Tere taas kõigile filmihuvilistele käes on juba suvine aeg ja see tähendab ka seda tegelikult, et kinodes on ekraanil üha harvem näha uusi filme, linastumas festivalid ja on välja surnud ja suur suvi. Paistab, et on paisanud meid tõesti tubastes tegevustest eemale. Aga meie tänane saade, mis on selle hooaja viimane saade, ongi võib-olla tagasivaade aasta suursündmustele ja vaieldamatult ka kanni filmifestivalile, mis on filmimaailmas üks olulisemaid sündmusi. Ja mis meil selliste eesti filmide saginas jäi kahe silma vahele. Ja tänase saate külaliseks on filmikriitik Karlo Funk, kes viibis just hiljuti ka Hamburgi lühifilmide festivalil mis on üks Euroopa esinduslikumaid lühifilmide festivale. Nii et räägimegi teile autorifilmidest, mis võib-olla jõuavad kunagi ka meie ekraanidele, kas siis televisiooni või Pimedate Ööde filmifestivali programmi raames. Tere, Karla. Võib-olla alustaksime kannist, kannan juba pea kuu aega olnud kalevi all aga samas käivad ikkagi veel tulised läbirääkimised filmiõiguste ostmiste üle, sest enne saadet ma just üritasin teada saada filmi levitajatelt, et missuguseid filme siis kannist on võimalik näha Pimedate Ööde filmifestivali raames ühest küljest või siis ka meie kinoekraanidel, aga vastased olid äärmiselt võitlevad, sest ikka veel nii-öelda on pakkumiste ja äraütlemiste periood. Nii et sellest me saame rääkida võib-olla alles septembrikuus. Aga kui nüüd vaadelda seda festivali lähemalt ja eelkõige programmi seisukohalt, sest vastasel juhul me võiksimegi rääkima jääda, sest kani festivali ajal toimub ka muud 1000 üritust. Seal on ka maailma üks suuremaid filmid turgusid kus osalesid ka eestlased suhteliselt edukalt. Ja samuti on seal muid promotsiooniüritusi ja tegelikult ka nii festivali võib täiesti iseloomustada sellise suure mitme sellise pilvelõhkuja Ena kus erinevatel korrustel suhtlevad erinevate võimalustega filmilevi, filmi, tootmisfirmad ja vaieldamatult on ka Eestil kindlasti selles majas üks kindel koht, kindel tuba olemas. Lähemalt programmist rääkides siis taas kuskil 21 konkursifilmi taas avafilmi lõpufilm ja taas väga palju erinevaid spekulatsioone, mis lõppes, kas sinu arvates ootamatult vaja oodatult. Kui ma vaatasin võitjate nimekirja, siis ma arvan, et ma nägin festivalilt ära allapoole võistlusprogrammist. Ja neile filmidel oleks ma preemiat pakkunud küll võib-olla natuke teistes kombinatsioonides, sellepärast et žürii mõttekäik on võimatu ette aimata, ma arvan ka festivali programmi direktoril. Ja millised need nagu preemiat lõppude lõpuks välja kujunevad, ma arvan, sõltub väga palju sellest, milliseid kompromisse need žüriiliikmed omavahel teevad, et nende lemmik siis kuhugi kuhugi pääseks. Ja ühesõnaga see keemia on nagu üsna keeruline, kuidas žüriid otsuseid teevad, ma arvan. Mis oli, nagu kohe näha ja vaadates võistlusprogrammi filme ühelt poolt, teiselt poolt menetlus, mis eelmistel aastatel on programmis olnud, oli see, et tardennide laps sealt midagi saab, aga oleks pigem pakkunud, et see on meesnäitleja preemia või naisnäitleja preemia, sest tundus, et see film on natukene selline oma sotsiaalse teravikuga natukene terve võistlusprogrammi fookusest väljas. Lõppude lõpuks oli seal ju igasuguseid muid eksperimentaalseid ja prantslaslikud kunstilisi filme, mis tundusid võiksid jätta tardennid varju. Aga seda varem oli teada saada, et kuldne palmioks neile 100. ja kui võrrelda seda Razetaga mis võitis midagi suurusjärgus viis aastat tagasi ja teades ka paljude inimeste arvamust, Rosetta oli parem, sest tegelikult ma Ma ei, ei arvaks nii. Pigem oli see teistsugune film ja, ja see, mis paistis Rosetta värskusenaari tegelikult oma aja selline kinematograaf, selline släng, ehk siis hüplev kaamera, hästi sügavalt intravetised tegelased, teatav selline, võiks öelda isegi eksperimentaalne kerge hullus silmist läbi jooksis ja kõik see oli nagu lapsest välja puhastatud. Ja, ja kui nüüd manada midagi silma ette, siis on need hoopis võib-olla mingisuguseid 60.-te selliste natukene klassikalisemad prantsuse režissööritööd kui et kaasaegsed filmid, millega tardenid dialoogi astusid. Ja selles mõttes on alati hea vaadata, et mis lainetused iganes, nagu kinomaailmas toimuvad, et on näha festivali talt, et kui mingisugune film midagi võidab, siis kerge väike laine, natuke sarnaseid filme järgneb peagi. Et seda teades on nagu väga kuidagi kosutav teada, et on olemas selline klassikaline filmikeel hästi ökonoomne, kontsentreeritud loo, jutustamise tehnika, lihtsalt head näitlejatööd, mis võivad terve filmi päästa või millest film võib endiselt koosneda ilmadel tarvitaks olla mingisuguseid selliseid vahvaid trikke, millega vaatajat püüda või siis Vandrieri liike selliseid moraalseid dilemmasid mida vaadelda piisavalt provokatiivset, ühesõnaga et lihtne, ülimalt ökonoomne film suudab ära teha, et see on nagu toyota omasuguste seas. Mulle tundub küll, et filmitegijad ja autorid eelkõige on pöördunud, mulle tundub ütleme sellisele turvalisema teele mõnes mõttes, et filmi keeleliselt ütleme selliseid uuenduslikke filme, võib-olla tuleb tõesti praegusel hetkel kuskilt ida piirkonnast eelkõige koreast. Et eurooplased on siiski keskendunud rohkem loo dramaturgiliselt ülesehituse peale, kuivõrd noh, ütleme ka selliseid visuaalselt uuenduslikku teost on nagu ikka üha ja üha harvem näha tegelikult seadiski võib-olla tõesti programmi vaadates sellise dilemma üles, et žürii ees oli, oli nagu raske ülesanne ühest küljest, sest alati on seal igasugused erinevad ka nii-öelda Euroopa, Ameerika poliitilised mängud ühest küljest teisest küljest on väga tugev surve muidugi selliste suurte müügiagentide poolt, aga aga kust tuli see ka eesotsas žürii suutis siiski nagu säilitada sellise nagu terve mõistuse ja tasakaalu ja kui üldse nagu iseloomustada kogu programmi, mis on ka selline hea ilma jututeema tavaliselt, et siis noh, kanni filmid vaieldamatult on maailma absoluutsed tippfilmid, et tõesti seda tuleb tõdeda, et isegi kui räägitakse, et sellel aastal kaunis olid kehvad filmid, see tähendab, et maailmas lihtsalt sellel aastal tehti vähe silmapaistvaid linateoseid, et maailma paremik oli seal. Ja peab ütlema, et see maailma paremik ka on, on siiski suhteliselt eripalgeline, võib-olla mitte nii eripalgeline kui tõesti mingi viis, kuus aastat tagasi võib-olla. Aga, aga siiski. Ta on äärmiselt professionaalselt lavastatud. Need lood, mida jutustada lisaks on siiski köitvad. Ja võib-olla ainuke probleem on see, et Khani filmifestival ja põhiprogramm ei kipu eksperimenteerima, nad lähevad alati nagu väga kindla peale välja, ehk siis see valik ka tehakse eelkõige autorite järgi võetakse vanad head kindlad nii-öelda klubi liikmed ja siis näidatakse ka publikule, kes on ilmselt kõige haritum maailmas ja et mitte tekitada vist suurt vilekoori või mida iganes, et ütleme, selline teatud konservatiivsus on programmi ülesehitusele vaieldamatult siiski märgatav. Minu jaoks nagu selliseid suuri rabavaid üllatusi ei olnud, aga samas selliseid kenasid elamusi küll. Nõustuksin sinuga ka peaauhinna võitnud filmi laps osas, et tegemist oli, mulle tundub praegusel hetkel tõesti filmiga, mis kajastab Euroopa intellektuaalide sellist vaimset seisundit mõnes mõttes, et tegeletakse teravate sotsiaalsete probleemidega läbi väga pehme prisma. Ja selline Haaneki teravus on ka nagu kadumas tegelikult mida oli märgata tema varasemates filmides võib-olla et see kerge liikumine sellise kodanluse probleemide lahkamisel ühest küljest või siis noh, ütleme sealtpoolt turvaliste piiri väljaspool olevate inimeste elu lahkamist, siis ütleme sotsiaalselt võib-olla vähekindlustatud inimeste probleeme analüüsides, aga tehes seda siiski sellise läbi niisuguse pehme filtri ilma publikut šokeerima. Aitäh jah, ja tegelikult on ju jällegi õpetlik jälgida, mida, nagu tähendab režissööri kontroll filmi üle. Milliseid valikuid ta sooritab, kas või selles osas, kuidas ta laseb operaatoril, mida teha, kuhu suunda filmi viia, kas oleks saanud kahtlemata kasutada aga samasugust rosett taaskasutatud kaamerat, vennad ordenid ja sellest oleks olnud hoopis teistsugune töö, aga võib-olla märksa vähem ökonoomne. Ja samas loo enda nagu ökonoomselt minimalistlikkus just rõhutas kaameratööstiili. Noh, selles mõttes on nagu teatud asjad, mis käivad kokku või mis avaldavad teatud koosmõjus just mõju, kas näit, näitlejate, selline äärmiselt ökonoomne näitlemislaad, seal ei olnud praktiliselt mingisuguseid liigseid emotsioone väga paljudes filmides, kui ikka stsenaarium, mis on kirjutatud Türi, siis inimesed karjuvad. Aga see ei ole veel nagu psühholoogiline pinge, see võib välja kukkuda, väga võlts, mida ma püüan öelda, on see, et et see režissööri nägemus on kahtlemata kõigis kanni filmides olemas. Kui sa lapso heerid välja selle loo, mis seal toimub, tegelikult näed, kui palju valikuid on seda erineval viisil viisil teha, näidata, lavastada ja tegelikult siis saad aru, miks film seal on, isegi kui see on nagu mingis mõttes kehv ilm. Jah, seda filmi vaadates tekkis kohati küsimus küll, sellepärast et ütleme, sellist tugevat dramaturgiliselt nagu pinget ei olnud, kuigi film ise räägib kahest noorest, kes on kuskil 18 19 aastat vanad nad elavad üritud korteris ühetoalises väga tagasihoidlikus korteris ja noormees tegeleb poisid sellega. Ta teenib elatist oma tüdruksõbrale varastades ja, ja neid varastatud asju müües. Ja ühel kenal päeval tütarlaps tuleb tagasi sünnitusmajast lapsega ja nad üritavad elada täiesti normaalselt. Ta noore perekonnaelu. Ja samas me näeme, kuidas noormees siis varastatud kraami eest ostab vankri ja mingil hetkel täiesti arusaamatul põhjusel. Tähendab, et tegemist on kõlabiilse kangelasega, kuigi see tegelikult nagunii vist ei ole. Siiski kogu lugu silmas pidades võtab pähe endale, et ta müüb nagu lapse maha sellepärast et noh, tema tegevus on justkui tuleneb nagu tööstusliini pealt, et Ta müüb ja müügi müügi siis mingil hetkel satub lihtsalt tema isiklik ja tema ainus ja armastatud lapsi näittide müüb sellega maha niimoodi automaatselt. Et kuidagi see konflikt oli veidi imetud pastakas ja, ja samas nagu me saame aru, et ta müüb ju lapsee, ta müüb ju selle kuhu iganes, siis kas kellelegi adopteerimis, eks või seal võivad tunduvalt mustemad süžeed nagu välja kuuldub, kui oleks olnud autoril, ütleme selline eesmärk siis see konflikt iseenesest on presenteeritud meile väga, pehmelt, tegelikult me nagu ei tunneta, nagu õieti seda hirmu, me elame selle külakangelase kaasa, aga me elame kaasa nagu kergelt, mulle tundus nagu läbi kergelt koomilise, võib-olla võtme, et selles mõttes, et, et meile antakse kogu aeg mõistet, täna saab selle lapsed tagasi osta, kui ta tahab ja küsimus on nüüd selles, kust ta selle raha saab. Pigem hakkame, elame sellele kaasa, et kust te selle raha saab, siis ta saab selle lapse tagasi. Ja see ongi nagu kogu selle filmi lugu. Ja just seda ma ütlengi, et see ongi nagu autori lähenemine, sellepärast et vastasel juhul oleks sellest tulnud üks dokfilm lastega kaubitsemise eest, kus kõik on pinnal, see tähendab kogu konflikt on filmipinnal, me saame teada mingisuguse hämara kriminaalse nähtuse tagamaid puutume kokku sotsiaalse probleemiga ja ohkamägos liberaalse Euroopaga, sellepärast et kuhu me küll välja oleme jõudnud või antud juhul ongi see kahe noore inimese lugu ja selles mõttes noh, vastutustundetus noormehest saab nagu tema enda teo läbi natukene loodetavasti arukam noormees, noh, ta on valmis võtma vastutust lõpus juba, eksju, oma tegude eest. Ma küll kujutan ette, et selline pahaaimamatu tuulepea nagu täiskasvanuks saamise lugu oli täitsa täitsa sümpaatne, sellest piisas minu jaoks täiesti. See tegelikult mõnes mõttes noh, taas selline Euroopa lugu puhtalt, et on, meie jaoks on ta mõistetamatu, sest me ikka veel tahame teha neid lasteahistamise, röövimise ja muid selliseid lugu, et need on meile nagu mõistetavam, sest me tuleme Vägivaldsest ühiskonnast põhimõtteliselt ja ja oleme hakanud jõudma kuskil heaoluühiskonna piirimaile. Et seetõttu võib olla täiesti veidi pehmevõitu, aga teisest küljest nagu täiesti vene, tähendab ütleme Euroopa siis hetke mentaliteedi Jah, see on üks asi, mida olen mõelnud viimasel ajal Ameerika filmide puhul, mis nagu teeb nad nii suhteliselt tüütuks Taimatavaks või ütleme siis miks nad ei ärata isegi oma konflikti tõttu huvi kauem kui mingi 15 20 minutit on, ongi see, et nad selleks, et nagu sellised tuimenenud vaataja tähelepanu äratada, nad ei suuda seda teha muuga, kui noh, kasutas loov ja turul mingit mõrva või kadunud varandust mingisuguseid väga selliseid tüüpilisi võtteid, mis tegelikult ei huvita kedagi, sellepärast teatud piirist alates on need läbi mängitud kombinatsioonid, mis mängu tulevad ja see tähendabki nagu loo enese originaalsuse puudumist ja seda Narva ükski kui tahes professionaalne, nagu lähenemine režissöörile, mis seal kahtlemata on olemas või või tootmise väärtustele või millele iganes ja seetõttu ongi juba naljakas vaadata, kuidas igav Ameerika filmis vähegi seda trikki ei kasuta. Tõuseb juba esile, kui kunstiline film ehki olla ei pruugi. Ma olen suga absoluutselt nõus, sellepärast et võttiski see muide ka hiljuti sellesama enda jaoks probleemi üle, et et väga raske on viimasel ajal minna kinno vaatama Ameerika filme, kuigi seisus kohustab ja ma mõtlesin, et tegemist on ealiste iseärasustega juba jõudis tehtud ikka enam lihtsalt noh, trash ei tarbi. Aga noh, küsimus on tõesti selles, et need süžeed ja ütleme, kogu see dramaturgi ülesehitus on põhineb siiski ühele skeemile ainuüksi ja ilmselt ütleme selle ideede puuduse nii totaalne ja, ja mitte ainult siis ühe aasta jooksul, vaid ka nüüd viimase kolme aasta jooksul, mis tegelikult väljendub väga selgelt vaatajate hulgas pärast, et maailmas siiski vaatajate hulk sõltub väga palju, noh, ütleme sellise originaalsete blockwasterid esilinastus, sest et kui nad on teatud aastatel olemas siis on ka väga suured vaatajate hulgad, et noh, et et on olemas jääaja aasta näiteks Eesti filmilevis või on siis olemas täiesti noh, nende mingite muude uude animafilmi, teine kolm teie animafilmide, mis ilmusid nagu ja nüüd nende voog on nii suureks läinud, et kaneelipakkumiseks mingisuguses uues lahenduses mitte mingisugust rahulolu publikule. Ja samas kõikvõimalikud Ameerika action filmid. Vaadates vaieldamatult terminaator kahest, siis eriefektidega on inimesi paelunud ka need eriefektide kasutamine on saavutanud mingi teatud piiri, nii et kui vaadata näiteks viimast tähtede sõda, mis, mis linastus Khani filmifestival ja siis seda lihtsalt võimatult igav vaadata, sellepärast et see kõigub kuskil anima, laeveksin filmis mängufilmi piirimaadel ja see, see ei paku nagu loo ülesehituse seisukohalt nagu mitte kõige vähematki. Ja kõik need efektid on ammu nähtud, et et kui me veel räägime sellisest triloogiast nagu maatriks, siis, siis tekib, lausa igatses, ütleme selliste Meysiorite või suurte stuudiote filmide järgi, seda pole olemas juba päris pikka aega. Nii et pilt teiselt poolt ookeanilt on tõesti ütleme kurvavõitu ja need autorifilmid, milleks vaieldamatult oli Gus Van Santi film, las teised viimased päevad tundub tõesti üllatuslik, lausa värske, kuigi tegemist on puhtalt äärmiselt minimalistliku seisundi filmiga kurku pani ilmselt viimastest paarist elupäevast, mis ta selles mõttes saalis istudes puhta lehena tundub lihtsalt nii metsikult igavene lihtsalt magama 10. minutil. Aga, aga kui sa suudad, hambad ristis nagu selle ära vaadata, siis sa saad aru, et noh, mingi kindel rütm tekitab sinus mingi kindla seisundi ja tundub väga värskena. Oo, Ameerikas tehakse tõelise autorifilm. Noh, sellega oli silmikari iseäralik just see, et seal on tegelikult briljant seitseenemis, võtavad kokku selle nagu popkultuuri ja rokkstaari staatuse olemuse ja üldse nagu Terrasele popmuusika tarbimise nagu iseärasusi või sellise sellise piiri peal oleku yhe äärasse näiteks kas või needsamad on aru saada, et need ei ole bändiliikmed, kes tal seal on või võib-olla justkui on ka, aga paar tükki nendest kindlasti mingisuguseid grupid. Ja sealt moodustab mingisugune omapärane nagu kooslus, ilma milleta terve rock n roll, nähtus ei saaks eksisteerida. Aga see on ka puhas nagu kulutus, sest need on absoluutselt tarbetud inimesed nagu loomingu seisukohalt. Ja seetõttu see näitab, et seal mingit sorti grupi nähtusi mis jõuab sellest hoolimata nagu sügavamale sellepärast, et kasvõi stseen, kuidas üks tegelane samal ajal, kui teised seal diivanil lõbusalt aega vedavad istub, lihtsalt plaadimängija ees kuulab ilmselt oma igavesti rituaali standard raundi veenusel, kusjuures lugu lihtsalt kõikudes edasi-tagasi umbes viis minutit järjest, siis nagu täpselt see meditatiivne essents, mis mis selle nähtuse juurde kuulub. Ja teine arvamus, kuidas siis peategelane kujuteldav olen, hulgub mööda maja ringi ja satub vaatama täies pikkuses reaalajas telekast ära poistumeni, video. See on nagu ikka iroonia tippsaavutus omaette just muidugi selle filmi enda rütmi taustal. Aga kuivõrd mis iganes väga paljudes, liiga võib-olla natuke liiga paljudes filmides seda nagu sissepoole pööratud meditatiivsust juba näinud, siis vahepeal võiks südamerahuga edasi kerida need stseenid, kus, kus midagi ei toimu ja selles mõttes filmi astubki liiga selgelt nagu kaheksat. Et see rütm on veidi võimeline kontrollima, aga kanni kiire elurütmi taustal tahaks seda võimalikult ökonoomselt. Sa saad vaieldamatult ja sellepärast see uningibki seal peale tikuma. Aga kui rääkida veel mõnedest üksikutest erinevatest hetkedest seoses võistlusprogrammiga, siis siis muidugi ei saa üle ega ümber suurepärasest taani lavastajast keele eest võis tõesti veel mõni aeg tagasi rääkida kui 20. sajandi ühest eredamast filmigeeniusest Laasontreerist nimega, et siis tema film, mander leimi selle suure žestiga oli üks Kuldse palmioksa kandidaatidest siis midagi ei ole teha, et Lars, von Trier on siiski huvitav lavastaja. Lühidalt kokku võttes, et muidugi on tema seene maneerlik lavastus tühjas ruumis mis kohati meenutas tõesti sellist hästi üles võetud teatri lavastust või, või mida Eesti Televisioon ongi omal ajal väga edukas, tegi siis siiski moraalsed konfliktid, mida ta mängeldes ja minu meelest suurese eneseiroonia irooniaga nagu kokku klopsib siis need nad ikkagi nagu töötavad kummalisel kombel. Ja, ja on täiesti erakordselt oma suuruses inimlikkust nõrkuste kujutamisel. Ja ja samas tekitavad siiski nagu väga palju küsimärke, sellepärast et see, kuidas ta neid emotsionaalseid konflikte nagu esitada aga võib-olla nagu korduma ja, ja ei ole nii hullult värsked, kui mänderley puhul on, on tegemist nüüd teise osaga niinimetatud triloogiast siis ma kujutan ette, et kuna sellel filmil oli isegi taanis peale esinemas perioodi suhteliselt vähe vaatajaid, siis ma kahtlustan, kolmanda filmi puhul tekib Larson treeril suuri raskusi vaatajate leidmisega. Kui ta just ei saa tagasi Nicole Kidmaniga mingisugused sellised kuulujutud vist levisid, et ta on võimeline jälle kokku, paneme sellise tiimi, mis, kui mitte vaatajaid, siis vähemalt filmilevitajad ja ostjaid veenab. Nii et ühest küljest ta nagu kaotanud nagu värskuse või selles mõttes, et need, tema esimesed eksperimendid filmi keeleliselt olid siiski niivõrd rabavalt uudsed. Et ütleme, sellise nii-öelda selle teatriruumi lavastamisega on ta ilmselt kaotanud sellise miili. Iseenda lõksu langenud mulle tundus antud juhul ja siis oli nagu, vähemalt mingis mõttes on ju siiski siiski lohutav teada, et ta ei ole tingimata Keenias. On lihtsalt väga hea professionaalne rezhissöör kes iga kord ei suuda üllatav, tegelikult on ükskord, kui ta ei suuda üllatada eelmistel kordadel see kahtlemata on juhtunud iga iga eelmise filmiga teatud mõttes. Aga samas tegelikult suht vähe teatud filmis on minu arust, kui kirjutatakse nagu tema arvele, paljuski on see failostractions dokumentaal kus ta laseb viis korda seal paneme põlved Ani režissööril lavastada tema enda kuuekümnendatel tehtud lühilugu andes talle teatud reeglid. Ja nagu see on just see mängulisus, mis ei puudu Mandrelais seal ta suutis ise ekraanil dialoog, astudes oma kaasrežissööriga luua palju rohkem pinget kui selles filmis näitlejatega ja ta on ka ise öelnud, et ta ei armastama näitlejaid ja vastupidi veel enam tema näitlejatele mulje, ta vihkab neid. See on lihtsalt teatud töömeetod, ma arvan, mis võib nagu töötada märksa paremini nagu tema taani näitlejatega, kes on natuke samal lainel, kellel on võib-olla mingi eksperimentaalteatri taust või kes vähemalt teavad kuhu see asi võiks nagu liikuda, sest nad on pärit samast kultuurist või ta on võimeline omaenda keeles neile selgeks tegema. Ja kui see juhtub nagu suurema grupiga, kus on professionaalsed näitlejad teadagi soovide ja individuaalsust ja muude selliste staari imago juurde käivat soovidega et ma arvan, see tunduvalt keerulisem ja ta ka ise ma kujutan ette, teatud mõttes kaotab selles protsessis kannatuse või ta tahab, et see asi liiguks nagu teistmoodi või noh, see on nagu puhas puhas oletus. Aga, aga just sellest dokumentaalfilmist oli näha, milleks ta nagu tegelikult ise võimeline on, olles ise ekraanil Ei, ma olen sinuga täiesti nõus, sellepärast et ilmselgelt Taani näitlejatel ei ole seda niisugust krampi mitte improviseerida või selles, et meil on vabadus olemas. Aga professionaalselt ütleme seda tüüpi angloameerika näitlejatel ilmselt nagu nagu, nagu see kogemus puudub, mis tõesti jäigi nagu selle filmi mingite oluliste stseenide puhul sellise tühja kõlana nagu saali Heikuma tõesti sellest suurt midagi ei loonud, et huvitav oli muidugi eetiline konflikt seal selle positsioneerimine ja lõpp lahendamine. Et vaieldamatult kelmikas. Kuna me oleme nüüd nii pikalt rääkinud kani festivalist, siis tahaks rääkida loomulikult ka Hamburgi lühifilmide festivalist mõne sõnaga, kus sul oli võimalus osaleda žürii töös ja kani festivalil ju ka alati tegelikult suhteliselt suurt tähelepanu pööratakse lühifilmidele ja antakse ka lühifilmidele kuldne palmioks siis kas lühivorm sinu jaoks üleüldse, kuivõrd huvitav see on, sest ega filme nüüd just päris palju nagu ei näe. Jah, nagu karta oligi, tuligi välja, et see on märksa huvitavam kui pikk formaat tänu sellele teatavale üldisele filmilugude globaliseerumisele. Seal on endiselt võimalik teha väikese eelarvega täiesti rabavalt naljakaid jaburaid, originaalseid filme. Ja muidugi midagi eriti, ehkki Eestis ei näe, on ju kaasaegne eksperimentaalfilm mis piirneb ühelt poolt videokunstiga, aga teiselt poolt, et nagu selgelt on ka näha, kust jookseb see videokunstipiir, et kui midagi on ikka galeriisse mõeldud, siis suurel ekraanil sealt elementaarset ei tööta. Ja just see piir, et kust, kust maalt siis öelda, et mis asi see on suure ekraani film ja millised tema omadused peaksid olema ja kust maalt algab video, millel on lihtne, ütleme, teatud mõjuväli koos ruumiga või koos mingite muude seletavate tekste või millegi muuga. Seal piiri liikumist ongi huvitav jälgida just sellistel lühifilmide festivalidel. Üks äärmus Hollandi lühifilm, milles sisuliselt kaaderhaaval näidati, kuidas kuskilt taustalt meresügavustes ilmub kalajal vilksatab Karelile ekraani tagant paistavad lõpus kellelegi lõuad, mis justkui mingi vari, mis, nagu talle järgi tormab. Ja, ja põhimõtteliselt on see siis üks liikumine lahti võetud kaadritega, öeldakse praktiliselt niimoodi, et isegi seda liikumist ennast ei ole näha, et üks kaader vahetub teisega väga minimalistlik ja see kestab kaheksa minutit. Aga selle heliks on mingi mühin, mis põhimõtteliselt peaks sarnanema helile, mida kala kuulab vee all. Ja see on lihtsalt üks eksperiment ajajala kujutise ja inimeste tajuga. Ja sellisena täiesti lummav vaadata kaheksa minutit mingisugust aegluubis liikumist, mida isegi loodus inimeste pärast need kalad lihtsalt liiguvad nii kiiresti ekraanilt kadunud sekundi murdosaga. Mingil määral mäletab voorholi parasiitfilm, jah, see eksperimentaalse vaim on, on endiselt olemas ja noh, muidugi kõige piinamumaid eksperiment. Samas mõttes nagu vooru hooli, film kunagi oli, neid siiski festivalid ei näita või nende jaoks on nagu teised teised retroprogrammid siis üks äärmuse, teine äärmus on tõesti Hamburgi festivali eripära on see, et nad kuulutavad välja nii-öelda kolme minuti kähkuka igal aastal ja sellel on uus teema iga kord kolooniate kähklusele eraldi siniprogamm tegelikult, aga neil on ka temaatiliste filmide programm, mis sel aastal oli pühendatud jalgpallile. Ja sel aastal oli seal üks nagu säravamaid töid, selline väga ain Toyczhinktuaal. Eks saksa saatus, mis rääkis väga liigutava kurva loo sellest, kuidas kolm põlvkonda muruliblesid on püüdnud jõuda maailmameistrivõistlustele pallis ja kuidas nad on väga uhked selle üle, et nad on jõudnud, aga paraku iga kord, iga finaalmängu käigus Saksamaa osaleb, hukkub ka pereliige. See on väga lavastatud kroonikakaadritega film, kus siis on suurendused sellest, kuidas parasjagu väravavaht sedasama murulible peale astub. Ja samuti siis pereema murulible meenutused stuudios sinisel taustal, kuidas lible istub tooli peal ja häälam taustal temata kurvast hukkumisest. See on kino ütleme niimoodi suure algustähega väga lõbus, aga lühifilmide probleem minu meelest eelkõige see, et nii-öelda identiteedi küsimus, et mis on nagu lühifilm et see on arusaadav, et lühifilm on see, mis on lühem kui täispikk mängufilm või täispikk film. Siis et probleem on kindlasti selles, et et mis tehnikast teostada ja kus ennast näidata, sellepärast et lühifilmide levivõimalused on äärmiselt piiratud, et kinodes nad ei levi ja telejaamadele nendest huvitatud, sest ütleme, tootmiskulud on nii suured ja samas üldine arvamus on see, et nad peaksid olema kas filmikoolitööd, lõputööd või noh, igalt poolt nagu surutakse sellise kommertslevi poolt suhteliselt kitsastesse raamidesse ja seetõttu noh, minu meelest ka Eestis on seesama probleem, et tegelikult lühifilm on täielikus identiteedikriisis, et ja seetõttu puudub ka selline mängulisus Jah, üks nagu keskseid point'e, mida festivali programmidirektor Jürgen Kittel rõhutas, on see, et lühifilmi pika mängufilmi teener see tähendab seda, et. Ta saab ennast vabastada kõigist nendest loo struktuuridest ja tegeleda lihtsalt kujutisega, kui ta tahab. Ja mis nagu lühifilmi miinus Eestis ilmselt paljuski ongi, ongi see, et kõik proovivad samasugust lugu nagu on pikas mängufilmis lihtsalt lühemalt ja lugu ise on lühem, võtab vähem aega. Ent on võimalik minna hoopis nagu teises suunas. Üllatas nagu loogika, sellepärast et kui pikast mängufilmist ka mingi järjepidevuse põhjuslik loogika siis film kogub kokku, aga lühikeses mitte, sellepärast on läbi selle aja peale, kui vaataja jõuab aru saada, et midagi läks viltu või midagi ei oleks pidanud nii toimuma. Ta kasutab võimalusi, mida pikem mängufilm tänu sellele samale survele levistruktuuride poolt ei saa eales kasutada. Sellepärast et kui film muutub absurdseks, siis on oht, et vaataja vahetab kanalit pika mängufilmina puhul. Aga lühifilmi puhul, nagu ma mõtlesin lihtsalt läbi, tuleb järgmine omanäoline, kummaline väike film, mis on hoopis teisest ooperist ja seetõttu see nagu erinevuste hulk on märksa laiem. Ampluaa. Ja mulle tundub ka, et tegelikult Eestis parimad lühifilmid ongi tehtud Arvo iho kursuse poolt nagu kursusetöödena. Et võib-olla tõesti kõige need on värskemad ja vabamat igasugustest raamidest ja kõige mängulisemalt. Ja tegelikult väga paljud lühifilmid saavadki oma alguse ja lõpufilmikoolides parimad lühifilmid, mis mul õnnestunud näha, sest mul kahjuks palju võimalusi filmifestivali külastada on pärit just üliõpilasfilmide festivalilt ja PÖFFilt ja, ja mujalt, ütleme selliseid koolitöid vaadates. Aga võib-olla see mõne sõnaga räägid, et sellest programmi ülesehitusest ja, ja sellisest eredamad mälestused peale selle rohuliblede filmi muidugi, mis jättis ka mulle ümber jutustades kustumatu mulje. Tegelikult on püüdnud suhteliselt balansis hoida otseselt jutustavad filme kus on mingi väike lugu, mis võib, aga ei pea lõppema sellise noh, lühifilmilikud kvandiga nagu jälgivad mingit anekdoodi struktuuri või midagi sellist. Ja teiselt poolt siis dokumentaalfilmid, mis on nagu reeglina natukene pikemad, aga mis kasutavad võib-olla siis samuti kuskil piiri peal aega nagu eksperimentaalses võtmes näiteks film tehas Vene maineka dokfilmi režissööri oma lihtsalt kujutas tööprotsessi rauasulatustehases. Kovskid natukene ka armastav nagu kaamera kuskil akna peale panna ja siis jälgib nagu tundidega. No see oli tõesti selline klassikaline asi väga hästi valgustatud, selles mõttes väga ühtlastest sellistest pisikestest tööprotsesside lõikudest mehaanilised praktiliselt üles ehitatud ja veel jagada kaheks blokiks, üks oli siis nagu raud ja teine oli savi ja siis tekkisid sellised suured semiootiliselt vastandused, mida žüriikaaslane professor, paljen, dorf pohhumi, Ülikooli meediateaduskonna professor ja tuntud Berliini programmi festivali programmi valija Nikolai kiitini õpetaja meelsasti analüüsis, sest on vene vene kinospetsialist. Ja siis kolmas äärmus nende kõrval või kolmas nurgagi taastasinis langevad sinna kalakategooriasse, millest ma juba rääkisin või siis kujutavad lihtsalt tantsu praktiliselt samuti ühe võttena kujutavad mingit gruppi tantsimas ja misansseinis lihtsalt seitsme minuti jooksul juhtub mingi väike detail, mis lihtsalt juhtub ja sisuliselt ongi kogu lõik. Ühesõnaga, see annab nagu märksa suurema vabaduse tervele filmistruktuurile. Sa võid seda üle sõita lihtsalt segmentidena või kasutades visuaalseid assotsiatsioone, mida, mida iganes ja kui see õnnestub, siis on see, sa leiad selle idee tõesti nagu vaimustava olevat. Küllaltki sageli. Aga üks peapreemiaid, millega kaasnes, kui ma ei eksi, 3000 eurot läks Skiki õpilasele dušangligorovile filmi eest pärast vihma. Mis siis nüüd oli selles mõttes tõeline õpilastööd oli tõesti kokku võtnud sellisest meditatiivsem Vene kinoklassikast kõik kujundid ja pannud need kokku ühte autoavarii silmi kus siis praktilised õnnetust ennast näitagi, aga põhimõtteliselt on, selgub, et noormees on peale võtnud hääleta, siis ta surnuks sõitnud ja siis reaktsioon sellele tema enda teole ongi nagu see, millest see film on kusagil Siberis, teedest, eemale kusagil tsivilisatsiooni äärealadel. Ja ta on oma teatavast sellisest noh, ütleme klišeeliku metafoori käsitlusest hoolimata ikkagi üsna üsna veenev töö esimese filmi kohta. Teine film, mis oli minu absoluutne lemmik, oli tegelikult eelmisel aastal tarrektorfortnadis lühifilmi preemia pälvinud pealkirjaga Raita endale ära, mis On kasutab siis loo tagurpidi jutustamise taktikat. Aga see on nagu üks väga teistmoodi lugu, sellepärast et põhimõtteliselt on ka kogu põhjuslikkus, kuidas see inimene, kes üldse saab oma elulugu, eks on sattunud vangi jutustab seda ümberpööratud põhjuslikkused lähtuvalt, nii et tegelikult see, mis juhtus pärast, on põhjuseks sellele, mis juhtus enne. Ja see on päris naljakalt iroonilisi võimalusi. Loovfilm, sellised noh põhimõtteliselt siis üks, üks ja kuidas toimida võib-olla niimoodi, et tõenäoliselt tema elus juhtus niimoodi, et tehas müüdi ära, tingimused halvenesid, inimesed hakkasid streikima ja tema oli viimane tööline, kes töötas, sest talle meeldis niivõrd väga seda lihtsalt masinlikku tööd teha. Aga tema versioonis on niimoodi, et töölised streikisid. Hakkas hirmsasti järsku meeldima, vabrikust oleks sinna vabrikusse tööle ja kuivõrd ta seal üksi töötas, siis teised töötajad tõelised nägid, see on väga meeldiv ja mõnus tõrja, liitusid temaga ja hakkasid tööle. Ja ühesõnaga see tema enda, kuidas nagu loobki, selle sidususe tervest sellest tagurpidi jutustatud loos, kus ta siis lõpuks ema kõhus mööda tänavat kõnnib nagu originaal ei pea üldse mitte halb ja tegelikult samamoodi nagu loopõhine film, aga ta lihtsalt nagu leidlikult struktureeritud ümber. Sellepärast, et väga sarnane struktuuri poolest on nagu Memento Memento isegi võib-olla vanem selles mõttes, et põhimõtteliselt taastab mitte konkreetse sündmuste käigu, vaid seal on nagu küsimus tema identiteedis ka veel lisaks kõigele sellele, et selles mõttes on see äärmiselt huvitav, aga, aga võrreldes ütleme, nende täispikkade selliste lõhutud narratiiviga lugude puhul on siin tegemist sellise lõbusa irooniaga või sellise komöödia Tadžiga, mis vaieldamatult teeb kindlasti selle väga huvitavaks. Tore film ja siis üks teine nagu kesksetest preemiatest suurusjärgus 2000 eurot läks nii-öelda filmi preemia statuut ütleb, et see peaks minema nagu sotsiaalse alatooniga tööle ja siis meeldis kõigile, aga üks Rootsi lühifilm, mille, nagu režissööri taust avaldas meile hiljem, kui olime preemia, juba väljaannete, märksa suuremat mõju tegelikult, aga noh, lugu oli selles lihtsalt üks jaaniõhtul, üks seltskond koguneb silla peale, et üks noormees hüppab vette, on aru saada, et seda varem ka teinud, lihtsalt oma lõbuks, et oleks nagu fun sõidab sealt mööda kohalik vanamees, kes ütleb, et kas sa hull oled, et eelmisel aastal üks norralane siin hüppas ja sai surma. Ja siis edasi on lugu kogu selle grupisuhetest, et muidugi võtavad kuulda seda vanamehe mõistusega, sealt hakkavad ära minema, aga üks poisi sõber agressionärimend noh, et gei, et noh, kui me juba siin olime, siis muidugi ma saan aru, et sa hakkasid kartma, et ratsionaal karta ja noormees muidugi ei kartnud, et ei te kavatsesite huvima, tulin teiega koos ära ja siis lõpuks lõpeb lihtsalt konfliktiga. See ta lihtsalt läheb ja hüppab alla ja kõik läheb hästi, ta jääb ellu ja siis kõik, kes olid selle sammu vastu, on tema voodide oh kui lahe siukest sotsiaalse mentaliteedi nagu muutuse lugu, väike, väga täpselt lavastatud. See, kusjuures sellisest vaatenurgast, et kordagi tegelaste nägusid nagu kes isegi üldplaanis ja seisavad kuskil eemal sillal me ainult kuuleme häält. Omamoodi väga-väga veniv eksperiment. Veel huvitavamaks oli see, et see režissöör oli sündinud saarel kus oli film keelatud väikses religioosses kogukonnas. Ja esimese filmi nägi ta 19 aastaselt pärast seda ta ilmselt vaimustus sellest meediumist niivõrd, et otsustas saada filmirežissööriks. Ja noh, paistab, et see motivatsioon on ennast õigustanud. Kas see oli meie debüüt? See oli kas esimene või teine film, et mitte päris koolide, aga midagi, midagi sealtkandist. Ja tegelikult on ju režissööre, kes on pidevalt pöördunud tagasi lühifilmi žanri juurde, isegi kui nad on teinud suuri töid nagu Jan troll ja ja paistabki, et just Skandinaaviamaades ja Hollandis on see lühifilm omaette väärtustatud traditsioon. Ja tänu sellele sealt võib suhteliselt märksa rohkem originaalseid asju leida tegelikult võib-olla mitmelt poolt mujalt Euroopast. Ja samuti Inglismaal ka, et üks väheseid maid, kus tehakse tõeliselt iseseisvalt töötavad ja väga häid lühifilme. Aga loodame, et ka meie kunagi sinnamaale jõuame ühe väga korraliku lühifilmiga maha saama ja mitte ainult selleks, et kätt harjutada enne täispikka filmi. Aga tänan sind, Karlo Funk tulemast meie saatesse. Ja teile, head kuulajad. Soovin toredat filmi vaba suve, et te saaksite taas sügisel oma sammud seada kina teatritesse. Head puhkust teile, kohtumiseni taas sügisel. Stuudios oli Riina sildas ja saatekülaline Karlo Funk.