Ööülikool. Kel kõrvad on, see kuuled ja kes tahab, see teeb, et see inimese vaba tahte triumf et see üldse võiks sõna saada, selleks peab see vaba tahe kõigepealt saama väljenduda selles, et ma oskan öelda ei. Püha Johannese kooli juhataja Liivika Simmul kõneleb teemal elu nutimaailmaga. Me olemegi visse viimane põlvkonda, kes mäletab veel nutimaailmaeelset maailma. Ma mõtlen nii, et kui oleksin romaanikirjanik või filmirežissöör siis ma kindlasti tahaksin seda kuidagi jäädvustada seda, missugune oli elu enne, sellepärast et see on nüüd pöördumatu protsess olnud ja see on väga-väga-väga huvitav. Aga kooliõpetajana ma sellist nostalgiat enesele eriti lubada ei saa. Sellepärast et sa pead olema siin ja praegu selle põlvkonnaga kõike võimalikult adekvaatselt tajuma. Aga on jällegi vajalik niisugune küllaltki tihe liiklus enda lapsepõlve. Ja ma teen seda iga päev väga-väga sageli sellepärast, et tajuda just nimelt õpilasi. Ma pean tuletama meelde, missugune ma ise olin selles vanuses. Ja siis mulle tundub, et ma mõistan neid palju paremini või isegi mõnikord minust nagu elustub selle konkreetse õpilase eakaaslane. Ja palju kergem teda mõista, kui Sa ise mäletad, sest väga sageli lapsed ja noored eriti ütlevad, et õpetajad ja vanemad on unustanud, et nad olid ise samasugused või või nagu minu kallis abikaasa ütleb alati kõigepealt meie kahe poja kohta, kui ma tulin ja rääkisin, missugused mured nendega koolis on. Ja nüüd tütardega samamoodi, kui ma tulin ja ütlesin, et tead, mida nad teevad, tead, missugused nad on. Ta ütles alati, see on valgusaastate kaugusel sellest, mis mina olin, võta rahulikult. Aga ma kindlasti mäletan veel seda, kuidas kõik kodus lugesid ema ja isa, vähe sellest, et nad ostsid kõik raamatud, mis ilmusid, kaasa arvatud kõik võimalikult entsüklopeediad, erinevate keelte sõnaraamatut, seepärast, et ei teadnud ju, missuguseid keeli laps hakkab rääkima ja seda, kuidas kogu aeg ema ja isa lugesid ja me ise lugesime. Noh, see on niivõrd tugev kapital, mille pealt saad, et justkui õiguse öelda teistele loeme, loeme sõna kaudu, kõik see kasvamine peab käima ja pluss noh, kõik need igasugused muld ja männid ja lõhnad ja peenrad ja kõik need nii-öelda vahetud, aistingud ja õueelu, see on kogu aeg alles ja kaasas ja vot selle nii-öelda kogemuse pealt üritad teistes seda usku lastes lähme õue. Meil on iga päev õuevahetund, iga ilmaga tulgu või pussnuge. Mul oligi hästi salaplaan ka, miks sind täna siia kutsuda? Et ma tahtsin arutada oma isiklikku perekonna küsimusi, sest et meil asi on täiesti hulluks läinud ja ma ei oska kuidagi enam hakkama saada selle asjaga. Sest et kõik juhtus niimoodi mõne aasta eest, abikaasa telefon jäi nagu üle nutitelefon ja sisse maandus Meie vanema lapse Rubeni kätte kuna kõigil lastel on nutitelefonid olemas. Hiljem selgus, et siiski kõigil ei ole, aga et see teooria, millega välja tuldi, et kõigil on olemas, et siis peab meil ka olema. Ja ma olen näinud, et seda elu teemaailmaga, et kui inimene jääb magama niimoodi, et tal on see telefon on padja ja põsevahepeal. See on kurb maailm. Ega ma selles mõttes ei ole ka kuidagi nagu eluvõõras, et ma ju ise ka elan selles samas maailmas, tunnen head meelt sellest, et meil on olemas internet ja kõik need asjad, mis on tänu sellele olemas. Just küsimus ongi see, et kuidas hoida seda seda kuldset keskteed, et, et nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ma tean, et Jaan Aru ajuteadlasena on ju hästi palju uurinud ja ma olen nii tänulik, jaan, arulate, selle teema on hästi tugevalt üles võtnud, sest et kui mina seda räägin, et siis mina ei ole ju teadlane. Aga mina saan toetuda teadlase sõnadele. Et kes ongi öelnud niimoodi, et kui me arvame, et me loome lapses loovust andes talle nutiseadme, tänu sellele areneb lapse loovus kasutada seda seadet, mitte see, et temast saaks kirjanik, kunstnik või teadlane. See aju, mis on evolutsiooniliselt, et väljakujunenud tema tunneb mõnu igast asjast, mis on uus, mis pakub meile impulsi nimega uus ja läbi selle nutitelefoni arvuti on nagu kõige lihtsam tulema, et katsu sa läbi lugeda üks paks raamat, eks, et palju lihtsam on olla selles moos sees, mis tekitab selle tegelikult sellesama aasta miljonit vältel välja kujunenud mõnuimpulsi. Mis nõusa mulle annad. Kuidas sina oled lahendanud selle oma kodus? No esimene asi, see kindlasti ei olegi sinu isiklik ainulaadne mure, vaid see on tuhanded lapsevanemad. Vox Populi on väga hädas ja mulle tundub, et see, et juba teadvustatakse, Ta on probleem on suur osa lahendusest. Sellepärast et on ka päris suur hulk vanemaid, kes seda ei pea probleemiks palju väiksemate laste puhul, sest tegu on Kaju lihtsa lapsehoidjaga, et kui on vaja enda olemist, siis tegelikult ei ole mitte see initsiatiive lapse poolt, vaid vanema poolt. Arvates palju traagilisem olukord aga kui otsida ise sellist teed, mis oleks tasakaalus, siis ma arvan, et see niisugune teadlikkus ongi hästi suur, stardikapital. Kui sa küsid meie perekogemuse kohta, siis esimene ekraan meie koju ilmus küll nii et ma ei teadnud, millest jutt käib. Vanem poeg, kes on väga tugeva sisendusjõuga, hakkas järsku rääkima. Ta on vaja PlayStationit. Kõigil on play või midagi sellist, eks ole. Ostsime mingisuguse karbi, nii et ma tegelikult ei teadnud, mida me ostsime. Ja muidugi pärast sai aru, missuguse needuse Me oleme maiad toonud. Noh, nii, nii ta tuli, eks ole, et see reguleerimise vajadus tuli ikkagi päris pika vinnaga tagantjärele. Et ütleme, see harimatus või teadma Tartust on meil täies õies läbitud faas. Kuidagi see oli ka nagu mingisugune kõrvaltegevus. Et ikkagi märkasid, kui tundus, et see asi läks liiale või või reguleerisid seda ebasüsteemselt ja ütlesid, et noh, aitab nüüd või pane ära või midagi sellist. Aga meie kuule, suvel valmistas mitte ühte sellist väikest sotsiaalkampaaniat ekraanivaba päev. Ja me otsisime hästi palju erinevaid materjale selle kohta isegi mitte niivõrd palju, mis oleks ainult noh, nii-öelda kuivad faktid, need on ka. Aga nende mõju on umbes nii nagu arstidele, kes suitsetavad, teevad väga hästi, kuidas see mõjub, aga nad ei jäta seda, et sellepärast me kutsusime inimesi üles saama midagi, mida nad kõige rohkem usuvad, nende enda kogemus oli selline üleskutse, et üks ekraaniga päev nädalas. Ja vot kui ma lugesin neid materjale, mis kõik on meil fond, punkt PJ, KE julgen soovitada, siis ma tundsin, kuidas informatsioon tegi nii-öelda oma töö ja tekkis selge arusaam sellest kui tõsiselt ikkagi need negatiivsed tagajärjed võivad olla. Ja see, mis aitab, nagu ikka öeldakse, eks ole, küsimus on elustiilis. Küsimus on kodukultuuris. Jaan Aru armastab ka anda nõu ja mulle tundub, et see on hästi hea viis praegu seda vanemate põlvkonda kõnetada, et kuidas siis oleks õige? Ma arvan, et sellise näägutamise või jauramisega teeb asja hullemaks ja kindlasti võib-olla lausa ohtlik tegelikult nutisõltlased sisseseade ära krabada. Et selliseid ja väga kurgi olukordi on olnud, kus võib laps muutuda väga agressiivseks, kõigepealt kõige pareme asendaja sellele nutiseadmele on vanem ise, on hea pakkuda iseennast, suhet see, mis on kõige mõjusam, kõige võimsam, samas ka kõige lihtsam ja kõige ehedam. Ja mille järele on kõige suurem vaegus, on see jagamatu tähelepanuga suhe see, et ma olen täiesti lapse päralt ja kuulan rohkem, kui räägin, küsin ja elan kaasa ja naeran ja nutan selline siis teiseks on hea teha nii-öelda pereelu audid. Et kuidas me elame ja mida me teeme. Meie mikrokosmoseprioriteetidest, mis neile päriselt tähtis meile kui tervikule ja siis kas seda, mis meile on päriselt tähtis, me teeme kõige, kas keskeldunumalt või rohkem või suurema pühendumusega ja see tohutult ai selline läbimõtlemine, sellepärast et kui kõik läheb nii-öelda isevoolu teed. Hiljuti rääkisin just ühe pereterapeudiga, kes ütles, kui tema juurde jõuavad kuidas nüüd öelda abikaasad, elukaaslased, et kui nad veel tulevad koos suurte probleemidega või üksi siis tavaliselt ei osata vastata küsimusele, et kuidas vot nii-öelda see probleemistik või lahkukasvamine või mingisugused suhteraskused, kuidas nad alguse said, sellele ei osata vastata, et see just nimelt nii-öelda libiseb käest ära. Kui sellele ei mõtle siin praegu kogu aeg. Niisiis, suured asjad ilmutavad end väikestes siis hästi head asjad on ikkagi kokkulepped, mis korrastavad kodust kultuuri, näiteks ma siin tsiteerin päris palju Jaan Aru ja ka teisi, kes on häid nõuandeid andnud. Et sõltuvalt laste vanusest ja see on hästi huvitav teema, on see vanuse teema arengupsühholoogia seisukohast. Me võime selle juurde pärast tagasi tulla. Aga näiteks see, et tõepoolest need telefonid või ka üldse kõik need seadmed on mingist kellast mingi kellani välja lülitatud ja meie pere õhtul lülitab välja ruuteri, sest me elame täiesti metsas, kus me ise endale selle netti tahtlikult ja teadlikult koju kutsuma ja siis ka välja lülitame. Ja telefonid lülitame igal õhtul välja, kõik need seadmed siis on kindel kellaaeg enne mida lapsed ei tohi sisse lülitada, sellepärast et ikkagi on neid magusaid hommikuid ka, kus nemad on juba palju varem üleval kui vanemad. Ja siis tegelikult neid piirab see kellaaeg siis see, et kõik need telefonid on ühes kohas, Meil on nad elutoas klaveri peal, mõni ütleb esikus korvis või midagi sellist, et nad ei tohiks olla lapse magamistoas, sellepärast et jällegi üks perekond rääkis, et kõik oli väga hästi, kuni ta sai aru, et see elu käib öösel ja laps on siis magama Ta ja nii edasi. Ja ta võttis vanema enda voodi kõrvale ja see piiksumine ja värisemine kestis, mis tähendab, et ta sõbrad ju olid üleval ja tegutsesid. Jaan Aru jällegi räägib hästi palju unest, eks ole, une tähtsusest ja vajalikkusest. Ja ütleme, tänapäeva kool ei ole mitte meelakkumine, et sinna enam niiviisi tukkuma hästi minna ei anna, vaid seal tuleb teha tööd siis äratuskell, eks ole, et on need analoog äratuskellad ei ärka telefoni peale, sellepärast et paljud lähevad, eks ole, esimese asjana vaatama, mis vahepeal toimunud on. Et on isegi ju defineeritud selline uus nähtus, Fomo Firov missing out, et ma olen olnud mõnda aega eemal ja midagi on toimunud, millest ma olen ilma jäänud. Ja see ohustab eriti tüdrukuid, sellepärast et sinod tüdrukud on veel väikesed ja katsu hoida, sellepärast et minu arvates siin on ka tegu natuke võidujooksuga ajaga. Et isegi võib öelda, et iga võidetud päev on tähistamist ja märkimist väärt. Kus nii-öelda see karpe Tiiem oleme püüdnud, selle päeval me oleme käinud kuskil väljas, teinud midagi koos ja nii edasi. Et väga paljud olukorrad, mis alles äsja olid lihtsalt tavaline elu, on nüüd juba erakordne ja sellele on hea mõelda. Siis ikkagi on head limiidid, nüüd teadlased ütlevad, et on kolme sorti vanemaid ja Eestis tegelikult kuna ka kõik see tehnoloogia on meil nii ju hästi arenenud, siis ka teadlikkusega võrreldes muude riikidega ei ole lood pahad. Et Tartu ja Tallinna Ülikooli teadlased ei mäleta seda valimit, 400 perekonda vist oli ja seal oli üle 50 protsendi oli neid vanemat, kes reguleerisid nii aega kui sisu siis sellest vähem oli neid, kes reguleerisid kas aega või sisu ja 14 protsenti oli neid vanemaid, kes lasid kõigel minna. Aga nüüd tuleb kurioosum, kui ma õigesti mäletan, siis jutt käib alla kolmeaastastest põngerjatest. Tegelikult 10. eluaastani ei ole lapsele mingisugust vajadust. Tõsi, see on tore juhul, kui nüüd Peab hästi täpselt suutma diagnoosida, palun andeks enda pere sellist vaimset tervist. Kui on nii, suhted on head ja meeled on rõõmsad ja hea, vaimne võhm, On perekonnal olemas, siis minu arust on väga tore midagi koos vaadata ja last õpetada liiklema, orienteeruma sisus ja vormis ja seda pädevust koos arendada. Ja siis võib igasuguseid imeasju nutimaailmas ja selle abil korda saata, mis ilmselgelt võib mõjuda hästi. Aga tuleb aru saada, kui meil on siin välja pakkuda nii-öelda Molotovi kokteil sellest, et meil on kodune kliima kehv, meil on suhted halvad, meil ei ole energiat, me oleme iseenda eluga hädas ja siis saaks ainult vabandust lapse välja lülitada, et üldse oleks mingi rahu ja vaikus. Siis on see asi ohtlik. Ja siis on nii, et tulevad koolilapsed, kes ei ole nõus võtma kätte pliiatsit, sest nad ei olegi seda senini. Nad küll, aga võib-olla nende inglise keel parem kui emakeel. Sellepärast et küll väga primitiivse sisuga tekst on ikkagi tulnud sealt nutimaailmast. Jätkab Liivika Simmul teemal elu nutimaailmaga. On väga hea ennast harida poiste vanematel eriti mängude osas, sest poisid kalduvad rohkem mängima ja tüdrukutel on rohkem kalduvus sotsiaalse suhtluse poole veebi üle samamoodi, sest nad on ka nii-öelda päriselus orienteeritud rohkem suhetele ja suhtlemisele. Ja vastavalt sellele on ka nende haavatavus erinev. See nutikiusamine või mingisugune kommenteerimine ja ohvriks langemine on tüdrukutel siis nende võrkudes suurem risk ja poisid jälle on mängudes rohkem haavatavad. Üks meie enda kohalike Diano Paulsen tegi sellise eksperimendi, kus ta kaardistas ära mängud, kus rohkem on ütleme, pedofiile ja laste ärakasutajaid. Ja ta siis võttis endale idendid, keegi, ma ei mäleta, mingisugune 11 aastane poiss ja need olid loetud minutid, kui keegi temaga kontakteerus. Need mängud on üles ehitatud hasardile, kus see mängukirge, eks ole, on köetud, nii et sa suhteliselt väga tühiste ühikute eest saad erinevaid, siis neid nii-öelda mänguvidinaid ja lapsed on valmis paljuks või väga ohtlikeks asjadeks, selleks, et saada sellele enda tegelasele mingisugune püstol või mõõk või mingi äge müts, mis parasjagu moes on, või midagi sellist. Et on hea ennast harida ja olla teadlik ja tunda huvi selle vastu mida keegi kui palju, kus teeb nüüd, et see huvi tundmine oleks hästi loomulik, see tähendab, et ei saa kodus võtta sellist nii-öelda politseiniku rolli vaid see, et ma tunnen huvi, kuidas koolis läks, kuidas sõpradega läks, kuidas trennis läks ja see, ütleme siis veebielu on üks laste hästi loomulik elu osa. Ja tegelikult oleks hea, kui laps näitaks, kellega ta suhtleb, kuidas suheldakse, sellepärast et seal tekib lastel seesama kemmergu seina idenditeet, et keegi väline südametunnistusekandja ei näe. Ja võib-olla see nii-öelda pahem pool, mida nad väga hästi on võimelised taltsutama nii kodus kui koolis, kui nendesamade sõpradega kuskil, kus täiskasvanud on kas või nii-öelda silmapiiril siis nendes Messinserides või tšakides Nad tajuvad natuke seda kärbeste jumala maailma, on omad reeglid, kõik on lubatud ja keegi ei näe. Aga see, mida jagada, see kasvab ja siis tekib selline aga nii-öelda topeltidentiteet. Et kes ma siis õigupoolest olen või missugune ma olen. On selliseid lapsi, kellel on hästi palju energiat ja kellel tõepoolest peabki olema palju tegevust. Et ma arvan, et on hea, kui lapsel on oma ala ja näiteks meil koolis on, eks ole, Joonas Sildre annab arvuti joonistamist Taaniel, Reinaru tegevmuusik, psühholoog ja muusikaõpetaja annab meile arvutimuusikat. Ja need on lapsed, kes eks ole, lähevad pärast tunde, istuvad ekraani taha ja need väga kultuurne seltskond Nad on teadlikud. Nad muidugi tajuvad ka nii-öelda kõiki neid kõrvalteid, aga nende omavaheline suhtlus on, ütleme nii, professionaalne. Aga praegu nutitelefon sinu elus kui igapäevane saatjat, kui ta sul ühel pool ära võtta, et mis siis juhtub? No kui ei oleks internet, ei oleks meie kooli. Aga igapäevaelus tuleb mul meelde ikkagi, mida ütles Ellen Niit, miks ta luuletaja sellepärast et väikeste laste emana tal ei olnud lihtsalt muuks võimalust, kui ainult lühivormideks. Et sellepärast on tohutult hea, et sa saad vabu hetki kasutada töö tegemiseks. Mitte nii, et kogu aeg muretsen, aga peab olema iseendale valvur peab olema valvas, et kuna ma teen, miks ma teen ja et mitte mina ei lohise tema järel, vaid ikkagi tema teenib inimest, nagu meie president on meilt kõigilt palunud olla targem ja tugevam. Et aga näiteks need emad, kes annavad lapsele tissi samal ajal vaata et telefoni, et kas see on hea või halb, sa saad otse öelda, et see on halb ta, miks see halb on? Ta on ka nagu Ellen Niitu kasutab seda hetke ära, et luua mõnda väikest vormi, suhelda maailmaga. Ta on hea juhul, kui emal on sünnitusjärgne depressioon ja ta saab kuskilt võrgustikust abi või tuge siis seal lapse huvides, aga sisse on halbade vahel valitud vähem halb. Nüüd, kui emal on väike laps, siis tegelikult ema on üleni lapse keskkond. Laps väga kaua tajub ennast osana emast, et nad on üks tervik. Ja staaretz sofrooni on öelnud, et suur hüppeline inimese kui sellise allakäik, kes sai alguse sellest, kui emad hakkasid nägema oma lapsi lihalikult väga palju. Me loeme kuskilt blogidest või isegi lasteraamatutest sellest, kuidas ta kakab või sööb või mida ta nüüd füüsiliselt teeb, justkui nagu objekt või midagi sellist. Aga sellest, kuidas ema last näeb, sõltub tohutult palju, mis temas kasvab, mis temas aktiveerub. Ja kui ema tajub last noh, siin eesti keeles meil ei olegi õiget sõna, eks ole, et vaimne võib tähendada intellektuaalset või midagi esoteerilises ütleme siis sellena, kes me oleme, et vaimulikult Ja laps vajab sellel ajal, kui ta meile võib tunduda, toitub emapiimast. Et tegu on füsioloogilise protsessiga. Tegelikult tegu on energeetilise protsessiga ja laps vajab ema täit tähelepanu. Ja see on jällegi nagu selle nutiteemaga raske, kui sa ei ole teadvustanud, kes ma olen, millest vastust annan, mis toimub, toimub igavese isiksuse loomine, see jätkub. Salajas on ta emaihus kootud aga salajas Se kudumise töö jätkub ka siis, kui ta on sündinud. Nüüd osutubki ülitähtsaks inimest kui sellist, defineerib küsimus tähelepanust kus on meie tähelepanu ehk meel ja öeldakse, et inimese elu käib sellist rännakut pidi, et kõigepealt inimese meele eksib, uitab, kaob ära millelegi välisele. Ja on üks selline ütlus ka sealtsamast Essexi kloostrist. Et nüüdisaja suurim häda on vaimne kodutus. See, et mitte, et me iseennast ei ole määratlenud või leidnud enda sellist nii-öelda vaimset kodu või perekonda mida me vajame, vaid see, et meie meel ei ole oma kodus, oma südames ka haridussüsteem on neid treeninud, tähelepanu hoidma, peas ja lahendama erinevaid olukordi intellektuaalselt. Aga siis see tähelepanu või meel mingil hetkel pöördub sisse tagasi ja väga sageli osutavad siin suure teene, erinevad raskused, et mitte öelda kannatused kohe saabuva epohhi suurimaks ju surma põhjuseks ei ole enam südame-veresoonkonna haigused, vaid depressioon. Aga niisiis, kui inimese meel pöördub tema sisse, siine professor Mare Pork inimesi koolitada ja nõustada ja siis ütleb, et selleks, et ma saaksin jätkata, et palun, kas te olete valmis tunnistama, et teil on olemas sisemine elu. Ja siis ta ütles, et kõige sagedamini saab ta vastuseks. Jah, mul on seedeelundkond. Niisiis meelepöördub sisse ja siis alles sealt on ta võimeline otsima ja leidma jumalat. Nüüd üks arengupsühholoog, jaga vaimulik Vassilis, Ankovski on väga huvitava oma arengupsühholoogia teooria loonud mille järgi esimese eluaasta peamine ülesanne on siis alla aastasel lapsel saada kogemus. Tema emakeeles on sepis Molvija eesti keeles head vastust, ei ole seal midagi sellist. Kaemuslik, vaikus või mingisugune, ütleme, keskendunud sügav elus olemine või suhe olevaga. Aga selleks peab lapse esimese eluaasta jooksul tundma ennast hästi ja turvaliselt nagu kõikidel järgnevatel arenguperioodidel. Tegelikult on vaja teatav selline nagu baasturvalisus ja siis ei tohi tal olla neid väliseid stiimuleid. Et tegelikult siin alguses stardis on inimene ehitatud nii, et ta saab kogemuse sellest, kuhu ta pärast finišis siis juba oma sellise sisemise tööga pärale jõudma. Nagu paljud kvaliteedid on kõigepealt avansiks üldse, et sul on maitse sellest potentsiaalist siis haihtub, oled vaene laps, selleks, et hakata selle nimel siis tööle, sellepärast et jälle nagu Jaan Aru ütleb, et me oleme, eks ole loodud tundma rõõmu ja mõnu uuest. Me oleme loodud õppima meie tegelikult hing vajab tööd ja toitu ja tegevust. Aga kuidas saab selle nagu valmis kujul, siis ta muutub lõdvaks ja vaeseks ja vot seesama südikus, mis nüüd uue ka Eesti haridusstrateegia kilbile on asetatud uue ajastu pädevus, see tähendab misse südikus on see, et ma ei heitu, et ma olen mehine, et ma lähen pahva, et mul just nimelt on sellist energeetilist võhma ja mille kohta Püha Silvan ütleb Hoiema meel põrgus. Aga ära heida meelt, see tähendab, nimeta asju õigete nimedega, võta kõike nii nagu see on. Aga ära kaota lootust. Aga äkki see nutimaailm annab ka nagu seda südikust juurde, et see kasvav põlvkond, et nad on ju ka väga ettevõtlikud ja see aitab neil suhelda ja et võib-olla seda vaadata, kui hästi positiivset lähete, et noh, kõik need startupid ja mis tehakse ja inimesed on ninapidi koos ja nii siukest tohutut õhinat ja positiivset ärevust. Mida see nutiilm nagu kütab juurde, et milline see kvalitatiivne vahe siis ikkagi on, et kas põlvkond siis ei ole särav ja särasilmne ja ütleme, et ta on nagu targem mingis mõttes, kui meie eelnev põlvkond, siis ma ei tea, meie sinuga. Teadlased on isegi pannud nendele sapiens itele erinevad nimed, et uus põlvkond on selle tehnoloogiamaailma põlisasukad. Ja meie oleme immigrandid, kellest suur osa on veel ka need, kes ei ole kohanenud nagu ei orienteeru üldse selles väljas ja Me eksisteerime siin kõik koos. Mina arvan, et see uus põlvkond on ka väga särav, vähemalt ma näen Miks on niimoodi, et need Silicon Valley mehed, kes mõtlevad tegelikult neid uusi nutirakenduse, et nad oma lastele ei anna neid nutitelefoni kätte, sunnivad, et käima kuskil waldorfkoolis või ma ei tea, et miks on need, kes loovad midagi innovatiivset, uut, et need tahavad ikkagi, et nende lapsed mängiksid mullaga ja platsiksid savi ja kleebikside voldiksid ja jookseksid õues. Et nad ei anna neile kätte seda valmistoitu. Miks see nii on? Teadlikkus see on hariduslik kihistumine, teadlikum kontingent, kellel on kas tõenduspõhine või kogemuspõhine väga selge tunnetus sellest ja ajuteadlane, eks ole ju teab, et lapse arengus koolieelses eas ta vajab vahetuid, aistinguid, et üldse informatsiooni koguda. Mäletan, et kunagi lugesin seda, et, et see ei olnud üldse nagu kunstikooli teema, aga et Jaapanis näiteks keskkoolis veel voolitakse saviga, et kõik tulevad kokku nagu suured juba peaaegu täiskasvanud inimesed ja see ei ole mitte kunstikallaku mõttes, vaid see ongi just, et see käeline tegevus ja see savikatsumine ja peenmotoorika, et see arendab inimese aju, et seda käelist tegevust, mis selles mõttes hakkab nagu ära kaduma ma kogu aeg räägin lapsele, kes seal arvuti taga, et maali, et kas sa oled täna midagi joonistanud. Et siis me oleme kodus mõelnud, et võib-olla tuleks ära keelata Ta lugemine, joonistamine ja mingisugused muud asjad, et siis muutuks jälle nagu kuidagi väga ihaldusväärseks öeldagi lapsel, et piiramatu telefoni arvuti kasutamise õigus aga keelatud täielikult on lugemine, klaverimäng, õues käimine. Et mis siis juhtuks? Ma arvan, et selles mõttes on aeg küll muutunud, et On lapsi, kes ei lähe ise õue lumememme tegema, kes ei lähe seda tegema ka siis, kui öelda, et mine tee lumememm, vaid see nõuanne number üks on tegelikult eeskuju, tuleb lihtsalt ise kõigepealt ennast häälestada, sest see on minu kui vanema vastutus ja panna kõrvale kõik muud mis tahes kiired, tähtsad mugavad lahendused ja öelda, et lähme lumememme tegema või läheme suusatama ja teha ikkagi koos, et pakkuda ennast ja teine asi tunda ise rõõmu. Kõik need reeglid, mis kodus on muidugi kehtivad kõigile ja tuleb neid ise täita, iseennast reguleerida. Sellepärast et see, mida laps peab õppima, et mitte kujuneda sõltlaseks on just nimelt impulsikontroll. On olemas ainult üks sõltuvuse juur, ei ole nii, et ma olen, eks ole, mängur ja siis ma olen nikotiinisõltlane või alkohoolik või mingisuguste narkootiliste ainete peale vaid on üks sõltuvusse juur ja mida madalam on impulsikontroll siis noh, on nii-öelda ainult aja küsimus või juhus mille otsa ma kukun ja noh, praegu ikkagi teadlased, tõsi, jällegi alla kolmeaastaste puhul võrdlevad telefoni kätte andmist grammi kokaiiniga. Just nimelt aju arengu pärast, aga murdeealistele just nimelt seoses aju arenguga on hea rääkida, et neil on ju teadupärast tajuhäire seda iga iseloomustav tajuhäire tajuvad vääriti kõik võivad või teised juba, kõik on seda teinud või kõik on juba proovinud ja mina olen siin selline nüüd rongidest maha jäänud või et kõigil vanemad lubavad, see on hästi kõva signaal vanemale, sellepärast et vanemale tundub, et seesama hirm nüüd minu laps jäetakse välja või et ma olen siin midagi üle pingutanud ja et kas ma tõesti nagu liiga karm või ka psühhiaater Vladimir kirejev hoiatab, et kui väga radikaalselt keelata siis tegelikult laps tõlgendab sellest, et ma olen päriselt ka teistest kehvem. Et sellepärast ta kõikides nendes asjades olema hästi nagu sa ise ütlesid, tasakaalus ja mõistlik ja rõõmsameelne. Kõigepealt häälestan enda seisundi, et ma ise olen selline südikas ja vahva, kõigest sellest. Ja siis reguleerine iseenda impulsse. Oskan öelda ei ja oskan ennast suunata. Ja ma väga soovitan küll seda ekraanivaba päev et on üks päev nädalas, kus kodus üldse ei puutu ei vaata, ei istu seal ees ja kui see on nii-öelda pererutiinis või kultuuris seal lihtsalt tohutult tore, et see hakkab iseennast taaslooma ja kui seal mingisuguste tööde või tegemiste tõttu see kuidagi vahele siis peabki tekkima see vaeguse või igatsuse tunne, et mul on millestki. Ma olen iseennast ilma. Ja ütleme, see vanemlik toetus tegelikult, et pered räägivad sellest omavahel ja üritatakse kokkulepiti pida, et kui palju, missuguseid mänge, millistel kellaaegadel lastakse olla ja me oleme ise teinud ka päris kõva seda nii-öelda teavitustööd, et oleme saatnud kirju ja nüüd meil on see lehekülg, eks ole. Ja me räägime lastevanemate koosolekul. Aga ütleme, üksikjuhtumeid pidi me näeme päris hästi, kui keeruline see on näiteks noh, küsimus ongi selles kombinatsioonis iga lapse unikaalsus ja tema keskkond, kuidas seal see kultuur siis taga on? Ja on lapsi, kes ilmselgelt saad aru, et, et nii-öelda nutilõtvus võimendab tema, kas aktiivsus-tähelepanuhäiret või mingisuguseid sotsiaalseid raskusi või ärevusprobleeme ja perega rääkides on aru saada, et see ei ole üldse nii kerge siis seda kõike limiteerida näiteks meil on palve, et enne kooli ei käiks telekas taustaks või üldse, et laps sööb oma seda võileiba multikaid vaadates sellepärast et ta juba tuleb, tal see tähelepanu iba vibreerib. Ja on perekondi, kellel on, tundub hästi lihtne kõike seda elutervet, kultuuri viljeleda ja need, kellel on jällegi hästi keeruline, kõik sõltub nüüd sellest lapsetundlikkusest ja nii edasi. Aga nüüd see konkreetne küsimus, et kas on meie kooli lühikeses ajaloos näha mingisugust muutust siis me tegelikult uusi lapsi vastu võttes küsime ka iga lapse käest, mida ta mängib. Sellepärast et kuni kooli eani lapse põhitegevus on mäng tegelikult laps kõige rohkem areneb mängides mitte eelkoolis. Kuigi meil on eelkool ja eks ole, lasteaednikud kurdavad, et mänguaega ei ole, et laps hommikul tuleb, laotab oma puped laiali ja siis algab õppetegevus ühest tunnist teise ja siis magama ja siis uuesti jälle need tööraamatut, eks ole. Ameerikas pediaatri kirjutavad välja ravimina vaba mängu, nagu meil on, praegu ju enam pole, tundub levinud antidepressant ükskõik mis hädaga lähed. Et antidepressant, aga see on nagu geniaalne, et Vabamäng nüüd on tulnud, eks ole ju, et lapsed ei oska mängida. Mäletan, kui minu tütre lasteaiaõpetajad ütlesid, et kui me käime pargis, et keegi enam ei oska mängida, aga Meie tütred on sealt metsast pärit ja on harjunud, eks ole. Okstest ja kividest ja kõigest nagu ehitama. Et me siis paneme teised nende ümber ja need koolitavad, et mis seal loomine on, Te millestki millegi tegemine. Et sul ei pea olema liivakasti nende värviliste rannapangede ja kühvlitega, mis on tore, aga kõige parem on see, kui sa suudad mitte millestki teha midagi ja siis käivituvad, eks ole, kõik need rollimängud, sina oled isa, sina oled ema nüüd perekond või nüüd me oleme mingisugused kes tahes pluss kõik need vanad head mängud, nüüd me õpetame uuesti, aga otsesele küsimusele otsene vastus, mis te arvate, kui me küsime, mis on teie lemmik mäng? Üle 100 lapse sai seda küsimust esitatud. Üks laps ütles, et ta mängib nukkudega. Aga seda emaks saamist ja sedasama süles hoidmist on ju vaja nüüd harjutada. Sooviks, et vot enne mõtlesin, et oleks ma romaanikirjanik siis kirjutaks, aga oleks maa-sotsiaal- või haridusminister, siis ma ikkagi kutsuks ellu täpselt sama tõhusa teadliku sellise ühiskondliku kokkuleppe ja sotsiaalse, niisuguse vanemahariduse programmi, kus meil kasvaks teadlik, kus, mis aitaks meil muuta oma harjumusi. Sellepärast, et kaotada nii tohutult palju. Ja kui sellised inimesed, kes asja teavad, ei räägi, siis on see nende vastu tuss ja süü, kui nad jätavad rääkimata. Et pigem tuleb targutada ja leppida selle alandusega teistele inimestele. Tänapäeval ütled, kuidas oleks hea elada kui see, et sa pead andma vastust, et sa ju nägid, miks sa ei öelnud, kel kõrvad on, see kuuleb ja kes tahab, see teeb, et see inimese vaba tahte triumf, et see üldse võiks sõna saada, selleks peab see vaba tahe kõigepealt saama väljenduda selles, et ma oskan öelda ei. Ja siis muidugi on selline asi ka, et kuidagi see inimeseloom ei saa olla nii, et kui see meri kas jäätub või vahutab et sina seal üksiku molekulina püssid soojana või raugena. Et tegelikult see kõik peabki sust ka nagu läbi käima ja on vaja ka seda kogemust, mis kasvatab sellist immuniteet nii-öelda vaktsineerimise kaudu. Et ikkagi need pahad kogemused teevad oma tänuväärset tööd jälle sõltuvad sellest kombinatsioonist. Tähtis on, et keegi ei jääks üksi, et keegi ei tunneks, et ta on selles üksi või et tal ei ole kedagi usaldada. Et sellepärast elus suhe on A ja O. Et oleks võimalik ka selles muutunud ajas tajuda, et see raske rist on ühtlasi ka ülestõusmine. Püha Johannese kooli juhataja Liivika Simmul kõneles teemal elu nutimaailmaga. Muusika, pae, kollektiiv, saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.