Ülikool inimesele ei ole antud suuremat naudingut kui see, mille inimene saab vaimsetest pingutustest. See on lihtsalt kõige suurem ja see on olemuselt kasutu. Seal jumalik. Kahtlemata. Kool. Tartu Ülikooli õppejõud, religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe kõneleb teemal miks haridus on püha. Valisin tänase loengu teema, õieti vestluse teema, just nimelt vestlus võiks pigem olla. Sellepärast et see väljend haridus on püha on minu meelest mingis mõttes surnud, elutu võiks niimoodi öelda. Sellest on nii palju räägitud, et see on ära leierdatud ja siin just vahetult enne algust üht küsiti, et siin võiks olla mitu küsimärki, miks haridus on pühad, kas ta on püha. Sest haridusest ja pühadusest räägitakse nii palju ja see sõna müra ei lase neid väljend, et ju enam tõsiselt tegelikult võtta. Ja ma mõtlesin, et ma tõenäoliselt ise ei läheks kuulama, kui keegi sellisel teemal loengu välja kuulutaks. Ja tekib küsimus, et miks see niimoodi ikkagi on. Miks see on selline surnud olek? Siin on konflikt ühest küljest peaaegu iga päev, iga päev, kaasa arvatud täna on mõni haridusega seotud teema ajalehes või mõnes muus meediakanalis mis loob mulje, nagu haridus oleks midagi väga olulist. Koole suletakse, avataks, tõstetakse ringi nagu klotse reformitakse. Ülikoolidega on täpselt samuti küll liidetakse erialasid, küll lahutatakse, ikka reformitakse, tegeldakse kraadide saamisega, nüüd on selline ei öelda, et lõpetasin ülikooli, vaid sain kraadi, taotlen seda kraadi, tegeldakse igasuguste õppevormidega, et oleks moderne ja nii edasi ja kõigest sellest muidugi kogualt teatanud, võetakse meediasse, nii et jääbki mulje, nagu hariduselu oleks väga aktiivne, kui ajalehti lugeda ei ole midagi olulisemat. Sellist nähtust nagu haritud inimene kohtab siiski üsna harva just nimelt sellist olendit, kes peaks olema selle mässamise sekeldamise tulemus. Milline siis on see sellist kohtagi tegelikult harva? Seda muidugi depressiin öelda, aga mu meelest ei ole hariduse toimejõud olnud Eestis väga kaua aega nii nõrk, kui ta praegu on. Et see algab juba, eks ole, riigiametitest, kus isegi ministriks või nõunikuks määramine haridusest eeldata mingit põhjalikku teadmist juhitavast valdkonnast inimesi võib tõsta valdkonnast valdkonda, nagu sa oled tõesti nagu nukke. Et ei ole harvad juhud, kus riigikogu liige räägib uhkusega, et ta teeb esimesi samme kõrghariduse saavutamise teel ja kõige elementaarsem asi näiteks magistrantuuris õppimine. Et see on valitsuse haldusasutustes juba kõva sõna. Et kui palju näiteks haridusministeeriumis töötajaid, kes oleks vähemalt seitse-kaheksa aastat seisnud klassi või üliõpilaste ees ei oleks vähemalt teoreetiliselt saanud ettevalmistuse haridusajaloos haridusliku mõtte ajaloos, mis minu meelest ei ole lühem kui prostitutsiooni ajalugu. Sama vanad erialad siiski, kõige alati öeldakse prostituut olla kõige vanem amet, nii et haridust ja professionaalsust eeldata lihtsalt eeldate ja see mõjutab kogu mentaliteeti. Et selline mentaliteet on nagu vähkkasvaja. Et kui sageli kuuleb noor inimesi, ütlevad, et nad tahavad õppida ainult juhtimist nii kaua, kuni nad seda juhtimist õppivad, nad tahavad saada vähemalt tuhandeeurost palka ka. Et kuni nad selleni jõuavad, ma olen isegi kuulnud, koolijuhte ütlevad, et nende koolist tulevad ainult juhid, aga mida, mida nad juhtima peaksid peale auto, tähendab, mida? Minu meelest on sellest saanud rahva ja riigi arenemiseks suurimaid probleeme sest ülikoolid kahjuks lähevad selle või kalduvad selle nukumänguga kaasa minema. Aga ma ei tahaks rohkem meeleolu rikkuda, vaid pigem juhiksin tähelepanu sellele, et niisugune tendents ei ole olnud alati, et see on olnud ainult viimane, kümmekond ja mõni aasta peale. See on tühi naerg võrreldes Eesti ajaloopikkusega. See hoog, see praegune hoog ei ole midagi fataalset. Sellised ongi muganemise ja korruptiivsuse hoog ja sellele tuleb kõigi jõududega vastu astuda, sest sellest sõltub tulevik sõltub täpselt samal moel, nagu sõltus esimese riigi meie oma esimese Eesti riigi loomine sõltus haritlastest. Ja on üsna kindel, et see jaluletõus pärast taasiseseisvumist ja kõiki neid vintsutusi soli tänu haritlastele tänu sellele, et rahva üldine haridustase oli kõrge. Aga sellest kihist sellest ei jätku kauaks. Ja ma tahakski esitada küsimuse, et kui haridus on seni olnud midagi, mida võiks nimetada pühaks, minu meelest see niimoodi on ja ta on olnud väga viljakalt püha väga viljakalt püha, siis miks ta on olnud viljakalt püha ja selleks Masiteks püüaksin määratleda harituse mõistet, see nõuab ikka jälle üleküsimist, et mida siis ikkagi võiks tähendada. Siis teiseks juhiksin tähelepanu, et teiste rahvaste vaates on eestlased tundunud varem näiteks 19. sajandil täiesti ebatavalised oma usus, haridusse ja koolitusse kusesse usus kui ka loobumistes hariduse saavutamise nimel. Siis kolmandaks püüaksin seostada seda eestlaste hariduse pühadust otseselt Martin Luteri keele- ja hariduskäsitluse mõjuga, mis ei ole populaarne teema, aga just nimelt luterlik, ma tahaks seda seostada. Ja neljandaks ma püüaks välja tuua, milliseid ideid varasemast haridusajaloost Lutter, need omakorda tugevdab ja ma loodan, et ma ei ületa selle nelja punkti käsitledes ettenähtud aega, kuigi see nii kütkestav. Kasvõi näiteks esimene punkt hari. Et kuidas seda haruldast fenomeni, haritud inimene, kuidas seda määratleda, seda nähtust, mida tahaks oluliselt sagedamini kohata kui praegune elusada. Ja seda peab määratlema, sest Eestis seda tuleb tunnistada, et see väljend haritud inimene kuuluks nagu täielikult liia Laatsile, eks ole, filmis siin me oleme või noh siis Juhan Smuul, aga ikkagi Liia Laats võttis selle mõiste, et kuidas seda nüüd niimoodi määratleda seostaks ainult Tallinna inimestega, keda siin küll on täna, eks ole, mis asi see haritus on ikkagi haritud inimene, püüaks määratleda minu jaoks tuss peaks väljenduma selles, et inimene on oma valitud valdkonnas, ta ei ole mitte ainult jõudnud väga hea asja tundlikkuseni milles ta üha püüab edasi liikuda ja loominguliselt seda teha, vaid et ta suudab ka sõnaliselt reflekteerida selle üle, mida ta teeb just nimelt sõnaliselt järele mõelda, mõtestada seda näha iseenda tegevust mingis laiemas oskuste kunstide teadmistesüsteemis, suhtestada ennast, tajuda kultuuripärandit tervikuna, tuuri kui sellist, olgu siis õhtumaine soomeugrilane mõtestada kategooriad, mis on tema enda töös tervik, näiteks ja mis on osa, mis on liikumine, mis on paigalseis, mis on rütm, mis on korralagedus, mis on kvantiteet, mis on kvaliteet mõtestada kategooriaid peaks kuuluma haritud inimese mõistes, vot see nõuab nende kategooriate tundmist. Ja need on õhtumaised, need kategooriad Kreekast ja Roomast see nõuab ajaloolist teadmist, nõuab oma eriala tundmist, kultuuriloo tundmist üldiselt, sest selles refekteerimisest peaks minevik, olevik korraga kohal olema. Seda lihtsalt peab õppima. Sest see mõõtkava, kust võtta, mis kehtestada enda tegevusele, see peaks olema ikkagi kõige suuremad teod, alati ikka kõige suuremad teod, vaimsed füüsilised, aga paljud neist seda tuleb tunnistada kuuluvat pääsmatult minevikku. Ja ma ei mõtle ainult näiteks gooti katedraale sest need tõesti need nõuavad sellist kujutlusvõimet. The haaret, mida tänapäeval lihtsalt ei näe, seda tulebki tunnistada, vaid ma mõtlen kalleff, lihtsat mööblit, mille puhul tuleb ikka jälle tõdeda, et näiteks eestiaegne küla puussepp ta ületab nii teostuses kui disainis ehk siis vormitundes tänapäevaste mööblivabrikute toodangu. Ma üha rohkem veendun selles, et ma ei näe progressi puussepatöös ideaalid, seepärast tuleb sageli võtta minevikust, nad lihtsalt tuleb tõsta oleviku ja omaks, teha ja teha loomulikuks. Kui olevik ei suuda midagi võrreldavat pakkuda, kui ei ole küllalt seda kujutlusvõimet, mis paneks gooti katedraal ehitama, kui ei ole seda loomingulist hullust. Sest ma tõesti ei saa aru, kuidas need ehitisi on saanud ehitada. Väidaks, et haridus peaks võimaldama välja areneda millelgi, mida võiks nimetada ajalooliseks kuulmiseks. Selline nähtuse mõiste ajalooline kuulmine seal Marek Tamme mõiste. Mulle väga meeldib seal sest inimesel on ainuomane võime üldse liikuda ajas, see on inimesele ainuomane ja kui ta seda ei ole, seda võimet endas arendanud, et kui ta ei oska ennast suhestada, kui ta ei oska ajas liikuda, siis ta mõjubki harjumatuna. Tal ei ole seda ruumiharidusega tekkidesse ruum tema ümber isegi ülikooli professor, kellel see ajalooline kuulmine puudub, ta mõjub täiesti harjumatuna, kuigi ta on ametis ja teenib hästi ja ametiõpe. Kahjuks ta ei anna seda haridust, aga selle võiks anda akadeemiline üldharidusajalugu keeled ja ajalugu läbi arutelu kirjandusloo kunstiajaloo läbi inimliku kogemuse. Aga see suutlikkus, see ajalooline kuulmine kujuneb välja alles siis, kui inimene on umbes ülikooliealine on kahekümnendates eluaastates. Ja kuna ülikoolidest rääkimata kutsekoolides, selline nähtus üldse nagu akadeemiline üldharidus on peaaegu kadunud, sest inimene püütakse võimalikult vara isegi oma eriala sees veel kitsamalt ära spetsialiseeruda. Nii et tema peale kuluks võimalikult vähe raha ja ta võimalikult kiiresti oleks kasulik tööjõud mingile firmale, et hakkaks võimalikult kiiresti kasumit tootma. Siis ei arene välja just see inimese kõige olulisem võime liikuda ajas. Vähemasti paljudel ei arene, kellel võiks, nii et just seda, mille pärast inimene üldse peaks edasi õppima minema pärast põhikooli pärast gümnaasiumi. Just seda talle ei võimaldatud ta selle kasu pärast. Nii väljubki õppeasutusest, poolharitlane nagu siin oli juba juttu just nimelt pool, kuigi ta võib lõpetada cum laude või olla näiteks doktorikraadiga oma kitsal erialal, ta jääb pool haritlaseks. Ja ma mõtlesin, et ei ole positiivne mitte kogu aeg kritiseerida, siis ma tahaksin tuua lihtsalt mõne näite haritud inimesed, kes oleks ikkagi haritud inimene. Ja need näited võiksid olla ekstreemsed, sest ekstreemsused võiksid määrata mõõtkava, mitte nad peaks tekitama liigset enesekriitikat, aga mõõtkava võiks võtta ekstreemsustelt. Kui mõelda näiteks Arvo Pärdile, kelle pilti meedia ei lase unustada peaaegu ühekski päevaks siis Pärdi puhul võib küll öelda, et lisaks kõigele muule on temast kujunenud kõige huvitavamaid eesti mõtlejaid 21. sajandi alguseks kogu Eesti mõtteloo taustal. Ja kui nüüd jälgida, kuidas ta reflekteerib, kui ta sõna võtab oma lühikestes sõnavõttudes, kuidas ta kõneleb, kui ta kõneleb ühest asjast, siis ta kõneleks nagu kõigest, kuigi ta kõneleb ühest asjast. Ta valdab kuidagimoodi olevat sellisel moel, et see on tervik, ta valdab printsiipe, ta valdab mingeid põhilisi printsiipe. Ja isegi kui ta hakkaks arutama mingit teist valdkonda, kui ta neid ei tunne siis ta ilmselt oskaks öelda, mis on selles hästi tehtud. Mis on tehtud kohase mõõdu ja mõttega, mis on tehtud nii, mis vastaks antiikaja vooruse mõistele. Et nuga noavoorus on lõigata võimalikult hästi oskab nende printsiipide põhjal öelda, mis siis teisel erialal, mis on seal hästi, mis on nii tehtud, et ta peabki olema nii tehtud, kui inimene valdab neid printsiipe. Või ei ole see niimoodi tehtud just nimelt seda peaks valdama, printsiipe, mõista selle läbi tigusid esemeid, mida kõike, mida inimene teeb või toimib või teostab. Nii et see on huvitav, et antiigihariduskäsitluse seisukohalt haritus ja kultuur mille vasteks oleks kreeka sõna Paide ja see tähendab üldiste printsiipide valdamist, mille inimene peaks saavutama mingid üldised printsiibid, mille põhjal saaks refekteerida, see on kultuur, sellepärast et see aitab teisel inimesel oma tööd paremini teha või seda, mis ta tahab, mis on talle oluline vähemalt mõtlema vanema. Ja see tekitab mingi ühise vaimse varanduse. Ja ma Arvo Pärdi kõrvale nimetaksin siin Madis Kõivu ja Käbi Laretei, kui lihtsalt kasutada võimalust, et neid kaht tõesti kirgast loominguliste ülimalt erudeeritud inimest meenutada. Ja kuigi öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, ei suuda selliseid loomingulisi erutiitel kahjuks mitte keegi asendada. Klaverikunstnik ja kirjanik Käbi Laretei on mõjunud samamoodi nagu Arvo Pärt. Kuulsin teda viimast korda mängimas Tartu Ülikooli aulas 1993. aasta aprillis. Ma ei tea, kas see võis olla tema viimane esinemine Eestis ja seal ta esitas hämaras aulas tulesid, polnud põlema pandud soli soe kevadine aprilli õhtu sõna otseses mõttes jumalikul moel. Franz Schuberti sonaati B-duur esitas nii, et inimesed kuulasid nagu nõiutud. Ning seejärel kuna tungivalt nõuti lisapalu, siis ta mängis lisapalaks Georg Friedrich Händeli lühikese minueti kusjuures tegi seda kaks korda, kuna taheti lisapalasid ja tegi erinevate tempodega. Ja ise ta kõneles vahele, miks ta ühel või teisel viisil interpreteerib. See oli midagi nii täiuslikku, see Händeli vett, selle nii lummav, need mõlemad variandid ja arutlus, pluss lisaks tema keskendumine, respekt, lihtsalt hoiak, juba peen taju, erakordselt peen taju ja siis see suutlikkus sedasama mõtet teostada, mida ta räägib. See mõjus niivõrd tugevalt, et näiteks mina sain järgneval päevil üle lihtsalt surnud punktist oma ühes tõlketöös millega ma olin kaua kimpus, lihtsalt mõeldes, et on ju kaks erinevat tempot ja rõhudeid ümber tõsta ja saabki surnud punktist üle. Nii et need printsiibid ja sellest kõnelemine, selle jagamine, see on tunnetuslik põhis, aitab teisi inimesi. Ja kui nüüd meenutada filosoofi, kirjanikku Madis kõivu siis tema puhul piisas sageli lihtsalt vaikimises tema heatahtlikkust vaikimisest vaikivalt juures olust või siis teisest küljest jälle. Tal oli komme ülikooli raamatukogus väga kiiresti edasi-tagasi edasi-tagasi kõndida. Närviliselt samal ajal kui Vaino Vahing kirjutas, kirjutas Masina teksti Madis Kõiv. Kogu aeg käis edasi-tagasi niimoodi tund aega, hästi närviliselt. See mõjus väga hästi. Ma istusin seal ja vaatasin, see mõjus väga hästi. See mõjus korrastavalt, probleemid on, probleemid leiavad lahenduse. Elu muutub paremaks, see oli niisugune toimiv vaikimine, öeldakse selle kohta. Vaikimine toimib, see edasi-tagasi kõndimine, nii et refleksiooni mõte oleks vastastikku inspiratsiooni saada. Mulle lihtsalt loovam parem oma töös oma elus inimsuhetes. Aga sama tähtis oleks naudingu võime kasvatamine. Sest see suutlikkus neid erinevaid kunstioskusi nautida, see, see naudingu võime ongi pingutuste tasu, mida peaks saama. Ja see mõjutab jälle rahva elu tervikuna, kui seda jagada hariduse läbi. Ja minu meelest on tähelepanuväärne, kui palju on Eesti väikese rahvaarvu kohta väga väljapaistvaid originaalseid loomeinimesi seni ja kui palju sõltub igast üksikust inimesest. Kui kiirelt on võimalik noortel jõuda rahva pilgu ette, kui kiirelt on võimalik saada raskeid ülesandeid ja see on hea, et Eesti ühiskond on nii väikeklassiühiskonda ei kujune, ei ole pseudotakistusi, noorteliikumised, meil on kõik tingimused, et kõik oleks hästi. Seda rohkust siiamaani seostaks jälle täpselt samamoodi ikkagi senise kõrge rahva haridustasemega, mis toetab individualismi heas mõttes suutlikkust lihtsalt minna oma teed ja vastutada. Teine punkt oleks just nimelt eestlaste hämmastav hariduse usk, mis on olnud, kusjuures eestlased ise tavaliselt ei hämmastu oma haridusest, teised hämmastavad, teised rahvad hämmastavad. Ja õieti see oligi konkreetne ajend selle teema jaoks, sest ma sattusin hiljuti lugema Tartu Ülikooli 19. sajandi raamatukoguhoidja Emil Anders mälestusi endale aastaist 1000 810840. Tartu linnamuuseum andis need välja. See on täis huumorit ja see on kirja pannud erakordselt elegantse stiiliga, see on väga nauditav memuaarteos. Aga mis torkas silma selles raamatus nimelt ta juhib tähelepanu sellele, kui erinev on eestlaste suhtumine haridusse võrreldes näiteks kohalike venelastega. Ja see ei olegi, tahtsid venelased lihtsalt võrreldes teiste rahvastega ta ütleb nii, et erinevalt teistest ei võta eestlased lapsi koolist ära isegi siis, kui see on majanduslikult väga raske. Nad lasevad neil sageli õppida isegi kuni ülikoolini välja, isegi kui on raske. Ja mõistagi tähendab loobumisi iseenda asjadest. Teistel valitsesid igapäevakaalutlused, kui on vaja poissi poodi appi, võetakse koolist ära ja kõik, siin ei ole mingit juttu, eestlased seda ei tee. Ja see on huvitav, et mitte ainult Enders ei nimeta seda vaid see tähelepanek on varem kätte juhtunud, rääkimata esimesest iseseisvusajast, rääkimata sellest, mis oli teise maailmasõja järel. Et see on ainulaadne vaimsus ja vaimustus, mis on olnud, ma ütleks kuni 20. sajandi lõpuni. Ajaloolased tendeerivad seda seletama tavaliselt sotsioloogiliselt pragmaatiliselt, et nood orjarahva hulgast inimene tahabki saada paremale positsioonile, tahab paremat palka, et siin ei ole mingit mõistatust. Aga see põhjendus on siiski liiga lihtsakoeline. Sest need pingutused, mis hariduse nimel on tehtud ja tehakse ja millised vaevad on ära talutud seitsmeteistkümnendast kuni 20. sajandini. Et need on lihtsalt liiga äärmuslikud, nii noorte kui nende vanemate poolt. Et näiteks raha ja positsiooni pärast tõesti võib inimese tappa, kahtlemata aga mitte, vaevas ja viletsuses vanu keeli õppida, eks ole aastaid istuda kreeka ja ladina kiire taga, see palk ja positsioon ei mõjuta sellist asja kui meenutada lihtsalt Kristian Jaak Petersoni, kes muidugi pärast jõi ennast surnuks. Nii et ei sobi tavaline pragmatismi sobi vastuseks. Ja ei sobi ka sellepärast, et sama küsimus, miks nii äärmuslikud pingutused hariduse nimel? Seda tuleb pidevalt esitada ka saksa päritolu inimestele siin ennekõike luterlikes pastoritele. Ja ma tsiteeriksin siin kolleege eesti kirjakeele ajal uurijad Heli Laanekask, kes esitab sama küsimuse hoopis Johann Heinrich Rosemplenterile, kes on küll Põhja-Lätist pärit, aga siiski saksa verd, kes oli kirikuõpetaja Toris ja Pärnus 19. sajandi esimesel poolel. Ja ma tsiteerin, heli Loone kaskem. Miks Rosemplenter lisaks igapäevasele töö küllasele pastori tegevusele rahvarohkes Pärnu kihelkonnas kogus, korraldas ja uuris eestikeelseid Eestisse puutuvaid raamat raamatuid ja käsikirju. Miks ta andis paarikümne aasta jooksul väljamaa rahvakeelele kultuurile pühendatud ajakirja, hoolimata isiklikust majanduskahjust, sagedustest Kriitikutest, miks ta rajas koole ja õpetas omaenese laste harimise kõrval ja omaenese kodu kitsastes oludes välja mitmeid tublisid eesti koolmeistrit, köstri kirjamehi. Miks sa selle nimel, et eesti ja läti talupoeg õpiks kaunisti kirjutama oli kirjanäidiste väljaandmisel valmis kandma tublid raha, riski, mis päädis suure kahjumiga. Ja kui trükkimiseks polnud raha, siis käsikirju võis ikkagi koostada. Miks ta pani kokku Eesti-saksa sõnaraamat, miks ta kogus taimi ja kirjeldas neid, märkides üles ka eestikeelseid taimenimetusi? Miks ta kirjutas eestikeelse klaverimänguõpetuse ja botaanika õpiku, miks ta üritas koguda eesti murdenäiteid, rahvajutte tsitaat lõppev, et siin nagu positsioonile palgale ei viita miski, vastupidi, ta tegutsetakse, hoolimata positsioonist ja palgast, hoolimata sellest, et siin on täiesti näha eksistentsiaalne mõõde. Ja see on teatav pühaduse mõõde. Ja sellisel juhul tuleb küsida, et mis selles ikkagi religiooniga seotud, et kus on sellise hoiaku juured, mida võib jälgida seitsmeteistkümnendast sajandist alates vähemasti. Jätkab Marju Lepajõe. Ja siin ma jõuaksin kolmanda punktini. Tõesti, ma julgeksin väita, et selline sakraalne hoiak hariduse suhtes see juurdub Eesti puhul protestantismis Martin Lutheri arusaamades, see ei ole populaarne teema, väidaksin ikkagi seda. Sest niisugust absoluutset usku haridusse, mis paneb ennast säravalt salgama, ei näe romaani maades, näiteks katoliiklikest piirkondades on inimesed palju rahulikumad. Ka mitte õigeusumaades sellist absoluutselt usku ei näe, ka nemad on rahulikumad. Alusidee võiks olla Martin Lutheri seisukohas, et on vaja üldist emakeelset rahvaharidust just nimelt üldist emakeelset rahvaharidust. Nii see täpselt on ja see ongi revolutsiooniline. See idee tulenes mõistagi demodeoloogiast, mida kõik teavad seal üks järeldusi on, et iga kristlane peaks jõudma lugemiseni. Sest piibli lugemine on küsimus lunastusest ja lunastus. Õigeksmõistmine Või õndsakssaamine, nagu me teame Tammsaare põrgupõhja uuest vanapaganast see nii inimesele kui kuradile kõige olulisem küsimus. Ja see idee nõuaks põhjalikumat vaatlustest tõesti, Martin Luteri, et ei tunta. Tal on vilets tõesti vilets saatus olla kanooniline nimi, kultuuriloosse vilets saatus kuulus olla vilets, olla kanooniline, olla kohustus. Mida õpitakse pähe, õpitakse sajandeid pähe, see tähendab lihtsalt suurel määral olla unustatud, ei ärata huvi. Tairata huvi isegi eriti pastorites võiks öelda. Sest ta on nii pähe õpitud nimi. Ja see on paradoksaalne olukord, sest Eesti on ju 16.-st sajandist peale luterlik maa. Esimene mahukas luteri valitud teoste väljaanne ilmus eesti keeles alles 2012. aastal. Minu meelest on ta erakordselt huvitav mõtleja ja nauditav kirjutaja. Mul oli õnne olla otseselt luteri nahas pool aastat elada luteri naas kui ma tõlkisin ühe traktaadi siia sellesse valitud teoste väljaandesse. Ja seepärast olen selles mõttes veendunud mingites punktides, milles ma varem ei olnud veendunud enne tõlkimist. See, millena Lutter haridust mõistab või kuidas ta haridusest aru saab, see tõesti sõltub just nimelt keelest, sellepärast peaks keelest enne rääkima, kui haridusest. Kuidas mõtestada neid bioloogilisi seisukohti, et mis on seotud keelega. Need võiks olla sõnastatud teesidena, mis ma püüaks väga lühidalt ütelda kuidas jõuda keele juurest hariduse juurde esinenud ees. No me teame neid, tegelikult jumal on nende inimesele ilmutanud läbisõnalise kõne. Jumala, seega sõnaline jumala sõna on seega ilmutuse vahend, see tuleb tema läbi ühtlasi objekt, et seda peabki tunnetama. Nii et ta on tulnud läbisõnalise kõne. Nüüd teine tees, milles ma ainult ühe joone välja tooksin, on see sellel jumala sõnad, mis on olemuselt suuline, sellel on neli vormi. Ja sellest neljast vormist üks ongi kirjutatud sõna verbum, skeptom. See ongi piibel, mis on usu jaoks kõrgeim ja ainus autoriteet. Et on kirja pandud selleks, et püsiks õpetuse algne puudus siis on seda võimalik kontrollida. Kas jutlustajad õpetavad õiget õpetust. Nii et on kirjutatud sõna. Kolmas tee, see on kõik, mida jumal on tahtnud üldse avaldada endast inimesele. See ongi piiblisse kätketud, mida ei ole tahtnud, seda seal ei ole, inimesel ei ole millegi muuga pistmist kui ainult selle kirjutatud sõnaga Supranus, nihilad, noos, mis on üle meie, see meisse ei puutu. Piibel on piisav ja täielik ilmutus saa. Neljas jumal on inimesi kõnetanud, et inimene saaks päästetud. Sõna on selleks, et inimene seda kuulda võtaks, kes kuuleb, mu sõna hakkab mu südamesse. Inimene võiks seda kuulda võtta viiest ees, kui inimene tõesti selle sõna endasse võtab siis teostub usus. Ja kuues ainult usu läbi, eks ole, soola fiide võib inimene pälvida pattude andeksandmise diood sõna juurest lunastuseni. Üsna üldised printsiibid, mida nad tähendavad neist tuleneb otseselt, et igal inimesel on pühakirja isiklik suhe, sest tema saatus, tema hinge saatus sõltub iseenda usust ühest küljest ja teiseks piiblimõistmisest. Nii et siin on vastutuse ainult jumalal ja inimesel, et siin on täiesti üksühene suhe, milles teised ei puutu. Neist printsiipidest tuleneb ka see, et kõik kristlased on tegelikult võrdsed selle pühakirja ees. Nende ees on pühakiri, nad on võrdsed, kõik, kõik Me oleme dioloogid, ütleb Lutter. Ja printsiipidest tuleneb ka see, et pühakirja tuleks ühest küljest õppida tundma algkeeltes heebrea, kreeka ja ka ladina kui mul kaasa võtta, aga teisest küljest on oluline, et igaüks sellest täpselt aru saaks. Ja see tähendab, et tuleb tõlkida emakeelde printsiipidest tuleneb ka see, et jutlustajad esitatakse väga kõrged keelelised nõuded. Ta peab tundma jah, heebrea, kreeka, ladina keelt, selleks et ta suudaks piibliga tegeleda. Jumala sõna õppida kõige puhtamal kujul, kellel seda keeleoskust ei ole, selle kohta ütleb Lutter, see kobab nagu pine seina, kes ei oska piiblit algkeeltes lugeda. Tuleb õppida kõiki keeli. Nad on niivõrd seotud ja siia peaks lisama ka eesti keele. Keelevõime on inimese kõige olulisem diferentsiaal spetsiifika. Ta ütleb, et see on kõikidest ainetest kõnelemine on väljapaistvaim. Ainult selle poolest erineb inimene kõikidest elusolenditest, samas kui mõned ületavad teda nägemiselt, mõned lõhnad Undmiselt, mõned puutetundmisel ja nii edasi. Nii et jumal on pöördunud inimese poole läbi kõige kõrgema, mis inimeses on ainuomaselt. Sellepärast et see keel on nii oluline, seepärast on ka kasu või kahju, mida inimene keelega võib tekitada. Äärmuslik, sellepärast peabki keelt väga täpselt tajuma. Ütleb üks halb sõna võib lapse juures hävitada aastatepikkuse kasvatamise viljad. Kasutada keelt täpselt hästi tundlikult, see on vastavuses jumala loometööga. Niisugust loogikat varem ei olnud, see peab olla, meenutab Vene. Keel on jumala helistamiseks austamiseks, milleks siis veel milleks keel, hääl, kõne, suu ikka helistamiseks. Kuigi inimese keel on puudulik, on ta võimeline toimima samamoodi nagu jumala sõna. Nii nagu Genesis esimeses peatükis on öeldud, ta ütles ja sai. Nii on ka inimese puhul ütlus, on tegu ütlusele, niisama lihtsalt ütlus. Nii et keelekasutus peab olema vastavuses südamega inimese keskmega. See ongi tõde. Kui see vastab südamele, kuidas ei vasta, siis on vale. Sama kardinaalne nagu suhe keelde on ikkagi see samm individualismi mis tekib kristlase vahetus suhtest jumalaga, lihtsalt kõik ristiinimesed on võrdsed. Kulutasid edasi minna selle keelekäsitluse peale mõtelda, et kõik peavad lugema. Siis see on juba Imanentselt, see on juba seesmiselt loogiline, siit tuleneb üldine emakeelne rahvaharidus, see on radikaalne, see ei ole isegi tänapäeval enesestmõistetav, igal pool üldine emakeelne rahva hariduspiibel on niivõrd keeruline tekstati vist, see nõuab grammatika loomist, kirjakeelt. Sageli on püütud eesti kirjakeele rajamist loomist põhjendada praktikaga, noh et ja mitte ainult eestlaste puhul, vaid ka näiteks Soome ja Rootsi teadlased arutavad tõsimeeli, et lihtsalt kirjakeelt oli selleks vaja, et Soome-Rootsi piiril kuskil seal noh, et kalamehed, eks ole, kui neil on vaja keelt, milles rääkida, et siis on vaja kirjakeel selle jaoks, selle jaoks ei ole vahet, mis tahavad 11 ju pilgust, eks ole, seal sõnad. Ta suhtlemine, see on armastus ja ei vaja kirjakeelt, ei vaja kalapüük, ei, ajakirjakeelt ei vaja, kauplemine ei vaja kirjakeelt kauplemiseks, piisab rõõmsalt sõrmedest, eks ole. Isegi õnn, kui selline ei vaja kirjakeelt, õnne jaoks ei ole, vajab kirjakeelt lihtsalt inimlikud asjad, lihtsad asjad ei vaja grammatikat ja kirjakeelt seal midagi muud on, selles. Alustab alati kriitikast, on väga kirglik ja kaugeltki mitte surnud autod on väga elav autor, kuidas ta kritiseerib kaasaegseid, kuidas nad suhtuvad haridusse, kui primitiivne on, et lihtsalt noh, õpitu lugema, arvud, oma õpita, kui leivaamet ära kaasaegsed väidavad, haridus peab olema otseselt kasulik. Luteri on see täiesti vastuvõetamatut, ütleb, et kui juhindutakse üksnes kasust, siis see näitab, et lapsevanemad laste hingeõnnistuse suhtes täiesti ükskõiksed. Nad on täiesti ükskõiksed Saksamaa tuleviku suhtes, sest hariduse mõte on hingeõnnistus. Ta ei tohi olla kasulik ja lihtne, et ainult arvutamine, kirjutamine ja amet. Haridus peab andma võrdselt kõigile, sõltumata seisusest, majanduslikest võimalustest, soost ja nii edasi. Ja just sellepärast peabki andma võrdselt kõigile, et kõik kristlased moodustavad ühe seisuse ja nad kõik peavad olema suutelised olema yksese preestrid. Hariduse siht ei saa olla kõhu orjamine. Oma teises läkituses ütleb Lutter selgelt. Hariduse siht on laste hinge eest hoolitsemisest. Lapsed ei ole oma vanemate omand, nende hing on tähtis. Nende pääste- ja õndsus ja haridus. On luteri arvates kõige mõjukam relv selle kasu kuradi vastu teda kasuda sinuni mon, kurat, kasu kurat mitte harida lapsi ongi kuradi sisendus. Ja rõhutab, et mida kõike inimesed kardavad, nad kardavad türklasi, nad kardavad sõdu. Nad kardavad uputusi, sest seal on kuidagi näha, on selge, mis on kahju, aga inimesed ei karda kuradit. Sest kuradi kavatsused ei ole läbinähtavad. Kurat, lihtsalt ei lase õppida. Rahulikult ilma kasuta tal niimoodi hillitsetud, vaikne kurat ei ole selget vaenlast. Lutter ütleb, et õpetajad on vaja selleks, et maailm oleks meie läbi parema tervikuna. Et see haridus ei ole ainult vaimuliku seisuse jaoks seal kõigi jaoks. Kõik ametid ja seisused vajavad haridust, et riik üldse püsiks. Nad on võrreldavad selles mõttes ilmalik ja vaimulik amet, et üks toob igavese õigluse rahu, elu, teine ajaliku. Saad üks on igavene, teine ajalik. Ja mis on ilmaliku valitsuse ülesanne, ilmaliku valitsuse ülesanne on teha metsloomadest inimesed. Kanda hoolt, et inimestest jälle metsloomi ei saaks. Ja see, et kord on Jonstruktuurse püsib ainult tänu ilmalikule valitsemisele. Ilmalik valitsemine peab ohjeldama omandit, sest omand on see, mis ahvatleb vägivallale omand. Sest seal, kus valitseb rusikas, seal muutuvad inimesed loomadeks lihtsalt. Aga inimeste seas peab valitsema tarkus, mitte vägivald. Nüüd, kui küsida, mis on hariduse sisu luteri jaoks, seda peab küsima, ei ole enesestmõistetav, siis esiteks loomulikult on see piibel. Aga teiseks on see keeled ja ajalugu, luule ja kõle kunst. Kolmandaks kindlasti muusika, sest luteri jaoks on muusikateoloogia järgmine teadvus ja oskuskunst. Ja neljandaks loodusteadlased. Et kui see kõik kokku võtta, siis hariduse sisu olekski põhiliselt see, mida nimetatakse neid tänapäeval akadeemiliseks üldhariduseks ja mida meil põhimõttelt püütakse mitte anda, tähendab, see on Eesti haridussüsteemist, sealhulgas ülikoolist, peaaegu kadunud. See akadeemiline üldharidus, ta on just, see on kadunud, mis on kõige olulisem, see tähendab siis sõnalised õppeained või distsipliinid mis kannavad edasi inimliku tunde mõttekogemust, seda, mis on seni saavutatud, seda kannavad sõnaliselt edasi. Vot seda ei ole. Aga kui seda ei ole, siis tundub, nagu oleks inimesel arengupeetus. Kuigi ta võib olla hiilgav oma erialal. Miks need keeled nii olulised on, kui sedavõrd veel kord kokku võtta? Keeled on jah, nad on väärtus iseeneses. Aga keeled ta luteri jaoks on, vaim on torgatud keeltesse. Evangeelium vajab keeli, aga ka inimene vajab keeli, sest keelte oskus paneb inimesed paremini jutlustama. Lutter ütleb veel hullemalt. Kui jutlustaja keeli ei oska, siis keegi ei viitsi seda kuulata, ses jutlus on väsitav, tüütav kukutakse maha. Kui inimene oskab ainult eesti keelt, siis ta ütlus on väsitav, eff kukuvad maha. Aga kui ta oskab keeli, siis ütleb Lutter togeedes. Kui on kindel sihtlaupäev immernoi, eks ole, see on värskes on tugev. Ja usk on alati uus. Nii et need tuleb kõik keeled tuleb ära õppida. Miks on ajalugu, mis on ajaloo õppimise mõte? Ajale õppimise mõte on nii nagu renessansi üldse luteri jaoks arendada otsustusvõimet. Mis on hea, mis on halb, otsida seda otsustusvõimet, saada kogemusi, see aitab mõista, mis ajaloo kulgu võis mõjutada. Ja lühikese ajaga võib palju õppida, palju elutarkust ajaloo läbi. Kuidas toimida? Tsiteeriksin, kui inimene kasvaks kodus ilma sellise koolita reaks targaks saama iseenda kogemusest siis enne kui see sünnib oleneva, 100 korda surnud ja kogu oma eluaja mõtlematult toiminud. Sest omaenda kogemuse peale läheb palju aega. Miks luuleonnide? Jah? Lutter rõhutab, et eelkõige hea maitse, aga mis veel ja seal humanistlik idee. Luule on kõige mõjukamaid, efektiivsemaid vahendeid, et õppida, kuidas kõneleda kõnekunsti ja kuidas see on. Kõnekunstietapid mäletatavasti on kõige raskem asi on inventsio selle õige teema leidmine millest üldse kõneleda, mis oleks oluline, see on kõige raskem selleni jõuda, teine asi on dispositsioon, see tähendab, kuidas detailid niimoodi argumendid järjestada, et see kõne oleks õige mõjuv. Kolmas on sõnastamine ehk Elokuutsia kõige täpsemad sõnad leida ja vot luule luule puhul ongi see inventsijo tabanud õnnestunud luuletus on leidnud selle kõige õigema motiivi saanud täpselt need järjestuse, nii et ta toimiks ja need õiged sõnad. Et sellepärast on luulekõnekunsti õppimisel kõige olulisemaid asju. Ja nii luulel kui kõnekunstil see tervik, mis tekib, on rohkem kui osad, see on väga oluline, et see tervik oleks rohkem kui osad. Ja olgu, neil on samamoodi. Lutter rõhutab korduvalt, et senised õppimismeetodid on väga väheefektiivsed, et inimene õpib 20 40 kuni 40 aastat, õpib kogu aeg, aga mitte midagi ei õpi. See on niivõrd ebaefektiivne. Ja seda on vaja muuta. Saksamaal on häid õpetajaid, kes ühe aastaga suudavad rohkem õpetada kui teised 20 aastaga. Need tuleb üles otsida, neile tuleb palka maksta. Ja niisuguste õpingute jaoks selle üldhariduse jaoks piisaks näiteks laste puhul, nii poisid kui tüdrukud, kõik peavad õppima üks, kaks tundi vähemalt päevas, kui, siis peab minema koju kodustele töödele, aga üks, kaks tundi igal juhul. Ja see on võimalik teha alati ka lapsepäraselt, sest nagu Lutter ütleb nii keeli kui muid kunste saab tänu jumala armule õppida lõbusalt ja mänguga. Sellest vallandas terve pedagoogiliste teooriate uuenduste laine. See mõjus väga hästi kõigile. Nii et luteri jaoks, kui tahta kooli asutada, siis küsimus on ainult tahtmises ja mitte rahas, ainult tahtmises. Iga aasta kulutatakse nii suuri summasid relvadele, teede esitusele, sildadele, tammidele, indulgentsi, telemissadele, kerjus, munkadele ja nii edasi. Siis selle kõrval peaks ikka ühe, kahe hea hool meistri palkamiseks igal juhul ja toaraha, eks ole, kogu aeg, see teedeehitus on. Ja koolmeister, kes seda haridust kannab, seal luteldaks jutlustaja kõrval kõige olulisem jumala töö tegija. See on kõige olulisem kasutoovam, suurim ja parim amet. Ja sellepärast ei ole usinale koolmeistrile ehk magistrile kellele iganes, kes lapsi kasvatab ja õpetab ustavalt. Ükski tasu ei ole liiga suur. Ega ükski palk ei ole piisavalt kõrge. Esimene ja kõige olulisem haridusalustala, mis luteri edasi püsib seal see, et haridus peab olema sõnakeskne sõnakeskne antiigist peale, on alates neljandast, kolmandast sajandist enne Kristust inimese harimine on keskendunud kogu aeg, tema sõna, tema mõtlemine, tema kõnevõime, et see haridusruum on kogu aeg inimese sees, mitte väljas, ta peab õppima, lugema, kirjutama, siis ta õpib vaidlema, kõnet pidama, kõik käib läbi inimese. Et kõik muud teadmised matemaatikast alates nad peavad ka kõik käima läbisele, reflekteerimisenidesse paigutab kogu aeg inimese sisse, kõik maailma asjad peavad käima läbi selle sisemise sõna siis nad on enda omad ja siis inimene valdab seda maailma, kui kõik on läbi käinud. Ja siis ta oskab seda teistele seletada. Ja minu meelest teise maailmasõjaeelne Eesti rahvakool esindas seda verbaalsust väga hästi. Meil on ikka jälle, võib ajalehest lugeda, keegi hüüatab meedias, kuidas on võimalik, et kuus klassi lõpetanud inimene oskab nelja keelt just meie eks haridusminister hüüatas ajakirjas akadeemia hiljuti, kuidas võimalik, tema vanaema ainult kuus klassi ja juba neli keelt. Ja ma lisaks veel juurde jah, kuidas on võimalik, et nad suutsid igas olukorras pidada hea kõne. Ma olen seda kogu aeg nautinud. Kuidas nad suudavad, tõusevad püsti ja peavad kogu aeg hea kõne, seal inventsio on, dispositsioon, on Elokuutse kogu aeg imetan. Aga see on võimalik, kui seda õpingute sisu keegi vastavalt korraldada ei ole midagi. Ületamatut, mis sellega seondub, on see verbaalses sõnakesksus on, on see, et inimestel kujuneb selliseid välja oma stiil, stiil, see on väga oluline, mis oleks vastavuses isikupäraga. Kui me näiteks võtame kätte 20. sajandi esimese poole kirjandusajakirjad lehitseda, leid olgu loomingut või midagi muud, siis tegelikult ei pruugi sageli üldse autori nime vaadata. Inimestel on omasti, Tuglase stiil on äratuntav Tammsaare all, äratuntav selle Lutsul ära kadunud tapeet, vallak on väga äratuntav. Rääkimata luuletajatest, olgu need Betti Alver, Heiti Talvik, Ernst Enno, August Sang. Aga kui võtta praegu, siis neid, kes eristuvad selgelt, need on tegelikult väga vähe. Inimesed ei jõua oma stiilini, sest haridus ei ole sõnakeskne. Teine joon, mida Lutter rõhutab, on just nimelt see, et tuleb leida hea õpetaja ja siis on väga resandeid. Sellepärast et kui kõik on sõnaline, siis seda head kõnet ei saa õppida kuidagi abstraktselt reeglite järgi. Neid võib lugeda, aga on vaja kuulda inimest, kes mõistab kõneleda ja ka teab, mida ta kõneleb. Sest teistpidi öeldakse, et ei ole mitte midagi hullemat kui kõnekunsti valdav inimene, kellel puuduvad teadmised, see on täiesti õige. Ta peab teadma ja mõistma, kõneleda nii, et elav eeskuju on see, mida antiigist alates rõhutatakse. Elav eeskuju ja isiklik suhe, see on parem kui kõik õpikut ja arutlused, mida muidugi on kasulik lugeda, aga peab nägema, kui seda ei näe, kõneleda ei oska. Aga nüüd, kui võrrelda praegusega, siis hea õpetaja, see on kahtlemata irratsionaalne nähtus. Ja mitte ainult hea õpetajal, irratsionaalne, vaid pea, õppimisvõime on ju, ei ole samuti mehhaaniline nähtus, nad kuidagimoodi toimivad vastastikku. Ja nii ongi, praegune haridus on seda teed läinud, et ta irratsionaalsed elemendid tuleb niimoodi väljuda toda haridus, sest tähtis on teatud kindel kvaliteet ja midagi irratsionaalset, et nüüd äkki juhtub, äkki tuleb äkki tule, tähendab, see ei taga teatud kindlat klienditeenindust, eks ole, klienditeenindus peab olema. Et eemaldada üliõpilane ja õppejõud teineteisest vähemalt ekraani taha, aga juba nutuga kontinentidest Tartus võiks kuulata Ameerika õppejõude, piisab sellest, et võimalikult kaugel oleks, eksamid, toimuksid võimalikult abstraktselt. Nüüd tahetakse eksamid hakata filmima selleks, et oleks tagatud garantii, et kui nüüd üliõpilane vastab täpselt seda peod on rääkinud, siis ta peab saama teatud hinde tav asi läheb järjest hullemaks. See niisugune mehhaniseerimine elagu mingisuguste nukkude tegemine ja mida praegu nagu ei kuidagi ei nähta ette, on see, et kui nüüd see verbaalsus alla käib, siis ikkagi lõpuks variseb kogu teadus. Lõpuks varisevad ka täppis ja loodusteadused kuse verbaalsust alla käib. Nii et selles mõttes see on asi, mida peaks hoidma seda sõnakesksust. Ja nüüd, kolmas joon, mida Lutter sihikindlalt tugevdab, on see, et hariduse ja üldse igasuguste vaimsete pingutuste mõte on lihtsalt neis enestes. See ei saa olla see kasu, kurat, ükskõik kuidas seda nimetada. Ta peab olema suunatud puhtale tunnetusele. Ja see on mõtteliin, mida täpselt samamoodi sõnastavad Platon, Aristoteles vaimse töö mõte on lihtsalt selles endas. Neis pingutustes endis inimesele ei ole antud suuremat naudingut kui see, mille inimene saab vaimsetest pingutustest. See on lihtsalt kõige suurem ja see on olemuselt kasutu. Lihtsalt anda teadmist universumit edasi ja seda teada just selle kasutuse põhimõttelise kasutuse tõttu saatis inimesi eriline au, kui inimesed teevad midagi täiesti kasutult ja seal, nii seal jumalik. Kahtlemata. Aga see küsimus on suurel määral inimväärikuses, et inimene lihtsalt peab saama teostada oma vaimseid võimeid olles, siis ta saab endast lugu pidada. Sest luterile on väga selge, et raha teeniv inimene on kuulekas inimene kes tegeleb raha teenimisega, see lihtsalt on kuulekas. Kui inimene juba õpib silmas pidades ainelist kasu, siis ta lihtsalt ta ei arene välja. Ta kannatab pärast kogu elu selle käes. Ta lihtsalt ta gurumpeerub ja palun paratamatu, et ta valab selle tõttu kibedus oma lähedaste peale välja. Aga samas rõhutab lutel ja samamoodi teised renessansi mõtter, et ometi sellised näiliselt kasutud õpingud osutuvad tegelikkuses väga kasulikuks sest ühiskonna vaimne tase tervikuna tõuseb. Inimesed tegutsevad nendes praktilistes valdkondades, mis siis igaüks leiab, valib, nad tegutsevad targemini, asjatundlikumalt, õnnelikumalt ja tõesti see lihtsalt on nii, et elu läheb praktilises osas igati paremaks, kui lasta inimestel lihtsalt kasutult õppida, õppida mõttetuid asju, see on kõigile hea. Ja Lutter seda just rõhutab haridus ei tohi kasvatada orja. Et tulevik on selles, et ei kasutataks orie hariduse mõte oleks ikkagi hingeõndsuse, sellest tuleb Sutteriga nõustuda, olgu see bioloogiline, filosoofiline haridus ja teadus peaks hoidma sellisel juhul, kui tõesti tahta, et rahval oleks avatud loov loominguline tulevik. Et see tulevik oleks huvitav, kui elada luteri printsiipide järgi, siis oleks tulevik huvitav. Ilma igasuguste visioonid lihtsalt väga huvitavad. Aitäh. Tartu Ülikooli õppejõud, religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe kõneles teemal, miks haridus on püha muusika Hendeli menuet Käbi Laretei esituses. Ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo tee. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.