Ööülikool looming tõenäoliselt sünnib ikkagi konfliktist. Et ma väga ei usu sellisesse loomingusse, mis sünnib väga headel aegadel, nende inimeste sees, kellel pole ühtegi sisekonflikti. Et ma arvan, et need on muinasjutud, mis on tagantjärgi välja mõeldud. Kirjanik Valdur Mikita kõneleb teemal loovusest. Läbi metsa ja muidu ka saade on salvestatud Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses. Tere kõigile, mina olen Valdur Mikita ja mul on erakordselt hea meel olla Arvo Pärdi keskuses. Ma arvan, et Eestis ei ole vist ülemäära palju selliseid kohti, kuhu sisenedes haarab sind selline mõnus pühaduse tunne. Ei tahaks võib-olla öelda, et et selline väga pühalik ja midagi nagu erakordselt suurt, aga just selline mõnus natukene. Ja see hoone, see maja on just täpselt selline. See, mis ma täna mõtlesin teiega jagada, on tegelikult teema mille kohta võib juba ette öelda, et suur hulk küsimusi jääb ilmselt vastuseta. Ja see teema on loovus ilus eestikeelne sõna. Ma arvan, et nii nagu paljudega meist, võib-olla mäe väikse lapsena tegelikult olime oluliselt targemad kui siis, kui me kuskil 40 või 50 või 60 aasta pärast oma lapsepõlvele tagasi vaatame. Ja minu jaoks loose kiiks ikka ei lasknud kuidagi mind lahti ja tegelikult ka oma magistri ja doktoritöö üritasin kirjutada loovuse teemal. Ja päris ausalt tunnistan, et olles hiljem ma sain aru, et sellist asja nagu loovuse teooria üldse ei olegi olemas, ei olnud teda, siis ei ole teda praegu. Ja mulle tundub, et hea meel võiks meil olla ka selle üle, et ilmselt ka lähimate kümnendite jooksul seda ei teki. Selle kandi pealt on loos kindlasti hoopis teistsugune kui võib-olla isiksuse uurimine ja isiksuseteooria kus psühholoogid ilmselt oskavad palju rohkem. Võib-olla sellist teaduslikult pädevat materjali meiega jagada. Aga loovus paneb vastu ja üldse on selline tunne, et mida vanemaks sa saad, seda suurem rõõm on nende asjade või nende küsimuste üle, mis jäävad vastuseta. Mulle meeldib vägaks uuring, mis kunagi tehti nende inimeste kohta, kes on saanud Nobeli preemia, noh, väga huvitavad inimesed, hea neid uurida. Psühholoogile on ka põhjus nende uksele koputada. Ja selle uuringu küsimus oli see, et mida selline noh, inimene, entusiastlik üliõpilane, peaks tegema, et saada kunagi siis Nobeli preemia. Kas on mingisugune algoritm olemas jättes kogu selle uuringu metoodika vahele? Järeldus oli see, et mingisugust algoritmi ei ole, välja arvatud üks. Kui teil õnnestub hoida nende inimeste lähedusse, kes kunagi elus saanud juba Nobeli preemia, siis teie tõenäosused teiega saate tõuseb oluliselt. Nii et noh, mida sellest võiks järeldada. Ma arvan, et see lihtne tõde, mida me tegelikult ise ka teame, et kui sa tahad saada targaks, hoia tarkade inimeste lähedusse. Kui sa tahad saada heaks kunstnikuks, otsi ülesmeister. Ja kui sinu eesmärgiks on elada elu võimalikult rumalana, mis võib-olla ei ole ka väga rumal mõte, sest vaata, rumalate inimeste roll on see, et Nad ei riku maailma ära. Nad ei taha teha liiga palju innovatsiooni, mõelda selliseid uusi asju välja, nad on piisavalt laisad, piisavalt mõnusad ja tegelikult justkui hoiavad seda mingisugust traditsiooni väga kenasti. Nii et inimene on nagu käsk selles keskkonnas, kus ta elab, selliseks ta ka ise muutub. Aga see, kuhu mina tahaksin oma jutuga tüürida kas üldse on siis midagi, mida me tegelikult saame teha, et ikkagi võib-olla sellele loovusele sisemiselt lähemale jõuda. Ja ma arvan, et midagi siiski on. Mulle meeldib väga selline eestikeelne sõna muster. Et mulle tundub, et mustrite taga tegelikult on midagi väga sellist olulist, mis viib meid koloosed teemale lähemale. Kui mõelda selle kandi pealt, siis terve maailm koosneb mingisugustest rütmidest, nende rütmide tulemusena tekkis kunagi elu. Ja selles mõttes ka targa inimese roll on see, et Ta võiks ära tabada selliseid mustreid, mida võib-olla natuke rumalad inimesed kohe ei näe. Ja mõlemad sellised suured asjad, intelligentsus ja loovus on tegelikult seotud mustrite tajumisega. Noh, ma arvan, et enamik meist on kunagi teinud intelligentsusteste. Ja kui ma ütlen mingi numbrirea näiteks kolm, kuus üheksa siis koolis käinud inimene enam-vähem arvab ära, et järgmine number võiks olla 12. Ja mida kiiremini me seda ära arvame, seda intelligentsemad me võiksime olla. Ja noh, kui küsida, et miks üldse on ellujäämise või aju seisukohalt selliste mustrite tabamine väga oluline, siis tähtis on see väga lihtsal põhjusel et kui me oleme mingi mustri ära tabanud, siis me vabaneme liigsest mälukoormast. Ühesõnaga, me ei pea kõike mäletama. Ja nagu me teame, kui inimesed hakkasid arvusid välja mõtlema, siis esimene loogika oli see, et iga arvu kohta võiks olla eraldi märk püüdma, kasutame kümnendsüsteemi ja on täitsa selge, et osa meie mälust justkui vabanes mingisuguste teiste asjade jaoks. Nõnda on ka keelega, ainult mõnekümne märgi abil saame terve keele kenasti endale mällu salvestada. Kui me tuleme nüüd intelligentsuse juurest loovuse juurde, siis lühidalt öeldes võib loose eripära kokku võtta sellega, et loovus otsib uusi mustreid, mingisuguseid kõrvalekaldeid, anomaaliaid, sellest, mida meie intelligentsuse pool on tegelikult juba leidnud. Ja see tuleb kenasti välja ka sellistes loos testides mingil põhjusel loovad inimesed kipuvad eelistama selliseid asümmeetrilisi kujundeid. Väga raske öelda, miks see nii on, aga loova inimese peas on mingisugune mehhanism mis paneb tähele kõrvalekaldeid, mingeid anomaaliaid. Ja tegelikult see eesmärk on ikkagi üks, et nende anomaaliate taga võib ennast peita mingisugune muster, mida me siiamaani võib-olla siis veel ei märganud. Juri Lotman on kunagi öelnud välja ühe sellise väga sügava mõtte vaadates tagasi ajalukku panite tähele tegelikult loovus mingil põhjusel jaguneb väga asümmeetriliselt, et mõned ajastu defohhid on mingil põhjusel oluliselt loovamad kui teised. Ja Lotman arvas seda, et see on seotud uute märgisüsteemide leiutamisega. Et kui kellelgil õnnestub leiutada täiesti uus märgisüsteem, siis mingil põhjusel toob kaasa sellise suure loovuse plahvatuse. Ja noh, ilmselt see tõesti niimoodi on olnud nii et ütleme siis nii, et nende kõikide mustrite hulgas, mis meid ümbritsevad on, on ilmselt olemas mingisugused väga sellised suured mustrid mille leiutamine on tõesti noh, võiks öelda, geniaalne, need hakkavad levima ja tegelikult muudavad lõpuks terve suuri olemust. Aga kui nüüd küsida, kuidas inimese mustritunnetus, mis on need mehhanismid, mis seda vahendavad siis tahaksin õige põgusalt juttu teha kahest sellisest põnevast nähtusest. Ja need mõlemad huvitaval kombel kuuluvat selliste teadvustamata asjade hulka, mõlemad on seotud loovusega. Ja esimese nimi on siis Primeing, mille rääkis ja mõtles suureks endal Tulving. Teise nimi on lahknevus negatiivsus ja selle avastajaks on siis Risto näätanen. Ja mõlemad on ka Tartu Ülikooli audoktorid. Nii et noh, mind nagu paelunud see, et sellised loos uuringud kaudselt on ikkagi kuidagi ka Eestiga seotud. Nii et kui Braimingu kohta võib öelda, et see on teadvustamata mälu, siis lahknevusnegatiivsuse kohta on öeldud, et see on meie teadvustamata intelligentsus. Ja noh, muidugi me saame kohe aru, et kui me selliseid natukene kummalisi sõnu kasutame nagu priming ja lahknevus, negatiivsus, mis kuidagi keele sõlme ajavad siis eks see on väike kivi ka võib-olla psühholoogide kapsaaeda. Ma olen üldse tähele pannud, et mida aeg edasi, seda rohkem muutub teadus selliseks salakeeleks, millest enam keegi aru ei saa. Ja sellepärast ma tahaks neile vähemalt tänases loengus panna natukene paremad nimed. Lahknevusnegatiivsuse ma nimetan uudis radariks, sest see on see mehhanism, mis meie peas kogu aeg alateadlikult. Ta uurib, kas ümbruskonnas on midagi uudist ja Braimingu kohta sobiks võib-olla mõistu mälu see mälu osa, mis annab meile vihjeid, et oleks lihtsam midagi meenutada. Nüüd Braiminguga või selle mõistumäluga on aga hoopis selline pöörane lugu, on nimelt leitud, et väga loovatel inimestel tegelikult see alateadlik mälumehhanism hästi ei tööta. Piltlikult tähendab see seda, et inimene hakkab midagi meenutama, aga pähe tuleb hoopis midagi muud. Ja sellepärast ongi loovad, et kui tavalised inimesed annavad kogu aeg ühesuguseid vastuseid siis õnnetu loov inimene lihtsalt ei tule selle õige vastuse peale ja ütleb vale vastuse, mis mingil põhjusel siis võib osutada täiesti geniaalseks. Üks iseloomujoon, mis loovad inimesi ka iseloomustab, on see, et nad ei suuda sageli mingeid asju meenutada. Ilmselt see mehhanism, mis siis inimese mälust peaks midagi mäletama, söötma on, on mingil põhjusel natukene nässus. Nii et pole halba ilma heata, et mõnes mõttes kehv mälu võib jälle toita meie loovust, nii et looduses on kõik tasakaalus. Nüüd selle uudisteradariga on see paha lugu, et millegipärast meie aju on ehitatud seda viisijat, halvad uudised on inimese jaoks alati olulisemad kui head, et lihtsalt need on kunagi evolutsioonis olnud tähtsamad. Ja kui meil õnnestub see halbade uudiste foon sellest lahti saada, siis tegelikult positiivne on see, et näiteks sellises keskkonnas nagu mets muutub, see uudisteradar meie peas ka väga aktiivseks. Ja ma arvan, et väga paljudel meist on selline kogemus, et kui olla hämaras metsas, siis justkui tekib selline tunne, et sul on nagu silmad selja taga ja võimalik, et üks mehhanism, mis seda vahendab Ongi sedasama uudise radar, mis tegelikult muutub erakordselt aktiivseks. Ja miks on võib-olla hea rääkida sellest loovuse kontekstis on leitud, et see tõepoolest seostub inimese, vaimsete võimetega vaimselt võimekatele inimestel on see uudisradar väga aktiivne sellisel tuimale natuke rumalal inimesel, millegipärast see võime käib alla. Kui nüüd minna siit veel sammuke edasi, siis Need uuringud, mis meil tänapäev, faks olemas on, näitavad tegelikult ühte lihtsat asja. Kui me tahame küsida, et kuidas me saame oma sellist alateadlikku lohus treenida siis lihtne vastus on see, et, et mingisuguste loovusharjutustega me seda väga teha ei saa. Aga kui me oleme kehaliselt aktiivsed, siis tegelikult suureneb ka meie loovus. Tegelikult suurenevad kõik vaimsed võimed, aga mingil põhjusel saavad siis ka loovad mõtted läbi keha tegelikult tuule tiibadesse. Aga miks liikumine siis nii hästi meie ajule mõjub? On leitud seda, et noh, me teame, et ka täiskasvanud inimesel tekib juurde uusi ajurakke. Aga need inimesed, kes on füüsiliselt aktiivsed, neid ajurakke tekib lihtsalt kaks korda rohkem. Ja mõnes mõttes, kui ma isenda juttu kuulan, siis ma näen sellist kummalist konflikti, et olles kunagi uurinud loost selliseid teoreetilise kandi pealt siis lõpuks olen ma ikkagi välja jõudnud selleni, et et lõhkuda ühel sellisel ilusal kevadhommikul ära suur hulk puid, et see on selline absoluutne maksimum, kuhu me nagu Eesti kontekstis võiksime jõuda. Kõige rohkem tekib uusi närvirakke, tõesti liikudes ükskõik, kas me siis lõhume puid või jookseme või sõidame rattaga, aga tegelikult on oluline hoopis see, et kui palju nendest uutest rakkudest ellu jääb. Ja vot siin on leitud, et siin on selline konteksti roll äärmiselt oluline. Kui me läheme metsa, kui me loeme head raamatut, kui me kuulame head muusikat siis tegelikult on see kõige parem kombinatsioon. Teha midagi füüsilist ja siis teha midagi väga vaimselt. Kuued, rakud tekivad ja anna meile toitu, et nad ellu jääksid. Ja ma arvan, et tegelikult see on mingisugune väga lihtne rütm, mida väga paljud inimesed intuitiivselt on on ise üles leidnud. Mõtisklusega jätkab Valdur Mikita, tänapäevasel inimesel on väga kerge sattuda stressi. Ja teeme me seda lihtsalt sellel põhjusel, et meie stressisüsteem on, on kohanenud väga suurte ohtudega. Ütleme nii, et see on pädev selleks, et sellise tigeda karu eest metsas ära joosta. Aga kui meil on kuskil postkastis 100 vastamata e-kirja, vaat siis selle jaoks ei ole mitte kuidagi kohanenud. Nii et selline krooniline stress on kindlasti üks oluline asi, mis inimese vaimset võimekust pisut alla krutib. Ja ka siin on hea meel selle üle. Tõesti, uuringud näitavad, et mida rohkem inimene muretseb, seda enam tuleks tal liikuda. Et selline mõõdukas jalutamine või jooksmine on sõna otseses mõttes, rahustab meie närvisüsteemi. Teine oluline asi on kindlasti keskendumisvõime, midagi ei ole teha, see on ilmselt ajastu märk, et järjest rohkem sünnib maailma lapsi, kellel on väga tõsised aktiivsus- ja tähelepanu häired. Väga võimalik, et selle põhjus on lihtne, lihtsalt inimesed on põlvkondade kaupa hakanud järjest vähem liikuma. Nüüd, kui küsida see lihtne küsimus, et miks selline metsajooks või rattasõit tekitab inimesel hea enesetunde siis vastus on ilmselt väga lihtne. Aju lihtsalt kunagi väga kauges minevikus premeeris neid inimesi, kes väga palju jooksid see, kes palju liikus, ilmselt andis ka palju järglasi ja tal oli võimalus kas siis avastada mingi uus viljakas org mingisugune loom küttida või teha midagi sellist, mis oli ellujäämiseks väga oluline. Mis selle tulemusena tekkis, tekkis selline kummaline asi, et inimesele tekkis sõna otseses mõttes Markumani aju. Ma arvan, et need inimesed, kes on harrastanud sellist pikka maa sporti või noh, lihtsalt teinud väga pikka matka siis mingil hetkel tekib selline kummaline tunne, et sellise väsimuse noh, mingisuguses haripunktis äkki tekib inimesele siis mingisugune hoopis teistsugune plaan. Ja tänaseks on teada, et inimene suudab tegelikult produtseerida selliseid endogeenseid narkootikume üsna suures koguses. See põhjus iseenesest on väga lihtne sellistes väga ekstreemsetes tingimustes kunagi tõesti oli vaja veel ühte lisakäiku. Ja see, kuidas minu meelest on see nii-öelda narkomaani aju seotud loovusega. Need inimesed, kes on valinud sellise loova elukutse. Ma usun, et nad on lapsepõlves kogemata pihta saanud nagu baasmehhanismil, et mingid tegevused tekitavad väga tugeva sellise inspiratsiooni seisundi noh, mida võiks ka nimetada siis ju kaifiks. Ja kui inimene õpib, näid mingi tegevuse käigus kordama, siis mõnes mõttes võib öelda, et noh, mis loov inimene muud on, kui ta tegelikult narkomaan, kes ei tarbi narkootikume, sest ta oskab neid iseenda kehas luua. Ja noh, ma arvan, et see paradoks, et inimene on tekkinud sellise ajuga, mis paratamatult on tegelikult sõltuvusele väga avatud siis vähemalt poos on üks selline mehhanism, kuidas võib-olla elu on leidnud lahenduse, et ka need inimesed võiksid täiesti normaalset elu elada. Kui me vaatame korraks ajalukku, siis on teada noh, väga selliseid suuri leiutajaid või geeniuseid, kes on väärtustanud kas siis jooksmist või, või kõndimist või rattasõitu. Albert Einsteini kohta on hästi teada, et ta oli mõnes mõttes selline ratta hull. Kas see on tõsi või mitte, aga legend räägib, et ka relatiivsusteooria olevat sündinud tema peas siis, kui ta parajasti jalgrattaga sõitis. Noh, ma olen ise ka kannatanud sellise nagu rattahaiguse all, väiksemad reljukas oli ikka täitsa selline müstiline atribuut. Tekkis mul mingi hetk selline mõte, et kui jalgratta oleksid leiutanud näiteks tiibeti mungad, siis põhi funktsioon sellel jalgrattal oleks olnud meditatsioonivahend. Ja võib-olla ka tegelikult kirves või käsireha. On ka olemuselt ikkagi võib-olla meditatsioonivahendid noh, eriti tänapäeva maailmas, kus kus kõiki töid saab teha masinatega. Tänapäevases maailmas tegelikult elama ühe väga suure konflikti sees. Meie keha pärineb suuresti, ütleme bakteritelt ja mereelukatelt, kes elasid sadu miljoneid aastaid tagasi, et see on see keha, mille siis nemad meile on kinkinud. Meie psüühika pärineb noh, võib olla noh, ütleme kümmekond miljonit aastat tagasi hakkas tekkima primaatide psüühika, mille siis meie esivanemad kunagi üle võtsid. Ja võib-olla selline tänapäevane mõistus noh, jääb kuskile miljoni piiri peale. Et tegelikult siin on ajaliselt suurusjärk, on see erinevus, mis siis eristab meie keha, meie psüühikat ja meie mõistust. Häda ongi selles, et et me suudame välja mõelda maailmu, mida me enam psüühiliselt ei talu ja milles me tegelikult ei ole võimelised enam ka füüsiliselt elama. Ja mida kiiremini maailm muutub, seda suuremaks see konflikt minu meelest paisub. Kuidas seda suurt konflikti lahendada? Ega siin ei olegi, tegelikult võib olla väga häid lahendusi. Aga üks lahendus, mis intuitiivset mulle tundub, on õige, on see, et et me peaksime selles maailmas, kus me elame, võimalikult palju liikuma. Kui me liigume, siis meie aju on õnnelik. Ja ma arvan, kui inimese aju on õnnelik, siis lähevad ka mingid muud asjad iseenesest paika. See käib ilmselt kogu inimese vaimse võimekuse kohta, et et see on küll koht, kus inimese riistvara on olulisem kui tarkvara. Mulle meenub üks väga hea uuring, mis on ka tehtud mitte väga kaua aega tagasi Rootsis kus uuriti seda, et kuidas parandada kõige lihtsamal moel laste matemaatilisi võimeid ja nii kummaline, kui see ka ei ole, see vastus oli väga lihtne. Kui lapsed said iga päev juurde ühe kehalise kasvatuse tunni oli see kõige võimsam tegur, mis suurendas nende matemaatilist võimekust ja säilis veel aastaid peale seda. Ja eriti hästi mõjub see poistele ja intuitiivselt. Mulle tundub, tegelikult on ka tänapäeva maailmas just nende laste puhul, kes ei püsiga pudelis paigal eriti poisid. Nende jaoks ei ole vaja mingisuguseid selliseid erilisi programme või välja mõelda mingisuguseid väga keerulisi asju, kuidas nendega hakkama saada, lihtsalt võimaldada neil piisavalt palju liikuda. Ja ma tean ise ühte õnnelikku vanaisa, kes kasvatas ühe sellise diagnoosiga poisist täiesti normaalse lapse lihtsalt seetõttu, et ta võttis lapse suveks enda juurde. Seesama kultuuritaust, mis Eestis on ära kadunud, et lapsed ei ole enam suviti vanavanemate juures. Ma arvan, et see on üks väga suur kaotus. Kaotas nii lastele kui vanematele ja, ja kaotus ka ilmselt nende matemaatiliste võimetele, mis meil kunagises koolis tarvis võiks minna. Kui rääkida loovusest loomingust veel laiemalt, et milline on sinu jaoks hea looming sõltumata loomeliigist, mis iseloomustab head loomingut. Selleks väga suur küsimus. Ma arvan, et minu jaoks ja ilmselt ka paljude inimeste jaoks on võib-olla sellisel loomingu puhul üsna ebaoluline noh, selle loomingu tulemus. Ma arvan, et et sa loomingut ilmselt tuleks siiski mõista mingisuguse sisemise seisundina. Ja ma ei tea, kas ta võib nagu väga palju üldistada, aga ma olen tähele pannud, et et vot inspiratsiooni seisund on tegelikult ju väga kummaline. Tavaliselt see juhtub täiesti äkki. Ühel hetkel sa oled tavaline inimene ja mingil hetkel oled sa täiesti inspireeritud, et käib lihtsalt üks klõps. Ja ma olen tähele pannud, et sellel hetkel juhtub inimese üks kummaline asi, et ta vahetab välja oma sisemise dialoogipartneri. Et see muutub teistsuguseks. Et see, kellega oma mõtetes juttu ajad, saab mingisuguse kummalise mõõtme. Kui kultuuri kohta öeldakse eesti keeles on vaimuelu, siis mulle tundub, et inspiratsiooniseisundis see, kellega sa juttu ajad, ongi justkui vaim see klõps, mis, noh, mida me tegelikult igatseme, kui me midagi loome. Sa oled rääkinud hästi palju ka süneszteesiast ja seal väga ilusasti toonud eesti keelde uue väljendi seal mitmiktaju. Ja seda jutuajamist ette valmistades ma otsisin välja ühe Arvo Pärti tsitaadi, mis on immo Mihkelsoni saatest, Arvo Pärt 70. Et see oli siis see saade, kus Arvo Pärt rääkis oma lapsepõlvest oma noorusajast. Koolipoisina. Ilmselt oli minu juures veel üks kolmas keel, mis tegelikult oli nagu jäämägi vee all. Mis kõike seda valitses ja kõike kokku võttis, millega ma kokku puutusin, millega tegelesin mis mind huvitas, miks sellised ideaalid, selliseid muid fantaasiaid, aga no ikka kinnisust, unistused, mingisugused ebamäärased. Ja see kolmas keel, see oli tegelikult minu hingekeel minu salakee selline, mida ma valdasin nagu kõige rohkem säilinud sõnade säilinud kirjakeelse, ei olnud ka mitte muusikakeel. See oli mingisugune salasoov, millel ei olnud nägu ega nime õieti. See juhtis mind igal sammul, see tõlkis mulle kõikvõimalikke arusaamatuid asju. Kas ma nägin midagi kasvõi mõnda oksakest mõnda puuoksakese või lillekest või kuulsin kusagilt mingisugust juhuslikku akordi või heli, või isegi möödaminnes kusagilt majast, kus aknast kostis raadiost mingi muusika? See tundub küll väga ilus kirjeldus, sellisest mitmiktajust ma julgeks öelda. Ja vaat siin on tõesti üks huvitav moment, et kas hüljes teese kohta võib öelda, et kes on sünes, teeb, see on inimene, kes leiab maailmast üles väga kummalisi mustreid. Et ilmselt on see noh, me teame, et sünes, tee, see on kaasasündinud suuresti selles mõttes ka selline mustritaju on kaasasündinud. Ma ise usun seda, et võib-olla nendel inimestel, kellel sülest ees ja ka täiskasvanu eas säilib, me teame, et neid inimesi on tegelikult üsna vähe kuskil kolm, neli protsenti siis võib-olla vastus on sellaseta süles, teeb kogu aeg mustritega justkui trenni iga päev ja ta lihtsalt on eelis nende inimeste ees, kes seda trenni ei tee. Ja mingil hetkel, kui juhtub ime, siis nad võivad kunagi leiutada täiesti uue keele osunata. Et selles mõttes on noh, lapsepõlv on ikka võib-olla inimelu kõige müstilisema aeg. Me oleme praegu viimane põlvkond, kes on elanud nutimaailma eelsel ajal. Et see, et sa oled kiikunud kiigel ja vaadanud neid õitsvaid kartuleid, et seda aega nagu justkui tule enam mitte kunagi tagasi. Lühidalt öeldes võib olla ainult üks asi, mis mind teinekord hämmastab kui nende laste puhul, kellel on kasvanud veel üks kehaosa, see on see nutitelefon või, või tahvelarvuti. Kuidas nad vabatahtlikult sellest loobuvad, kui nad saavad minna näiteks seeni korjama seal? Hämmastav. Mulle näib, et mets on selline keskkond, mis on veel võimsam kui tahvelarvuti. Lihtsalt seda kogemust tuleks lapsele õigel ajal pakkuda. Ja ma arvan, et inimene on piisavalt tark, et ise ise ehitada selle kogemuse peale maailm. Mul on tõesti hea lugeda maailmakuulsaid professoreid, kelle deviisiks on täiskäik minevikku. Et ma arvan, et Me peaksime võib-olla rohkem olema uhked, et selle enda kogemuse üle, et see mingi interneti või, või guugeldamise piir läheb kuskilt nagu meie sest läbi, et et meie jalad on veel internetieelses ajas, aga aga pea on võib-olla juba selles internetimaailmas, aga meie jalad veel mäletavad seda. Tegelikult tuleks rattaga sõita, tuleks joosta, tuleks teha midagi, midagi heas mõttes nagu primitiivset. Ja ma olen täiesti nõus, et näiteks käsitsi kirjutamine on kirjutamine on olemuselt kehaline tegevus. Ja ma arvan, et ka mõtlemine ja kuna kirjanik vähemalt mõtleb käega, siis noh, justkui see kehaline komponent on see, mis on väga tähtis. Ja Ma ise kirjutan päris palju käsitsi kirjutan muidugi arvutiga. Aga selles kirjutamises ja isegi autogrammis on midagi kergelt nagu müstilist, et see annab mingisuguse hoo nagu sõnadele või mõtlemisele. Ma ei tea, kuidas on heliloojatega. Aga mulle tundub, et need tekstid, millesse kehajälg on näha, on kuidagi paremad või võimsamad. Ja ma arvan, et mingisugune selline sügav tasakaal, mida rohkem me just tegeleme vaimse maailmaga, seda kõnekamaks muutub keha. Teinekord mulle tundub, et me oleme tähenduse ohvrid, elame sellises maailmas, kus meil on justkui õpetatud, et kõigel peab olema tähendus noh, kaasa arvatud, et inimese elul peab olema tähendus. Kõik, mis me teeme, peab olema väga tähendusrikas. Ja teinekord mulle näib, et me kukume sinna lõksu. Et kuidagi see tähendus nagu lämmatab meid ja võib-olla kasvõi sedasama nagu lihtne puulõhkumine, miks see meeldib sadadele ja tuhandetele inimestele üle maailma? Mulle meeldib väga Lars müttingu, see oleks norrakas kirjutatud raamat. Miks kõik Norra pensionärid on, on puuhaiged, nii neid täpselt nimetab jõukad inimesed võiksid teha mida iganes, aga kui nad jõuavad pensioniikka, siis ainus, mis nad tahavad teha, on puude lõhkumine. Täitsa imelik. Aga mulle tundub, et see on see, kuidas inimene vabaneb tähenduse koormast. Ja kui ta on sellest koormast vaba, siis ta äkki saab vastuseid. Ja mulle endale muuseas meeldib mõelda, et muusikal ei ole selles mõttes tähendust ja sellepärast ongi nii võimas. Noh, muidugi ma võiksin ka kohe vastu vaielda, et muusikas on kõige rohkem tähendust üldse. Kui Arvo Pärt 70.-te keskel oli väga intensiivses otsingus. Kui nende perel oli kokkusaamine ühe sõbra gruusia loome psühholoogiga, et mis siis juhtus, et see on nii ilus lugu? Väga-väga paluksin, et Noora Pärt räägiks. See on tegelikult päris pikk lugu. Oli selline aeg, kus Arvo ei olnud võimeline muusikat kirjutama. Samas Ta eksisteerib ainult helitasemel ja muusikatasemel ja mingisugune tohutu plokk oli temas ja see kestis aastat, sest ta ei olnud rahul sellega, mida ta enne tegi. Ja tal oli tohutu suur tung ja vajadus midagi uut teha. Midagi ebamäärane, selline tunnetus uues suhtes samas ka küllalt läbitunnetatud. Ja kui see kestis peaaegu kaheksa aastat ja lootusetu tunne oli, ta leiab oma keeld, ta leiab. Hellim, mis ütleb edasi seda, mida tema tahab ütelda, kui ta poleks seda leidnud. Ta oleks selle muusika kirjutamise maha jätnud, see oli väga-väga kõrge hind. Ja pinge oli väljakannatamatu peajagu ja sellel ajal sellel hetkel meil oli üks juhuslik kokkusattumus ja kokkusaamine inimesega. Kellele ma seda küsimust esitasin, mida teha siis, kui inimene on täis loovust täis heli seesmiselt ja ei saa mitte midagi teha. Ja ta soovitas hakata tegelema võimalikud erinevad kunstiliigid, ega kus me oleme võhikud kus me ei ole professionaalsed lapsed, kui sa ütled lapsele joonista või tee midagi, ta kunagi ütlema pole õppinud. Ja maha võtta igasuguse kriitika. Me ei märka seda, et kõik, mida me teeme, kohe paneme mingi ritta ja võrdleme, ahah, see on seda parem teinud. Seda on parem öeldud ei, ma ei tohi üldse häält tõsta. Aga see tähendab, kas seda, et meil peab julgus olema nõrgad, olla julgus olema valesti midagi teha, niit kõige kõrgemal tasemel ilmuda üldse. Ja see on üks väga-väga tähtis moment kogu selle asja juures. Selle julgus kraad oli selle mehe poolt, kes meile soovitas sissegi kunni sõnal nahaalsus, seni öeldud. Mida ma ka kogesin, kui mul oli üks taldrik seinal rippus, kus olid inglid, maalitud tuli minu sõbranna kes oli vitraažikunstnik ja ütles täpselt selle sõna, kus nahaalsus tuleb siia majja. Ühesõnaga me tulime koju ja ma olin täis agarad kohes sellega peale hakata. Arva oli natuke ettevaatlikum ja me proovisime, mul oli alati väike selline joonistamises suhtes huvi. Ma mõtlesin, ma hakkan joonistama, proovisin, mitte midagi ei tule välja, lihtsalt ei hakka, ei ole seda fantaasiat, ei ole julgust, võtad paberid või midagi muud ja siis tasapisi ma jõudsin nii kaugele, et ma sain aru, et mul on vaja maanteereale, paber mind ei rahulda. Ja mis materjal see siis oli, kas lõik kella või pott või taldrik või ükskõik, mis asi. Ja selle peale vaadates tasapisi arvu astus ka selle tegevuse siis seal ka mitte ainult maalimisega püüdsime tegeleda võet, kui sõbrad olid koos, tegin sellise ühis. Sest stsenaariumi kirjutamise, et kiire ümberlülitamine, kiire improvisatsioon jällegi igasuguse kriitika mahavõtmine. Ja meil olid teisedki tegevused võrdlemisi veidralt vaes, nägid välja, aga mingisugune selline hulljulgus tekkis kodus. Ja lõpptulemus oligi see, et sellel aastal Arvol tulid korraga 14 lugu. Need on needsamad lood, mis praegu kõige rohkem rohkem esitatud on ja kõige, võib-olla kõige ilusamalt teatud mõttes. Vot selline lugu. Ja järeldus on, et ärge kartke olla rumalad. Mõeldes selle suurepärase loo peale, mida me kuulsime, et selles on mingisugune väga sügav tõde, et me peaksime rohkem eksima ma arvan, et see käib praegu terve Eesti kohta, et me kuidagi oleme ehitanud sellise maailma, kus me ei tohi enam eksida. Ja see on mõnes mõttes hirmutav, et ma ei tea, mõnikord ma just ühel päeval mõtlesin selle peale mõtlesin isegi Kalevala ja Kalevipoja peale. Või kreeka müütide kangelased mingil kummalisel kombel on antud meile sellised kangelased, kes on täis nii häid kui halbu iseloomuomadusi. Et miks need üldse ajaloos nagu välja sättisid, mis oli selle mõtte kõnelda lastele kangelastest, kes tegelikult olid teinekord üsna rumalalt, tegid palju vigu aga selles on mingisugune väga sügav tõetera. Väga õnnelik, et see teema üles kerkis. Ma arvan, et üks, mis intelligentseid inimesi mingil kummalisel põhjusel iseloomustada seob, on väga hea huumoritaju. Sageli meeldib neile ka just eriliselt must huum. Ma ei tea, miks üldse mulle tundub, et inimene, kes saab naljast aru, saab tegelikult ka maailmast aru. Ja miks see nii on, seda ma ei tea. Aga huumorile on ilmselt inimesele midagi väga olulist öelda ja ma täitsa usun seda mõtet. Mis on öeldud inimese evolutsiooni kohta, et inimese aju hakkas arenema sellest hetkest, kui ta sai aru, et tal on võimalik valetada. Valetamine on väga keeruline operatsioon, noh, rumal inimene ei oska valetada. Ja huumor on tegelikult ütleme mõnes mõttes valetamise kõrgeim vorm. Sa valetad niiviisi, et kõigil on hea olla. Ja sinu raamatute puhul on alati huvitav olnud see, et kuigi teema on nagu näiliselt alati sama, et iga järgnev raamat mõjub hästi värskena, et jälle ma leian, et, et sa oled mingisuguse uue vaatenurga avastanud või et niimoodi sa jälle jälle sõnastanud ja vaata, kui täpselt sa ütled. Aga et kuhu edasi, et kas järgmised 20 aastat minu provokatsioon, et kas sa kirjutad seda ühte ja sama raamatut edasi ka järgmised 20 aastat või on sul selliseid radu, mille puhul sa tunned, et vot need on nüüd täiesti uus lehekülg või või uus maailm on tulemas? Ja kui päris ausalt vastata, siis tegelikult ma tunnen, et need raamatud on tekitanud minus päris suure trauma, et ma tahaksin teatud mõttes neist kuidagi lahti saada, see on hirmus ülestunnistusega. Ma arvan, et väga paljud inimesed tõenäoliselt mingil hetkel tunnevad, et see maailm, mille sa oled loonud hakkab sind ahistama. Ja ega siis ei olegi muud võimalust, kui tuleb luua uus maailm. Et noh, see on üks minu sellistest väikestest mütoloogiat, sest et ma kujutan ette, et see konflikt, kus inimene tunneb, et ta ei saa mingil põhjusel selles maailmas enam elada, ta läheb nii suurde konflikti. Et tal on kaks võimalust, et kas ta noh, ütleme siis minu puhul ma jäängi elu lõpuni neid väikseid lingvistilisi metsi kirjutama, mis oleks väga hirmus valik. Või loobun kõigest sellest, lähen iseendaga nii suurde konflikti, kukungi, pea ees kuristikku kaks väga halba valikut. Ja ma arvan, et siin tulebki olla nagu vana soome-ugri šamaan tuleb üritada õõnestada kuskile mingi väike pragu, millest hakkaks tekkima uus maailm. Selles mõttes mulle konfliktid meeldivad need konfliktid, mis on inimese enda sees. Et see võib näidata, et, et mingisugune maailm hakkab sündima. Noh, me kõik teame, et see ei pruugi nii minna. Aga jah, ma olen küll nõus tunnistama, et, et ma arvan, et looming tõenäoliselt sünnib ikkagi konfliktist. Et ma väga ei usu sellisesse loomingusse, mis sünnib väga headel aegadel nende inimeste sees, kellel pole ühtegi sisekonflikti. Et ma arvan, et need on muinasjutud, mis on tagantjärgi välja mõeldud. Ma ei tea, kas see on päriselt nii, aga teinekord on selline tunne, et kõik muinasjutud õpetavad meid nii kaua, kuni tulebki see hea elu, et ühesõnaga selline õnnelik lõpp muinasjutul. Ja nüüd, kui inimene oh õudust, et meid keegi see situatsioon ei tabaks, leiabki ennast elamust täiesti ideaalses maailmas siis kogu see meie elu variseb kokku, sest me ei oska sellega midagi peale hakata. Et selles mõttes tuleb tagasi minna ja leida uus vastane. Praegu fantaseerin. Kui ma kirjutasin seda viimast raamatut seega väga traumaatiline, et ma vist elasin võib-olla sukeldusin liiga sügavale. Ma mäletan, et ma nutsin hästi palju ja olin täiesti kuidagi ahastuses, et et ju siis oli seda vaja mingi hetk. Ja mingi kõige mustemad hetkel mul tuli selline mõte, et et mulle näis, et kõik ratsionaalsed võimalused maailma päästmiseks on otsa saanud. Ja see, mis meil ongi jäänud, on irratsionaalsed võimalused, ehk siis ime. Ja ma arvan, et, et see ime ei saa kunagi otsa ja see, mis noh, võib-olla üleüldse Eestiga juhtuda on ka tegelikult väga suur ime. Kui ma ei oleks eestlane ja ma ja ma peaksin kuidagi välja mõtlema Eesti, siis ma arvan, et ma ei suudaks seda teha, sest see oleks niivõrd ebaloogiline, mingisugune ajalooline protsess. Ei noh, mingil hetkel lihtsalt mõte nagu jookseks nagu kokku. Ja ma arvan, et seda võib võib-olla üldistada ka iseenda võib-olla sellise mingi ängistuse kohta, et et kui sa ei näe enam mingit väljapääsu, siis mingisugune kummaline eksistentsiaalne kogemus aitab sind sealt välja. Ja mulle millegipärast meenub üks Jaak Panksepa selline väga ilus mõte. Kes ütles umbes niimoodi, et see, miks inimesel on üldse vaja selliseid suuri raputavaid imekogemusi, on see, et see kuidagi nagu teeb inimeses algpaigalduse, noh nagu ma teinekord arvuti stardime. Kellel on see metsakogemus, võib olla puulõhkumine või jalgrattasõit. See ongi see, see imelik tähendus, et et annab meile midagi irratsionaalset. Ja üldse ma arvan, et lõpetuseks miks loovus tekkis, see oli tegelikult vastuhakk liiga ratsionaalsele maailmale. Et me ei taha sellist loogikat, eks ole, me tahame midagi, läks teinekord valest, et juhtuks midagi kummalist. Ükskõik mis ka selle hind ei oleks, aga aga see on see, mis meist kuidagi teeb nagu inimese. Kirjanik Valdur Mikita kõneles teemal loovusest läbi metsa ja muidu ka raadio ööülikool tänab Noora ja Arvo Pärt. Arvo Pärdi keskuse pere ja immo Mihkelsoni. Muusika Arvo Pärt Saara oli 90 aastane, esitas Hortus Musicus ja Helle Mustonen. Raadio ülikooli salvestas Anton Ventsel. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.