Ülikool ma ei tea, ma lähen vajutan valgusfoori nuppu alla, et tekiks punane tuli autodele, et nad liiga sujuvalt ei liiguks või kõnnin söökla sabas tahtlikult aeglaselt või sõidan Tartu-Tallinn maanteel kolme autoga, nii et keegi mööda ei saa siin lihtsalt selleks, et näidata, et, et on olemas muu asi ka peale selle absoluutse sujuvuse absoluutse efektiivsuse. Koole. See siin on raadiosaade. Lisaks raadiosaatele. Toimuvad ka telesaated ilmuvad ajalehed, kodanikud teevad töölinud puhkehetkel miljoneid telefonikõnesid, vahetatakse meile, peetakse kõnesid ja lobisatakse. Me elame maailmas, mis on täis sõnumeid ja suhtlust. Täna öösel on külas Daniel Vaarik, kes räägib, miks ei maksa sattuda paanikasse, kui me märkame, et suhtlus ei toimu perfektselt. Järel mina olen Daniel Vaarik, ma olen tegelenud blogi pidamisega. Blogis nimega memokraat ja oma igapäevast elutööelu veedan konsultandina, kes aitab inimestel siis paremini läbi mõelda, kuidas nad teistega suhtlevad ja erinevatel suurtel asutustele, organisatsioonidele samamoodi. Ja minu tänase loengu pealkiri on Frektsionismist ja ma ei ole seda sõna iseenesest kohanud eriti palju. Ja samas ma olen veendunud, et see on ka selles tähenduses kuskil olemas, aga, aga minu jaoks on ta nii-öelda selle loengu puhuks enam-vähem välja mõeldud ja mõistan Fryksjonismi ajal sellist teadlikku takistuste aktsepteerimist või vajadusel isegi nende loomist olukorras, kus asjad võivad tunduda minevat liiga lihtsalt. Ja selle all ma mõtlen seda ka, et takistused võivad olla head. Kuidagi on meie igapäevakultuuris levinud selline arusaam, et takistus on alati halb. Alati kujutab ta endast probleemi, millest peaks siis üle saama kuidagi ma ei tea, kas uute mingisuguste aplikatsioonidega tehnoloogiatega või siis isegi teinekord mingisuguse nõustajaga mõnikord võib-olla personaalsel tasemel isegi mingisuguse terapeudiga. Aga võib-olla on olemas mingisugused takistused, mille puhul nendest ülesaamine iseenesest võib olla viga. Ja ma kirjutasin hiljuti ühe raamatu. Ja ma pidasin hästi palju meilivestlusi selle raamatu toetajatega, kes olid seda hooandjas toetanud umbes 203 inimest. Ja just siis, kui ma raamatut kirjutama hakanud, siis üks inimene saatis mulle sellise kirja et kui me kõik suudaksime kaotada piiri mina ja mitte mina vahel, siis poleks ka maailmakommunikatsiooni käsiraamatuid tarvis. Ja see lause pani mind päris korralikult mõtlema selle üle, et, et kas ma tegelikult näiteks kommunikatsioonimingisugusele ideaalsel kujul tahaksin üldse sellist olukorda, et oleks kadunud piir minu ja mitte mina vahel. Ja raamatut kirjutades ma avastasin enda jaoks ühe kommunikatsioonifilosoofi kelle nimi oli John twitteris törham, ja leidsin tema kirjutistest ka päris palju samasugust mõtlemist, nagu Mulsele saadud e-kirja peale tekkis. Temaga mõtleb kogu aeg selle peale, et et millegipärast, mida rohkem meil on kommunikatsioonivahendeid ja kommunikatsiooniseadmeid iroonilisel kujul, seda rohkem me näeme igal pool takistusi kommunikatsiooniviga kui selline iseenesest tekkis inimeste keelde kuskil võib-olla 19. sajandil, kui tekkisid tehnoloogiad, mis võimaldasid hästi kiiresti pika vahemaa taha rääkida, nagu telegraafist hiljem telefonini ja raadio 20. sajandi alguses ja mida rohkem neid tehnoloogiaid tekkis, mida paremaks nad muutusid, seda rohkem hakkas tekkima aga juttu kommunikatsiooniveast. Kuni me oleme täna jõudnud sellise olukorrani, kus meie planeet on totaalselt kaetud kommunikatsiooniga. Aga üha probleemsem on see, et meil on kogu aeg jätkuvalt olemas selline asi nagu kommunikatsiooniviga ja võib öelda, et me räägime sellest iga päev igas kontekstis, sellest räägivad poliitikud ja sellest räägivad, ma ei tea, advokaadid, sellest räägivad sõdade puhul näiteks väga erinevad osapooled. Ja seda rohkem tundub see kuidagi selline asi, et seda nagu ei olegi võimalik võita seda kommunikatsiooniviga, et kui meil on olemas kõik need tehnoloogiad, mis meil täna on ja me võiksime teha, ilmselt ma ei tea ülemaailmse pingutuse rünnata kommunikatsiooniviga ülemaailmselt ja kõik äpid panna selle nimel tööle ja kõik inimesed panna selle nimel tööle ja ma arvan, et mis selle tagajärjel juhtuks, kommunikatsiooniviga läheb lihtsalt suuremaks. Ta läheb nii suureks, et ta võib põhimõtteliselt ma tea, hävitada planeedi või hävitada inimsuse või mingi sellise asja. Siit ongi üsna loomulik, kui küsida, et millest see kommunikatsiooniviga üldse tekib. Ja üks väga selge järeldus minu jaoks on see, et kommunikatsiooniviga tihtipeale olemegi meie ise. Ehk siis kui minul ja ma tea, Eerole oleks absoluutne teineteise mõistmine, puuduks igasugune viga selles meievahelises kommunikatsioonis. Kas me oleksime siis erinevad isikud üldse saaks rääkida individuaalsetest mõtetest või mingisugusest oma minast, aga no olgu, me oleme siin saalis ka paljudes asjades sarnased, aga kui me taotleksime, et üle maailma inimesed oleksid nendes samades asjades meie sarnased, et kas ei nõuaks nendelt inimestelt siis loobumist sellest, et nad oleksid need, kes nad täna on. Ja kui nii hakata mõtlema, siis tundub ülimalt loogiline. Just nii on, aga samal ajal igapäevases elus, kommunikatsiooniviga kui selline on enamasti selline nagu halb asi või midagi, mille, mille nimel kulutatakse meeletult palju raha, et, et me tahame sellest üle saada pidevalt üle ja üle ja üle saada. Võib-olla ühe sellise parima skeemi minu jaoks selle kommunikatsioonivea käsitlemiseks on pakkunud Juri Lotman, kellel on hästi lihtne kahest sõõrist koosnev skeem. Üks sõõr on üks inimene, teine sõsar on teine inimene. Kui nüüd need sõõrid on täitsa eraldi nad omavahel ei kattu, siis need inimesed ei saa omavahel suhelda. Ja kui need sõõrid on täpselt identsed kõiges, siis neil ei ole millestki rääkida, sest kõik on selge ja neil ei ole ühtegi uut informatsiooni üksteisele. Ja selles skeemist tuleb välja see, et võib-olla on olemas optimaalne takistus, on olemas mingisugune vajadus siiski omada ühisosa selleks, et omavahel suhelda. Aga samal ajal peab olema ka takistus, et omavahel suhelda. Ja see skeem minu jaoks siis toob siia veel ühe uue mõiste sisse. Ehk on olemas võib-olla selline mõistliku veapiir. Et kui meil on absoluutne sajaprotsendiline kommunikatsiooniviga, siis me tõenäoliselt samuti ei jõua kuhugi, kui meil puudub viga täiesti, siis me samuti ei saa suhelda, järelikult oleks vaja ühisosa ja oleks vaja igal juhul osa, mis ei ole ühine. Ja niimoodi võttes loomulikult me võime vaadata aga igapäeva elulisi küsimusi veel vaadata sedasama Narva piirkonda siin Eestit selle ümber. Kui meil puudub igasugune ühisosa, siis me ilmselt ei saa suhelda. Kui me proovime saavutada identsus, siis tekib esiteks muidugi väga keeruline küsimus, et kelle pealt, kellega me kokku lepime, et mis on see keskmine variant. Ja kui me selle saavutame, kas me siis sellega ei tapa kellelegi individuaalsust või tapa mingisugust väärtust sellega? Kõneleb Daniel Vaarik. Teine mõttekäik umbes samas võtmes pärineb antropoloog annad singilt, kes on kirjutanud sellisest mõistest nagu hõõrdumine. Ja üks tsitaat temalt on selline. Ratas pöördub kohtudes maapinnaga õhus pöörlemine ei viiks teda ju kuhugi. Ja kahte puuakse kokku hõõrdudes saame sooja valgust, samal ajal kui üks puuoks on lihtsalt puuoks. Mõlemal juhtumil hõõrdumine loob liikumist, tegevust, mõju. Põhimõtteliselt on see midagi sarnast, et selleks, et toimuks millegi uue loomine toimuks areng, on tarvis ka selles, annad siingi kontekstis probleeme või takistusi. Ja kui me nüüd prooviksime seda sama, annad siingi mõttekäiku kohaldada sarnastele inimestele, kes maailmas elavad. Tänapäeval räägitakse väga palju sellest, et inimestel on hästi palju liikuvad. On olemas selline mõiste nagu digitaalne nomaadlus olemas inimesed, kes rändavad mööda maailma ringi. Neil ei ole liiga selgelt identiteeti, mis oleks seotud mõne geograafilise paigaga. Tihtipeale, kui neil on see identiteet olemas, siis on see seotud linnaga, mitte näiteks riigiga võivad olla Barcelonast, Berliinist, New Yorgist ja selle koha suhtes. Nad tunnevad võib-olla suuremat osadust kui näiteks selle riigi suhtes, kus linn asub. Ja kui nüüd proovida mõelda, et tulevikus neid digitaalseid nomaadi üha rohkem, siis võiks ju ette kujutada olukorda, kus inimesed hakkavad kolima kohtadesse, kus sul on hästi palju nendesarnaseid inimesi. Ma lähen sinna, kus on abordipooldajad näiteks, või ma lähen sinna, kus on parempoolsed või ma lähen sinna, kus on hästi palju kultuuriinimesi või ma ei kujuta ette, kus on nagu võib-olla Need inimesed, kes ei poolda kooseluseadust. Ja kui nüüd ette kujutada, et sellised asjad tegelikult hakkaksid juhtuma ja üle maailma tekiksid piirkonnad, kus elavad samasugused inimesed siis minu jaoks on see ikkagi päris põhimõtteline põrgu eelmäng kujutades ette, kuidas need samasugused inimesed hakkavad seal 11 üles kütma, kuidas nad hakkavad seal oma uskumusi nii-öelda võimendama üksteisega ja, ja mis sellest kõigest sündida võib, et see tundub minu jaoks päris päris kohutava stsenaariumiga. Ja samal ajal muidugi, kui Ma elaksin kuskil, kus on inimesed, kellega mul pole ühtegi asja ühist, siis ma tunneksin ennast ilmselt ka väga üksikuna. Nii et annad siingi nii-öelda seda mõtet enda peas edasi arendada, siis mulle tundub, et hõõrdumise määr peaks olema mõistlik. Et ma peaksin elama kohtades, kus on inimesed, kes suudavad mind tasakaalustada, kellel on teistsugused vaated ja teistsugused mõtted. Nad võiksid pidurdada mind, aga mitte sajaprotsendiliselt. Ja ühe, ühe sellise mõttekäiguna ma proovisin ka ette kujutada, et kui on maailmas kohad, kus ma tahan elada, et kui me võtaks sedasama, annad siingi ja ma võtaks Jon biitrist õrname ja prooviksin mõelda, et kus ma tahan elada, siis ma tegin endale sellise skeemi. Et ma tahan vaadata kõigepealt, et see koht, kuhu ma lähen, et seal oleks inimesi, kes on minuga sarnaste huvidega. Võib-olla võiks olla ka võimalus kohtuda inimestega, kes. Ma ei tea samast piirkonnast, kus mina samas rahvusest kui mina. Võib-olla võiks olla seal ka inimesi, kes on minuga enam-vähem sama vanad, aga need kõik need kriteeriumid ei pea olema paigas. Kui ma lähen kohta, kus on sama vanad inimesed, kus on samast rahvusest inimesed ja kus on samasuguste huvidega inimesed nagu mina siis see oleks võib-olla minu arengule halb. Aga kui ma läheksin kohta, kus on nendest kolmest üks olemas siis võib-olla minu areng oleks seal kõige parem ja kui ühtegi pole, võib-olla siis isoleeruksin või tunneksin ennast seal üksinda. Ja siit ma selles samas skeemist, et on kolm kriteeriumit, mis mina panin, iga inimene võib panna rohkem, võid panna viis tükki või mis iganes. Aga sellest samast kriteeriumist võib igaüks endale vaadata, et kus ta tegelikult tahaks elada ja siis võiks hakata maailmas ringi vaatama, et kus need kohad on olemas. Ja selle skeemi järgi muidugi tuleb, et noh, Eestis on hästi lihtne, siin on juurdepääs kõigile kolmele. Aga kui ma olen noor inimene, näiteks ma tahan areneda, võib-olla ma tahaksin minna kohta, kus on ainult üks või kaks olemas. Kui nüüd vaadata vanemaid inimesi, siis kommunikatsiooniteooria ütleb seda samuti, et printe teooria isegi nii palju, vaid uuringud. Et mida vanemaks inimene saab seda vähendada, üllatusi, seda rohkem ta tahab mugavalt olla, nii et siis tõenäoliselt tuleks kolida, kui olla selline vanainimene, kes tahab tõesti mugavust, peaks minema kohta, kus kõik kolm on täpselt sellised, nagu, nagu mulle sobib. Ehk kogu aeg on siin olemas, inimesed, keda ma tean, on need samad, võib-olla eestlased, võib-olla neil on kõigil samad huvid siinsamas linnakeses või ükskõik, kus ma olen. Ja, ja nad on umbes sama vanad, et meil on kogu aeg rääkida millestki, mis on minevikus olnud ja kui ma olen hästi noor, siis ma prooviks nii minna, et, et ainult üks on nii, et sellised nagu kiired mõtted takistuste või Fryksianismi teemal. Ja ma olen vahel vaadanud, et mõned inimesed räägivad sellest, kuidas peaks ühiskonnas saavutama absoluutset efektiivsust, et kõik asjad peaksid liikuma hõõrdumiseta ja sellisel hetkel tekib mul endal tahtmine hakata tekitama seda nii-öelda hõõrdumist või Fryksjonit lihtsalt selleks et mulle tundub, et seda on vaja, ma ei tea, ma lähen vajutan valgusfoori nuppu alla, et tekiks punane tuli autodele, et nad liiga sujuvalt ei liiguks või kõnnin söökla sabas tahtlikult aeglaselt või sõidan Tartu-Tallinn maanteel kolme autoga, nii et keegi mööda ei saa, et, et põhimõtteliselt siis lihtsalt selleks, et näidata, et on olemas mingisugune muu asi ka peale selle absoluutse sujuvuse absoluutse efektiivsuse. Jaa, kommunikatsioonis muidugi paistab see välja ka sellest, et loomulikult absoluutselt sujuvad ettekanded, absoluutselt sujuvad poliitikud. Täiesti mõnes mõttes võib seda nimetada ümmarguseks jutuks, kui seal absoluutselt sujuv ei tekita hõõrdumist, tekita haakumist mitte midagi. Et see on ka igav ja see kehtib kõige selle kõigi nende näidete kohta, mis ma tõin. Kuidas sulle tundub vaadates maailma üldiselt, aga vaadates ka enda isikliku elu kas kommunikatsiooniviga on pigem miski, mis mis järjest suureneb või mida su elus on järjest rohkem või vastupidi, et see seda järjest kahaneb. Sest näiteks on räägitud ju ka sellisest nähtusest, digitaalne üksindus, kus pealtnäha toimub selline erinevuste kadumine, aga tegelikult mis toimub, on, et inimesed muutuvad väga üksikuks. Kas sa näed nii maailmas kui ka enda elus, ütleme viimase 10 15 aasta jooksul seda, et et selline loovviga teda pigem tekib rohkem või ta pigem kaob? No esiteks see viga ei kao kuhugi, kui sa jääd üksikuks, et sul tekib lihtsalt illusioon, võib-olla seda viga on vähem. Ja sellisest asjast on päris palju räägitud, et see nii-öelda netitehnoloogia on asunud tagasi peegeldama inimestele nende endi soove nii-öelda, et kui ma olen guugeldanud midagi, et siis ma pärast seda jääb see kuskile Google'ile meelde, et mulle meeldivad need asjad ja järgmine kord, kui ma midagi uut otsin, siis Google annab mulle ikka neid samu asju, mis ta arvab, et mulle meeldivad. Ja see on minu jaoks olemuslikult täiesti probleemne olukord selles mõttes, et ma lähen internetti selleks, et leida midagi uut, mulle peegeldataks tagasi mind ennast nagu pannakse lihtsalt peegel ette. Sest et kujutage ette, et Teile, ma ei tea, ajaleht Postimees võib olla paberkujul, ei käi, aga tuleb vaatate IGA PÄEV veebilehte ja selgub, et sina ja sinu naaber näevad täiesti erinevalt postimehest. Mõlemad on tehtud nagu just nimelt selle isiku jaoks, kes seda loeb. Ja nad isegi ei loe enam sama meediat, nad loevad erinevaid meediaid. Ja need on tõesti kõik sellised uudis, mida sa tahaksid maailmast näha. Et iseenesest see ei ole mingisuguse kommunikatsioonivea nii-öelda lõpetamine, vaid see on pigem selle kommunikatsioonivea nii-öelda süvendamine, sest et kui see lõpuks avastad, et sa oled üksi, siis kommunikatsiooniviga ongi ju oluliselt suurenenud. Ja muidugi ka loovuse osas, et minu jaoks on loovus ikkagi enamasti kõrvalekalle või peaaegu alati kõrvalekalle. Ja peaaegu alati õnnetus või mingisugune ootamatus. Ma ei tea, nagu Juri Lotman ütles, et võõrad tekstid tekitavad just kõige suurema tähendusloome, et kui sa kohtad mingisuguse täiesti ootamatu tekstiga, siis sa hakkadki mõtlema, et mida see võiks tähendada. Ja tänu sellele tekivad sul seosed, mida sa noh, varem ei olnud lihtsalt tänu sellele, et see võõras tekst sisenes sinu ellu. Ja kui nüüd proovida see kuidagi miinimumini viia, et võõras tekst siseneb minu ellu, siis ongi minu meelest ka loovuse mõttes vägagi halb olukord. Kui sa ise näiteks oma elu peale mõtled, et mis on sinu jaoks olnud selline kasulik vigasas Lotmani järgi või selline võõras tekst mis on ellu sisse sõitnud ja mille puhul sa tunned, et sa oled saanud nagu uue taipamise või et sa näed maailma kuidagi värske pilguga? Ma ei tea, kui ma istun lennukisse, siis mul läheb kohe käima. Mingisugune hästi, palju uusi mõtteid tuleb juba sellest hetkest, kui ma istun lennukisse ja lendan ära. Et igasugused kontaktid inimestega, kes on teistsugused, on üldiselt ikkagi väga head olnud. Ja. Mulle tundub, et ka need, mis ei ole meeldivad, olnud väga head olnud. Küsimus on, et kuidas sa suudad sellega hakkama saada, et su kontakt kellegi teisega ei ole meeldiv. Ja kuidas sa suudad sealt välja mõelda selle, et kas selles oli mingisugune oluline tagasiside sinu jaoks. Teine asi on see, et ma selle vea asja avastasin enda üks küllaltki noorelt sest näiteks kirjandeid kirjutades kooli ajal ma harrastasin seda, et ma lugesin mõnda võõrkeelset täiesti keerulist ajakirja ja mitte selleks, et plageerida midagi, vaid et ma olingi lihtsalt märganud, et kui ma üritan sellest aru saada, ma tea mingist psühholoogia alalisest ajakirjast, kus on palju termineid, mida ma tol ajal kindlasti ei teadnud siis järsku ma tunnen, kuidas mu peas hakkab tekkima uusi seoseid. Ja vot nende uute seoste pealt tekkisid ideed. Ja nende pealt võis kirjutada kirjandi, mis oli originaalne, eriti kui pärast hiljem veel proovisid üle uurida, et ega ma ometi ei ole nagu midagi maha kirjutanud kuskilt ei avastada põrkudes täiesti sellise kontseptsiooni või sõnaga, millest sa kohe aru ei saa, võib sul tekkida mingi kolm-neli uut ideed enda elust. Ja see muidugi tähendab seda ka, et, et need uued ideed nüüd tekivad paremini siis, kui sul on muidugi enda peas olemas mingisuguseid teadmisi mis toob mind võib-olla sellise veel ühe selle pöördumisega seotud teemani. Et on olemas ju ütlus, et tõde tõrgub või tõde paneb vastu ja mina mõistan seda ütlust selliselt, et selleks, et millestki aru saada, tihtipeale on see nii-öelda pingutus, mida sa aru saamiseks pead tegema selle arusaamiseks tähtsamaid osasid. Ehk sa ei saagi asjast aru saada, kus seal liiga kergesti keegi üritab ära selle, et sa pead selle läbi kogema, sa pead sellesse süvenema ja siis sa saad sellest lõplikult aru või kui nagu Ma ei tea tennisetrennis näiteks, et ma saan aru, et on olemas erinevaid treenereid, on olemas selliseid treenereid, kes üritavad kogu aeg oma treenitavale siis seletada, et vot nüüd sa teed sellist asja, see on hea selleks, et oleks, aga on olemas ka selliseid treenereid, kes nagu ütlevad, et usalda mind, ma ei saa sulle nagunii ära seletada praegu, mis toimub, aga palun tee see miljon lööki nagu ära ja siis räägime, mis me edasi teeme. Ja alles siis, kui see inimene ongi miljon lööki teinud, ma ei tea, missuguse aja jooksul või, või mis iganes, võib-olla mitte miljon. Siis ta saab ise ka aru, millestki jõuab mingile teisele tasemele, kus ta järsku saab aru, milles asi on, aga seda ei olegi olnud võimalik talle sõnadega ära seletada. Ja ma arvan, et ka igasugustes nii-öelda intellektuaalsetes konstruktsioonides kehtib tihti sama asi. Sa peadki lugema, uurima, vaeva nägema nii kaua tihti selleks, et see on olemas, selliseid konstruktsioone, mis ei ole lihtsalt lihtsalt ei olegi lihtsalt täna nagu mõistetavad. Ja maailmas, kus pole hõõrdumist, on nagu selline utoopia justkui, et et ma guugeldan kõike ja siis on nagu käeulatuses, aga see ei hõlma üldse seda tõrkuva tõe ja vaevanägemise osa. Sa oled vist peaaegu 20 aastat töötanud, siis kas suhtekorraldajana või sõnumi seadena ja oma raamatus sõnumis jääde käsiraamat otsa ühe huvitava näite, kuidas sa olid vist rahandusministeeriumis, kui te otsustasite rääkida ausalt ajakirjanikega ja see tõi kaasa üllatavalt soodsaid tagajärgi. Et mulle tundub, et sageli arvatakse, et selline intiimne vigav kommunikatsioonis mitte loov Bigaveid negatiivne viga tekib siis kui edastada negatiivseid sõnumeid. Ja täielik harmoonia tekib siis, kui edastada positiivseid sõnumeid. Aga kas sa kirjeldaksid seda rahandusministeeriumis tehtud eksperimenti lähemalt ja kas on sulupraktikas veel näiteid, kus sa oled teadlikult kutsunud esile takistusi? No see oli niimoodi, et rahandusministeeriumis esiteks meil ei läinud hästi sellega alguses, et see mind ei vallandatud, oli ainult mingisugune võib-olla selle sellepärast, et ei olnud kedagi võtta sinna, et põhimõtteliselt me ikkagi esimesed, kuus-seitse kuud, kui me otsustasime. Avame ministeeriumi, mis oli Nõukogude ajast saadik olnud üsna suletud asutus. Tabas meeletu turbulents ja iga päev minnes tööle ma istusin ühes kohas mingis kohvikus, tellisin pudru ja tellisin äripäeva. Ja seal oli järjekordne mingisugune nii-öelda litter, kus räägiti sellest, kui valesti tehakse asju rahandusministeeriumis. See oli otseses seoses sellega, et me olime otsustanud avada nii-öelda ministeeriumit. Kuna me ei osanud ka kuidagi teisiti seda teha, siis selgus, et kuid, ja kuid hiljem hakkas rahunema see olukord ja siis ühel hetkel me avastasime korraga Meid kuulati ja meie sõna hakkas nii-öelda paremini maksma minema. Ja sellestki, mul tekkis see arusaam, et noh, avamine ei ole ise ka lihtne asi kunagi ja avades midagi tuleb arvestada sellega, et kui see asi on enne kinni olnud ja suletud olnud siis tulevad inimesed vaatama, mida nende eest siis suleti ja nad ei ole üldse tänulikud selle eest, et neile avati see asi kellelegi peady sülitata vaid kirutakse seda, et mis sealt siis välja paistab. Aga minu praktika ütleb, et enamasti inimesed ei ole valmis sellest avatuse barjäärist nagu läbi murdma sellest negatiivsuse barjäärist, mis avatusega tihti kaasneda nad hakkavad otsast avama oma mingisugust, ma ei tea asutust ja siis nad saavad kohe selle esimesed piiksud kätte, siis nad ehmuvad sellest ja sulgevad ja see on nagu niisugune kahekordne kaotus mõnes mõttes. See on tõesti hästi tüüpiline Eesti riigiasutustele näiteks tänaseni, et üldiselt eelistatakse rääkida positiivsetest uudistest. Ja isegi ma arvan, et paljud, kes seda praegu võiksid kuulata raadiost, kuulavad just nimelt, et siis mõelda, kuidas siis teisiti me ikkagi peame rääkima positiivsest uudistest, sest see teeb ju hea maine. Iroonia on see, et suhtekorraldusmaailmas väga vähe selliseid näiteid, kus keegi kramplikult positiivseid uudiseid edastades saaks endale hea maine, hea maine sünnib usaldusväärsusest. Usaldusväärsus sünnib sellest, et sa oled nõus rääkima halbadest asjadest ja seda on väga raske inimestele selgeks teha. See on praktikas igapäevane probleem. Et kuidas õpetada inimesi rääkima halbadest asjadest ja kuidas öelda neile seda, et tegelikult sellel on hästi kõva mõte sees. Puhul on alati meeldinud see, kui iga inimene toob nagu oma nahaga turule. Et sa oled hästi palju andnud teistele nõu, aga kui sa vaatad näiteks omaenda elu, kas või mingisuguseid isiklikke suhteid või et kui palju sa ise oled vajanud näiteks kõrvalt nõu või et, et kui tugev sa ise oled praktikas suhtekorraldamise praktikas suhtlemise praktikas? Ei, me isegi ei pane neid asju kokku, sest kujutage ette olukorda, kus te olete professionaalne advokaat, siis te lähete koju ja hakata ja ma ei tea, mingi samasuguseid kaitsekõnesid endale pidama. Kuskil kohtualuse suhtes olete pidanud, et minu jaoks on see alati väga suur probleem olnud. Et ma tean, kuidas võiks olla õige mingeid asju teha. Ja kui ma järsku avastan, et see on nagu see, et see läheb kuidagi seal professiooniga kokku või see on professionaalne, siis ma hakkan kartma, et see võib olla täiesti ebaautentne ja ma ei taha olla, nagu, ma ei tea, eraelus ebaautentne. Kas sulle tundub, et Eestis on selline asi, et ühelt poolt justkui muutume üha vabamaks ja teiselt poolt üha rohkem püütakse mitmeti mõistmist vähendada erinevaid arusaamisi vähendada? Ma just eile rääkisin ühe tuttavaga samal teemal ja tema ütles, et Eestis on vaikiv ajastu, mina mõtlesin, et mis mõttes meil on vaikiv ajastu, et kui ma nagu kasvõi enda elu vaatan, et ma olen viimase kolme-nelja aasta jooksul päris palju mingeid asju rääkinud ja nendega on isegi tekkinud nagu konflikte ja vaidlusi igasuguste inimestega, ka avalike. Ja, ja ma ei saa öelda, et ma oleks sellest kuidagi kannatanud, on tunne, et ma olen muutunud sellest paremaks. Nii et selles mõttes ma ei läheks nagu sellega kaasa, et Eestis on mingisugune surve olla nagu kuidagi vait. Et see on väga tihti inimesed kliendi peades, ma kardan, see, see tunne, et nad peaksid olema, vaid et raske on ette kujutada, et see võiks kuidagi inimestele nagu tõsiselt probleem olla, kui ta midagi räägib, mida ta tegelikult arvab küll, aga mingit natuke sellist padja sarnast lämmatav tavat sellist pisikest survet küll kuskile, et et ilmselt on mingeid põhjusi, miks inimesed valivad pigem et rääkida, aga kui nad räägiksid, siis tegelikult nendega midagi ei juhtuks. Küsimus, mis asjad need on, mis, mis asjad seda nagu lämmatavad, et üks on ilmselt see, et meil on nii väike ühiskond, inimesed kardavad kedagi solvata, võib-olla see tuleb mulle hiljem kuskilt tagasi. Paljudel inimestel võib olla see, et mul ei ole äriliselt näiteks kasulik rääkida poliitikast, sest et võib-olla mõned kliendid seepeale tõmbuvad eemale. Riigiametnikel võib-olla mingisugune selline tunne, et äkki ülemustele ei meeldi ülemus on juhtumisi poliitiline minister? Ka minu meelest elu näitab, et kui seda mitte tähele panna ja ikkagi oma arvamus välja öelda, siis tegelikult enamasti ei juhtu need asjad mis neid ebameeldivusi juhtu nagu ka sellised asjad, et inimesed. Mulle tundub, et just poliitikud ja kõrgemad ametnikud kardavad natuke rahvapulkasid Eestis välja arvatud laulupidu, kus on üsna reglementeeritud liikumine, kõik on selge, aga noh, näiteks ma ei tea rahvakogu või mingisuguseid arvamusfestival või kardetakse, et äkki seal on koos mingisugused natukene ohtlikud inimesed või mingid hullud. Nüüd laulupeo puhul. Mul on ka vahel selle osas olnud selliseid keerulisi tundeid, et et ma ei tea, võibolla võibolla ma olen setu päritolu, võib-olla sellel setud ka on seal. Et, et see ühtsuse surve on seal muidugi väga suur, et see on selge ja isegi on öeldud pärast viimast laulupidu, et et ei ole võimalik olla eestlane või noh, täielikult, et aru saada, mida tähendab olla eestlane, kui sul ei ole laulupeo kogemust, minu meelest midagi sellist ütles Jaak Aaviksoo. Et sellele ma nüüd vaidleksin küll vastu, et ei ole võimalik olla eestlane ilma laulupeokogemuseta, et sellega me ikka välistaks väga palju eestlasi jälle tekitaks olukorra, palju sinna lauluväljakule mahub, et noh, mingi 150000 inimest võib-olla et võib-olla sealt on läbi käinud 400 500000, aga päris palju jääks välja ja vot sellised joone tõmbamised ei ole minu meelest küll head, et need Need on utoopilised. Aga kui sa viid läbi erinevaid suhtluskoolitusi, kas sulle vaieldakse vastu, siis kas tekib see suhtlusviga ja ikka see kuidagi on, igas grupis on olemas keegi, kes küsib, hästi palju küsimusi ja alati on keegi teine, kes teeb hästi palju nalja nagu alati olemas. Ja, ja see on minu meelest positiivne mäletama, pidasin kunagi ülikoolis loenguid ja siis oli tagareas oli üks tüüp, kes magas kogu aeg ja siis aeg-ajalt tõstis pea üles ja ütles, et vot selle arvuti mängis, rääkisid seal tegeleda teistmoodi ja siis kukkusele arvuti taha ja siis oli üks üliõpilane, kes tuli pärast minu vabandan, et meil on selline tüüp, siin loengused õudsalt segab, aga minu jaoks oli see, et minu jaoks oli ta väga hea osaleja. Esiteks, ma ei väitnudki, et ma tean kõiki neid asju, see oli jaa, tehnoloogilisest kultuurist oli see loeng, selle kokkupanek oli minu jaoks ka uus asi, see oligi selline avatud asi ja ma pigem ootasin seda, et inimesed annavad nii-öelda oma mõtteid juurde. Eriti, kellel on veel erinevaid kogemusi selles valdkonnas, nii et või siis teine lugu on selline, et mäletan, et oli Pieter säutša tunnustatud urbanist ja siis üks Hollandi antropoloog, kelle nimi mul ei tule kohe meelde. Timingoldest olid Tallinna Ülikooli suvekoolis kohal ja need on ikka sellised maailmaklassi nimed timminud olnud, on nagu võib-olla veel moodsam tänapäeval kuidagi selline väga aktiivne tiiter Suitša noh, tundus nagu selline legend olevat rohkem ja mõlemaga ülihuvitav rääkida ja siis timmin could pidas oma ettekande ja selle taustal on see, et tema on rohkem selline kes ei usu seda peitersoutša teooriat, et linn on absoluutselt kõige alus või, või vähemalt ei võta seda sellistesse äärmustesse, nagu Piiter suisa teeb. Ja suitsu kuulas, seda loengut natuke aega oli küsimuste aeg tõusis püsti, ütles, et ta ei ole kunagi kuulnud nii särav elavas ettekandes. Nii mõttetuid väiteid. Ja timmin, could muidugi selle peale võttis ka kohe kätte ja hakkas vastu talle, ma ei mäleta, mis ta täpselt ütles, see oli niimoodi, terve auditoorium oli ülipõnevil. Ja siis tõusis üks tädi pysti edes. Nii lõpetame praegu need erimeelsused hetkeks, et pärast kohvilaua juures saab sellest lähemalt rääkida. Ja, ja see on see, et sa mõtled, et ma olen nende mõlemate inimeste raamat, Nad tulid või internetist iga kell lugeda ja praegu oli see moment, kus oleks tekkinud elus debatt ja kus oleks tekkinud see koht, kus me saame üldse hakata neid? No midagi, midagi erakordset oleks sündinud ja see lõppes ära, sest öeldi, et ärme jama, et mis me ikka neid erimeelsusi siia toome pärast kohvilaua juurde saab kanaliseerida, siis vähem piinlik. Vot selline suhtumine on täpselt sedasama, võib-olla tänase nii-öelda loengu mõistes on täpselt see, et me väldime ka hõõrdumist, väldi mere, selle konflikti tekkimist, kuigi see konflikt oleks toimunud täiesti heas formaadis. Kanal oleks toiminud, keegi ei oleks nii-öelda lömmi tagunud seda, seda kanalit, vaid oleks võib-olla sündinud mingi uus väärtus, mida, mida oleks need inimesed saanud kogeda seal? Ja üldsegi sellesama hõõrdumise võib olla teema lõbuks, et jällegi väga hea näide biitrist Hamilton, rist lõpetab ühe oma raamatu, mille nimi on Speaking intervjueer. History of Communication lõpetabki sellega, et ega põhimõtteliselt seda utoopiat saame rääkida teistega. Ilma igasuguse häireta. Võiks olla selgelt, see jääb utoopia, eks. Et kuidas siis edasi elada, kui me ikkagi tunneme ennast üksikutena ja nii edasi, et tema ütleb, et esimene asi on see, et me peaksime suutma halastada teistele selle eest, et neil on teistsugused mõtted. Täna öösel oli külas Daniel Vaarik, kes rääkis mõradest meie suhtluses. Muusika Jakob Juhkami, bänd. Saate panid kokku Külli tüli ja Eero Epner raadioteater 2015.