Aprill on teatavasti naljakuu, nalja pole, aga kunagi liiga palju, isegi mitte praeguses mõnevõrra rusuvas, eriolukorras ise võib julgelt nalja teha, aga mis seal salata, elus on ikka olukordi, mil on oht ka naerualuseks jääda. Tänane vanasõna ega naer nahka rikku ega tühi jutt tüki võtta on just sellistes situatsioonides või olukordades vägagi asjakohane. Seda saavad lohutuseks öelda siis need, kes aprillis või ükskõik, mis muul ajal nalja õnge lähevad, keda välja naerdakse ja kes pika ninaga jäävad. Põhiliselt ongi selle rahvatarkusega julgustatud, kas siis isikut, kes teiste naeru, aga samuti kaaslaste tagarääkimist kardavad? Naer jäi tühi, jutt ei tee midagi, pole vaja sellest liigselt välja teha. Aga miks üldse aprillikuud naljaga seostatakse? Seda me teame, et esimene aprill on naljapäev, mil võib teisi oma naljaga ninapidi vedada. Harvemini siin-seal Eestis, aga ka rahvusvaheliselt on selline ninapidi vedamine olnud tavaks ka naljakuu viimasel päeval, 30. aprillil. Naljapäeva taustast aga lühidalt nii palju, et selle kergemeelse ja lustaka päeva saamislugu on olnud mõtlemapanevalt koomiline. Traditsiooniliselt pühitseti siis uut aastat paljudes vanades kultuurides, muuhulgas roomlaste ja hindude juures esimesel aprillil ja pärimus räägib, et 1582. aastal põhjustas palju segadust paavst Gregorius 13. kalendrireform millega nihutati uus aasta esimeseks aprilliks esimesele jaanuarile. Aga osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist endiselt esimesel aprillil neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile nalja õnnitlusi saatma või neika Norriks hüüdma. Ja see päeva nimi paljudes keeltes ongi nordipäev. Igal juhul tähistatakse esimest aprilli väga paljudes maailma riikides. Varem on Eestis olnud tavaks ka näiteks aprillikaartide saatmine. Nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis, leidub selle rahvatarkuse ega naer nahkariku ega tühi jutt tüki võtta kohta üle 100 kirjapaneku päris palju. Ja neljaköitelise vanasõnaväljaandes. Eesti vanasõnad kannab see ütlus tüübinumbrit 7133. Ja kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist leiame selle rahvatarkuse vanimad üleskirjutused 19. sajandi lõpust ehk ajast, mil sai hoo sisse meie rahvaluule kogumine laiemalt. Ja see tarkusetera leidub ka meie ida ja lõunanaabrite kõnepruugis. Nüüd vaatame, kuidas siis rahvas isend seda vanasõna seletanud on, näiteks 1800 seitsmekümnendatel aastatel on hallistest pärit selline variant, ilma süüta Naevia teotus ei tee inimest mitte halvaks. Selle selle vanasõna kohta siis hilisematest aegadest on mitmeid selgitusi arhiivi kogujad siis lisanud nendele vanasõnadele. Näiteks 1949. aastal on Tartu-Maarjast kirjapanek, ei naer nahka rikkuvega tühi jutt tükki küljest, võta naer ja tühi jutt, ei tee naerualusele midagi. Või 1959. aastal selgitus Väike-Maarjast põhjuseta laimu kohta öeldakse, kui ilmsüüta laimatakse või 1986.-st aastast Pilistverest pärineb seletus tühi jutt tüki võtta teisele ka endale lohutuseks, kui mõni alusetu lorijutt hinge täis ajab või Kuusalust samamoodi ega haukumine haavade ega tühi jutt tüki oda haava küll ei tee, kuid meele mõrudaks teevad küll. Seega näeme, et päris mööda see ei lähe ka nende selgituste järgi. Või 1967. aastal on eesti asundustest Krasnodari Granst siis selline kirjapanek, tühi jutt, tükki ei võta ega naer nahkariku. Nii üteldi emme ja ka nüüd selle kohta, kui mõni tühja jutu pärast riidu noris. Nüüd huumorist üldisemalt rääkides tuleb tõdeda, et head nalja peetakse positiivses psühholoogias ikka hea ja õnneliku elu soodustavaks faktoriks. Kuid on olemas ka inimesi, kes kannatavad tõsise psühhosotsiaalse hirmu all nimelt siis väljanaermise hirmu all või hirmu all saada teiste naerualuseks. Ja sellise hirmu kohta on küllalt hiljuti juurutatud isegi omaette termin gelatofoobia sellisel juhul tõlgendatakse naeru ja naermist valesti. Kui üks teeb enda meelest head nalja aga teine selle headust ei mõista ja solvub siis selline hirm ongi gelatofoobia. Ja just gelatofoobia kohta käib ka tegelikult see tänane vanasõna ega naer nahka rikku. Ja tegemist on vanarahvatarkusega, saab kinnitust tõsiasi, et selline inimlik hirmutunne saada välja naerdud on olnud olemas ja võib-olla paljude jaoks ka tõsine tunde probleem juba talupojakultuuris. Ja küllap enne sedagi. Aga sellesama idee kohta. Naer ei riku nahka, tühi jutt ei võta tüki haukumine ide haava on meie rikkalikus vanasõna kogus mitmeid muidki julgustavaid lõhutavaid mõtteteri näiteks ega sõnad auku pähe tee haugutamineid, haiget kõnelemine tõbe. Ega haukumine haavade sõimehi, naka sõrme külge, naabreid nakkav naha külge. Või ega nali luudeli, rikku või ega nali ei hakka külge. Ja peale nende vanasõnade muidugi tasub meenutada ka ühte anekdooti, milles hirm saada välja naerdud või pidev muretunne, mis teised minust mõtlevad, on seostatud eestlase rahvusliku iseloomujoone stereotüübiga. Ja kindlasti peavad kõik raadiokuulajad seda levinud anekdooti, kuidas ameeriklane ja venelane ja eestlane seisavad siis loomaaia elevandipuuri ees ja vaatavad ja mõtlevad. Ameeriklane ütleb, oh, mis sihuke ta maksab. Venelane vaatab ja mõtleb ja ütleb, oi palju sihukega sööb. Ja lõpuks siis pomiseb eestlane ei tea, mis elevant minust ka mõtleb. Folkloristid teavad rahustada, et täpselt selline anekdoot on väga paljudel teistelgi rahvastel olemas. Nii et see peene nimega hirm, gelatofoobia on pigem siiski üldinimlik kui rahvuslik tunde värv. Ja lõpetada jääb üle üksnes samuti kõigile tuttava sõnaga. Naer on terviseks. Praegu on Eestis koroonakriisiolukord ja kohe selle esimestel päevadel soovitasid ka tuntud perearstid mitte unustada kriisiolukorras naljatamist isegi musta huumorit. Nii et tehkem nalja. Ja kui keegi tunneb, et tema üle halba nalja visatakse, võtku kohe vastumürk kasutusele ja mõelgu ise mõni vahva vimka välja. Ja sinna juurde lausugu muidugi vanasõna ega naer, nahkariku ega tühi jutt tüki võtta.