Ülikool võib-olla on olemas sellist informatsiooni, mida ei tohikski inimesed teada. Teadmine võib olla trauma, mis võibki hävitada inimese, kes poleks selleks ette valmistatud. Koole. Filmimees Andres Maimik kõneleb teemal saladused. Loeng on salvestatud Setumaal Treski küünis. Minu nimi on Andres Maimik. Olen filmitegija ja ka poole kohaga setu. Ma veetsin lapsepõlve võpsul, las kus ma ronisin maja katusele, ujusin üle Võhandu jõe vanaema ja tädi meelehärmiks, aga muidugi elu paiskas mind sealt setomaalt ära. Aga kuidagi mingisugune niidistik jäi siia külge, nii et tiris mind vägisi tagasi. Minu kadunud sõber Arvo Kukumägi võib olla maailmas kõige tuntum Setu Jalmar Vabarna kõrval on minu kohta öelnud, et sa oled seal Taka, Võõpsus, Võõpsu venelannad, sihuke kultuurne, jood viina, vastav kantsiku. Mina olen metsik mees, ma olen saatsest, olen see õige setu, ehk siis rahuldan selle definitsiooniga, et ma olen selline kultuurne eestlaste poolt kodustatud seto. Ja asjaolud on nimelt selles, et ma olen suur ööülikooli fänn, et see formaat vaat on nagu super selleks, et ka ütleme siis, siis kui sul aega ei ole ja võimalust ei ole nagu suurtesse paksudes raamatutesse süveneda, et elu tuleb esimesena, lapsed vajavad kasvatamist ja on vaja ringi käia ja raha taodelda ja kõike muud teha. Ja selleks ajaks, kui sa koikule viskad, et paks raamat kätte võtta, siis vääramatult uni ronib silma, aga pikki vahemaid läbida näiteks setomaa ja Tallinna vahel siis pole ööülikooli peale ja vähemalt jääb sisse selline hea tunne, et tarkus imendub kehasse. Et saan järjest targemaks, kohtudes huvitavate inimestega, ilma et ma peaks neile nendega näost näkku juttu, vestma, ennast, lolliks, hirmu siis ülikoolis ma saan nende inimestega lähemalt nende mõttemaailma tuttavaks nende kujundiloomega, nende tarkusega ja saan hiljem võib-olla seltskonna siis esineda laenatud mõtetega. Tänase ülikooli teema saladused sündis ka tegelikult sedaviisi, et minu üks lemmik loengupidajaid läbi aegade on üks tundmatuks jääda sooviv prokurör, endine prokurör, praegune kohtunik Heili Sepp pidas loengu Maal inimhinge siis tumeda omast küljest hinge pime, kus ta siis psühhoanalüütiliselt lahkas Eesti kirjandusklassikat ja lastekirjandust ja jõudis läbi jõngjaania Freidistlike kanaleid pidi selle, nii et tegelikult depressioon, võib-olla ka inimesele väga oluline vajalik asi. Ja see Loengule sedavõrd intensiivne ja minu jaoks ka mõnevõrra teraapiline, sest mulle endale sel ajal raske periood, et ma kohe kuulasin seda kolm, neli korda jutti, saatsin kõikidele oma sõpradele ja see muutus meie ringkonnas teatavaks sellises kultustekstiks, et kõik kuulasid seda eases, rääkisid omavahel, mis nende jaoks tähendab hinge pime. Kelle jaoks oli see sünnitamine jooks sellise lähedase kaotusega misiganes. Ja siis ma võtsin eeli sepaga ühendust ja paksud need sallid, nad ootavad aeglane ilmale kutsuda uus loend ja heliSepresse, aga jah, aga millest ma räägin? No räägin, no ma ei tea, räägi millestki, mis, mida sa tunned. Ja ma olen just vaadanud telesaadet, kus Heili Sepp rääkis korruptsioonist, muuhulgas tooli paljastanud väga tipptasemel poliitikuid, kes seal siis nagu korruptsiooniga tegelenud vahele kukkunud prokurörina on, minu arust oli ka Villu Reiljani keisriga kuidagi seotud. Ta analüüsis siis läbi jõngiaanlikkub süganalüüsi, korruptsiooni kui nähtust, poliitilist korruptsiooni ja seda, mida ta inimhingega teeb, kuidas seestpoolt õõnestab. Ja korruptsioon on nagu seotud väga lähedalt nagu saladustega sisemiste saladuste, väliste saladustega saladuse kandmisega, poliitiliste saladustega, majanduslike saladustega võimu kuritarvita, ütleme siis ma pakun huupi. Et Vainot, Heili, et räägi saladustest, helis mõtles tükk aega, siis ütles, et ei ole vist päris tema teema, et ta peab ikkagi rääkima sellest, mida ta endale omaseks mõelnud. Ja siis mar kaebusel Jaanile telli, ei taha minu teemat üles võtta. Aga räägi ise, millest saladustest. Nojah, aga mis maksab, mõtlevad, et mis asi, need saladused on niivõrd lai ja määravad nagu Andromeeda udukogu. Universumi saladused on jumala saladused, on maapõues olevad saladused, on ajaloolised saladused, on riigisaladus on ajakiri saladused, mis on praeguseks vist hingusele läinud, on saatesari saladused, on salatoimikud, põnevussari saladused on nii hõlmamatu subjekt. Kuna ma ise olin seal teema üles visanud, siis pidin ma seal kuidagi ise ka kinni püüdma. Ja teatav selline edevus ka sai võitu ja mõtlesin, et mõnevõrra võib-olla rehabiliteeritud mind see, et kumma seoks saladused omaenda erialaga, nimelt filmikunstiga filmidramaturg, ega sest filmidramaturg ja muud on, tähendab, millele ta kõige rohkem põhineb, ongi intriigid, saladused ja saladuste järk-järguline paljastamine. Ehk siis hea dramaturg teab, et tegelast huvitavaks teha Salootalle minevikulood, talle ühe sellise paine, mis on seotud mingisuguse lahendama hätta jäänud küsimusega. Lood talle sellise, ütleme kaitsekihi, millega ta seda kinni hoiab, siis seda saladust. Ja järk-järgult siis filmi käigus ta siis paljastub. Aga see võib olla ükskõik mis žanris, võib-olla õudusfilm, võib-olla detektiivfilm paljastatakse mingisuguse maahärra mõrvamüsteeriumid, see võib olla suhtedraama, kus tegelased avastavad teineteise saladusi, see võib isegi komöödias On saladused. Ühesõnaga, et film võib-olla ka mõnevõrra selline elukontsentraat, kuna suured ja eepilised lood on tahes-tahtmata vaja filmi stsenaristide pakkida. Sest pooleteist kahe tunnistesse formaatidesse ja film on võib-olla ka kõikides kunstivaldkondadest ja meelelahutusvaldkondades kõige nimeetilise, ehk ta on kõige rohkem elu jäljendavam kunstivorm. Et ma tahaks alustada ühest isiklikust näitest, et aastakene tagasi. Ma osalesin ühel workshop il, mida pidas suhteliselt mainekas Austraalia päritolu filmi stsenarist ja režissöör ja professor Robert Moshanud. Ja ta oli välja töötanud ühe lavastus ja näitlemismeetodi, mille nimeks on karakteripõhine improvisatsioon. Ja ta oli kutsunud Eestist siis kokku 10 näitlejat, viis lavastajad ja viis läbi sellise kursusel, kus ta siis nagu tutvustas seda oma meetodit. Ja samal ajal praktiliselt lasi, ütleme neid ülesandeid lahendada selle käigus lõi siis ühe sellise fiktsionaalse nagu ruumi või lavastuse või siis filmistsenaariumi. Näitlejad tulid kohale, igaühel olid oma väike, rollike, väljamõeldud või oma prototüüp oli välja mõeldud, kellest ta siis lähtus rolli kujundamisel. Ja lavastajad olid sealjuures siis nagu fikseerisid, kuidas see töö käib. Ja kõik näitlejad Neil oli antud ülesanne on see, et nad tegelevad ainult omaenda rolliga ja nad ei tohi omavahel kommunikeerida, et milline minu tegelaskuju on. Ehk siis teine näitleja ei tohtinud teada seda, et milline tegelaskuju on, mis tema taust on, mis tema eelistused on, milline tema sättumus on, milline tema temperament on. Ja taustalood pidid kõik saladuseks jääma, samuti olid saladus, jäid see, mis ülesandeid järgmisena nendele karakteritel antakse ja niimoodi vaikselt liiguti edasi järjest keerulisemate improvisatsioonidel, ehk mida need karakterid kas siis suletud ruumis väljas linnaruumis pidid ette võtma ja kõik näitlejad äärmiselt elevil, väga selliselt äksi täis, et mis toimub, mida ma peaks tegema, kuidas ma peaks sellesse üldse suhtuma, kuidas minu karakter suhtub, kuidas mina üldse suhtuma karakterisse millised on need ümberlülitused, mis on mina, mis on karakter, kuidas meie omavahelised suhte dünaamikat välja vormuvad. Ja tänu sellele salastatusele järjest nagu pinge kasvas. Ja Rob Marshall muidugi oli väga karismaatiline lektor, ta oskas nagu hästi kõiki neid inimesi nagu vaos hoida, ostas ka saladust hoida oskas ka nagu võtada saladusele, kohe järgneb järgmine tasand, oskab siis nii-öelda intriigi üles keerata ja seal liikus edasi ja edasi, kuni ühel hetkel saabus teatavas Katartiline punkt, kus siis kõik bakterid omavahel kohtusid, toimuma mingisugune klass, toimub mingi segadus, igaühel vallandus emotsionaalne nagu laeng, mida nad olid kogu Slovööksoppi käigus endasse kogunud ja see oli täiesti imeline, mis siis toimus. Ma sain aru, et tänu sellele salastamisele tänu sellele nagu teatavale hiilimisele mängule paljastustele ja siis varjamiste nagu vahekorra doseerimisele need inimesed, kes seal workshopis osalesid, sedavõrd üles keeratud, et nad olid tõesti elasid nagu võimsalt katarsise läbi ja pärast seda päris pikka aega üsna Jufoorilises seisundis. Kas see, mis meiega juhtus, midagi uskumatut, midagi imelist? Tõepoolest, me nägime seal nagu väikseid näitlemise imesid, mida sa ei saa esile kutsuda sellise traditsioonilise meetodiga skripti kätte ja analüüsid seda ja siis näitleja proovib ühtpidi ja teistpidi ja et läbi teatava nagu mängu teatud salastatus, teatud sellise õige intriigi doseerimise ja teatud ootamatuse saime esile kutsuda inimeses siukse potentsiaali, mis muidu polekski avaldunud. Jaa, Romošad, siis paljastused kogu tema meetod põhineb ühe tuntud inglise filmilavastaja Mike lei välja töötatud meetodil. Mike Lee on endine teatri lavastaja, kes siirdus silmi ja tema nagu stiil ongi see, et algselt tal pole kindlat skripti, tal on ainult tegelaskujud ja pannes need tegelaskujud ühel hetkel omavahel suhtlema, vaatab, kuidas nende omavaheline suhtlemisdünaamika kujuneb, kuidas tegelased omavahel, millised on sümpaatiad, millised antipaatiad, kes võiks kellelegi ka nagu kokku toimida, kes kellega on tõrjuvus vahekorras ja sedaviisi vaikselt ehitab üles nagu filmistsenaariumid siukest karkassi. Ja Mike Lee üks tuntumaid filme on, kannab pealkirja saladused ja valed tegi vist 1990 või kuskil sel ajal. Film räägib sellest, et üks mustanahaline optometrist, kes on elus üsna heale järjele jõudnud hakkab uurima oma tausta, sest iseenesest ta nagu lapsendatud. Ja ta ei tea, kes ta päris bioloogilised vanemad on, hakkab uurima seda tausta ja avastab, et tema ema on tegelikult töölisklassi kuuluv üks lihtne naine kuskil Inglismaal on töölisklass, ongi niisugune töölisklass noh, mitte et see sotsiaalne mobiilsus on suhteliselt väike töölisklassile oma stiil oma aukoodeks, oma kõnepruuk, oma elulaad ja mustanahaline võtab oma bioloogilise emaga ühendust. Kes on loomulikult šokeeritud, et kuidas nii ja siis selgub, et haiglas on ema siis nagu ma lapse hiljem on, nii et ta pole isegi peale vaadanud. Loomulikult need naised lähenevad teineteisele, neil tekib teatud suhe, aga see ema ei julge oma perekonnale uuele perekonnale tutvustada. Et kes see inimene on? Kuni viimase hetkeni, kus toimub kokkusaamine, kõik need kinni hoitud, valed ja saladused paljastuvad ja ja loomulikult on seal palju emotsioone õhus. Viha on umbusku, on tõrjumist, on leppimist, on läheduse otsimist, on süütunnet ja siis pisaraid ja kallistusi ja karjumisi. Ja filmis on see kõik väga hüpnootilised lummav ja see on tänu sellele, et, et filmi ettevalmistuse käigus lavastaja tegi sellise otsuse, et hoiab kaks põhitegelast nagu lahus seal näitleja, kes mängis seda siis mustanahalist tütart. Ja siis tuntud inglise näitlejanna, kes mängis ema ja ta kummagile nagu ei öelnud, et mis seal filmis täpselt toimuma saab. Mõlemad arendasid oma karakterit väga peensusteni, kõik taustalood, kõike detailid. Üks veetis aega kuskil tehases töötades mingisuguseid nädalaid, teine õppis selgeks, optometristi ometi kõik olid väga peensusteni nagu karakterid välja töötanud ja alles siis, kui praktiliselt läks võtteks laste need tegelased omavahel. Kui aga nad olid nii oma karakteritega jube ühte kasvanud, et kui võtteplatsil hakkasid nad saladused paljastuma, siis praktiliselt nende enda isiklikud emotsioonid transformeerusid, siis tegelaskujud emotsioonideks. Ja see, nagu tunnetan, lahvatus, mis oli tänu sellele, et sa saladused olid kinni, aitad nagu pingest vedru. Ka näitlejate prooviperiood oli loomulikult väga pikki, väga põhjalik ja siis, kui see vallandus, kutsus esile nagu sellise sisemiselt katarsise, mida kinoekraanil naturaalses olekus kohtab päris harva soovitav vaadata film on saladused ja valed ja režissööriks maid lei. Mõtisklusega jätkab Andres Maimik. Saladustel ja nende paljastamisel on väga oluline roll psühhoteraapia psühhoanalüüsis. Selline psühholoog nagu Anita Kelly räägib raamatus saladuste psühholoogia uurimusest, mis seal just fokusseeritud saladustepidamisele ja hilisemale paljastamisele, et inimestel on palutud siis hoida saladust ja mõõdetud nende stressitaset, neid on üritatud siis lahti muukida neid saladusi, neid inimesi on siis erinevate küsimustega kiusatud vaadatud, kuidas nad siis nagu varjavad või valetavad või püüavad neid saladust iga ennast hoida ja jälgides, kuidas stressitase tõuseb ning ühel hetkel on lubatud siis inimestel nagu avaldada oma saladus ja sellele on alati järgnenud või katsealustele mõõdetud. Seda, et järgneb teatav Katardile reaktsioon mis on segu siis nagu tunnetuslikult ja emotsionaalsest vabanemistundest. Ehk siis salatsemine on põhimõtteliselt nagu valetamisega kaksikvend, et ta on seotud nagu füsioloogilise stressiga higistamise, närvilisus, tõmblemisega ja selle väljakäimine kutsub esile siis sellise vabaneva reaktsiooni, millega sa siis vabaned sellest pingest. Aga samamoodi on ka saladuse siis teise poole või saladuse ohvriks nimetaks teda. Ka tema jaoks on saladuse paljastumine omamoodi Katartilile. Et senikaua, kuni saladus kinni hoitakse, kerkib üles järjest rohkem selliseid usaldamatust, kahtlustusi, teatavat alandust, et miks minu eest seda informatsiooni varjatakse, kas ma ei ole seda väärt, tekivad paranoia, tekib võõrandumine, võõristus ja saladuse väljakäimine, ükskõik kui kui valus saladus poleks. Sellegipoolest annab teatava vabanemist tundes, sest liha on parem kui vimm, sest liha on aktiivne tunne, vimm on aga selline suletud emotsioon, kurbus on, ükskõik kui kurb ka pole, on parem, kui näriv kahtlus, sest kurbusel aktiivne kahtlusel jälle suletud tunne arusaamine on parem kui paranoilised kujutluspildid, sest paranoilised kujutluspildid on seotud hängiga, siis arusaamine on ikkagi vabanemine. Ehk põhimõtteliselt võiks öelda, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Kindlasti on see seotud ka eneseväärikusega, sellepärast, et saladustele jälile saades või saladusi sulle usaldades võid sa nagu tõdeda, et vähemalt Ma olen seda tõde väärt. Muidugi on olemas ka inimesi, kes hoiavadki ennast, sest nagu ütleme siis sellise liigse teadasaamise eest ja sellega kaasnevate emotsionaalsete vapustuste eest mis kaasnevad saladuste ilmsikstulekuga. Eks minu vanaema oli selline, kes ütles, et kui sul on mingi halb uudis, siis parem ära tule mulle rääkima, sest ma ei taha Olbuudis. Saladuste peamine eesmärk on enesekaitse, kaitsta ennast, oma lähedasi, oma peret, oma gruppi, oma kogukonda, oma riiki, oma liiki, et ilma saladustetas, just nagu sa oleks relvitu ja alasti. Sa oled oma teatava teadmise käest andnud oma teatava nagu edevuse käest andnud koos saladustega. Info on teatavasti võim. Ja ainult sulle või mulle teadaolev info võimaldab sulle olukorda kontrolli all hoida. On see siis erasuhe või on see siis riikidevaheline suhe või ma ei tea, kas või ärisaladuste puhul ka ettevõtete vaheline suhe. Et kui sul on info ainult sulle teadaolev info, siis sa võid teisi manipuleerida, seda nii nii suhtlustasandil kui poliitilisel riigi tasandil. Isegi väiksed sellised triviaalsed teadmised sellest, mida teine inimene ei tea, võivad tekitada teatava sellise väiksegi korraga ilmuva üleoleku tunde. Ma lugesin ühte portreelugu tuntud Itaalia filosoofiste kirjanikust Umberto Ecost. Portreelugu lõppes sõnadega, et Umberto Eco paned sigarette näkku või suhu ja paneb seal tagurpidi, nii et filter on väljaspool, üritab seda süüdata. Ja sigareti sütti. Ja siis ajakirjanik teatab võidurõõmsalt. See oli see hetk, kus ma tundsin tõelist rõõmu. Ma teadsin midagi, mida Umberto Eco on, veel ei tea. Loomulikult hoitakse saladusi ka häbist, võib-olla ka diskreetsust ja taktitundest. Mõnikord juhtub, et lihtsalt ei oska mõnest asjast rääkida, sageli eestlaste puhul. Et noh, et tahaks selle teema nagu omavahel ära klaarida, tahaks õhku puhtaks rääkida, aga kust otsast alustada, et ei tea, kas on õige aeg üldse? Ei tea, mida ta sellest arvab. Ja nii jäävad mingisugused salamõtted linduma. Sageli ka meestel näiteks on see, et ei taha nagu oma tundeelust rääkida mistõttu tekivad perekondades suured pinged, et mees tunneb, mida võstes kuidagi ebamehelik on oma neid ja igasuguseid tundeid siin paljastada. Loomulikult on igal perel igatsusi, kultuuril igal kogukonnal igal põlvkonnal omad saladused. Kas võis need saladused, millega identiteeti rõhutatakse, et et sul on omad punkarid, kellel on oma salakood, on omad äri, noored jupid omab noorpoliitikud, kellel on oma salakood kasvõi setod, omad salakoodid, millega nad ainult 11 mõistavad ja mis jäävad nagu võõrale suletuks. Mida suletum on kogukond, seda rohkem on neil oma salakeelt. Lugesin ühte artiklit. Ma ei tea, kas nüüd setosid, võrrelda neonatsidega on kohane. Aga neonatside ja siis nüüd subkultuuris või kogukonnas on tohutu tul hulgal erinevaid numbrikombinatsioone, erinevaid koode, erinevaid, mingisuguseid täheühendeid, mis pealtnäha ei ütle kõrvalt viibijale mitte midagi, mille järgi nad 11 ära tunnevad. Kunagi tegin ühte telesaadet Margus lepast, kes töötab Nõmme raadios ja kellel on oma selline natukene nagu ütleme, Firtiv hoiaksis natsistliku subkultuuriga ja ta oli just välja andnud ühe luulekogu koos ühe Sceneedist, luuletaja, kelle nimi mul ei tule meelde. Ja luulekogu nimi oli 88 luuletust. Luulekogu sihukese promomaterjaliks oli üks punane särk, valge, siis latakas numbrimärk 88 ja Nõmme raadios käis siis praeguseks meie hulgast lahkunud sotsiaaldemokraat Peeter Kreitzberg, kellel see särk selga tõmmati. Ja siis rõõmsasti pilti tehti. Peeter Kreitzbergi jaga töödega mütsi, mida siis selle numbrikombinatsiooni tegelik tähendus oli, ehk Heil Hitler. Võrgus leppari, seda Hitlerit Peeter Kreitzbergi Kosovo särgiga pildistanud ja rõõmsasti sinna nõmmeraadio seinale kleepinud. Ja siis ma käisin Peeter Kreitzbergi juures, küsisin, kas ta üldse saab aru, millega seda öeldes segatud ja selgitasin seda tagamaad ja Peeter Kreitzberg oli pehmelt öeldes vapustatud. Kuidas temaga niisugune Alator jõukas tehti, aga Margus, Lepargu vana kiir ja linka mäes. Ilmselt talle meeldib selliseid piiripealseid nalju teha. Et igal subkultuuril on oma salakeel oma saladuste süsteem, millega nad siis oma identiteeti koos hoiavad. Saladust natuke tumedam külg on see, et igas perekonnas on oma saladused loomulikult, aga sageli nad ei ole seotud identiteediga, vaid tihti on nad läbi põimunud süü ja häbitundega. Et ka kõige usaldavamatele abikaasadel võivad olla oma saladused, mida varjatakse. Loomulikult on vanemate ja laste vahel omad saladused. Lapsed tahavad oma igasuguseid pahategusid varjata, kartes vanematelt karistust saada. Saladused on seotud hirmuga. Vanemate enda saladused, mida nad laste vast eest kiivalt hoiavad, võivad olla täpselt samamoodi seotud hirmuga karistuse eest, võib-olla rohkem nagu sümboolses mõttes, kes nagu näiteks, et kui sa paljastad, et sa ei ole nii Päär vanem, nii nagu lapsed, võiks arvata, et sul on omade ebaõnnestumised ja sa ei saa oma mingite eluliste olukordades hakkama. Et järsku selle taga on hirm saada karistatud autoriteedi kaotamise läbi. Aga saladuste eesmärk ei ole alati seotud funktsionaalsusega. Saladustele on omad, võiks öelda isegi erootiline dimensioon, kindlasti erutav dimensioon, mis erutab nii nende kandjad kui ka nende paljastajat. Saladustele on salapärane energia, võiks isegi öelda. Näiteks kui me võtame uudistetööstuse või üleüldse meediaimpeeriumis, milles ta toitub saladustest ja nende paljastamisest ja uute saladuste tekitamisest ja nende paljastamiseks. Kuivõrd mõnus on see olukord, kui sa tõmbad ennast kile Divantsikusse, Kerro avad punase veinipudeli ja hakkad aga klatšima, kui palju dopamiini verre voolab või kas või poesabas kuuled mingit lugu. Oi kuidas tahaks lähemale oma kõrva nihutada sellele, ka tühipaljas seltskondlik klatš võib olla väga erutav. See ei pea olema mingisuguste tohutute skandaalide paljastamine ja tohutud mingisuguste poliitiliste korruptiivsetele lugude ja Savisaare mingisugust hämarate mahhinatsioone teema. Kellest naabritüdruk siis lõpuks käima peale jäi ka täpselt sama nagu küütlev informatsioon olla. Aga isegi siis, kui sa ei tea asja sisu ega tähendust, vaid aimad saladuse olemasolu, et siin selle ümber on mingi saladusevõrgust, mis salapära värk siis juba siis pingestub sul üks vedru, et hirmsasti tahaks teada, hirmsast tahaks lähemale. See võib-olla ma ei tea, kasvõi mingi tippteadus, et kas on olemas Hixi poosun, mis lahendab mateeria, energiavahelise puuduva lüli saladuse. Teadmine sellest, et on saladused, pingestab sind, tõmbab selle vedru pingesse, seda potentsiaalset energiat nimetas mu üks tuttav filosoof Margus Ott sõjaväes olu. Saladuse hoidjaväes olen näiteks, et tema teab midagi, mida teised ei tea. Tal on nagu salainformatsioon ja tema käes on nagu võim või power. Et kui me vaatame näiteks, milline rahulolu peegeldub siis mingisuguse riigijuhi või politseiuurija näos, kui ta räägib, et pressikonverentsil, et Meil on informatsiooni selle kohta. Aga me ei saa teile seda jagada. Neil on õigus vallata riigisaladust, nad on lähemal nagu teadmisele võib-olla võimule võib-olla saladustele kõigele lähemal. Ka filmides kujutatakse tihtipeale igasuguseid salateenistusi KGB-d, CIAd või gestaapot Mossadi. Nagu riik riigis, väärikad mehed ästistuvates mundrites, kes räägivad omas salakeeles. Ja mõnikord on isegi vaatame filme, siis mingisugused kui Jennifer Loorents mängib näiteks Ühte KGB mingisugust agenti, sest ta üüber seksikas mitte sellepärast, et seenior loores ongi überseksikas, mis ei vajagi tõestamist vaid sellepärast, et see on veel KGB agent, see annab talle veel omakorda salapärase pahelise aura. Salajane saladuslik salapärane salasepitsus oli ikka päris erootilise kõlaga sõnad. Et samasugune teatav selline äravalituse aura on ka mõningate religioossete ühenduste ümber. Räägitakse templirüütlitest, räägitakse vaba müürlastest. Mõnikord on ka poliitiliste erakondade tagatubades list. Meie valdame saladust, meie käes on unts hõbedat, mida teil ei ole, on ärimeeste klubid Rotary Lions, mille kohta on ka igasuguseid jutte. Ei tea, mida need ärimehed seal koos istuvad ja mida nad arutavad. Et saladusele on teatav selline identiteeti ja osadustunnet kinnistav iseloom. Enne loengut ma vaatasin muusikavideoid ja avastasin ühe Raidi, Hedi vana lood nimega Karmo poliis. Lugu on nagu ikka, 90.-te Indy video oli väga huvitav nimelt peategelasele, keegi sosistas midagi kõrva ja peategelane kukkus keset tänavat asfaldile kummuli ja jäi sinna täiesti jõuetu lebama, erinevad inimesed üritasid teda püsti sikutada, üritasid teda kuidagi seal Toigutada turgutada, aga oli tunda, et see inimene nagu omadega läbi ja mulle jäi mulje, et see, mis tal kõrva sosistavad midagi olemuslikku, midagi sellist salateadmist, mida ta ei tohtinuks kuulda, sest ilma selle teadmiseta võib-olla rahulikult üle tänava läinud, oma asjatoimetusi edasi toimetanud. Võib-olla on olemas sellist informatsiooni, mida ei tohikski inimesed teada. Teadmine võib olla trauma, mis võibki hävitada inimese, kes poleks selleks ette valmistatud. Noh, kui me võtame näiteks sellise näite, et keegi jääb lootusetult haigeks ja otsustab, siis sorri voodil rääkida välja kõik saladused, mis ta on elu jooksul teinud kõige lähedasematele inimestele, kes talle ümber on siis kerkib üles küsimus, kas need inimesed ikka peavad seda kõike teadma. Kas sellega ei külva ta niigi nagu meeleheitel inimestel veel rohkem nagu negatiivseid emotsioone, et lisaks nagu kurbusele võib tekkida viha võib tekkida nagu alandustunne võib tekkida ka identiteedikriis, et kes ma üldse sellele inimesele kui noh, ütleme, et see inimene, kes siis nagu hauda läheb kõikuma võib-olla ka kõige halvemad räpasemadki saladused välja käib. Sellest on tehtud filme, tuleb meelde klientist vudi film Madisoni maakonna sillad, kus avastati siis lahkunud ema kirjad ühele oma armukesele ja väga raske oli nagu järeltulijatel kogu seda asjaprotsessides. Nad pidasid oma ema väga korralikuks, väga lojaalseks ja väga perekeskseks inimeseks. Võib-olla piisab siiski selleks, et lein oleks puhas tunne. Piisab sellest, et mõned saladused on selleks, et neid hauda kaasa viia. Tegelikult väidab enamik usuvoole alates budismist ja lõpetades igasuguste müstitsismidega, et normaalne tavaline inimene ei olegi valmis selliseks ilmutuslikuks teadmiseks ehk inimese jaoks tulebki hoida. Noh, ütleme jumala tegelikku sõnumit saladuses sa jõuad jumala oli või siis salateadmisel läbi pikaajalise religioosse praktika kas läbi askeesi rituaalide või läbi meditatsiooni Al keemiaga tegeledes sa viid ennast vastavale tasandile, kus sa oled siis selliseks sügavamaks teadmiseks. Valmis oled valmis kokku puutuma sügavamat tõega? Samast vormelist lähtuvad ka mitmed uususundid, võtame näiteks sajantoloogia ameeriklast, sihuke huvitav liikumine, mis ühendab nii sellise hea ärimudeli siis religioosse praktikaga, kus just nimelt on oluline tasandilt tasandil liikumine, ehk siis on algtasand, mis on siis kõigile avatud. Algtasandil antakse sulle, sest teadmist, et see pole ammugi kõik, see ainult natukene said nuusutada seda asja. Sa tahad nagu päris teadmisel ligi pääseda, siis pead hoopis minema järgmisele kursusele ja sealt omakorda antakse sulle teadmist, et nüüd, et saada väljavalituks, kes saab nagu sügavamad õega kokku puutuda, mis tegelikult kõige taga on selleks sa pead minema veel ühele kursusele ja noh, loomulikult tuleb iga kursuse juures progresseeruv valt nagu pleki välja käia. Et samasugust suhtumist, et inimesed ei ole tõeks valmis, võiks kohata näiteks riigi juhtimise tasandil. Mida sa neile raiskad oma rahvale oma tarku mõtteid, rahvas tahab nagunii selliseid lihtsaid ideoloogilised tõdesid tahab närida heina ja käia õllesummeril, süüa šašlõkki ja et milleks on vaja üldse võib-olla rahvast koormata, et kuhu me tegelikult teel oleme ja mis on üldse maailma olukord ja järsku maailm liigub persekursil olla. Võib-olla inimkonnal ei ole üldse lootust, arvestades seda kliimat üle rahastamise, kõiki neid suuri probleeme, mis meie ees parem võib-olla juhtida tähelepanu kõrvale, hoida optimismi või teatud selliste ideoloogiliste postulaatidega rahvas nagu optimistliku meeleolus, rääkida rahvusest ja rääkida tehnoloogias, kuidas me, tehnoloogia meid tulevikus võib välja lunastada ja ja võib-olla juhtidel lihtsalt tähelepanu kõrvale asendustegevustele. Et igasugune laulu ja tantsupidu olla võiks täitsa hästi asendada maailma lõppu või päästa meid sellest. Aga nagu öeldud, saladuste pidamine või enesetunnet kergitada, jäta illusiooni kõikvõimsusest. Me ikkagi saladust, mida me seal oma pahupool. Võõrandumine, võõrandumine käib nii läbi süü ja häbitunde kumuleerumise. Teiselt poolt aga genereerib usaldamatust ja kütab paranoiat. Et ükskõik, kas salatsemine toimub kuskil koduseinte vahel või korteriühistus või valitsuse tagatoas või suurriikide läbirääkimiste residents sides pettust, kahtlustav abikaasa, tema võib palgata eradetektiivi kodanikud aga kahtlustavad võime igasugustes Mohinatsioonides võib-olla kahtlustatud korruptsioonis ja kokkumängus. Aga ühel hetkel hakkavad levima vandenõuteooriad. Mängu ostavad igast vabamüürlased, igast Bildenbergi grupid Triilaarteraalselt komisjonile, kes kõik võivad jagada omavahel mõjusfääre ja klopsida kokku uut maailmakorda kusjuures igasugust konspiratsiooniteoreetikud, nad oskavad kaasajal suhteliselt hästi oma neid argumente esitada. Et selle asemel, et raiuda nagu tulist rauda, et see on nii ja see on nii ja mina tean, kuidas asjad on öelda, et ma annan teile alternatiivse perspektiivi. Ma uurin edasi sealt, kus ütleme siis tavaline peavoolu meedia kas siis rahalistes huvides või muul eesmärgil pidurdub ja ma vaatan, mis on neile kõige taga. Mis on selle salatähendus, miks neile mingitest asjadest ei räägita. Et ega ma ei pretendeeri lõplikule tõele oma, annan lihtsalt sellise alternatiivse perspektiivi. Põhimõtteliselt on salatsemine, valetamise kaksikvend ja kuna valetamine on meie nagu sisemise eetilise koodeksi järgi ikkagi amoraalne tegevus, mis tõmbab kuidagi lihased pingesse, katab näo ja peopesad higiga, paneb meid kuidagi närviliselt tõmblema, siis ta tegelikult on nagu füsioloogilise stressiallikas. Aga probleem on selles, et kui sa oled hakanud kord salatsema, siis sa ei saa enam pidama nii nagu, kui sul on üks vale, mida sa hakkad teiste valedega siis nagu kindlustama järjest uusi hädavalesid peale ehitama, kuni sa lõpuks oled selle valedal mattunud, loonud endale tohutu valede võrgustiku, nii et sa ei leiagi enam seda nagu valk tõde üles. Ja kui sa lõpuks sellest valedest välja astuda, siis sa oled liiga kaugele jõudnud sellest, et sul oleks nagu julgust ja söakust mehisust radikaalne lõige teha ja öelda, et jah, majasin hämama, salatsin jah, ma tegelikult on asjad nii. Ühesõnaga, ma pöördun lõpetuseks tagasi, mida ma algselt välja lubasin, ehk siis filmi ja saladuste vahekorra juurde. Alfred Hitchcock on tõenäoliselt kõige suurem meister, kuidas saladuste abil vaataja teadvusega manipuleerida. Et oluline on see, mil hetkel, kui palju informatsiooni jagada, kas vaatad ja vähem kui peategelane, kas vaatad, läheb sama palju, vaataja teab rohkem kui peategelane, näiteks kui me näeme tiksuvat kellapommi kuskil aga samal ajal, kui peategelane alles seda avastama läheb, siis me elame peategelasele kaasa nähestada ütlemises jumala perspektiivist, teades kõiki asjaolusid. Teisalt jälle, kui vaataja teab sama palju kui peategelane. Sageli on detektiiv lugudes niimoodi, et meile antakse täpselt sama palju informatsiooni kui hõlmsile. Erinevalt meist lollist vaatas Sherlock hõpsustub selle kokku liimida nendest erinevatest detailidest. Ja meie üllatus või ohoo-efekt on see tõepoolest, et need detailidest paneme selle laguministeeriumi kokku. Aga selleks peab meil olema teejuht. Et filmi Sis, dramaturg, vis stsenarist, tema tööriistadest on nii ootusärevus kui uudishimu kui ka puhas adrenaliinikraan, mida ta laseb täiega pahisema. Ja see on nagu heaks määrdeõliks igasugusele dramaturgia-le. Ja üks on, mis võib-olla on kõige lähemalt seotud saladusega barrektsel Laans, võiks öelda, see on õudusfilm. Ja ma ei mõtle selliseid maskiga maniakkide rappimis filme, vaid selliseid intellektuaalseid õudlus, filme. Mäletan, kui mu ema viis mind kunagi lapsena vaatama filmi stalker, selle kuulsa Andrei Tarkovski nimelise režissööri üks tuntumaid film, mida ta filmis ka Eestis Tallinnas Rotermanni linnajaos, mis oli tol ajal sihukestel ahervaremetest koosnes. Ja ma olin üheksa-aastane, istusin soolisi, vaatasin ekraanil toimuvat täiesti lummatuna. See oli selline film, mis oli täis niivõrd nagu imelikku salapära, mida mina nagu 90 aastasena ei suutnud nagu tõlgendada. Aga ometi, mis nagu emotsionaalsel tasandil andis mulle nagu tohutu laengu seal üks seen, kust tegelased kaldusid kõrvale seal üks kirjanik, üks füüsik ja üks teejuht, keda kutsuti Stalkeriks. Pidid jõudma õnne kaevuni. Nad pidid minema mööda kindlat teed pidi ja kirjanikke, füüsik kaldasid teest kõrvale, mis neil oli ette nähtud. Korraga puhkasime neile näkku tohutu tuul, mingid ämblikuvõrgud lendasid ja mängis selline õigeusu koroon väga ähvardavalt. Peitsid ennast sinna istme sisse, ma olin ilgelt kuidagi ehmunult häiritud ja see jäi mulle nagu kinnistustemplile nii sügavalt sisse, et ma siiamaani nagu on Tarkovski stalkeri seda esimest emotsiooni kaasas. Ja hiljem ma olen mõelnud, et mis see siis mind niimoodi nagu endast välja viis ja olen enda jaoks avastanud just selle just see saladus, et see nimetu miski, mida sa ei suutnud kokku liimida, millele sa ei suutnud nagu tähendust anda mõjubki kõige nagu tugevamalt, intensiivsemalt traumaatilisemalt. Ja just seda tüüpi saladused hoiavadki meid kuidagi erutusseisundis. Lõpetuseks ma räägiks veel ühest filmist, mida mu ema viis mind vaatama, kui ma olen ka Kümneaastane ema viis mind palju kunstfilme vaatamas, mis väikse lapse jaoks olid väga emotsionaalselt tugevad, ent intellektuaalselt üsna nagu ära saamatud filmiks Michelangelo Antoniooni elukutsereporter. Ja seal oli peategelaseks Jack Nicholson, kes mängis ühte reporterit, kes pidi lahendama mingisuguse relvaafääri saladust. Ühes mingisuguses Põhja-Aafrika hotellis leidis ta ühe surnud Elva kaupmehe ja võttis tema dokumendid, võltsis neid ja võttis tema identiteedi üle põhimõtteliselt. Esinedes relvaga mehena hakkas ta siis nagu omasele uurimisteemale järjest lähenema hakkas ta nagu saladust kokku viima ja lõpuks ta selle intriigi paljastas mu loomulikult sattusiseseks kriitilisse olukorda ja siis igast teda ähvardavad jõud hakkasid seal kokku tõmbama ja talle saadetaks mõrtsukas sappa ja põhimõtteliselt oli ta märgiga mees, nagu tema päevad olid loetud. Ja siis kuskil filmi lõpus hotellis vedeledes rääkis ta Ühele naisele ühe mõistuloo mis kõlas umbes niimoodi, et oli üks pime, kes ilgelt tahtis nägijaks saada, tahtsin näha maailma enda ümber kogu oma värvides, oma kirkuses, oma vormides. Ja ühel päeval õnnestuski tal nägijaks saada, silmad peas ja nägi seda maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Ja põhimõtteliselt lõi omal silmad peas kohe ära, sest see oli niisugune maailm, millisena te seda mitte ette ei kujutanud. Silmade välja torkimine loomulikult ei aita, sellepärast et mälupildid on kustumatu, need ei anna välja torgata. Et võib-olla ongi nii, et mõned saladused võikski jääda saladuseks sellepärast et nad on saladuseks loodud. Filmimees Andres Maimik kõneles teemal saladused. Raadioid, Ülikool tänab koostöö eest Treski küüni, Jalmar, Vabarnad muusika, Jan Lundgren Trio. Ööülikooli salvestas Algis Pauliukaitis. Saate panid kokkukünnitüli Jaan Tootsen raadioteater 2019.