Valdur Mikita tervist, tere päevast. Esimese hooga tahaks kohe öelda, et näed, kui põneval ajal elame, aga mida päev edasi, mida nädal edasi, seda rohkem kohtab ka neid sõnumitooja, kes ütlevad, et pole igavamalt aega ammu juba nähtud. Mihkel Mutt, küsin alles, ütles, et isegi nõukogude ajal oli uudised vähemalt kaht liiki, aga nüüd on lugu mahibunud sinna ühe uudise kanti. Valdur, kas me elame huvitaval ajal? Ja isegi sellele lihtsale küsimusele on raske vastata, et ühelt poolt on see tõesti äärmiselt huvitav aeg. Teiselt poolt tuleb nõustuda Mihkel Mutiga, et see on äärmiselt igav aeg. Ja noh, ma vaatan, et inimesed on tegelikult tõesti äärmiselt erinevad. Kelle elus ei ole mitte midagi tunud, kes rabab ennast peaaegu surnuks. Nii et töörahvapüha on täiesti õige aeg sellest rääkida. On inimesi, kellel on tekkinud palju vaba aega, nii et teha nende erinevate inimeste pead, sellist ühtset üldistust, et me oleme nüüd sellised, on päris raske. Minu meelest on, on tekkinud selline, ütleme koroonakriisis olevate inimeste kihistumine klassidesse. Noh, kui mõelda natuke suuremalt, siis mulle näib, et esimest korda üle pika aja on tõusnud kilbile selline maaelu maaelamise eelised. Kuidagi oleme tasapisi libisenud sinna linna maailma või linna kultuuri. Aga kui nüüd vaadata, mis inimestega on, on juhtunud, siis siis õnnelik on see, kes saab kuskil aias toimetada. Me oleme hakanud kanu pidama. Ühesõnaga kõik sellised lihtsad võlud, mis on meelest ära läinud, on, on tagasi tulnud. Nii et tõesti, kellel on maa elamineson õnnega koos ja kes ei ole tingimata ka päriselt majandusele vähemalt retoorikas maad ja no ta saab mõelda oma kodu peale, isegi kui see on Hiiumaal või Saaremaal ja ta sinna minna ei saa, aga unistus ju maksab ka midagi. Mida see unistus siis õigupoolest maksab, kui mõned asjad, mis varem olid nii kättesaadavad, nüüd enam ei ole? Ja ma usun küll, et see aeg soosib kindlasti mõtlemist sellistele suurtele asjadele, et kui inimestel tekib vaba aega, noh, mis ta ikka teeb, ta hakkab mõtlema elu üle, eks ole, et milline see maailm on. Ja noh, eks vist tuleb tunnistada, et see on, ma arvan, esimest korda ikkagi sellise globaliseerumise ajastul, kus kuidagi selline evolutsioonisurve on äkki pandud inimese õlgadele. Et noh, ei taha ju ka liiga suuri sõnu teha, aga mulle näib, et kui 20. sajand oli revolutsioonide sajand, siis 21. sajand on evolutsiooni sajand. Et noh, inimene kui bioloogiline olend, see on võib-olla pisut läinud kaduma, aga ega me sellest ei pääse. Vaatame peeglisse. Mõned arvavad, et me taandareneme juba tubli sajandi jagu, kas see saab nüüd kinnitust või vastupidi, seati kahtluse alla. Kuidas sellele vastata? Mul millegipärast hüppas kohe mõte Karl Ernst von Tääri peale, eks ole, noh siin kuna me Tartu stuudios seda intervjuud teeme, siis ka päri pea pesemine vahuveiniga käib sellise rituaalse kombestiku juurde. Aga kui ma mõtlen, mida Täär kaks aastat tagasi eestlastest kirjutas, siis ta pani tähele, et et meil on ainult üks tõeline rõõm, see on söömine. Ja millegipärast nad kipuvad nägema välja kõik ühesuguse näoga. Ja ma kardan, et kui me nüüd, eks ole urust välja poeme, siis me oleme sellised prisked, pikkade juustega. Ja põhiline emotsioon, mis meie nägudelt vastu vaatavalt umbusk. Ja noh, eks ole, kanuga kasvatame. Jakobson propageeris seda küll, jah, 150 aastat tagasi, aga nüüd me oleme ka päriselt jõudnud sinna. Et on see nüüd taandarenguid, tagasiminek juurte juurde, see on suur küsimus. Facebooki profiili fotodest ei maksa enam ammu lasta ennast eksitada. Ja seda küll ja ja nüüd tuleme siis urust välja, oleme kõik kahtlaselt ühe näoga. Millise näoga me peaksime siis nüüd 11 vaatama ja mida sellest kõigest järeldada? Kas see nüüd uue elu algus? Ei tea, ma olen muidugi ka palju mõelnud selle peale et kogu see aeg toob või noh, ütleme see tulevik toob, toob välja nii häid kui halbu asju, see on täitsa selge. Ja noh, ma arvan, et aasta 2020 ka muudab mõnevõrra inimeste ajaarvamist. Me hakkame arvestama aega enne seda aega peale seda. Ja noh, kui juba niimoodi suurelt ütleme siis on noh, ma olen ka mõelnud, et eks ole, me kuuleme, kuidas riigijuhid suurte riikide juhid mõtlevad, et kas me peaksime neid Hiinale esitama sellise arve. Või teisest küljest peaksime hoopis olema tänulikud, et see on selline esimene tõsine koputus, et see on justkui selline niuke vana hiina mõistatus, selline noh, justkui selline budistlik tarkus, et mis nagu justkui ütled meile midagi, jälle see hiinlasti needus, et sa elaksid põneval ajal hea. Absoluutselt õiged see on noh, minul ei ole sellele küsimusele vastust, aga aga, aga noh, ma tunnistan, et nii nagu kõik inimesed, noh, selgelt maailm on muutunud. Ja kui mõelda optimistina, siis. Ma usun, et ikkagi see toob kaasa palju olulist teadmist, mida meil varem ei olnud, ei saanudki olla. Küsimus on muidugi see, mida me sellega peale oskama hakata. Milline see teadmine võib iseenesest juba olemuslikult olla, kas on midagi meie endi kohta midagi, mida me seni teadsime ka, ei pannud tähele midagi täiesti uut siin laua taga istub, ega bioloog, ma kujutan ette, et ka kolleeg Juhan Javoiši kirjutis pani mõnedki mõttemahlad liikuma ja see oli tõesti üks ja üle pika aja üks tõesti hea ülevaade ja noh, mis seal salata, et et bioloogid nimetavad seda ühisvara tragöödia, eks, et noh, kui maailmas on Justki laokil mingit vara, mis ei kuulu kellelegi ütleme, loodus ongi selline ühisvara, siis igaüks kipub sealt võtma täpselt nii palju, kui tema kõhtu mahub või kui tema sahvris parajasti läheb. Ja kerit haadin juba enam kui 50 aastat tagasi kirjutas selle paradokse kenasti lahti, et kui on üks väike küla, kellel on ühine karjamaa ja me teame, et igaüks saab seal karjatada kahte lehma siis millegipärast igaüks tahab karjatada kolme lehma, sest see on talle kasulik, ta saab selle kasu kohe välja võtta. Kuigi Ta teab, et 10 aasta pärast ei saada isegi ühte lehmasenam karjatada, sest lihtsalt rohtu enam ei ole. Ja vot seesama suur küsimus mis on ju 20. sajandil jäänud lahendamata, et mis me selle ühisvaraga teeme. Et iga riik püüab võtta maksimaalselt midagi sealt välja, et oma kolmandat lehma sinna, eks ole karjamaale sokutada. Ja lõppkokkuvõttes noh, maailm meil justkui puudub valitsus, puudub see külavanem, kes ütleks, et oot-oot, et kolmas lehmeil karjamaal enam ei mahu. Nii et see on see võib-olla kõige suurem küsimus, mida see koroonaviirus võib-olla on meie teadvusesse toonud. Et ilma selle suure küsimuse lahendamisetame 21. sajandi lõppu, ei näe. No midagi ei ole teha, inimene on oma loomult kiskja. Et see kiskjaloomus on meid siia toonud, aga kardetavasti see kiskjaloomus enam ei vii meid siit edasi. Kogu ajaloo vältel on inimesel olnud väga kasulik võidelda ainult iseenda või ütleme, väga väikese rühma eest. Ja noh, nüüd me teame, et noored mõtlevad hoopis teistmoodi, eks ole, kui kui vanemad inimesed, meie oleme ka, eks ole, nõukogude inimesed kiskjate just üles kasvanud ja meile tundub selline nagu noorte mõtlemine kuidagi pehmekene või. Aga ma arvan, et see ongi koht, kus juba evolutsioon teeb oma tööd. Noored teavad väga hästi, et kui nad ei mõtle maailma mastaabis, siis ei ole mõeldav, ei ole mõtet mõelda ka rahvuse mastaabis, ei ole mõtet mõelda küla mastaabis. Et selles mõttes see, mis peab ellu jääma, on ikkagi see kõige suurem üksus. Ja see on see muutus, mis minu meelest on praegu väga selgelt näha. Märgid on ju päris huvitavad, niipea kui hakkas asi keeruliseks minema, siis eakad juhid nagu meie sinuga näiteks andsid kohe teada, et nüüd tuleb minna koondama ja siis tulid noored juhid, kes ütlesid autot, niimoodi see küll ei lähe. Siis lasti noor juht lahti. Ja noh, kindlasti on see põlvkondadevaheline võitlus. Ja noh, kui väga lihtsalt öelda, ma arvan, et ega kõige suurem muutus ikkagi tuleb siis kui tule või hakkab valitsema uus põlvkond. Et midagi ei ole teha, me kõik oleme, tuleme oma lapsepõlvest, teatud aegadel on vaja, et sa oleksid kiskja ja teatud aegadel on vaja, et sa pööraksid oma teise põse ette. Küsimus ongi selles, et milline on see aeg, mida sa pead tegema, kuidas tundub, kas noored said nüüd stardikiirenduse? No ma usun, et ega neil seal oma programmi elluviimine ikkagi väga lihtsalt ei lähe noh, nii palju kui me loeme Eesti ajakirjandust ja ja noh, see on igal pool niimoodi, et et ei ole see tehe kerge käia. Aga noh, ma arvan, et kui üldse maailmas midagi muutub, noh, inimene on selline huvitav olevused. Ta on, tan loll, ta ei õpi ajaloost midagi, aga ta on väga visa. Ja noh, justkui kõige parem arengutee olekski selline pisikeste katastroofide jada, mis natuke näpistab, aga päris ka, eks ole, sind rivist välja ei löö. Nii et kui midagi sellist tõsiselt hullumaailmas juhtub, siis tegelikult pannakse ka viimane välja. Ja noh, mida me siis peaksime lootma, et need katastroofid oleksid just sellised pisikesed, et ikkagi kogu elu läheks nagu edasi. Aga sellise tavalise normaalse elu keskel inimene ei muutu. Ja samas mida muudab üks pisike katastroof, kui kõik jõupingutused edaspidi koonduvad selleks, et see endine normaalsus kiiresti taastuda ja kuna katastroof ei olnud liiga suur, siis kiiresti taastub, siis me oleme üsna pea varsti sealsamas kohas, kus me olime jüri mõisal ongi õigus. Võib-olla sügisel juba ei mäleta, mis juhtus suve? Jah, ma arvan, et noh, ka praegu enamik jõupingutusi on ju ikkagi suunatud vana maailma taastamisele kuigi pikemas perspektiivis mõeldes oleks just vaja ära kasutada seda hetke, et hakata natukene ehitama seda uut maailma uut ja paremat maailma. On pandud tähele, et kui ajad on keerulised, siis kultuurielul kipub minema isegi pigem nagu hästi siis on mingisugune minnalaskmismeeleolu ja ja rahastamegi koore, las nad siis sõidavad mööda maailma natukene ringi. Kui läheb väga sellises püstloodis majanduselu, siis sellist fenomeni ei ole. Praegu seisab kõik kuidagi kinni, kõik on nagu äraootaval seisukohal, isegi need inimesed, kes on muidu väga loovad, ütlevad nad ei suuda isegi raamatuid võta. Millest selline letargia? Ma arvan, siin on ka inimesed väga erinevad, et noh, mõnes mõttes selline pausi aeg eraldab võib-olla ka terad sõkaldest. Et kui inimesele tekib mingisugune selline ajapragu, siis tuleb ka üles selliseid suuri küsimusi ja ma arvan, see on ka aeg loominguks mõelda selliseid suuri mõtteid. Et noh, kuigi meil võib olla väga suurt arsenali seda maailma paremaks teha ei ole noh, ikka on ju väike lootus, et üks selline tõeliselt suur muusikateos kunstiteos, raamat muudab inimesi, midagi juhtub nende peas ja, ja, ja nad pööravad, eks ole, mitte paremale, kus nad kogu aeg on läinud vaid või lähevad otse või vasakule. Et ütleme, selline selline kultuuri ime. Ma arvan, et et sellesse terviku uskuma. Et, et noh, kõik ei ole kadunud. Ja, ja noh, teatud kriitilistel hetkedel, kus kõik on nagu kaalukausil, siis selline ühe inimese panus võib olla väga suur. Kas hirm on hea käivitaja, loominguline käivitaja? Ma arvan, et kõik tugevad emotsioonid nii negatiivsed kui positiivsed noh, me teame ju ka lähiajaloost kindlasti on väga olulised loomingu jaoks noh, looming ilmselt ongi kõige noh, ta on selline paradoksaalne asi, et kui, kui kõik on väga hästi kõht on, noh, ülemäära täis ja elu on väga mõnus. Egas ta loomingut väga ei tule, et noh, inimene on selles mõttes nagu paradoksaalne, et selline hea elu hävitab inimeses midagi olulist. See on tõesti suur paradoks. Kas Valdur Mikita on praegu produkt? Aktiivne Mihkel Mudki oli siin tükk aega kadunud, nüüd siis üks kirjutis tuli seegi vaatus suhteliselt ettevaatlikult justkui nagu eemalt, mis toimub, kas ei ole pigem natukene nagu nõnda, et meil ongi praegu kõht liiga hästi täis? Me justkui peaksime olema väga paljud hirmunud, aga tegelikult on meil kõht täis ja saunalaval viskame nalja, tõsi küll, sedapuhku üksi. Jah ühest küljest muidugi noh, justkui elu ju ei ole väga palju muud tulnud. Aga mis ikkagi, ma arvan, paljudele arukatega inimestele tekitab hirmu, et noh, justkui keegi on meie uksele koputanud ja ma arvan, et seda tuleks nagu tähele panna. Noh, mõnes mõttes ju ka looming või üldse oma elusihtide seadmiseks on, on väga oluline selline nagu uitamise aeg. No kas sa longid metsas või, või teed parajasti porgandipeenart või, või niidad heina või tõesti ei tee mitte midagi? Aga see võib olla väga produktiivne aeg. Kui sa istud reaalselt kirjutuslaua taha, siis tegelikult kogu see eelnev protsess peab ju olema juba läbi käidud. Et ma siiski arvan, et see praegune kevad on, on loominguline aeg. Paljudele see koputus on oma töö juba teinud. No tahaks loota, et on kuigi jah, ma just mõtlesin, et vist kuues Kuusat täis ja aastaaeg ei ole muutunud kogu aeg kolm ja neli kraadi sooja. Taevast sajab sellist kummalist ollust. Tugev tuul. Et justkui see aastaaeg on üks, aga ajastu on muutunud. Et noh, mitte sajand, vaid ajastu, eks ole, enne enne, enne ja pärast seda seda koroona aega. Et noh, selline mingit ajakihtide segunemine ja ja noh, mis seal jutu mõte on, selles, et ma arvan, et seda aega tuleks kasutada suurte mõtete mõtlemiseks. Sinu üks lemmiktegelasi on alati olnud üks proua, kes ärkab hommikul, teeb oma asjad ära, tal on lehm, tal on siga, tal on võib-olla vanamees, kellega tuleb ka kuidagipidi hakkama saada. Kas tema peaks praegu tundma ka ennast kuidagi teistmoodi või tema tugevus seisneb just nimelt selles, et ta ei märka isegi mitte aastaaja vahetumist, rääkimata ajastust. Ja see on täpselt naelapea pihta, ma arvan, mis, miks eestlased laias laastus on psühholoogiliselt ka üpris hästi vastu pidanud, selles kriisis on see, et esiteks me mäletame nõukogude aega, vähemalt paljud mäletavad. Ja Eesti inimene on ka üsna vähenõudlik. Ja võib-olla lisaks ka see, et, et angu üpris loominguline. Et kui sa ei saa poodi minna, midagi osta siis sa teed tolmuimejast karaketi mootorini nagu vanasti tehti ja, ja mingisugune selline talupojatarkus, ühesõnaga, eestlased on alati midagi teha. Et noh, väga vähestel hajuvad nagu käed jõuetult rippu, et kuidagi mingisugune oskus mitte millestki teha, midagi on olemas ja ma arvan, see on väga oluline ressurss siis kriisi üle elada ja sellest siis ka suur huvi ehituspoodide vastu. Absoluutselt. Olen ka ise ehituspoes käinud ja imestanud, kui palju rahvast aianduspoodidest ei maksa üldse rääkida sinna ja sealt ei mahu uksest sisse, teinekord see tähendab järgmisest raamatust mõned peatükid on juba valmis? No peas, üht-teist on, jah, aga kirjutanud. Ma olen üpris vähe, et võib-olla ongi selline selline nagu uitamise aeg. Aga ma olen aru saanud, et see, see uitamise aeg või mida Fredisse on nimetanud molutamiseks. Sellest tõesti on midagi. Inimene, kes ei oska Mulutada ei oska olla õnnelik. Seda muidugi doseerima nagu head maitseaineteta ja soola ei tohi liiga palju panna. Aga kui ära võtta selline uitamise aeg, siis sisseelu ei ole ka justkui midagi väärt. Võib olla mõnedki küsivad juba natukene ärevusega, kui sellest molutamisest saab uus normaalsus, on ohtlik. Ma arvan, et targa inimese jaoks ei ole. Et noh, me oleme ju ikkagi eestlastena sellised TÖÖ rügajad, niuksed, protestandid, et et selline jõudehetk on, on justkui keegi taha teisele näidata, et tal on käed taskus ja vaatab aknast välja, et see on seal. Et ma arvan, et sellist puhkamist peab ikka õppima, et et see tasakaalu leidmine on, on eestlasele raske. Ja noh, võib-olla kõige raskem ongi praegu lastel ja, aga vanadel inimestel, kes vaata, noh, väga palju ütleme sellistest teistest inimestest, nende emotsioonidest seal tuleb see isolatsiooni taak kindlasti välja. Nii et, et kui need maailm vähegi nii-öelda avaneb, siis, siis kindlasti me peaksime mõtlema lastele ja, ja vanematele inimestele. Ma arvan, et et sellised täis ja inimesed saavad endaga hakkama. Aga lapsi ja vanemaid peaksime aitama. Üks mõte tuli veel, mõnel on nii tohutu palju tegemist metamatub praegu tööülesannete alla kombel kui kunagi varem mõnel teisel on praegu aega, võib-olla ta tõesti kardab seda päeva, kui ta täpselt samasugusesse keskkonda kukub tagasi, kus ta kunagi oli. Äkki praegu on võimalus, et hakkab tekkima eesti aristokraatia, et natukene vara juba on, suuresti on see ju ka mingisugune maaomand, mingisugune tunnetus, et kuskil on juba midagi selja taga, seal on väga paljudel ju tegelikult juba olemas, aga ei ole seda tarkust endale aega võtta, praegu on pistetud mingisugune seeme mulda ja mingisugune väikene roheline võrse on juba näha. Kas äkki oleks praegu see aeg, kus me saaksime targad Lähevad aega hindavad rahulikud, küpsed eestlased ja see on küll väga ilus, et just nimelt selline nagu positiivne jõudehetk, mis noh, mis justkui ongi see maailm, kuhu me ju oleme tahtnud justkui jõuda. Noh, ega töö tegemine ju iseenesest ei ole eesmärk. Mõnda tööd on küll väga mõnus teha, puid lõhkuda või riita laduda võibki lõputult teha. Aga teisest küljest, et jah, ega ega see töö ei ole elus nagu eesmärke. Ja ei ole ka eesmärk banaan käes, eks ole, kuskil palmi all vedeleda. Et noh, mis, mis inimese elu eesmärk siis on jälle selline nagu suur küsimus. Et võib-olla sellises ütleme mõnusa jõude sees kulgemine, kus sa ei ole veel päris kõike saanud, mida sa elus oled tahtnud. Aga see ei ole ka pärale jõudnud, et natuke on veel minna. Noh, see võiks olla ju väga ilus hetk, las töö siis ootab. Marju Lepajõe lasi isegi raamatutel riiulis laagerduda, enne kui nende juurde jõudis. Ja pani kõigile hingel, et ärme unusta seda, et vahetevahel võib ikka veiniga juua. Ka ilus nutta. Valdur Mikita, aitäh.