Vikerhommikul on nüüd äärmiselt hea meel öelda tere hommikust, ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits. Büroomikud Te olete aastakümneid õpetanud Tartu Ülikoolis noori ajakirjanikke ja näiteks õpetanud neile just uudise kirjutamist. Kuivõrd ajakirjanike koolitamine aastal 2020 on erinev sellest, mis ta oli näiteks ütleme, 20 aastat tagasi. Tudengid väidavad, et ma olen leebemaks muutunud, selle poolest on erinev. See ajakirjanduse baas on ikkagi praegu ka sama, mis 20 aastat tagasi, muidugi on tulnud juurde terve hulk tehnoloogilisi vahendeid. Tegelikult see reporteritöö, inimestega suhtlemine, intervjuu läbi viimine, materjali kogumine, kirjutise loogiline, selge, arusaadav, struktureerimine see on ikka seesama, mis vanasti oli olnud, on olnud, et see ei ole sugugi muutunud. Aga olete te Priit nõus, et kui me vaatame otsa uudisele online'is täna ja võrdleme seda uudisega näiteks 90.-te lõpus, siis see pilt on mõnes mõttes teistsugune. Pilt on väga halb, pilt on väga halb kahest suhtest pilt. Ta on väga halb selles suhtes, et kuna online ajakirjandus soosib kiirus, siis on hästi palju vigu, vigu, onnid, trükivigu küll vigu faktivigu, mida siis käigult parandatakse, mis on halb sellepärast et enne, kui sa jõuad selle vea ära parandada on jõudnud juba 3000 inimest, seda sinu ka väärav vale faktiga infot lugeda, selle endale omaks võtta. Ja teine lava kurvaks tegev tendents on see, et klassikaline puhas uudis on juba ammu-ammu hakkavad Eesti ajakirjanduses kahetsusväärsel kombel kaduma ja seda on asendanud nõukogulik sugemetega artikkel, kus ajakirjanike arvamused, hoiakud, kud, suhtumised kumavad läbi, kumavad vastuvõetamatut minu jaoks läbi kumavad vastikult läbi. Sest enam ma ei näe asjatundlikke ja erapooletud ajakirjanikke, aga asjatundlikke ja sotsiaalsed sõdalaseks muutunud ajakirjanike. Ja kuna suurem osa ajakirjanikest on vasakule kaldu, siis see avaldub kogu ajakirjanduspildis. Eriti ühe kontserni puhul, aga 30 siin delikaatsed ja jätkake, nimed nimetamata. Küllap vähegi kriitilise meelega lugejad saavad sellest aru ja see tõsiselt tõsiselt teeb mul harja punaseks, kuna ajakirjandus ei täida enam seda funktsiooni, mis ta klassikaliselt on pidanud täitma, mis meil jätkuvalt peaks täitma inimesi interinformeerima vaid on muutunud hoiakuliseks on muutunud kallutatuks, on muutunud ebaobjektiivseks. Need on kõik väga Bastikud ja need on, ma ütleksin, jäledate jalatud arengut. Millest see kõik tuleb, Priit? Ma arvan, üks põhjus on see, et et osa inimesi ja nüüd ma võin minna oma kolleegide rääki, ajakirjanduse õpetusega, oriaalisi Eestis laiemalt, ma ei räägi siin mingist konkreetsest ülikoolist nugade peale. Aga ma olen kuulnud, et see mõte valmis noortele inimestele annaks, antakse kaasa, mille abil neid kujundatakse, on väga selgelt vasakule kaldu ja see noor kujuneni siga 20.-te aastate algus, teise erukümnendi lõppõppejõud esinevad autoriteedile, seesama tendents, mis toimub Lääne ülikoolides, kui me võtame Ameerika ülikooli, siis need on ammu muutunud sotsiaalse liberalismi, bastionide, eks, et need ei ole enam ülikoolide heas klassikalises mõttes, vaid need on pigem ülikoolid, mis kujundavad su maailmavaadet kujundanud suhtumist ja alati alati ikkagi ainult ühes suunas. Ja kui siis see noor inimene on saanud kolm või viis aastat ja pealtnäha justkui ülikoolihariduse raames ka sotsiaalselt sellist ajupesu ajuloputust, siis on selge ju, millise hoiakuga sellest kõrghariduse kantsist lahkub. Ta ei oma enam sellist neutraalset, objektiivset, kriitilise ja õiglase ja võrdselt suhtuva meelega hoiakut, nagu ajakirjanik peaks olema, vaipa muutunud, kallutatud võitlejaks, seal halb areng. Nii et te väidate, et Eestis on reaalne probleem ajakirjanduse kallutatus. On on, on, on, minu üks ülesanne on anda tudengitele vabalt valida Eesti ajakirjandusest uudise tunnustele, ma pean juba nii, ütleme uudistetunnustele vastavaid kirjutisi, sest klassika oli, hunnik on raske leida. Ja siis need analüüsid analüüsida neid objektiivsuse reegli eksimiste vastu, analüüsida neid ajakirjanduseetika koodeksi eksimuste vastu. Ja need analüüsid, mis tudengi teada puht faktipõhised puht lähtuvad nii-öelda konkreetsetest nii-öelda mõõdikutest ja hävitavad nende tööde suhtes, tähendab paljude tööde suhtes ülihävitavad põhjendatult ülihävitavad, nad tõmbuvad alla ja toovad seal välja, kuidas artiklid on kallutatud, kuidas need on? Subjektiivselt, kuidas need on hinnangulised. See pilt on kohutav. Selle esimest korda otse ja väga jõuliselt välja. Aga sellele arengule tuleb tõmmata pidurit ja see tuleb ära lõpetada. Aga Priit, needsamad tudengid, kes teil artikleid alla joonivad ja neid ohu või veakohti välja toovad, nad lähevad varsti ise toimetusse. Mis nendega seal juhtub, ka needsamad, kes vastavad teie kirjeldatud eksimustele on tulnud sealtsamast paljuski, kus teie olete nende pealuu sisse tagunud kõik algtõed, põhimõtted, kuidas asjad toimuvad. Nad lähevad toimetusse ja midagi juhtub, mis juhtub? Ilmselt olema pähe tagunud või on ilmselt teised teised nende elu ja teadmiste hariduse mõjutanud, suutnud oma hoiakuid sinna paremini osavamalt ja pikemaajaliselt taguda, sest mina olen siiski ainult üks aga ka üks on lahinguväljal sõdur, üksinda lahinguid ei võideta. Mis nendega juhtub? Ma ei tea, paljud ei lähe ka ajakirjandusse. Paljud lähevad hoopis mujale, kahetsusväärselt vähe jõuab ajakirjandusse. Muide, Priit sealsamas ülikoolis osakonna sees oma kolleegidega, kas te nendel samadel teemadel aeg-ajalt väitlejate ka ja kas selles osas valitseb nii-öelda töörahu, sest mulle tundub, teoreetiliselt, me võiksime ise täiesti rahumeeli siin teie kriitikale nime või paar juurde panna, kes on teie kolleegid? Hea on see, et keegi ei ole kellelegi mingisuguseid piiranguid hakanud seadma, et selle eest ma pean isegi, ütleme aitäh ka kogu Eesti, ma ei tea kõrghariduskonnale ausalt öeldes, vaadates, mis Lääne ülikoolides toimub ja kuidas toimub teatavad Ta hoiakutega või teistsuguse, ainult siis, mitte nii-öelda peavoolu oli see maailmavaatega õppejõudude mahakarjumine ja suugorvistamine siis. Ma ei ole kindel, et ühel hetkel ei hakka ka Eestis selliseid asju toimuma, et praegu ma saan küll väga vabalt rääkida oma. Proovin ka ausalt rääkida tudengitele nagu asjad on ja olen jätnud neile endale otsustamisvõimaluse, kuidas nad tahavad maailmas ühte või teist asja näha. Priit te olete ka oma õpetamismeetodite juures rõhutanud alati konkurentsi loomise tähtsust tudengite vahel. Aga kui me räägime noortest alustavatest, ajakirjanikest, kes ülikoolist väljuvad siis, kui tihe on tänapäeval konkurents, et leida töökoht? Ma arvan, et mitte väga tihe, sellepärast et toimub ja ajakirjanike ja tulevaste suhtekorraldajate koosõpetamine. Ja kahju on sellest, et enamik tudengitest valib suhtekorralduse suuna tõenäoliselt seetõttu, et nad saavad eeskätt, mis minu kursustel aru, kui raske on ajakirjandus, kui palju see tööd nõuab, kui palju see nõuab isikliku initsiatiivi näitamist, isikliku vastutuse võtmist. Ja sellist teatud määral ka heas mõttes agressiivsust, sai see ajakirjanikutöös jääda passiivseks. Versus siis suhtekorraldaja, kus sa oled üheski menukas teleseriaalis, öeldi, et sa oled lihtsalt toru. Ja mul on seda kurb vaadata, kui tegelikult tublid noored inimesed, kes 20.-te eluaastate alguses peaksid minema ellu mõttega, et elu muud, ah et midagi kõik, mis tänapäeval räägitakse, et ma tahan, et minu tegevusest jääks mingi jälg, tahan kuidagi elu muuta, et ma ei taha lihtsalt niisama kaasa kulgeda. Siis tegelikult suhtekorraldusse minnes oled sa puhas kaasa kulgeja. Aga ajakirjanduses saad ju ise valida teema, sa saad ju ise otsustada seda, mis on tähtis, mida sa tahad, lugejate et viia ja, ja see, mida ajakirjandus pakub, on ju tegelikult inimestele ju palju rohkem usutavam kui see, mis tuleb kuskilt mingisugusest organisatsioonist mingisuguse toru vahendusel iga alla keskmise analüüsivõimega lugeja saab ka aru, et see on nii-öelda masseeri tood informatsioon, mis mingisugusest organisatsioonist alla saadetakse, need tarbijate käitumist põhjendada või ettevõtte kuvandit kujundada. Üks võib-olla detail, aga siiski mind aeg-ajalt väga kiusav küsimus. Kui onlain meedias, portaalis püütakse inimestele võimalikult hästi maha müüa uudist võimalikult sensatsioonimaigulisi siis siin aja käigus on tekkinud sinna juurde trükitähtedega hüüatus, karjatus või mis iganes. No umbes et kohutav või saate aru, eks, millest ma räägin? Ja kohutav vao, eriline, võigas ja nii edasi ja seal käib justkui nagu toimete vahel võistlus, et kes suudab originaalsena seni mitte kasutatud välja mõelda. Osa ajakirjandusõppest või see tuleb kusagil. Inservad toimetustest, selliseid asju. Mina ei ole mitte kunagi õpetanud, sest see on juba antakse sellise riietusega mingisugune hääles, kui seal, see on puhas kollase ajakirjanduse võte, kollast ajakirjandust, mina jopeta. Suur aitäh, ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits intervjuu eest.