Tere kõigile. Reede õhtu on üks imeline aeg. Reede õhtu on see aeg, kui, kui tead, et laupäev ja pühapäev on veel ees, ehk siis kaks täiesti puhkepäeva nimelist päeva ootab sind ja töönädal selja taga. Ja reede õhtu on hea võimalus mõelda, et kuidas asjad tegelikult käivad ja ma arvan, et päris paljud kuulajad on kogenud seda tunnet, et saadakse sõpradega rohkem või vähem sõpradega kokku ja arutatakse mingite asjade üle. Ja siis tekib mingisugune huvi, tav olukord, huvitav seisund, väga sageli kuhugi välja ei jõuta, aga üllatuslikult paljud asjad saavad äkki klaarimaks. Ja et vikerraadio kuulajatel oleks võimalus, kellel ei ole seda näiteks koduse köögilaua ümber, siis on vikerraadio programmis suviti teist aastat järjest juba saade suveöö. Kus täpselt sellist jutuajamist ja mõtlemist, arutlemist mee teile pakumegi algab järjekordne suvesaade, mina olen Tarmo Tiisler. Ma olen ametil spordireporter endale või noh, enda kohta mul sageli meeldib öelda, et ma olen kehakultuurireporter persest mulle järjest rohkem on hakanud meeldima see, kuidas inimesed teevad sporti ja teevad midagi oma rõõmuks mitte niivõrd mõeldes tulemusele, aga aga mõeldes sellele, et et lihtsalt on tore teha. Kaks külalist on tänases suveöösaates, hakkame sellest pihta, et üks neist on Johannes vedru, minu kolleeg rahvusringhäälingu sporditoimetusest. Tere, Johannes kõigepealt. Tere, Tarmo Johannes on tulnud siia tark ja, ja miks ma kutsusin Johannese? Ma ühel hetkel avastasin, et kuigi me oleme rahvusringhäälingus ühe eelarverea peale olnud juba päris mitu aastat siis me ei ole vist olnud kordagi koos üheski saates, vähemalt mulle ei meenu, et me oleks mingit asja ühiselt teinud. Kahel aastal me oleme teinud Tartu maratoni niimoodi, et sina oled lõpetanud ja mina olen alustanud kaks sekundit hiljem. Aga päriselt, nagu ühes ruumis me saate tegemise ajal üht ja sama saadet tehes olnud ei ole, on senini. No vist on jah, kuigi mul on kogu aeg selline tunne, Tarmo, et et sa oled kuskil olemas. Jah, ma olen ikka olemas, nii. Teine külaline on Lydia Rahula. Tere, Liidia. Tere, Tarmo, sina oled dirigent, ametilt koorijuht. Kumb sulle endale meeldib, et öeldakse? Ma arvan, et mõlemad sobivad. Selge kasutame mõlemat terminit. Mis seal salata, kui ma olin noh, Johannese nii-öelda paika pannud, siis ma hakkasin mõtlema, et meie jutuajamise juures oleks jube vahva, kui oleks keegi, kes oleks veel meiega võrreldes kolmandast põlvkonnast. Ja siis jõudsin järjega sinuni, tõsi küll, ma väga palju ei otsinudki, olid enam-vähem esimene valik, et mitte öelda pärgis, esimene valik, kellele ma tegin kõne ja sa üllatuslikult olid kohe nõus, mille üle mul on väga hea meel, ma loodan, et teil on ka hea meel siin olla. Tarmo, Tarmo, kui saade räägib sa selle kontseptsiooni juurde tuled, siis ma tahan sulle öelda, et esimene suur hetk selles saates või selle saate kontseptsioonis minu jaoks oligi see, kui sa mulle selle kõne tegid. Vot see on tore ja, ja mis mulle meeldis, mulle meeldis see, et, et ma tean Tarmot kui väga head spordireporterit ja kuna mulle endale väga meeldib sporti vaadata ka natukene ennast liigutada, siis ma kindlasti tahtsin siin olla ja vestelda teiega kõigiga. See on väga tore, et ei ole siin vastu tahtmist. Liidia ja Johannes, kelle vanusevahe on nii umbes 40 aastat kohtusid pool tundi tagasi esimest korda, aga nad on juba nii palju saanud tuttavateks, et nad räägivad juba omavahel sina-vormis, mistõttu me kõik oleme omavahel sina peal. Teie, lugupeetud kuulajad, kui te mõtlete ja pärastpoole ka helistate, siis võite olla ka meiega täiesti vabalt sina peal ja kõik on endiselt hästi. Nüüd tänasest jututeemast. Ma arvan, et ma olen ise üsnagi selline hetke inimene, mulle meeldib, kui tekib mingihetk. Ma ei ole nii väga arvutaja, inimene või ratsionaalne inimene, pigem selline mulje inimene, vaibi inimene vist kui tänapäevase sõnaga öelda. Ja, ja mulle on tundunud, et, et aeg-ajalt tekivad mingid hetked, mida me ei oska seletada, aga, aga mis järsku on kohal, mis järsku on õhus, neid ei saa kuidagi näha. Neid võib-olla saab kuulata, aga see ei ole ainus, nüüd saab võib-olla katsuda, aga see ei ole ka ainus. Ja, ja nii ongi, et mis hetked need on ilusad imelised hetked, kuidas nad sünnivad, see võiks olla meie tänane jututeema, me oleme selles vähemalt kolmekesi omavahel kokku leppinud. Kui teile head kuulajad, see sobib, siis olete teretulnud meie köögilaua taha. Aga ma hakkaksin sellest teiega pihta, et, et kõik, me oleme ju, millest Ki tulnud või miskit on meid teinud selliseks, nagu me praegu oleme ja, ja on meid läbi elu toonud sellesse punkti, kus me oleme. Kui te räägiksite natukene paarist sellisest olulisest asjast, miks te olete selliseks saanud, hakkasin? Jah, tore küsimus, et miks me oleme selliseks saanud. Eks see on ikka tulnud kodus tegelikult, et ma tean, kui ma olin, ma mäletan, ma võisin hakata kusagil viieaastasest saadik. Ja, ja ma mäletan aega, kus mulle väga meeldis laulda ja see aeg oli selles mõttes tore, et et mulle anti juba võimalus dirigeerida lasteaias ja seal ma dirigeerisin, nimetame siis, nojah, see oli dirigeerimine selles mõttes Ta lõi, lõid nagu takti. Nojah, ilmselt mõni on ikkagi tapinuia. Ja mis seal oli, seal ikka olime väiksed tüdrukud poisid ja kuna mina olen kogu aeg kasvult väga lühike, mind pandi tabureti peale ja, ja seal ma hakkasin takti lööma, seal olid milles pillid, flöödid, Tamburiinid ja kõik suht muud pildid. Vaat seda aega ma mäletan. Ja kus see võib-olla tulid kindlasti sellest, et mul kodus oli kogu aeg muusika ja ja ema-isa ja samuti kõik mu õed-vennad on olnud väga musikaalsed ja kui meil olid koos ühispeod ja sünnipäevad, siis alati need olid suure lusti ja lauluga. Ja ma arvan, et, et ma mäletan, vaat mina olen nagu sealt välja kasvanud. Kus sina, Johannes, oled tulnud peale selle tarkust. See on väga oluline tartar maid Tartust. Minul jäi ka ütlemata, et ma tegelikult olen sündinud paides, aga ma tulin Viljandist Tallinnasse, et kooliaeg oli videotes. Ja nüüd panen Tallinnas. Tartust sellepärast oluline, et Tartus on üks rajoon, mis Tähtvere ja ma kasvasin, lapsepõlv oli siis seotud selle rajooni kuus ma elasin. Miks see on oluline, sellepärast, et seal oli põhimõtteliselt olukord, kus sa võisid mängida tänaval, mis oli muide toona veel kruusa tänav sa võisid mängida niimoodi jalgpalli, et poole tunni jooksul ei sõitnud ükski auto mööda, ehk siis seal oli ühele lapsele, kellel oli õnneks ka päris palju mängukaaslasi, väga suurepärane koht, kus teha kõike, mida sa tahtsid, ehk siis ütleme, et vabadus täielikus mõttes. Et see on üks koht, kust ma tulen, ja teine koht on see, et kui ma kooli läksin, siis ma ei saanud sinna kooli alguses sisse, kuhu ma tegelikult väga tahtsin ja siis ma elasin seda üle, aga siis ma läksin ühele Ühtedele katsetele siis ühte teise kooli Mart Reiniku kooli ja seal läksid muusikaklassi katsetele ja sain sinu klassi sisse ka. Ja see on olnud üks minu elu kõige olulisemaid, selliseid võib-olla siis juhuseid, mis on mind toonud või mis on mind viinud siis ja toonud siia. Ja, ja seal ma nähes, et minu klassivennad, kes, kellest ma ei pidanud nüüd ennast liiga palju kehvemaks, hakkasin klaverit õppima, siis ma mõtlesin ka esimeses klassis, et ma tahan kartmist, et no ma arvan, need kaks kohta, sest et nendes kahes asjas kombineeruvad siis nii-öelda spordireporteri pool ja see muusika poolt Ma räägin siis enda tuleku ka ära, mina olen puhtalt Tallinnast. Ma ei olnud lapsena väga palju õues, pigem olin toas ja ma kindlasti olin selline kohutav raamatu laps, ehk siis mulle meeldis lugeda raamatuid, kui oli koolivaheaeg, vanim väike, olin ema-isaga näiteks kuskil Tallinnast väljas, siis mina otsisin üles raamatukoguja, tassisin endale raamatuid ja lihtsalt istusin toas, suviti lugesin raamatuid, see on üks minu mõjute. Teine minu mõjutaja on see, et ma olin lapsena päris palju vanaema-vanaisaga koos ja minu vanaisa oli selline eestiaegne ajakirjanik, intelligent. Ja temaga oli mul hästi huvitav, vanaisa suri, kui ma olin esimeses klassis, aga ta pani mulle kuidagi väga olulise põhja, vähemalt mulle tundub. Siis mind on väga palju mõjutanud see. Ma 70.-te teisel poolel hakkasin isa kõrvalt vaatama. Seal on kaks aspekti, üks on see, et isa lisaks sellele, et ta vaatas kodus telekas minuga sporti, mängis töö juures koroonat ja joonistas selle tarbeks selliseid ägedaid tabeleid. Niisugune tavaline spordivõistluse tabel, kus igaüks mängib igaühega läbi ja siis pannakse tulemus kirja. Tabel avaldas mulle muljet ja siis ma mõtlesin, et kui juba tabel on, et sa pead nagu äge asi olema. Ja siis spordi teine aspekt on see, millegipärast 70.-te teisel poolel mulle tohutult imponeeris, kui sportlased sülitasid. Üks on see, et ikka kui telekas näidatakse, jalgpallur ikka sülitab kätega, sihuke klassikaline jalgpalluri sülitamine. Kõik me teame, eks ole, ja teine, kes mulle väga läksid, korterid vajab, et need ka ju, eks ole, lähevad sinna poomi peale, toona küll poomi ei olnud, aga enne, kui hüpped asumiskad, kohendavad prille ja siis nagu tohutu elegantsiga sülitasid ja vaat see läks mulle korda ja sealt tuli minu spordiarmastus, mis on toonud mind siia ja muusika koha pealt, siis ka on see, et minu isa laulis üle 30 aasta Teaduste Akadeemia meeskoorist Tallinnas. Ja kuna ta oli esimene tenor, siis esimene tenor üldiselt laulab siis nagu viisi. On ju ei pea muusika inimestele seletama ja isale meeldis väga kodus laulda ja seetõttu ta laulis neid tolleaegse arvul rattasse. Ta koorilaulude viise, mis läks mulle tohutult korda, sealt tekkis minu muusikaarmastus. Nii, nüüd me oleme kuhugi jõudnud. Läheme edasi, me kõik oleme kolmekesi ju põhimõtteliselt laval, meie roll on olla teiste inimeste ees, mina, Johannes, oleme seda teleris ja raadios. Lydia, sina oled koori ees ja teised vaatavad, mida sa teed. Ja teist ja kolmandat pidime tegelikult vahendame midagi, meie vahendame Johannese ka seda, mida keegi kuskil teeb, kuidas viskab, tõukab, hüppab, ja sina vahendad seda, kuidas. Kuidas keegi midagi kirja pannud ja sa viid selle läbi oma peegelduse koorini ja koori kaudu inimesteni. Ja ma arvan, et me kõik oleme kogenud mingisugust imet aeg-ajalt seda imet hakkamegi nüüd lahkama. Mis asi see on? Liilia, mis aeg-ajalt tekib, oskad sa seletada, sest ma usun, et sul on seda. Plahvatus on siis, kui sa lähed lavale ja tõstad käed üles. Ja sealt hakkavad kostuma helid ja ma tunnen, et see tekitab minus mingisuguse tunde ja, ja ta tekitab kuulajatest tunde, et, et ma ei saa niimoodi minna, et ma lähen sinna ette ja lihtsalt niisama liigutan käsi ja küll kõik laulavad. Et sa pead ise minema, jäägitud selle sisse ja uskuma seda, mida sa teed, kus sa usud sellesse, mida sa teed, siis usuvad teised ka sellesse ja siis on ka tulemus. Ja, ja vaat see plahvatus on tekkinud just konkurssidel, kui sa võtad ennast, iga alati võtad ennast kokku, eks ole, et ei ole, et sa konkurssiks võtad kokku, aga siis sa lihvid need Need noodid algusest lõpuni ja selle laulu ja sa saad lipitse nagu kalliskivi tõesti läikima. Ja ma mäletan sellist viimast plahvatust, kui me olime Maltal siin mõned aastad tagasi laulsime vaimuliku kategooria vaimulikus kategoorias ja ja ennem see valmisolek ja kuidas sa suudad selle juba poisteni viia ja noormeeste, nii et me lambal võtame kokku ja kõik jälgivad ja see on nagu üks vereringet, nii nagu mõtlen, mina, nii mõtlevad ka kõik teised ja jätad sellise jälje ja et, et see mõjub kõigile ja mulle endale siis ma tean, et see on läinud korda ja see on esi esimest korda, kui ma tulen ära konkursil ja ütlen, et te laulsite väga hästi, muidu ma ikkagi leian, et vaat nii oleks võinud olla või naa ja see oli tões ja, ja me saime muidugi edasi. Ja me saime tookord Grand Prix, aga see oli midagi eriskummalist ja seal tekkis selline fluidum. Ja, ja ma olin täiesti selle sees ja kõik kogukoor oli selle sees. Nad on nii raske rääkida. On on, selleni me jõuame, kui raske on sellest rääkida. Aga Johannes, räägi oma see nii-öelda sissejuhatav asi ära. Millal sina tunned, et nüüd on juhtunud midagi? Tead, ma, Tarmo arvan nii, et ma isegi selles töös ise seda tehes ma ei ole seda tundnud veel siiani. Sest et ma olen kolm aastat teinud seda niimoodi, ütleme järjepidevalt ja ma tunnen, et sellist hetke pole minu jaoks tegelikult veel olnud isegi. Küll, aga ma saan aru sellest, et seda hetke ei tule siis kui sa noh, väga palju punnitud seda et see vist tuleb mingisuguse kilometraažiga nagu sina võib-olla ütleksid. Ma tean, et see on sul selline, mis üks, üks argument, mida sa tood olete, et, et selleks, et need hetked saaksid juhtuda, peab ikkagi teatud selline kilometraaži olema töös ükskõik, mida sa teed, või selles asjas, mida sa teed, mille vastu sul on kirg. Teine variant on ka, et, et see tekib, aga siis lihtsalt sul peab vist väga palju õnne olema ikkagi valdavalt. Aga mul on neid hetki minu elus tekkinud küll ja, ja kusjuures ma ütleks, et kas siis spordijälgijana väga ikkagi palju või siis muusikas küll on tekkinud näiteks paar nädalat tagasi mul endal üks kontsert, kus mul oli üks lugu, mida me oleme mänginud palju kordi ja ja järsku ma kuulen loo keskel, et siit see on midagi täiesti erakordset ja ma vaatan kõrvale ja ma saan aru, et, et meie ansambli kitarrist mängib täiesti maailmatasemel soolo ühte kohta ja see hetk oli ilmselt minu ja tema vahel seal ei olnudki rohkem neid osapooli. Aga, aga näiteks selline hetk mudelitel Saadet bändi bändi, mille nimi on Von Dorpat just. Liide. Kuidas sinul selle kilometraaži jutuga on? See peab olema mingi kogus muusikat all, et hakkaks üldse tekkima midagi. Et noh, sa pead hakkama tunnetama seda muusikat ja, ja, ja kindlasti peab olema, sest ma ei arva, et, Aga muidugi, võib-olla isegi ei pea olema, ma mõtlen, et ütleme, inimestel, kellel ei ole seda all nendel tekitud muusika ka tunda ja ei ole, et ainult muusikutel tekib mingi tunne, et selleks on ju vaja lihtsalt seda õiget aega õiget kohta. Aga ma mõtlen, kui ma kuulen siin spordist juttu, siis ma ütleks sellise erilise kõige viimase, sellise emotsiooni oli mul üleeile, kui, kui mängis jalgpallis seltsi ja ja Liverpool ja Liverpool ja, ja see oli niivõrd põnev, et vot see siis mulle ka emotsionaalselt väga tugeva tundeid, mis mulle väga meeldis, et seal olid naiskohtunikud ja, ja kui sa vaatad seda mängu, vaatasin, siis miks see mäng mulle veel meeldis. Et kogegi vilistatud, et tavaliselt, kui on pees kohtunikku, mees, kohtunikud olnud, siis on need mehed palju rohkem seal pikali maas ja, ja, ja valust vähenenud. Aga seekord ma vaatasin, et nad ei teinud teinud seda. Et kui oli, siis asi oli tõesti tõsine. Minule tegelikult väga meeldis. Ma siis räägin oma sellisest, esimesest võistlemisest, kilometraaži jutust ka mingisuguse mingi näite, ma arvan, et ma olin raadios olnud umbes kaks aastat ja võib-olla natuke vähem, aga, aga ütleme sinna kahe aasta kanti. Ja ma mäletan seda tunnet, kui ma esimest korda sain teha reportaazhi Kalevi spordihallist. Mis siis oli Gunnar Hololei selline tribüün olnud aastakümneid me kõik olime kuulnud ja minu põlvkond on Gunnar Hololei ka üles kasvanud. Liina Liine teab, millest ma räägin ja Johannes noogutab kaasa, ta arvab, et ta teab. Kuule, ma olen arhiivi ja ja, aga siin on ka kaks asja, millest me ka pärastpoole räägime, üks on see, et arhiivist kooliad ja teine on see, et sa kuulad sellel hetkel hästi, siis ma olen nõus jah, just. Ja, ja siis mingil hetkel mul oli antud ülesannet, saab teha Kalevi spordihallist ülekannet ja siis ma jõudsin sinna tund aega enne mängu umbes. Ja siis ma astusin sinna kabiini sisse. Ja siis ma mõtlesin, et taevas hoia. Kas tõesti, mina olen nüüd siin Kalevi spordihalli kabiinis, siis läks katusega? No nagu täiestiileks katus ära, sest see oli minu jaoks täiesti arusaamatu, et kuidas mina võin olla siin, et see, mis oli minu jaoks kunagi olnud täiesti kosmos on nüüd reaalsus ja ma pean siin ellu jääma järgnevate tundide jooksul. See on siis nagu oma kogemusest. Meil on telefon ka olemas, saatesse ja telefoninumber on meil kuus, üks, üks, neli, null neli null, kui juhtumisi keegi meid kuulab ja me loodame, et äkki keegi siiski kuulab. Ja samas kui ei kuula, siis pole ka midagi katki. Meil on siin tore küll. Kuus, üks, üks, neli, null neli null kui keegi ja tahab jagada oma mingisugust ilusat hetke, rääkida, kuidas seda tekkinud on ja mis on seda põhjustanud siis ta võib meile endast lahkesti teada anda. Kuus, üks, üks, neli, null neli, null, keegi on meile helistanud. Täna on selles mõttes ka ajalooline hetk, et olles küll päris pikalt olnud raadios tööl, siis olen ma täna esimest korda raadiopuldi taga. Mistõttu ma ei ole kindel, et kõik nupud õigesti paika satuvad, aga äkki nüüd on sattunud ja äkki on meil nüüd keegi kuuldel? Tere. Just, ja olen nii vaimustatud sellest, et teete niisugused toredad saadetki. Lubad raadio kuulajatel ka sõna sekka öelda? Mina olen vana pedagoog ja elan üksinda. Abikaasa lahkus juba viis aastat tagasi ja ma olen veel suurim ime on see, et olen pärast seda kui ma 62 aastat õnnelikus abielus elasin. Et ma olen veel elus ja olen huvitatud maailma asjadest, poliitikast, spordist ja olen ausalt öeldult abiellunud vikerraadioga. Need sellised on teie saates vikerraadio saates. Ja peate nüüd ma ütlen oma südame päält õhe mure ära. Ja see mure on niisugune, et ma olen hea, et meie hea saatejuhi peale Taavi Libe, tema nimi. Olen solvunud. Kohta, et kõik on nagu valesti vales suunas läheb vikerraadioteate. Ta läheb absoluutselt õiges suunas. Nii ilusaid ja toredaid saateid, mina kuulan isegi neid öiseid luulesaateid ja ja muusikat, ka saateid ja. Te olete võrratud vikerraadio. Kes seal praegu seal olete, andke edasi Ingrid söögile. Venus tervitused, ma. Minu nimi on Ellen jaks ja ma olen temaga enne suhelnud. Ta teab. Anname edasi, aitäh teile, väga aitäh teile väga oli tore ja meeldiv tuttavaks saada. Telefon on meil jätkuvalt avatud, kui keegi tahab sõna sekka öelda, siis on ta oodatud, aga me mängime muusikat ka ja palusin igalühel meist välja valida kaks. Kaks lugu ükskumaksegi tundi. Ja esimese loo on valinud meil välja liid ja bobi Mczzerrenilt. Räägi, miks see sulle korda. Nii Bobimek, Perrin sõna otseses mõttes. Ma nägin ja sain Bobimek Tallinnaga tuttavaks aastal 2003, kui Tallinna poistekoor sõitis njuufaundlandi ja seal toimus Seal toimus suur festival, kus Bobimek Perrin võttis osa. Seal oli 50 koori. Vabandust, see oli üheksa koori. Ei ma nüüd ma natuke ajan segamini, seal oli tõesti, seal oli väga palju seal ikka palju voore, seal oli 50 koori ja põhimõte oli see, et lauldi koos oratooriumi Karn Orphy karmina Buraanast. Aga mis ma tahan nagu öelda, ma tahan öelda seda, et seoses Bobime kärniga olid seal vöök sopid ja ühes suures spordihallis hakkas pommybek Berlin. Me kõik teame filmi, Tom ja Jerry hakkas selle muusikat tegema seda üksi. Ja, ja vot see mees on tõeline orkester, et siis ma kuulsin, et Bobimek, Perrin on suuteline üksinda laulma kõike hall hääli kaasa tegema ja, ja see kõlab nagu orkester. Noh, kui sa ei vaata, siis siis oledki, sa oledki see selles orkestris ja kõik need poisid, kes seal olid, nad muidugi ei uskunud seda, mis seal toimus, aga vot vot see oli just see, võib-olla see jutt natukene pikk, praegu eklektiline aeg on hiline, aga pole hullu ja ma tahaks veel ühe seega ära rääkida ja siis kõik need koorid, kes seal olid, laulsid sant meri kirikus ja igaks pidi laulma ühe laulu. Kobime, pärlid, nagu me teame oma rastapatsidega, siis tema istus sinna kiriku põrandale, koorid, aitäh rätsepistes ja iga korralise laulupoistekooriga laulsime ka ära ja kui me olime ära laulnud seal ühe laulu, siis popimaid pärin, ta läks, silmad läksid põlema, laulge veel ühe laulu, laulge veel. Me laulsime veel ühe laulu. Ja Ta oli ääretult tore, ta kiitis poisse ja muidugi mis oli veel kõige toredam. Poisid said temaga pilti teha ja meil on ka väga tore mälestus, kus kogu kooriga oleme seal pildi peal ja oleme saanud laulda. Garmin oporana ja kõik me teame seda fortuunad aga kõige tuntum popimaid Berlini laul on ju? Don't porri ei, ma mõtlesin, et võib-olla see oleks võib-olla kõige toredam kuulata praegu, aga mis ma tahan veel öelda, et tema on ju multitalent ja popimaid pärlid tuntakse, et kui kui dirigenti ta juhatab väga paljusid orkestreid. Ja mitte ainult, et ise ei laula, vaid on ka dirigendina tuntud ja on käinud ka meie Jazzkaarel laulmas nii sel aastal kui mõned aastad tagasi, siis ma käisin teda kuulamas, sel aastal jäi vahele. Nii kuulame siis. Ja siinkohal ma vabandan, aga jätame loo mängima, läks vale lugu, ikka juhtubki Ored esimest korda puldis. Ja nüüd läks, siis. Läks siis nii, et hoopis Armstrong tuli meile laulma, aga, aga sellest pole läinud või sellest pole üldse midagi. Nüüd sa pead lihtsalt liidi rääkima, ära selle, et miks see lugu sulle oluline. Sellega on selline lugu, et me oleme poistekooriga laulnud seda lugu. Ja see oli päris keeruline versioon ja ei olnud üldse lihtne õppida, aga kui ta selgeks sai, siis ta oli niivõrd lummav ja me saime, kasutad erinevaid soliste küll. Me oleme Uku Suvistet kasutanud ja teisi ja ja Lui lüüa või Samsungi selline sensuaalne hääl ja minu meelest sinna suveöösse sobib hiiglaste. Kas seda hirmu ei ole, et, et mingil hetkel on mingi lugu jubedalt korda läinud või mingisugune spordihetk ja siis sa hakkad seda ketrama ketrama ja siis mingil hetkel see fluidum kaob ära, nii et seal pole enam seda, mis, mis algselt oli. Minu arust on päris palju seda kuigi ka spordivõistluste kohta öeldakse, et et kui ta on hea etendus olnud, siis sa saad seda ju sa võid alati uuesti vaadata ja see on sama, nagu sa vaataksid teatri etendust, rääkisid raamatut, et see peaks andma sama mõõtme välja ka sport. Aga muusikasse on see kuidagi eriti ilmne, sest et kui üks poplugu kestab kolm või neli minutit ja siis sul tekib see hetk tõesti, kus sa sellest loost päriselt aru saad või ütleme siis, et see jõuab sinusse siis sa ju kuulad seda lugu 10 korda järjest võib-olla, ja no paraku siis ikkagi ühel hetkel see jah, fluidum tekib kindlasti. Oled Liidia, sina näiteks mõnikord ennast kuidagi meelega hoidnud eemal sellest, et ilusat asja, et üle noh, ütleme, üle tarbida. Ja mida meie ilusaks asjaks peale no mingi ilus kooripala, mis sa tead, et oh, on nagu eriline, et hoiaks kohe kinnastes kätega ja, ja niimoodi aga, aga võtaks välja. Pidupäeviti vaat mul ei ole olnud niimoodi. Mu üks lemmiklugu, mis me, kui me Tallinna poistekoori asutasin, oli Mu süda, ärka üles, Cyrillus kreegi seades, aga ta vaimulik rahvalaul ja ma Ma võin teda lõputult laulda, mitte küll ise, ütleme läbi poiste teda kuulata ja ma ei tüdine ära ta nii hästi kirjutatud. Me laulame teda ühehäälselt, siis Tom ironiseeris niimoodi, et siis muudame helistiku ja siis me läheme seal viiehäälse versiooni juurde. Ja hinges tekib niisugune rahu. Ja, ja see meeldib nii, publikule kasvatame protsessioonis juba. Ma ei, ma ei, ma ei saaks seda öelda, ma ei tea, mida Johannes tahaks selle kohta öelda. Ma mõtlesin praegu seda, et ma ei tea, kas ma tegelen nüüd tohutu pühaduseteotus, aga siis palun andke mulle andeks teie kui elukogenud inimesed, aga ma mõtlen, et huvitav, kas sama asi võiks siis kuidagi toimida, kui mu isamaa on minu arm, oleks Eesti vabariigi hümn, mitte teda ei lauldakse iga laulupeo viimase lauluna, sest praegu, kus ta on iga laulupeo viimase laul viimane laul, siis no ta tõesti ju minu arust see laul defineerib suurt hetke. Aga kui ta oleks näiteks Eesti vabariigi hümn, kas ta enam defineeriks? Jah, nad on täiesti erinevas staatuses laulud ja noh, põhimõtteliselt iga laulupeo puhul saab ju arutleda, et et kuhu see mesipuu siis omadega jõudnud on, et, et kas ta on, kui sügaval südames ta on võrreldes Ernesaksa lauluga, sest noh, võib-olla ma nüüd omakorda teotan natukene pühadust, aga, aga noh, minu jaoks on mesipuu juba vaated, et laulupeo, see üldse kõige-kõigem laul natukene eespool Ernesaksa Mu isamaad ja ma ei oska ühtegi ratsionaalset põhjendust sellele tuua, et miks see niimoodi on, aga, aga minu jaoks ta niimoodi on. See on väga paljudel niimoodi ja ükskõik, kus sa ka ei ole, kõik kõik tahavad laulda, mesipuud, kõik tahavad kuulda, mesipuud, mis mul on selle Mesipuu kohta tere öelda, et Peep Sarapik, kes on selle laulu autor temaga ma käisin ühel kursusel kõrgkoolis, nii et meil oli kaks noorhärrat ja kõik ülejäänud olid tütarlapsed. Üks nendest oli Peep Sarapik, kellega me siis koos õppisime ja, ja ta oli väga, väga andekas, oli tõesti. Ma mäletan, ma toon ühe veel toreda näite. Selle. Ta lendab mesipuu autori kohta, et kui meil olid literatuuri eksamid, need on lihtsalt niimoodi, et pannakse lugu peale, ütleme, mingi sümfoonia, ükskõik mitmes osa ja, ja mitte üldse alguses kusagilt keskelt, siis tema istus eespingis ja leppisime kokku, et, et ta ütleb ette ja ta kohe kuulis ära. Nii kui lugu pandi peale, tema teadis. Aga siis meil oli, õpiksid Imbi kulli, aga ta jäi kohe vahelist sahtlit ukse taha ja ta oli seal nagu elav entsüklopeedia. Elame, entsüklopeediad olid, ta oli tõesti väga andekas. Sest kui selle mesipuu juurde tulla, siis mesipuud lauldakse vahel lõkke ääres ka, kui inimesed on koos või isegi bussis, aga ma ei kujuta ette, et Ernesaksa laul võetakse üle kuskil bussi bussisõidud, mis jällegi ei ole üldsegi nagu õige vale skaalal või hea-halb skaalal, aga nad tekitavad jällegi midagi erinevat. Ja muide, siin tuleb meelde üks Ivo Linna kunagine seik või selline kogemus, kus ta ütles, et mingi asi on tema jaoks oma tähenduse kaotanud nagu sügavalt järele mõtlema, oli see, kui ta laulis, eestlane olen ja eestlaseks jään ja inimesed läksid tantsima. Et see ei ole sobilik, et lihtsalt talle tundus, et ma ei peaks seda laulu laulma. Jah, vot see paneb, see paneb mõtlema. Liidia, ütle, kas tänapäeval inimesed rõõmustavad teistsuguste asjade üle, kui, kui, siis, kui sina olid 20. Kindlasti rõõmustav lapsed rõõmustavad, kui nad saavad nutitelefoni, kui nad saavad Aipäädi, mida meeldib meie ajal ei olnud ju kindlasti rõõmustavad. Ja, aga ma, ma ütleks et praegu nad kõiki asju nii palju, et ma mäletan, et siis rõõmustasid lapsed ka klaaskommide üle ja, ja nad rõõmustasid ka selle üle, kui, kui nad, kui neil keegi käis, ütleme sotsriikides ja tõid mingisuguse, ükskõik šokolaaditahvli või, või mingit noh ütleme ütleme, mõne riidehilbu isegi saanud väga rõõmustasid selle üle. Need aeg oli teine kui nad, kui sul toodi välismaalt või siit lähiriigist banaane, siis lapsed oskasid väga rõõmustada. Et see aeg oli, oli teistsugune ja rõõmustati selle üle, kui olid peod. Ja, ja need peod ei olnud sugugi kella ühe ega kahe-kolmeni öösel. Aga kõik olid väga rõõmsad. Tantsisid kultuurimajas, tantsiti, olid bändid, laulsid koorides mängisid jalgpalli, eks praegu mängivad poisid jalgpalli, aga ütleme, et siis see palju väljas joosta ja minu meelest väga palju inimesed rõõmustasid kõik kõikide selliste asjade üle. Aga ilmselt lugenud raamatutest ilukirjanduslikest raamatutest seda, et, et laps rõõmustab selle üle, kui isa tõi poest saia, sest see oli hea päev ja see, see maitse oli midagi, midagi erilist, ehk siis noh, ühelt poolt rõõmustati magusa asjaga üle, mis oli magus ja seega hea ja teistpidi see oli ka nagu sümboolne, et see oli pidupäev, kui sai vagusad asja, sest iga päev ei saanud et ei tea, kas sina oled nälga tundnud. Kohe selles mõttes telepärast nälg, et sul peres kodus ei ole süüa olnud. Ei, ma ütlen, mina küll ei tea seda neljaks kooperest nälg olnud. Kas ma oleks pidanud veel vanem olema või ma isegi ei oska öelda, aga minu ema oli juuksur? Ei vot vot mina olen valesti, ma jään vastuse võlgu. Minu käest ei ole seda mitte kunagi keegi küsinud ja ma ei ole selle peale isegi mõelnud, aga ma ei ole sellepärast mõelnud, et ma ei ole seda ka tundnud. Jah, mina ka ei ole, aga ma olen sellest lugenud ja ma olen mõelnud selle peale, et mis tunne see on, kui on kui on nälg ja, ja see ei ole see, et kõht on tühi, pole aega olnud lõuna ajal süüa, mida me kõik oleme tundnud. Aga see, kui, kui ongi nagu nälg ja su vanematel ei ole võimalik osta süüa. Ma ei ole ka tundnud seda, aga ma mõtlen, et huvitav, kas see on mingil määral kuidagi võrreldav sellega, et kui on hirm et, et sama samasugune asi justkui, et sul ei ole sellega, sa pead sellest üle olema, eks ei ole tegelikult sellega midagi peale hakata ja teatud määral on see ikkagi selline võitlus, kus sa pead ise selle ära lahendama. Mingil määral, et aga, aga raske küsimus jah, sest et minul, minul ei ole seda kogemust ka. Ja, ja see on see sama hea kui edasi minna, et meie, keegi ei ole kogenud sõda. Ei ole ju teadlikult kogenud, jah, aga kui räägid inimesega, kes on siis alati küsid just ja ja siis nagu ei oskagi kuidagi nagu suhestuda sellega, sest sa ei ole kogenud, sest sa ei tea, mis see reaalselt tähendab, et lennukid lendavad üle ja on hirm, mida me näeme iga päev, telekas tapetakse ära noh, iga õhtu umbes 100 inimest meie silme all, noh, laias laastus sinna-tänna, aga, aga põhimõtteliselt nii palju. Et mida see tegelikult tähendab ja mida tähendab see õnn sealjuures, kui sa tunned, et näe, täna läks hästi, täna ei juhtunud midagi. Et seda vist saabki aru ainult see inimene, kes on seda kogenud Jah, eriti eriti, kui sa uudistetoimetusest töötad, siis vist vastupidi siis ongi täiesti nagu kahjuks kahjuks just nimelt. Äkki keegi tahab meiega ka veel suhestuda. Meie telefon on kuus, üks üks neli null neli null. Kui keegi tahab meile helistada ja rääkida teda kunagi puudutanud ilusatest hetkedest, siis me anname selleks lahkesti võimaluse ja ja voli ka. Et äkki on teil midagi, mida te jagada tahete meiega, et on juhtunud niimoodi, et siis te tunnete, et see on teid eluaeg mõjutanud või kas just eluaega kandnud mingiks mingiks perioodiks teile kas siis elamiseks jõudu juurde või lihtsalt, et oleks. Lihtsalt oli tore ja, ja läks korda. Tundub, et praegu. Meile helistajaid väga palju ei ole liinil, mistõttu teen siinkohal ettepaneku kuulata järgmist lugu muusikat nüüd algaja raadiopuldi töötajana Loema täpselt ära, mis meid seal ootab, seal ootab üks mahavokilugu, mis on Johannese välja valitud ja ei hakka mina siin teoretiseerima, räägi ise, miks see lugu, mis nüüd hakkab kõlama, on sulle oluline. Lapsepõlv möödus Eesti muusika saatel ikkagi valdavalt, mis mulle tundub, et oli väga hea, sest et kuidagi pani väärtused õigesti paika. Vist ja Mahavok sellepärast et kui me olime kuskil põhikooli lõpus või gümnaasiumi alguses, siis, siis meil hakkas tekkima selline võimalus, et õhtuti läksime koolimajja, meile anti muusika klassikuid võti, sellepärast et õpilased meid usaldasid ja õpetad mind usaldasid ja siis saime nii-öelda seal klaverit mängida ja, ja natukene proovida siis ise bändi teha ja, ja see mahavoki lugu. On läinud aastad, mida tatart, inimesed kuulasid rohkesti Alo-TV-st kunagi oli üks esimesi, mida me siis nii-öelda proovisin. Nii aga, aga kuna ma ma korraks sõiduplaanis väikse muutusi, kuna meil on inimene ikkagi helistanud, siis me mahavoki kuuleme tiba hiljem ja räägime natuke meie hilise kuulajaga, tervist. Meie kuuleme teid suurepäraselt. No suhteliselt töö on jah. Ja praegu ma päris neil, kes ei ole, aga, aga, aga olid ikka rasked ajad küll. Veider tegin ära, ma tahtsin öelda, et. Ei, me kirja ei pane, aga kuuleme küll, aga see vist oli, oli väga-väga kuidagi ilus lause või kokkuvõtlik lauset nii on olnud või et elu on olnud, et just nimelt nii ongi olnud. Selge hüva. Ja no siis on, siis on tore, aga aitäh teile, te helistasite ja, ja, ja ja, ja nüüd siis nüüd siis on, on mahavoki kord, loodetavasti läheb nüüd õige nupu alt õige lugu. Niimoodi lugu on kuulatud ja algaja saatejuht on puldis lükanud jällegi mikrofonid peale. Me oleme jätkuvalt teie teenistuses, saade on suveöö ja stuudios on Lydia rahula Johannes vedru ja saatejuhi rollis Tarmo Tiisler. Öösel äge raadiot teha, ma ei ole väga tükk aega seda tunnet tundnud, mäletan mingisugusest 15 aasta tagusest ajast, et see oli täiesti eriline fluidum olla õhtul kesköö paiku, kui raadiost kui keskööprogrammi tehke seda otsesaatena tehti ja siis sa oledki sina ja mingi ruum ja külaline ja õues on mingid tuled ja auto sõidab mööda ja siis sa tead, et sa räägid kellegagi juttu ja samas seda keegi kuulab pealt ka. Et see tekitab siukse huvitava huvitava meeleolu. Seda meeleolu on meil veel tundja ja 10 minutit ja läheme siis aga edasi lootuses, et meie läheb kellelegi korda veel ka liide. Kui tihti on sinul olnud sellist tunnet, et sul on seal lava peal olnud midagi erilist, ütleb, et on sündinud ime. Ja siis, kui läheb natuke aega mööda, siis see ime läheb veel suuremaks, et siis hakkab alles Dima välja, kui äge see hetk oli. Kui ta pidi sinul seal. Ma olen niisugune. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga et kui Ma tunnen, et kõik on väga ilus ja kui kõik see on läbi, siis ma hakkan analüüsima ja siis ikka mõtlen, et võib-olla seda oleks saanud veel paremini. Võib-olla see laul oleks pidanud olema hoopis teise koha peal, võib-olla vot see tuul oli seal valesti. Minule hakati kas sellised mõtted ja siis ma hakkan mõtlema, et võib-olla oleks saanud veel paremini. Tee on selline märimine, jah, ma ei saa sellest lahti. Mul on ta mitut pidi, üks on see, et, et on, noh, tõesti ma räägin nüüd siis spordivõistlustest on tõesti olnud äge hetk ja siis, kui see on läbi saanud, sa oled nagu jätnud ka report Berina endast rajale päris palju ja, ja on väga uhke tunne olla ka mingi suure asja juures näiteks tõesti, on äge tunne olla vahendajaks mingile Eesti spordi jaoks olulisele hetkele või näiteks palli MM-finaalis on reporteri jaoks äge kogemus. Ja siis, kui see on mööda saanud ja kui sa oled natukene puhanud, välja maganud ja esimene uni pärast sellist hetke on tavaliselt väga-väga pinnapealne ja väga hüplik. Et siis kad alles aru saama, kui äge see asi tegelikult tuli, kus sul oli ka au olnud natukene osaline olla, sul sedasi ei ole? Tegelikult lähiminevikust, mis on alles just olnud, mis oli seitsmendal juulil, kui ma juhatasin laulupeol spordimeestelaulu. Vaat seekord ma tundsin, et ma jäin rahule, eriti veel, kui see teist korda tagasi tuli ja, ja nii kui ma lahti lõin, kõik orkester, kõik koor, kõik mehed tegid liigutusi kaasa ja need tulid spontaanselt, sellepärast et ainult üks proov oli ja mehed polnud ja neid liigutusi spordimeeste liigutused õppinud. Ja ma mõtlesin, et see peab välja tulema, kuna ta proovis 100. vihma. See oli reedene päev, kui kõik tegid proovi. Siis natuke jäi süda kripeldama, et ma oleks tahtnud. Me rääkisime veel Priit Pajusaarega, sellest ja, ja pärast jäi Priit ja, ja, ja mina jäin väga rahule ja ma arvan, et publik ja, ja teised rahule. Johannes sinuga kuidas on, et kas asja headus sünnib hetkel või ta sünnib siis, kui kõik see muu risu sealt ümbert on ära sõita? Tegelikult tundub, et pärast kuidagi endale küll mul on sedapidi tõesti ja, ja mõlemat pidi, et nii ürituse või ütleme sündmuse siis publikuks olles kui ka ise olles mingil määral selle looja, et mõlemat pidi muusikast tuleb, tulevad näiteks sellised juhud meelde, kus ma olen käinud kuulamas midagi ja, ja ausalt öeldes olen sealt ära läinud sellise suhteliselt tühja tundega, et ei saagi millestki aru. Ja siis magan ja just magan selle öö ära ja hommikul ma sain aru, et see oli tõesti väga-väga hästi tehtud asi. Spordivõistluste puhul. On just siis, kui sa käid mõnel väiksemal üritusel näiteks või sellisel, kus, kus on näiteks lapsed, noored, mõni spordiala, mis mul ei ole nii palju kajastust pall ja käid nendel üritustel ja siis kuidagi teid, nende inimestega koos midagi, midagi sellist, mis võib-olla pärast eetrisse ka. Ja, ja siis see sünergia, mis võib pärast tekkida reporteri ja nende inimeste vahel, kes on sulle tänulikud selle eest. Ja sina oled neile tänulik, et sa oled saanud midagi tohutult toredad, et inimestele pakkuda. See sünergia on küll tohutult vinge. Äkki see on siis see, et, et sa tegelikult igapäevaselt ei saagi aru, kui, kui oluline see töö on. Aga ma arvan, mida sa tööd ja, aga ma arvan, et see on kõigi inimeste ja on tõenäoliselt küll jah. Nii, meie telefon on suhteliselt aktiivne ja vilgub siin. Ma püüan. Leida vale arvutihiir oli ma kogu aeg, mõtlesin, et midagi. Midagi valesti, aga, aga nüüd läks jälle keegi sealt liini pealt ära. Kuus üks, üks, neli, null neli null keegi oli just Mäkanud, aga aga siis, kuni kas mina jaole jõudsin, oli tema juba sealt lahkunud, nii, keegi on tulnud tagasi kuuldele ja meil on suur rõõm, et te olete meie saates osaline. Tere. Tere ööd. Tere ööd, vart Ilus. Aitäh teile, et teete selliseid toredaid saateid suveöödel, et kuna ma olen algusest kuulanud ja ma saan aru, et teie tänane teema on rõõm ja natuke ka mure. Ja miks ma teile helistasin, pommitandi on see, et ma paar nädalat tagasi tulin Horvaatiast ja nautisin seda ilusat, et maad ja merd ja sooja ja kõike ja ja spordiga seoses meenutan ma maailma MM-i finaali kui Horvaatia mäng Prantsusmaaga ja ma hoidsin neile õudsalt pöialt jäävad. Nad ei võitnud kahjuks. Et. Et rõõm on see, et Horvaatia, kes oli 20 aastat tagasi sõjas on nii ilus maa. Ja seal oodatakse turiste ja nauditakse suve ja sooja ja ja meie viimases ööbimiskohas oli ka sõjamälestus kahjuks. Sest ma kuulsin, et saates käisid ka sellised sõjameenutused. Et vabandust, ma korra sellega, mina olen ka seda kontrasti kogenud, et on noh, nagu õitsev, särav ja puhas koht ja see vist oli ka kuskil seal Balkani riigis ma ei suuda meenutada, võib-olla see oli lausa horvaat. No ta ongi, vastu ta ongi, ta on seal Bosnia ja Hertsegoviina ja nii-öelda enne Kreekat. Just ma vist pigem olen seda kogenud Sarajevos, kus. Ja ma käisin, oli seal noh, nii-öelda spordi spordikeskus ja ja, ja talispordikeskus siis nagu ma mäletan, noh jah, aga olen ka juba 60 alla, et ma mäletan Sarajevo olümpiamänge ja kõikjal, et talitaliolümpiamänge aga mina imetlesin, minu rõõm on see, et et maa, mis on olnud 20 aastat tagasi sõjal õitseb ja pakub kõike seda ilusat, mis neil on ka turistidele. Aga samas viimases ööbimiskohas oli kilega kaetud maja ja tuli välja, et see on selle sõja kannab sõjas kannatada saanud nja. Jah, see kontrast on päris suur, et kui sa näed ilusat linna ja sa näed samas linnas maja, kus on reaalselt kuuliaugud majade sees, ma tea, kas Johannes Meie varjati aga, aga see oli olemas. Me saime seda teada, et ja siis ma mõtlen selle meie poliitika peale, noh kahe viimase päeva Oh jumal, ärme selle peale Sellest aga ma mõtlen, ma lihtsalt mõtlen seda, et maa, mis on olnud sõja ja meie, kes me ei ole olnud sõjas viimasel 70-l aastal, eks ole. Et, et mida emad pakuvad, me, me, me oleme tublid. Aga lihtsalt see rõõm, mis sealt, mis ma sealt sain. See on fantastiline, aga samas on seal ka see murekoht. Aga nii tore, et te meile helistasite ja rääkisite sellist asja, mille peale võib-olla igapäevaselt ei tulekski, et istuksid oma mätta otsas ja kõik on hästi. Jalgpalli MM, mis oli, kin hiljuti just, et kust nad olid nii tublid ja ma hoidsin tõsiselt pöialt. Noh, tantsisime on tubli, tugevam noh, midagi teha ei ole, aga jah, et. Kõik see on seal rõõm. Jah, tunneme rõõmu sellest, et me elame sellises maailmas, aitäh teile. Helistasid. Ja jõudu teile ja vikerraadio kohta ütlen ma, et vikerraadio on väga tubli, et väga raske on maainimesel katsuda elada nii, et saaks kõike teada, mis vikerraadio räägib ja siis kasvaks. Tööd Eksu, just segame teil seal kargula. Jah jah, et kahjuks või õnneks on nii, et tuleb, tuleb seda õue minekut ja oma oma töid sättida teie programmi järgi, et kõike seda, mida tahaks kuulda saksa rakuud. Vaata, kus vaata, kus oleme probleemi tekitanud inimestele ka hea, et sellised probleemid on, meil on selle üle hea meel. Nii aitäh teile, et helistasite ja me siit läheb nüüd tasapisi oma asjaga edasi, Ma siin Pean kompromissitu heitlus ka meie helipuldiga, mille peal, kus olen jäänud hetkel vist veel võitjaks, aga kuus piiksu kõlas raadioeetris ja see ütleb meile, et me oleme uues päevas. Me oleme laupäevast, mis on hoopis juba midagi muud kui, kui reede õhtu. Johannes ja Lydia, kas teile seostub midagi teie elust lõhnaga? Et on see lõhn ja siis tuleb kuidagi takkajärele meelde midagi, mis ajab nagu niimoodi, et vau, see oli see. Liidi alustasime. Tuleb jah, ma nii mäletan, kui sai metsas käidud ja oli just ja heinamaal, kus oli, mitte heinamaal, nojah, heinamaal oli rohi niidetud ja see lõhn on siiamaani meeles ja kui ma lähen seal kusagil lihtsalt tulevad just need lapsepõlverajad, kui ma noh, kondasime mööda metsa ringi. Aga ta tuleb sellepärast meelde, et oli lapsepõlves ja nüüd on kuidagi see käik lapsepõlve tagasi ja seepärast No ma arvan, et mul tuleb kohe, mul tuleb kohe meelde, et vot vot ma kui ma olin laps, mõtlesime samad lõhnad, mul tuleb just see meelde. Johannes. See oli hea selline sild, et minul tuleb meelde vist sellise metsaaluse lõhn, et kui lapsena sai mustikal käidud ja mingisugused lõhnad sealt ei ole ammu käinud. Ei ole, ei ole ka mina käinud, aga näe, Suld läks ka kohe sild lapsepõlve. Et ja huvitav, et millest see nagu on, minul läheb ka lapsepõlve tagasi ja minu see nii-öelda tagasi rännak oleks selline, et kuna ma olin lapsena päris palju vanaema vanaisa juures ristiku tänaval Tallinnas ehk siis ristiku põik, kui nüüd täpselt olla ristiku põik seitse, korter 11 oli minu lapsepõlv on siiamaani meeles siis hommik algas sellega, et vanaema tegi pliita alla tule. Et see on nüüd jällegi see rituaal, mida võib-olla ei ole kogenud ja mida aeg edasi, seda vähemaks jääb inimesi, kes on kogenud seda, et nende vanaemade pliita alla tule. Aga ma mäletan seda, kui hommikul see pliidiuks, see ülemine luuk siiski muidugi kri üksus, siis kui hakkasid paberi krabistamined, paber pandi nagu hakatuseks, siis pandi sinna peade puud keti siis pandi tikuga tuli otsa ja, ja noh, ma läbi une kuulsin ja siis hakkas sealt köögist tulema ette panisugune põleva pliita lõhn. Et see on see, mis minule seostub lõhnaga ja see seostub mulle mingi tohutu turvatundega ja, ja tohutute ilusate hetkedega näeme, jõudsime jälle kuidagi lapsepõlv, et kas see ongi sellest, et need ilusad asjad sünnivad ikkagi siis lapsepõlves või? Kuule, sa praegu äratasid minu maitsemeeled ja lõhnameel, et kõik üles, sellepärast et mul tuleb meelde, sa rääkisid vanaemast, mul tuleb meelde minu vanaema, kelle pannkoogid olid. Me oleme laupäevas, aga pühapäeva hommikused pannkoogid ja nende lõhn ei saunu. Vaat-vaat huvitav, et minul ei ole sellist pühapäevast pannkoogisööki kunagi ei kodus ega ka minu praeguses kodus olnud ja aeg-ajalt me ju muidugi teeme pannkooke, minu tütar teeb hästi palju pannkooke, kas see on kuidagi õhtune pannkoogitegu, et niisugust pühapäeva hommikused pannkoogisööki? Ma nagu väga ei mäleta, et oleks praktiseeritud. Minul ka ei olnud, minul ka. Mulle võlga ei ole, mul on ikka need metsad ja kõik need lõhnad ja vist oleme kahekesi ainsad, kelle loomingut Ise ei teagi, keegi seda ei tea, ei, ma tean, et ema ikka, kui ta juba tegi ja ja, ja tomatid, mida ma pärast ei tahtnud siia nüüd väga tahan süüa ja juust mulle väiksesse pärast ei meeldinud ja ta tegi mulle ja juustuvõileib, võivad need meenuvad, aga sellist pannkoogi üldse ei meenu. Aga huvitav, kas see, kas see lõhn, noh, nagu on asi iseeneses, mis läheb kordamisele, lõhnab ikkagi, kaasneb mingisugune mingi turvatunne, kui sa oled laps. Et kui see pannkook oli laual, sa teadsid, et kõik on hästi ja sa oled kaitstud. Võis olla küll ja, ja teine asi mul kuidagi õrnalt oleks meeles, et see võis olla äratuskell või äratuskella eest, sellepärast et ma kahtlustan, et ma võisin magada piisavalt kaua, et kui see lõhn köögist minuni jõudis, siis ma tõusin üles. Et sa siis ei olnud igal juhul esimene tõusja Ei, seda ma ei ole vist ja peaaegu kunagi. Aga vot, eks tõusid üles, aga mulle seostab praegu mul näiteks abikaasa. Me ostame selliseid vanilje saiakesi ja, ja neid on igal pool Selveriteserimis. Ja need on seal külm sügavkülmas ja need tuleb võtta ja panna lihtsalt ahju ja 10 minuti konnad soojad ja nagu oleks iseküpsetatud värsked ja abikaasa paneb mul hakkab kooli vara pihta, ma pean koolis olema kell kaheksa juba, ma lähen kodust ära kusagil seitse, 20. Ja ikkagi, kui tal need ahju pannud, siis ma siis see lõhn. Mind äratab ka muide üles ja vaata nüüd ma tunnen, et, et ma peaks tõusma. Vot need lõhnad äratavad praegu üles, mitte lapsena. Selge, me mängime nüüd ühe loo jällegi muusikat, siis räägime ka kuulajatega juttu ja ma siis mängin ühe loo enda valik, kus meil need work on, Austraalia bänd ja lugu on Tauno Ander, seda lugu. Me kõik teame, selline 80.-te pop või üheksakümnendat vist kaheksakümnendat, noh niisugune tuttav lugu meile kõigile. Aga miks see lugu on mulle oluline? Ma olin seda muidugi varem kuulnud ja see ei olnud mind kuidagi liigutanud ega puudutanud. Aga siis oli Sydney olümpiamängude lõputseremoonia, aasta oli 2000. Ma olin kolmandat korda olümpial teisel suveolümpial ja ma olin selleks hetkeks olnud viis, seitse aastate raadios. Ja oli lõputseremoonia ja siis kohalik bänd toodi esitama seda maailma tuntud lugu, et noh, nagu kõigil oleks rõõmus meel ja nii ja naa. Ja siis, kui see lugu kõlase seal staadionil kõik oli läbi saanud, juba tuli, vist oli isegi juba kustunud ja see lugu käis ja siis ma järsku tundsin sellist tunnet, et ma saan ka nagu raadius millegagi hakkama, et ma olin seitse aastat siis nagu otsinud midagi Sydney olümpiatuli meil raadios, ma arvan päris hästi välja Sydney olek, kui Austraalia üldse tervikuna oli selline üliäge, oled Austraalias käinud? Nad kahjuks see ei ole, mina olen käinud, see oli küll ammu 19 aastat juba tagasi, aga siis käisin ja see kõik oli kuidagi nii äge. Tervikuna siis ma kuulsin seda lugu. Ja siis ma mõtlesin, et vau, et ma vist ikka saan ka oma tööga natukene hakkama, nii et nii et see ei ole nüüd see, et see lugu ma kuulasin seda ja siis oli nagu laks käinud ja et ma tundsin mingit ilmutust, aga et selle loo kuulamine, sõlm, mis minu jaoks väga paljud asjad kokku, nii et siin siis püüame leida õige nuppu ja vajutame loo käima. Niimoodi läheme siis edasi, Me oleme teises tunnis ja meil on meil on jäänud vaid 49 minutit veel kuni kella üheni jätkame ikka samas samas rütmis ja et meil on jällegi keegi helistanud, siis me anname talle sõna nii, nüüd peaks olema kõik nupud sees. Tere, helistaja. Selge. Tore, aitäh. Te olete edes, helistasite ja meie nüüd siit siit raadiomaja, mis meil siis korruseks nüüd on, VII korrus, ei ole ammu käinud raadios, vot, tuleb tunnistada, et Nemo turniir. Me lindistame siin raadiomaja uue raadiomaja 10. korrusel, nüüd oleme seitsmendal korrusel vikerraadio stuudios, aga Johannes, kui me ennist rääkisime lõhnadest, mis tekitavad mingisuguse vau, niisuguse imetunde, siis kas sinul on mõni selline heli, mis ei ole niisugune laul lugu, aga mis siin ta on kuidagi saatnud ja selle heliga sulle seostub midagi, mis on? Asi, mis on väärtus? Jah ja ei, tähendab, jah, ma lihtsalt mõtlen, kas ma vastan su küsimusele nüüd ausalt, selles mõttes ausalt, kas reeglite kohaselt nii nagu selle esitasid Tartu maratoni hümn. Ja, ja ongi niimoodi kindlasti kindlasti. Jaa. Aga see on lugu nii, räägi no selles mõttes, et ta on nagu hümni ja Rene eespere ühine, et ma pean tunnistama, et see alati tõstab mind kuhugi üles. Kui ma seda kuulen, ütleme loomulikult, kui ma kuulen seda selles kontekstis, kuhu ta asetub. Ehk siis kui on Tartu maratoni üritus, aga alati kas see läks korda ka enne seda, kui see raadiosse tööle tulid? Kindlasti sa teadsid seda, ühesõnaga seda lugu oma, ma olen tartust, Tarmo. Oleneb. Muuseas, liidri, kas sina tead, kuidas kõlab Tartu maratonil? Ei tea, jube, või kas mõtled, et kuule René Eespere? Telefoninumber on inimsoo helistada. Ei ütle, et sa jäid raadios piinlikku olukorda, ei tea. Ma arvan, et seda teavad Eestis kümned tuhanded, kes on ükskõik, millisele Tartu maratoni üritusele stardis mängitakse laiali, sinna kunagi sattunud liivane maratonil käidud. Vot need on viimasel on viimane aeg võtta igasuguseid asju ette, aga on sul mingi helge helin ütleme kõige lähemalt võtta, siis on. Kuna ma olen koolist Ühel nii kaua aastaid olnud, siis on koolikella helin. Ei tea, kas see on päästev olnud või mitte pääste või mida iganes. Helin teil on koolil, Siuke, plärin või on mingisugune meloodia või mingisugune meloodia, mis ühel hetkel hakkab närvidele käima selles mõttes, et ta on kogu aeg ühesugune. Et siis, kui meil on mingisugused üritused, ütleme, et kui meil on koolis On et näiteks jõulude aeg, vaat siis on väga vähe teistsugused, on jõulude temaatilised, mis on väga toredad ja aga muidu mulle meeldiks, kui need vahepeal ütleme, et igal semestril oleks uus ellid. Mul isiklikult meeldiks ja mulle meeldiks üldse, kui see helin oleks kusagil itta mõnest tuntud laulust võetud meloodia, juppidena, meloodia sinu kooliga seotud olema kuidagi? Ei, ma ei arva, ei kõlba, ma ei arva, et ta peaks olema kooliga seotud, noh võib, võib ju olla, kui nii võtta, ütleme Riho Päts on meie koolis käinud ja vabandust õpetanud, meie koolis on õpetaja olnud. Et noh, Riho Pätsile on ka üksjagu laule ja, ja väga palju. Aga võib ju, helilooja on väga palju. Tere lugu ka. Tartu maraton, siis saame kõik teada. Te ju suured spordihuvilised ja mis on see, mis teid spordi juures köidab, nii? Nii üldiselt kui me alustame selle teemaga, et mis asi see on, mis ära võlub spordi, noh, ütleme siis vaatamise juures. Ma ütleks valdkonna ütleme valdkonna juures kõigepealt, et valdkonna juures võlub see, et esiteks, et see valdkond on oma olemuselt positiivne valdkond ehk siis kui sa seda valdkonda uurid, kajastat, jälgid, oled osa sellest siis tegelikult sa tegeled positiivse asjaga. Ja, ja sellega seostub ka see teine aspekt minu jaoks, et ma näen spordis ma saan, ma saan olla ettevõtlike inimestega koos inimestega, kes tahavad ennast arendada. Et see on vist kõige sellisem olulisem. Aga kas positiivne on see, kui võidad? Kindlasti on noh, ega see on ju oma olemuselt positiivne, kui võidad, aga, aga ma ei mõelnud, ma ei pidanud seda silmas, ma pidasin seda silmas, et et et sa teed midagi ka enda heaks ja ütleme ma seda on niimoodi raske seletada, aga ma seletan ühe teise näite kaudu, et näiteks kui sa tegeled kriminaalvaldkonnaga, siis see on, kui sa teed seda ka väga hästi, tõesti. Ja, ja sa oled selles pädev, see jätab sinusse jälje ikkagi alati. Ja mulle tundub, et see jälg ei pruugi sind kaunistada, aga sport kaunistab sind igal juhul. Lydia, sina igapäevaselt oled muusik, kus on ju kus ei ole võistlus, noh, on konkursid küll, aga, aga noh, üldiselt on ju see nagu subjektiivne kunst ja siis sa teistpidi naudid jalgpalli, kus ikkagi on võitja ja on kaotaja, keegi on kellestki üle, keegi alistab kellelegi. Et miks see sport sulle meeldis. Aga ta jätab oma sporti, vaatan mulle. Võimaluse välja mõelda, kumb võidab ja keda ma tahaks, kes võidab. Ja mul tekib Padreldaniili laks, kui ma vaatan ja see on, see haarab mind nii õudsalt kaasa. Kuigi nukker on väga rahulik, mulle meeldib väga snuukri vaatajate rollis Sännivalija ja Robertsoni Austraaliast ja, ja mis on, mis on põnev trumpi, ükskõik, kes seal ei ole, nüüd alles just lõppesid ka Hiinas, Hiinas snuukrivõistlused. Kas see on lihtsalt minu jaoks niuke sisemiselt, ma lähen nii põlema, eriti jalgpalli vaatan. Mul on nagu tunne, läheks ise mäng. Et siis teinekord on niisugune tunne, et, et huvitav, kui kuidas lahendaksid mõnda situatsiooni. Ma olen mõelnud, et kuidas ma ise seda teeksin, need. Ja siis. Noh, see ongi nagu raske rääkida, et sul peab ta meeldima, sa pead ise seal. Ma ei tea. See viib mind lihtsalt pöördesse, mis seal seal teleka ees, teid, kuidas sa oled? Hoid, ma tõusen püsti teinekord. Ainult jooksva küll ei hakka, ei hakka. No mina kui viivad. See oli see meistrite liiga poolfinaal, kus Liverpool sai Barcelona vastu edasi. Ma olin reaalselt poole meetri kaugusel teleka põlvili maas ja siis, kui siis Oriigi lõi selle võiduvärava Mariaalselt, kui siin või kukkusin nagu heitsin kõhuli maha tuppa, suur täiskasvanud mees, 50 aastat vana, heidab lihtsalt keset tuba põranda alt-le kõhuli maha ja, ja ma ei oska seda seletada. Liverpool on minu lemmikmeeskond. Nii, aga, aga seal oli nagu mingisugune. Mingi asi, mida ei oskagi seletada, aga see kuidagi oli nagu. Noh, oligi kirjeldamatu. Nüüd mul tuli veel meelde, mis mulle meeldib. Ma tahan teinekord kuulata just täpselt reporterit, kui sina või ükskõik kes räägivad sinna juurde, see on niivõrd põnev, kuidas nad räägivad, kui, kui ma võtaks selle ära selle reporterite juttu, siis ta ei oleks nii põnev, arvavad, et ei oleks. Ma olen täiesti nõus ja ausõna. On mootorrataste lihtsalt kui põnevalt nad räägivad. Ja kui ma panen stopi nupp tähendab selle, mis nupp, son, vajutad kinni, kui keegi helistab midagi, siis vaprin kinnisele istubson pausi pausi nuppe, võtad hääle maha, häälenupp, paus, võtad selle hääle maha, siis ta ei ole pooltki seda, on põnev, aga ei igal juhul. Vot seal reporteri annab selle põnevuse, et vaat siis ma võingi võib-olla roomata seal arst. Tarmo, ma mõtlesin, et tulen siia saatesse, ma hakkan sulle kõvasti teooriat panema siin, et noh, võin öelda intrigeerides sind, et mis on, mis seal suur hetke, mis seal on oluline ja ma kirjutasin enda jaoks mingid asjad välja, lihtsalt praegu tuli siin vestluses väga hästi esile üks asi, mille ma täheldasin, ülesanne inimfaktor selles mõttes, et suur hetk või ütleme, see kõik emotsioon, see saab olla selline ainult siis, kui inimene tunneb, et ta ei koge seda üksinda. Keegi teine kogeb seda temaga koos, siis on see täielik ja vot selles olukorras, mida liide kirjeldas, on see teine inimese kommentaator. Ja tema annab selle mõõtme sellesse hetke. Et me oleme selles koos. Me mõlemad tunnetame seda sa midagi erilist meie jaoks. Ühiskogemine on uus kogemus. Väga oluline selleks, et tekiks suur hetk nende koos tähendionil. Jah, me oleme koos staadionil ükskõik muusikas samamoodi, eks ju artist otsib seda oma publikuga, publiku otsib seda artistiga. See on väga tähtis osa sellest, et tekiks suur hetk. Läksime spordi juurde, aga ma nüüd olen natuke hätta sattunud selle meie masinaga siin stuudios, meil on ka kuulata üks lugu. Aga me selle looni jõuame veel. Või õieti mitte üks lugu, vaid mitu lugu, vaatame, mis, mis nüüd tuleb. Niimoodi kohe lugu ei tulnud. Kõlvis jäi enne mängimata, sest ma ikkagi kõige kogenum selles asjas ei ole, aga nüüd peaks siis tulema, kui oleme nagu õiges järjes. Siis Bobimik, Ferni lugude und worribi häppi, mida umbes tund aega tagasi Lydia rahula juba sisse juhatas. Vaatame, kas nüüd tuleb.