Ööülikool. Teater ei ole tegelikult kirik ja näitleja ei ole preester, aga kui ta on keegi, kes oma kohaloluga ja teatud kokkulepetega täidab ühte teatud rituaali, siis ta kindlasti teenib ideaalis midagi kõrgemat kui see, et ta tegeleks lihtsalt eneseväljendusega. Koole. Kunstnik Ene-Liis Semper kõneleb kujutava kunsti ja teatri kokkupuudetest. Me kõik teame, et tänasel päeval me kõik oleme pidevas ajapuuduses ja kõigil on hästi kiire ja informatsiooni tuleb kogu aeg peale ja püüame kogu aeg kõigega kursis olla ja ja sellest tulenevalt mul on tunne, et see aeg justkui sunnib meid langetama otsuseid hästi kiiresti, et me peame kogu aeg välgukiirusel võtma vastu otsuse, et kas me seda ostame või osta, kas see on õige või vale, kas ma keeran paremale või vasakule ja see viib selleni, et inimestes minu tunde järgi on tekkinud üks teatud sorti hirm hiljaks jääda. Pidev hirm jääda hiljaks, jääda ilma jääda maha millestki välja. Ja see, kuidas näiteks väljendub igapäevaselt meie teatrivaatajates, on see, et Ma tajun seda, et rahvas tuleb saali ja väga sageli püütakse hakata langetama teatud otsuseid hästi kiiresti. Et umbes esimese poole tunni jooksul või isegi kiiremini püütakse juba küsida enda käest, et kas ma juba sain aru, kas ma juba olen kaasas, kas ma olen praegu õigel teel, mida nad tahavad mulle öelda, kas ma juba mõistan, kui ma ei mõista, siis miks ma ei mõista. Ja see paanika, mis tekib vaatajas, selles mõttes töötab selle teose tajumisel alati vastu, sest et üks väga oluline printsiip minu meelest kunstis on see, et sa pead võtma teosega kohtumiseks teatud aja ja see on erinevate teoste poolest erinev, et mõnikord jõuab näiteks kui sa oled kunstinäitusele, jõuab teos, mille ees sa seisad sulle pärale juba mingi paari-kolme sekundiga, mõnikord kestab see kauem. Aga seda aega justkui inimene ette määrata, minu meelest ei saa, sest et kui teos on piisavalt tugev, siis ta ise kirjutab ette selle aja, millise jooksul ta sulle nagu mõjuma hakkab, pärale jõuab. Ja noh, teatris ja kinos muidugi ja ka kontserdil on see mõnes mõttes nagu lihtsam, et seal on ikkagi teatud ajaühik, mille jooksul sa pead lihtsalt kohal olema, et noh, ei peeta viisakaks varem ära minna, et kontsert kestab kaks tundi, kaks tundi, oled sa selle muusika mõjuväljas ja eeldatavasti sulle sisse ka pärale jõuab teatri samamoodi, et noh, tegelikult, kui lavastus kestab kaks, kolm tundi, siis sa oled samamoodi selle aja seal poole pealt ju ära ei lähe. Aga see mure sellepärast, et see mõistmine peaks nagu kohe saabuma, see tegelikult minu meelest kummitab päris palju ja kummitab järjest rohkem ja ma tahaksin kuidagi julgustada sellest üle olema või võtma nagu hästi rahulikult, et see Kohtumine teosega jah, ta nagu toimib tegelikult ikkagi reaalajas, et selles hetkes, kus sa elad ja hingad ja, ja sa pead võtma endale selle rahuliku momendi ja näitusesaalis, eriti, et ega tegelikult ma ju näide saali sisenedes ei tea, et kui palju aega need teosed nüüd minuga kohtumiseks nagu nõuavad või et millise aja nad minu elust võtavad. Ja ma mäletan näiteks ennast üheksakümnendates noor kunstnik ja esimest korda pääsesin suurtele näitustele, siis avanes kuidagi selline täiesti Hull väga selline erutav uus maailm, et ma mäletan seda, kui ma läksin reeglina näituseplatsile sisse, oli siis mingi Veneetsia biennaal või oli seal mingi analoogiline hiigelsuurnäitus, kus tõesti võib tunde ja tunde ringi uidata. Siis ma olin nagu mõnes mõttes minemas jahile, et umbes kõik meeled valla ja nagu haistad juba mingisuguseid võimalikke saake kuskil vasakul ja paremal ja ja see erutas, oli nii maksimaalne seepärast, et et see võimalus kohtuda millegi suurega oli alati olemas ja ja see, mille jahil ma siis olin, oli Katar, siis loomulikult me seda sõna viimasel ajal kasutame suhteliselt vähe. Minu meelest kunstiteostest kõneledes, aga Katarsis, mis siis tegelikult tähendab hinge puhastamist või muutumist läbielamise toel, et, et see katarsise tegelikult on niivõrd uhke, kui sa seda tajud või kui sa näed midagi, mis sind liigutab ja ja see võimalus sellega tarsiseni jõuda on alati sellistes kunstisaalides ja näitustel olemas, nii et, et ma mäletan siiamaani, kuidas ma siis jah, jahtisin seda Katarsist ja iga kord umbes ninasõõrmed puhevil lähed nagu kuhugi mingisse kunstimetsa ja siis loodad sealt kuskilt puu alt mõne seene leida, umbes et sa ju ei tea, et kus see seen parajasti on, aga valvel tuleb kogu aeg olla. Ja siis, kui tuled tagasi, korv täis, siis on nii uhke tunne ja sa oled nii õnnelik ja nagu täiesti ja uueks inimeseks saanud. Ja ma olen hästi õnnelik selle üle, et see lootus millegi selliseni jõuda, see ei ole tegelikult kuhugi kadunud, et see on nagu siiamaani alati olemas ja ja ma arvan, et see on üks asi, mis on vaataja salati ja väga oluline, et säilitada seda lootust. Kui ma räägin sellest, et et milles siis suur emotsionaalne puhastumine lõikate Arsist tekib, siis tegelikult peaks praegu kohe rääkima ka kahest erinevast tasandist, et me kõik oleme hästi ratsionaalsed. Me oleme harjunud kõiki asju kirjeldama ja maailm ongi väga selliseks nagu fragmentaarseks ja ja väga kirjeldavaks muutunud, et et kõiki asju nagu kogu aeg seletatakse ja tehakse mingeid lühikokkuvõtteid ja mingisuguseid lühiväljavõtteid ja tsitaate, aga kui me räägime Katartilisest momendist, siis see tegelikult ei toimisele ratsionaalsel tasandil, vaid toimib intuitiivsel tasandil. Ehk siis suure teose reeglina mis tekitab sellise elamuse, et selle tegelikult Sa tunned ära sellest, et ta seal on hästi palju tasandeid minu meelest nagu seotud, et seal on neid tähendusi nii palju ja see viitab justkui sellele, et autor selles hetkes, kuidas siis selle teosoni on jõudnud, et ta noh, öeldakse, et teda tabas jumalik säde või siis, et ta oli ühenduses, ma ei tea mingisuguse kosmilise arusaamisega, aga tegelikult see on. Ma arvan, lihtsamalt öeldes lihtsalt see, et inimene, kes selle teose tegijat ta selle hetkel tajus kuidagi hästi selgelt seda inimeseks olemise suurust ja ja inimese elu mingis mõttes nagu paratamatus ja, ja ülevust ja, ja valu ja, ja see eksistentsiaalne tõde, mis selles momendis on see tavaliselt nagu salvestub sellesse teosesse ja see on mingi selline jõud ja vägi, et seda siis sealt nagu pärast hiljem võib lugeda ükskõik mis hetkel, et et kõige ilusam on see, kui sa veel nagu pikad ka aega hiljem, kus teose autorid pole ammu enam elus sinuga samas ajahetkes täpselt samamoodi tajud seda selgelt jõudu või, või seda suurt tähendust, mille ta omal ajal sinna oma selle arusaamisega on pannud. Ja noh, võib-olla hea näide näiteks 90 esimeses pooles, kui ma esimest korda näiteks läks sinna Pariisi ja nägin Von Kochi maale esimest korda nii-öelda nagu päriselt ja oma tolleaegses sellises üliõpilase uljuses ma veel käisin nagu mingit san Orsay muuseum, kus ma nägin ja siis käisin alumiselt korruselt läbi, mõtlesin Tassovon kohunga seal kuskil üleval, et ei tea, et noh, teda on nähtud küll ja griprosid on nagu igal sammul ja ja teda nii palju reprodutseeritud, et ei tea, kas ma viitsin üldse minna vaatama, siis mõtlesin, et okei, ma ikkagi lähen vaatan ära. Ja siis see vapustus, mis tegelikult saabus selles hetkes, kus sa seisad selle pildi ees, kus on mingi erakordne energia, see, kuidas see mees on käsitlenud värvi või kuidagi maali, tekstuur ja see jõud, see hullus, see valu, see mingisugune pöörasus, seda on täiesti võimatu reprodutseerida, see on kummaline, aga seda peab nagu ise nägema elusast peast, et seda ei saa vaadata, kui teda on kas kuskil kalendrites, postkaartidel või kas v kunstialbumites kuidagi püütud trükkida, ükskõik kui hea see tänapäevane trükitehnika ei oleks, aga aga kummalisel kombel jah, ma usun väga selgesti siiamaani, sest ma olen seda veel ja veel hiljem ka oma reisidel vaadanud, et et Ta nagu ei talletu mujal kui selles originaalis. Ja siis tookord sain oma selle suure vapustuse, vaatasin, et maalid ära sai justkui nagu osa millestki väga suurest või mingist, eriti selgest sellisest valusast, ilusast äratundmisest, mingist inimese hingest ja siis läksin uuesti alla, sealsamas muuseumis läksin raamatupoest mööda ajameelselt, vaatasin hai ja siin müüakse ka tema raamatut, ma pean selle kindlasti ostma. Siis keerasin esimesed kaks lehekülge lahti, vaatasin Taima joosta, sõdad et selles mõttes, et seesama, millest ma alustasin, et need reprosid on nähtud küll külla. Kummalisel kombel see tegelikult ei salvestunud salvestaja ümber trükitud kujul. Võrdluseks, kui ma räägin nagu ratsionaalsest ja intuitiivset, siis ratsionaalne, mida ma selle all silmas pean, on see, et hästi palju me ka koostis tegelikult tajume sellist nagu ratsionaalset lähenemist, et tegeletakse probleemidega, et kuidas meil läheb või et milline on ühiskonna seis praegu või millised on nagu valusad kohad ja antakse nii-öelda ülevaade ümbrusest nii-öelda jah, kirjeldatakse ümbritsevat, autor kirjeldab ümbritsevat maailma suhteliselt lihtsa koheliselt aga see ei ole nagu see tasand, millest ma praegu püüan rääkida, et ma tegelikult mõtlen, et julgustaks alati otsima just seda teda kogumit mingisugusest suuremast arusaamisest, mis on siis mingitesse teostesse nagu püütud või, või jäädvustatud. Ja üks päris huvitav näide on ka isiklikust kogemusest rääkides näiteks kindlasti kõik teate sellist kunstnikuna kui Damien First, kes on inglane ja hästi tuntud, palju palju teeb väga edukas ja käisin kunagi Londonis, kus oli tema mingisugune järjekordne kokkuvõte, ülevaatenäitus ja ja seal oli üks selline teos, mille nimi oli taimons Kall ehk siis nagu teemantpealuu ka, nagu seda eelnevalt juba nii palju näidati raamatupoes olid kõik uued raamatut selle kohta trükitud lausa ekstra sellest ühest samast teosest, kui keeruline oli seda teha. Et see on nagu jah, tõesti tänapäeva mõnes mõttes vahenditega saavutatav selline meistriteos, et et on siis võetud põhimõtteliselt inimese pealuu ja selliste väikeste noh, ma arvan, võib-olla kolme, nelja millimeetri läbimõõduga teemantidega või briljantidega siis üleni nagu kaetud, need kõik on sinna sisse süvendatud ja kõik nad jälgivad ideaalselt siis selle peakolju kõiki neid kumerusi ja Õnarusi. Nii et kokkuvõttes on nagu üks selline üks suur juveel või ta nagu mõtteliselt nagu ehe või peaaegu nagu rituaalne mingisugune objekt. Aga kui sa vaatad enne seda nii-öelda ratsionaalselt, et kui kohutavalt palju pidi selleks vaeva nägema, kuidas arvutid tegid muidugi kõik selle töö ära, et kuidas briljandid siis lihvida, igaühte tuli erinevalt lihvida selleks, et see sinna sisse süvendada, sinna koljusse ja siis ta nagu täiesti üleni kaetud perfektselt tõesti, et on üleni briljantidega kaetud. Ja ma mõtlesin, et ma võib-olla ei viitsigi seda vaatama minna, et noh, ma juba raamatust sain aru, et millega tegu on siis kuidagi see. Ma mõtlesin, et järjekordsele boksi ees, kus siis objekt peitus, et see oli suhteliselt lühikeseks jäänud mõttes, et ma ikkagi vaatan ära, see siin ära siis selle väikse saba, mis seal oli ja läksin sinna sisse ja siis seal oli ka ettevalmistus oli selline, et sa sisened just nagu mingisse pimedasse ruumi, seal on mingisugune koridor, koridoride, väikse käänaku ja veel väikse käänaku. Siis lõpuks jõuad sinna pimeda putka keskele kus oli siis objekt, ta oli pandud klaaskasti ilusasti välja valgustatud ja selles mõttes oli päris kummaline, vapustas jällegi, et hämmastav oli see, et ta oli erakordselt ilus ilma igasuguse nagu irooniata. Hämmastav oli see, et ta oli väga väike. Ja hämmastav oli see, et selles veidras nii palju vaeva, aega, raha ja ma ei tea, mida kõike nõudnud selles meistriteoses olid kuidagi paradoksaalsel moel nagu kätketud, nagu kõik meie need kujutlused ja ihad ja rikkus ja vaesus ja väiksus ja algus ja lõpp. Ja Ta oli minu arust nii eneseirooniline ka ses mõttes, et ainult loomulikult nii kuulus autor nagu teine nüanss saab endale sellist ülimat luksust lubada, et üldse sellist teost nagu teha. Aga veidral kombel ta oli veel midagi muud peale selle, kuidas ma ütlen ülimas Nobismi, mida ta tegelikult väljendas. Ja ma siiamaani aeg-ajalt mõtlen selle peale, et et üldiselt väga palju tänapäevases kunstis nagu spekuleeritakse ka sellega, et noh, et kust jookseb see piir, eks ole, kunsti ja äri vahel ja kust alates muutub kunstnik tegelikult galeriide mitte lüpsilehmaks, aga noh, peaaegu, et ta tuleb kogu aeg juurde toota ja ja sa pead olema kogu aeg väga produktiivne, et olla nii-öelda tegijana pildis ja teosed jõuaksid õigel hetkel õigetesse kohtadesse. Ja tööde väärtus nagu ei langeks, aga varsti on ka väga palju sellest süüdistatud, et ta noh, mõnes mõttes omad tegemistes aeg-ajalt ligineb juba mingile kitsi meistri staatusele. Aga see veider jah, see teemantpealuu oma selles kogu, selles vastuolulisuses minu meelest minu suureks üllatuseks kvalifitseerus jah, mingisuguse suurema tähendusega. Ja kui ma sellest praegu räägin, siis ma tegelikult nende meistrite kontekstis ka noh, ma võiksin siin pikalt veel rääkida, et noh, kes mulle on omal ajal meeldinud ka ja kelle teoseid ma olen kõrgelt hinnanud, et on loomulikult sellised meistrid nagu Rebecca Horn, kes teeb geneetilisi objekte, mis on täiesti pöörased ja väljendavad ka midagi täiesti sellist. Noh, ütleme nii eksistentsiaalset ängi ja suhteliselt sellist tumedamat poolt meie olemusest. Või siis vastupidi Mauricio katel, Laan, kes on selline musta huumorigeenius ja teeb selliseid väga teravaid ja tõesti väga, väga vaimukaid installatsioone või jälle täiesti erinev Richard Serra, kes teeb hiigelsuuri metallobjekte või on see jaapanlane juhiku saama, kes on optiliste, mustrite ja selliste ruumiliste ümarvormide geenius aga nad kõik tegelikult omas selles loomingulises kõrge hetkes on eriti ja osavad kasutama kujundit. Et kujund on üks asi, mida ei saa atega ei tohi ära segada sümboliga sümbol on midagi, mille tähendus on just nagu kokku lepitud, et kasutatakse mingit värvi või mingisugust märki, mis siis kokkuleppeliselt tähistab seda või teist. Aga kujund, nii nagu mina seda tajun, on, on mingisugune kombinatsioon tähendustest ehk siis ta nagu mingi mingi vormis jah, läbistab mingeid erinevaid tähendusvälja niimoodi, et vaataja, kes kohtub kujundiga kunstilise kujundiga, Ta nagu intuitiivselt tajub kohe, millest käib jutt või mida see tähendab. Ja samas see asi, mida ta vaatab, mitte kunagi tegelikult ei ole see, millena ta meid kõnetab. Ühesõnaga, kujund tekib teatud kontekstis. Ja mida geniaalsem ootor, seda rohkem, seda suuremaid tähendusi suudab ta tavaliselt ühte sellisesse lihtsasse kujundisse kokku võtta, sellepärast võib-olla ka rääkisin sellest pealuust pikalt enne kuidagi veidral kombel oma sellises väga, võib-olla iroonilises võtmes oli ta ka väga, väga haavatav või väga selge, väga-väga hirmuäratav. Oma selles hallastamatuses. Kujutava kunsti ja teatri kokkupuudetest räägib kunstnik Ene-Liis Semper. Teatris on selline lugu, et teatris just nagu eeldataksegi, et inimene tuleb sinna vaatama lugu. Ja mõnes mõttes ju nii ka on, küsimuses on lihtsalt see, et mis lugu on või, või mis tasandil seda lugu meile jutustatakse. Millist lugu, millesse lugu. Ja ma alustaks võib-olla hoopis sellisest momendist, et kui ma enne rääkisin sellest ajast ja ajavõtmisest ja ja sellest, kuidas kõik elame sellises järjest kiirenevas maailmas, jaan järjest vähem on aega siis teater tegelikult kunstiliigina on suhteliselt nagu eriline, et kui me muudes žanrites võib olla noh, jah, valdavalt. Me kohtume teosega, kus see energia või suurem teadmine või eksistentsiaalne tõde on või see energia jah, on salvestatud juba varem ja seda saab sealt siis lugeda või see kuidagi kõnetab sind ja, ja tuleb sulle kohale, siis teatris on paratamatu see, et see oli üks teatud sorti rituaal, võib-olla, kuigi noh, ma ei taha seda sõna võib-olla kurjasti kasutada, aga, aga see algab ühes teatud kokkuleppest, et kokkulepe on see, et saali tulevad inimesed ja siis lavale tulevad esinejad. Ja nad veedavad omaenda ainulaadsest elust. Siis koos mingi perioodi on see tund, on see kaks tundi, on see kolm tundi, mõnikord Saksamaal võib see olla viis tundi ja kui see periood lõpeb, siis etendus lõpeb, siis kumbki pool seda aega tagasi ei saa, et see aeg on nagu selles mõttes kulunud ja tänu sellele on see üks väga väärtuslik aeg, et et ma arvan, et seda vastutust selle aja koos kulutamise eest peaksid mõlemad pooled täitsa tõsiselt võtma. Ja kui ma enne ütlesin, et et ollakse väga sageli vaatama lugu, siis ma siinkohal läheksin võib-olla jälle korraks ratsionaalse tasandi juurde, et et kui me räägime loo jutustamise eest ja otsime võib-olla sellisel esmatasandil, siis seda, et laval on näitleja, kes kehastab meile mingit tegelast ja me saame osasele tegelase muredest ja rõõmudest ja ja vaatame, kuidas tal läheb ja mõnikord läheb tal hästi ja mõnikord läheb tal halvasti. See toimib sellise esmatasandi empaatia pealt. See, et kas luu lõpeb hästi või halvasti, see tegelikult noh, mõnes mõttes on võrreldav sellega, kuidas me vaatame seriaale. Me vaatame seriaale ka, umbes et me teame juba neid tegelasi. Me teame, milliste nii-öelda ise loomudega või saatustega on tegu ja siis me huviga jälgime, läheb neil hästi või halvasti, aga põhimõtteliselt, mida seda sort kunst meile annab, ma arvan, on võimalus ennast lihtsalt omaenda elus teatud perioodiks nagu välja lülitada. Ta annab meile nii-öelda legaalse õiguse mitte mõelda, nii-öelda aega surnuks lüüa, natuke viia mõtted mujale. Ja Ma ütleksin selle kohta meelelahutus, sest et ta meelelahutuses ei ole iseenesest ju midagi halba. Aga kui rääkida sellest samast rituaalsest printsiibist teatris, siis see, et reaalajas tuleb lavale esineja, kes tegelikult eeldatavasti on Sis pühendanud palju jõudu sellele, et koguda mingi suurem kogus teatavat informatsiooni ja siis oma füüsilise jõuga oma vaimse jõuga oma eluenergiaga, seda siis väljendab siis minu arust kõige ilusam oleks kujutlus sellest, et ta ta sellul tegeleb millegi enamaga kui lihtsalt loo jutustamise, aga sellele esmatasandile ta väljendades kehastades kelleltki või, või väljendades mingeid tundeid, tegelikult eeldatavasti võiks kõnetada vaatajat ka mingil kõrgemal tasandil või tasemel. Ja see füüsiline presentsus, ma arvan, on üks väga määrav detail sellises olukorras, sest et sellest saab tegelikult ka kohe aru, et kas teatrit tehakse tehniliselt. Sest et meil kõigil on väga selgelt professionaalsed eeldused selleks, kui me töötame ja heade tehniliste võtetega on võimalik väga ilusasti ja kergelt kujutada erinevaid karaktereid. Aga mind ennast kütkestab alati, tee võib olla vaatajana see, kui ma tajun, et selle kõige taga on, on veel midagi. Et seda kõike kannab üks, üks teatud ühine otsus, ühine veendumus mida esitajad tahavad vaatajatega jagada. Ja kui ma hakkan näiteks mõtlema selle peale, et mida me ise oleme selles suunas siiamaani suutnud teha või kuidas me oleme püüdnud liguneda sellele samale eesmärgile, siis alati valitakse erinevad vahendid, ma mõtlen, noh, põhimõtteliselt olen ma jõudnud oma võib-olla siis jälgimisega, pannes ennast väga sageli ka vaataja rolli, et ma tavaliselt töös kasutangi seda, et kuidas mina seda näeksin. Kui ma oleksin vaataja, siis ma tegelikult tajun ka teatrietendust reeglina sellise suurema kompositsiooni naat nagu kompositsioon, tegelikult on selline mõiste, mida väga sageli kasutatakse heliloomingus. Väga sageli kasutatakse kujutavas kunstis Teatris millegipärast alati räägitakse sellest loost, aga minu jaoks on teater täpselt samamoodi kui teatrietendus on samamoodi kirjeldatav nagu sellise kompositsiooniline, et seal on mingid elemendid, seal on mingid rütmid, need elemendid on, inimene on üks neist elementidest, seal on täpselt samamoodi elutud elemendid laval nagu mingid objektid, mingisugused värvid, mingid valgused, mingid helid ja see tervik, ma arvan, mis luuakse nende erinevate elementide koosmõjul, noh, iga kord on see siis kompositsioon erinev, aga sedda tegelikult. On täiesti võimalik vaadelda samamoodi, nagu on võimalik vaadelda ükskõik millist kompositsioonis abstraktselt tasandil kujutavas kunstis ja see on minu jaoks hästi huvitav, sellepärast et see teeb kohe selle tähenduste paljususe või nende kihtide loomise palju huvitavamaks. Ja selge on see, et kõiki neid asju, mida ma räägin, rütmid, valgused, värvid, neid me tegelikult arvatavasti tajumägi rohkem nagu intuitiivselt, et see on selline alateadlik tasandil, võtame selle vastu, nii et ei pane ise tähelegi, aga see absoluutselt kohe hakkab meid mõjutama ja ja see on nagu väga veetlev võimalus. Ja noh, jah, tuues need siis mõningaid näiteid, mõtlen, et kus me oleme, milliseid vahendeid kasutanud, et, et võib-olla tehase asi natuke selgemaks. Näiteks kunagi tegime päris palju erinevaid nii-öelda poliitilisi lavastusi, nendest on hästi palju räägitud, aga aga ma mõtlesin, et ma täna just meelega räägiks võib-olla siis sellest teisest poolest, et minu meelest meil on nagu pool ja pool, et väga palju on tehtud sellist poeetilist sorti kunsti. Ja mis mulle endale meenus. Rääkides vahendite valikust, et kunagi päris mitu aastat tagasi tegime sellise asja nagu raisanud fool of Estonia, kus me kasutasime vahendit tuua näitleja läbi läbi kaamera hästi lähedale, et idee oli siis selles, et publik istus ühes ruumis ja näitlejad alustasid sellest saalist, oli see tolleaegne Nokia kontserdisaal, mis on asukoha poolest meie enda teatrimaja vahetus läheduses, seal kõrvalsaal oli ja oli väga suur neljateistkümned alguses rahva ka nagu vastamisi. Ja siis kui etendus algas, siis pandi kaamera tööle ja näitlejad läksid koos kaameraga sealt ruumist välja. Kõndisid siis need 100 meetrit või 150 meetrit kõrval olevasse majja, kus oli ehitatud stuudio, koosnes mitmetest ruumidest ja lavastus tegeles eestlaste mäluga mälupiltidega erinevate ajahetkedega. Meie lähiminevikust aga vahend mõnes mõttes, mille me olime valinud, oli minu jaoks üks nagu selline poeetilise kujundi täitsa piiri peal. Sest selle mängu ilu oli selles, et kõik kogu lavastus mängiti läbi kaamera suurte plaanidena, nii nagu tehakse filmi ja tegelikult toimus see kõik reaalajas. Ehk siis, et mõnes mõttes olid need inimesed, kes jagasid ülisuures plaanis selliseid väga emotsionaalseid hetki omaenda mälust ja meie ühisest minevikust. Nad olid kuidagi hästi õrnad ja haavatavad selles, et nad tegelikult mängisid ta ju täiesti ja üksi. Ehk siis rahvas tegelikult oli nii kaugele, et nad rahva reaktsioonist mitte midagi aru ei saanud ja ja see jõudnud vahetult nendeni, et reeglina on teatrisse, et öeldakse, et saali ja lava vahel toimub alati intensiivne energiavahetus, et publik annab hästi palju oma kohaloluga. Ja tegelikult on see pidev suhtlus siis tolles hetkes nagu selle suhtluse võimaluse võtsime ära. Ja samas selles nii-öelda tühjusesse mängimisele selles absoluutses täpsuses oli kuidagi mingi erakordne ilu, et mulle hästi meeldis see mõte sellest väikesest inimrühmast, kes veetis kaks tundi isolatsioonis et jutustada oma lugu väga lähedal, halastamatult kaamerasilmale ja noh, selles mõttes halastamatus oli tõesti, oli minu meelest ka väga tänuväärne, et et sellises läheduses, kui kaamera on nii lähedal, siis sa tegelikult saad väga vähe valetada, et see emotsioon, mida siis kohapeal püüti tekitada, oli, oli päris reaalne. Ja hiljem, kui nad pöördusid tagasi sinna kontserdisaali, etenduse lõpuks, et publikule kummardada siis reaktsioonid, mis hiljem tulid, olid päris nagu toredad, et öeldi, et see oli liiga perfektne, liiga korralikult tehtud, et see on kindlasti eelsalvestatud ja ja küsiti, et millal te umbes selle play nuppu käima panite, et mis hetkel see päris salvestus nüüd algas ja mis hetkest selle otseülekande nagu katkestasid, kui me püüdsime selgitada teise, kõik on otse, et see ongi üks teatud selline. Põhimõte, et selle asja toimimise ilu ongi selles, et me teeme seda otse ja me teeme seda iga kord uuesti. Siis väga palju tuli jällegi pareerida vastuseid umbes nii, et ei ole, sest et ma käisin seda juba eile ka vaatamas ja eile oli täpselt seesama et siis, kui hakkame seletama, et see käibki nagu selle professionaalse kvaliteedi juurde, et me teemegi seda iga kord uuesti, aga me püüame ju teha sama hästi kui eile. Et siis leidus neid, kes uskusid, leidus neid, kes ei uskunud. Aga jah, lisaks sellele, kuidas ma ütlen mind ennast, võib-olla liigutus jah, tolles hetkes lisaks nendele eestlaste lugudele, mida me lavastasime või etendasime, tegelikult liigutas, võib olla palju rohkem see mõnes mõttes see isolatsioon ja siis otsepilt, mis pääses mõnes mõttes nendele inimestele, kes seal esinesid palju lähemale, kui, kui võib-olla sellises suures saalis tavaliselt publik näitlejale lähedale pääseb. Nii et kui ma räägin sellisel tasandil näitlemisest, valmisolekust alalisest kohalolekust füüsilisest predentsusestis, siis ta tegelikult võib-olla ta kirjeldab meile, noh, teater ei ole tegelikult kirik ja näitleja ei ole preester, aga aga kui ta on keegi, kes oma kohaloluga ja teatud kokkulepetega täidab ühte teatud rituaali, siis ta kindlasti teenib ideaalis midagi midagi kõrgemat kui kui see, et ta tegeleks lihtsalt eneseväljendusega. Kui me räägime loo jutustamise eest, kus me nagu alguses alustasime teatri seisukohalt, siis see on üks päris huvitav aspekt, ma arvan teatri juures, et arvatavasti väga paljud inimesed seostavad teatrite eeskätt sõnaga, ma mäletan, kui ma olin ise väike, siis mu ema alati tundis näitlejatele kaasa, et iga kord, kui karmil nõukogude ajal, kus väga harva said inimesed reisida ja siis ikkagi teatud kunstiliigid said ka väljapool Eestit oma oma loomingut tutvustama, siis mu ema alati kahetses ja ütles, et no vaata, nüüd tantsijad saavad minna ja lauljad saavad ja pillimehed saavad, aga noh, et näitlejad, nemad ei saa kunagi kuskile, sest nemad ju räägivad kõik eesti keelt. Nemad on nii seotud sellega ja mitte kunagi keegi neid kuskil mujaline. Ja noh, see on selline hästi selge kujutluseks, et näitleja on see, kes õpib hästi suure hulga teksti pähe ja siis kõige sagedasem küsimus ka, mida esitatakse näitlejana, on alati see, et kuidas sulle tekst kõik pähe jääb. Ja ma ise olen enda puhul avastanud, et mind tegelikult see sõnateatris võib-olla kõige mitte, ta ei veenaks mind, aga ta on üks kõige sellisem, kõige keerulisem element võib olla sest et sõna on sõnasonis teatud sorti jõud, et ta peab hästi täpne olema ja sõnaga on võimalik väga palju teha ka sõna taha on ka võimalik hästi palju ära peita, et väga sageli selles hetkes, kus inimesed hakkavad rääkima, just nagu kõik muud elusolemise ilmingud kaovad ära, et siis jääb ainult dialoog, keegi ütleb midagi, keegi teine ütleb midagi vastu ja siis seal nad vestlevad. Kui see kõik toimub laval, siis on see päris selline sage olukord, et ta jäävad nii-öelda rääkivad pead. Ja mina olen seda meelt, et väga palju on tegelikult võimalik teha nii, et ei hakata veel rääkima, ehk siis, et väga palju võib luua väga selgeid nägemusi, võib luua ilma dialoogid ta, et see tegelikult mõnes mõttes pakkus mulle vahepeal nii suurt huvi, et et ma lausa kohe julgelt koos Tiiduga otsustasime teha kunagi Saksamaal paar aastat tagasi sellise lavastuse, kus ei olnud mitte ühtegi sõna. See oli teatritekst, mis on selles mõttes väga ainulaadne, Peterhandke tekst. Pealkiri on tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud. Eestis seda ei ole lavastatud ja põhimõtteliselt on see näidendi tekst, mis koosneb kantrimarkidest Remarkonna teatrikeeles, see asi, mis kirjeldab tegevust laval, aga ei ole dialoog, ehk siis noh, keegi tuleb, keegi läheb, keegi tõstab midagi ja nii edasi. Remargid on väga poeetilised ja kogu tegevus kujutab ühte teatud linnaväljakut, kus siis nagu inimesed käivad üle, noored-vanad, naised, mehed, kõike kujutatakse suhteliselt poeetiliselt keegi ja tassib mingit vaipa, keegi tuleb just nagu hakkaks hiljaks jääma. Keegi tuleb just nagu oleks kurb ja järjest edasi selle areneb ja järjest keerulisemaks need toimingud lähevad. Aga mis tol hetkel oli ülimalt paeluv ja tõesti väga-väga suur väljakutse ja siiamaani ma olen üpris võiks öelda, tänulik, et seda sai teha oli see, et ta selle töö käigus ma tõesti avastasin uuesti selle, kui palju on võimalik ilma sõnadeta rääkida, sest et kujutage endale ette, et kui lavale ilmub keegi, kes On teatud moodi riides, tal on teatud vanus on vastavalt siis kas mees või naine ka ja ta kohtub kellegagi, kellel on samamoodi mingi teatud välimus, mingi teatud vanus, siis see hakkab kohe määrama, et see on alati igasugune kokkusaamine või igasugune olukorda tegelikult ei ole kunagi abstraktne, ta toimub alati väga reaalsete inimeste vahel ja niipea, kui me näeme konkreetset inimest alati kõik see, kuidas ta välja näeb, kuidas ta käitub, on ta rõõmus, on ta kurb, on ta noor, on ta vana, see kohe hakkab mõjutama seda, kuidas me sellest aru saame. Ja kuna selles teatritekstis tegelikult need vanused ja välimused ei olnud määratud, siis seal oli nii palju võimalusi ise otsustada ja ise ehitada ja luua mingeid täiesti hämmastavaid kogu, nagu seda kahetunnist lavastust läbivaid seoseid täiesti nagu järjest enamatele enamatel tasanditel. Et see tegelaste hulk, kes selle kahe tunni jooksul üle lava käib, on ma arvan, üle 500 mängivad erinevatel juhtudel, siis meie puhul oli mängisid 20 näitlejad pluss veel 10 nii-öelda ekstra, kes on siis inimesed, kes on vabatahtlikud, keda me kasvatasime kasti paljudes stseenides ja nemad siis lõid jah, selle tohutu tegelaskujude galerii, aga mis oli väga kütkestav, oli Justa avastada, kui palju me tegelikult võtame ainuüksi mingitest välistest detailidest informatsiooni, ehk siis tegelikult see, kuidas me maailma tajume, ma arvan, ise olles elus täna praegu siin see toimib nii mitmetel-mitmetel tasanditel, et ma arvan, me kogeme tegelikult enamust asju, nii et me ei pea sellest rääkima. Ja ainult üks osa sellest, kuidas me, kuidas me elame, on verbaalselt tekitatav. Ma usun väga, väga-väga sellesse, et sõna on ainult üks element selles samas kompositsioonis, kui me räägime teatrikunstist kompositsiooni printsiibil, siis sõnakesksus teatris on midagi mis ei ole nii-öelda minu põhjusk, vaid ma arvan, et et kõik kõik väljendusvahendid on mõnes mõttes nagu võrdsed, et sõna ei ole kõige jõulisem. Ja ta on samas väga jõuline, kui teda kasutada õigesti ja kui ta on nii-öelda õigetes kätes. Aga mõtlesin, et oleks võib-olla päris naljakas kasutada sellist vastandust nagu esoteeriline kunste eksoteeriline kunst, et elades tänases Eestis me kõik teame, et me oleme hästi ratsionaalsed ja me oleme hästi vinged ja hästi edukad ja ja meil on meeletu tehnoloogiline areng ja siis nagu sõna esoteerika tegelikult nii-öelda olmetasandil on ikkagi mingisugune suhteliselt kahtlane, selline salateadused ja loitsimine ja jutumärkides selgeltnägemine. Siis kui me kasutaks seda nüüd kunsti kontekstis, siis tegelikult esoteeriline tähendab peidetud vähestele kättesaadav ainult valitutele. Ja eksoteeriline tähendab üldarusaadav avalik ja ma mõtlesin, et ma tahaksin võib-olla, võib-olla seal natuke provokatiivne ka mulle tegelikult kohutavalt meeldiks, kui me saaksime selle kunsti toimimise, millest ma hakkasin alguses rääkima, kui me saaksime selle praegu korraks lahti võtta niimoodi, et et miks mitte esoteeriline, miks mitte valitutele, miks mitte vähestele kättesaadav, et miks peaks kunst olema üldarusaadav, kui ta tegelikult oma selles kõige ilusamas ja võib-olla õilsamast tasandist toimibki niimoodi, et, et see hetk, mis on antud sellele autorile, kus ta millestki inimeseks olemisest, inimese elust, inimesena, toimimisest võib olla maailmast üleüldse laiemas tähenduses, nagu on aru saanud kui ta on selle arusaamise kodeerinud, peitnud oma teosesse, andnud sellele sellise suurepärase, jõulise vormi. Et miks ei peaks vaataja sel juhul minema selle teose juurde täpselt samasuguse lootusega olla see valitu, kes sellest osa saab et olla see vähene. Et kui üks vähene on valitud seda teost tegema, siis ma arvan, et me kõik võiksime just nimelt selles hetkes, kus me selle teoseni jõuame, tõusta täpselt samamoodi sellele valitud tasemele. Ja see on see, mida ma mõtlen ka sellel, kui ma kirjeldasin oma neid nooruse elamusi jahtides suurtel kunstinäitustel Katarsist, et, et iga kord, kui sa kui sa sellesse isotehnilisse valitud tasandisse jõuad, siis tegelikult see kunstnik, kes on selle teose loonud, ta nagu tõstab sind hetkeks enda juurde ja see on nii liigutav, et ta annab Arran meeletu. Meeletu energia tähendab nii meeletu, ilusa elamuse. Ja sellepärast ma arvan, et esoteeriline kunst võiks olla see kunst, mida võikski teha ja mida võikski vaadata. Kes üks mõte, kuulates nüüd selles teemant kolbast sellest kunstnikud muutuvad galeriide jaoks lüpsilehmad, eks, ja lõpus, nüüdse esoteeriline eksotheriline kunst, et möödunud suvel kunstnikuga vesteldes tema väga julgelt lahterdas eesti kunstnikke kunstnikeks kes teevad kunst ja kunstnik, kes ei tee kunsti. Et kas me võime üldse niimoodi lahterdada kunstnikke, et üks on kunstnik ja teine nagu ei ole, kuigi nad on mõlemad võib-olla kõrgharidusega kunstnikud ja aga üks teeb teemantpea ja ja teine vorbib galeriile tõid. Kas me võime neid töid siis kunstiks pidada, Vena? No mul on hästi raske tegelikult kuskile mingi piiri tõmmata, sellepärast et tavaliselt see ongi seotud nagu mingi reaalse hetkega, kus sa siis näed mingit teost ja tajud seda, kas ta kuulub sinna või või teisele poole. Ma arvan, et see on nagu igasuguse loominguga, et inimesed töötavad erinevatel tasanditel, kellele, milline tasand kättesaadav on ja täpselt sama vaatajatega, kes millisel tasandil on suuteline asju enda jaoks lahti mõtestama või kogema. Ja Ma ei oska seda teisiti öelda kui et ma arvan, igasugune loovus on hea, sest igasugune igasugune kujutlus, igasugune intuitiivne Vastuvõtulävi on tegelikult väga teretulnud selles maailmas, kus väga palju surutakse peale sellist motika, õlide stiil, et kõik peab olema kodeeritud ja lühendatud ja kiiresti edastatav ja kahe minutiga või kahe sekundiga kättesaadav siis mis ma ise olen teatri kohta mõelnud, see on see, et alati seda kujutatakse rist valdavalt niimoodi, et teatrikunst sünnib laval, aga ma olen väga sageli mõelnud, et ta ta tegelikult sünnib hoopis vaataja peas ja eriti hea, kui ta ei sünni mitte peas, vaid veel kuskil mujal veel kuskil sügavamal. See on see, mida tegelikult igasugune kunst, ma arvan, peaks esile kutsuma, ta peaks tegelikult hakkama resoneerima inimese sügavamal tasandil mingisuguse elamise kogemusega või elamise iluga. Kunstnik Ene-Liis Semper rääkis kujutava kunsti ja teatri kokkupuudetest. Loeng on salvestatud 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel Triigi filharmoonias külas Jakob Juhkami. Muusikasaate panid kokku Külli tüli, Erle Loonurm ealiseteleilt. Ülikool 2019.