Loetud ja kirjutatud. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning ka täna ei olemas stuudios üksi, vaid olen kutsunud endaga siia rääkima kirjandusest kriisi ajal ja kriisikirjeldustest kirjanduses. Eesti Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejevi. Tere Tiit. Tere, Peeter. Valisime sellise teema, mida võib käsitleda võib-olla veidi morbiidselt, aga siiski enne saadet arutasime, et me ei taha liiga morbiidseks minna, vaid tahaks siiski ikkagi vaadata seda, mida head me saame sellest kõigest kuidagi. Et saada või üles leida enda seest, enda ümbert. Aga enne, kui hakkame võib-olla rääkima, siis sellest, kuidas on mingisuguseid erinevaid kriise kirjanduses tajutud või läbi elatud või kuidas nad on meieni jõudnud, siis mõtlesin, et kõigepealt räägiks sinu kui Eesti Kirjanike Liidu esimehe kui mingis mõttes ametiühingujuhiga ja tahaks uurida seda, et kuidas siis olukord praegu Kirjanike Liidu poolt vaadatuna on nii kirjanike, kirjanduse kui lugemise kirjastamise kõige sellega seonduva seisukohalt. Ei saa öelda, et see kerge aeg oleks. Ja ilmselt kõik loovisikut on praegu keerulises olukorras eriti need, kellele looming on põhiliseks sissetuleku allikaks, aga ma usun, et kirjandusele et selle kriisi mõju avaldub alles lähikuudel ja see on ikkagi otseselt seotud sellega, mis toimub Eesti raamatuturul. Ja kui märtsis langes käive kolmandiku võrra, siis on selge. Aprillis langeb ta vähemalt kaks kolmandikku, kui mitte rohkem, mis tähendab seda, et raamatute esitlused lükkuvad edasi. Kirjandus, sündmused on ära jäänud kirjandusfestivalid ja see kõik omakorda suurendab survet Kultuurkapitalile tuleb rohkem taotlusi ja kirjanduse toetamine kui selline on edaspidi raskem kui, kui praegu ja palju on räägitud e-raamatute buumist ja, ja sellest, kuidas e-raamatute laenutamine on suurenenud 30 korda lausa. Aga kui me vaatame sellist fakti, et e-raamatute turuosa Eestis oli enne kriisi kaks protsenti siis see tõus, mis võib-olla protsentuaalselt on, on uhke, ei tähenda nüüd autorile suurt midagi, eriti olukorras, kus Eesti autor ei saa e-raamatu laenutamise korral laenutushüvitist. Et see on reguleeritud teisel moel lepinguga autori ja kirjastaja vahel praegu seda määrust kohaldatakse või muudetakse laenutushüvitise määrust, siis aga hetkel autor sellest midagi ei võida märkimisväärselt. Ja kuna meie laenutushüvitise fond on niigi väike, siis vaevalt, et see tulevikus suurt sissetulekut, et toob väga palju ikkagi sõltub sellest, mis juhtub paberraamatuga ja paberraamatumüügiga. Selline olukord, aga Kirjanike liit on muutustega kohanenud, kirjanduslikud teisipäevad ja kirjanduslikud kolmapäevad vastavalt siis Tartu osakonnas ja Tallinnas on kolinud küberruumi, neile saab ligi Kirjanike Liidu Facebooki lehelt kõik on kutsutud kuulama ja vaatama. Ja võimalik, et, et kogu selle kriisi tulemusena nüüd. Arengud kiiremas korras, need oleks toimunud nagunii. Ma pean silmas eelkõige audioraamatuid, ma usun, et audioraamatut tähtsus suureneb. Eestis audioraamatuid seni peaaegu polnudki, nüüd loetakse neid sisse. Vaatame, mis sealt tuleb. Aga jah, kõik kõik sõltub sellest, milline saab olema majanduskriis. Tööpuudus ja eelmise kriisi kogemus näitab, et rasketel aegadel inimesed ostavad raamatuid vähem lahtise käega kui, kui headel aegadel. Aga kuidas see mõjutab kirjanike üks asi on lugejat. Lugejate turu käitumine kindlasti muutub, aga teisest küljest võiks ju eeldada, et kirjanikel on rohkem aega kirjutada. See on tõsi ja kirjanikule karantiin või eraldumine ei ole ju midagi enneolematut, igasuguse teose lõpetamiseks tuleb ennast maailmast ära ära lõigata. Ja see kõik on, on tuttav, aga praegune aeg on ikkagi eriline selle poolest. Ta on ärevust ja ja muret lähedaste pärast ja kõik autorid ei saa kirjutada aiaga majakeses, kus neil on omaette kabinet. Paljud autorid peavad praegu elama koos igapäevaselt lähedastega ja nad saavad kirjutada siis, kui saabub vaikus, mis saabub enamasti alates süda eest. Et ja kõigil Neil asjaoludel on mitu tahku. No kui vaadata ajalukku, et kuidas on kirjanikud ja kirjandus varem selliste keeruliste aegadega toime tulnud, siis sa juhtisid mu tähelepanu sellele, et kas sa ise oled toonud näitena deka Meroonia dekameroonist on viimastel nädalatel või kuudel maailmas väga palju räägitud. Et justkui selline tore juhis, kuidas keerulistel ja ohtlikel aegadel ellu jääda, siis samal ajal noh, me ei saa ju ajas tagasi minna, et me räägime siin ikkagi ühest väga vanast teosest, me räägime. Kirjeldus puudutab ühte, hoopis teistsugust ühiskonda. Täpselt nii ja vahepeal ongi toimunud küllaltki oluline mentaalne muutus, sest kui me võtame teegaamerooni, mis on kirjutatud 14. sajandi keskpaiku 1353, kui ma õigesti mäletan, 10 Firenze last pagevad musta surma vahest ja jutustavad lugusid nende lugude puhul või kogu selle konteksti puhul on, on huvitav see, et seal on väga suur elujaatus ja, ja kohati isegi elurõõm, mida praeguse kriisi puhul küll ei saa kuidagi välja tuua. Ja ma lugesin hiljuti üht ju vannuahharaari artiklit mille pealkirjaks on, kas koroonaviirus muudab meie suhtumist surma ja see autor, kellelt on eesti keeles ilmunud, siis homo teosta on professor Heebrea Ülikoolis Jeruusalemmas. Ja tema väidab, et, et et kuidagi ei muuda kuidagi meie suhtumine surma, ei teisene ja toob välja selle, et kui keskajal ja varasel uusajal nähti epideemiates eelkõige jumala karistust ja oli lootust, et jumala raev leebub siis tänapäeval nähakse epideemia taga eelkõige organisatoorset probleemi. Laboratooriumis on olnud kehvad turvameetmed. Võimud ei ole võtnud õigeid meetmeid korraldusele, meditsiinisüsteemi ei ole selline, nagu ta peaks olema ja kõike seda on võimalik kohandada. Ja see tekitab omalaadse lootuse ja frustratsiooni segu. Ja nüüd sedasama Pole elurõõmuga seotud lootus on, on tagaplaanil. Ja kui me vaatame nüüd keskaegset või varauusaegset Memento moorid, siis seal selle üks varjunditestan vaatajat, et seksuaalne või sensuaalne, et surma tuleb meeles hoida selleks, et elu väärtustada. Ja see kandev telg, mis on ka teegaameroonis väga kohal, on ikkagi tänapäeval kaduma läinud. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga, aga nii see lihtsalt on. No kas ei ole siis ka mitte osaliselt ülesanne, tänapäeva kirjanik? Ja tõepoolest ongi huvitav, et kui epideemiaid on kirjanduses käsitletud, siis sageli on metafoor ses tähenduses, et kui me võtame kasvõi ka katku, millest on ka palju, räägib, et siis ka katk tähendab tegelikult midagi muud kui epideemiat. Ja võitlus käib ikkagi nähtamatu vaenlasega ja ja, ja seda vaenlast on, on raske kirjeldada või või välja tuua. Ja võib-olla üks teos veel ajaloost mis on küllaltki eriline ja mille autoriks on Daniel defow ja tema kirjutanud raamatu, mille pealkirjaks on katku aasta päevik, mis räägib siis 1665. aasta epideemiast. Ja, ja seal kuidagi on kohal veel see varauusaegne maailm. Ja samal ajal mingi täiesti teistsugune suhtumine organisse. Toorset probleemid ja siis ju levis vähemalt sellistes apokalüptilise malt meelestatud ringkondades Euroopas seisukoht, et 1666. aastal tuleb saatan maa peale kõik saab niikuinii otsa. Jah, et tuleb keskenduda põhilisele, ütleb Andrei platool. Kuni saatan ilmub. Aga nii kirjeldades jätad sa üsna lohutu pildi meie maailmast ja kirjaniku positsioonist, sellest prevaleerib närvilisus, olmemured, lugejatel on endal täpselt needsamad olmemured. Siis võib-olla võiks vaadata hoopis natukene edasi, milline võiks siis ikkagi see maailm olla kirjaniku kirjanduse lugeja jaoks pärast kriisi? Hea küll sai muudame ja suhtumist surma, aga ometi võib see muuta meie suhtumist elusse. Täpselt nii ja ja ega see olukord ehk nii lohutu Polegi ja ma mõtlen, et mis võib olla praeguse kriisi või koroonaviiruse selline positiivne tagajärg, et eks see paneb meid järele mõtlema mis on elus oluline, kui palju me üldse vajame, mida me vajame. Kui olulised on lähedased inimesed meie elus, kas meil üldse on lähedasi inimesi. Ja kirjanikule peaks andma mõtlemisainet ja kirjutamisainet tublisti. Sest kui me nüüd vaatame ajalugu, siis huvitav on see, et et ega nende epideemiate tagajärjel suurt midagi ei muutunud, et need olid sunnitud muutused. Inimesi oli vähem, majandussuhted muutusid, aga mingeid suuri organisatoorseid. Ei tehtud ja me ei pea siin minema Bocatši aegadesse, vaatame kas või hispaania gripp. Ja ma leidsin huvitava lõigu Karl Ristikivi mõrsjalinik, kust see on teos, mis räägib siis pühast Katari, Hiinast ja ja seal on kirjutatud järgmist. Tsiteerin. Haavad paranevad kiiremini, kui esimeses ehmatuses julgetakse arvata. 10 aastat tagasi oli paistnud, nagu oleks kogu linn surmale määratud. Nüüd ei olnud peod enam ammugi väiksemad kui enne katku ja vaevalt tuletas keegi meelde päeva, mil ta oli lubanud igavesti leinata, olgu meest või naist, vanemaid või lapsi. Oli olnud õnnistatud aasta ja rikkalik lõikus ja linn võis olla peale selle tänulik, et oli valitsenud rahu nii väliste vaenlastega kui ka omavahel. Tsitaadi lõpp. Võib-olla kõlab seegi passas trööstitu pilt, aga, aga siit tuleb välja asjaolu, et inimesed eelistavad unustada. Ja see unustus võib-olla ühest küljest puhastav, aga teisalt tasub praegu järele mõelda, et mu enda teostes on palju jutluste häid ja nad on mulle armsad. Aga ma ei tahaks siin raadios küll jutlust hakata pidama ja inimesi inimesi kuidagi harjutama või manitsema hakkama. Aga mõelda tasuks küll. Ma arvan, et võib-olla see unustamise Jutan ja miski, mida tasuks meil iseendale meelde tuletada, ütleme kolme, viie või 10 aasta pärast. Sest ma olen üsna kindel, et me oleme siis ise ka hämmingus selle üle, kui ruttu me unustanud oleme. Aga tõsi ta on, sa mainisid enne Hispaania grippi ja ma hakkasin mõtlema, et jah, sellest on kirjutatud, mainitakse ajaloo raamatutes ikka. Aga mul ei tule küll meelde ühtegi sellist, ma ei tea suurt hispaania gripiromaani näiteks, et äkki inimestel ongi nii, et suured traagikat, suured jubedus, et eriti kui nad ei ole nii värvikad, nagu seda on näiteks sõjad pigem kas unustatakse või nüüd tuletatakse alles meelde, palju hiljem hoopis muus. Kuues. Täpselt nii ja kui me nüüd vaatame ohvrite arvu, ühelt poolt, siis sõjaohvrid 12 miljonit, teisalt Hispaania gripiohvrid 50 kuni 100 miljonit, aga industriaal Se sõja koledus varjutas selle kõik ära ja Hispaania gripp on, on tõesti kirjanduses kohal, aga ta on taustajõud. Teda on mainitud näiteks Herman Prochy romaanis remarki teoste tegelased tunnevad kurbust surnud lähedaste pärast, aga aga mina tuvastasin ühe ainsa romaani, mis tõesti räägib otseselt Hispaania gripist ja mille autor on ka selle epideemia ise üle elanud läbi põdenud lausa ja selleks autoriks on Gefriini Booter ja tema on kirjutanud teose tuhkur, hobune, kahvatu ratsanik. Aga see on tõesti hämmastav, kui vähe on kirjandusse jõudnud hispaania grippi. Ilmselt jah, asi ongi selles, et midagi heroilist sedalaadi jubedus ei ole või see ei roilisus on väga vaikne, intiimne. Jah, või, või tõepoolest, et esimene maailmasõda varjutas selle selle kõik ära, Õulame peakski rääkima siin nüüd Titoopilistest romaanidest või, või siis katkukirjanduses sõna otseses tähenduses, aga ma usun, et praegune aeg soodustab lugemist. Kasvõi seetõttu, et et inimestel on rohkem vaba aega, see on küll sunnitud, aga, aga vaba aeg on, ta on ta siiski. Ja ilmselt on antud rohkelt lugemissoovitusi, tõsi, aga võib-olla sellesama järelemõtlemise seisukohalt on eesti keelde tõlgitud mõned väga head romaanid, mis on ühest küljest düstoopilised. Aga teisalt. Annavad ehk aimu sellest, et ajad võivad olla rasked, nendest rasketest aegadest on võimalik läbi tulla. Ja kõige sellega kaasneb ka mingi vaimne muutus või või puhastumine ja esimene selline teos, mis mulle pähe tuleb, on David Mitchelli pilveatlas mille on eesti keelde tõlkinud Aet Varik. Ja tegemist on omalaadse antiutoopia peaga, mille lõpus on siiski lootus ja ja võimalik, et isegi teatav teatav Katarsis. Selle kõrvale võiks panna Kormak, Mcafi. Eestinduses, kus siis autor maalib pildi iseenesest küllaltki jubedast maailmast, see on kas siis tuumasõjajärgne maailm või mingi ökoloogilise katastroofi järgne maailm, kus siis isa ja poeg on teel pääsemisel poole ja, ja selle pääsemise nad ka nad ka leiavad. Ja seal tõesti käib võitlus toidu- ja ja soojade riiete pärast, et olukord on ikka väga-väga karm. Tullakse sellegagi toime. No see on iseenesest huvitav, et viimase kümnendi või isegi viimase 20 aasta jooksul on Distopiline kirjandus olnud vähemalt ulmekirjanduses peaaegu ehk peavool. Ja ma täna hommikul näiteks ka veel nalja pärast Google'ist inglise keeles otsisin distroopilisi romaane ja seal tuli järjest loetelusid 96 düstoopia romaani, sadadest oopia romaani kakssadadest, tooteromaali. Lasin pilgu nendest nimekirjadest üle, seal oli nii klassikat kui uusi asju. Loomulikult kohustuslikult on alati ära mainitud. Nii George Orwelli 1984 kui siis tegelikult näiteks ka kurt Fonne kuti kassikangas. Kusjuures just nädal aega tagasi siinsamas saates Jürgen Rooste soovitas inimestele, kes ennast kurvana tunnevad, lugeda ükskõik mida kurtvanne kotilt ja tõesti, see haakub hästi, see Funne kuti kassikangas originaalis ilmunud 1963 juba eesti keeles 2001 Olavide pani tõlkes on kurtma näguti selline maailmalõpuromaan, aga loomulikult on kurd phone kuti puhul ka maailma lõpp. Väga naljakas. Aga jah, et ma jäin neid nimekirju vaadates mõtlema, et midagi tulevik toob. Kas Distoopia romaanid lähevad moest ära? Ja, ja kas düstoopia muutub ehk millekski helgemaks, see on huvitav, et Me kujutame Tulevikku maalime tulevikku väga süngetes toonides. Sellise omalaadse apokalüptilise nägemusena, millega siis kaasneb tuletorm või, või tuumale öö kui või midagi veel õudsemad. Ja kui me nüüd vaatame varasemaid sajandeid, siis maailma lõpp tähendab lihtsalt teistsugust maailma. Et see ei tähenda jubedat hävingut. See tuletab meelde ühte mõistet, mis tuli kirjandusse viiekümnendatel kirjanduskriitikast ja siis just heitvana ja inglise keeles on see siis Cousid katastroofi ehk siis hubane katastroof. Konkreetselt on seda mainitud või past eelkõige on seda mainitud John Wyndham eetrifiidide päeva kohta. Ja minul on tulnud see hubase katastroofi mõista viimastel nädalatel korduvalt pähe, kui ma loen ka internetist, et inimeste põhiline mure on, kas tualettpaberit on saada ja ja kui tüütu on ikka üksi kodus istuda ja vaadata neid samu filme digilaenata, sest et jah, miski on justkui lõppemas, aga seal lõppemas hoopis teisel moel, kui kõik need ägedad ja põnevad romaanid seda ette kirjutasid. Tõepoolest, ja kui me nüüd võtame troone koti loomingu, siis tema elus ikkagi murdepunktiks oli teine, teine maailmasõda ja, ja Dresdeni pommitamine mille ta sõna otseses mõttes üle elas ja, ja võimalik, et see pani teda elu teise pilguga vaatama ja, ja võimalik, et ka midagi sellist humoorikat nägema kõiges selles ja, ja üks teine teos, mis sellega haakub, on ju Volter Milleri kantaat vaat leibowitzile, mis on ka eesti keeles ilmunud ja mille autor oli tunnistajaks Montegassino lahingule ja see andis tema loomingule oma oma pitseri ja, ja see on omalaadne Pilveatlas viiekümnendatel muutus, mis toimub tsivilisatsiooniga 1000 aasta jooksul ja kuidas siis sellisest pimedast ajast väljutakse. Aga jah, see pimedus kuidagi, nende toopiate puhul on alati kohal, kes lisaksid režiidide päevale veel midagi oletada. No ma hakkasin mõtlema, et mis üldse on Distopiline romaan, selline paareks Laans ja siis mul tuli tegelikult meelde Filipp, käidi kas androidid unistavad elektrilammastest aastast 1968 eesti keeles 2000, kas Lennart Lepajõe tõlkes väga võimalik, et selle pealkiri ütlegi paljudele inimestele midagi, aga ma usun, et väga paljudel ütleb sellest pleid Rannar sest nimelt pleidron oli film just nimelt sellel romaanil põhineb ja ja see on üks selline hästi nukker melanhoolne teos, kus taustal on jah mingisugune suur traagika selles mõttes, et ühiskond on läbi teinud mingisuguse, väga epohhiloova ja katastroofilise muutuse, aga kui nüüd hakata mõtlema kogu selle romaani või miks mitte ka filmi sündmustiku peale, siis tegelikult ei ole seal ju midagi muud kui elu ise. Ja üsna igapäevane traagika, mida inimesed oma igapäevaelus läbi peavad elama. Jah, see on kuidagi huvitavalt argiseks keeratud, see lugu, et seostub viienda elemendiga, kus siis tulevikuühiskonnas Kui tõusta, et et lihtsalt maailm veidi veidi teistsugusel, teistsugusel kujul Aga sa valisid teid siia saatesse, muusikat ka ja sinu palvel mängime esimese palana. David Bowie Queeni ühises loomingus sündinud lugu, Andrew professor aastast 1981. Aga ole hea, ütle ka, miks sa just seda lugu soovid. Tänases saates. Kuulda eks rõhkale ole meie kõigi kõigi kohal ja ja ma lugesin üht itaalia autori Franžkaamelandri kirjutist või õigemini pöördumist inglaste poole ja selle pealkirjaks on, mida me teame teie tulevikust ja seal ta ikkagi toob välja, et inimesed teevad seda kriisi või elavad seda kriisi läbi väga erinevates tingimustes. Ja ta ütleb seal välja, et et me tegelikult ei ole samas paadis ja paljudel inimestel on ikkagi praegu raske jaa, mis neid ees ootab, on samuti küllaltki ebamäärane ja ei pruugi olla kõige parem lahendus, et seda, seda tasub meeles hoida, et me kõik ei ole mugavates tingimustes ja ei kuula igavuse peletamiseks Bakeriin. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja istun täna stuudios koos Eesti Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejeviga ning räägime kirjandusest kriisi ajal ja kriisikirjeldustest kirjanduses. Saate esimeses pooles rääkisime sellest, kuidas läheb üldiselt eesti kirjanikel ja eesti kirjandusel ja eestikirjastamisel ja jõudsime ka düstoopia kirjanduseni ning jagasime isegi siin mõningaid lugemissoovitusi või siis sõltuvalt inimeste närvikavast võib-olla soovitusi, millest hoiduda. Aga Tiit, sa ei ole mitte lihtsalt ju Kirjanike Liidu esimees, sa oled ikkagi kirjanik ka. Ja sinagi oled, Ta on kirjutanud väga keerulistest ja dramaatilistes asjadest. Pean silmas sinu keskaja sarja triloogia, sa enam ei ole, nagu ma aru saan, neljaosaline triloogia. Et kuidas, kuidas sina oled sellistele probleemidele lähenenud ja kuidas üleüldse sinule kui kirjanikule ka see praegune aegsin, mõjub. Ja võiks öelda, et et minagi olin Arkaadia teel ja olen epideemia stseeniga kätt proovinud või käe valgeks saanud, et see oli küll enne koroonaviiruse levimist, aga see seen leiab aset Antiookia 1098. aasta suvel ja selleks hetkeks oli linn kristlast valduses palverändurite ristisõdijate valdus. Ja siis saabus katk. Ja ajaloolased on siis püüdnud tuvastada, et mis epideemiaga oli tegu, mis see oli, mida kroonikates katkuks nimetatakse ja, ja jõutud järeldusele, et see võis olla tüüfus või vähemalt üks sele tüüfuseliike. Ja huvitav on see, et need meetmed, mida kasutusele Sobiksid väga hästi tänapäeva maailma, et esiteks hoiti karantiini, jõukamad inimesed lahkusid linnast põhja, süüria lossidesse või, või kindlustesse, nii palju, kui neid oli õnnestunud vallutada ja tolleaegne arusaam epideemiates või siis konkreetselt katkust oli ju smaatiline, see tähendab seda, et usuti, teatud kohad levitavad haigust ja selle tulemusena siis nakatuvad kõigepealt õhuosakesed või ümbritsevad eetriosakesed. Ja siis läbi selle kandub haigus edasi igal juhul eraldumine kandis vilja ja, ja ega ma ise ju tollel ajal ei teadnud, kuidas õige käitumine oleks, aga praegu ma mõtlen, et minu tegelased lahkuvad samamoodi mägedesse ja kuna nad on ka Lindpriid, siis ega nad eriti teiste inimestega kontakti ei otsi, et see on nende neile eluohtlik klint Priiduis karistamatult, et tappa ja kroonikud otsivad seletust, miks katk saabus. Mis oli selle põhjuseks ja seda seletust ei leita, et selge on see, et jumala viha oli mingil põhjusel kohal. Aga nüüd seda põhjust on keeruline tuvastada ja seal on üks huvitav episood. Meretee oli Bütsantsi toetusel lahti ja, ja siis läänest tulid täiendavad jõud ja saabus eskaader sõna otseses mõttes Reigensburgisti laevade pardel oli 1500 ristisõdijad ja nädala jooksul. Nad olid surnud sellesse samasse epideemias. Ja see jahmatab kroonikuid, sest et nad ei olnud jumala raevu mingil põhjusel ära teeninud, nad ei olnud isegi jõudnud sõtta minna või, või relva tõstaja tulemusena kroonikates ei anta hinnanguid, mainitakse ära, et selline sündmus juhtus, hukkub või siis sureb epideemias sele kõigele lisaks veel ristisõja vaimne juht Tõele pühi piiskop mis oli suureks hoobiks, kuna tema vaimujõud hoidis seda seltskonda paljuski paljuski koos ja, ja tõepoolest jumala käsi karistab esmapilgul täiesti põhjendamatult jutlustajad müüridel helisevad kirikukellad ja püütakse epideemiat, et tõrjuda, aga kõige kindlamaks vahendiks on ikkagi karantiin ja paari kuuga on olukord teistsugune. See on huvitav, mida sa mainisid ja ma olen ise ka natukene lugenud selle kohta, et kui hästi üleüldse on teada, milliste haigustega keskajal või ka antiikajal siis rinda pista, et on olemas kirjeldused, need kirjeldused on enamasti sümptomite kirjeldused ja selle põhjal üritatakse siis aru saada ja samal ajal haigused on ka ajas muutunud, nii et mõnel juhul ju ongi tänapäeva meditsiiniajaloolased tõdenud, et tegu oli ilmselt haigusega, mida tänapäeval ei ole. Et näiteks, kus ta on siis teada, et see haigus seal oli just tüüfus, kas ka sümptomite kirjeldused? Sümptomite kirjeldused jah, sest et muuhulgas ikkagi suri ülikuid seisus ei, ei kaitsnud ja, ja isegi nendes mägi lossides suri, suri inimesi ja, ja need, need lahkumiskirjeldused või haiguse kirjeldused on siiski siiski ära ära toodud. Ja võimalik, et see haigus muteerub samuti ja põhjused on, on ju lihtsad. Kui vaadata, Ta on palju inimesi koos närustes sanitaarsetes oludes ja kui me nüüd võtame kas või meie lähiajaloo viimase 100 aasta kõige rohkem ohvreid toonud epideemias oli ju samuti tüüfus 1919. aastal kus siis ohvrite hulk ületas tublisti kümmet tuhandet ja mis sõja alguse loodearmee sõduritest võitlejatest. Et nii need epideemiad tulevad ja lähevad. Nii et sina oled siis selles mõttes käe valgeks saanud epideemia kirjeldusega, aga mille kallal sa praegu töötad, kas seal on praegu rahulikum aeg töötada või on hoopis ikkagi see, et nagu sa enne ütlesid, et kõigil kirjanikel ei ole sellist vaikust ja rahu ega, ega lossi kuskil mägedes, vaid sulle on ju ka ikkagi kas ja perekond. Täpselt nii, et käsile praeguse gradatsiooni väga meeldiksid täpselt paika, kes. Kohal, aga loomulikult, et siin on Kirjanike Liidu asjad ikkagi kogu aeg kuklas hingamas ja, ja mis nüüd sellest organisatsioonist saab? Ma pean silmas inimesi, kes igapäevaselt korraldavad kirjandusüritusi. Et ka meie oleme langetanud töötasu ja püüame, püüame nendes tingimustes toime tulla. Aga ma olen kummalisel kombel saanud kirjutada intensiivsemalt kui, kui tavaliselt ja ma olen lõpule jõudnud näidendiga, mille tegevus toimub 13. sajandi Liivimaal ja vaatame, mis siis selle loo tulevik on. Loodetavasti ei lähe see sinu kirjeldatud tumedatest stsenaarium. Ohvrite hulka ma küll ei tea, millal sa kirjutada ka see periood oli ju ka millegi lõppe, millegi algus. Millegi lõppe, millegi algus ja huvitav on see, et me ei taju lõppu ja algust. Et on üksikud sündmused ajaloos, kus tõesti on, on võimalik ära tunda, et nüüd on midagi olulist aset leidnud ja nüüd sedasama koroonaviirusega sattusin nägema fotosid Pariisist, et olid paari nädala tagused fotod päevaaegsest Pariisist ja ma sain aru, et oma ajaloo vältel ei ole see linn kunagi olnud nii tühipäeval et öösiti sõja ajal oli komandandi tund ja loomulikult, kui linnas käisid lahingud ühel või teisel põhjusel, kas või Pariisi Kommuuni ajal, siis elanikkond oli varjunud. Aga kas siis olid inimesed kohal kas või sõdivad osapooled ja ja, ja alati oli uudishimulikke Noh, ta ei olnud täiesti inimtühi, aga tühjad tänavad, et siis on küll võimalik, et mõista, et, et midagi olulist on, on aset leidnud ja ka selle kriisi tulemused ju meil ei ole üldsegi selged ja, ja kus ikkagi on see murdepunkt, kus midagi olulist muutub, kas see muutus toimub pärast seda, kui koroonalevik on peatatud, kas see muutus on majanduslik? Mida see kõik tähendab, et me, me ju ei, ei tea? Me ei tea, tuleb hetkel lihtsalt vastu pidada. Ja sellega seoses ma palusin sul natukene mõelda kultuurisoovituste peale, et hea küll, me rääkisime siin tõesti enna sellisest eksinud kahtlase väärtusega kirjandusest, aga äkki sa julged veel meie kuulajatele soovitada midagi, mis võib-olla või äkki isegi loodetavasti ei ole siis seotud epideemiate viirustega? Mul oleks selline üldine soovitus, et ostke palun eesti autorid teoseid ja eesti tõlkijate vahendatud kirjandust, mis juhtub nüüd selle kriisi tulemusena, on selge see, et tiraažid langevad veelgi ja siin tõesti iga läbi müüdud eksemplar on, on oluline ja see on ka see koht, kus igaüks saab midagi teha, toetades organisatsiooni või ettevõtet või üritust või, või kampaaniat. Ja sellega siis aidata, kui on vähegi vähegi võimalik, et ma ei hakkakski siin konkreetseid teoseid välja tooma, mis on ostmist väärt, sest raamatuid ju ilmub küll oluliselt vähem, aga aga siiski neid tuleb juurde. Ja teine soovitus, mis võimaldab ehk praegust sellist sünget aega ära kasutada, on portaali, teater, portaali, teater, mida on võimalik vaadata Ta ERR-i kultuuriportaalist. Ja seal on siis lavastused. Teater teatavasti võib osutuda kadu viku kunstiks, kui parem osa jääb alles, aga, aga seal on siis salvestused lavastustest mida ei ole enam võimalik näha, aga, aga nüüd on. Ja ma olen mõelnud, et kuna paljudel teatritel on ikkagi riiklik dotatsioon, siis see muutus võiks küll jääda, et lavastuste salvestused oleksid inimestele saadaval. Ma pean silmas siis neid lavastusi, mille aeg on ümber saanud. Et sealt võib leida igasugust kulda. Suur tänu, Tiit nende soovituste eest ja suur tänu, Tiit ka selle vestluse eest. Aga siia saate lõppu valisid sa nüüd veel ühe muusikapala. Ja äkki sa tahad rääkida, mis lugu see on, see on üks prantsuse lugu. Selle loo esitajaks on Francis Gabrell kes on Lõuna-Prantsusmaa provintsi mees ja see pärineb tema albumilt roosid ja nõgesed, mis on ilmunud 2008. aastal ja ja see lugu on nüüd prantsuskeelne. Versioon on varem kõlanud Queeni ja David povi loost ja see räägib siis kardinalidest, kes kannavad tumedaid ülikondi ja kes ei pane hästi tähele, mis nende ümber toimub ja nende ümber toimub nii, nii mõndagi. Suur tänu Tiitusele kirjelduse eest kuulasin seda lugu eile minagi. Eks ta selline melanhoolne ole, aga vahel ongi sobilik olla veidi melanhoolne ja veel kord suur tänu Tiit selle jutuajamise eest. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni. Aitäh kutsumast ja kuulmiseni.