Minu nimi on Fred Jüssi. Ja täna kuulame üht vana Heatud tavat tuult. Eestima tuult. Seda, et inimesed seisavad mere ääres ja ja vaatavad mere poole, kuulavad lainete müha ja seda me näeme sageli. Aga ma ei ole näinud inimesi eriti, kes ainiti kuulaksid tuulejutustusi. Sellest on palju aastaid kümneid tagasi. Kui ei ole päris täpne olla, siis 42 aastat tagasi ma tahtsin salvestada rabaümbruse õhustiku, kus on hääl nii, kus on vaikust. Ma ööbisin tookord seal tühjas majas. Ta oli väga heas seisus, maja inimesed olid sealt ära kolinud. Ma mäletan, et see vist pidi olema üksi. Te kogunemine tuleb meelde, vahel sellega seoses üks tedremäng, mida ma kuulasin põhjaku, rabas seal üks teatud mängukoht, kus oli võib-olla kümmekond kukke ja siis olin kanad seal ümber, vaatasid ja omavahel vestlesid. See oli kindel seltskond, aga siis ühel hommikul ma nägin, et ümberringi kaskedel istusid suur seltskond. Kuki tedrekuked olid ilmselt ümbrusest kokku tulnud. Neid nii palju, kui ma sain lugeda, oli 70 ümber. Ja see pidi olema mingi sündmus, mis neid kokku tõmbas. Et sellesse tühja majja minnes sinna tulid kokku need hiired. See maja oli hiiri täis küll nad jooksid treppidest üles, treppidest alla. Seal oli ragistamist, õiendamist ja krõbistamist. Aga kui ma hakkasin välja minema aparatuuriga, ma juhtusin kuulma üht erilist heli. Seal ühes aknaklaasipraos hakkas undama do. Ma ei arvanud, et niisugune pill, mis tuulega sellel mängib võib nii huvitavat heli tekitada või sellist muusikat mängida. Ühes katises väikeses aknaklaasi ruudupraos. Mulle on meelde jäänud üks väga huvitav helin, üks muusika. Ma olin siis vist 15 või 16 aastane ja ma käisin aegade metsades, käisin avastamas suurt metsa ja ma juhtusin tarvasjõe ääres. Seal oli raiumata veel kaldapealsed ja seal olid kõrgelt nänni ja tookord oli väga soe ilm, tuul oli väga kuiv oli ja ma kuulen järsku helinat. Ja mis see siis oli? Mändide all seistes ma kuulen, et vaat all kui sa vaatad seda männitüve, siis seal on ju korbatanud see tüvi, aga aga seal ülal on libled ja need libled, kui ta on kuiv, tuul on ilus, siis hakkab ta seal helisema. Ja see oli tõeline muusika. Ja vahel on nii meeldiv kogeda, et kui järsku käib üle su maast oma kodu, maastki käin, ülepuhang, on ta siis otse tuul, on ta siis kujundlikus mõttes? Niisugune äratab inimeses hingemaastikku. Seda ma kuulsin hiljuti. Ühes intervjuus rääkis ka Valdur Mikita sellest hingemaastikest. Üks väikene puhang, mul on meeles. Ma olin Matsalu lahel tookord seal suvine aeg kus laulavad veel laululinnud ja ma nutsin lindile üht pisikest linnukest, seal rootsitsitaja. Natukene sahiseb seal roostik ja sa istud selle juures, ootad, mis ta siis laulab mul. Ja siis tuleb järsku üks puhang üle roostiku. Seal umbes niisugune tunne, nagu ta äratab ühe hetke. Ja niimoodi ta äratab ka elamusse. Neil oli ülikooliaastatel. Kui me õppisime looduslugu bioloogiat, jäi mulle meelde alatiseks ühel kokkusaamisel või üks niisugune oma bioloogid, seal, üliõpilased, noored inimesed, kutsusime külla ikkama. Õppejõudusid tuli professor Johan Haul. Sest alati poetas ka muid asju, mis on meie eriala, mis on selle mõte ja mis on tulevik ja kõik see. Mul jäi meelde see. Luul on tuul aga tuuleta läheb maa haisema. Ma otsisin kaua seda, et kus kohas võiks pärit olla. Huvitav küll, aga ma leidsin ühe, ühe ammuse sõbraga, keda ma külastasin Ameerikas ja seal oli üks raamat mitmetes keeltes. Leidsin üles. Juhan Liivi. Lõpuks leidsin ma ka selle oma raamaturiiulist. Luul on tuul, aga tuuleta läheb maa haisema. Külast viib Rabale mitmeid radu. Suvel need jõhvikaliste teed rohtuvad ja on rohkem tuntud kui jälgitavad. Niisugust rohtu kasvanud rada pead astuma kaugemale ette vaadates. Siis juhitasin iseenesest õiges suunas, umbes nii, nagu teeb jõesäng veevooluga. Aga kui püüad Ta märke leida siitsamast jal ja eest siis kaob tee käest ja eksitab eesmärgist kõrvale. Täna loobusin alatisest jalgteest ja usaldasin end ühe aimatava rajakese hoolde. Et ta juhataks mind Ravale nagu jõesäng juhib oma veed merre. Unustasin meelega, kus asub päike ja mängin nüüd aimatavat märkide äraarvamise mängu. Astun koridorist koridori niisketest lehtpuu aserikest virisevad sääsed vähe, luudel õitsevad kullerkupud. Äkitselt tuleb esimene sõnum praegu veel nähtamatust maailmast. Võikalmuste järgi kui heina hakatakse tegema, muutub suvi heina lõhnaliseks. Täna on suvepäeval rabalõhn. Nõnda nagu on võimatu täpselt kindlaks teha, missugused taimeliigid annavad aroomi juulikuisele heina küünile. Nii ei ole võimalik seletada ühegi tuntud nimetusega imelist hõngu, mis levib soo kailude õitsemise aegu rabast ja kandub sooja tuulega üle võserike jäämälude tõelise ninasõõrmeisse. See lõhn loob kujutluspilte Sinavatest kaugustest ja avama kohale kuhjuvast pilvedest. Niisugustel päevadel tunne nähtamatu maastiku ligiduses nagu vahe vaid noores inimeses, tunda suurte eeskujude olemasolu tarvitsemata nendest vähimatki teada. Kui ma väike olin, siis ma kartsin pimedust. Ja mul oli alati ebameeldiv tunne, kui ema ütles, et mine alla keldrisse, vaata sealt. Nonii moosipurk või. Minna läbi pimedate koridoride, natukene ikka räägiti, et öö on ohtlik aeg. Kui ma vanemaks sain, siis ma sain aru, et väga suured sündmused toimuvad vahel öösiti on nõupidamised, on luuramised, röövlid käivad röövimas ja mis seal kõik toimub? Isegi öösel ma olen kogenud, käivad ülekuulamised näiteks. Mingis mõttes on ta tõesti hirmutava pimedus. Aga kui ma sattusin metsa, siis ma sain aru, et need linnatänavad, need on hoopiski ohtlikumad öine mets üldse, mets on üks kõige Ohutum paik. Ja ma mäletan oma ülikooliaastatest seda, et pani täiskasvanud noore inimenegi, kartis seal. Metsas ehmatab küll, vahel, kui sinna järsku purtsatus, mõni lind. Kui ta on vaikne ja kui rahu on siis ei kuule seal midagi. Aga kui midagi raputab inimest, siis hakkab Kydinit käkinat küll on jutt, küll on pahandusi, küll on protest. Küll on arvamusi. Umbes nii hakkad sa kuulma, mis tuul siis räägib. Metsas. Sügise tuul raputab puul küürutab kõveralt kõrrel, kui sandike. Terve päeva oli lumi sädelevad kiiskavas päikesepaistes aga õhtul ilmutus Läänetaevas. Tuul undas ahju, lõõris logissassiibriga ja raputas aknaraame. Keegi kolistas katusel, keegi komistas pööningul. Celigin ahistas tuulekojas maja ägisesse nagises. Hommikuks on tuba külm nagu hundilaut, nagu tavatses mu ema ütelda, käredatel talvehommikutel. Tuul aga kogu Saina jõud. Pärast õige pikka hoov tõusin sängist, läksin akna alla ja lükkasin kardina kõrvale. Oli näha, et peaaegu midagi polnud näha. Ainult aialipid ja puukuurinurk paistsid. Kõik muu oli üks suur lume. Tuisk jookseb võidu tuisuga. Ei teineteisest mööda saa. Üksnes ette tõttavad, 11 nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm. Mu mõtte tuleb vaimuilm. Tuisk jookseb võidu tuisuga teineteisest mööda saama. Need lumelained välja. Nad on nii armsad. Kui südant usas ja pala Nad jahutavat jääd ja põhjatuul on nii lahe. Nii lahedaks läheb? Jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus. Ronk ei saa kuidagi koju. Puu kõva tuul on lastu. Laas on lookas maas, muld lainetab madala merena. Pilved, kakutud kadalipp lased, põgenevad. Rom paigal lappeldab kui kaevus raevus kaev, kaevatud sügavale taevasse. Tuul käib tühjal rannal ringi nutab tasa, otsib kingi, tahab laane taha minna. Suvi maeti eile sinna. Hukku, kus on kullerkupud hõissa, kus on õnnenupud. Tuul käib tühjal rannal ringi, nutab tasa, otsib kingi. Tahab laane taha minna. Suvi. Miks ta maeti sinna? Ranna rasked rajud käinud. Külm on läbi küla läinud. Aasal Härm ja helin ringi. Tuul käib üksi, otsib kingi. Nutab, tasa, tahab minna. Kingad kuldsed viivad sinna. Mis mulle jutustad, koidiku, tuul? Esti emalt, olen väsinud, olen. Kõikusin kodumalatvadele des kevadeehtes. Hiilgavad Vainud väljad ja aas. Tuulest kõneles ja tuult kuulas Freedissi. Kasutatud Juhan Liivi, Aleksander Suumanni, Ernst Enno ja Lydia Koidula luuletusi ning Freedis tekste ja helisalvestisi. Kõlas Tõnu kõrvitsa rahvaviisi seade. Tuule tuba esitas Arsise kellade ansambel Aivar Mäe juhatusel. Saate pani kokku Külli tüli. Raadioteater 2019.