Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere ilusat jõuluõhtut. Tänases saates kuulame Eesti vaimulike jõulusoove ja läkitusi. Esmalt saame teada, milliste mõtetega saadab meid jõuludesse Eesti kirikute nõukogu oma jõululäkituses. Kuulame ära Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopi Urmas Viilma jõulusõnumi. Sõna saab ka toomkoguduse õpetaja Arho tuhkru. Aga kuulame samuti katkendeid raadio hommikupalvust eest, mis on just nendeks pühadeks preester Artur mozzelevskil ja õpetaja Annika Laatsi-le kirja pandud. Jõulusoove ja läkitusi seekordses saates teile vahendades alustame Eesti kirikute nõukogust. Eesti kirikute nõukogu asepresident Meego Remmel, kirikute nõukogu teeb tavaliselt kokkuvõtteid aasta lõpus, annab välja ka preemiaid ja saadab teljega jõululäkituse. Mis on olnud see aasta, see sõnum, mida on kirikute nõukogu mitmed kirikud, siis üheskoos tahtnud rahvale öelda? Tõepoolest, Eesti kirikute nõukogu jõululäkitus, et on erilised dokumendid, sest nad mõnes mõttes kaardistavad mitte ainult seda, mida me tahame kristlikus mõttes ühiskonna öelda vaid, mis ühiskonnas ka toimub, see jõul läkitus alati paigutub mingisugusesse konteksti ja sel aastal muidugi alati jõululäkituses, onju jõulusõnum. Aga ma arvan, et selle aastaläkituses mulle isiklikult paar mõtet tunduvad tähenduslikud. Et üks on see, mida õllegi siis öeldakse, et inimkond on läbi aegade ikka jumalat otsinud. Sest tunnetus kellestki kõrgemast, on inimestel kogu aeg olemas olnud. Ja me elame ilmselt ka sellisel ajastul, kus jumal, kas ta on isikuline, võida umbisikuline või see nagu arusaamad teisenevad või paljunevad ka. Aga, aga see mõte, et me tegelikult otsime teda ja midagi meie sees, ütleb, et midagi kõrgemat? On olemas Elised meile kõigile kaasa, ükskõik kas me oleme kristlased või mitte, kas me kuulame ühte või teise traditsiooni. Ja ma arvan, et, et seda tasub jõulude ajal nagu südames hoida ja küsida, et lõpuks, millesse või kellesse siis mina usun või meie oma perekonnaga ja, ja teine, mis võib-olla rohkem kitsamalt ka kristliku ja jõulusõnumiga seondub, on see, et ju läkitus ütleb, et igaüks leiaks enese jaoks üles tee, millel Kristus juba üle 2000 aasta tagasi hakkas meile vastu tulema. Et vahel meil on nagu jumalast ka niisugune ettekujutus, et jumala kuidagi kõrge ja kauge või nõudlik või või kuidagi mingeid norme kehtestav ja sellel on oma vaatekoht olemas, aga, aga marssal õllegi sõnum jumala vastutulelik jumal tuleb tegelikult meelega kristluses poolele teele ja küsimus on, et kas meie omalt poolt oleme nagu avatud ja valmis nagu selle vastu tulevikus vastama, siis need on kaks asja, mis minu arvates on, on mulle tähenduslikud ja, ja võib-olla ühiskonnale ka aitäh, pastor Meego Remmel ja häid pühi. Suur tänu ja häid pühi sulle meilis ja kogu Eesti rahvale. Mis on mingi? Jeesusele. Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma. Milline oleks teie? Jõulusoov inimestele sel aastal ma olen saatnud kogudustele laiali jõululäkituse ja seal ma võtsin aluseks kirjakoha, kus öeldakse ja sõna sai lihaks üks ja see sõna, mis sai lihaks, on Jeesus, kes sündis jõuluööl. Aga et kuulata, mida jumalal öelda on, et kuulata siis jumalalt tulevat sõnumit, milleks on Jeesuse sündimine, peame meie ise jääma vaikseks, lõpetama ise vahepeal rääkimise ja oma kõnega jumala kõne vaigistamise. Ja see ongi minu soov. Et see jõulurahu oleks seekord meie enda vaikimine, selleks et jumala kõne oleks kosta ja ka teiste inimeste kõne, kes meie ümber on, et me püüaksime neid mõista ja kuulata, enne, kui ise uuesti suu avame. Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna toomkoguduse õpetaja Arko tuhkru jõuluõhtul. Mida soovida inimesele, kes seal võib olla kodus ja või perega juhtub meid kuulama ja küünal põleb toas. Jõululaul kõlab. Tere õhtust, jõulude ajal räägitakse üsna palju rahust ja esimesed mõtted, mis rahu peale viivad, on loomulikult seda, et oleks vaenu ega kellelegiga ega millegi kast sõdimist. Kuid kui me mõtleme selle sõna hoopis teise külje peale, täpselt sama kõlaliselt õlale rahu ja kui me vaatame Läänemeresse, siis me näeme üsna palju väikeseid saarekesil, mis seal suuremad kui laiud papirahu või hülgerahu. Geograafias on kõige tuttavam meile hoopis suur vallrahu. Ja selle olemasolu piss väga selgesti välja tuleb, et ta ei lase lainetel üle enda rullida. Et ta jääb kindlaks sellele, mis on oluline. Ta tõuseb merest välja ja jääb püsima. Ehk siis jõuluajal on jutustades neid lugusid olulisim see, et et see, mis on oluline ja tähtis, et sa suudad selle edasi rääkida oma armsatele, oma perekonnaliikmetele, et saad püsima, et elumere, lained või ükskõik mis tänapäevane ei rullusest üle, vaid sa tead, millele sa kinnitud, mis on olemuslikult. Hoopis teistsugune. Seetõttu räägingi Tõive rahust ja vaadake siis Läänemere kõige väiksemaid saari, mis kannavad rahunenud. Tuleva nädala raadiopalvused on ette valmistanud dominikaani vendade ordu preester Artur mozzelevski. Kuidas kirjeldab tema jõule ja mida ta meile soovib? Meil on maast madalast sisendatud, et nendel päevadel peaks iga pere iga kodu olema ideaalne toad koristatud, jõulupuu kaunistatud, laud kaetud, piduroad valmis ning kingitused pakitud. Ja siis pereisa vaatab lahkelt oma naist ja lapsi. Naine naeratab võluvalt vastuseks. Ning inglinäolised lapsed laulavad jõululaule. Kõikide silmades on sära ja iga näol kõige Leimav õnn. Miks on meie ettekujutus Sännine? See on ju meie etendus hästi ette valmistatud. Kuid nõnda polnud Jeesus Kristuse sündimisega. Jumala isa saatis meile oma poja. Tundub, et jumal unustas nii palju tähtsaid asju korraldada korraliku öömaja perele. Kuningas, Heroodes, taltsutamine. Viimasel hetkel püüdis ta siis kõike päästa ning õnnestuski kuidagimoodi. Jah, Jeesus Kristuse sündimisega oli just nõnda ajutine etendus. Kuid just nii pidi see kõik juhtuma. Just nõnda oli vaja. Aga kui nõnda oli Jeesus Kristuse sündimisega, miks me üritame siis valmistuda jõuludeks nii suure vaevanägemisega ning püüame kõik asjad ette ära teha? Miks arvame, et kõik peaks olema kuni viimase pisiasjani paigas. Ka säilitame jumal isale näidata, et oskama pühadeks valmistuda temast paremini. Dominiiklaste ordu preester Arthur mozzelevskib, milline oleks teie jõulusoov meie raadiokuulajatele? Plaza Win jõge ühele teist, kes te praegu olete eetris kuulamas? Et mitte kunagi ei kahaneks liiga Kristuse külastamise viisiga. Et see tema tulek teie juurde oleks alati värskeks vilatuseks olgugi, et ase meie juurde tulemas jumal ammu tuttav ja armas. Kui ennist kuulsime mõtisklema jõulude üle preester Arthur mozzelenskit kelle palvused on raadioeetris tuleval nädalal, siis sel nädalal on hommikutundidel olnud kuulajate varajaseks kaaslaseks Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Kuulame katkendit tema tänasest jõululaupäeva sõnumist. Me tahaks täiuslikke jõule ning tahaks ka ise olla kasvõi mõnda aega täiuslikud. Mäletan ennast noore pere emana valmistumas oma pere oma uue kodu esimesteks jõuludeks. Veel jõululaupäeva eelõhtul istusin hiliste tundideni üleval, silmad väsimusest kinni vajumas, et õigeks ajaks uutele kaardinatele pits serva heegeldada. Jõulud peavad ju ilusad olema, hubased ja maitsvad. Ja kõik peavad olema koos. Ja omavahel sõbralikud. Erimeelsused tuleb mõneks ajaks kõrvale jätta. Probleemidest me täna ei räägi, täna tuleb naeratada ja kõik võiks tiksuda nagu kellavärk vastavalt meie ilusale plaanile. Täiuslikud jõulud. Jumala tulek inimese juurde, mida me täna tähistame, oli sootuks teistsugune. Seda võiks kirjeldada sõnaga diakoonia. Selle mõistega tähistatakse tänapäeval kristlikku halastustööd ja mõttelaadi. Diakoonia tuleb kreeka keelest ja tähendab läbi mudatulek läbi pori ja muda. See on viis, kuidas jumal on meie juurde tulnud mitte hiilgava aupaistega, mitte valgetes kinnastes parima pendliga punase vaiba ette sõites mitte üldse inimliku täiuslikkuse keskele, vaid vastupidi, inimeste häda ja puudulikkuse sisse. Meie porisse meie muu. Sünd laudas virtsa ja sõnniku keskel. Lapsepõlv, pagulasena Egiptuses, kodutu sea üksildus, põlgus ja väljatõukamine, kannatused ja ülekohtune surm. Ja seda selleks, et olla inimesega. Et olla täielikult sinuga kõiges nii sinu paremate kui kasu halvematel päevadel. Püha ja kõikvõimas sai inimeseks, et olla sinu nahas ja sinu naabrinahas tulla abitu puudega inimese nahas. Olla vähihaige, lapse ema või isa nahas. Teekaaslane me ei suuda taibata jumala inimeseks saamise ministeeriumi kogu selles sügavuses. Aga seda pole vajagi. Maja on taibata, et Kristus on tulnud sinu jaoks ja sinu olukorda. Ta on kohal sinu elus siin ja praegu subpäris küsimuste Su päris rõõmude ja lootuste keskel sinu päris murede ja hirmude keskel. Ta tuleb tõesti sinu juurde ja mitte millegi muu, kui sinu enda pärast. Ära palun unusta, et see õhtu ei pea olema täiuslik. Tema, see tulija, ta ei oota sult täiuslikku sooritust. Tõsi, tänase päeva parimaid hetki saadab su taevane isa küllap rõõmsa, leebe pilguga. Aga eriliselt on ta ligi sulle just neil hetkedel, kui sa äpardud kui praad kõrbeb või kuusk vajub viltu või ununeb maha mõni kingitus. Või siis, kui peomeeleolu kriibib lõikavalt mõni katkiste suhete ebakõla ning sa tunned ennast nii kurva aialööduna. Su jumal ja päästja konsiis otse su kõrval ja sosistab. Ära karda, vaata, just selleks olengi tundnud, et kanda su koormaid ja kinkida rahu ja lootust mis on üle mõistuse. Ta tuleb sinu ebatäiusliku sesse. Et teha seda oma kohaloluga täiuslikuks. Ta armastab sind sinu enda pärast. Et ta tahab ennast sulle kinkida. Sünnipäevalaps tahab tulla ja jääda sinuga päriseks. Tänasest jõuluõhtu saates kuulsite mitmete vaimulike jõulusoove ja mõtteid. Mina, Meelis Süld, soovin teile rahuliku õhtu jätku kuulmiseni taas juba homme hommikul kell 11, kui toome otseülekandes täieni esimese jõulupüha jumalateenistuse otseülekandes Pirita kandist Mähe baptistikogudusest. Ja seda ka juhul, kui jumal lubab ja me elame häid jõule.