Ööülikool. Kas riigitegevus peab olema JOKK, juriidiliselt korrektne jah, peab loomulikult alati. Sellest üksi ei piisa. Selleks, et inimesed kogeksid riiki õiglasena riiki, siis pean silmas võimukandjad ehk ametnike, kohtunike, nende tegevust. See riik ja need võimukandjad peaksid käituma kooskõlas aluspõhimõtetega. Võrdne kohtlemine, solidaarsus, demokraatia, see, et inimesi kaasatakse seest kaitstakse rahvuslikku identiteeti. Et riik, ametnikud kõik seda teevad ja et võimukandjad, et nad oleksid püüdlikud empaatilised. Vandeadvokaat Hannes Vallikivi kõneleb teemal õigus ja õiglus. Minu amet on jah, advokaat Ma olen praktiseerinud 20 kolmandat aastat õigust advokatuuri. Meie lipukiri on. Õiguse ja õigluse eest alustaksin meie oma põhiseadusest. Meie põhiseaduse preambul ütleb, et kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki mis on loodud 24. veebruaril 1918 ja mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Meie põhiseaduse preambulit, selles sissejuhatuses on öeldud. Kasutatud kolme väljendit, vabadusõigus ja õiglus. See ei ole midagi uut meie 92. aasta põhiseaduses juba 20. aasta põhiseaduses Eesti vabariigi esimeses konstitutsioonis ja teises 37. aastal vastuvõetud konstitutsioonis või siis põhiseaduses on kasutatud täpselt samasugust kombinatsiooni või üsna samasugust kombinatsiooni sissejuhatuses ehk et Eesti vabariik on rajatud õiglusele, õigusele ja vabadusele. Eesti ajal küll oli õiguse asemel kasutati sõna seadus, aga öeldakse, et see mõte oli sisult sama. Sinna 20. aasta põhiseadusesse jõudis väljend omakorda saksa vaimari Wabariigi konstitutsioonist. 1919. aastal pärast esimese maailmasõja lõppu võtsid sakslased vastu vabariigi esimese ja väga demokraatliku põhiseaduse ja selle preambuli kasutatakse sarnast väljendit. Ja sinna omakorda öeldakse, see jõudis Ameerika Ühendriikide põhiseadusest 1787.-st aastast kus on samuti öeldud, et Ameerika Ühendriikide rahvas loob õigluse ja rajab riigi, mis peab tagama kodanike vabaduse. Kui nii võtta, siis moodne riik ei olegi väga vana. Moodne riik on umbes 230 aastat vana. Ameerika Ühendriikide konstitutsioon oli esimene, mis selle lõi kohe selle järel. Prantsuse revolutsioon, suur prantsuse revolutsioon ja selle käigus kehtestatud kodanike õigused olid need, mis panid aluse valgustajate mõtete põhjal, panid aluse siis tänasele moodsale riigile. Meie see põhiseaduse preambul on, nagu öeldakse, et on väga suure üldistusastmega, see tähendab ta on väga abstraktne, aga teda ometi kasutatakse ka igapäevases töös kuigivõrd. Kohtud peaksid seda silmas pidama. Valitsus peaks seda silmas pidama, seadusandja peaks silmas pidama seda, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Samamoodi siin preambulas on öeldud, et Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Vot see on üks fraas, mida siitsamast põhiseaduse preambuli-ist on võetud ja riigikohus on seda kasutanud oma lahendis. Nii et põhiseadus, mida me ju iga päev ei loe ja tundub, et ta ei ole väga praktiline õigusakt, siis teatud olukordades on põhiseadus mitte ainult juristile, vaid igale kodanikule väga oluline lähtetekst või baastekst. Eriti kui me räägime oma riigist. Vabadusse tähendab seda, et Eesti riik on liberaalne, kus on kõik võrdselt vabad ja seesama vabaduse mõiste tuli riikide konstitutsioonidesse suure prantsuse revolutsiooni ajal me kõik teame prantsuse riigid, viisi vabadus, võrdsus, vendlus, protesteeri sõnastatud väidetavalt selline kolmik ja prantsuse inimese kodanikuõiguste deklaratsioonis on vabadust defineeritud niimoodi, et vabadus seisneb selles, et tohib teha kõike, mis ei too kahju kellelegi teisele. Ühelegi inimesele ei tohi tema loomulike õiguste teostamisele seada muid piire kui selliseid mida seavad ühiskonna teiste liikmete samade õiguste teostamine. Kõlab keeruliselt, see on eestikeelne tõlge ka, aga see väljendav kõlbluse kuldreeglit ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja see mõte ei ole mitte ainult kristluses on ka teistes religioonides, aga kristluses üks koht, kus näiteks kirjakoht, kus seda mainitakse, on Pauluse kirjas galaatlastele. Seal on öeldud nõnda, et sest kogu seadus sisaldub täielikult ühes lauses armasta oma ligimest nagu iseennast, sealt tuleb siis see kuldreegel, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Selle reegli järgi võiksime me kõik ju elada ja võib-olla polegi rohkem seadusi vaja sellises olukorras, kui me seda reeglit meeles peaksime. Elu siiski on oluliselt keerulisem ja meil on väga palju seadusi ja minu ülesanne täna siis on rääkida, et mis osa neist on õigus ja kui palju nendes seadustes on õiglust ja põgusalt võrdsusest ka võrdsus selles samas prantsuse 1789. aasta deklaratsioonis on defineeritud nõnda et seadused peavad olema ühesugused kõigile, seda nii karistamisest kui kaitseandmises. Seaduse silmis peavad kõik kodanikud olema võrdsed. Seepärast peavad neil olema võrdsed võimalused vastavalt nende võimetele, pääseda avalikele ametikohtadele ja teenistustesse ning saada tunnustusavaldusi ilma muude erisusteta kui need, mis johtuvalt kodanike isiklikest annetest ja voorustest. Ehk et seadus peab kohtlema kõiki võrdselt. Kui Eesti vabariik loodi, siis üks esimesi seadusi ka, mis kehtestati, oli seisuste kaotamise seadus. Eestis oli kuni tsaariaja lõpuni seisuslikku ühiskond ja need kaotati meie vabas riigis. Meie põhiseadus täna ütleb paragrahvis 12, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. See on avatud loetelu. Kõik, kes on võrdsed, neid tuleb kohelda võrdselt. Kes ei ole võrdsed, neid ei tohi kohelda võrdselt. Aga isegi kui keegi tundub esmapilgul, et ta ei ole võrdne, tuleb vaadata luubiga ja otsustada, kas nendel asjaoludel, kui tuleb see hinnang anda, kas siiski on tegemist võrdsetega? Võiks ju arvata, et erinevat nahavärvi inimesed ei ole võrdsed, aga vähemalt alates suurest prantsuse revolutsioonist on ometi loetud, et ei tohi teha vahet näiteks sellisel alusel. Tõsi, prantsuse revolutsiooni ajal veel asjad vähemalt, mis puudutas rassiliste eristamist, nii selged ei olnud. Me teame, et näiteks Ameerika Ühendriikides orjandus kehtis esimene demokraatlik riik maailmas ja ometi seal kehtis orjandus veel kuni 1865. aastani mil ta kodusõja tulemusel lõplikult kogu riigis kaotati. Ja mis sest, et olid suured riigi loojad kehtestanud, sõnastanud vabadused inimestele ometi. Suur osa elanikkonnast ei olnud vabad. Ja Ameerika Ühendriikides rassiline diskrimineerimine. Mõni väidab, et kestab siiani, aga vähemalt teise maailmasõjajärgse ajani kusagil 50.-te 60.-teni, kui tulid kuulsad ülemkohtulahendid, mis keelasid segregeerumise ehk siis eristamise rassi alusel näiteks koolides. Kuni selle ajani tuli ette tänagi näeme, kui natuke guugeldada silte, kuidas näiteks restoranides, et see on ainult valgetele mõeldud asutus ja nii edasi koolibussidesse ei lubatud must siiani edasi, et tegelikult need vabadused, mis täna meile tunduvad enesestmõistetavad ja loomulikult need on välja arenenud, vaatamata nendele kõlavatele deklaratsioonidel aja jooksul ja ajapikku. Aga kui võtta, siis nüüd üks esimene neist pealkirjas sisalduvatest sõnadest õigus siis oleme kõik kuulnud mõistet õigusriik täna, see on igaühe suus kõik poliitikud räägivad õigusriigist, juristid räägivad õigusriigist, kõik apelleerivad sellele ometi, kas me teame, mis asi on õigusriik? Õigusriik, saksa keeles reht staat, öeldakse, et see idee looja olevat Immanuel Kant inglise keeles rulav loo. See tähendab lühidalt ühe lausega kokkuvõttes seda, et inimese üle ei otsusta mitte valitseja meelevald vaid kõik käitumisreeglid on kirjas seadustes ja need seadused on kõigile ühetaoliselt, kaasa arvatud valitsejale. Nagu kunagi öeldi, et Ameerika Ühendriikide kuningas on seadus. Või John Lock on öelnud, et seal, kus lõpeb seadus, algab türannia. Ta peab silmas seda, et kui seadused ei ole ülimuslikud, siis langevad kodanikud tegelikult valitsejate meelevalla alla. Et seadus on kõige kõrgem mida tänases mõistes õigusriik, siis tähendab kõigepealt see tähendab seda, et seda nimetatakse õiguskindluseks. Et inimesed peavad teadma, mida reeglid neile ette kirjutavad. See tähendab, et reeglid peavad olema selged, see tähendab seda, et reeglid peavad olema avaldatud jälle Eesti põhiseadus ütleb, et kõik seadused peavad olema avaldatud ja avaldamata seadused ei kehti, ei ole täitmiseks kohustuslikud. Ja nii nad on meil riigiteatajast kõigile kättesaadavad, salaseadusi meil olla ei saa mingisuguseid salaprotokolle ja isegi kui keegi neid teed, siis need ei maksa mitte midagi. Kui valitsuskabineti nõupidamisel midagi otsustab, siis, kuni see ei ole antud, see ei ole pandud õigesse vormi. Nii kaua see ei ole kodanikule kuidagi siduv ja see ei tohi kaasa tuua meile mingisuguseid tagajärgi. Üks selline ütlus on ladina keeles nullum, kriiman nulla pööna, sine, leige scripta. Strykdabreevia ladina keeles on juba mitu 1000 aastat teatud põhimõtteid kokku võetud ja hästi öeldud. See nüüd küll on nii-öelda kunst ütlus ladina keeles ehk et on hilisemast ajast, aga tema mõte lühidalt on see, et kedagi või karistada ja midagi ei tohi tunnistada kuriteoks. Kui see tegu ei ole kirjeldatud kirjalikus selges varem vastu võetud seaduses, siis tuleb see kolmas põhimõte, et et ei tohi anda tagasiulatuva jõuga akte või siis seadusi. Et ei oleks nii, nagu oli Eestis näiteks 40. 41. aastal hiljem kui mõisteti tuhandeid meie kaasmaalasi süüdi kontrrevolutsioonilise tegevuse eest Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 ja kõige selle järgmiste paragrahvide alusel selle eest, et need inimesed olid juhtinud Eesti vabariiki, teeninud Eesti Vabariiki, võidelnud vabadussõjas kuulunud kaitseliitu. Seda kõike peeti kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks ja see defineeriti visi määrati kuriteona meie jaoks tagasiulatuvalt selgelt. See on siis esimene õigusriigi põhimõte, et õiguskindlus peab valitsema, peab olema selge, mis see seadus üldse on ja see peab olema ette teada enne kui me läheme nii-öelda välja ja ja üldse keegi võib meie üle kohut mõista normi rikkumise eest. Teine seaduslikkuse põhimõte natuke ehk võib-olla juriidilisemaga, see tähendab lühidalt seda, et kõik seadused peavad olema kooskõlas põhiseadusega. Et meil on selline hierarhia või püramiid, siin tipus on põhiseadus, siis tulevad seadused ja seaduste alusel valitsus võib vastu võtta määrusi, muid akte ja need kõik peavad olema omakorda kooskõlas seadusega. See on siis seaduslikkuse põhimõte, see on üks ja teine selle põhimõtteelement on see, et igaüks peab saama pöörduda kohtusse. Et meil on sõltumatu kohtuvõim, kuhu me võime alati minna ja ja nõuda oma õigust. Kohus peab olema sõltumatu. Neid elemente on veel, on näiteks pärast teist maailmasõda tekkis vastukaaluks niinimetatud õigus positiivismile tükk aega arvati, et õiglases riigis piisab sellest, kui kehtivad need kaks põhimõtet, et seadused on selged ja kättesaadavad ja nad vastavad kindlale hierarhia-le. Siis päris nii see ei olnud. Natsi-Saksamaal kohtud töötasid õigusaktide hierarhias, peeti väga kinni, selle hierarhia tipus ei olnud mitte põhiseadus, vaid oli juht, füürer oma otsuste ja arvamustega otsustustega ja kõik järgnev, kaasa arvatud juutide, mustlaste, puudega inimeste, igasuguste vähemuste tagakiusamine kuni hukkamiseni välja, see kõik noh, nii-öelda oli reguleeritud ja see kõik oli justkui seaduslik, sest et Ta vastas nii-öelda seaduste puule või hierarhiasse tegevus siis hakati rääkima sellest pärast teist maailmasõda tekkis põhiseaduslikkuse järelevalve Euroopas, ka Ameerika Ühendriikides oli see juba varem olemas, et kohus võis otsustada, et üks seadus vaatamata sellele, et kehtis võimude lahusus ja seadusi, peab veel vastu võtma rahva poolt valitud rahvaesindus ehk parlament ehk riigikogu Eestis siis leiti, et kohtul on tasakaalustav võim või roll selles osas ja kohus võib rahva poolt heaks kiidetud seaduse rahvaesindajate poolt heaks kiidetud seadusi ka teatud olukordades tühiseks kuulutada. Seda nimetatakse põhiseaduslikkuse järelevalveks. On veel igasuguseid elemente ja need kõik tekkisid pärast teist maailmasõda proportsionaalsus see tähendab seda, et kõik piirangud, mida riik seab meie põhiseaduses, on selle kohta öeldud nii õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiravate õiguste ja vabaduste olemust. Jälle selleks peab viis aastat ülikoolis käima, et aru saada, mida see tähendab, kuigi tegelikult seda peaks räägitama ka kodanikuõpetuse tunnis. See on proportsionaalsuse põhimõte, see tähendab seda, et riik tohib meie vabadusi ja õigusi piirata ainult nii palju kui tarvis. Aga ta peab seda tegema nii vähe kui võimalik. Ehk et igal piirangule ettekirjutusel peab olema kindel eesmärk ja riik ei tohi rohkem sekkuda meie õigustesse vabadustes. Ja on veel inimõiguste kaitset, loetakse täna õigusriigi tunnuseks. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide austamist peetakse osaks õigusriigist. Eestiski on öeldud, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. See tähendab seda, et kõik kõige olulisemad normid, mis on rahvusvaheliselt ÜRO-s ennekõike vastu võetud rassilise diskrimineerimise keeld genotsiid, julm alandav kohtlemine ja nii edasi. Inimõiguste ülddeklaratsioon on üks selline akt, kus on mitmed neist kirjas. Need kehtivad ka Eesti riigis sees, et me ei saa kunagi anda seadusi, mis lähevad vastuollu nende põhimõtetega. Ja veel võrdsus ja mittediskrimineerimine, millest ma rääkisin eespool, seda peetakse ka üheks oluliseks õigusriigi tunnuseks. Loenguga jätkab Hannes Vallikivi. Nii siit võiks teha ühe esimese järelduse, selliseid seadused ja menetlused peaksid olema pigem jäigad, nad peaksid olema selgelt kirja pandud, et inimesed teavad, mismoodi riik tohib talitada nende suhtes ja, ja sellega piiratakse riigivõimu liigset meelevalda. Sellele vaatamata, et need seadused on jäigad, need ei garanteeri veel tingimata õiglast tulemust. Kõigepealt siis sellest nii-öelda jäikusest. Elu on alati palju mitmekesisemaid, keerulisem ja kirjum, kui on seadus, öeldakse, et et seadus reageerib sellele, kui on mingisugune eluline olukord, siis hakatakse seadust muutma. Keegi ei saa kodakondsust või passi, see tundub ebaõiglane, siis seadusandja sekkub ja muudab näiteks seadust. Neid olukordi tuleb meil igal sammul ette, tundub, et roolijoodikute karistused on liiga madalad, karistusmäärad tuleb seadust muuta, me kuuleme ju alatasa meediasse, kus mõni ametnik vabandab ja ütleb, et jah, tõesti tundub ebaõiglane, aga aga me ei saa midagi teha, et nüüd tuleb küll seadust muuta. Nii et selles mõttes seadus on, ta ei vasta kunagi elule tema elu mitmekesisuses ja normid, kuna nad on niinimetatud abstraktsioon või üldistus, siis normid peavad vastama mingile standardolukorrale, aga, aga kogu elu ei ole lihtsalt standardolukorrad. Paindlikkuse näide lihtsalt toon ühe, mis pähe tuli. Eesti vabariigis, enne teist maailmasõda oli kommunismi probleem 24. aasta detsembrimäss. Me teame, kommunistlik partei, kes pürgis või püüdis teha maailmarevolutsiooni, oli vägivaldne, ta kuulutas seda ka oma eesmärkides. Ja nad 2004. aastal esimesel detsembril tõesti ka üritasid Eesti põhiseaduslikku võimu kukutada. Et kogu ennesõjaaja, meie kohtud, politsei tegeles sellega, et põrandaaluseid kommuniste neid alla suruda. Ja 30.-te alguses olid vabadussõjalased väga käremeelsed, läksid sageli poliitilised koosolekud, füüsiliseks, korraldati lööminguid, segati ja väga agressiivselt ja mitte ainult vabadussõjalased. Samamoodi sotsialistid tegelikult olidki kaks leeri olid võimlemisrühmad ja siis selliseid poolsõjaväestatud rühmad mõlemal ja siis need käisid vastastikku koosolekuid segamas ja, ja teinekord ka kolkisid 11, ei midagi uut päikese all. Ja selleks, et seda mäsu kuidagi alla suruda ja ennekõike muidugi siis relvastatud riigipööret vältida. Meil oli kriminaalseadustik, mis põhines omakorda Tsaari-Venemaa uuel nuhtlusseadustikus ja selles kriminaalseadustikus oli selline paragrahv 74, mis ütles, et süüdlast Eesti vabariigi põhiseadusega maksma pandud riigikorra vägivaldses muutmises karistatakse surmanuhtlusega. Või kui valmistati ette riigipööret, siis selle eest karistati kuni kaheksa-aastase sunnitööga. Ja nagu ma ütlesin, kommunistide suhtes seda rakendati, rakendati 36. aastal vabadussõjalaste suur protsessil ka, kuna detsembris 35 võeti kinni hulk vabadussõjalasi kahtlustusega, et nad üritavad vägivaldset riigipööret. Nemad ise väitsid ja kirjanduses öeldakse igasuguseid seisukohti, öeldakse, ah, paar roostes püssi revolver, mõni granaat, et sellega ju ei pööra riiki, ehk et ongi küsimus, kui palju peab olema relvi selleks, et oleks tegemist vägivaldse riigipöördega. Tänases seaduses karistusseadustikus paragrahv 231 ütleb. Eesti vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele, vägivaldsele võimu haaramisele või muul viisil Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse eest on siis karistus meil kuus kuni 20 aastat või eluaegne vangistus. Kas tänases maailmas, kui palju peab olema relvi selleks, et Eesti riiki pöörata? Piisab ka võib-olla ainult relva mulaasist? Tänane riigikohtu praktika on selline, et vägivallaks ei ole mitte ainult töötav relv ja selle kasutamine, vaid ka just nimelt makett õppegranaat. Kui keegi kogub lõhkeainet selleks, et riiki pöörata. Ja see lõhkeaine tegelikult ei tööta, see ei ole töötav lõhkeaine, piisab ka sellest, et teoreetiliselt selle koosseisu alusel süüdi mõista. Aga kas see peab olema ainult füüsiline vägivald, mida plaanitakse, kuidas on täna kübermaailmas, kui näiteks pannakse toime küberrünnakuid riigi vastu siis tõlgendus on selline, et ka see võib minna nii-öelda vägivalla kirja. Just nimelt elu on muutunud selle ajaga võrreldes internet ei ole meil vanem kui paarkümmend aastat. Seadus on sarnane, oli enne sõda, on täna, aga mõiste vägivald on saanud uue sisu. Me mõtleme nüüd edasi tulevikku, kas kui ei ole mitte küberrünnakud, et näiteks võetakse serverid maha, aga kui mõjutatakse läbi sotsiaalmeedia valijaid kui täna me saame kõik meediareklaami? Me oleme Facebookis sellesse nii-öelda kõlakojas, kus me näeme ühesugust sõnumit kogu aeg ja siis pärast tuleb välja, et aga see on tegelikult ettesöödetud meile, kellelegi poolt keegi on ostnud, teinud libakontosid ja meid on tegelikult tunnistatud kogu aeg. Kas see on vägivald, kui selle tulemusel näiteks valimistulemus ei ole enam aus? Valijate tahe ei ole enam vabalt kujunenud, vaid nad on ajupestud. Ja kust läheb piir, kas valimisloosungid või plakatid väljas, et äkki seal ka tunnistamine, eks. Et te näete, et tegelikult ühe selleks juristid ongi, et palju on seaduses selliseid mõisteid, mida tuleb sisustada mõistetavalt kriminaalõiguses, olema selged, et riiki muutuks meelevaldseks, et keegi ei hakkaks ütlema, et jah, sa panid oma autole valimisreklaami ja tegelikult sa tegid seda keeluajal ja ja sa mõjutasid valijaid ja vaat et see ei ole mitte ainult valimisreklaami keelu rikkumine, vaid see on riigipöördekatse, eks kõlab Kavkalikult, aga, aga mine tea, kui meil kohtud ja prokuratuur ühel päeval ära pööravad, peaks niimoodi rääkima. Aga territiseerida võib siis, mis on meie garantii, siis me koputame põhiseadusele ja ütleme, et aga siin on kirjas, et Eesti põhiseaduslik kord meil on õigus, õiglus ja vabadus on meie aluspõhimõtted ja siin on palju muid asju ka kirjas. Et ei tohi lihtsalt talitada. Aga sellest üksi ei piisa, et meil on põhiseadus, meil peavad olema ka institutsioonid, kes jagavad neid põhiseaduslikke väärtusi. Me ise kodanikena peame jagama neid väärtusi. Nii et jah, ühelt poolt seadus peab olema piisavalt selge, eriti kriminaalseadus, teiselt poolt on teatud paindlikkust vaja, et seadus võiks uutele olukordadele reageerida. Näiteks, kus on paindlikkust, vajame kõik, oleme kokku puutunud igasuguste tegevuslubade, juhilubade, relvalubade, muu sellisega. Et kui väga absoluutselt keelud seatud ja ametnik laiutab käsi, ütleb, et tuura lekseem leks. Ehk et karm seadus küll, aga see on seaduses on kõigi jaoks selline. No vot ei saanud okteerumisega kodakondsust ja oled sa Abhaasia eestlane ja eestlane. Aga passi sulle anda ei saa, eks see tundub ebaõiglane. Ja tegelikult on teatud paindlikkus teatud olukordades ikkagi vaja. Seadused, nagu ma ütlesin, nad ei arvesta, nad ei suuda reageerida, ilma et oleks sellised väikesed lõtkud. Nad ei suuda kõigile olulistele olukordadele reageerida. Lõtkud ei tohi lihtsalt liiga suured olla ja mõnes valdkonnas need võivad olla natuke suuremad ja mõnes näiteks kriminaalõiguses, nad ei tohi üldse suured olla. Et see paindlikkuse piiri tõmbamine on üks keeruline asi ja siit see järeldus, et on see seadus paindlik või, või jäik, paindlikum või jäigem siis meil on ikkagi tarvis mingisugust ankrut, mille külge need otsused aheldada. Ja me nimetame seda õigluseks. Vot selline otsus on õiglane, mis sest, et seadust päris nii ette ei näinud. No venitame natukene seda normi või, või mõni ütleb paragrahvi väänamine. Paragrahvi väänamisel võiks tegelikult olla ka positiivne tähendus, paragrahvi väänamine, kui ta on ju õiglase asja eest tehtud, siis on see positiivne. Muidugi öeldakse pigem jah, paragrahvi vähenemisel on negatiivne tähendus. Ja kui seadus on kas liiga jäik või liiga liiga paindlik, siis tagajärg võib olla ka see, et üldsus ei saa aru, miks otsused on ühesugused või teistsugused, et kas need normid siis rahvale meeldivad või mitte, need tekitavad pahameelt, tekitavad pettumust ja üks sõna, mis väljendab seda on JOKK, kõik teavad, mida tähendab jokk, jokk on, isegi viimases bussis oli ka eelmises ÕSis juba sees, kus siis on ta defineeritud kui olukord, kus paberi peal on kõik korras. Jokk ise on lühend sõnadest, juriidiliselt on kõik korrektne. Ja sellel sõnal on selgelt negatiivne tähendus, on sellised tuletised nagu Jokitamine Jokitaja ja kui vaadata, kuidas ajakirjanduses on sõna jokk kasutatud, siis natukene üldistades ta kujutab või kirjeldab siis näiteks selliseid olukordi, kus hiilitakse keelust mööda. Näiteks tehakse valimisreklaam K-kohuke või siis tehakse omavalitsuse raha eest, avatakse mingisugune rajatis ja siis pannakse sinna suured plakatid, aga see kõik juhtub valimiste eel ja on siis need kandidaadid seal suurelt rahva heategijatena pildi peal. Teine kasutus või kus sõna jokk kasutatakse, on, on olukorrad, kus keegi on ära kasutanud seaduslikku võimalust. Ja näiteks maksude vähem maksmine kasutades ära seaduselünkasid või lihtsalt seaduse paremat teadmist maksavad vähem makse või kasutad hanke tingimusi ära, seaduses on kirjas, aga sinule sobivad need tingimused kuidagi paremini kui kellelegi teisele ja siis konkurent on pahane. Või näiteks kui selleks, et saada lahkumishüvitist, enne lähed uude ametisse, lükkad natuke seda minekut edasi, et sa saaksid oma eelmise koha hüvitise kätte. Või kui omanik suleb eratee paneb lihtsalt oma krundi peal piiri peal kinni tee ja siis teised elanikud ei saa ligi või, või peavad selle õiguse endale kalli raha eest ostma. Õigus on, omanikul on õigus seda teha, eks või kui äriühingu varad müüakse enne pankrotti maha, nii et võlausaldajad jäävad pika ninaga või kui võimukandjad näiteks varjavad oma sissetulekuid, varandust? Selles ei ole midagi keelatut, aga see tekitab pahameelt ja öeldakse, et Jokitab et kõik näited on ajakirjanduses siin viimase paari aasta jooksul kus otsinguga on sõna jokk kasutatud. See jokki kasutamine ajakirjanduses on natuke nagu baromeeter, mis näitab see nagu sotsioloogiline uurimus, mis näitab seda, millised meeleolud valitsevad. Ja, ja seda on huvitav jälgida, mis kontekstis seda sõna kasutatakse. Et millal inimesed kogevad õiguslikult või juriidiliselt korrektset tegevust sellegipoolest ebaõiglase ja taunimisväärsena. Ja nüüd üritades sisustada seda, seda terminit juristina, siis ma ütleksin, et või üldistades kogevad asja Jokina ehk taunimisväärsena siis, kui kui keegi saab ebaõiglase eelise ehk et on ebavõrdne kohtlemine. Ja mis sest, et see toimub seaduse raamides, aga keegi, kes on nii-öelda natuke võrdsem võrdsete seas see ajab üldsusel hinge täis siis teda nimetatakse Jokitajaks. Võib-olla see tuleb lihtsalt kadedusest, aga pigem on põhjus, miks ühiskond niimoodi reageerib, pigem see, et et ressurssi on alati ebapiisavalt, kõigile ei jagu. Kõik ei saa olla konkursside võitjad ja kõik võlausaldajad ei saa alati oma raha tagasi. Ja kuna ühiskonnas on alati mingit ressurssi ebapiisavalt ja ei ole päris selge, miks keegi sai parema positsiooni seda ressurssi kasutades siis see on tõenäoliselt see, mis tekitab pahameelt. Ja muidugi rohi selle vastu on maksimaalne avatus ja avalikkus, konkursid ja hanked, igasuguste otsuste eelnev tutvustamine, väljapanekuid ja kõik nii edasi ja seda tegelikult ju me mööname või peame möönma, seda ka ju tehakse. Seadused ju, ükskõik, kas me võtame riigihanked või avaliku teenistuse seaduse või, või mingid muud seadused, siis seda kõike ju tehakse. Seadus üritab neid olukordi õiglasemaks teha ja üldsusele selgitada, miks otsused ühel või teisel kujul langevad. Aga nagu ma ütlesin seda ideaalolukorda, kus kõik on rahul, ei saagi tekkida sellepärast et alati tuleb ette mingi uus eluline olukord, uued asjaolud, mida seadus jälle ei ole täpselt ette näinud ja mis siis üle jääb, siis jääb üle see, et siis tuleb seadust täiendama hakata. Vahemärkusena ma ütleksin sellise asja, et et tuleb eristada normi ebaõiglust või siis seaduse ebaõiglust ja selle rakendamise ebaõiglust. Sest sellest sõltub, kellele näpuga näidata, et kas näidata näpuga seadusandjale või näidata näpuga siis kas ametnikule või kohtunikule. Jälle oma subjektiivse hinnangu põhjal ma ütlen, et enamikul juhtudest seadus võimaldab seal see lõtk, millest ma enne rääkisin, see lõtk on tegelikult olemas. Seadus võimaldab teha otsuseid, mis oleksid õiglasemad ja siis sõltub palju sellest, kas ametnik otsustaja on piisavalt julge piisavalt õiglase meelega ise seda tegema. Kas kohtunik on õiglase meelega, isegi kui ametniku otsus ei sobi, siis meil on alati võimalik minna kohtusse ja seda asja vaielda ja siis kas kohus annab õiguse jälle riik, mida teha saab? Sellises olukorras on see, et ta loob mingisuguse menetluse. Kõlab väga juriidiliselt, aga mõte on see, et kui miski ei meeldi, siis on alati mingi instants, kuhu minna ja ja püüda õigust saada. Aga jah, enamasti on tegemist pigem etteheidetega ametnikele, nende tegevusele, aga teinekord siiski ka norm ise on liiga jäik. Ja sellisel juhul, et vältida Jokitamist või seda lõpetada peab mängu tulema seadusandja ja, ja siis siis midagi ette võtma, seadust muutma. Meil oli siin pealkirjas kaks sõnaõigus ja õiglus, alustasin õigusest rääkides õigusriigist Jokist jokk on selgelt õigusesse puutub nähe, aga tegelikult kõige selle juures olen rääkinud ka õiglusest. On öeldud, et sellist asja, et et lisaks Yokile peab olema ka mokk mokk, on siis moraalselt, on kõik korras või moraalselt on kõik korrektne. Ehk et kui panna see matemaatika keelde, siis küsimus, kas jokk pluss moc võrdub OK. Siis ma ütleksin vastusena, et see ei ole nii lihtne, sellepärast et moraal on sisuliselt defineerimata, seda on väga raske defineerida, seda on aastatuhandeid filosoofid üritanud teha. Ja õiglus, millele viidatakse siin meie põhiseaduses, see ei ole õigustermin, see on filosoofiline termin. Ja paraku on ta suhteline, ei ole ühtegi mõõdupuud. Ei sa võtta ühtegi filosoofi, kelle teooria õigluse koha pealt on õigem, kui mõnel teisel. Pöördun ühe Vana-Rooma juristi poole. Iga jurist, kes Tartu Ülikoolis õppis, mäletad teatud ajani, kuni teaduskond oli veel peahoones, mäletab, et seal koridori peal oli üks stend ja selle stendi peal oli üks tsitaate. Juus Estars spooni ekviehk, õigus on headuse ja õigluse kunst. Celsuselt pärinev tsitaat ja see on, oli korpus, juurist Tseevilis Justin Jaanuse kokku pandud koodeks vana Antiik-Rooma õigusest. Ja see on selle kestade keskse osa esimese raamatu esimese peatüki esimene paragrahv, õigus on headuse ja õigluse kunst ja selle sätte mõte on see, et õiglus peab olema alati osaõigusest. Et olgugi, et me ei suuda õiglust defineerida, needsamad näited, mida ma tõin, rahvas tunneb, et tegelikult elu või seadus ei ole õiglane. See tunne on ehe ja tegelikult inimesel, kes seda tunneb, tal on õigus, tal on õigus nõuda, et seadus oleks lisaks sellele, et ta on juriidiliselt igati korrektne, vastab põhiseadusele ja nii edasi ja nii edasi hierarhias ta on avaldatud ja normgi on selgelt kirja pandud, tal on õigus nõuda, et see norm oleks ka õiglane. Ehk et õiglus on siis seaduse ankur võiks nii öelda. Aga kust seda õigust tuletada, no ma rääkisin kuldreeglist, ära tee teisele, mida sa ei taha, et sulle tehakse religioonist võiks seda tuletada, või 10-st käsust. Aga noh, meil on ilmalik riik, kuigi loomulikult kogu euroopalik või õhtumaade õigusfilosoofia baseerub väga palju Kristlusel siis otseselt piiblist või religioonist. Me ei saa tuletada seda, mis täna on õiglane. Rahva enamuse tahe võib olla oleks teine koht, et küsida, et mida arvab enamus, et mis on õiglane mingis olukorras? On selline õiguslik mõiste nagu legitiimsus. Legitiimsus õiguses selle sõna kitsamas tähenduses on see, et, et võimu teostatakse õiguspäraselt. Politoloogias on legitiimsus natukene laiemalt kasutusel, teda võiks tõlkida eestikeelse sõnana öelda jah, õiguspärane, aga politoloogias legitiimsus tähendab seda, et rahvas tunnustab võimu ja Max Weberi arvates. See, et rahvas võimu tunnustab, võib tuleneda kolmest nii-öelda erinevast asjaolust. Esiteks ka sellest, et see võim põhineb traditsioonile. Kogu aeg on niimoodi olnud. See on seaduses kirjas. Sellepärast me olemegi nõus, et jah, need reeglid kehtivad Ameerika Ühendriikides põhiseadusele, konstitutsiooni loojad. 230 aastat tagasi panid niimoodi kirja tänaseni. Ülemkohus toetub nende omaaegsele kirjavahetusele, filosoofilistele kirjutistele ja tõlgendab ja põhjendab oma otsuseid sellega, mida otsustati või mida arvati. Üle 200 aasta tagasi. Traditsioon võib olla täitsa hea põhjus, miks lugeda üht või teist seadust õiglaseks ja, ja teda tunnustada. Teine on, et see võim vastab mingile ülevale ideele või juhid on karismaatilised. Revolutsiooni puhul on niimoodi, et rahvas on valmis kaasa minema oma juhtidega ja tema kõiki otsuseid ja soove täitma. Ja sellest piisabki. Ja kui tuua näide Eesti ajaloost, siis Eestis on olnud vähemalt kaks perioodi, kus meil on ka olnud meie juhtmõtteks riigis, meie rahvale, rahva valdavale enamusele on olnud suur idee seal meie iseseisvuse idee. Kui Eesti vabariik loodi, võitlesime vabadussõjas, siis küll ka ühiskond oli kihistunud ja kõik nii edasi, aga valdav enamus eestlastest tahtis oma riiki. Selleks oli aastakümneid ettevalmistusi tehtud ja võib-olla suurem üksmeel isegi raske muidugi hinnata teise episoodi kaasaegsed oleme meie kõik Eesti taasiseseisvumine, laulev revolutsioon, me olime nagu üks mees ei olnud sellist kraaklemist ei küsitud, kas mulle sobib või ei sobi, kas üks või teine otsus on õiglane? Jah, mõnele valmistusse küll pettumust ja pahameelt, aga mingisugust suurt nurinat ühiskondliku ei olnud ja sai suuri asju teha. Ja täna on juba väga küsitav, et kas meil on mingit suurt ideed ja karismaatilise juhte, kes meid edasi kannaksid ja kellele me oleme valmis järgnema, küsimata, et kas mulle sobib või mitte. No tegelikult täna ei ole midagi sellistena. Veeberi kolmas legitiimsuse alus on siis kodanike veendumus, et võim teenib avalikku huvi. See on selline väga ratsionaalne kaalutlus, et kõik teiega saame aru, et jah, me elame õigusriigis, asjad käivad seda mööda. Seadused on meil vastavalt põhiseadusele ja kohus otsustab, mis on õige ja nii edasi, et me lihtsalt kõik oleme sellega nõus. Kas me oleme nõus? Ja kui siit tulla sellest sellisest politoloogiliselt legitiimsuse määratlusest, seda üle kanda õiguse ruumi kui õiguse maailma, siis jah, võiks öelda, et seadused ja valitsuse otsused ja kohtuotsused on rahva poolt tunnustatud, sellisel juhul on, on see riigivõim ja need seadused legitiimsed ehk et siis rahva tunnustus on, võiks olla üks alus, mis annab õigusele selle nii-öelda siis õiglase sisu. Kõik me oleme kuulnud sellist mõistet nagu rahva õiglustunne ja selle riivamine. Ibrahim Lincolni küsis retooriliselt, et miks ei saa usaldada rahva lihtsalt õiglustunnet ja kui me vaatame meedias, siis kirjutatakse ka sellest, palju rahva õiglustunnet riivavad nimetatakse, näiteks kui ametiasutuste nimevahetus on liiga kallis, kui Venemaaga piirilepingus loobutakse, Petserimaaaladesse riivab tugevalt rahva õiglustunnet. Kui kohus vabastab raskelt haige poliitiku kohtuvalt, see riivab, kui riigikogu liikmed kasutavad kuluhüvitist isiklikuks tarbeks. Kui karistused roolijoodikutele on liiga leebed ja nii edasi ja nii edasi. Jälle need näited sama moodi pärinevad meediast kus on apelleeritud sellele, et üks või teine otsus, otsustus või seadus riivab rahva õiglustunnet. Kriitikud ütlevad selle kohta, et et ratsionaalne konsensus see, et inimesed saavad aru, et nad on veendunud, et võim teenib avalikku huvi ja et vot see on meie otsus ja see tegelikult on võimatu, et inimesed ei ole kunagi ratsionaalselt ja nad ei ole kunagi ühel meelel. Ja kui me vaatame tänast päeva, kui ma rääkisin siin kajakambritest, siis tõepoolest, et kas me võime väita seda, et õiguse õiglast sisu hakkame määratlema ainult näiteks sotsiaalmeedias või meedias toimuva või levivate arvamuste põhjal tehakse, niisiis järelikult tuleb otsustada poolt. Kui tehakse pöial allpool, siis tuleb otsustada, vastu hääletada. Seda kindlasti ei peeta õigeks. Kui me isegi küsime näiteks. Et isegi kui me eeldaksime, et ratsionaalne konsensus on võimalik, et kas me siis oleme täna siin nõus sellega, et kui rahva enamus arvab, et võiks taastada surmanuhtluse või võiks keelata samasooliste paaride kooselu või lubada naiste ja laste kehalist karistamist. Et siis võikski need sellised normid kehtestada ja lubada neid asju või keelata neid asju, saab ainult hääletusega otsustada selliseid küsimusi. Natsi-Saksamaal suurem osa elanikkonnast tegi kõik Hitleri hullused kaasa ükskurioossemaid nähtusi lähiajaloost. Täitsa normaalsed inimesed nii-öelda pöörasid ära ja keegi ei vastustanud seda jah, paljud ei teinud, võib-olla hirmu pärast, aga väga paljud tegid ka kõik heal meelel kaasa. Ma arvan, seda leiab ka kõigist teistest totalitaarsete režiimidest. Et ainuüksi rahva enamuse arvamusest ei saa ka lähtuda õiguse õigluse sisu määramisel. Kui enamus ei otsusta, et kes siis sel juhul otsustab, mis on õige. Vaat seesama nüüd umbes 230 aastat vanamoodne riik, tänapäevane riik, üks selle põhimõte on, võimude lahusus on seadusandlik võim on täidesaatev ja kohtuvõim. Ja see, mis siin teise maailmasõja või üldse 20. sajandi esimese poole õuduste tulemusel sündis nii-öelda selle moodsa riigi edasiarendus. Et loodi põhiseaduskohtud ja võeti vastu mitmed rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Mismoodi tuleb kaitsta inimõigusi. Need tõid sellesse nii-öelda rahva võimu juurde ühe dimensiooni, ma ütleksin. Esiteks on kirjas teatud põhimõtted, mida keegi ei vastuta. Täna veel ei tea, mis saab homme või, või viie või 10 aasta pärast, võib-olla vastustatakse ka neid inimõiguste põhimõtteid ja muid aluspõhimõtteid, aga aga täna on nii nagu on olnud umbes 70 aastat pärast teist maailmasõda, inimõiguste ülddeklaratsioonist alates ja, ja inimõiguste konventsiooni steni täna seadusandliku võimu ehk rahva poolt valitud võimu ja perioodiliselt uuendatavat võimu tasakaalustab kohtu põim. Kohtuvõimu oma idee järgi on nagu siis ürgajal targad mehed. Gerondid olid need, kes ütlesid, et vaat, ei, meie arust on siiski nii, et ühiskonnas need kaks jõudu võiksid olla omavahel tasakaalus. Kohtunikud, targad, sõltumatud, kellel on autoriteet, nemad ütlevad, ei, minu arust on nii, et see, mida te siin seadusega tegite, te olite liiga tulipäised, mõelge selle peale, et meil kehtivad ka selle kõige kohal üldiselt inimlikkuse ja muud printsiibid vabaduseõiguse ja õigluse põhimõtted ja, ja kui need kaks on omavahel tasakaalus ja see toimib läbi põhiseaduslikkuse järelevalve, siis see on tänases maailmas nii-öelda optimaalne olukord. Olukord, mis on tänaseks nii-öelda leiutatud, mis aitab vältida võib-olla väga radikaalseid otsuseid massi poolt. Loomulikult rahvavõim on, millele see kõik on rajatud loomulikult, ega kui kui mass raevus, siis ei ole ka nende kohtunikega nelgi pikka pidu. Aga täna on, on see tasakaal enam-vähem selline ja kehtib. Inimene on ekslik, hakkan jõudma kokku, võtab juurde inimene, on ekslik, kui me mõtleme, Vestsin, paljud on ise lapsevanemateks. Peame endale tunnistama, et ka meie oleme olnud oma laste suhtes ebaõiglased, karistanud neid liiga kergekäeliselt välja selgitamata kõiki asjaolusid, kes esimesena ütles, kes esimesena lõi ja midagi ei ole teha, miks me siis arvame, et näiteks ametnikud, seadusandjad, kohtunikud, et nemad inimestena ei eksi teinekord. Ja, ja see on paratamatu, see käib asja juurde, see käib elu juurde, aga, aga süsteem, riik peab olema niimoodi korraldatud, et need eksimused on minimeeritud ja need eksimused on võimalikult kiiresti kõrvaldatavad. Nii et võttes kokku selle, mida ma siin täna rääkisin kas riigi tegevus peab olema JOKK? Juriidiliselt korrektne jah, peab loomulikult alati. Sellest üksi ei piisa. Selleks, et inimesed kogeksid riiki õiglasena riiki, siis pean silmas võimukandjad ehk ametnike, kohtunike, nende tegevust. See riik ja need võimukandjad peaksid käituma kooskõlas aluspõhimõtetega. Võrdne kohtlemine, solidaarsus, demokraatia, see, et inimesi kaasatakse seid, kaitstakse rahvuslikku identiteeti. Mida ma mainisin, et riik, ametnikud, kõik seda teevad ja et võimukandjad ütlevad, oleksite püüdlikud empaatilised, ehk et kui nad oma võimu teostavad siis nad üritaksid, mõista inimesi, õiguse, subjekte, meid ja võimalikult kiiresti lahendaksid ebakõlad seadustes ja nende rakendamisel. Et nad ei käituks osavõtmatult kõrgilt, et ei oleks meil võrdsetest võrdsemaid. Et kui need tingimused on täidetud siis saab öelda seda, et õigusel on maksimaalne võimalik õiglane sisu. Ja meil on suurim lootus, et rahvas on oma riigiga rahul ning riigivõimu tunnustab. Siinkohal jätkab küsimusega Vahur Tõnissoo. Minul on väga hea meel, et meil on õigusriik, et meil on õigussüsteem, kohtud, seadused, advokaadid, kes meid kaitsevad ja aitavad seda süsteemi ülal hoida. Ilusti. Ja mulle tänases loengus väga meeldis see küsimus, mis vahepeal esitasid, et kas alati on õige, et rahva enamuse tahe peakski olema see õige asi siis ja jõudsid huvitavate näidetega sinna, et jah, et on olukordi, kus see rahva enamuse tahe ei ole. Õige. Meenub seen ühest vanast loost, kus Pontius Pilatuse ees on suur rahvahulk ja ja meie lunastaja on sinna ahelates kohale toodud ja siis küsitakse, et mis me teeme ja kogu rahva poolt, nagu sa just näitasid, näitas näppu allapoole jah, et surma ja filmides erinevates on seda seeni väga võimsalt lahendatud ja lavastatud ja siis alati tuleb selline värin peale, et kui selline suur rahvamass ikkagi saab emotsiooniga midagi otsustada, siis nad teevad vahel väga vale otsuse selle jätkuks, siis on ju suur romaan Meister ja Margarita. Mul läks hulga aastaid aega, et seda võtit aru saada, et mis selle raamatu point on? Jagus AKP Beljajev nüüd tänaseks siis juba kinni pandud, no 99 diaatris lavastas meister ja margariita siis seal lõpustseenist väga hästi avas kogu selle ministeeriumi sellega, et kui lunastaja ütles Pontius Pilaatus ele, et mina olen sulle ammu andeks andnud. Aga kas minu järgijad sulle andeks on andnud? Ehk teisisõnu, kui me jõuame andestuse juurde, siis advokaadid jäävad ilma tööta. Jah, loodame, et jäävad nagu arstidega, ma ütleks, et mida vähem on advokaadi juurde asja, seda parem. Õigusest ja õiglusest kõneles vandeadvokaat Hannes Vallikivi. Muusika Kagolt lugu nimega kindakirjad. Raadio ööülikool tänab Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo tee. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2019.