Raadio ööülikool. Head kuulajad siin stuudios, head kuulajad raadiote juures. Mina olen Tõnu lehtsaar. Olen Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipsühholoogia dotsent, see tähendab, et minu põhierialaks on religioonipsühholoogia. Lisaks sellele ma õpetan ka religiooni, sotsioloogiat ja hingehoiuga või pastoraal nõustamisega seotud aineid. Ühesõnaga kõike seda, mis inimese hinges psüühikas on siis seotud religiooniga. See valdkond on väga suur ja lai, minu jaoks väga huvitav, olen selles mõttes ja mitte ainult selles mõttes õnnelik inimene, et ma võin tegeleda asjaga, mis mulle väga meeldib. Nüüd tänase raadioloengu teema, mille tarvis mina olen tulnud Tartust Tallinnasse loengut pidada. Loengu teema on eneseleidmine religiooni psühholoogilises perspektiivis. Tahan rääkida sellest, kuidas religioonipsühholoogia käsitleb eneseleidmist. Eneseleidmine, iseendaks saamine, iseenda mõistmine on psühholoogias üks väga oluline võiks öelda ka levinud teema ja samas on see ka üldinimlikus mõttes noh, tähtis või kõnekas teema, sest aeg-ajalt me kõik küsime, otsime, mõtleme, kes me oleme. Miks me oleme, mida me elult tahame. Ning psühholoogias põhiliseks märksõnaks, millega siis seda nähtust või ka protsessi kirjeldatakse, on identiteeti, Teit identiteet kõige lihtsamalt tähendab vastust küsimusele, kes me oleme. Ja selles mõttes me võime rääkida üksikisiku identiteedist kes olen mina, Tõnu lehtsaar. Me võime rääkida grupi identiteedist, kes oleme meie, üliõpilased, tartlased, tallinlased või me võime rääkida ka rahvuse identiteedist ja küsida, kes me, eestlased, oleme nüüd minu jaoks psühholoogias on olnud huvipakkuv ennekõike üksikisiku või individuaalne identiteet. Ühe inimese vastus küsimusele, kes ma olen. Ja ma isiklikult usun ja arvan, et ühe grupi või rahva eneseleidmine või identiteet ei saa olla suurem kui üksikisiku eneseleidmine või identiteet. Me oleme perekonnana grupina rahvana niivõrd tugevad, kuivõrd tugevad. Me oleme üksikult ennast leides. Nüüd religioonipsühholoogia jaoks on oluline, kuidas inimesed leiavad jumala iseendas jumala tahte, jumala olemuse vastuse küsimusele. Kes on jumal minu jaoks ja kes olen mina, jumala jaoks. Nüüd oma loengust ma lähtun kahest selle sajandi mõtlejast, kes on kirjeldanud ja rääkinud sellest, kuidas inimene leiab iseennast, jumalas, jumalat iseendas. Esimene nendest on psühhiaater Carl Gustav Jung kes sündis eelmise sajandi lõpupoole ja suri selle sajandi 61. aastal. Need sajandi esimese poole autor ja teine on praegu Ameerikas EMORi ülikoolis professori ametit pidav James Fowler, kes on käsitlenud usulist arengut ja seda, kuidas inimene iseennast leiab. Kõigepealt siis tuleksime Carl Gustav Jungi juurde ja ma tahaksin tutvustada seda, kuidas Jung käsitles inimese, mina, seda, kes inimene on. Ja seda, mida siis ja kuidas leida tuleks. Selleks, et mõista, mida tähendab mina või inimese sügavam olemus Jungi jaoks me peaksime rääkima jõungi psüühikaelementidest, sellest, millest üldse inimese sisemine maailm, tema psüühika koosneb. Nüüd joogi puhul ma tahaksin nimetada, et Jung on üks keerulisemaid autoreid ja paljud Youngi uurijad ka need, kes võiksid ja peaksid Jungi tundma, on mitmel puhul öelnud, et tegelikult Jungi ei ole võimalik mõista, Jungi on võimalik ainult tõlgendada. Ja põhjus on selles, et Jungi mõttekäigud on väga keerulised. Ta oli äärmiselt erudeeritud inimene, palju lugenud, palju reisinud ja teda sügavuti mõista nõuab nii-öelda mitmeentsüklopeediaga lisalugemist ja seepärast head kuulajad, minu soovitus, võtke Jung ja lugege. Täna aga tuleb teil leppida Tõnu Lehtsaare tõlgendusega Jungist, nii nagu mina nimetatud autorist aru olen saanud. Nüüd tulles tagasi siis väite juurde, et see, kes inimene on Jungi süsteemis on mõistetav tema psüühikaelementide kaudu. Ja järgnevalt ma tahaksingi neid tutvustada. Need elemendid, millest ma juttu teen, on ego kompleks persuuna vari ja arhed tüübid, nii et terve rida selliseid sõnu, millistel tahaksin peatuda nüüd kõigepealt siis ego. Jung ütleb, et ego on inimese teadliku mina keskus. Ego on see, kuidas inimene ennast ratsionaalselt sõnastab ja mõistab. Ego asub teadvuses see, millise hinnangu, millise kirjelduse pilise võiksime öelda definitsiooni me enda kohta anname seal meie ego ja tegu ei ole siis mitte seotud egoismiga või, või, või omakasu püüdlikkusega vaid ego, see osa meist, mis annab ratsionaalse vastuse küsimusele, kes me oleme. Nüüd pisut sügavamal egost, inimese Jungi mõistes isiklikus individuaalses alateadvuses asub aga kompleks või kompleksid. Nüüd kompleks meie argikõnepruugis on midagi niisugust, noh, võiksime öelda pigem nega teised, kui me ütleme, et kellelgi on kompleksid, siis tänapäeval lõpuajal võib see olla isegi väga niisugune kahemõtteline mõiste. Aga üldjuhul kas või suvalises kohvilauas kasutatuna mõeldakse, et sellel inimesel on mingi pidurdus või tal on midagi puudu või nii, nagu tudengid ütlevad, et pidavat kiiks olema nüüd junud, vaatab asjale natukene teisiti ja ta ütleb, et kompleksid on emotsionaalse värvinguga ideekogumid mis võivad soosida või pärssida teadvus, aktiivsust, emotsionaalse värvinguga ideekogumid, mis võivad soosida või pärssida teadvus, aktiivsust. Kompleksi mõte või sisu on selles, et inimene oma elukogemuse kaudu omandab nii-öelda teatud teemad, mis muutuvad talle isiklikult väga oluliseks mille suhtes ta ei ole emotsionaalselt neutraalne vaid mis emotsionaalselt ja tunnetuslikult juhivad tema mõttetegevust, seda, kes ta on. Olen kohtunud näiteks inimesega, kes on läbi teinud või kelle elukäik on olnud üsna raske ja tema jaoks. Ma võin märgata kompleksi, mida võiks nimetada koduigatsus, eks kõik, mis on seotud koduga. Kõik, mis on seotud vanematega, on selle inimese jaoks püha teema. Laskopsi ja vaata, kas on hea, kui, kui kõik kuulevad kopsimist, sest psühholoogi seisukohal, kui ainult mina kuuleks või ainult üks on nii ilus, et siis oleks see väga ohtlik. Aga. See paistab, et on üldine probleem. Ülikoolis remonditi peahoonet umbes poolteist aastat ja kui te olete käinud ülikooli auras kontserdilt seal on vaat kui koor läheb või viiuli häälestajat tulevad tagant on üks otsa auditoorium, kust sisse-välja tullakse. See on usuteaduskonna auditoorium, kus Tõnu lehtsaar loeb ja ühes ühes loengus oli, keegi hakkas puurima ja meeletu maja väriseb ja püüan üle rääkida, kõvemini rääkida. Ja siis korraga teiseta lust. Kammer, orkester hakkab harjutama Mozart. Ja siis me lõpetasime, ühesõnaga ütled ühed puurivad ja teised mängivad veel. Meie võit, nad ei puuri enam. Ja me läheme edasi. Kompleks on siis midagi inimese alateadvuses, mis emotsionaalselt suunab inimest. Nüüd järgmise mõistena, ma nimetasin, personal, nüüd persona Jungi järgi on meie minast mask, mida me kanname teiste inimestele mulje jätmiseks. See roll, mida me täidame elu näitemängulaval, seal sõnastatud harjumuste viisakuse rollide poolt. Minu personal näiteks praegu on olla lektor. Teie mask on olla kuulajad. Ja kui me seda rolli pidevalt piisavalt täidame, sisse saab osaks meie minast ja mingil hetkel me võimegi hakata käituma kõigis olukordades kui lektorit, mis on kehvem variant, parem kui kellestki saab nii-öelda püsikuulaja või see muutub tema, mina üheks osaks. Nüüd, mis võib juhtuda, võib juhtuda see, et inimese edu, mina, see teadlik mina või samastuda per suunaga selle rolliga, mida me täidame. Ja, ja see, kes me oleme meie endi jaoks võibki muutuda selleks rolliks. Ma olengi õpetaja ja võib-olla te olete kohanud oma elus neid inimesi, kes näiteks on läbini õpe ka saunalaval, ta õpetab, kuidas leili visata. Või kui te olete kohanud inimest, kes on autoparandaja. Ta ei saa masinaga kohvi jahvatada ega mobiiltelefonihelinat kuulata, ilma et ta kommenteeriks võimalikke tehnilisi rikkeid. Young ütleb, et see protsess, kus meie mina samastub rolli või personaga me saame selleks, kes me oleme teiste jaoks üks on psühholoogiliselt väga ohtlik, sellepärast et need inimesed ei saa iseendaga hakkama. Nad ei saa oma alateadvus oma sügavama minaga hakkama, sest nad mängivad või nad on ainult selle rolli tasandil. Ja oma kogemusest olen näinud inimesi, kes näiteks põgenevad iseenda eest oma töösse. Nad on teadlased. Nad on uurijad, nad on poliitikud, aga selle taga on tegelikult samastumine sele, ühiskondliku rolliga põgenemine iseendast. Nüüd mõistetest me nimetasime siis ego kompleksi persona ja järgmisena tuleb kõne alla vari. Jung ütleb, et igas inimeses on negatiivne peidetud isiksuse osa mida inimene püüab enda ja teiste eest varjata. See sisaldab taunitavat materjali, mida inimene püüab nii teadlikult kui ka alateadlikult vältida. Nüüd Jung ütleb, et mida vähem on inimene teadlik oma varjust see tähendab, mida rohkem ta ise ennast endale salgab. Mida ebakindlam ta sisemiselt on, mida rohkem varjatud taunitavaid kvaliteete tunge soove ihasid, et ta endas maha salgab. Seda enam inimene provotseerib kurjust ümbritsevasse maailma, teised tunduvad olevat tigedad, kadedad ähvardavad, halvad kuritahtlikud ründavad joogi väita selle taga on tegelikult suhtleja või kases mõtleja vari see osa, mida ta endale ei tunnista. Nüüd järgmine isiksuse osa, millest ma tahaksin rääkida anarhiat, tüübid, arhed, tüübid on Jungi lükk selline huvitavamaid ja võiks öelda Jungi pärasemaid mõisteid. Ja ta ütleb, et inimese psüühikas on teatud kujundit, mille inimene täidab konkreetse sisuga ja nendeks kujundatakse. Eks, ema kuju ja ta ütleb, et meie psüühikas on vajadus realiseerida suhelda kellegagi, kes on ema. Ema-kujund tähendab kvaliteete, mis on seotud hoolitsuse, armastuse, naiselikkuse, maagilise autoriteediga ja Jungi väitel meie elus kõiges selles, mis mahub ema arhetüüpi. Me oleme tundlik. Me teostame oma ema kujundi kas suheldes oma reaalse emaga või kõige sellega, mis meenutab või mis seondub meie jaoks ema kujundiga. Neid arhetüüpi on mitmeid, kuid kõige olulisemaks arhet tüübiks ütleb Jung on inimese, mina self. Nii nagu seda on siis ka Jungi ingliskeelsetes tõlgetes väljendatud. Nüüd Jung ütleb, et seal on kõige tähtsam arhetüüpi kujund inimeses. Seal on kesktee isiksuse, teadvuse ja alateadvuse vahel. Sel fon inimese, mina, see, kes inimene on kõige sügavamas tähenduses. Ja kui me nüüd rääkisime egost kompleksist, personast kui rollide täitmisest elus varjust, kui varjatud kvaliteetidest inimeses siis self läbib või hõlmab neid kõiki, kes me oleme teadlikud kes me oleme alateadlikult oma kompleksides, kes me oleme rollides teiste inimeste keskel, kes me püüame endas midagi salata self on see, mis hõlmab kõiki nimetatud kvaliteete. Nüüd sellest Delfis või inimese, mina saan siis teadlik osa aga on ka midagi väga sügavat alateadlikku, mis seob inimest kogu inimkonnaga. Ja Jung ütleb, et inimese psüühilise arengu sügavam mõte ongi selles, et inimene kogu oma elu käigus püüab oma selfi tunnetada, hoomata jõuda välja selleni, kes me tegelikult oleme. Ja seda protsessi ta nimetab individuatsiooniks oma mina hoomamiseks tunnetamiseks leidmiseks. Seda individuatsiooni võib nimetada ka Isesuseks saamiseks enese realisatsiooniks iseendaks saamiseks kuid mõte on selles, et inimese hingelise psüühilise arengu mõte on leida iseennast. Jung ütleb, et kuna see protsess on elukestev, siis see toimub kahes astmes väga üldistatult kahes astmes. Jung ütleb, et elu hommikul toimub eneseleidmine väljad poole suunatuse kaudu. Inimene on see, kes ta on ja saab iseendaks selle kaudu, mida ta teeb nii-öelda väljapoole iseennast. Ta käib koolis. Ta omandab hariduse, loob kodu, leiab töö ja noortena. Me oleme need, kes me oleme ühiskonnas, mida me oleme suutnud ära teha. Nüüd elu pärastlõunal, ütleb, et see tekib kusagil 35 40. eluaasta paiku muutub aga selle individuatsiooni suund ja inimesed ei saa enam iseendaks mitte selle kaudu, mida nad elus saavutavad vaid nad pöörduvad ja süvenevad rohkem iseendasse. Inimesed, kes jõuavad keskikka, hindavad väärtuse ümber ja eneseteostus ei ole mitte enam tehtud või teostatud mitte selle kaudu, mida me elus saavutame vaid selle kaudu, kes me oleme iseenda jaoks. Ja võib-olla või ilmselt see langeb kokku. Niisuguse käibetõega öeldakse, et inimene saavutab, mille ta saavutab 40.-ks eluaastaks. Kas ja ülejäänu on juba sellele ehitamine või selle kasutamine. Nüüd, mis on aga selfi leidmise ja individuatsioonil ühist jumala leidmisega inimeses. Jung ütleb, et jumal ei ole tegelikult idee. Jumal ei ole objekt, kas see tähendab ta ei ole mõtte gaasi väljaspool inimest vaid jumal, on ilmne psüühiline fakt. Inimesed leiavad jumala tunnetavad jumala olemuse jumala tahte iseendas. Ja sellepärast, et inimestes on olemas jumalatunnetus ongi Jungi arvates jumal, ilmne psüühiline fakt. Ta ütleb, et keegi ei räägiks jumalast, kui jumalakogemus poleks vahetu kogemuse psühholoogiline fakt. Ja nüüd Jung ütleb, et kui me küsime, kes on juma või kuidas inimene tunnetab jumala siis ta ütleb, et jumala tundmine, jumala leidmine tähendabki oma isiku, oma, mina oma selfi tunnetamiste leidmist. Kui me saame aru, kes me oleme. Me tunnetame tõe iseenda kohta siis me olemegi leidnud jumala jõuda selfini, see tähendab siis individuatsiooni või iseendaks saamise kaudu tähendab jõuda oma tõelise individuaalsuse nii. Jung ütleb, et seal kui kujund, kui arhetüüp on jumal meie sees ja kui me tunnetame, jõuame selleni, kes me oleme. Siis me oleme ka tegelikult tunnetanud jumala tõe iseenda jaoks. Nüüd, kuna selfon tegelikult lõpmatu tan teadvusest, tal on teadlik osa, aga samas on ta teadvusest väga kauge siis põhimõtteliselt me ei jõua kunagi selfi või jumala lõpliku tunnetamiseni vaid me oleme pidevalt sellel teel üha sügavama eneseleidmise ja ühtlasi ka üha sügavama jumala tunnetamiseni iseendas. Nii see oleks niisugune põgus ülevaade Jungist, kes ütleb, et see, kui me leiame iseenda, sõnastame mis on meie ego või teadlik mina, me adume, mis on meie roll ühiskonnas ja me tunnetame oma varju neid varjatud kvaliteete saame iseendaks, siis me leiamegi tegelikult tõe jumala iseendas. Jätkab Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia õppejõud Tõnu lehtsaar. Nii nüüd püüaksime natukene lähemalt vaadata kuidas toimub siis enda enda leidmine küll, lähtudes teistest mõtteskeemidest, on üks autoritest seimis Fowler, keda ma eelpool nimetasin, rääkinud samadest asjadest ja Fauleri üheks põhimõtteks tõi mõisteks on usk. Fauleri usu mõiste on üsna lähedane sisul Jungi eneseleidmise mõistele ja Fowler. Kui ta räägib usust siis ta ütleb, et usk on inimese enese ja elu mõistmise viis. See tähendab, et Faulari tegele küsimusega, mida inimesed usuvad. Kas nad usuvad kolmainu jumalat, usuvad nad, horoskoope, usuvad nad, maaväge san usu sisuline küsimus. Fowler tegeleb usuga kui vormiga vastusega küsimusele, kuidas inimesed usuvad ja nagu ma nimetasin, usku ta defineerib või määratleb kui enese ja elu mõistmise viisi. Selles mõttes Fauleri jaoks on usk üldinimlik ja juba sündides inimesed omavad võimet uskuda, kuna ka väikesel lapsel on mingi kujutlus endast ja maailmast. Ja kuidas võime teost, kuidas areneb ja kujuneb enese ja maailma mõistmise viis. See oleneb nendest tingimustest, milles inimene elab perekonnast, kultuurist, keskkonnast ja vastavalt siis nendele välistele tingimustele. Inimesed teostavad oma usku nüüd usus kui enese ja elu mõistmise viisis. Selles on üks mõõde ka, mis on seotud igavikulisega jumalaga ja tavaliselt inimesed siis annavad mingi seletuse maailma kohta, millesse kaasub või millesse on haaratud ka jumala mõiste. Meie tänase loengu niisugune peatähelepanu on pööratud usule või siis enese ja maailma leidmisele sellele, millest Jung rääkis, kui incividuatsioonist. Me pöörame tähelepanu nooruse ja nii-öelda varase täiskasvanu heale noh, ütleme siis aastat kusagil kuue, seitsmeteistkümne 18.-test kuni 30.-te eluaastateni. Nüüd Fowler ütleb, et ühelt poolt on inimese usu areng see, kuidas ta ennast maailma ja ka jumalat selles maailmas mõistab seotud inimese vanusega, selles mõttes, et maailmaelu ja enda mõistmine eeldab teatud intellektuaalset küpsust teiselt poolt intellektuaalne küpsus ei taga või ei garanteeri usu arengut, see tähendab, et inimene, kes näiteks on tark või teab palju ei pruugi olla usuliselt või omas seletuselt elu mõistmise viisilt mitte väga keeruline. Ta võib olla teadmine ühes eluvaldkonnas, kuid usulises mõttes ta ei pruugi olla palju arenenud, nii et intellektuaalne areng ei garanteeri usulist arengut. Nüüd Fowler räägib siis usust, mis tekib teismelise eas ja nimetab seda usku. Võiksime seda tõlkida ühendav lepp, pimuslikusk ühendav lepimuslik, usk see on siis teatud maailma seletamise viis mis on omane noortele inimestele või mis kujuneb välja siis teismelise eas. Ütleb, et sellise enese ja maailmatunnetuse tekkimisele kujunemise põhisisuks on siis see, et inimese elukogemus laieneb järsult ning mitmed eluvaldkonnad nagu perekond, kuul, töö, kolleegid, ühiskond ja võib-olla ka religioon astuvad inimese ellu. Ja nüüd usk kui enese ja maailma mõistmise või seletamise viis peab tagama nendele uutele üha laienematele väga kiiresti laienevatele eluvaldkondadele, teatud sidususe. Neil peab olema mingi seletus selle kohta, kes me oleme või mis elu on. Elu ise nõuab meilt seda seletust, meil on raske toime tulla, kui me ei oska mõtestada seda, kes me oleme ja mida me teeme. Nüüd Fowler ütleb, et sellel astmel tavaliselt Ta on tegemist nii-öelda konformistliku või kuuluva astmega inimesed ei luu oma maailmapilti ise, vaid nad võtavad omaks kellegi või juba olemasoleva maailmapildi. Liitutakse kas näiteks mõne moevooluga, mõne intellektuaalse harrastusega, mõne religioosse grupiga, mis on inimestele siis konkreetselt oluline. Ja selle tulemusena Fowler ütleb, et selles ühendav lepimuslikus usuastmes, mis võib ka jääda väga paljude inimeste nii-öelda lõplikuks usuastmeks, inimesed tegelikult võtavad omaks kellegi identiteedi, nad leiavad ennast kellegi teise seas. Ja see, keegi teine kujutab siis mingit suuremat gruppi. Olgu, kas kirikut, kogudus, teadlasi, loodusesõpru, õpihimulisi noori inimesi on mingi nimetaja, kelle maailmavaade võetakse omaks. Nüüd sellel astmel on iseloomulik, et seisukohti ja uskumusi ei sõnastata, asjad lihtsalt on nii. Ja vahel tundub, et, et puuduvad need seisukohad sõna sügavamas mõttes ja niisugust teooriat kui sellist ei ole. Ma mäletan ühte noort meest, kes rääkis, oli niisugune isiklik vestlus ja ta ütles, et tema tahtis lapsepõlves õppida muusik, kata ja hakata viiulit mängima. Ma olen seda näidet ka oma üliõpilastele toonud. Ja selle poisi isa ütles, et meil ei ole perekonnas ühtegi muusikut. Ja sina korraga hakkad siis viiulit mängima, et kas sa tead, sellel pillil ei ole ju Grifel seda mängitakse kõrva järele ja välistatud poiss oli otsinud endale ise õpetaja pois, otsis kitarri välja ja ütles, et kitarri, long rehvid, et ma võtaks kitarritunde ja isa ütles, et meie suguvõsas on teada ainult kas üks või kaks meest, kes palun mänginud aga kitarril sa tead, seal mängitakse tuuridega, see eeldab mingisugust kuulmist. Meie perekonnas ei mängita, kitarr ja isale jäi õigus ja poisi hinge jäi okas, kui me tuleme Youngi juurde, võib-olla midagi kompleksi taolist. See on üks näide sellest osadus kujundlikust mõtteviisist, kus ühe grupi, ühe perekonna, võib-olla ka ühe rahvuse jaoks on kõik selge, see on lihtsalt niimoodi olnud. Me elame siin, me oleme nõnda alati käitunud ja need asjad on ja need asjad jäävad niimodi. Ja kui nüüd keegi tuleb lagedale mingi teistsuguse seisukohaga tahab külast ära minna linna õppima või võtab korraga kätte ja ütleb, et tema läheb viiulit mängima. Siis niisugust seisukohtade või selle grupi elutunnetust lõhkuvat arvamust käsitletakse kui isiku erinevust ja öeldakse, et saad Hald, saad vastutustundetu, saad põikpäine. Sa ei ole aru saanud, sa ei tea, mis on õige ja hea. Ja see maailmavaade või arvamuse erinevus ei ole käsitletav grupi poolt vaadates kui arvamuse erinevus vaid seda mõistetakse kui isiku erinevust. Nüüd küsime, mis iseloomustab siis sellist gruppi klanni, osaduskonna, rühmakeskset elutunnetust? Seal on terve rida tugevusi. Inimestel on väga tugev seletus selle kohta, kes nad on. Kui me võtame näiteks mõne äärmusliku usulise liikumise, ma ei taha siin ühtegi nime nimetada. Aga kui me vaatame usulisi gruppe, mis on suhteliselt suletud millel on omanäoline maailmavaade, seletus iseenda ja maailma kohta nende inimeste üks tugevusi on selles, et nad teavad, kes nad on ja vastanduvad seeläbi paljudele, kes nad ei tea, kes nad on. Seletus, kes me oleme seondate inimese minevikku kui tulevikuga ja usulistest vaatepunktist niisugusel osaduskonna grupi klanni kesksel usul. Selles usus võib toimida väga tugev isiklik jumalasuhe. Inimestel on palju usulisi elamusi, kogemusi, nad võivad olla väga religioossed. Kuid probleem on selles, et väga sageli teiste inimeste arvamus, ka selle grupi arvamus, millesse kuulutakse, võidakse võtta sügavalt, sisemiselt omaks ja isegi kuulutada pühaks otsekui jumala hääleks. Ja kui keegi tuleb siis lagedale arvamusega, et tema läheb siit ära ja tahab minna ülikooli õppima või tema võtab kätte ja hakkab viiulit mängima siis see idee on otsekui pühaduseteotus. Sest niimoodi ei ole kunagi varem tehtud. Nüüd niisugune arenguaste võib jääda paljude inimeste jaoks, nagu ma nimetasin kõrgeimaks lõplikuks kastmeks. Ja inimesed elavad oma elu selles grupis rühmas ja tunnetavad ja käivad kaasas siis selle sealse maailmavaatega. Nüüd võib-olla ka terve rida asju, mis lõhuvad niisuguse maailmavaate. Üheks võimalikuks põhjuseks on see, kui inimesel tekivad erinevad autoriteedid. Ja selles kodus, kus kunagi ei ole viiulit mängitud, on isa, kes teab, mismoodi on õige käituda. Ja korraga ütleme, noor inimene leiab kedagi, kes mängib viiulit. Kodus on seletatud teatud viisil maailma tekkimist. Ta läheb kooli ja koolis räägitakse hoopis evolutsioonist. Ja need erinevad maailmapildid nõuavad nüüd mingisugust seletust ja teise maailmaga kokkupuutumine. Uute autoriteetide tekkimine, võimaluse leidmine, et teisiti saab, lõhub väga sageli selle klanni või, või grupi või osaduskeskse maailmapildi. Üldistatult võiks öelda, et sageli on sellist valmis või väljakujunenud lõpliku maailmapilti murendamas just kodust lahkumise kogemus. Ja see kodust lahkumise kogemus võib-olla siis nii emotsionaalses kui füüsilises tähenduses. Võib-olla te olete tõdenud seda, kui te olete käinud välismaal või mõtlete tagasi oma esimestele välisreisidele? See, mida me nimetame Eestiks või eestlaseks on mingil hetkel olnud võib-olla küll kriitika all, aga samas midagi väikest, lihtsat armsat lähedast ja selget. Ja kusagil Pariisis, Stockholmis või New Yorgis selgub, et saab ja tehakse hoopis teisiti. Mõeldakse, käitutakse hoopis mingil muul viisil ja me ei ole ainukesed, need väärtused, mis meil on tähtsad, kodu lähedus on hoopis teisiti käsitletud keel sealsetes keskkondades. Ja me ei pruugi omast lahti lasta või meile lähedast alahinnata. Kuid see kodust lahkumise kogemus sunnib meid teisiti seletama ennast ja elu. Nüüd Fowler ütleb, et kui niisugune murenemine või selle grupikeskse mõtteviisi lagunemine toimub teismelise eas või nooruses on see suhteliselt valutu ja loomulik inimeselt kasvavat mingi isikupärasema maailma vaatani välja. Kui aga ümberhindlus või selle valmis lihtsustatud, aga selge, grupikeskse maailmapildi lagunemine toimub keskeas või ka näiteks kolme neljakümnendates aastates põhjustab see väga sügava sisemise kriisi. Ja neid täiskasvanud inimesi, kes teevad teisiti, lähevad ära, mõtlevad teisiti, käsitletakse sageli grupi poolt kui reetureid. Ja see võib olla emotsionaalselt väga raske minna ühest grupist nii-öelda ära kusagile mujale ja teha seda, mida te õigeks peate. Ilma et see grupp teid hukka mõistaks. Ja Fowler ütleb, et selles lagunemisest tegelikult inimene peab valima teatud valikute või otsuste vahel. Tuleb valida selle vahel, kas me teeme seda, mis meile sobib, mida me tunneme, olevat õige ja põhjendatud või me teeme seda, mis meeldib meie lähedastele. Me peame valima selle vahel, kas meil on õigus olla meie või me oleme teiste vahel kas me jääme siia ja tunneme, et see on üks suhteline tõde, võime, püüdleme selle poole, mis on üldisem ja terviklikum. Ning selles kriisis inimesed jõuavadki siis ühe isikliku seletuseni. Ja fauna ütleb, et niisugusest lagunemisest kujuneb välja isiklik kõrvutav usk, usk, seletus iseenda ja maailma kohta. Mis tavaliselt tekib siis varases täiskasvanu eas kusagil 30.-te aastate paiku. Ja mõte on siis selles, et selles arenguastmes inimesed, kes tulevad valmis maailmapildist tavaliselt, et nad muutuvad iseseisvateks, suhteliselt sõltumatutest teistest nad teevad seda, mida nad õigeks peavad. Ja nendel kujuneb välja isiklik maailmavaade, seletused, elunähtuste kohta, seletused iseenda kohta. Ja kui varem see, kes nad olid ja mida tegid, olid kogemuse tasandil, nii lihtsalt oli siis sellel astmel inimesed hakkavad selle. Ja nendest võivad saada näiteks psühholoogid. Ja te olete võib-olla niisugust vaimustunud psühholoogia oma elus näinud, kellel on kõigile inimest seletavale oma seletus ja, ja sa oled faunale järgi niisugune maailmavaade, kust enesest mõistmisest leitud seletavasse teadmis. Oma kogemusest võin öelda, et ka seletuste periood läheb üle ja inimesed jõuavad sinna. Et ühel hetkel tuleb tõdeda, et elu on keerulisem kui mistahes õpetus elust. Aga see ilmselt ta võtab aega. Nüüd sellel usu arenguastmel, mida me nimetasime isiklik kõrvutavaks tekib siis inimestel oma teooria elu kohta oma maailmavaade ja palju neid asju, mis olid varem kas siis müütilised või müstilised, sellised ebamäärase tundeküllased Need seletatakse ära ja meil tekib näiteks materialistlik maailmavaade või Me jõuame psühholoogilise isiksuse käsitluseni või meil tekib mingi teoloogiline mõttesuund, mille kaudu me saame ennast sõnastada. Nüüd inimesed saavad aru, kes nad on, kuid ka selles teadmises on oma ohud. Jaa, Fowler ütleb, et mingil hetkel inimesed võivadki sellest teadmisest lõpetada, kõik on selge, kõik on seletatud. See selguse seletamine võib võtta isegi enese imetlemise vormi. Ja keegi, kellel on nii, ütleme näiteks füüsikaline või psühholoogiline maailmapilt tema jaoks on kõik selge ja need, kes ei ole taibanud veel, tunduvad kuidagi noh, sihukesed madalalaubaline või, või juhmid, nad ei ole lihtsalt aru saanud, nendele võib kaasa tunda. Ning selle tulemusena idee realiseerub üks maailmapilt, üks eluvaade üks teooria, üks seletus. Ja mis on selle seletuse, niisuguseid nõrgemaid kohti, see viib meid tagasi Jungi juurde, kes ütles, et inimesed võivad samastuda oma personaga ka sellises ära seletatud ja paika pandud maailmapildis. Inimese sügavam, mina võib samastada näiteks selle teooriaga, mille pooldaja ta käitub. Ja tulemus, mis tulemus on see, et inimene ei saa oma sügavama minaga hakkama. Kui me samastame ühe rolliga elu näitemängulaval siis jumala hääl meis, meie sügavam, mina, vaid tegelikult takerduda nendesse sõnadesse sellesse lõplikkusele püüdlevale seletus. Ning üha enam ja enam inimesele, kes jääb ausaks iseenda ees kes julgeb ja suudab jaotada oma varju otsida ennast ja jumalat iseendas. Hakkab tekkima küsimus, kes ja kus on tõde. Ning niisugune vastuolu viibki meid siis tunnetuseni, et elu on keerulisem kui loogika. Seletused ja rollid, mis meie elus on, ei ole tegelikult ühetähenduslikud, ei ole range piirilised ja see suunab edasi dialektilisema mitmekihilise maaelu tõe, tunnetuseni, seletuse nii enda ja maailma kohta, mis ei mahu ühte valemisse ja seletusele, milles on ruumi ka jumala imele jumalateole nii meis endis kui meie ümber. See oleks niisugune põgus, eks kurss selles, kuidas religioonipsühholoogia on vaadelnud, käsitlenud nimetatud teemat ja nüüd ma vastaksin hea meelega teie küsimustele staaridele arvamustele. Praegult kuskil selle usulise arengu kolmanda astme ära rääkida, et mis need järgmised kaks aastat olen. Faular ütleb, et kolmas aste oli siis laulari numeratsiooni, see, kus inimene kuulub teiste sekka ja meie nimetasime seda ühendav lepimuslikuks, usuks või san tõlgedema nimetusest. Kui inimene tuleb välja sellest maailmast, siis järgmine aasta seletav, millest me rääkisime, meil tekib mingi teooria ja seletusasjade kohta. Nüüd seleta Dustest edasi, ütleb Fowler, tekkib siduv usk ja siduv usk on see, mis elab paradoksina ja vastuolude maailmas. Mis ütleb, et ideaal on selline, aga tegelikkus on niisugune. Jah, me teame, aga me ei suuda. On olemas erinevad võimalused ja inimene jaatab seda, kes ta on, mis on tegelik, aga ta ei püüdle niisuguse lõpliku tõe poole. Seda ta nimetab siis siduv, saks, usuks ja tema süsteemis kõrgeim usulise arenguaste, milleni inimesed jõuavad kannata nimetust kõiklikustav usk ja selle kõiklikustav, usun, jõuavad siis väga vähesed inimesed, ta toob näiteks ema Theresa, Martin Luther kingi, Dietrich von Hoiferi. Need on inimesed, kes on väga sügavalt tõe jumala tahta tunnetanud ja nad elavad seda. Nad teostavad mingit visiooni oma elus ja selle visiooni teostamine muudab meid vabadeks inimesteks. Nii et see on niisugune areng ja ütleb, et see areng võib edasi minna aga tema oma mõtteviisis või, või, või, või käsitluses jõudis nende kuueni. Millisel usulise arenguetapil teise arvate ennast olevat. Ma ei ole ennast väga põhjalikult analüüsinud, aga mulle tundub, et, et selles neljandas vis sele tavas astmes, kus on paljude uurida seletusi see hakkab mulle üha vähem meeldima või, või ma komistan üha enam ja enam seletuste piiratusse. Ja õppejõuna ma teen midagi vastuolulist. Ma õpetan seletusi, millesse ma ise üha vähem usu. Aga ma tunnen ennast, siis kästi muide ka midagi paremat elavdaks ta olete jõudnud paradoksina. Jah, jah, jah, jah, väga hea ja see lahendab palju, eks ole. Ja põhimõtteliselt me ei saa öelda, et üks aste oleks parem või halvem kui teine vaid iga aste võib-olla täiuslik iseendas. See astmete kirjeldus ei ole väärtustav, tahan kirjelda. Need praktika seisukohast, selle juhib ka muide faunale tähelepanu, ta ütleb, et inimesed, kes on madalamal astmel, kui me võtame madalam aste, siis on see väärtustatud väärtustav väide. Et need inimesed ei mõista neid, kes on jõudnud kõrgemale astmele või ütleme siis kas seletavale või paradoksi jaatavale elutunnetusele. Ja need edasijõudnud tunduvad olevat kas siis usus, algajad, vastutustundetud pühadust mittemõistvad ja nii edasi ja nii edasi. Samas, need, kes on nii-öelda läbinud, need etapid tunnevad ja mõistavad neid inimesi, kes on seal, kus nad ise kunagi on olnud ja ei ole põhjust arvata, et, et kui te tahate seda maailma nii-öelda lõhkuda, et see läheb kergesti, tõid, väga armastatakse ja tahetakse selles tegevuses. Ei, te olete kiusaja, kes purustab ja tõid, pigem välditakse. Aga ma arvan, et ühelt poolt ei ole või ei pruugiks olla kellegi eesmärk seda maailma lõhkuda, las ta siis olla teiselt poolt ka see võimalik edasiviimine või arendamine. Keegi no ütleme arendaja ja ei ole seal üksinda, sest elu ise rõhu. Ja ma arvan, et meie kaasaegne infoküllane ja suheteküllane maailm teeb sinna üsna niisuguse tugeva või ka puhtade. Kas usundilugu on seotud ka mõnede teiste eluvaldkondadega peale psühholoogia, näiteks füüsika või keemiaga või otseselt mitte? Samas aga väga paljud teoloogid? Usundiloolased on muide olnud füüsikud, võtke Tartu Ülikooli usuteaduskond, meil on seal praegu ametis Füüsikaalase kõrgajal ütleme, esimese kõrgharidusega füüsika alal mehi seal esimene tähendab subjektiivselt on seotud ja teine on sõnastaksin professor Lotmani omaaegse mõttekäiguna seda, et mingil hetkel me saame rääkida eraldi muusikast, maalist, teadusest ja muudest, ütleme vaimse eluvaldkondadest ja ühel hetkel need kumuleeruvad millekski tervikuks ja need piirid kaovad ära. Kui me hakkame seletama seda, mis on tõde, mis on tegelikkus, mingil abstraktsiooni tasemel me jõuame või need, need ütleme, vaimse elu või tegevuse valdkonnad jõuavad ühte punkti ja, ja ma arvan, et vot seal punktis ka füüsika, bioloogia, religioon, Nad kohtuvad mingis mõttes ja noh, mitte asjata. Kui me loeme näiteks füüsikute seletusi maailma kohta, siis paljud jõuavad nendest jumala, nad nimetavad seda, kas ei teeks või millekski, aga, aga see punkt, kus, kus, kus kõik kohtub. On olemas Raadio ööülikoolil oli külas Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia õppejõud Tõnu lehtsaar. Loengu teema oli eneseleidmine religiooni psühholoogilisest vaatenurgast. Saate valmistasid ette Kellideli Jaan Tootsen. Raadioteater 2000.