ja tulge minu juurde kõik. Kiriku jaoks, kas praegu on võimalused kõik olemas selles mõttes, et me oleme avatud ühiskonnas, kuidas tundub, kui vaba on kiriku tegevus tänasel päeval meie eest? Siis ma arvan, et on suhteliselt vaba tegevus, kirikul antud võimalused on ja tuleb nagu ise organiseeruda toime tulla oma võimaluste piirides ja, ja siin on ainult õnnistust paluda ja soovida nendele eri valdkondadele, mis, millega kirik tegeleb. Et, et ka inimesed saaksid tuge, usulist kinnitust, jõudu, sest selleks on ju kirik kutsutud ja seatud siin maailmas teenima. Teil oli teisipäeval sünnipäev 70 aastat ja kui teil oleks võimalik soovida midagi omale kingiks siis mis see oleks muidugi lubad, et vikerraadio või Eesti rahvusringhääling suudab seda teha, aga, aga mis oleks? Sellises vanuses inimene ei soovi enam väga palju ja eriti veel materiaalseid või nähtavaid asju. Inimesel ei lähe enam kõike seda tarvis, aga millest ma tunneksin siirast rõõmu sellest, kui inimesed, kelle ma kokku puutun, meie oma lähedased nii pere kui kui kaastöölised, et nad oleksid rõõmsad. Et meil oleks tasakaalustatud elu. Et inimesed ei koormaks oma tööde-tegemistega ennast liialt, aga et ei jätaks ka unarusse need oma kohustused, ülesanded ja ma arvan, et kui, kui sellist pilti ma näen, siis ma tunnen sellest rõõmu ja seal oleks kõige parem kingitus ka mulle endale. Aitäh selle intervjuu eest Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop Einar Soone ja palju õnne veel kord. Kirikuelu. Tänaseks kirikuelu saade lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Kohtume kuuleme taas tuleval pühapäeval õhtul kell 19, null viis, kui jumal lubab. Jame, elame rahuliku õhtu jätku.