Ööülikool. Kirjandusliku kohtutraditsioon tegelikult ta ju ei panusta mitte niivõrd juriidilisele vaidlust väärtus arutelule, et see mõtteharjutus on rajatud kohtumenetluse mudelile ja laseb osalisel või ka pealtvaatajal läbi tunnetada iga probleemi eri aspektid astuda siis kas süüdistatava prokuröri või kaitsja või kohtuniku või kelle tahes rolli ja vaadata sama asja eri nurga alt. Koole. Kohtust kirjanduses ja kirjanduslikust kohtust. Kõneleb Virumaakohtunik Heili Sepp. Saade on salvestatud õigusmõistmise nädalal õiguskantsleri kantseleis. Tere õhtust, et sellised küsimused. Kas kirjandusel ja kohtumõistmisel on mingisugune ühisosa? Ja kas kirjandus võiks aidata langetada küpsemaid väärtusotsuseid ja isegi mõista paremini seda, mis toimub kohtus? Selliste asjade peale hakkasin ma eriti siis mõtlema, kui mulle sattusid ette kolm Eesti romaani 3939. aastal ilmunud psühholoogilist romaani. Kolmelt täiesti erinevalt kirjanikult aga kõige keskmes kriminaalmenetlus. Ja see on üsna intrigeeriv, arvestades, et tegelikult selles mastaabis ei ole see teema eesti ilukirjanduses kunagi varem väljendunud, kui just mitte arvestada Vilde romaani külmale maale. Ja Tammsaare tões ja õiguses on samamoodi hästi olulisi kohtus seene, aga nende kaal romaanis endas ei ulatu kuidagi nende 39. aasta romaanideni. Ja see aasta 39. aasta täpselt 80 aasta eest oli Eesti jaoks mõistagi mitmes mõttes sümboolne. Ja antud teema kontekstis on oluline see, et sel aastal sai paarikümneaastase Eesti vabariigi justiitssüsteem täpselt nii küpseks kui küpseks talle anti võimalus okupatsiooni saada. Ja see on üks neid põhjuseid, miks minu meelest nendest romaanidest paistev kohtunägu on just väärt silmitsemist. Kõik need kolm romaani on kahtlemata põnevad, aga nad pole kindlasti põnevikud ega kriminullid, kus kurjategija paljastub alles lõpus. Autorid hoiavad lugejat pidevalt kursis sellega, mis kuriteoga on tegemist, kes mida tegi või või mida ta ei teinud ja kuidas kriminaalmenetlus parasjagu kulgeb. Põnevust tekitab nende tõendite uurimine, hindamine ja asjaosaliste tunded ja mõtted sellega seoses, mis on tõde, mis ei ole, kas keegi mõistetakse süüdi, kas süüküsimuse otsustamisel on üldse mingi pistmine tõega ja mis roll on selle juures prokuröril kaitsele, kohtul? Need kolm romaani on Helga Pärli sillaotsa karjäär. Pedro krusteni kalla Jaanuse kättemaks ja mardika, kodanikunimega siis Voldemar Õuna konarlik tee. Ilmselt kõigile kõige tuttavam ja kirjanikuna kõige tugevam neist don Pedro, krustan. Aga ükski nendest romaanidest ei ole tegelikult autori esimene ega viimane. Kirjanike eluloolised andmed annavad teatavat aimu, miks nende jälg teise maailmasõjajärgses eesti kirjandusloos pole kõige tugevam. Krustenjoun sündisid mõlemad 19. sajandi viimasel kümnendil. 1944. aastal läksid nad pakku ja surid siis läänes 80.-te teises pooles krustanuisas ja õun Rootsis. Helga Pärli Sillaots sündis küll alles 12. aastal 1912. aastal aga suri juba 1939. aasta lõpus veremürgitusse oma esiklapse sünni järel. Ja tal jäi niimoodi siis ka läbi kogemata sellesama lapse surm ja abikaasa küüditamine vangilaagrisse, kus tooga suri. Igal juhul ei jätkanud ükski nendest oma elu teise maailmasõjajärgses Eestis. Jaapanist sillaots oli juba surnud ka siis, kui suuremad Eesti kirjandusväljaanded avaldasid 39. aasta romaanitoodangu kokkuvõtteid, milles kajastati väga positiivselt või siis lihtsalt positiivselt kõigi kolme romaani. Ja see ei ole sugugi väike saavutus, sellepärast et 39. aastal ilmus ligi 30 romaani. Paljud neist ei olnud muidugi kõneväärt. Aga aasta liidrit me kõik teame, see oli Tammsaare põrgupõhja uus vanapagan. Ja lisaks sai krusteni romaan rahalise tunnustuse Eesti raamatufondi aastaauhindade jagamisel aga Õunja pärlisillaotsa said looduse romaanivõistlusel vastavalt siis esimese ja kolmanda koha. Kui ma nüüd raamatute juurde asun, siis loen ette kolm tsitaati igaüks ise romaanist. Kui paljud kohtuotsused oleksid teistsugused, kui inimesed oskaksid kõneleda asjust nii, nagu nad neid tunnevad ja läbi elavad. Ja kui õigusemõistjad suudaksid näha kohtualuse sisemistest varjatud nurkadesse. Kuid kohtu ees suudab inimene andavaid varipildi enesest ja oma teost ning kaasinimeste õeluse sihilikus tunnistuse andmisel võib selle varipildi veelgi ähmasemaks muuta. Ja teine tsitaat, siin räägiti hulk aega tõe otsimisest aga kui see tõde tahtis viimaks nende ette ilmuda, siis ei lubatud. Miks, mida sa esimees seal kõneles? Kohtupidamiskord oli see, mida ta kaitsele meelde tuletas. Kas nad siis austavad seda kivinenud korda rohkem kui elavat tõde? Ja kolmas On palju asju olnud lootusetud eeluurimise staadiumis, ent hiljem minikohtus. Süüdistus siiski läbi kukkunud. Jurisprudentsi oli selline õilis teadus, mis lubas mõnikord imet teha. Kõik need küsimused puudutavad neid teemasid, mis võivad kerkida tänagi. Neid küsimusi, olgu siis kriminaalmenetluse praktikul endal nii-öelda tavalisel inimesel või ka mõlemal ja üksiti iseloomustavad need tsitaadid ka väga hästi romaane endid. Esimene tsitaat rääkis inimolemuse avamisraskustest ja selle mõjust õigusemõistmisele ja see pärines Helga Pärli sillaotsa karjäärist. Tsitaat ise vihjab ka, et autorit huvitas psühhoanalüütiline aines ja see jäänud muidugi tähelepanuta ka omaaegsetele arvustajatele, kes selle üle isegi natuke ironiseerisid. Romaani karjäär algab siis ajalehenupuga peatsest kohtuprotsessist, Väikelinna linnaametniku Ilmar Kalda üle ja kalded süüdistatakse kohtunik Rein Andra tulistamises, täpsemalt siis armukadedusest toimunud mõrvakatses. Ja Ilmar Kalde põgenes sündmuskohalt, aga ilmusid järgmisel päeval politseisse. Kriitikud kiitsid romaani kompositsiooni ja see oli tõesti täitsa originaalne. Teos on ehitatud üles algusest lõpuni kohtuprotsessile ja istungit antakse edasi peaaegu protokollilise täpsusega ja sinna vahele on siis pikitud asjaosaliste välja ütlemata mõtted ja ka nii-öelda saali välised arutelud. Ja nõnda avanevad paralleelselt istungiga süüdistatava minevik ja tema psüühikaga seonduv ja kõik see, mis viis ta ette Heiretavat teoni. Ja kaitsetaotlusel esineb kohtuistungil ka siis asjatundjana nii-öelda hingearst, kes heidab valgust süüdistatava psüühilistele kompleksidele. Selles, et kalde süüdi mõistetakse, pole põhimõtteliselt algusest peale kahtlust ja romaan keskendub viimaks küsimusele, kuidas on õige tema konkreetsele teole reageerida. Ja muuhulgas näiteks peavad kohtumehed romaani finaalis täitsa asised diskussiooni selle üle, kas karistuse määramisel peaks arvestama seda, kui tõenäoline nad prokurör selle otsuse edasi kaebab. Või siis kas peaks kohtuniku tulistamist tavalisest raskemini karistama või nagu üks kohtunik siis kolleegilt küsib. Ega sa taha ometi ütelda, et kohtuniku elu on kallim kui mõne teise kodaniku oma. Aga romaani kandva mõtte võib leida vahest hoopiski advokaadi kaitsekõnest, kes siis ütleb nii. Me oleme seadust täitnud, aga kas me ühe inimese päästnud oleme, seda me ei tea. Teine tsitaat, kui mäletate, puudutas tõebüüdluse ja kohtupidamise reeglite vahekorda, see oli Pedro kruste ning kalla Jaanuse kättemaksust. Kuigi pealkirjast jääb teine mulje, on romaani peategelane Aino Liivik, kes alguses kurameerib Kalle Jaanusega kuni too muutub nii kummaliselt kinnibakset. Aino katkestab suhted. Ja ma olen täiesti kindel, et täna käsitleksime kalle Jaanuse õõvastavat käitumist isegi ahistava jälitamise kuriteona mis on päris hirmus käitumine. Aga toona oli ta lihtsalt, ütleme nii, tülikas, kohati hirmutav kavaler. Igal juhul suudab autor teha psühholoogiliselt täiesti usutavaks selle, kuidas Aino ja tema uus peig, hiljem abikaasa Priit jõuavad siis selleni, et ainude politseisse valekaebuse nägu läks Kalle Jaanus teda püstoliga tulistades tappa ähvardanud. Jaagala Jaanus võetakse vahi alla, järgneb kohtuprotsess ja seda on kajastatud siis peaaegu sama detailselt kui eelmainitud romaanis. Aino aga hakkab siis juba oma valesid kahetsema, aga tagane taga ei suuda. Ja siis ta räägib meelega kohtusesti uduselt. Aga otsus tuleb ikkagi süüdimõistev ja Kalle Jaanus läheb vangi paljuski, kusjuures just seetõttu, et ta võtab süü viimases sõnas täiesti üllatuslikult omaks. Ja see on siis tema kättemaks ja edasi painavadki süümepiinad ainult niimoodi, et kogu ta elu läheb allamäge ja põhimõtteliselt ta kaotab peaaegu mõistuse. Kaklusteni huvitavad karakterite sügavused, aga tema väljendusviis on pärlisilla otsast siiski nappima. Ja viimane tsitaat pärineb Voldemar Õuna romaanist, mille ta avaldas varjunimega mardikas. Sellest immitsal künism iseloomustab ka romaani ennast. Mitmele harvustajale jäi hambusse see, et puudus või oli ebaselge tori moraalne seisukoht. Samuti puudus justkui eetiline lahendus. Bernard Kangro leidis, et konarliku tee peategelane, advokaat Niinefon põhimõtetel lage ja tarbilisel määral paheline natuke valetada ja varastada kuulub tema elutehnikasse. Lisaks Niinapile olid advokaadid ka paljud teised tegelased. Ma pean ütlema, et täiesti ausaks jäänud neist mitte keegi ja seda siis demonstreerisid nad kohtumenetluses kõiksugu piiripealsete nippide abil. See romaan annab paralleelselt ülevaate mitmest kohtuasjast ja sedamööda, kuidas sündmused arenevad, saame tuttavaks siis Alfred nii näpiga, tema pereeluga karjääriga ja tema isiksuse arenguga. Ja see areng ei ole paraku positiivne. Kriminaalmenetluse aspektist on olulised neli protsessi. Esimeses kaitseb Niinak ühte salaalkoholimüüjad, teises ühte noore neiu vägistanud jõukat meest. Mõlemast saavutab ta õigeksmõistmise ja kolmas oluline protsess on siis kriminaalsüüdistus Niinet enda vastu ja seda siis omakorda vägistamise asja tunnistajate valeütlusele andmise ahvatlemises. Niinet mõistetakse õigeks, aga lugeja teab, kuidas asjad tegelikult olid. Süüdimõistmisega lõppeb kahjuks protsess, seda siis Niinapi tuttav advokaadi üle, kes pani üllatus-üllatus ka armukadedusest toime tapmiskatse. Nüüd võib-olla nende kolme romaani koht ei ole Eesti kirjandusklassika esiriiulil, aga igatahes on nad kõik kolm antud välja, aga sel sajandil uuest Eesti romaanivara sarjas ja minu meelest on tegemist väga väärt materjaliga nendele, keda huvitab kriminaalmenetlus, tõendamine ja menetluseetika. Protsess, mida nendes romaanides praktiseeritakse, ei ole mõistagi üks ühele, see, mida meie täna kohtusaalis teeme. Ja ma ei saa välistada ka autorite apsakaid omaaegse õiguse osas. Aga igal juhul minu meelest on kõik need lood väga intelligentselt kirja pandud ja autorid ilmselgelt teadsid, millest nad kirjutasid. Kohtusaalis toimuv olin enne sind nähtavalt tuttav. Ja kuidas? Helga Pärli Sillaots kõigepealt oli kohtumaailmaga tuttav oma abikaasa kaudu. Tartu Ülikooli lõpetanud õigusteaduskonna lõpetanud Bruno Pärli töötas kohtus erinevates ametites alates 31.-st kuni 40. aasta lõpuni. Ja romaan karjäär kajastab äratuntavalt Rakvere kohtuelu ja kohturahva suhteid. Töötasime Bruno Pärli alates 39. aasta veebruarist just seal ringkonnakohtu abiprokurörina ja Romain valmiski paari kuu jooksul tollel samal kevad-suvel. Nimi hiljem tundsid mitmed kohalikud tegelinskid ennast seal ära. Kuigi Helga ei olnud jurist, oli ta suurepärane vaatleja. Krustenil jõunal oli kohtutööga juba oma vahetu kogemus. Krusten töötas kahekümnendail Tallinna-Haapsalu rahukogus kohtuametnikuna seejärel alates 1926.-st aastast ajakirjanikuna, kelle põhiülesandeks oli kohtuasjadest kirjutamine. Ise on ta kohtus töötamise kohta öelnud niimoodi. Kohtusaal on suurepärane koht selle vaatlemiseks, mis seisab varjatuna käitumise taga. Tähelepanekute tegemine inimese hingeelu kohta on ikka huvitanud. Selleks on seal ohtralt võimalusi. Niisiis, krusteni pärlisillaots on kohtukirjanikena üsna sarnased, nad mõlemad on tundlikud inimhinge sügavuste vaatlejad. Õun ehk siis mardikas erineb nende poolest sel moel, et tema oli jurist. Ta õppis kuni 37. aastani Tartu Ülikoolis õigusteadust ja töötas ka mitmel ametikohal kohtu ja politseisüsteemis muuhulgas ka kriminaalpolitseiagendina. Mardika kui juristi tekst on kõige kuivem nendest dema näiteks kostitab lugejad seal isal hobusega. Viirpuu oli harjunud tõmbama kontsekvence olukordadest. Ta juriidiline mõistus oli ju eriti selleks Trineeritud ning ta tõmbas neid konsekrince mõlemaks puhuks nii oma noore kolleegi õigeksmõistmise kui ka süüdimõistmise puhuks. Aga uskuge mind, see on ka selle romaani kõige õudsem lause. Tema tegelaste hingeelulise dünaamika kohta peame me kõige rohkem ise aimama, aga see ei tähenda, et hingedes miskit ei toimuks. Tema lihtsalt kirjeldab psüühiliste protsesside asemel üksikasjalikult menetluslikke protsesse ja manipulatsioone. Üks arvustaja leidis konarliku tee järgi või peaaegu õppida advokaadiks, nii palju juriidilisi nõkse pidavat selles olema. Ja juriidiliste pisinüansside rägastik eristabki konarliku teed teisest kahest kõik kolm romaani tuginevat kohtumenetlusele. Aga kui esimeses kahes väljendub see eeskätt siis kohtu ütleme reportaažina, mis tähendab siis muuhulgas pikki autentseid, kaitse, süüdistus, kõnesid isegi paarikümne leheküljelisi siis õun integreerib juriidika süžee keerdkäikudesse. Ja see, et autoriks oli asjatundja lugejaskonnale, tema puhul selge juba enne pseudonüümi eemaleheitmist. Need olid erinevused, aga erinevustest olulisemad on tänases kontekstis romaanide ühisosa. Nii et näiteks käsitlevad kõik kolm põhjalikult ütlusi ehk kui ma nüüd kasutan juriidilist terminoloogiat, siis kõigis kolmes on teemaks isikuliste tõendiallikate usaldusväärsus, valeütlused, nende andmise põhjused ja tagajärjed. Just ütlused on kõigi romaani kohtuasjades kõige kaalukamad tõendid. Kirjandusele muidugi ei pea lähenema taktiliste ootustega, aga kui tahaks otsida nendest romaanidest õpetlikku iva, siis minu meelest on neid siin mitu. Näiteks ilmne tõde, et asjad ei ole mustvalged, kui need sõltuvad inimestest. See, et keegi midagi veendunult ütleb, ei tähenda, et nii oli, et see on tõde. Tõde ja vale võivad paista välja täpselt ühesugused ja tõe ja vale taga võivad olla täiesti ühesugused kaalutlused. Enamgi veel, vale taga võivad olla isegi üllamad kaalutlused kui tõe taga ja mis siis veel siin teadlikust tõest rääkida. Inimese mälu ja väljendusoskus võivad olla sellised, et ta ei suuda väljendada isegi lihtsaid fakte, mille tunnistajaks või osaliseks ta ise oli. Näiteks karjääri kohtualune Ilmar jääb siis ainsana kolme romaani peategelastest kohtuest tõe juurde. Kuid ta ei oska seletada, miks ta tulistas ja miks lahkus sündmuskohalt, mistõttu prokurör muidugi teeb sellest kõige kurjemad järeldused. Kaitse aga märgi. Kas te pole tähele pannud, et kui kohtualune süüpingis eriti palju kõneleb, siis ta harilikult valetab ja sarnaselt mõtleb ka advokaat Niineb konarliku ste ees, kes siis mõtleb nii? Liiga sageli tuli kohtutes ette asju, kus tunnistajad jumalikult mäletasid asjaolusid. Ammused kuupäevad ja kellaajad ning kauged sündmused olid neil haruldaselt selgesti mälus säilinud. Kui nende tähelepanu juhiti asjaolule, et nad kaugemaid asju mäletavad ja värskemaid ei mäleta siis olid neil mälu lohk avitajana alati käepärast mingi eriline sündmuskas omast või mõne lähema sugulase elust. Niisuguse tunnistaja seletust võis ju mitte usaldada. Aga kui see siiski sobis olustikku, siis oleks tulnud mitteusaldamist eriti motiveerida. Üsna tänapäevane seisukoht. Kõige kurioossemad ilmuvad tõeks maskeerunud vale ja valena nähtav tõde kalla Jaanuse kätemaksus. Kohtus küsitletakse süüdistatava ema, kes annab pojale täiesti tões alibi ning peategelast, ainult, kes siis vintskleb hirmsasti, et oma varasemaid valeütlusi kuidagi pehmendada, aga ometi mitte valetamist tunnistada. Aino abikaasa Priit soovitas tal siis öelda, et ta ei mäleta ehk siis segada toonases kõnepruugis. Ja ma peaks ütlema, et Priidu juhtnöörid on üks kõigi kolme romaani pärle nimelt kui ainult püsitalt, nii et ma pean segama, aga tõtt ei tohi avaldada, vastab Priit. Milleks tõtt, kui sa juba segamisega aitad neil õigust mõista, õigeks mõista. Aga kale Jaanus ei saa õigeks ja seda siis hoolimata oma ema kindlameelsust teadotele, ta päris vaimukas tõe rääkimisest. Aino segas nagu jõudis, aga endalegi ootamatult tegi sellega süüdistuse hoopis kindlamaks. Prokurör leidis nimelt, et ema ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta pole objektiivne, mis on ema tunnetules mõistetav. Ainult kiitis prokurör tagasihoidlikkuse ja suuremeelsuse eest, leides, et kannatanu heatahtlikkus süüdistatava vastu kinnitab üksnes usaldusväärsust. Ja kui siis kalle saab kohtu poolt süüdi mõistetud, läheb ema ja heidab pojale tema vale ülestunnistust ette öeldes, et nõnda tegi poeg valetajaks ka tema pojal on aga emana hoopis huvitav vastus varuks. Tema ütleb ema. Ma tegin sellega kangelaseks. Tõtt oma lapsest lausuda ei olegi vägitegu. Jätkab Virumaakohtunik Heili Sepp. Ütlustega manipuleerimise ja selle tagajärgede üle mõtiskleb psühhiaater Marend, kes on kutsutud karjääris Ilmari vaimse seisundi kohta ütlusi andma mõistes, et ta varjas tegelikult kohtu eest Ilmari tegelikku ohtlikkust mõtteta. Tal poleks raske olnud kohtualust nii iseloomustada, et see kohtul oleks tundunud avalikkusele kardetava isikuna. Miks Maren sellest kohtule ei kõnelenud. Aga sellepärast sellepärast, et psühhiaatrist asjatundja on omakorda armunud süüdistatava naisesse, mida loomulikult kohus prokurör kaitsega süüdistatav ei tea. Niisiis peale vajaduse rääkida tõtt on terve rida muid põhjuseid, miks seda mitte rääkida. Jaa, ning näiteks põhjendas Priit Ainole valekaebuse esitamise tarvidust sellega, et ta ei annaks ütlesi mitte Kalle Jaanuse vastu, vaid tema kaitseks. Sa mõtled, et sa teed sellega temale ülekohut, kuid tegelikult, et heateo kuidas nad mõrvariks, siis ta peab jääma õnnetu inimesena elu otsani vanglamüüride vahele. Aga kui ta nüüd kinni panna, siis ei jääda sinna kauemaks kui mõni kuu. See kainestab teda lõplikult ning ta võib jätkata oma elu mõistliku inimesena. Aga siis kokkuvõtteks psühhiaatri mõtisklustest veel. Ja tema mõtles nii, miks me seda teeme? Taevas teab, kas tahame endid õiesatena näidata, puudub meil eneseusaldus, et teha seda, mida õigeks peame või on üldse kõik, mida me ette võtame, juhuslik ebareeglipärane. Nagunii uus seegi, et täna seisab kohtus süüpingis just see mees just niisuguse süüteo pärast. Kui võtta aluseks need kolm romaani, siis viimasele küsimusele ongi vastus ja kõigi nende romaanide kohtusaalides on kõigil positsioonidel kõigis rollides inimesed lihtsalt inimesed, kellega on juhtunud erinevad asjad ja siis nad on vääratanud. Advokaat Niinet näiteks suutis mõista väga hästi kolleegi, keda süüdistati tapmiskatses. Ta kujutles seda endale päris selgesti. Hingeline pinge, alaline jälgimine, üks viha, kihvatus, käetõus ja lask. Üks moment otsustas asja ja tulemuseks oli kaks aastat vangistust. Nii netiabikaasa Helmi meenutas sealsamas situatsioonis, et oli kunagi arvanud, et suured sulid peavad küll kuidagi teistsugused olema. Aga kord mees näitas talle uulitsa meest, kes oli tapnud inimese, kuid Helme ei suutnud näha ta juures midagi erilist. See oli keskealine mees. Intelligentse välimusega viisakalt rõivastatud välimuse järgi ei võinud öelda, et niisugune inimene valmis on kätt tõstma kaasinimese vastu. Ta Laariga või ta Laaritaja, muide toona kantsid kohtus ta Laariga kaitsed ehk advokaadid. Karjääris satub kohtunik tunnistajapinki ja konarliku Stees advokaat süüdistatava rolli. Kalle Jaanuse kättemaksust tunneb kannatanu valeütlusi andes, et kohtu all peaks hoopis tema ise olema. Kuidas üldse sellises olukorras on võimalik kedagi üheselt süüdistada või õigustada või ammugi otsust langetada. Ja ometi tuleb ka need rollid ühiskonnas kellelgi võtta ja kindlameelselt välja kanda. Prokuröri kaitse kohturollid eristuvad kõigis kolmes romaanis väga selgelt. Kõigepealt advokaadid, nemad on üldiselt lahendusele orienteeritud ja abivalmid, halvimal juhul ebaeetilised või ebatõhusad. Karjääris on kaitse väga sümpaatne, empaatiline kaalutleb kalle. Jaanuse kaitse on ka meeldiv ja abivalmis, aga mitte kuigi efektiivne. Ja kõige küsitavam on advokaatide kujutamine konarlikud tees, kus pole põhjust kahelda ühegi advokaadi nupukuses. Küll aga tuleb tõdeda, et nad on süsteemselt ebaausad. Isegi mentori kuju lugupeetavast kiirgab vanemadvokaat viirpuu irdud tõest, kui see on tema südamedaami huvides. Prokurör ei ole nii humaansetena kujutatud, aga seda selgemini on tõmmatud nende rollipiirid, isegi kui natuke stereotüüpselt Üheski. Romaan ise ei ole prokurörile erinevalt advokaatidest omistatud empaatiavõimet. Eriti jäik ja kahemõõtmeline on ülbevõitu prokurör karjääris, kuigi professionaalselt on tema tööle raske midagi ette heita. Krusteni romaani prokurör teeb väga head tööd, tema demonstreerib suurepäraselt, saavutades sellega muidugi paraku süütu mehe süüdimõistmise prokuröri peamist ülesannet ehk siis luua tõenditele tuginedes ja neid tõlgendades. Narratiiv terviklik süüdistus, versioon, mis kannaks. Võib öelda, et sellisele efektiivsele süüdistaja tööle vastandub omakorda hea näitena advokaat Niine konarliku ste ees. Kui ta kaitseb salaalkoholimüüjast prouat Niineb kaitsjana, siis käsib kaitsealusele istungi päevaks nii kenasti üles lüüa, et tunnistaja ei tunne teda kohtusaalis ära ja süüdistus kukubki kokku. See illustreerib siis kaitsja ja prokuröri rollide vastandlikust. Prokurör peab ehitama oma loo detailhaaval üles, aga kaitsele võib piisata ühestainsast õigest löögist vastu süüdistuse alustala ja tulemus käes. Kui konarliku tee keskmes on advokaadid ja Kalle Jaanuse kättemaksus särab prokurör siis karjääri autor paistab tundvat erilist huvi kohtunike vastu. Tema kohtunikud võtavad ootamatuid vaheaegu, arutavad omavahel nõupidamistoas asja ja otsuse tagamaid ning mõtlevad oma isiklikke mõtteid. Ja juba alguses valmistab autor lugeja selleks ette, öeldes kohtu koosseisus istuvad täna osakonna tublimad mehed, nõndanimetatud põhjalik koosseis, mehed, kes iga küsimuse põhjalikult läbi töötavad, võtku see aega kas või järgmise hommikuni. Ja seega siis romaani lõpul, kui nad oma otsuse kuulutavad olles lasknud enne meid lugejaid oma nõupidamistuppa kärbseks seina peale, ei jää tegelikult kahtlust, et nende otsus on õige. Ja selles osas erineb muidugi see romaan teistest. Mis ei tähenda, et autori ootused kohtule erineks näiteks ka krusteni. Aino mõtleb täpselt nagu pärlisillaots. Kohus peab ju kohe nagu nägema inimese sisse, sest kuidas ta muidu saab õiglane olla, kui nad mõistavad nüüd Kalle Jaanuse süüdi, kas nemad ka kannatanud tahavad? Nad ei saa kunagi teada seda, et nad täna karistavat süütut. Nende töö on küll üks hirmus pime asi. Pärlisillaotsa põhjalikud mehed mõistavad niisiis Ilmari süüdi ja karistas teda tingimisi sest vanglakaristus on käesoleval juhul täiesti mõttetu ja võiks temale aga hoopis halvasti mõjuda ning lisaks ta naine ootab last. Selliselt otsustades asub kohus kaitsega samadele seisukohale, kes palus karistada nii, nagu see oleks just selle inimese selle iseloom kohane. Kaitse lisab, praegu oleme kultuuriliselt nii kaugele jõudnud, et otse meie kohus oleks loobuda pealiskaudsest kohtualuste üle otsustamisel. Ja kuigi nii-öelda inimhingedeasjatundja ülekuulamine selles romaanis on minu meelest pisut üle võlli, polegi asja mõte väga erinev sellest, kui palju me tegelikult tänapäeva kohtus arvestame kõikvõimalike erinevate argumentidega, mis puudutavad süüaluse vaimset seisundit, sotsiaalseid olusid, perega seonduvat ja nii edasi. Aga tõetera on ka prokuröri süüdistuskõnes, kes hoiatab. Kui meil leiduks aega ja asjatundjaid iga kriminaalkurjategija minevikku ja psüühikasse süvenemiseks, nagu seda on tehtud tänase kohtualuse puhul siis ei vajaksime varsti enam vanglaid ega muid karistus asutisi sest härrade psühholoogide arvates oleksid meie sööbingid täis vaeseid õnnetuid olendeid, kes on kas saatuse, kaasinimeste või kurva lapsepõlveohvrid. Õieti siin on kaks tera. Esiteks ilmselgelt oleks vaja vähem vanglaid kui karistuse mõju iga süüaluse puhul personaalselt läbi mõelda. Teiseks, aga igaühel tuleb siiski enda eest ise vastutada ja kui see on jäänud õigel ajal tegemata, eks siis hindab ühiskonna nimel tegu kohus või kui kasutada konarliku tee kohtu eesistujasõnu, kui ta jätab rahuldamata taotluse täiendava tunnistaja ülekuulamiseks. Ega me kohut selleks pea, et huvitavaid lugusid kuulata. Ja see viimane, kas see ongi kohtuja, romaani lugeja, kirjutaja erinevus. Aga kohus ei tohi lasta end loo põnevusest kütkestav aitab tegema konkreetse ja õiguslikult korrektse otsuse. Lood ise ju olgem ausad, ei ole kuigi erinevad. Nendegi romaanide lood võiksid vabalt pärineda kohtusaalist ja vist üx pärinebki. Nagu päris kohtuasjadki panevad romaanid mõtlema muudele ühiskondlikele ja psühholoogilistele küsimustele millel on siis keskse intriigi seisukohalt tähtsust. Nende romaanide puhul muide läks minu mõte näiteks edu iha alusele ja naise staatusele, mis küll minu väikesest ülevaatest nii täpselt välja ei tulnud. Või on sellise võrdluse lauale toomine mõttetu isegi pühadust tõotav, sest et ma võrdlen võrreldamatuid. Tegelikult see võrdlus pärineb romaani karjäär advokaadi kaitsekõnest, kes märgib, et pikkades romaanides üritatakse peategelase motiive arusaadavaks teha. Aga kui kohtu ees on päris inimene, kes on sarnase konflikti reaalelus teisiti lahendanud, ei, püüame teda enam mõista talle lähemale pääseda. Unustame, et temalgi on tegemist sellega, mida me nimetame hingeks ja tunde eluks. Aga tegelikult me ei oota ju kohtult ainult juriidiliselt korrektset otsust. Ootame õiglast otsust, ootame väärtusotsuse tegemist ja väärtusotsuseid ei tee kohus üksi täna rohkem kui eales infoühiskonnas, kus kõik on avalikul foorumil ja avalikkuse hukkamõist võib tuua kaasa veelgi raskemaid tagajärjed, kui kohtuotsus, oleme me kõik teatud mõttes kohtunikud. Ja ega selles ei ole ju midagi täiesti uut. Nii õuna kui pärlisillaotsa romaanidest ilmneb, et karjäärialased tagajärjed ja avalik häbi võivad olla hoopis hirmsamaks karistuseks, vähemasti valgekraede puhul. Niisiis nõustugem, kõik me langetame kaasinimeste suhtes kohtuga üpris sarnaseid väärtusotsuseid. Ja selles valguses tunduvad romaanid, mis avavad lugejale sedalaadi juhtumite osapoolte hingeelu ja motiive väga heakslaboriks, kus oma hindamisoskust testida ja arendada, saada nii-öelda ise ka paremaks väärtus, otsustajaks. On ka veel üks täpsem, kuigi tänaseks peaaegu unustatud treeningmeetod, mis ühendab kirjanduse ja kohtu. Ja see on ongi kirjanduslik kohus. Kuid ei tea, mis on siis seletav sõnaraamat selgitab seda nii. Kirjandusteose tegelaste tegelase käitumisele hinnangu andmine kohtupidamise vormis. Ja seda see üldiselt siis ongi, rõhuga kohtupidamise vormil, mis tähendab kõigi kohtupidamise osaliste kaasamist ja menetluskorra järgimist. See täiesti olemasolev hariduslik-meelelahutuslik, kultuuriline praktika oli kahe maailmasõja vahelises Eestis üpris populaarne. Seda harrastati koolides, seal oli oma koht ka kohalikus seltskonna ja kultuurielus nii linnas kui maal ja julgen väita, et see komme literatuurne sutt jõudis Eestisse tsaariajal Venemaalt ja paistab olevat Venemaal nii palju, kui ma aru saan, praegugi täitsa elujõus. Möödunud sajandi esimese poole ajalehtedest leiab aastatest 1921 kuni 1940 aga iseäranis alates 1927.-st aastast ohtralt teavet kõikvõimalike kirjanduslike kohtute kohta Eestis mis korraldati iga aasta mõni valdavalt eesti kirjanduse põhjal. Ja konkurentsitult kõige populaarsem kohtualune oli minule mitte väga üllatuslikult Vilde külmale maale peategelane Väljaotsa Jaan. Suutsin leida tema üle peetud kohtuid vähemalt aastaist 1009 27 29 30 33 34 36 39 ja kindlasti kõiki sattunud lehte. Populaarsed olid ka mitmed värskemad teosed tolle aja mõttes näiteks Mait Metsanurgaromaanid, Jakobsoni vaeste patuste alev ja erinevad Lutsu kangelased. Näiteks korduvalt peeti kohut ka tõe ja õiguse Indreku üle ja ühel korral isegi Kõrboja Anna üle. Toon ühe näite. 27. aasta 19. detsembril korraldas Tallinna haridusselts Estonia kontserdisaalis kirjandusliku kohtu hiljuti romaanivõistluse võitnud August Jakobsoni vaeste patuste alevi tegelase Aleksander lüüne üle lüünett. Kui siis põrandaaluse kommunistliku tegevusega seotud Eesti ohvitseri süüdistati toonase kehtiva karistusseadus ehk siis uue nuhtlusseadustiku alusel siis paragrahv 100 järgi. Üritust reklaamiti ohtralt, enne ja pärast andsid päevalehed sellest väga üksikasjaliku ülevaate. Lüüne, kelle osa täitis Ants Lauter, mõisteti õigeks. Ühe tunnistaja osa täitis näiteks 39 kraadise palavikuga Hugo Laur. Prokurör ja mitu kaitsjat olid vannutatud advokaadi abid. Vandemeeste hulgas oli mitmeid tuntud tegelasi, nagu näiteks kunstnik Ants Laikmaa, toona veel laipmann ja kirjanik uubel ehk siis Mait Metsanurk. Kohtu esimees oli riigimees, poliitik, riigikogu liige ja vandeadvokaat August Trei. Teema niinimetatud kommunistide protsessid oli päevakajaline sihki olid päevalehed pisut kriitilised, näiteks ei meeldinud vaba maa korrespondentliige, kes minu teada oligi krustel, et kohtuasi tugines nii jõuliselt kaebealuse ema tunnistusele, sest tegelikkuses oleks ta ilmselt lähedasena ütluste andmisest vabastatud. Reportaažid nähtub ka, et järele aimatud kohtuprotsessi käigus lahati mitmeid ühiskonna mäda paiseid. Samuti andis oma ülevaate Päevalehe ajakirjanik, kes leidis, et üritus oli pisut igav sest kohut aimati liiga täpselt järgi. See oleks kõik võinud olla rohkem kirjanduslik. D ütles ka tema, et kohus kui teater võimaldas nii mõnelgi väljendada seda, mida ta elus ei saa. Nii sai oma pihta näiteks riigikaitsekorraldus ja kaitseliit. Või siis teine näide. 1938. aastal oli raamatunädala puhul Vanemuise kontserdisaalis korraldatud kirjandusliku kohtu all Metsanurga viimase romaani kutsutud ja seatud kangelane Tamara kirikuõpetaja abikaasa. Teda süüdistati viies süüdistuspunktis, mis olid seotud siis erineval moel abielunaise kohustuste lohaka täitmisega abielu rikkumisega mehe hülgamisega. Vanemuise saal oli triiki täis, teist sama palju inimesi jäi ukse taha. Ka siin etendasid süüaluste tunnistajaid, teatri näitlejad, näiteks Endel Pärn, kohtunikke ja prokuröre täna esinesid vandeadvokaadid ja muud juristid. Kaitsjate hulgas oli näiteks kirjanik Helmi Mäelo, kellel oli lõpetamata juriidiline haridus ja tuntud vaimulik Harri Haamer. Vandemehed olid erinevad seltskonna ühiskonnategelased, näiteks linnapea kohusetäitja, siis ka rooma õiguse professor Einstein. Kirjanik Valmar Adams istungil arutati laiemalt abielu olemuse üle ja mõisteti lõpuks Tamara süüdi abielurikkumises ja appikavas suhtumises abikaasa elukutsesse. Kirjanduslikku kohut peeti mõned korrad ka sõjajärgses okupeeritud Eestis. Aga palju visamalt pidasse vastu hoopis kodumaalt lahkunud eestlaste seas võiks seda isegi pidada üheks sealseks traditsiooniks. Vähemalt kui otsustada ajakirjanduse järgi. Kui 45. aastal pidasid eesti pagulased Lübeckis kirjandusliku kohtu Nipernaadi üle ja jätkuvalt sattusid ikka jälle kohtu alla tõe ja õiguse tegelased või näiteks Vilde prillup siis 1950.-te ja 70.-te väliseesti kogukonnas toimusid üpris sageli värskele väliseesti kirjandusele tuginevat kohtut. Ja ma ise arvan, et küllap andis selline foorum turvalise võimaluse diskuteerida eksiil kogukonda painavate küsimuste üle. Nii Kanadas kui ka Austraalias näiteks peeti kohut Helmi rajama 50. aasta romaani varjutatud südamed peategelase hinna Kumari üle, kes oli saksa ohvitseriga abielu rikkunud eesti naine. Pikka aega olid eesti kirjanduslikud kohtud täiesti iga-aastane suursündmus Toronto Vana-Andrese kirikus. Kohtuistungeid kajastati ajakirjanduses tõsimeelselt ja kirega ja sümboolselt oluline kirjanduslik kohus toimus veel ka Vana-Andrese kirikus ESTO 2000 raames. Seda siis, nagu ma aru saan, erandina Arved Viirlaiu, kes tappis Eerik Hormi põhjal. Kirjanduslik kohus ei ole ka 21. sajandi Eestis päris välja surnud, näiteks ma leidsin andmeid selle kohta, et 2007. aastal toimus Viljandi ühes koolis kirjanduslik kohus, kus süüdistati siis Pearut. Ma saan aru naise peksmises ja Andrest, pere teisejärguliseks taandamises. Ammu aeg, eks ole, õpilased olla käinud siis enne Viljandi maakohtus istungeid vaatamas ja just seetõttu oskasid nad väidetavalt eriti edukalt kohtureglementi järgida. Minu meelest tundub kirjanduslik kohus olevat päris hea meetod selleks, et lahata ühiskondlikke valuküsimusi ja harjutada väärtusotsuste tegemist mingi näite varal. Loomulikult võib väita vastu, et see on kuidagi aegunud, sest meie suhtlusviisid ja aruteluvormid on muutunud. Ütleme, et arenenud. Tõepoolest meil on näiteks saade suud puhtaks. Meil on kõikvõimalikud sotsiaalmeedia platvormid, kommentaariumit, kõik saavad ju arutada, pole vaja ennast selleks kontserdisaali pressida. Ja ikkagi tundub mulle kirjanduslik kohus andis oluliste väärtusküsimuste hindamiseks paremad intellektuaalsed vahendid. Kohus on tegelikult ju mudel, mille eesmärk on aidata kaasa õiglase otsuse langetamisele. Igal osalisel on seal oma roll. Alati on see, kes kaitseb, see, kes kritiseerib ja siis see, kes peab eelnevat arvestades tegema obetis otsuse. Ja kui nemad jäävad mingi eriteadmisi nõudva küsimusega jänni, siis ei hakanud ise otsustama ega lampi mingeid oletusi tegema vaid kutsuvad asjatundja, eksperdi. Kõik need rollid on vajalikud. Nii et kohus pole mitte lihtsalt kamp juriste, vaid ühe väärtuskonflikti kaalutletud lahendamiseks vajalikud osapooled. Ja kas pole nii, et põhimõtteliselt kõik need kolm häält võiks olla ka meist igaühe peas. Kui meie anname mis tahes hinnangut või teeme otsust, siis saab otsus olla tasakaalus ja läbimõeldud. Ja me ise oleme siis õiglasemad ja inimlikumadki. Täpselt nii, nagu õiglane ja inimlik on tegelikult see, kui inimeste ühiselu reegleid rikkuva käitumise arutamiseks võtavad kohtusaalis oma koha kõigi nende kolme rolli esindajad. Isegi kõige jõledamana tunduval kurjategijal on õigus kaitsjale ja prokurörile on tööd teha isegi kõige õnnetuma süüdistatava puhul, sest et alati tuleb säilitada kriitiline mõtlemine. Meil Eestis tehakse nii-öelda harjutuskohtuid noortele juristidele, Mogt, Rajos, nagu me neid kutsume, see on tore juriidiline mäng, rõhuasetusega sõnal juriidiline olen isegi sinna kaasuse ette valmistanud ja seetõttu ma võin öelda, et nõnda öelda tavaline inimene sellest kogemusest ei võidaks. Aga keerulised väärtusdilemmad võtavad tedagi igal nurgal ja selles mõttes kuluks talle selline laboratoorse võitu kohtukogemus ära. Kirjandusliku kohtutraditsioon tegelikult ta ju ei panusta mitte niivõrd juriidilisele vaidlust väärtus arutelule, et see on see mõtteharjutus on rajatud kohtumenetluse mudelile ja laseb osalisel või ka pealtvaatajal läbi tunnetada iga probleemi eri aspektid astuda siis kas süüdistada või prokuröri või kaitsja või kohtuniku või kelle tahes rolli ja vaadata sama asja eri nurga alt. Kohus on nii-öelda hea platvorm, mis aitab analüüsida probleeme süsteemselt ja ilma olulisi huve unustamata. Tõenäoliselt rahuldas kirjanduslik kohus omal ajal vähemalt osaliselt sama vajadust, mida tänapäeva inimesed maandavad kommentaariumides, sotsiaalmeediaseintel või raadiosse helistades. Aga nendel puhkudel nii-öelda oma seinal on igaüks ise kohtunik ja seadusandja. Igaühel on omakohus, mis tungib kaasinimeste nägemis ja kuulmisvälja kaasinimeste feed'i, ütleme nii. See on kakofoonia lärm, turg, kus karjutakse teineteisest üle. Igaühel on illusioon, et just tema kehtestab jumalikku õigust. Ja kuna neil juhtudel on aineseks elavad inimesed, mitte kirjanduslikud tegelased, siis teeb see lärm ka haiget. Ja selles mõttes ütleksin ma, et selline kohtupidamine jääb tsiviliseeritult kaugele maha kirjanduslikust kohtust, mis kujunes maailmasõdade vahel eestlaste ühiskondlik hariduslikuks meelelahutuseks. Seal ei olnud hammaste vahel päris inimesed, vaid nii-öelda kirjanduslikud, virtuaalsed karakterid ja kohtumenetluse rollidest said väljendada ennast kooli õpilased, kogukonna juhid, kultuuritegelased ja ka juristid. Liiga tegemata konkreetsetele inimestele arutati nii päevakajalisi kui igihalja küsimusi. Seda tehti süsteemselt, rääkides poolt ja vastu, jõudes otsusele ja seda tehti lugupidavalt, andes üksteisele sõna nii nagu kohtumenetluse kordeta. Näe kohus, kui analüüsimeetod ja probleemide lahendamise viis ei ole niisiis midagi, mis oleks reserveeritud üksnes juristidele. Ma ei oska öelda, kui palju pakuks meie tänapäevane kirjandus sellisteks aruteludeks ainest. See peaks olema ilmselt mingite eos, mida tunnevad paljud või on valmis tundma vahet tasuks ära, kui võtaksime mõne Ene Mihkelsoni romaani ja prooviksime analüüsida vastutuse aspektist mõnda sealset tegelast, kes sümboliseerib meid endid meie vastuolulist lähiminevikku. Võib-olla see võiks olla mingi film? Mult on küsitud kohtunikuna töötamise ajal mitmeid kordi et kuidas sa otsustad või julged otsustada. Aga ma küsin vastu, et kuidas sa ise otsustad, kui on käes otsustamise aeg sest see aeg on ju käes ikka ja jälle. Miks peaks olema kuidagi teistmoodi? Kohtust kirjanduses ja kirjanduslikust kohtust kõneles Virumaakohtunik Heili Sepp. Saade on salvestatud õigusmõistmise nädalal. Ööülikool tänab Susan Kivi. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2020.