Ööülikool. Et jah, Elmo ütles, et näed nüüd, üks krit on pannud kõigile neid raamatuid ja kõik loevad vene kirjandust, kes esmaavastuslik. Kult jääd, lihtsalt vaimustav ongi see, et kuidas üks inimene suudab ühendada seda, mis teda tõesti siiralt huvitavad ja see pakub huvi veel ja naudingud veel ka teistele. Vot see on üks suur oskus. Ei koole. Näitleja ja tõlkija Anu lamp ja näitleja ja lavastaja. Elmo Nüganen kõnelevad teemal sissejuhatus Tom Stoppardi juurde. Ma ei tea, kuidas vanu, aga mina tunnen ennast siin nagu inimene, kes on korra näinud elevanti kusagil kaugel eemal ühe korra ja püüab nüüd rääkida siis sellest suurest loomast ja missugune ta on ja mida ta sööb ja mida ta tegelikult mõtleb ja kuidas ta on üles ehitatud räägib hipster, kes pole selle elevandist, on võib-olla ainult kuulnud. Minu kokkupuude Stoppardiga on läbi kahe lavastuse, üks lavastus, mis ma tegin Peterburis Stoppardi Arkaadia, see oli üheksakümnendatel trepp ja, ja teine on siis Draamateatris praegu mängitav Tubrannik, siis teine osa sellest. Ja nüüd Anu, sinu kokkupuude, sina oled tõlkinud, sa oled mänginud, sa oled kohtunud anni kahtanud olen ühe korra 10 minutit natuke rohkem. Aga ma olen tõlkinud ja esimene kokkupuude oligi Arkaadia ka Arkaatiassis rotaprintväljaanne ma täpselt enam ei mäleta, kuidas ta jõudis näitemängu agenda tuuri see oli aastal 93, siis just äsja, kui ta oli suhteliselt äsja ilmunud, nii et ta ei olnud üldse mitte raamatu kujul. Ja see tekst, kui ma seda lugesin, siis ta oli nii aforistlik, et ma polnd nii aforistliku teksti ammu lugenud ja seda enam ta võlus. Tõlkimine osut tus päris keeruliseks, keeruliseks sellepärast, et suuta sama foristlikult või sama lühidalt lakooniliselt väljendada mõtteid ta tõesti kohati niuke lauset, mida pillutakse, need tegelased räägivad kõik väga foristlikult, väga kirjanduslikult haritud, nagu Stoppard ütlevad, kõik mu tegelased räägivad, nagu mina räägiks, et tal ei ole nii, et on tegelaskõne ajal väga diferentseeritud. Hõbeda puhastaja, räägid ka väga peent juttu, Arkaadia tegelane, hõbedapuhastaja teener, kelle kohus on hõbedat puhastada, lauahõbedat ja siis olen tõlkinud veel tema tekste, kaasa arvatud sedasama utoopia esimese osa, millega juhtus samamoodi, et kõigepealt, et see tekst, jõugud disminuni, siis esialgse variandina samamoodi, justkui oleks välja prinditud tekst, mitte raamat ja me ei osanud ohtu aimata. Kolmel korral on olnud temaga niiviisi Arkadi puhul küll kõige vähem aga nende ülejäänud kahe korraga, nii et ta on niivõrd tunduvalt muutnud proovide käigus teksti, et see lõplik variant osutub hoopis erinevaks sellest, mis oli algne variant, mis jõudis minuni ja mõnes mõttes on see olnud, ma olen kahel korral teinud sellist ikkagi kahekordset tööd, et näpuga järge ajanud, kus ta on muudatusi teinud, üks oli rock n roll ja teine oli utoopia, esimene osa mis oli küll aeganõudev, aga samas väga huvitav, kuidas jookseb tema mõte, mida ta on muutnud, mida ta proovide käigus muutnud, siis tundub see, et näiteks, mis puudutab toopiateta, on kontrollinud järele, et see vist ei tööta Inglismaal Venemaal ta töötaks, ta ei lähe liiga detailse, siis ta teeb, kuskil läheb üldistava maks, kaotab midagi ära, aga Arkaadia esimesed kokkupuuted, kuna oli see rotaprintväljaanne, need olid küll siuksed, toredad märkused, tuli väga oluline sõnum, et kilpkonn ei lähe mitte vasakult paremale, vaid teist diagonaali pidi üle laua, need on niuksed, väiksed täpsustused siis, aga hiljem on olnud hoopis suuremad, aga jällegi väga huvitavad või ma vaatan, et aa, ta saab aru, et süsteem töötab teisiti ja jah, muidugi, ja mõnest asjast on andnud mul kahju, et ta on seda natuke võib-olla lihtsustanud, tulles vastu publiku maitsele, aga nagu Stoppard ise on öelnud, et tema ei ole kirjandus pikem teatrinimed ütleb ta enda kohta, et näpud peavad olema savi sees, et ma tahan seda ise voolida reaalselt, nii et seda väga tajuda kokku puutunud olen ma siis tänu Elmule või Elmo tõttu seetõttu aastal 98, kui Elmu võttis oma esimese kursuse 20. lennu teatrikooli tol samal aastal ma sellepärast tean, siis pidi olema sul välja tulnud, ma arvan, et Arkadi näiteks 97 Peterburis välja Tolsemalt talvel külastas suur elevant meie regiooni, siin tuli Baltikumi, aga saime teada seda tänu Elmule. Tema Peterburi Arkaadia läks Riiga ja ta kutsuti lavastajana seal siis olema juures kohtuma ühtlasi ka Stoppardiga. Elmo oli äsja võetud kursus, oli nende esimene semester Tallinna eksam tulemas ja oli selgelt, et ta ei saa ju linna või no niisugune kokkusattumus välja suisa eriala eksami. Ja siis Elmo ütles, et kas ma ei sõidaks või see oli, et pigem võib-olla natuke käskiva kõne. Aga vahel ma sõitsin Elmo asemel Riiga. Seal oli ära jaotatud kellaajaliselt. Mulle anti enne seda etendust tuks veerand tundi, ma sain talle kõik, kes, mis kell temaga kohtub. Nii ma temaga kohtusin, siis, aga pärast etendust ka? Ma mõtlesin pikalt, mismoodi ma alustan. Kui ajahetk on nii lühike, kohe algab etendus, ma tean, kui kurnata võtan. Ja ma pean talle midagi ütlema, sest meid on pandud kaheks ühte ruumi. Ja siis ma ütlesin. Et kui meeldiv on kohtuda mehega, kellega ma olen nii palju häid koos veetud, no. Ja siis ta muidugi kahe oligi, nii et tegelikult tekkis niisugune hea kontakt ka, aga pärast oli ääretult tore. Teete ta oli samamoodi nagu meil nüüd on organiseeritud kohtumine trupiga ja siis seal oli vahepeal väike kartus, et kas ta jaksab pärast pikka etendust kaks pikka etendust ja ta tahtis ise. See oli tõesti väga meeldiv kohtumine pärast Elmo Arkaadia lavastust. Ta ei olnud sugugi mitte, et oleks hakanud mett mokale määrima. Ta ütles seda, mis talle ei meeldinud, näiteks ütles ta, mis mul jäi väga meelde. Ta ütles, et see ballett, see oli seatud, mainis, ei mõelnud, seal lõpus on ballett, sul peab olema kobav tantsega, Elmo oli vist keegi veel repetiitor. Jah, ja see oli niisugune ilus säetud number seal natuke teises tonaalsuses, kui ta oli mõelnud, aga siis mul on veel meeles, et loomulikult tohutult palju küsimusi mäletan, Alissa Frendlik vist küsis seda, nad olid kõik väga, vot nii hästi lahtised vene inimesed kuidagi kohe küsimus ka ja tõesti tuli niisugune, see oli väga mitu tundi, kestis see vestlus ja siis tuli välja, et kuidas nemad olid Peterburis vaevanud oma täid sellega, et Stoppardil tõesti on lause. Me tantsisime Viinis nagu hiired. Nad olid otsinud igalt poolt ütlemioloogia sõnastikus, et mis on tantsima nagu siir või nagu siiren, mida teete meloodiliselt väljend pöördunute küll siis seal filoloogide poole ikka pühis tööd teinud ja siis toppar Kiidsel kutsuja. Aga mulle lihtsalt meeldis, kujundid, ei ole mingeid vingeid nüüd braseoloogism inglise keeles lihtsalt ja ma mõtlen, et kui see viin tantsib nii nagu 1815 kui ajalooõpikust minu arust meil oli kuidagi nagu alapealkiri, isegi viin tantsib pärast kõiki neid suuri Napoleoni sõdu ja kui siis Euroopa piire jagatud järelikult ka mingi jahmerdamine, eks ole, see on mingi niisugune sisse kirjutatud või mispärast sõdu valdab inimesi, kui need tantsud on jäänud tantsimata, siis ongi üks suurkiirte siplimine, et ääretult huvitav oli too kohtumine seal ja ma kujutan ette, et rikastav mõlemale poolele, sest Stoppardi huvi Venemaa vastu sõda oli ka tajuda, et ta on väga avatud, võib olla ka see ikkagi, et neljakümneaastaselt vist nagu ma lugesin, läks ta esimest korda Venemaale 1977 ja pärast kiindumus on olnud sügav, aga kindlasti ka oma juurte otsimine oma tšehhi päritolu. Olles küll väga-väga inglane. Nonii sissejuhatav osa on siis tehtud, nüüd on teil teate, kui palju me teda üldse, mis kokku pole meil temaga on olnud, mina ei ole temaga öid veetnud. Ma arvan. Aga et me ei jääks ainult nii-ütelda muljetamise tasemele, siis on meil kaasas mitmed raamatud, et kus me loeksime mõningaid asju, etest tunduvad mõtlemapanevad. Ja vist esimeseks oli Anu mõeldud tüks intervjuu. Jah, aga võib-olla veel kõige esimeseks ma võtsin gümnaasiumiõpiku, tähendab, üks mu tuttav gümnaasiumi õpetaja ütles, et Stoppard on gümnaasiumiõpikus sees ja vaat siis natuke lühendatud kujul selle artikliga, mis me mõtlesime ette lugeda, siin aga daam peatüki all postmodernism. Ja Ma loen ette selle lõigu, mida öeldakse postmodernismi all ja siis võib mõelda ka edasi, seesama suur lego dearmastaja, nagu mulle tundub, et legoklotsidest kokku ehitamine, erinevat kombineerimine erinevate värvidega. Kuidas Stoppard hüppab ajas, see on vist tema üks mäng, mida ta mängib ja mida ta naudib tõeliselt ja mida ta vist valdab. Me oleme ka näinud mõned lapsed, kes teevad palju kiiremini kokku legodest kui teised. Gümnaasiumi õpik. Tom Stoppard sündinud 1937. Ühe kuulsama nüüdisaegse inglise näitekirjaniku Tom Stoppardilavateostega seostub originaalne äraspidiselt inglaslik elu käsitlus. Siin on oma kindel koht intellektuaalsete mõistatus mängudel mustal huumorile metafüüsika vihjetel tsitaatidel. Tom Stoppard sündis linis Tšhehhi juudi perekonnas. Ta on elanud Singapuris, Indias ja 1946.-st aastast Inglismaal. Seitsmeteistkümne aastaselt kolledžist lahkunud, tegutses ta ajakirjaniku ja teatrikriitikuna tuntuse teatriringkondades võitis Stoppard absurdimaigulisi värs paroodiaga. Rosencrantz ja Guildenstern on surnud. 1966, olles 29 aastane samuti esimesse loominguperioodi kuuluv hüppajad, Anautori mõistatusliku maid, näidendeid, mida nimetatakse ka mõnikord filosoofiliseks mõrva müsteeriumiks alla Umberto Eco Travestjal iroolile spekulatsioon Vladimir Lenini, James Joyce'i Tristantsa kohtumisest. 77. aastal külastas Stoppard esmakordselt Venemaad ja sellest ajast peale huvitavat teda inimõiguste probleemid. Mis on muuhulgas leidnud väljundi triloogia utoopia rannik 2002, reisilaevahukk ja päästmine. Selle tegevus toimub Venemaal, Pariisis, Londonis. Läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui Vaidud toopia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb prioloogiaski verbaalseid arusaamatusi, humoristliku nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifesti tõmbamplettide poliitiliste platvormidega. Tšehhovi austajana oli Stoppardi juba ammu plaaninud Tšehhovlikku vene näidendit, milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline. Dramaatiline stopardilt on lavale jõudnud veel näidendid, midagi tõelist. 1982. Hea õnn 1988. Vahepealsetel aastatel elas ta üle loomingulise madalseisu, kuid naasis võimsalt Arkaadia kaht 1993, millele järgnes armastuse leiutajad 1997. Ühtekokku on Tom Stoppard kirjutanud paarkümmend näidendit tele- ja filmistsenaariume, kuuldemänge, lühijutte ja noorpõlves ka ühe romaani filmi armunud Shakespeare stsenaariumi eest pälvis ta 1998. aastal kaks mainekate auhinda. Oscari ja Kuldgloobuse. Jätkab Anu lamp. Aga nüüd ma loen ette Stoppardi tsitaadid, Melgussow, vestlused Stoppardiga, mille pealkiri on õnn, on tasakaal, muutke oma kaalu, see on ilmunud tegelikult teater muusikakinos. Ja see on väljavõtted tema intervjuudest, mis on seisukoha võtnud ka väike sissejuhatus, mille ma sellele kirjutasin tookord enne seda otseselt Stoppardist tsitaate, mis nüüd sellele järgnevad? Siin tõlgitu on valik kirjaniku ja teatrikriitiku Melgussovi 1995. aastal Londonis avaldatud raamatust vestlused Tom Stoppardiga kuhu on koondatud temaga tehtud intervjuud aastatest 1972 kuni 95. Aja möödudes polestoparduma põhilisi seisukohti muutnud Gussow tsiteerib Stop pardile stopardit Ennast. Kontrollimaks kunagiste väidete paikapidavust õigustuse kokku kirjutuseks ja küsimuste väljajätmiseks, leidsin Stoppardi meenutusest oma ajakirjanikukarjääri ajast. Ükskord panin kirja mitmed Pinteri mõtted, mida ta avalikkuse ees öelnud oli ja avaldasin need oma kunstileheküljel. Ma ei intervjueerinud Pintrit, palusin teda, aga ta ei andnud mulle intervjuud. Sellest tuli hea artikkel, sest Pinter rääkis nii huvitavalt. Ja nüüd siis Stoppard. Ma kirjutan näidendeid, sest dialoogi kirjutamine on ainus lugupidamist vääriv võimalus iseendale vastu rääkida. Olen sedasorti inimene, keda suured moraalsed küsimused kutsuvad üles lõputule sikuhüppemängule. Esitan arvamuse, kummutan selle, lükkan kuumutuse ümber ja kummutan ümberlüke alalõpmata lõputult. Mul on kindlad vaated, aga vaade ja tegutsemisviis ei ole kattuvad mõisted. Ma tahan uskuda absoluutset tõde, et igale situatsioonile on alati ülim vaatenurk. Olen täiesti kindlalt veendunud, et väärtused, mida tuntakse kristlike väärtustena, on iseenesest head ega vaja põhjendamist. Vaimselt defineerin oma publikuna inimesi, kes armastavad samu nalju, mida mina armastan. Kui aus olla, siis väga palju inimesi sellest seltskonnast väljajäägi. Ma ei arva, et Mavile läksin ainult pühendatuile mõistetavaid nalju. Inimene teeb pidevalt valikuid, sarnaneb ruletimängimisega lähtud sisetundest. Ma ei austa inimesi, kes on rangelt järjekindlad. See viitab teatavale vaimu atrofeerumisele või mingile enesega rahulolule. Mulle meeldivad inimesed, kes iga viie aasta tagant ütlevad lahti kõigest, mis nad on kirjutanud. Kuni 50. eluaastani mõjub see arvatavasti tervendavalt. Ma ei talu vaadata mõningaid asju, mida ma kirjutanud olen. Nad riknevad nagu puuvillis ja pehmemad riknevad esimestena. Nad pole tuhatoosid, sa teed tuhatoosi, valmis, tuled järgmisel aastal tagasi ja see on ikka seesama tuhatoos. Becketil ja Pinteril on palju rohkem väljavaateid tuhatooside loomiseks sest nad on kõik potentsiaalselt rikneva kraami välja visanud. Ma arvan, et Beckett on ümber defineerinud miinimumi, mida saab nimetada teatriks. Kui ma 1956. aastal nägin Bristolis Kodood oodates, ei suutnud pärast seda nädalate kaupa midagi teha. Ajalooliselt olid inimesed endast mõistetavaks pidanud, et arvestatavat teatrisündmuse loomiseks oli vaja tekitada yks Beckettegi seda x miinus viiega. Ja see oli jõuliselt teatraalne. Hiljem ta tegi seda x miinus 25-ga. Ma arvan, et Pinter tegi midagi samaväärselt olulist ja tähenduslikku. Ta muutis põhireegleid. Selle ajani oli näidenditel olnud üks ühine eeltingimus. Vaataja pidi uskuma, mida tegelased räägivad. Kui keegi tuleb lavale ja küsib teed või kohvi ja vastus on teed, siis on teil õigus arvata, et keegi pakub võimalust valida kahe joogi vahel. Ja teine tegelane esitab esimesele oma eelistuse. Pinteri näidendite puhul te sellist oletust enam teha ei saa. Teid sunnitakse kaaluma võimalik alternatiive, näiteks, et inimene eelistas kohvi. Aga teine tegelane tahtis, et ta jooks teed või ta eelistas seda jooki, mida kohviubadest tehakse, arvates, et seda kutsutakse, teeks selle stseeni jaoks on mitmeid võimalikke tõlgendusvariante. Ühtki neist polnud arvesse võetud enne, kui Pinter rakendas teet tsentralisatsiooni võimalusi. Ma ei mõtle sõnasõnaliselt, aga mul on selline tunne, et ma võiksin kirjutada enamiku teiste kirjanike näidendeid ja teised võiksid kirjutada minu omad, sest ma tean, kuidas need on tehtud ja teised teavad, kuidas need on tehtud, aga ühe või kahe inimese puhul häralt Pinteri puhul näiteks sa ei tea, kuidas see tehtud on ja mina ei suuda seda teha. Kui ma üldse midagi teen, siis vastupidist. Mina opereerin traditsiooniliste põhireeglitega inimesed mõtlevad seda, mida ütlevad kujust publikule midagi eelnevalt teada. Ta näiteks, et tee on mürgitatud. Üldiselt kirjutan väga traditsioonilisi näidendeid. Ma austan traditsioonilisi väärtusi. Lähtun seisukohast, et näidendid peavad töötama struktuuridena. Minu eesmärgiks on näidata komponentide veidrat asetust. Aga kasutada selleks võtet, mis sarnaneb rohkem Agatha Christy kui Samuel Becketiga. Käisin kord külas ühel mehel, kes kasvatas paabulinde paabulindudel oli kombeks kodunt ära joosta. Ühel hommikul, kui mees parajasti habet ajas ja aknast välja vaatas, nägi ta, kuidas üks paabulind hüppas üle heki maanteele. Et paabulinnud on kallid linnud, viskas mees habemenoa käest, jooksis välja, nabis paabulinnu kinni ja tõi koju tagasi. Olin otsinud ainet lühinäidendi jaoks ja mul oli mingi ähmane idee, mida ma tahaksin teha. Ma ei kirjutanud ei sellest mehest ega paabulinnust, vaid kahest mehest, kes lihtsalt lähevad mööda teed ja näevad jäskuseda paljasjalgset meest pidžaamas habemeajamisvaht näol, paabulind kaenlas. Nad näevad seda neist umbes kaheksa sekundit. Sellest ma kirjutangi. Nii sündis pärast Magritti. Ma kriti. Kunstis on kõik absurdne, veider ja kohatu, paigutatud absoluutselt akadeemilisse konteksti. Ta võib maalida kivirahnu, mis hõljub taevas, aga see rahn mõjub ränkraskelt. Kui ta maalib õuna, siis tähendab see õun välja nii, et seda võiks haugata. Ma imetlen sellist kombinatsiooni. Minu näidend on tagasihoidlik kummardus Nakrikile. Rosencrantz ja Guildenstern räägib Hamletit dist nähtuna kahe mehe silme läbi, kes sõidavad Helsingi orist mööda. See on mu lemmikidee absoluutselt veider pilt, millel erinevate inimeste silme läbi nähtuna on olemas täiesti loogiline põhjendus. Ja kõik on absoluutselt kindlad selles, mida nad näevad hüppajates midagi analoogset. Mees, kelle nägu on kaetud habemeajamisvahuga, tassib ühes käes kilpkonna, teises vibu ja noolt. Mulle meeldib selline trikk, ehitad kildhaaval üles mingi veidra stseeni ja siis marsib keegi sellesse stseeni sisse. May, kirjuta kangelastest. Ma üritan kirjutada vastandlike seisukohtadest ja duetidest. Emotsionaalselt samastun rohkem sümpaatsem tegelasega, kes usub, et inimese käitumist tuleb hinnata absoluutsete moraalinormide järgi. Samas ei tea keegi teine minu asemel vastand tegelast lahti kirjutama, sest intellektuaalselt olen suuteline oma väidet sõelapõhjaks tulistama. See konflikt inimese intellektuaalsete ja emotsionaalsete reageeringute vahel moraaliprobleemidele tekitab pinge, millest sünnib näidend? Ma ei kirjuta näidendeid tegelastega, kes väljendavad minu seisukohta. Ma kirjutan argument näidendeid. Ma kaldun kirjutama pigem kahele tegelasele kui ühele häälele. Rosencrantz ja Guildenstern on ühe temperamendi kaks poolust. Kui ma alustan kirjutamist, siis avastan, et lihtsad küsimused välja arvatud on mul raske aru saada, millisel seisukohal masul isegi tratestiates Jens joyssija Tristanud vaidluse puhul kunsti üle. Oma temperamendile ja intellektilt olen joyszi poolel, aga ma avastasin, et sara teksti kirjutasin veenvalt. Erinevad inimesed räägivad erinevaid asju, millega ma nõustun. Olen näitekirjanik, kes on huvitatud ideedest ja on sunnitud loomategelasi, kes neid ideid väljendaksid. Kõik minu tegelased räägivad ühtemoodi samade rütmide ja lausestruktuuridega. Nad räägivad nii, nagu räägin mina. Kui ma kirjutan oma näidendisse sisse mõne Aafrika presidendi, siis ma pean leidma põhjenduse, miks see on ainuke aafrika president, kes räägib nagu mina. Minu mõtted ei tuleraamatuist, ma pole akadeemik. Praktiku häda on selles, et ta teab vähem kui need inimesed, kes kritiseerivad või uurivad. Kõik, mida ma tean, on see, mida ma näen. Oma teadmised olen kogunud lugedes ehkki õigupoolest neil vähestel kordadel, kui ma olen kirjutanud mingil teemal mida võiks liigitada spetsiaalvaldkonda kuuluvaks nagu moraalifilosoofia või mis juhtus Zürichis 1900 seitsmeteistkümnendal aastal olen enamasti tuginenud sellele üldisele taustale, mida inimene ajalehti lugedes või teistega pubis vesteldes endasse kogub. See pole uurimistöö. Uurimusliku elemendil on selles väike osa, täpsustad teatud põhilisi fakte, mingit kuupäeva näiteks, aga kõigest sellest, millest näiteks hüppajad räägib. Üldised küsimused relatiivismist moraalipõhialustest ei pidanud ma üldse lugema selle kõik võid vannis olles kätte saada. Lugesin raamatuid, et teada saada, mida teised inimesed sel teemal kirjutavad. Selgus, et minu enda mõtted polnud naiivsed. Veel loen raamatuid sellepärast, et ma naudin lugemist. Kui ma loetut enam ei naudi, lõpetan lugemise. Ma ei ehitama näidendeid algusest lõpuni üles. Mul on intuitiivsed ideed, mida ma kirjutamise ajal Janalüüsi kõik järjestub instinktiivselt. Näidendil pole salajast skeleti võtit, mis, kui sa selle leidnud olete, tähendab, et oled näidendiga hakkama saanud. Ma arvan, et tekst, mis ei jäta ruumi ükskõik millise avastuse jaoks, osutub lõppkokkuvõttes mehaaniliseks. Kui sa midagi mehaaniliselt teed, muutub see väga ruttu valeks. See on nagu sild, mis on absoluutselt paindumatu, selles pole mänguruumi, selles pole õõtsumist. Hetkel, kui surve muutub valeks, läheb sild katki. Näitleja peab teadma väga palju sellest, mis jääb pinna alla, et asi ei variseks kokku, kui ta mõne sõnaga eksib. Minu näidendites on palju kirjandust ja filosoofiat, mis, nagu mulle tundub, selgitab minu olemust. Ma ei ole filosoof, aga mul on kalduvus filosofeerida. Hätkudi Arkaadia puhul lisandusid kirjandusele ja filosoofiale teadus ja füüsika. Aga mul on selline naljakas tunnet, teadis ja füüsika on üks faas nagu eksikäik, mille inimene läbib. Need kaks näidendid said alguse sellest, et ma lõin oma varba ära kahe informatsiooniallika või kahe teadusvaldkonna vastu, mis mulle tõelist huvi pakkusid. Mitte minus oleks ilmsiks tulnud teadlane, vastupidi, naised, see läheb vastuollu sellega, mis mind tõeliselt huvitas raamatutega, mida ma lugemiseks valisin ja nii edasi. Mulle tundus, et kvantmehaanika ja kaosematemaatika pakuvad ennast välja inimliku käitumise üsna huvitavate ja jõuliste metafooridena mitte tavamõistes käitumisega kahe Eluviisi metafooridena, millest üks vihjab determineeritud elule, mida valitseb determinism ja teine elule, mis lihtsalt juhuslike põhjuste ja mõjude subjekt. Need kaks ideed elust haakuvad omavahel. Kaosematemaatika on seotud Tederminismi ennustamatusega suured sõnad, aga tegelikult on see väga lummav uks. Vaade läbi praokil ukse. Arvatavasti sai Arkaadia alguse Klaiki kaose lugemisest. Teisalt kaost sundis mind lugema ilmselt mingi artikkel ajalehes või ajakirjas, võib-olla mõni raamatuülevaade. See on nagu jõgi, millel on rohkem kui üks läte. Ei saa esitada küsimust, kust umbes samal ajal mõtlesin romantismi ja klassitsismi, kui vastandite peale stiilis maitses, temperament diskunstis. Mäletan, vestlesin ühe sõbraga tema raamaturiiuleid silmitsedes ja ütlesin, et siin on aine näidendi jaoks keegi vaatleb retro spektiivselt poeesiat, maalikunstiaia ajalugu ja räägib klassikalistest perioodidest ja romantilisest revolutsioonist ja nii edasi. Ma ei kavatsenud kirjutada näidendit aiakultuuridega Bayronist, aga ma olin aastaid tagasi lugenud üht või kaht raamatut Bayronist ja ma lugesin neid varjatud eesmärgi ähmase tagamõttega. Selline kirjanikele, kui mina töötab kogu aeg. Igasugune lugemine on alateadlikult eesmärgi kindel. Ma loen väga vähe asju, mis selgelt ei oma mingit tulevikku minu töö jaoks. Linn on tasakaal, muutke oma kaalu. Õnne saavutamine tähendab selle õppetunni omandamist. Metafoori ümber sõnastades otsa tormava rongiteel ei maksa seista. Kaudselt tähendab õnn ära pöördumist kõigest, mis võiks ohustada teie õnne. No kui nüüd Arcadjast rääkida, et saanu oskaksid öelda, et millest see lugu räägib? Matemaatikast Ma arvan, et paljud teatrit, kui nende kätte sattus näitemäng läks mingil hetkel võib-olla kirjandustoast keegi või lükkas ta kõrvale põhjendusega, et see on nii teaduslik jutt. See on nii palju, räägitakse matemaatikast ja kes viitsib neli tundi kuulataks teaduslikku juttu. Aga siin ta sõnastab mingeid asju, mul lihtsalt tuleb meelde, sajutasid oma proovide ajal utoopia puhul täpselt sama asja, ta ütleb Arkadi puhul, et see konflikt inimese intellektuaalsete emotsionaalsete reageeringute vahel, moraadi probleemidel tekitab pinge, millest sünnib näidendeid siis inimene mõtleb ühtemoodi, kogu aeg lööb emotsioon sisse ja et me käituma täiesti ootamatult ja risti vastupidiselt sellele. Ja see pinge teda vist huvitab. Näidendite ja selle koha pealt oli väga huvitav artikkel on ju kirjutatud Jaan Unduski poolt, eks ole, sellesse teatrielus kus ta minu arust väga stopparliku stiilis esitab, väga veenva niisuguse oma nägemuse. Ma jäin nagu selle üle mõtlema, et aga milleks tal siis seda termodünaamika teist seadust vaja, milleks ta siis seda aiandust vaja? Või kui me räägime, näitame kas, mis on võib-olla praegu värskem teil meeles, kui te näinud olete utoopiat esimest või teist osa, et et kas need lood räägivad revolutsioonist või. Aga kui mitte siis evolutsioon on kõigest noh, nii-öelda taust, ehk siis teatud kindel aegruum, kus need tema tegelased tegutsevate tegelaste kohta ütleb ta ju niimoodi, et tal on ideed ja tal on vaja lihtsalt tegelasi, kes kannaksid tema ideid, ta mõtleb siis kas tegelased välja või laenab siis ajaloost, eks ole, ajaloolised tegelased. Aga miks ta paigutab siis just sellesse situatsiooni? Ei ole nii lihtne vastata küsimusele, millest räägivad Stoppardi näitemängud või millest räägib Arkaadia, kui see põhipoint on ka sellest, et päikesesüsteem jahtub või seda üldiselt nagu teatakse, eks ole. Mis asi siis see, et et see on üks väga põnev põnev asi. Ja nüüd, kuulates siis seda, mida Stoppard ise kirjutab, mul paralleelselt jooksis kogu aeg see, kuidas üks teine loojaisiksus näeb sedasama teemat kõrvalt. Sümpaatia contra determinism? Arkaadia erootiline diskursus, janundusk. Arkadi võlu tuleneb tema jõust äratada teatri külastajas Erottomaal manada vaatas esile sümpaatiat kõige maailmas toimuva ruumide aegade ideede, erootilise ühtekuuluvuse just selle ja mitte nende terministliku, üksteisest loogiliselt tulenev ajaajalisel järgnevusel põhineva seostatuse vastu. Kelle erootiline närv nõrk, see räägib Arkaadia puhul intellektuaalsest probleemist tehes panuse näiteks ajalootunnetamise ideoloogiale. Ent Tom Stoppard pole oma näidendis mitte probleemi, vaid iha universaalse külgetõmbe koonduvuse, kosmose, magneetilise sümpaatia, kuulutaja kosmos on tugevate vastudega inimese jaoks erootiline, sidus kaose taju pole muud kui märk erootilise sisestusvõime nõrkusest. Probleem tekib vaid neil, kes ei taba asjade omavahelist erootikat. Nii nagu elus ikka. Muidugi juttu aetakse, tükkis peamiselt tarkadest asjadest, matemaatika teoreemidest, füüsikaseadustest, aiandusstiilidest, biomeetria ja inglise kirjandusloo küsimustest. Seda sageli pead segi ajava üksikasjaliku sega ja geniaalselt pisiasjust suurte üldistuste nii tõusva elegantsiga. Arkadi leiaks tunnustava kommentaari jaoks. Vaata et iga erialateadlane filosoof kallutab mõtlikult pead, mööndes Tom Stoppardioskust kerge kondensatsiooni varjus maailmasügavust mõõta. Nii on läinud laias ilmas nii natuke meelgi. Näiteks kirjutab Tabitseeeff Arkaadia tunnetuslikest mängudest aja ja ruumiga kirjutab vist siiski liiga tõsiselt, et tabada Arkaadia kõdikeskust. Küllap oleks ka Gustav Naan veel elus olles sule haaranud Arkaadia mis tema maitsele sobinuks ja teinud märkusi energia jäävuse ja entroopia kasvu vastu. Kuid oleks vist oma loomupärasest kalduvusi tulenevalt aimanud ka peamist, mitte valemite poeesia, vaid yksi ja igreki suhete salapärane seksuaalsus on see, millega Stoppard kütkestab ja mittepsühhoanalüütiline, vaid palju vanem, peenem seltskondliku valgustuslikus rokokoo koos välja kujunenud ja pikantseks vaimukuseks ristitud seksuaalsus. Teisisõnu erootika, et mitte öelda pisut liiaselt vaimne erootika. Mai hakkasid vist edasi lugema ka mõttekäik on enam-vähem selge. Et ega ei ole nii lihtne ja öelda, millest tema lood räägivad. Ma ei tea, kuidas siin teil proovides oli, kui tarkade tegite, aga seal Venemaal olles mul läks üsna palju. Mul oli muidugi see eelis, et ma olin näinud etendust siin majas. Teadsin, et see lugu matemaatikast ja ja Fermat teoreemis, aga see võttis ikka päris palju aega ja, ja energiat headele ja väga headele kogenud näitlejatele see nendeni jõuaks, et kui räägitakse ühest või teisest, see ei tähenda, et nad räägivad sellest, millest nad räägivad. Et nende tegelaste huvi objekt on hoopis võisub, ikka on hoopis mujal. Aga see on väga Stotardlike väga kuskilt ja ta on öelnud, ised on Tšehhovi suur austaja. Inimesed räägivad ühte ja siis toimivad samal ajal mingid muud asjad ruumis. Ja ilmselt ka tundub ikkagi teda väga huvitab ajas liikumine mängud ajaga nagu teised Agatha Christie lik, tal on ikkagi see mingi selline põnevus ja mõrvamüsteeriumi ülesehitamise või see, et see kaardi, need otsad, kõik omavahel klemmid, jookseksid kokku. See tundub, et teda teda lihtsalt köidakse. Niisugune konstruktsioon. Ja noh, sellest on räägitud ja paljud ju teavad, aga ka võib-olla vajaks mainimistel triloogia utoopia rannik selle triloogia osade noh, niisugused dramaturgiliselt pöördepunktid ja fabula ei ole küll autori noh, nii-öelda fantaasia vili, vaid need süžee kõige olulisemad sõlmpunktid on kõik tõestisündinud, et noh, ajaloolised faktid ja lihtsalt äratab vaimustust ja hämmastust kui oskuslikult Stoppard neid erilisi ajaloolisi hetki või pöördepunkte, kuidas ta naid Üheks niuks pärlikeeks seob, et et isegi kõige väiksem sündmus seal, kui veidikene lapata kellelegi mälestustes ükskõik kas siis Belinski või, või Hertzeni mälestustes võib leida viite sellele, et tõepoolest, et isegi see süžeekäik või isegi see süžeepööre seal elust enesest ja mõnes stseenis on Stoppard kasutanud ka sõnasõnalist, noh, kas sõnasõnalist, aga aga ütleme, Hertzeni mälestustest näiteks Hertzen takkajärgi kirjeldab mingit sündmust ja tema tegelased, kellest ta räägib, kui ta annab neile noh, nii-öelda nagu otse repliigid, eks ole. Et siis on Stoppard seda ka kasutanud. Ta oskab suurepäraselt üles korjata juhuseid ja ta tegelikult vist loeb, et see on see selline kirjaniku omadus või ütleme, tõeliselt hea lavastaja omadus ka see, kust mingid asjad, seos, et kuidas neid seoseid tekitada, et ta korjab sealt need väikesed vihjed ja ta näeb. Ta paljastab inimeste käitumismotiive või ajendeid nendesamade vene suuruste puhul. Ja ikkagi teda huvitab see inimene, kes ei käitu alati determineeritud. Et sa puudutasid praegu seda teemat, ma mõtlesin, et ma olen ju seda kusagilt lugenud. Üks väike lõik, Jaan Unduski ma jätsin just selle koha pealt pooleli, kus Unduski väga ilusti ka sõnastab seda, millest Me praegu rääkisime. Niisiis stopardit ei huvita mitte argumendi x ja funktsiooni väärtuse y valemiga väljendatav, ükskõik kui keeruline funktsionaalne sõltuvus, see on igal juhul triviaalne ja jumal pole maailma loonud triviaalsus printsiibil. Stoppardi ei huvita ka yksi ja igreki igas uues olukorras tekkiv täiesti uus ja ettearvamatu funktsionaalne sõltuvus, täielik ettearvamatus. Triviaalne Stoppardi ei huvita üleüldse mitte valemi kuju, olgu see siis püsiv või alati etteaimamatu. Teda huvitab pigem suvalise yksi ja igreki omavahelise sõltuvuse jäävus, kui selline. See mingi x kusagil ühes ajas ja ruumis ja mingi y kusagil teises ajas ja ruumis on üksteisest sõltumatu igal juhul ja alati seda ei tunnusta ükski teadus, sest see pole suhete normaliseerimine või isegi formuleerimine. See käib tal üle jõu, seda on võimeline omaks võtma üksnes erootiline vaist. Valentin nimetab seda näidendis müstikaks, miks ka mitte? Stoppard mängib selle lahti, kui erootika erootika ei olegi, siis muudkui asjade üleüldise sümpaatia printsiip. Nüüd on väga ilus lõik tuleb, leht langeb puult ja kooliõpetaja Hodž paaritab paviljonis provodženterit kaks sündmust, mille juhuslik kokkusattumus oleks triviaalne nii nagu ka nende vastastikune põhjuslik kingitus. Aga et lehelangemise ja paarid, mis seal vahel valitseb teatav erootiline sümpaatia, see on Stoppardi suur sõnum, mille teadvustamine ei olegi niisama lihtne. Et siin on, minu meelest on see väga tabavalt ja heas Topardliku stiilis ka niukses vaimukeses priis tabanud selle peamisele juhuslikkuse, kas, milles janu. Mainisite. Nii, aga siis on meil üks huvitav kokkupuude Stoppardiga, Elmo ka see oli 1997. aasta suvel meelikumas kohas, kus Tšehhov kirjutas kajaka, seal ta lavastati ja neli erinevad lavastajad lavastasid igaüks erineva vaatuse ja trupp oli rahvusvaheline. Me olime varustanud tõlgetega, läksime sinna ja järsku kuskil esimesest proovist, kui see seltskond oli koos, kes esimeses vaatuses mängisid Elmo lavastas esimest vaatust, siis selgus, et üks tõlke erineb inglisekeelsetest tõlgetest, mis on nii väike erinevus sõnajärjeküsimus, et seal on mingi hoopis teadlikum erinevus. Ja avades siis kelle tõlkes on selle Tom Stoppard. Ja ma lugesin sellest sissejuhatuse läbi, mis oli ääretult huvitav, kus ta räägib kõik oma põhjendused ära millest ta lähtute lähtub sellest tõlkides ma tõlgin näitleja jaoks ja sündmuse nimel. Ja see on see, miks ta, et sündmust tuleks paremini, ma aitan sel hetkel ka Tšehhovi Tšehhov, sa lubad, antosa ma teen, lõid väiksel kohendusi. Erinevus tekkis siis, kui me jõudsime Konstantini näidendi juurde treplevi näidendi juurde, mis algab eesti keeles sõnadega. Inimesed, lõvid, nii et tahtsin edasi, ta läheb. Vene keeles kõlab see juudi või eks ole, hakkab hallitratsiooniga mängima kõik senised inglisekeelsed tõlked on tõlkinud sõna-sõnalt. Ehk siis samamoodi inimesed ja lõvid ja nüüd. Kui lihtsalt, kui mõelda korrad, mis seos on inimestel ja lõvidel, no sellele me mitte mingi. Aga kui originaalis kulletel juudil või see on hoopis midagi muud seal nagu, nagu luuletus, eks ole. Jah, ja Stoppard saatke arusel ta ütlebki, et siis ta sai aru, et ja me kuuleme hinnangut näidendile ärkaadina ütleb, et Niina ütleb ka, et ta vilets argaadinabel ütleb, et nagu need Pekkadendid nii, aga venelane saab kätte veel millegi muu originaalis. Ta saab kätte hinnangu, aga ta saab ka, taadub stiili. Ütle, kuidas algselt oli, enne kui Stoppard parandas? Oli täpselt sõna-sõnaline tõlge, jah, täpselt sama moodi, et inimesed ja lõpus jah, Lions ja tema võtab, hakkab siis mängima. Ma maa eks tuleks, et hakkab sellega edasi, ta võtab, sealt paneb linnud, keda ei ole, ehk siis ta toob sisse jaanalinnud Ostrintšiinsentaatriczis, ehk siis nurmkanad eriti juhend ära, et jaanalind nurmkana või põldu ja et nad oleksid koos, aga et hakkab mängima see sõna ise, Ostrintšilsand paatrin, siis selline poeesia tekib ja ta tegelikult tekitab sellega analoogse efekti nagu Konstantin tekitab oma näidendiga, iseasi on nüüd see, et milline seal on hinnang, eks, aga ta mänginud vormiga, sest et jutt on näidendis ka uusi vorme on vaja, et siin on selgelt näha vormimänguga tegemist. Siis oli tal veel üks väga huvitav arutelu selle kohta, et triple, eks ole, kes ütleb, et ta kuulis täna hommikul ühe ilusa väljendi neitsipalu. Et ta kuulis sele väljendil. Ja, ja kolmandas vaatuses täna hommikul kuulsin ja siis on uurinud asja põhjalikult, see Calderon, see kõige esimene tõlkija, kes tõlgib selle lahti, seletatakse rasson neidude metsa tuksis neitsite metsatukk, seal siis joonealuses, nii kuidas Eesti keelde on tõlgitud neitsipalu. Ja nüüd ta arvab siin, kuidas inglise keel tas erinevat tõlget tud vöötšinforist vöödžins forist nii edasi ja ta arutleb selle üle, et selleks peab olema midagi. Et miks ta on hea, kuidas meel teab, et et samas, et see peaks vajalik oleks siinkohal fraasi, mis ei oleks siis patenteeritud trikoori poolt. Aga samas, et sa ikkagi kõlaks Vat värskena talle ja pärast lõid oma pikki arutelusid, jõuab tema siis raasini mida ta leiab, et see on kõige parem, ta läheb natuke mööda ja ta teeb seal natuke kahemõtteliseks ja ta tõlgib selle. Vöötšinterfektori näikse territooriumiks, no jälle päris julge kuju tegelikult ta täiend ja don tale ta on täpne. Ja nagu ta ütleb, et näitleja jaoks ja sündmuse huvid Jaa, Belgib vist kõige iseloomulikum, mida ma olen märganud, on see näitlejate vaimustus tekstist noh, võib-olla mõne näitemängu puhul tuleb kohe võib-olla mõnel ei tule, sõltub võib-olla ka noh, nii-öelda ajast ja ruumist, aga noh, ma lihtsalt oled siin teatris seda märganud. Draamas olen seda märganud. Arkaadia puhul märkasin seda, näitlejad kuulavad teksti läbi Grabbi ja avastavad nagu poleks varem kuulnudki, et issand jumal, mis. No üldse ladestasime meetodeid mängides, et see oli üllatav, et me olime mänginud, ma ei tea, kui palju ja siis ma sain aru, mida ta on mõelnud siin veel, mis kihistused tal tulevad, et nüüd need osta vist mõtles seda, eks ju. Ja ilmselt see tulebki sellest ka, et osaliselt seesama, et need avastamisrõõmukohad, et ta ei ütle otse mingeid kohti, aga siis ta ise kasvatada, sul tekib nüüd vihjete seost, ei saa aru ja see on kuidagi tore. Sind ei mõelda, et ka niimoodi näpuga ei näidata. Paljud näitajad on öelnud ka seda, et Stoppardil mängis, jääb mulje, et sa oled ise ka tark. Ja mängida kohe selle loll laval ja publik ei ole loll ja hea meel, et ma ei pea publikut lolliks pidama ja mind ei peeta jah, ja vist publikul tekib sama tunne. Lihtsalt vaimustav ongi see, et kuidas üks inimene suudab ühendada selle tegevusharu või selle tegevuse, mida need huvid, mis teda tõesti siiralt huvitavad ja see pakub huvi veel ja naudingud veel ka teistele. Vot see on üks suur oskus. Sest võib ju mõelda küll, et kui mina hakkan kirjutama seda, mis mind huvitab, kes seda viitsib lugeda. Aga mõni inimene suudab. Vot see on imetlusväärne, kirjutades justkui iseendale nendest teemadest, mis sind ennast huvitavad ja see pakub huvi veel ka suurele hulgale inimestele, see on ikka väga suur oskus. Õnn ka. Ta naudib seda, ta käivitab inimestes midagi, selline tunne, et me saamegi just nimelt osaluse tunde ja me oleksime nagu noh, mingite suurte asjade jälil ja oskame sõnastada ja kõik nii edasi. Aga mida, ütleme Unduski, kuhu ta läheb siin? Tom Stoppard on liiga osav oma osavust liialt nautiv teatrikülastaja mõnust liiga huvitatud, et mitte astuda aeg-ajalt ühe jalaga üles selle piiri, mis jääb kõrge kunsti ja kitsi vahele. Või oleks ehk õigem öelda, et üks tema jalgest käib kogu aeg selle piiri taga, samal ajal kui teine ei unusta hetkekski oma elitaarsuse taotlust. Elitaarne kits oligi üks märksõnu, mis pärast etendust toolilt tõustes pähe tikkus, elitaarsus igal juhul aga bilitaarsus, mida naudika vaataja, kes elitaarsusest ei mõista. Või ongi see ühe teatritüki parim retsept, kui aga küsitakse, miks ikkagi kitš siis piirdelt kui vihjega ühele omamoodi absoluutsele märgile, millega näidend ka lõpeb, valts küünlavalgel enne surma ööd. Miks toppar näidendi nii kindlat Vishee sadamasse juhib? Jääb isegi arusaamatuks. Ärgu tulgu rääkima autori iroonilises distantsist, sest seda lihtsalt pole. Sümpaatiline filosoofia liigub kiirkäigul kirjandusliku senti mentalismi suunas. Tajutav on autorid pisut varajane pingelang õnnestunud tekstiga mahasaamise eel, ent võib olla ka mäng kindla peale. Surm, valss ja küünlad teevad oma tööd igal juhul. Me võime 100 kord öelda, et klišee on labane, aga iga klišee koore all hõõgub arhetüüp. Vampiir, kes ei sure ja kelle osad autor oskab panna vaataja verd imema, niiet seal Rambub, kukub ja tahab veel. Anu lamp ja Elmo Nüganen kõnelesid teemal sissejuhatus Tom Stoppardi juurde. Ööülikool tänab koostöö eest Tallinna linnateatrit, Eesti draamateatrit ja kirjandusfestivali head read. Muusikasuunad korda Helena Tulve pala silmajad. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2013.