Räägime aasta loomast täna ka juttu, siis nahkhiirtest ning eelkõige sellest, kuidas nad rändavad ja mismoodi nad siis teadlastele huvipakkuvad seoses oma rännuteedega saates külas. Oliver, Oliver Kalda, nahkhiireuurija ja Oliver. Ütle mulle, palun, kuidas on praegu lood nahkhiirtega rändlinnud on peaaegu et kohalpesad on juba kas täidetud või kohe täitumisel, mida nahkhiired teevad, kuidas nemad rändavad? Ja et nahkhiired jagunevad meil kaheksat, osad liigid on siis pikamaarändurid, mõned liigid liiguvad siis väiksemas ulatuses talvituspaikade suviste elupaikade vahel ja mõned liigid on siis suhteliselt suhteliselt paiksed, liiguvad vähe, et rändavad nahkhiired praegu võiksid olla seal kusagil Kesk-Euroopas talveunest juba ärganud või ärkamas ja sihtimas siis oma oma suunda juba siis suviste elualade suudab ja rändurid siis jõuavad meile kusagil, ütleme mai alguses, mai teiseks pooleks on nad enamasti juba juba kohal. Aga millal teadlased said teada, et nahkhiired sedasi rändavad, tulevad suveks Eestisse, Kesk-Euroopast ja nii edasi. Vot see on selline huvitav asi, et ega seda väga ammu ei ole teada, et lindude rände kohta oli juba üht-teist teada juba üsna üsna ammu aga nahkhiirte puhul siis hakati seda siis 20. sajandi alguses esimesel poolel, siis alles alles uurima ja peeti sedasi üsna vähetähtsaks selliseks nähtuseks. Nüüd selle sajandi keskpaigaks oli selge, et osade liikide jaoks on siis pikkama rändiat väga olulised, sellised elutsükli osad. Praeguseks on teada üsna mitmeid nahkhiireliike, kes siis oma elutsükli jooksul rändavad. Isegi kuni 2000 kilomeetrit. Tohoh ja need on siis need kõige pikema rändrändamisega. Elavad Euroopa, jah, kõige pikema nahkhiirte ränded on siis seal kusagil kuni 2000 kilomeetrit, kes nüüd ette võtab? Sellega on niisugune huvitav lugu, et näiteks väga usinad rändurid on Euroopa kõige väiksema nahkhiirte sekka kuuluvad liigid, Nelts parginahkhiir, kes meil elab, on leidnud tõendamist, siis umbes 2000 kilomeetrine ränne. Meie nahkhiir on rändliik ja, ja näiteks kääbusnahkhiir, kes on Euroopa kõige pisem nahkhiireliik, on siis ränne. Järelikult peab see paika, et mida suurem, seda laisem ja mida väiksem siis seda käredam on uusi alasid vallutama. Ka mitte nii tegelikult, sest et ega meie kõige suurem narhisuvidelane on samuti rändur. Vot siis, aga mismoodi te teadlastena neid uurite panete neile nagu toone kurele saatja selga või, või kuidas see käib? Nahkhiirte rände uurimine siis käib läbi nahkhiirte rõngastamise, et kusagil 20. sajandi alguses hakati katsetama erinevate nahtite märgistamise viisidega, seal üritati neile teha peale tätoveeringuid üritati kõrvade külge tähised panna, üritati tagajalgade külge panna tähiseid aga tänapäeval oleme me siis jäänud sellise meetodi külge sellise meetodi juurde, et nahkhiirtele pannakse siia rõngas küünarvarre külge. See ei ole selline nagu linnurõngas, mis surutakse täiesti kokku, vaid surutakse ümber siis küünarvarre ja sinna vahele jääb selline ava. Et tiivamembraan lennus jääks terveks, see rõngas on siis liik liigub ümber siis selle luu selle rõnga peal on siis tähis number, nagu lindu, tõlgi ja need rõnganumbrid rõngastamis, kohad ja hiljem ka siis leiukohad, on siis andmebaasis kirjas nende kahe punkti vahel saame me siis teada, kui palju, sest nahkhiir on liikunud. Aga kuhu täpselt ta vahepeal liikusime, siksakke ta tegi. Kas seda ka kuidagi on võimalik mõõta? Seda me kahjuks siis meil elavate nahkhiirte puhul teada ei saa, et kuna meie nahkhiired on väga väikesed siis sellised satelliitsaatjad nagu näiteks soo kurkidele pannakse, kus siis on suur aku saatja on siis nahkhiirte jaoks liiga väikesed ja rõngastega me saame teada ainult siis kaks otsa punkti vahel väga harva võib ühte nahkhiirt leida ka mitu korda, siis me saame neid rohkem punkte. Aga suur käsitiivalised puhul siis on, on ka selliseid seadmeid, kus me saame siis jälgida nahkid pika aja vältel satelliidiga. Aga milliseid põnevaid avastusi on sellega tehtud, et kus kohas nad siis käivad ja mis tegusid teevad? Vot üks selline väga huvitav asi. Meie liikide puhul ongi just see rände, rände ulatus või Euroopas, et kuidas siis väga väiksed loomad suudavad siis rännata kuni 2000 kilomeetrit. Näiteks Eestist on teada üks hõbe-nahkhiir, kes rõngastati Alatskivil ja leiti üle 1400 kilomeetri kauguselt Austriast. Nüüd mõne aasta tagusest ajast saime me või sain ma ise ühe taas leiu, kus siis palupõhjal Tartu külje all rõngastatud Survidelane leiti siis paarsada kilomeetrit Berliinist. Ja see ulatus ongi ennekõike siis väga huvitav, sest väga palju muud infot me tegelikult teada ei saa. Peale siis ka vanuse. Vot kui vanaks nad elavad, et kui kaua ta võib sedasi ringi lennata ja nii et teadlased saavad teada. Oh, täna oli Berliinis, homme on Pariisis, kuidas ta toimetab või kui kaua nad elavad. Vaata vanusega on niimoodi, et sellised paiksed nahkhiireliigid võivad elada väga vanaks, et tõmmu lendase puhul on teada vanuserekord 42 aastat kusagilt Venemaalt rändliikide puhul on vanus natukene väiksem kusagil 10 11 aastat, sealkandis on nende siis vanuse vanuserekordid. Et seda arvatakse siis, et ränne on ikkagi väga selline suur stress organismile ja riskantne nende vanused vanuserekordid on väiksemad kui nendelt vaiksete liikidel. Kes neid rände ajal ohustavad, kujutleme linde, rebased ja jahimehed siis nahkhiiri, kes himustavad, tahavad ära süüa. Vot selliseid kiskjaid, kes siis otseselt nahkhiiri sööks on, on vähe või ei olegi, eks, et nad on sellised juhujuhusaagid kakulistel, näiteks tõenäosuslike, mõned kärplased võivad kusagil puuõõnes kätte saada. Aga tänapäeval ohtudest räägitakse peamiselt seoses siis jällegi kast inimtekkeliste muutustega maastikus, et rändeteedel olevad takistused näiteks võivad olla probleemiks tuulepargid mõnedes piirkondades, kus need Neid läbivat rändeteed. Arvatakse, et üldised maastikumuutused võivad mõjutada rändeteede kulgemist rändeedukust. Et sellised inimtekkelised probleemid on sageli, millest räägitakse. Aga kuidas, väga rumal küsimus, aga siiski, mismoodi nahkhiir teab, kuhu ta peab minema, linnud veel, et nad päevavalges näevad ikkagi, kuhu nad lendavad ja mis ees ootab. Aga kuidas on nahkhiirtel välja kujunenud need instinktid või et ta peab sinna minema ja ta lähebki õigesti? Nahkhiirtele andja teedes teadlane tegelikult üsna üsna vähe, et kuna nad rändavad öösel. Neid ei saa vaadelda nagu päeval rändavaid linde. Ja kuna me ei saa neile panna neid selliseid saateid selga, millega me saaksime seda rändurit hästi jälgida, siis infot on vähe. Aga on teada, et et suur hulk rändavad nahkhiirtest koondub insel rannikualadele ja rändavad siis mööda ranniku. Sellised maamärke on teada, et nad võivad kasutada suuri, siis jõgesid selliste rände rändeteed enam ei tähista. Aga on ka teada, et nad võivad rännata näiteks üle üle Läänemere mitmest kohast, ehk siis lennata väga pikkasid. Pikkasid vahemaid ühe öö jooksul, kuna seal vahepeal siis varje varjepaikadest ei ole. Ja on ka üks huvitav uuring, mida ma olen Ameerikas lugenud selle põhjal. Autoritis väitsid, et nahkhiired näevad ka maa magnet välja. Ehk siis tõenäoliselt on seal väga palju meil siiski veel veel avastada. Aitäh, Oliver Kalda täna järgmisel korral ma palun sul rääkida, kuidas nad omavahel suhtlevad.