Koole. Bioloog Veljo Runnel kõneleb teemal putukate salajane elu. Loeng on salvestatud 2014. aasta Türi kevadfestivalil. Mina olen Veljo Runnel, tulen Tartust ja. Olen Tartusse asunud elama peale seda, kui ma lõpetasin Tartu Ülikooli bioloogia erialal. Järelikult ma olen bioloog oma hariduselt ja ka viimased, mis ta siis on? 15 aastat, ma olen bioloogina ühel või teisel viisil töötajana, et leiba teeninud ja bioloogi huvidega seotud, ka vaba aja harrastusi harrastanud, nii et bioloogiks olemine on mulle väga sügava jälje jätnud ja tegelikult ma tahtsingi alustada seda putukateemalist juttu ühe väikese mõtisklusega sellest, et milline on inimese maailmavaade ja kuidas võib-olla ka looduse tajumist mõjutab. Ja kuna mul on selline klassikaline bioloogi haridus, mis on saadud Tartu ülikoolist, siis mina püüan oma maailma nägemises alati leida kõigele põhjendust või vähemasti kipub see alati niimoodi minema. Mõnikord on isegi päris raske sellele vastu seista, kui võib-olla tahaks asjadel lasta voolata ja et ida elu sellisena, nagu ta on, aga bioloog alustab sellest, et kui ta midagi uurib teadlasena, siis ta püstitab hüpoteesi. Et mingid asjad, kas on nii või ei ole, niimoodi hakkab otsima tõendeid. Ja see on üsna selline kalkuleeritud tegevus ja selle tulemusena siis enamasti ongi vastus on jah või ei ja seal taga on terve trobikond numbreid. Kui ollakse teadlane, siis seda mõttemalli või tegevuslaadi tegelikult harjutatakse aastaid ja aastaid ja see saabki ühel või teisel viisil maailma nägemise üheks osaks ja tihti ongi niimoodi, et kui nähakse kuskil mingit probleemi, siis üsna leitakse ratsionaalsed põhjused sellele ja tegelikult aitab vahest päris hästi hakkama saada raskustega ka, et kui paned emotsioonid kõrvale ja vaatas, et mis seal asjade taga tegelikult on. Et selline väikene loodusteadusliku mõtteviisi tagamaa, et mis mind kindlasti mõjutanud. Üks selline väikene vihje, mis täna veel helilises plaanis siin toimub, Ma võtsin kaasa väikese bändi. Et eks väikene muusikakollektiiv, kes on seal purgis, see on ka väikene üllatus. Ma usun, et väga vähesed oskavad ette kujutada, et sellisest kohast, kus mina selle bändi kaasa võtsin, üleüldse hääli võib tulla. Aga läheme siis putuka katega edasi. Loengu pealkiri või noh, mis loeng. Pigem on see mõnedest asjadest rääkimine, et ma väga sellist tõsiteaduslikku tausta ma ilmselt ei oska kõikidele küsimustele ka anda, et kui väga spetsiifilised küsimused miks sellel putukal on silmad kaks millimeetrit, üksteisest eemale, mitte viis millimeetrit, et ilmselt vastuse võlgu ja päris igat liiki nimepidi ei oska nimetada. Aga see putukate salajane elu, ma arvan, et see on sellise küsimusena, on teema mind juba vast kolme-nelja-aastasest pärit on, on saatnud. Ma mäletan väga eredalt, et kuidas mind paelus kivide ümberpööramine kivide ja igasuguste puunottide maas vedelesid, ma teadsin, et seal all on alati mingi üllatus peidus. Noh, enamasti oli seal leida sipelgaid vihmausse, tigusid keldri kakandeid, aga aeg-ajalt oli seal ka üllatusi, nagu näiteks oli mõni vesilik sügisel, kes oli sinna endale talvekorteri leidnud või mõnikord ka mingi väga suur mardikas jooksitlane. See oli selline avastamise rõõm, seesama emotsioon, tegelikult on mul ka praegu 40 aastat hiljem, kui ma tegelen loodushäälte salvestamisega ja lähen helisid püüdma loodusesse, siis on, on samamoodi see kivi ümberpööramise efekt, et ma kunagi täpselt ei tea, mis seal kivi taga või kivi all on. Kiviks on siis loodus laiemalt, et kui ma lähen kuskile rabasaarel esimest korda siis ma alati täpselt ei tea, ma küll kujutan ette selle paiga iseloomu järgi, mis liigid seal võiks olla, aga aga kuni ma seal käinud ei ole, ma väga täpselt ei tea ja ja näiteks paar nädalat või poolteist nädalat tagasi ma käisin auna palu lähedal ühel rabasaarel ühe väikese projekti jaoks helisid püüdmas. Lindistasin mets-lehelinnu häält, kui sealsamas vast mingi 40 50 meetrit eemal hakkasid merikotkad häälitsema läbi puuvõra, ta ei näinud neid, aga see oli see kivi ümberpööramise hetk, et et lisaks mets-lehelinnule tulikivi alt välja kaks merikotkast. Aga miks need putukad imelikud või, või salajased veidrad on? Sageli inimesed ilmselt ei näegi neid. Putukate mitmekesisus tegelikult on maailmas kõige suurem maailmas on üle miljoni putukaliigi ja tegelikult arvatakse, et see arv on palju suurem ja nad elavad praktiliselt kõigis kohtades paikades noh, elukeskkonnana, mis annab välja mõelda, kui hoones sees olema, siis need muidugi sime jalgade all eriti palju ei ole, aga kui me seisame siin väljas jõe kaldal või metsas puude all, siis ümberringi on sadu liike, meie kliimavööndis sadu liike kujunema tropp, kas siis ilmselt tuhandeid liike putukaid ja suurte massidena. Kui me natukene hakkame uurima ja läheme pinnasesse, tõstame mõne rohulible üles, vaatame puukoore peale, siis me avastame, milline tohutu mitmekesisus seal on. Aga mis meile igapäevaselt esimese asjana putukate juures esile torkab, veel meile jalgu jääb, on nende ebameeldivad küljed ja noh, kõigepealt füüsilised aistingud, mis nad meile põhjustavad, et eks ma arvan, kõik ole kirunud juba sel aastal sääski, kuigi neid väga palju ei ole, aga kui juba esimene sääsk torkab, siis tasub väikene sõimusõna sääskede suunas saata. Samamoodi, mis putukad meid veel torgivad? Parmud torgivad. Mõnikord, kui me ise ettevaatamatult oleme, siis võivad herilased meid nõelata või mesilased. Et sellised väga otsesed kontaktid, ebameeldivat kontaktid on, ma usun paljudele esimene asi, mis putukatega seoses võib-olla üleüldse meelde tuleb, aga ka natukene võib-olla laiem stress või frustratsioon, mis putukatega võib olla seotud näiteks teie elamisega või põllumaaga või kui olete põllupidaja, siis teie põllukultuuriga, et kes seda seal närib, kes hävitab, kui te olete linnamajas, siis noh, kes võivad seal kiusata putukatest näiteks riidekoid jätate oma riidekappi pikemaks ajaks siis ma tähelepanuta teete lahti, lendavad liblikad välja või siis noh, võib-olla mingite ebameeldivamaks elukad, mis võivad olla elamises näiteks kirbud, kui teil kassid või koerad, siis aga vabalt linnas korraks lased koera välja, saab teise koeraga vahetavad kirpe uudiseid ja kirpe ja uudiseid jätavad endale kirgutavad teile. Meie kliimas muidugi sellist probleemi ei ole, mis võib-olla kuskil lõuna pool troopikas või lähistroopikas, kus termiidid võivad teie maja nii hõredaks teha, et peaaegu märkamatult, isegi nii, et ühel päeval vajub sein kokku või pudeneb laest tükke, mööbel Cap vajub kokku, need et siis on päris suured probleemid. Aga muidugi positiivsed emotsioonid on. Ma arvan, et need ei ole nii palju putukatega seoses inimestel kui neid negatiivseid emotsioone, aga mis võiks olla positiivsed emotsioonid? Muidugi ilu, mis putukamaailmas on, kui te näete kevadel esimest koerliblikat või lapsu liblikat, siis muidugi peale pikka pimedat aega üks värvilaik seal looduses teeb kohe meele rõõmsaks, et ei ole väga palju vajagi. Aga kui nüüd kasu peale mõelda, siis see võib-olla ei ole nii sageli nii palju isegi nähtav või sellest ei räägita nii palju. Kuidas lilled, ütleme, taimed ja putukad omavahel on seotud inimesele kõige otsesem kasu on läbi mesilaste muidugi mesilased siis muundavad taimemaailmast saadava magusaks Meeks, aga aga millest vähem räägitakse, mesilased tegelevad tolmeldamisega ja see nende töö tegelikult on, on rohkem meie toidulaual näha erinevate viljadena. Noh, ma ei tea, kuidas teil endal tunne on, kas pigem putukatega seoses on negatiivsed emotsioonid või positiivsed. Minul on tänu bioloogi kutsele või sellele tegevusele, mis bioloogina olen, ma olen teinud, on kindlasti see tunnetus on mitmekesisem, et ma olen ühest küljest sunnitud olnud läbi oma igasuguste kohustuslike õppetööde ja ja oma kirjatööde, et ma olen pidanud sinna vaatama selle mitmekesisuse taha ja nägema ka asjade vahel seoseid, mis mis esmapilgul võib-olla tunduvad tühised, tähtsusetud, et kogu see suur arvukus, mis putukad maailmale pakuvad ja see liigiline mitmekesisus tegelikult hoiab suures osas meie maailma üleval, noh kui te mõtlete lindude peale linde on ju ikka mõnus kuulata linnulaulu. Aga valdav osa lindudest toidab oma poegi putukatega täiskasvanud peast. Muidugi osad linnud lähevad rohkem taimtoidule üle, aga aga just poegade toitmise faasis on, on putukad põhimass ja tegelikult putukad hoiavadki ühte suurt eluslooduse seltsi üleval ja omakorda need linnud, kes toiduks kasutavad putukaid, siis on suurematele lindudele toiduks, nii et see toiduahel, millest palju loodusest bioloogiast rääkides juttu aktsiasee on vähemasti linnu maailmas on ta aluseks, kui me mõtleme teiste loomade peale võib-olla mitte nii palju, aga kui me vaatame seda ahelat, siis taimed võtavad päikesest energia. Putukad omakorda toituvad väga suures osas taimedest, putukad saavad selle energia taimedest. Linnud saavad selle energia putukatest ja niimoodi see käib, et need seosed bioloogina võib-olla tulevad jah, palju teravamalt esile ja seda mitmekesisust seal taga on, on parem vaadelda, kui on selline teaduslik taustsüsteem, on olemas. Nii, aga putukate mitmekesisuse puhul ma mainisin juba seda, et on üle miljoni liigi kirjeldatud. Kui me võrdleme teiste loomarühmadega, siis kahepaikseid on tänasel päeval teada üle 6000 liigi ja linde umbes 10000 liiki. Nii et liigiline mitmekesisus on üsna selgelt putukate kasuks. Ja putukad on ka arengulooliselt väga vana rihm, juba esimesed kivistised, putukate kivistised on tsirka 400 miljonit aastat tagasi devoni ajastul siis tekkinud kivististe leitud ja peale see oli vist umbes 200 miljonit aastat tagasi, kui need suuremad välja suremised maal toimusid siis putukad muidugi ka nagu teised loomarühmad kannatasid selle läbi, kuid elasid väga ilusti üle ja umbes 100 miljonit aastat tagasi. Need suuremad putukarühmad, keda me näeme looduses, olid juba 100 miljonit aastat tagasi olemas. Aga noh, kui me vaatame imetajate sisest arengut, mis evolutsioonis on toimunud, et suuremad muutused alles seal olid veel ees, et putukad on üsna ammusest ajast juba sellisena, nagu me tänapäeval näeme, jäänud putukate elupaikade mitmekesisusest. Kui me mõtleme mitmekesisuse peale ja kohastumuste peale, siis putukate pakuvad meile tohutu laias skaala erinevaid kohastumusi, erinevaid eluga, hakkamasaamise viise. Aga inimene on ju see, keda meie teame, kes on maailma vallutanud ja ja kui me hakkame tooma paralleele, siis inimesed kui mõnes mõttes on ka läinud selliste spetsiifilisemate kohastumuste teed kas läbi oma ametite läbi rahvakildude, et näiteks üks rahvakilde kuskil põhja pool saab hakkama nende karmide tingimustega, mis seal on suudab talveks ette valmistuda, varuda toitu. Kui näiteks võtta mõni näiteks Lõuna-Ameerika hõimu esindaja ja saata ta näiteks Alaskale panna kõrvuti Eskimatega elama, siis ma arvan, et ega nad väga pikalt seal hakkama ei saa. Ja looduses vähemasti loodusteadusliku seisukoha või maailmapildi järgi, kui nüüd teoreetiliselt võiks ju see rahvakild, kes seal kuskil põhjas elab oma eriliste hakkamasaamisviisidega võiks ju mingil hetkel omaette liigiks muutuda. Aga inimesed siiski ei ole eraldi liikideks muutunud, et inimene suudab olla samas inimene ja spetsialiseeruda väga kitsastele erialadele või hakkamasaamisviisidele. Noh, võib-olla selline drastilisem näide, kui me mõtleme putukate seast, parasiitidele, kes võiks olla parasiit, putukas, parasiit, varasemalt üldiselt, kui ta parasiteerib kellelegi, siis ta laseb oma peremehel elada, et kui peremees sureks peale seda kokkupuudet, siis oleks pigem tegemist kiskja. Kes siis oma saagi kätte saab, tarbib ta ära, aga parasiit elab peremehe arvel, peremees hangib varusid looduses, siis hangib energiat, parasid näiteks imeb tema verd. Peremees vahepeal sööb, saab energiat juurde, parasiit ei hangi endale mujalt toitvaid, ikka imeb seda verd. Nii et läbi peremehe, ta saab seda energiat kogu aeg juurde. Eks peremees ikka natukene kannatab. Kui me mõtleme inimeste peale, noh, ma usun, et võib samamoodi leida selliseid parasiitseid, kohastumusi, noh, enamasti on need seotud kriminaalse eluviisiga, et kui pätid siis hangivad endale energiat või sissetulekut teiste inimeste arvelt. Näiteks taskuvargad, et ma usun, et taskuvaras ei ole väga huvitatud sellest, et tema ohver ära kaoks. Vaideta saab, ohver käib tööl edasi, teenib raha, paneb raha taskusse, rahakoti vahele, taskuvaras läheb, võtab sealt portsu ära, jätab oma ohvri ellu alles ja ohver hangib ressursse edasi. Et selliseid paralleele ilmselt võiks leida päris palju, aga putukariigis on tegemist sel puhul omaetteliikidega erinevalt inimesest inimese puhul, siis võiks nimetada seda ametiks. No ma ei tea, taskuvaras võib ju ka amet olla, mida ühiskond ei aktsepteeri üldiselt. Aga siis jäime elupaikade mitmekesisuse juurde pidama. Ma toon mõned huvitavamad näited sellest, kuidas putukad võivad kohaneda äärmuslike oludega. Näiteks Antarktika mandril elab ainult üks selline liik, kes suudab seal aastaringselt hakkama saada ja see on putukas, üllataval kombel üks tillukene surusääsk ladinakeelse nimega Belgika Antarktika ja tema suudab ilma hapnikuta üle kahe nädala vastu pidada, mis küll ei ole väga seotud otseselt selle külmaga üllataval kombel tegelikult ta ei olegi väga vastupidavad, külmale miinus 15 on selline temperatuur, kus ta juba hukkub, kuid ta otsib seal lume all ja ma nüüd päris kindel ei ole, kas need kohad, kus ta elab seal ka pinnast, on mingitel aastaaegadel, aga igal juhul ta otsib sellised kohad, kus temperatuur ei ole nii madal, elab seal rasked ajad üle, vastne areneb neil kaks aastat, kuid valmik elab ainult 10 päeva, siis selle 10 päeva jooksul peavad nad sugu tegema ja ja uued järglased valmis panema siis kaheks aastaks kuni järgmise generatsiooni. Siis selline üllatav elupaik nagu kuumavee allikad, elustoni, kuumaveeallikate, eks kumav valikaidele mujal ka, aga see konkreetne artikkel, kus ma seda lugesin, rääkis elustani kuumaveeallikatest, kus temperatuur on kuskil 35 40 kraadi vahel. Ja üllataval kombel on seal elu, noh, see ei ole küll väga äärmuslik temperatuur, aga ikkagi püsivaks arenguks on see üsna palju. Ja üx kärbse liik soo, Kärblase liik elab seal. Nende kuumaveeallikate peale on kogunenud vetika ja bakterikiht nagu mat oleks seal, eks ta kergelt lõhnab ka. Bakterid ikka on, on väikese lõhnaga soo Kärblased toituvad nendest vetikatest ja bakteritest, nii vastsed kui valmikud. Ja nemad omakorda panevad aluse üsna rikkalikule kooslusele, mis seal kuumade allikate peal ja ümbruskonnas elab muidugi väiksemad selgrootud, kes siis nendest kärbetest toituvad, nendele on see esmatähtis või noh, nemad on see esimene lüli ahelas, kes seal elab, aga ka suuremaid liike siis üks spetsialiseerumise kohta, mitte ainult putukatele, aga väga paljudele loomarühmadele on koopad koobastes. Muidugi võib elada ka selliseid liike, kes ka mujal hakkama saavad, aga koopad võivad olla ka ajutiseks elukohaks või varjupaigaks, aga on ka liike, kes ainult koobastes elavad ja neid nimetatakse tro gloobiontideks. Kui nemad koopast välja võtta, siis nemad enam hakkama ei saa. Koobas pakub neile nii eluks vajalikku kui ka tegelikult nende kohastumused on nii kitsad, et väljaspool kuigi ressursse on rohkem, aga lihtsalt nad ei ole kohastunud neid kasutama ja kätte saama. Ja seal elavad erinevad prussakad või Ritsika liigid, sageli, kes siis koobast keskkonnaga harjunud sealt omale saaki saama ja üks põhilisi. Noh, kui me mõtleme koobaste peale koobastes ja taim ei kasva, et kui ma ennem ütlesin, et taimed on organismi lühkes, päikeseenergia talletavad Sis koobastes ju taime ei ole, aga kes võivad koobastesse energia sisse tuua. Nahkhiired ja nahkhiired püüavad väljast putukaid, tulevad koobastesse sisse ööbima või noh, kui nad käivad öösel väljas, siis nad tulevad koobastesse päevitama vist seedivad väljast püütud toidu läbi ja nahkhiire väljaheited, mis sinna koopa põrandale kukuvad, need on siis selleks põhiliseks energiaallikaks druglobi huntidele, see on üks kõige sagedasemaid energia liikumise teid koobastes. Siis üks näide kohastumusest, õigemini mitmekesisuse allikast looduses, mida on vähe uuritud, on troopiliste vihmametsade puu võrad. Noh, kui me mõtleme loodusteaduste ajaloole, siis ma arvan, et kuskil 300 aastat on süsteemsemalt tegeletud looduse mitmekesisuse uurimise ja talletamise ja, ja süstematiseerimine rega. Aga alles viimased 20 aastat on tegeletud puu võrade koosluste uurimisega ja liigilise mitmekesisuse uurimisega ja see, mis teadlastel on seal avanenud. See pilt on väga-väga põnev ja neid liike üks troopikapuu võib pakkuda elupaika kuni 700-le putukaliigile. Nii et see juba näitab, milline tohutu mitmekesisus seal võib veel ka teistel puudel olla. Ja suures osas on uurimata endiselt need vihmametsade kooslused just puu võrades. Lisaks elupaikadele räägiks ka natukene erinevatest kohastumustest liikumises putukatel, putukat valdavalt. Lendavad, või on vähemasti lennuvõimelised isegi need putukad, keda me näeme, et kõnnivad vapralt mööda maad, mingil hetkel võivad lendu tõusta. Ja mardikate puhul, kui me mõtleme lepatriinu, telesiis, lepatriinu sõrmel hoidmise kommet ja tema lendu laskmist, ma arvan, seda on meest kõik vähemasti lapsena proovinud. Mina katsetan, muideks seda ka praegu päris sageli vaatame. Huvitav, kas see putukas läheb minu sõrmed lendu erinevate putukatega, katsetan just Mardikatega. Liblikas lendab niikuinii, et seda ma tean, aga mardikate lennuvõimet proovida võtan kätte ja vaatan, kas ta lendu läheb. Ühed ürgsed lendajad on kiilid ja nemad on ka pakkunud maa ajaloos väga ekstreemseid näiteid tiibade siruulatusest. Selgrootute kuni 70 sentimeetrit on leitud, et eelajalooliste Kiilide tiiva siruulatus olnud. Mida putukad veel suudavad teha, suudavad ujuda? Paljud putukad on kusjuures kahepaiksed, et vastasena elavad vees ja täiskasvanuna elavad kuival maal või siis lendavad kas ronivad või lendavad näiteks Kiililised osad Mardikalised siis kaevumine on samamoodi väga paljudele putukatele. Mõnes mõttes kahepaiksuse tunnused nad vastsena maapinnas näiteks närivad ööliblikavastsed mingisuguste taimede juuri mõnikord põllu peal või aialapil on väga suureks kahju tekitada, leiaks mõne töö liblika Öörlase liigid. Aga valmikud tulevad siis mullast välja ja suudavad lennata nõnda, aga nüüd me jõuame selle teemani, millest ma tegelikult tahtsin rääkida, milleks alati jääb kõige vähem aega, kui loengut pidada, see on putukate omavaheline suhtlemine. Ja kuna ma ise olen põhiliselt helide salvestamisega tegelenud siin viimased 10 või 15 aastat, kui ma looduses käin, siis helila juurde tahaks välja jõuda. Aga millised on need teised suhtluskanalid või viisid putukatel? Üks väga oluline suhtluskanal on haistmine ja putukad suhtlevad feromoonide abil, need on siis teatud keemilised ained, mida nad eritavad ja, ja see suhtlemine on sellelaadne, suhtlemine on, on enamasti siis emaste ja isaste vahel ja üks sugupool meelitab teise enda juurde, enamasti on emasega tegemist siis, kes on meelitaja, isane on see, kes siis meelitusele või ahvatlusele allu. Ja seda tegelikult kasutatakse ka ära näiteks kahjuritega võitlemisel. Kas siis keemiliselt see feromoon töötatakse välja või kasutatakse ka putukate enda poolt toodetud feromooni seda ainet ja meelitatakse need kahjurid teatud kindlasse kohta, kus nad siis hukatakse ühel või teisel viisil satuvadki näiteks kuskile surmutisse. Sellega välditakse ära nende paljunemist põllu peal. Kuidas veel, putukad omavahel suhtlevad peale helidena, nägemine nägemismeel putukatel ilmselt ei ole nii oluline kui inimesel. Kuid on siiski näiteid, kui me mõtleme liblikate peale liblikate, tiibade, mustrite ja värvide suur mitmekesisus. Eks ole, nägemismeelele suunatud, noh, kõik, mis looduses, mis tekitavad värvid, teravaid, kontraste või kujud, kehakujud, jäsemete kujud tekitavad mingeid väljaulatuvaid väga selgelt kontrassid asendeid, need on mõeldud enamasti just nägemise teel suhtlemiseks. Mõned signaalid muidugi ei ole mõeldud enda liigikaaslasele, vaid teisele liigile. Kõige ilmekam näide ilmselt on herilane kes on korra juba herilase käest nõelata saanud. Siis kollase-mustakirju kombinatsioon paneb kohe häiresignaali tööle, seda elukat ei maksa puutuda ja teised putukaliigid, kes ei suuda niimoodi haiget teha nagu herilased herilastele on selleks päris hea mehhanism, on terav nõel, mis tagakehast välja tulev peaga ained, mida ta läbi nõela siis eritab ja mis teevad päris kõvasti valu. Ja võivad isegi mürgitus juhte tekitada. Aga osad putukad, kes ei valda seda keemiat ja, ja tegelikult ka nende riistvara ei ole nii võimas, et nad ei suuda kedagi torgata, aga välimus on samasugune kollase-mustakirju, mõnikord ka punase-mustakirju. Nemad kasutavad seda nippi. No muidugi mitte teadlikult, eks see on arengulooliselt evolutsiooniliselt tekkinud nähtus, aga nad siis petavad oma võimalikku saaklooma, kes temast toitub, petavad ära, et näed, mina olen üks väga ohtlik mürgina torkav loom ja liblikas või mõni väiksem nimetaja, kes võib putukatest toituda, jätab selle putuka puutumata. Noh näiteks kes on sellised näited, mis kohe meelde tulevad, on ühed kärbsed sirelased, kui te olete vaadanud isegi praegu juba lendavate õite kohal, näitan palju liike, muidugi, aga hästi valdav värvikombinatsioone, nendel kärbestel kollase-mustakirju eriti tagakeha, selline kirju. Mina olen seda oma teadmist vahel inimeste šokeerimiseks ära kasutanud, et võtan selle kollase-mustakirju putuka kätte, et näed, tahad herilast käes hoida ja noh, muidugi kui kui ei tea seda kohastamast, seda tausta, siis ikkagi ehmatab ära. Ja, ja neid on ka teisi. Tegelikult ma olen ise ühe korra läinud, ütleme, ma sain selle kogemuse, et mida need värvikombinatsioonid tähendavad. Ühe maas oleva putuka käest vaatasin, et ronib üks mardikas, võtsin ta kätte ja ta nõelas mind, et see oli üks. Igal juhul oli tegemist Astlalisega, kes meenutas mingit putukat, aga ta oli punase-mustakirju ja ma sain sutsaka ja mul jäi see kombinatsioon eluks ajaks meelde. Aga jõuame helide maailma ja helid on putukatel võib-olla isegi rohkem, kui me oskame arvata suhtlemise üheks kanaliks. Millised kõige tuntumad helidega suhtlejad putukate hulgas on tsikaadid ilmselt on jah, üks parem näide. Aga tsikaade Eestis ei ela, vähemasti need, kes laulavad, kes on käinud Vahemere ääres, kas Itaalias, Kreekas, Hispaanias, siis seal suvisel ajal võib see tsikaadide laulu möll olla tohutu lähidistantsilt täiesti häiriv. Ja mõned troopilised liigid, sikaadid teevad lausa täiesti võrreldav rongivilega, väga võimsad hääled. Ritsikad on Eesti kliimas ühed putukad, kes isased laulavad ja minu jaoks ongi see see tõeline suvi, kui ritsikad hakkavad laulma. Mõnel aastal juhtub see varem, mõnel aastal hiljem ja Eestis. Ritsikaid on üle 10 liigi, osad nendest on haruldasemad, osad tavalisemad. Ma usun, et kõik teist teavad hariliku lauluritsikad, kes on üks suuremaid retsikaid ja üks suuremaid putukaid meil üleüldse. Noh, ma arvan, et juuli algus või juuli keskpaik kindlasti juba annad täiskasvanud praegu võite neid näha. Vastsena on tillukesed rohelised ritsikad, pojad võiks öelda. Nad teevad umbes 10 või 12 kestumist läbi järjest suuremaks iga kestumisega ja viimase kestumisega, siis saavutavad suguküpsuse ja saavutavad ka lauluvõime, et nad päris tillukesed ritsikad need veel laulda ei suuda. Nad on, nad on lapsed, nad ei tegele täiskasvanute asjadega. Kõigepealt ma laseksin teema sissejuhatuseks lihtsalt ühe suvise helipildi, kuna festivali pealkiri oli ka sumisemisega seotud. See ongi sumi, millest jutt käib. See oli siis juuli lõpu helipilt ühelt Tartumaa niidult, aga läheme siis Ritsikate juurde. Nagu ma ütlesin, on üks tavalisemaid rusikaid harilik lauluritsikas aga tegelikult on Eestis kaks laulurysica liiki ja minule kui putukauurijale, siis kuna Ülikooli lõpetasin, siis oli ikkagi minu teema oli putukad, siis ma olin väga huvitatud sellest teemast. Kui ma selle avastasin, et meil on kaks Oluritsika liiki, siis ma olin väga elevil, sest et see üks liik elab ainult saartel ja eriti saarte lääneosas siis Hiiumaalist. Tema on üle Hiiumaaga Saaremaal suurem laululisika liik, keda nimetatakse roheliseks lauluritsikas, kuigi nad on täpselt sama rohelised. Aga see roheline lauluritsikas, see on üleüldse Eesti üks suurimaid putukaid, tal on väga pikad tiivad ja ilmselt see ka seletab, miks ta on ka päris väikestel saartel, vahest ainukese Ritsikana suudab sinna saada siis ületades oma hea lennuoskusega ka merevahemaid. Ja nüüd ma mängin teile ette mõlema liigilaulud ja nad on tegelikult üsna sarnased. Kui me ei tea, et need on kaks erinevat liiki, siis võiks arvata, et lihtsalt on kalalaulu retsika mingi laulu versioon, et et sellel konkreetsel isendil isasel tuli tuju natukene teistmoodi laulda. Nii et võrdluseks siis kõigepealt nende kahe riigi laulud väikese pausiga. Ma arvan, et te saate aru, millal üks liik laulu lõpetab. Et see üks tõesti tundus natukene teravam, aga kui vaadata graafiliselt nende sagedust, siis ta ei ole, ta ei torkani väga kõrva, et või ei ole nii selgelt kõrgema helisagedusega. Aga putukad ja ma usun, et ka lindudel, see helide taju ajas on palju teravam kui inimesel ja nemad tajuvad neid nüansse, mis juhatavad neid nende õige paariliseni ja juhatavad õige käitumiseni. Signaal, mis sealt tuleb, on, on neile selge, meile on see hägune putukad sõltuvad välistemperatuurist ja kõik, mis on seotud mehaanikaga lihastega, siis mida külmem temperatuur on, seda aeglasemaks ja elutegevus neil läheb. Ja ka laulmine retsikatel just need, kes öösel laulavad, neid ei ole Eestis väga palju, on needsamad kaks lauluritsikad ja on võsaritsikas. Ma arvan, et, et kolm liiki vangis öösel laulavad ja nendel kõigil on see, et kui temperatuur temperatuuris, et päris kõvasti suveöödel langeda üle 10 kraadi või mõnikord isegi 15 kraadi. Muidugi kui ta läheb väga külmaks, öine temperatuur väga madalaks, siis nad lõpetavad laulmise. Aga, aga ma arvan, et see kolm korda kindlasti võib see tempo aeglasemaks minna, kui temperatuur seal juba 10 kraadi langeb. Jätkab Veljo Runnel. See heli oli minule veel poolteist aastat tagasi tundmatu, ma ei olnud mitte kunagi seda häält kuulnud ja siis ma muretsesin endale hüdrofonid, mis on siis vee all helide salvestamiseks mõeldud mikrofonid ja hakkasin katsetama, väga palju teoorias kursis sellega, kes Eesti oludes, no ma teadsin, et kalad võivad hääli teha erinevat mulksu, vaid popsuvaid ja ja kiunu, vaid hääli. Ja muidugi huvi oli väga suur, hakata neid tundma õppima, aga ma ei teadnud täpselt, et millised need liigid on, kes häält teevad ja esimesed korrad kuma suvalises veekogus panin tüdrofonit vette, siis väga palju tulemusi. Muidugi üleüldse see veealune helide maailm on hoopis teistmoodi. Ja esialgu ma ei teadnudki, mis ajal see on, sest sealt jõest tegin ka Kahaga püüke, kedagi kätte ei saanud, sain ühe üksiku vesi kakandi, aga noh, oli oli selge, et tema üksinda ei suutnud nii palju hääli teha. Ja läks aega mööda. Ma uurisin natukene, väga palju kirjandust ei olnud, aga kõik märgid viitasid, et tegemist on mingi lutikalisega, mõne putukaga, siis aga nüüd mõned päevad tagasi Mulex korda, siis salvestada putukahääl ja see putukas ka ise kinni püüda. Ja, ja see ongi see bänd, kes mul on täna kaasas. Ma võtsin pühajärvest kaasa ühe purgitäie, pisi sõdureid ja kohe nad esitavad teele ühe loo mille nimi on sõdurite pulmalaul. Nad on suhteliselt tundlikud, ansambel on häbelik, nad suuremat avalikkust natukene kardavad. Neid isendeid oli seal kaldavees, noh ma ei oska isegi ette kujutada, kui palju, aga miljoneid ma arvan. Ja seda oli palja kõrvaga kuulda ei olnud väga lähedal vaja veel isegi seista püsti seistes kalda servalt oli, oli kuulda, et mingisugune sirin või sahin käib. Ja siis ma teadsin kohe, et see on koht, kus mikrofonid panna vette ja muidugi siis oli läbi kõrvaklappide palju tugevamini kuulda. Need, putukad ise on väga väikesed, nad on millimeeter või, või kaks millimeetrit ainult suured. Kuna siin praegu oli arvatavasti vähem isendeid kui seal pühajärves, kus need mikrofonid olid, muidugi mikrofonid väga kaugelt helisid tüdrofonid ei salvesta. Ma lasen ikkagi ka selle, mis ma eile seal pühajärves loodusesse, sellesama liigihääled, mis ma püüdsin Kõige viimane helisalvestus, mis ma ette mängin, see on olnud minu jaoks üks kõige suurem müsteerium. See on kaheosaline salvestus. See lugu seal taga on selline, et ma avastasin juba üsna ammu tegelikult see oli vist üle 10 aasta tagasi, et ämblikud teevad häält ja see oli juhuslik avastus. Pärast kui ma kirjandust otsisin, siis sain muidugi teada, et see on juba ammu tuntud fakt. Päris paljud ämblikud suudavad häält teha. Ja noh, nagu lindudel, isased teevad häält ämblikutel, aga nemad kasutavad seda metoodikat nagu tähnid, et nad, et ise ei häälitse, kuigi rähni häälitsevad ka, aga ma räägin trummeldamisest siis et need ämblikud oma kehaga vibreerivad vastu kas kuivanud puulehti või kuivanud kõrsi. Ja just sel õigel ajal, kui see värske roheline taimestik ei ole veel vohama hakanud. Maapind on kuivanud, lehti täis. Nad otsivad hea mõnusa päikese poolt soojaks kuivaks soojendatud lapi ja hakkavad seal trummeldama. Et ma sain selle esimest korda jah, üle 10 aasta tagasi salvestatud, aga nüüd sain ühe täiesti tillukesed mikrofonid. Mõtlesin, et proovin nendega ka neid mikrofone sai panna täpselt lehe alla või lehtede vahele, ilma et nad seal väga ruumi võtaksid. Ja tõesti, noh, ma leidsin kõigepealt selle sama koha, kus ma 10 aastat tagasi käisin, leidsin selle ülesse, läksin sinna otsima ja ämblikud olid olemas. Need on ühed huntämblik eestikeelset nime neil ei olegi, ladina keeles annad nende nimi hüdroliisa Rubrofassjota ja minu teada on see ainukene häält tegev huntämblikliik, kes Eestis elab. Ja kui ma seal olin salvestanud neid vast pool tundi või natuke rohkem, siis olid kõrvaklapid peas ja äkki kuulsin ühte häält, mille sarnast polnud, et kunagi varem looduses kuulnud ja ma ei näinud ka seda looma, kes häält tegi. See ongi siiamaani minu jaoks müsteerium, kes seda häält tegi. Kuigi on väikesed kahtlused, et see võis olla mõni sõnnikumardikaga suguluses olev mardikas putukas. Ilmselt on tegemist mõne mardikaga, aga selle laulu ma nimetan seda lauluq, sest see tõesti on täiesti laulu moodi. Tal on väga keeruline struktuur, tegelikult nagu osadel lindudel on konkreetne algus, teema edasiarendus ja laulu lõpp saab eristada erinevaid faase, seal laulus ka sellel elukal oli, oli laulus väga kindel struktuur, kuigi mitte niivõrd helikõrguses, aga just rütmide, see on üks tore rütmide kombinatsioon, mis seal kostub. Nii et alguses kuulete huntämblikud Rumeldusi lühikesed ühe toonilised üheplaanilised helid ja siis lõpupoole on pikem, ta on küll vaiksem, see oli noh, tegelikult see oli väga vaikne heli, et seda ma palja kõrvaga ei kuulnud. See pidi olema seal väga selle mikrofoni kapsli väga lähedal, sealsamas kõrval või seal seal all lausa see elukas Mul on üks helidesse puutuv küsimus ja mul on üksainus tähelepanek selle kohta. Päevapaabusilm teeb sisisevat heli. Kas sa oled kuulnud seda? Ma olin metsas tarvasjõe ääres, ükskord juba kuulen keegi siis sepa peale. Ja ma hakkasin vaatama, kesse sisiseb. Päevapaabusilm hõõrus oma tiibu seal esimene kord, kus ma olen kuulnud liblikat tegemas niisugust heli ja kas seal võiks olla tegemist mikriga, kas see on hoiatus mulle, kas see on ähvardus, tahtis ta jäljendada? Rastikut näiteks? See oleks kindlasti üks esimesi hüpoteese, mida püstitada, kui nüüd loodusteadlasena läheneda, et see on meie hüpotees ja siis hakkame mõtlema, kuidas seda tõestada või ümber lükata. Ma sain teda üsna tükk aega jälgida, aga see on ainukene vaatlus mulle üldse aastakümnete jooksul. Tahtsin küsida veel, kas sa oled lindistanud tooneseppa? Ma ei ole lindistanud, aga ma olen kuulnud, et sel hetkel, kui mul ei olnud aparatuuri praegu mõnede väikeste kapslitega, need ma saaks isegi sealt käigust infot sisse sokutada, need oleks väga põnev, väga põnev heli, ma istusin katki saetud kuuse teda juppide juures, need olid mul selja taga. Ma lugesin ja kuulsin kogu aeg. Lõpuks sain aru, et tegemist on tooneseppadega, see on ilmselt heli, millele ma pean jahti minema pidama. Kui ma selle kätte saanud, siis ma helistan demelad ja salvestasime seal, siis ma võtan jalatseid või nad on alles, aga ma ei tea ju, kuidas nendega lood on. Seda ma kuulsin möödunud suvel, ilmselt toona seppadele sobib teatud värskuse, lagunemisastmega puitajat, võib-olla kui ta on juba liiga kõdunenud, siis ta enam ei ole huvitatud ja kuiv kuusk. Siis on mul üks mälestus. See on sellest ajast, kui ma veel ei olnud teadlikult huvitatud niisugustes küsimustes, tema ei teinud märkmeid. Vaata, ma olen lugenud voodilutika kohta, et neid on üles tõstetud allveelaevadest leitud aasta hiljem pärast allveelaeva põhjalaskmist ja nad elavad, kas see võib olla võimalik, oled sa midagi niisugust kirjanduses kohanud või ei ole? Ja selle voodilutika kohta ma ei ole, aga kui mõelda kasvõi selle Antarktikas elavaks asja peale, kes suudab, mis ta oli 10 või 20 päeva ilma hapnikuta olla siis. Ma arvan, et seal põhja lastud laevas mingisugune hapnik seal ju võib-olla et kui ta sellega saab hakkama, siis toidu poolest putukad võivad küll olla aasta või kaks, ma arvan, vabalt söömata või isegi rohkem. Ma arvan, et selle ministeeriumiga ongi õige lõpetada seda loengut. See illustreerib ühtlasi bioloogil. Tuleb alati üllatusi, et kui neid ise otsida ja olla valmis ja avastada maailma, siis on alati isegi k. Peale seda, kui sa oled 20 aastat bioloogiaga tegelenud, on üllatuseks. Bioloog Veljo Runnel kõneles teemal putukate salajane elu. Muusika autor Jakob Juhkam. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.