Eilses Vikerhommikus kõlas ajakirjandusõppejõud Priit Pulleritsu suust kriitika, et Eesti ajakirjanikud on tihti kallutatud ja lausa ajupestud. Milliseid vaid tekitas Priit Pulleritsu sõnavõtt. Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja, saame võimaluse kohe järgi küsida. Tere hommikust ja tere tulemast, Urmo Soonvald. Tervist, tervist. No milliseid mõtteid või milliseid emotsioone sinus tekitas? Priit Pulleritsu eilne mõtteavaldus. Kui ma seda esmalt lugesin, pärast kuulasin, siis meenus selline pilt, et ajaloo raamatust aasta 1917 Petro garad ja mismoodi madrused ja sõdurid minemast talvepaleed vallutama, tohutu viha ja äng silmades väga napp argumentatsioon ja siis nad lähevad mingit missiooni täitma. Ja kui ma seda eile lugesin ja siis mul tekkis sama tunne, et et millele on see, millel see baseerub nagu lause suurem osa Eesti ajakirjandus on suurem osa on et ega ma ei oska seda kommenteerida, mulle tundub, et son mingisuguse suurema ühiskondliku vastasseisu ehitamine ja ja ma tahaks loota, et tegelikult Priit Pullerits on mõistnud, et oleks natuke liiga emotsionaalseks oma oma lausetega, aga noh kokkuvõttes on see müür, mida on tahtnud ehitada üks Eesti erakond EKRE ja tegelikult seda müüri vastasseisu ehitajatega toimetuste vahel võid kirjastuste vahel või inimeste või ajakirjanike vahel seal vastasseisu ehitatakse Eesti me kõiki Eesti kodanikke silmis, et kuskil on keegi halb ja kuskil keegi hea minu arvates on erakordsed ohtlike, me peaksime tegelikult kogu ajakirjandus peaks püüdma seda vastasseisu mitte ehitada, mitte võimendada, sellepärast see on kasulik kokkuvõttes ainult ühele erakonnale. Kahjuks kas Priit Pullerits juhuslikult või osaliselt teadlikult on selle mänguga kaasa läinud? Kas sa julged siis väita, et sellist probleemi nagu kallutatus Eesti ajakirjanduses üldse ei eksisteeri? Eesti ajakirjandus on erakordselt heas seisus, ma ei räägi rahaliselt praegu, ma räägin sisuliselt me oleme pressivabaduse indeksis maailmas riik number 14 Me kukkusime aastaga kolm kohta ja osaliselt tänu Postimehele, aga ma ei tea, sellel peatuda. Ma arvan, et kallutatus ajakirjanduses on olnud kogu selle perioodi jooksul, kui on Eesti on vaba ja läänemaailmas niimoodi, et alati on keegi, kes osundab, et ta kallutatud. Noh, ma arvan, et me kõik mäletame Edgar Savisaare retoorikat, mis kestis üle 10 aastat, kogu peavoolu meedia, mis iganes ei tähenda, kallutatud tema vastu ei ole, ei ole Eesti ajakirjanikud igas kirjastuses ERR-is, Postimehes, Õhtulehes, Äripäev, Ekspress meedias ei ärka hommikul vaata peeglisse ja ega säti oma lipsu niimoodi, et täna ma lähen kallutatult tööd tegema. Ei, kindlasti mitte. Mis ei tähenda, et aastate jooksul poleks võinud juhtuda mingeid lugusid, mis on ebaõnnestunud, on vale hoiakuga. Kindlasti on see juhtum on juhtunud Eestis, Lätis, Ameerikas, Inglismaal igal pool ses mõttes, et Eesti ajakirjandus ei ole kallutatud, ei ole kallutatud ja, ja ma saan seda täie täie vastutustundega. Ja ma arvan, et et viimaste kuude lugejanumbrid, Eesti, need inimesed, kes on lugenud Postimees Delfit päevalehte, vaadanud ERR-i kuulanud ERR-i need numbrid on tipus, inimesed loevad Eesti ajakirjandust, sellepärast et Eestis tehakse väga head ajakirjandust. Püüan need kaasa mõelda, ma olen Urmas, elas aga nõus, et vaevalt et keegi hommikul ärgates peeglisse vaatab ja mõtleb, et ma lähen, teen ühe kallutatud loo. Aga kas Priit Pullerits ei ristinud pigem selles suunas, et see pagas, mis ajakirjanikuna töötavad inimesed on saanud koolist kaasa ülikoolist Tartu ülikool sealhulgas, kus ta ise töötab ja kus tal on kolleegid? Et see pagas iseenesest on juba olemuslikult? Kaldusin vasakule poole, nii et inimesed tegutsevadki automaatselt sellelt pinnalt või lähtudes sellest maailmavaatest jätkub mul on keeruline kommenteerida seda, mis toimub ülikoolis viimase paarikümne aasta jooksul. Ja kui Priit Pullerits peab kallutatuse all silmas inimlikkust või vasakpoolsel vasakpoolsus silmas inimlikkust. Instagram on inimlik, kui Priit Pullerits viitab sellele, et mingi osa Eesti ajakirjandusest ei unusta kunagi, mismoodi Mart ja Martin Helme hakkas võtma Elmar Vaherit maa või mismoodi kritiseeriti pehmelt öeldes Soome peaministrit ei ole kallutatus, see ole vasak poolsus, see, see, see, see on lihtsalt mälu, inimlikkuse põlistamine, et ma arvan, et et ülikool samamoodi õppejõud kui ma tõin paralleeli ajakirjanikke, kes hommikul ärkavad ja kindlasti ei mõtle, et ta on kallutatud ja lähevad halba tööd tegema samamoodi, õppejõud ei lähe inimesi kallutama vasakuga parem poolsusele. Ma välistan selle, et ülikoolid läbi aegade vaatame kas või arste, kooliaegset Prantsusmaad, et ülikoolid on alati olemuslikult tudengid, on pigem natuke vasakpoolsed. Et ses mõttes, et ei ole siin mingi erand ka Eesti ülikool, kui inimesed tulevad sealt välja õrnalt vasakpoolsete vaadetega, aga kokkuvõttes see ei tähenda, et ajakirjandus, millele tema viitas oma eilses intervjuus, on vasakpoolne või kaldu minu arust üldse. Me peaksime kogu sellest selliste stigmatiseeritud sõnaste lausetest välja saama ja rääkima mingist muust teemast, mis ühiskonnas rohkem sama sama teile ümber tegelikult kipitab nii palju kui, kui see, et aeglus on kallutatud. Pullerits jättis eile konkreetsed nimed välja ütlemata, aga ega me sind siia asjata ei kutsunud, et mulle tundub, et need nooled kuhugi selles suunas, kus sinu inimesed tegutsevad, suunatud olid, aga tõsi ka Johannes Tralla ja minu teada ja ja, ja Astrid Kannel on olnud selles maagilises nimekirjas kuskil tekkinud, et võib-olla peaks olema ka Anvar Samost järgmine siin, aga tõsi, ma olen nõus, et see on ainult nalja teha, et tegelikult ju kõik saad aru, kellele või millele ta viitab, aga sinu juhitooli pealt vaadates, kust sa võtad? Postimehest Ekspress Grupi ja ERR-i, kas sa näed põhimõtteliselt, et meediamajade käekirjas erinevusi ja kui siis milliseid tuleb, kindlasti on mingid erinevused kindlasti. ERR-il on võib-olla teistsugune, teistsugune lähenemine paljudel teemadele neil on tõenäoliselt vabamad, mingites asjades on vähem kammitsetud selles igapäevases konkurentsivõistluses, mis on era erameediate vahel. Siis kindlasti on mingi märk see ajakirjandus ajakirjandusest teemadest vabaduses. Et kui näiteks Postimees on viimase paari paari aasta jooksul paarkümmend absoluutsed Eesti tipptegijad lahkunud. Palju on saanud kriitikat Meie Eesti küljed, kus ta muidugi arusaadav, mis sisus on, kuid need erinevused on minimaalsed. Ma arvan, et kõik kirjastused ja kõik ajakirjanikud hommikul tööle sellepärast, et teha võimalikult head ja žanrivabast ajakirjandusest on siis uudised, mõned arvamuslood on need saated poodcastid, et laias laastus püütakse maksimaalselt heale lugeja kuulaja vaataja teenindamisele, et et mul on nagu jätkuvalt ma tahaks. Priit Pullerits sulle öelda teiste ajakirjas on väga heas seisus väga heas seisus ja need, millele tema viitab, et kuskil on kirjavead siis kindlasti kirjavead jää meenutama aasta 2020 kevadet kogu aastate kogu dekaadi. Kui me räägime Eesti ajakirjanike tasemest, siis näiteks, kui sulle Eesti Päevalehe või Delfi peatoimetajana on vaja või oleks vaja võtta tööle mõni uudiste kirjutaja kas selliseid häid inimesi on Eestis leida, on neid kerge või raske leida? Seda küsimust on küsitud tõenäoliselt peatoimetatud läbi läbi 100 aasta ja, ja tegelikult on alati olnud Eestis häid ajakirjanikke, häid kirjutajaid, häid mõtlejaid, häid arvamus toimet ja, ja tegelikult see seis ei ole nii halb. Tõsi, viimaste aastate jooksul on püütud ajakirjanduses teha sellist väga nagu negatiivse varjundiga eriala, kust kõik tõotavad. Kuidas sa sõna, ideoloogilised rindetöötajad, et et ei ole niimoodi, ei ole Eesti ajakirjandus, ma tahaks rõhutada väga heas seisus, vaadake, mida Instagramis on teinud, ma arvan, et me oleme olnud ka Postimees, Kaaerrer, Äripäev, Õhtuleht, Ekspress, meediaväljaanded on teinud tipptasemel ajakirjandust läbi koroonaviiruse. 24, seitse on inimesed püüdnud teinud uudiseid, on suutnud inimestele hästi kiiresti analüüsi tuua, on toonud näiteid maailmast. Seda tasakaalustatult ja väga põnevalt erinevates formaatides, et mul on nagu hea meel, et ka, et me, et me elame sisuliselt kasutaja ja vaatajanumbrite silmis niivõrd aegadel, kui saaks nüüd selle majanduskriisi ka üle või stabiilsemaks, siis elab Eesti ajakirjanduses väga-väga ilusat aega. Sinu jutustan väga-väga mitu korda jooksnud läbi lauset, Eesti ajakirjandus on väga heas seisus. Aga kui sa püüad leida midagi, mille kohta võiks öelda, et ta meie nõrgim külg siis mis sa välja tooksite, mille peale sa esimesena hakkaksid kukalt kratsima, kui kui tuleb see koht peeglisse vaatamise mõttes? No ma arvan, et nõrgim külg on muret tekitavam külg on see, et mis muudame, mismoodi suudavad kirjastused oma majandusmudeli võimalikult kiiresti muuta jätkusuutlikumaks sellepärast et kui me räägime viimastest kuudest, me näeme, et reklaamiturg on kukkunud mis on aidanud kaasa kõikidele kirjastustel üle maailma, et mismoodi saada oma digitaaldigitellimused ülesse ja meil on õnnestunud. Aga ma arvan, et see on suurem probleem see, et on ajakirjanikke, kes teevad aeg-ajalt kirjavigu, kes aeg-ajalt võib-olla on siis ühele või teisele poole mõne sõna, mõnede verbi mõne paralleeliga kalduv, see jääb ja see ei ole probleem, sellest me saame üle, kuna see ei ole süsteemne, see on pigem seotud siis muidugi kiirustamise või juhuslikkuse või vähese lugemuse, mingi muu asjaga. Aga Eesti ühiskonna jaoks mitte ainult Eesti ajakirjanduse jaoks kogu Eesti ühiskonna jaoks on tähtis see, et vaba ajakirjandus suudaks sama edukalt jätkata nagu viimased paarkümmend aastat Eestis. Sest muidu võib juhtuda selline kesk-ja Ida-Euroopa saatus meile. Ja ma arvan, kokkuvõttes on see halb kõigile, mitte ainult kirjastustele. Kokkuvõttes on see arv kogu Eesti ühiskonnale. Kui sa helbol võrdlesite meediamajade käekirja siis sa mainisid, et ERR on oma käsitlustes mõnevõrra vabam, kuna puudub see vahetu konkurentsiolukord siis palun ütle, kuidas seesama konkurentsiolukorras paiknemine mõjutab teie tööd või sisu siis võidujooksus Postimehes, grupiga, kuidas avaldub sisus, mida sa mõtlesid? Ma pidasin silmas seda, et taas ma ei taha hakata võrdlema üksikuid uudislugusid. Ma pidasin silmas seda, et ERR-il on rahastus garanteeritud. Kas see lugu ilmub 10, null kaks, 10 null neli, kas seal on hea pilt või halb pilt, uus pilt või vana pilt? Kokkuvõttes on rahastus garanteeritud, see annab mingi stabiilsuse, mingi teistsuguse mentaalsus. Ma eeldan, olemata kunagi töötanud ERR-is siis mul on kohutavalt hea meel, et Eesti ajakirjandus on arenenud nii sellisesse seisu läbi läbi konkurentsi konkurents erinevate väljaannete erinevate kirjastuste vahel ja son parandanud kõiki meie žanre. Son Ma arvan, et Eesti ajakirjandusest sa võidujooks, mis on toimunud Delfi ja Postimehe vahel on toonud Eesti ajakirjandusse eesti vaatajat teletohutult. Palju uut sisu on toonud uusi striimi, uusi saateid, uusi võimalusi, mida on katsetatud ja ma arvan, et see on see konkurentsi edu. Mis, mismoodi erakirjastustes tulevad, ajakirjanikud, toimetajad, toimetuste juhid tööle, mõelda, kuidas teha homme midagi paremini, midagi teistmoodi, Lääne toomine, aga ebaedu. Sellepärast sa jätad mainimata sõna, mida viimasel ajal on kasutatud suhetes Postimees Grupi ja Ekspress Grupi vahel. See on sõda. Annaks jumal, et sa seda ei ole, on mingid emotsioonid, need emotsioonid on eskaleeruvad võib-olla viimase paari kuu jooksul. Kuid see sõda ärme kasuta, sõnasõda on olnud jah, tõesti emotsionaalsed esinemised, kahjuks mulle tundub, on see seotud natukene ka Postimehe uue peatoimetaja, kes on nii sotsiaalmeedias kui ka tavameedias esinenud sõnavõttudega, mis on võib-olla mõjuvad ootamatult, et mõni peatoimetaja ennast niimoodi positsioneerib. Ja võimalik ka, et üks selle ajend on ka see, kus Postimehe peatoimetajana arvanud, et võib-olla kriitilistel hetkedel ei peaks olema valitsuse ja riigi suhtes nii kriitiline kui, kui tavaajal. Mis on, mis on tegelikult ideoloogilist, täiesti vastuvõetamatu meile. Ajakirjandus olemuslikult peab tegema oma tööd, peab informeerima, peab kaitsema neid, kes ennast ise kaitsta ei suuda ja peab olema võimuga elu terves pidevas opositsioonis, et et nad ei muutuks mugavaks, laisaks ega ei teeks otsused, mis on neile kasulikud. Ja aga jätkuvalt ma ei tahaks, et oleks kirjastuste vahel sõda Maidaksitaks inimeste vahel tülisid. Ma arvan, et Eesti ühiskonnale kirjastustel on kasulik see, kui seda ei ole. See on ainumõeldav viis, mismoodi edasi minna. Ja selles mõttes on mul hea meel, et me oleme läbi Eesti meedialiidu mitmeid algatusi koos ellu kutsunud, õnnelikud ka läbi viinud ja ma arvan, et see peaks jääma domineerima. Tüli eelkõige kirjastustel on täiesti mõttetu ja halb ja ma, ma arvan, sellele võitjad kõik kaotavad ning kirjastused kaotavad, lugejad kaotavad, vaatajad kaotavad ja see tekitab tegelikult ühiskonna silmis ainult umbusku, mida ta, et ma küll kutsuks üles, et, et ei maksa osundada, aga vikerraadio saates nagu eilsel päeval, et kuskil on väga kuskil tehakse väga halba ajakirjandust väga kallutatud või ongi see kirjavigu? Pigem me peaksime teistmoodi edasi minema ja nii et Sumerat partnerid, kes tulevad Delfist tööd küsima siis oma sellise klassikalise kondiproovi vasak-parem skaalal nad teevad ikkagi ära ja see on kohe ukse peal. Ankeet on, aitäh, Urmo Soonvald, selle jutuajamise eest aitäh.