Tere kena hilisõhtust, head vikerraadio kuulajad. See lugu kõlas siin mitte asjata Ta vaid sellepärast, et täna on 23. august ja täna 30 aastat tagasi toimus legendaarne palk, pikett täna siin vikerraadio stuudios, mina, Ingrid Peek ja minuga on siin Tõnis Niinemets, tere, Tõnis. Tere. Tere kõikidele kuulajatele taas rõõm siin olla. Natuke natuke vähem kui aasta tagasi. Tooliselt taas kord oldud. Jah, meil on nagu juba sihuke väike omaette traditsioon, iga aasta korra kohtume raadioeetrisse koos vikerraadio kuulajatega. See on rõõm, jah. Mina mõtlesingi täna siia tulles, et järgmine samm edasi, siis tuleks ikkagi teha avalik salvestus näha, et kui palju meil neid kuulajaid päriselt on need alati see suveöötegemine on see selline tunne, et täpselt ju ei tea, palju meid kuulatakse, aga ma loodan, et tänase sihukese natukese erilisema päeva puhul on kuulajaid rohkem, sest et ma eeldan, vikerraadio kuulajaid on päris palju, kestab päeva, peaks ikkagi väga eredalt mäletama. Ja ja head kuulajad. Teie muljeid, elamusi-mälestusi pilte, piketist tahame täna kindlasti kuulda. Võite juba panna kirja numbri kuus, üks, üks, neli, null neli null. Ja mõne aja pärast teiega ka telefoni teel siin otse-eetris hea meelega jutustame. Aga avapalaks kõlas loomulikult teada-tuntud lugu balti keti hümn. Mõnes mõttes ärgake Baltimaad kolmes keeles, mille muusika autor oli Boriss Resniks ja sõnade autor Valdis Pavlovskis. Ja, ja laulsid seda siis eesti keeles Tarmo Pihlap, läti keeles Viktors Zemgals ja leedu keeles Žilvinas Bubelis, nii et vabandage, kui mu hääldused ei ole päris korrektsed, võib-olla naabervillas rahvad on tulnud, aga mis teha ja huvitav, väike fakt on see, et laulu muusika autore Resniks palus algul eestikeelset osa laulma Erich Krieger, kes keeldus ja soovitas enda asemel siis Tarmo Pihlap. Noh, vähemalt oli väärt soovitus, millal sa hakkasid mõtlema selle peale, et et inimene keeldus sellest laulmisest, et ei tea, mis tundega ta nüüd 30 aastat hiljem seda, seda seika nagu meenutab või miks ta keeldus või või et nüüd oleks ju hea vähemalt üks kindel lugu, mis saaks repertuaaris olemas, et ja kindel esinemine võib olla iga aasta augustis ja niisugune, et või ma ei oska öelda, järgmine kord, kui Erich Krieger iga justkui peaks kokku saama, siis on vähemalt asi, millest juttu teha, et. Jah, ja kui erist riigermeid praegu kuuleb, siis kuus, üks, üks, neli, null, neli, null, vikerraadiostuudio telefon ja saab rääkida oma toonastest tunnetest ja mõtetest ja keeldumise põhjustest. Aga igatahes täna meil on palju toredate eestikeelsed ja eesti muusikat ja meil on ka üks väga huvitav intervjuu Lagle Pareki ka, mida üsna pea hakkame kuulama. Aga enne natukene mulje näiteks Balti ketis, sest mina mäletan üsna hästi seda enda, balti ketti, diis olemise emotsiooni. Noh, ma olin muidugi üsna noor 11 aastane, aga siiski juba peaaegu arukas olend. Et ma ikkagi mäletan seda selli hästi, ülev Me läksime terve perega. Ja, ja siis emaga veel muljetasime, et Kohila kandis tahtsime minna balti ketti, aga kõik oli nii paksult täis. Et toona oli ju nii, et mingid kohad asulate lähedal olid mitmekordsed ketid, inimtekibki kihid niimoodi reas, et et siis siis me sõitsime kuskil viis kilomeetrit edasi Rapla poole ja seal siis olime paiku piketi. See oli suur ja võimas ja ülev tunne, et ma olin tegelikult juba nurkine, suur selline. Noh, hingestatud olen kergolend, kerge patriotismi noodiga, aga sina, Tõnis ei mäleta midagi, jah, sa olid alles laava ei mäleta, mäletan nagu eilset päeva. Olin peaaegu kahe aastaseks saamas? Ei, mina olin selles mõttes, mina olin mõistlik inimene ja ma läksin isaga õigele kodus magama ja ei olnud ei olnud kuskil mul öist ega ega pikka-pikka bussisõitu, et aga vend emaga käis küll ja meil oli niisugune selline, ütleme emotsiooni ajel tekkinud bussi peale, pamine Sis Väike-Maarja kultuurimaja eest, et tegelikult ema käis minu vennaga hoopis jalutamas, aga aga pold Ühtegi inimeste alevi vahelgi, kellele tere öelda ega kellega juttu rääkida, kõik olid läinud ja siis viimane bussis väljus kultuurimajast, kuhu hõigati, et on veel veel üks koht, saadad tule peale ja siis saatis minu isaga koju. Ja me siis rahulikult vaatasime, mis ma tea, vaatasime telekat natuke ja läksime magama õigel ajal ja sõime ja olime olime, olin tubli poiss ja aga vend ja ema käisid kuskil Türi kandis seal Türi Paide juures olid nemad siis kuskil balti ketti, siis vähemalt niimoodi ta mulle ütles, et ta ega tegelikult täpselt ei mäleta, niisugune sõit kuhugi oli ja, ja kuidagi selline ähmane mälestus sellest on, et tema, tema pigem mäletab seda, et kui ma tema käest küsisin, et mis tunne see oli, ta ütles, et ega ei saanudki täpselt aru, et hoidsime käest kinni ja siis kaamera auto sõitis mööda sealt ja ja üks hetk öeldi, et nüüd on kõike, võib tagasi minna ja noh, tublid olite tehtud, eks ole. Et aga noh, ma ütlengi, et, et eks, eks see tunne, millega igaüks sinna kuidagi sattus, oli kindlasti erinev ja just täna hommikul kuulasin, kuna ta täna terve päev on ikkagi sel teemal mingil määral räägitud, siis kuulasin siis selle natuke oli muljeid, mida Eugen Päss oli kui ma, kui ma õigesti mäletan ta perekonnanime, kes siis oli selle marsruudi koostaja. Et kes siis sõitis seal auto autoga kõik läbi ja kus inimesed peaksid olema ja anti korraldused edasi, kes siis rääkis sellest, et kes ta ise oli sel hetkel peal? Et see Toompeal see inimeste hulk olla ei olnud veel suurem ja paksem, et seal ei tekkinud mingit keti tunne, et seal oli pigem üks niisugune suur nagu ütleme niisugune tants, rants läks mäest alla, kuhugi poole, eks ole, et prooviti küll moodustada ketti, aga, aga nagu ta ütles ise, et, et ega ei olnud korrakski kahtlust, et see asi ja neile ebaõnnestub, et pigem ikkagi õnnestumise tunne oli kohe algusest peale, et et eks, eks see, eks see üks vägev asi on. Ja see on tegelikult ikka fenomenaalne nähtus. Et mõelda toona, praegu me elame siin infoühiskonnas ja kohe, kui levi ei ole või internet ei ole, on suur stress majas ja kõik teevad nutitelefonist kõike, eks ju. Et arvuti on teos suid kuulata, kõike, ühilduda kõikjale helistaja teisele poole maakera ja kõik toimib kohe. Aga toona oli vaid televiisori raadiolineaarsed, eks ju, kuskil mingit sellist nagu mobiilsus selles mõttes ei olnud, et saada sellel ajal nii osavalt kogu rahvas mobiliseerida, mobiliseerida sellise nii-öelda püha ülla ürituse nimel üle kogu Baltikumi, kaks miljonit inimest. 675 kilomeetrit inimketi, et see on täiesti ekstra ordinaar, nähtus. Ega ma ei kujutagi ette, mis tänasel päeval kuidas üldse asi võiks välja näha, sest et ma arvan, et esiteks ühes ma suhteliselt kindlalt võin muidugi enda tunnete pealt väita, et ma arvan, et see, see tunne seal tänase siukse hullu niisuguses olukorras olles ei oleks kindlasti mitte midagi sellist nagu tookord lihtsalt puhtalt sellepärast, et täpselt nagu sa ütlesid, et siukseid infoühiskonnas me elame, et ma ei kujuta ette. Me läksime kõik koos kätest kinni, samal ajal ja samal samal ajal tuli Delfis ja igasuguseid toredaid bumerang ja, ja, ja Instagrami story sid, eks ole. Et, et noh, et ma kujutan ette, et niisugune asi läheks seal nagu Ta kohe laksust käima, et et seega ma arvan, et see nagu võtaks selle nagu selle õige meki sealt ära, et tore ongi, et niisugused asjad on olnud 30 aastat tagasi ja ja, ja praegu meil on niisugune tore meenutus, kes oli elus, kes ei olnud, keda veel polnud, kes vaatab telekast ja kes meenunud. Tähendab täna siin koos meiega. Jah, ja kui vaadata täna sotsiaalmeediate üldse meediat, igal pool on ju galeriid, aga sotsiaalmeedias inimesed, kes siis toona olid ketiealised nii-öelda on pannud igasugu lahedaid vanu pilt. Et esiteks sa näed oma sõpru-tuttavaid noorelt 30 aastat tagasi ja teiseks siis tolle aja ajastu kaadrid, kuidas ühekorraga on tulnud tohutu laviin 30 aasta tagust pildimaterjali meie infovälja, kuidas oldi riides, millised olid näod, ilme, linnapildid maapilt, et see on hästi äge sellise ajaloolaine nagu taastulemise tulemusena, aga kui me rääkisimegi D võimalusest tänapäeval siis täna 23. just inspireeritud Balti ketist ju Hongkongi rahva protestid ja rahutused ja demokraatia solidaarsuse eest võitlejad korraldasid inimketi. Ja ma ise seal ei olnud loomult. Aga raadiouudistest, kes on sellest hea ülevaate teinud läbi tänase päeva. Kuulsin selliseid toredaid väikseid killukesi nagu näiteks, et inimesed tegid, tegidki Kaaba inimkett Teie käest kinni ja samal ajal panid kõik oma mobiiltelefonide need laternad põlema. Et me oleme ikkagi sellise nagu väikse väliskehaväline arvud, tee abiline, kolmas jäse, eksju, kus siis kõik inimesed panid oma mobiilide lambid põlema ja näitasid siis ka veel valgust. Lõppkokkuvõttes saab sellest ka ühe hästi toreda siukse aerofotode. Kõik need tuleb, see valgusussis läheb mis on kõik ilus, aga, aga lõppkokkuvõttes alati tekib see küsimus praegusel ajal sellist asja tehes, et kelle jaoks või noh, et mis, mille eesmärgi nimel. Et see kogu see kogu see sotsiaalmeedia ja kõik, see meid ju ikkagi kannustab kuidagi saama sellist tunnustust ja see noh, muidugi on üllaid eesmärke ja on kõik siuksed, aga ikkagi see, see selline tunnustuse otsimine läbi sihukse sotsiaalmeedia ja, ja, ja umbes õige asja tegemine, see on inimestel hästi suur ja tänu sellele ma arvan, et sellised asjad on natuke teise mekiga. Tookord ikkagi keegi otsinud sellist õlale patsutamised vaid ikkagi tehti ikkagi sihukse ühise eesmärgi nimel seda. Jah, ma arvan tookord selle peale, et kas mind nüüd siin pildistatakse, kuhu seepärast läheb, ei, mõeldud, et siis oli ikkagi vabadus panustama kõik koos. Noh, maailm on tegelikult nii palju muutunud, et selles mõttes on väga põnev mõelda kas või oma elu peale elada ühes okupeeritud suled tud kommunistlikus süsteemis, tulla välja läbiiseseisvumise ajastu Vabadusvõitluse tänapäevase möllu, siis siia toredasse lääne mugavasse hea elu, õndsas demokraatlikusse, kapitalistlikku tarbimisühiskonda. Et oma väikese elukese juures olen juba üht koma teist näinud, et need süsteemid muutuvad aina kiiremini, et me ei tea, mida toob homne. Nii et head kuulajad, kuus, üks üks, neli null neli null on täna meie stuudiotelefon, kui teil on soov jagada teiste Viker raadiokuulajatega oma elamusi-mälestusi-meenutusi piketist ja anda ka teada, et kust te täpsemalt olite. Et just seepärast, et mul on suur Eesti kaart lahti, mul on ikkagi eesmärke homme homme hommikuks jõuda, et oleks jah, et põhimõtteliselt kuni siis ikkagi Karksi-Nuia sinna piiripunktini põhimõtteliselt kätte saada inimesed, et, et meil oleks nagu mingisugune nii-öelda valgusussike olemas. Nii, ja kas meil on liinil esimene helistaja hallo? Gunnar Aetbalt tere, Gunnar, kuidas läheb? Väga tore meenutuste päev. Lohu tee ristil 100 meetrit Rapla suunas. Eduard Gunnar A Baltikumi kolme riigi tuttuute lippudega tänul lipuvabrikule operatiivsuse abistamise eest. Veelkord aitäh. Ahah, ahah, Gunnar, kas sealsamas Kohilas edasi Rapla poole, kus minagi olin tuleb välja, et Ingrid oli ka lohu poe ja meie olime perega kuskil. Ema ütles, et mina nii täpselt koordinaat ei mäleta, aga umbes viis kilomeetrit Kohilast Rapla poole lohupoes. Tähendab laudeeristmisele väljub Viljandi maantee. Ja seal oli ta tsirka 100 meetrit ja praegu on seal suured männid juba kasvanud. Selle 30 aastaga. Väga meeldivad inimesed, turi signaalitasid, lehvitasid, üks noor pere pidas kinni, kas tohib pildistada, sest mul olid uhked uued lipud, Baltikumi lipud, kõik. See lastele ka nendel olid seal päris väike seal aga kõik nad toodi autost ilusti välja seal ja siis paluti, et meiega kahekesi jääksime sinna pildi peale. See on seal niivõrd meeldiv, südamlik. No ma ei hakka kõike väljendada niimoodi ta südantsoojendava Ürit sündmus täna. Aga Gunnar, kas toona, kui te seisite seal Lohuristil värsked Baltikumi lipud käes, ülevad meeleolud, kas te olite kindel, veendunud teadsite, et nüüd on see hetk, see murdepunkt ja me saame päriselt vabaks. Ei, minul oli alati tunne, et me liigume edasi. Ja ma käisin ka nõukogude ajal Soomes ja ma ütlesin, ükskord me võidame ja mul oli kaks plakatit tehtud ja üks plakat on. Ja väga ilusaid Tähkunnar helistamast. Ma siis täpselt sama koha peal olin 30 aastat. Sõitsin sama koha peal, mul ikkagi mälu, kas olete terved? Ja muidugi aitäh. Kes ei oleks hullu midagi, riided saab alati ära kuivatada. Me ei ole, ega me ei ole suhkrust. Hirmutunnet ei olnud ja seda balti keti süda võimatu ületada, see jääbki kronoloogilise ajaloo raamatutesse kirja. Seda ei ületa mitte keegi. Aitäh suur tänu meenutamast ja meil on juba, meil on juba liinil ka järgmine helistaja. Nii hallo. Tere õhtust, kellega räägime. Tere, Ellen, tere Meiega, rääkisime aasta tagant. Rõõm on teiega rääkida ja ja nii tore on, et niisuguseid saateid teete, mis mees nii rõõmustavad? Aitäh Ellen, kas te sate raadio natukene vaiksemaks panna, siis ei kustu, kajas ja, ja. Tore näha, et meil on ikkagi teine, vanem on jätkuvalt mjaa meid kuulamas ja, ja väga hästi on, praegu kuuleme väga hästi. Nii meie koos abikaasaga ei olnud seal keppis kohal, kuid vedasime kodus sellele nii meeletult kaasa, et me nutsime Õnnet ja kallis, ütlesime pidevalt teineteist. Tennise ütles, et et praegu tänapäeval me ei oleks võib-olla võimelised niisuketi enam koostama teate, mille pärast, sellepärast. Me meil ei ole niisugust Teket enam me elasime ju tõelises põrgus nõukogude ajal ja selle tõttu. Me olime väge täis kõike niisugust ette võtma, nagu me võtsime. Eriti meie pere oli kannatas selle nõukogude võimu ajal, me olime pidevalt KGB tegelaste pilgu all, just nagu kurjategijad. Sellepärast et abikaasa ja ta kolm venda olid olnud metsavennad ja üks vend Ilmariaks Rootsis, kes kirje, kelle kirjaniku sulest ilmusid Nõukogude võimuvastased raamatud mille pärast me olime kirbul. Aga siiski meil oli meie abikaasa ja koos tema venna Ilmariga oli meil võimalus 20. augustil osa võtta miitingut Vabaduse väljakul, kus kõneles Edgar Savisaar. See oli. Balti ketti ei saanud aga seal oli väga-väga-väga emotsionaalne olemine. Kuigi me seal Balti ketis kohal ei olnud mõttes kogu aeg Rei seisatada ja ühtlasi kuulasime raadiost ja vaatasime televiisorist ja tõsi, sel ajal meie südamesse tõelise pesa looja pesa ja loodame, et seda jätkub meil ka aegade lõpuni. Sel juhul, kui me oskame elada üksmeeles ja sõpruses ja. Äitäh Ellen Aide ja olemist Haapsalusse, aitäh. Kõike head. Tõnis, kas võtame ühe helistaja veel ja siis äkki kuulame meie tänase külalise tänasel külalise ja halloo, tere, kellega räägime. Aga pärispiirini me ei jõudnud. Ja teate, seal oli nii palju juba rahvas teel ja teed mööda, Aime uued autod tulid seal igaüks näites, mis ta vähegi võll üks mootor. Tur kihutas mootorratta tagaistmel, seisis teine noormees, püsti jäi. Endale paremale poole kõrvavabadus vabadus vabaduskordasid tasakesi teda ega keegi ütelnud häälega. Ja. Ja ja kuulame täieliku vaimustusega teie muljeid, et lihtsalt mõttes kordasite vabadus, vabadus, see oli nagu selline soov ja unistus. Järel õeldud. See autode koorimine käis ikka edasi-tagasi. Siis viidi meid päriselt. Ma ei tea ühtegi sõna eesti keel ja mina ei ei saanud läti keelest aru, aga. Siis on lootust ja ei, hirmu ei olnud meil mitte kellegi eest elama, siis hirmud olid jäänud köiks jälje pähe ja ja lõpuks olime meie oma autu kaotanud, aga võõras autu võttis meid pääle ja ütlesime, viime teid palka ja. Ja siis ma ise mõtlesin. Ei nüüd üle korrates ei saa seda tunnet edasi anda, mis siis oli? Ja ka Hilda, suur tänu, see oli väga võimas meenutus ja väga suur rõõm kuulda, et te olete täie tervise juures. Suur tänu, proua Hilda, aitäh teile jagamast oma võimast elamust ja olge terved, kõike head teile, aitäh. Ilusa töö jätku, tore näha, et inimene 30 aastat hiljem hääletastiline kõlab ikkagi täiesti selline rõõm ja tundub, et selline entusiasm ja, ja kõik see, mis tookord oli, et tundub, et ikka piiri ääres oli kõva simman. Kui ma kuulan proua Hildajut, et see aga jah, väga muljetavaldav. Ja no see oli võimas, kolme noh, ütleme kolme venna pidu, eks ju, et Eesti, Läti, Leedu, meie, Baltikum ühendas jõud nagunii võimsaks siis signaaliks kogu maailmale, tegelikult, eks. Ja üks selle tolle ajastu võimsate signaalide käivitaja oli Eesti ühiskonnategelane ja poliitik Lagle Parek, kes oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei asutajaliige, Eesti kongressi liige, Mart Laari esimese valitsuse siseminister, kes täna elab Pirita kloostris tegeleb pigem võimsamate teemadega Eestit läbiva Piritalt Vastseliina nii ulatuva kultuuri- ja loodusväärtuslikke paiku läbiva palverännakutee rajamise ja edendamisega, aga omal ajal kaks aastat, siis 32 aastat tagasi, 23. augustil, täna 1987 toimus ju Tallinnas Hirvepargis esimene rahva omaalgatuslik poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis mille eesmärgiks oli siis nõuda avalikult Ribbentropp Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist. Ja Erik Udam, Jahanen, Tiit Madisson ja Lagle Parek, need olid need dissidendid, kes hiljem kannatasid selle pärast, aga ometi käivitasid nagu väga-väga võimsad võimsad liikumised, Eesti sellise ises ei taasiseseisvumisajastu alguses. Ja nüüd kuulame orelipoissi, kes laulab meile väga ilusa laulu läbi saatuse, mis ka märgiline tänasel päeval. Ja kuulame intervjuud Lagle Parek iga, keda ma kutsusin täna küll ka siia saatesse, aga Lagle Parek ärkab hommikul kell viis kell kuus, tema juba ujub basseinis ja sel ajal, kui meie saadet teeme, et ema juba magab, nii et soovime talle rahulikku und, ma loodan, ta kuulab meid järgnevale, ootan, et ta kuulab meid järgi, aga temaga oli mul täna väga huvitav tav jutuajamine just nendel samadel Eestit puudutavatel teemadel. Läbi saanud. Täna tähistavad Baltimaad ühte erilist päeva, 30 aastat tagasi toimus kolme riiki ühendav KEK inimkett Balti kett meie märgiline poliitiline ja ise seisvuslik ja identiteedi tähis ja mul on väga hea meel sel puhul vestelda Lagle Parek uga. Tere Lagle. Tere. Kuna täna on balti ketipäev, siis alustame balti ketist. Kuulajad ikka tahavad teada, et millised on teie mälestused selle päevaga seoses? Teate, mina, Balti ketil olin ainult noh, ta algas hirvepargist, eks ole, olin seal Hirvepargis, ma ei mäleta, kas ma midagi rääkisin või rääkinud, sest see oli noh, minusugustele kohutavalt suure ja tiheda tööaeg ju tegelikult. Ja Balti kett oli ühe ettevõtmise algus, sai ära kobisetaks ja midagi kuhugi edasi, midagi teistsugust tegema. Ja mul on alati meeles ja see õigustab ka praegu minu seda hoiakut. Marju Lauristini käest küsiti ükskord, et aa, et kas te käisite nendel ühislaulmisel, mis tol ajal olid ju väga-väga suure tähtsusega ja tema Smit ühelgi keegi pidi ju tööd ka tegema. Ja mida täpselt samuti mõtlen, et vot tol ajal, kes neid asju ajasid, ega nendel juhe käi olnud. Ja no minul oli täpselt sama selle balti ketiga Hirvepargis kuhugi, kuhu ma ei tea, mida ma ajasin, ma muidugi ei mäleta, aga aga see oli hetk ja lahtiminek ja kurs. Kui me mõtleme nende eriliste aegade peale, ma olen kuulnud mõnesid oma kolleegi küsimus, et, et mis tunne see tookord oli ja kas see on tänaseks muutunud, et kas see on täiesti loll küsimus või või tärkab tollel ajal väga aktiivselt Eesti iseseisvuse vabanemise eest töötanud ja seisnud ja tegutsenud inimestes, nendel tähtpäevadel ja pühadel, kui me tähistame ühe või teise sündmuse möödumist, et kas tekib hinges nagu mingi eriline tunne selle mineviku kaja võib olla? Eindhoven mineviklike mulle kahtlemata mõned asjad, mis on olnud noh, päris esimesed ettevõtmised ja need mingil määral on muidugi veel väikese tundelisusega seotud, aga pärast oli see ikka lihtsalt elu. Ikka rohkem argipäev, kui, kui pidupäev. Kui me mõtleme natuke filosoofiliselt, siis kas toonane baltlaste seismine meid ühendaval teel, et kas ei ole mitte ainult erakordne poliitiline eneseavaldus, aga sellele lisaks ka suur ja eriline religioosne üritus? Tõst, vaat kuna ma ei olnud, ma ei tea praegu Me nagu rohkem rõhutame religioossus kui tol ajal. Ja kahtlemata praegu me vajame seda moraalset tuge palju rohkem kui tol ajal. Eesmärk oli väga selge, lihtne, arusaadav, eks ole, seal ei olnud moraalseid küsimusi, sest me tahtsime olla riik, vabariik, seal ei olnud kõhklusi üldse selles. Aga praegu on meil palju valikuid ja palju võimalusi eksida ja, ja praegu meil on palju rohkem vaja niisuguseid sügavamaid põhimõtteid. Et pigem me hoidsime seda religioossus ja vaimsust ja hingekosutust praegu enamgi veel. On on, praegu on sellest ikka, see on ikka väga tähtis, sellepärast et vaadake, vanasti me keegi ei saanud niisugustest meeleavaldustest või või kasvõi sellest poliitilisest tegevusest ju mingit tulu, ainult kulu Gerlikult või kaotusi. See oli hoopis teine tasand. Ja nüüd on ikkagi poliitiline tegevuspalgaline tegevus, sinu edukus, sinus ja elu, kõik niisugused asjad. Ja need muudavad olukorra väga. Kohati, ma mõtlen, vaatan tänapäeva maailma, seal on palju formalismil konsumerism, sellist ratsionalismi suur osa maailmast on väga religioosne meie Eestis oleme väga uhked, et me oleme kõige ateistlikumad riik ja nii edasi. Et kas siin ei või olla see toona see, mida tänapäeva mõistete järgi võiks defineerida kui sellist, ka religioosset nähtust, on need siis öölaulupeod, balti kett, mingid ühtsed ülevad sündmused, ka laulupidu mõnes mõttes. Et praegu me lihtsalt oskama seda nimetada. Võib-olla jah, sest näiteks see viimane laulupidu, mis nüüd see suvi oli ja ja ma istusin seal ja mõtlesin, et kui seda ei oleks? Me oleksime millestki väga-väga suuresti ilma ja üks päev kanti just. Ah, õigus, jah. Eile õhtul oli see selle laulupeo lõpp, kus juhatas Ene Üleoja ja küll see oli ilus ja, ja siis need näod, kes laulsid ja see oli kõik niuke hingeline ja ja praegu seda on vaja palju rohkem. Jah, ma olen mõelnud tihti sellele, et eestlased on väga uhked, et me oleme hästi ateistlikud, aga samas me oleme ju hingestatud loodusrahvas Me oleme spirituaalset. Ja ei, kahtlemata, sest hing peab ka kuskilt toitu saama. Ilma selleta ei saa ikka Budaval. Kustumine toimus Hirvepargis, meie valguse tõrvik süüdati samuti Hirvepargis 1987. aastal. Teie olite üks selle tõrvikutäitjast lipukandjatest. Mida ja kuidas mõtlesite te elust siis? Kui nii mõelda, tule aja peale, mina olin sellel aastal 87, kui hirvepark augustis toimus. Jaan oli viimasel päeval tulnud välja vanglast ja mul on nii meeles kui noh, algus ollut, naudid lihtsalt seda, et sa oled vaba inimene, sööd paremini ja ja siis ma läksin maale tööle, et olla värske õhu käes ja puhta õhu käes ja teha maha tööd kasutasin peeti tol ajal oli pilli kasvades aga siis me kolmekesi saime kokku Pärnus Heiki Ahonen, Se, Madisson kiitjamina ja kõigil oli meil üks tunne. Ega me sellepärast ennem ei võidelnud ennem kui me kinni läksime, me olime kõik just välja vabaks saanud, Tiit oli rohkem juba vaba kui meie heidiga ja et et noh, midagi peab tegema. Ja siis meil tuli see arutlesime. Tiit tahtis teha Helsingi grupi, nagu on Lätis teinud ja mina olin väga vastu, ütlesin kohe, et et see on juba ajalugu. Et midagi teistmoodi peab tegema ja siis me mõtlesimegi välja selle Molotov-Ribbentropi beebigrupi moodustamise. Et see on üks niisugune väga kindel asi, mille, millest võiks Nugusta vabaduse tahutlust või kas ma üldse nii julgelt sõnastasime, aga me leidsime, et see on õige asi, mille avalikustamist nõuda esimese sammuna. Ja see oli väga tark tegu, ma ütleksin siis, ma ei osanudki öelda, kui Tartu on, aga sellest algas selle ümber ju koondus. Tookord esimene, tõeliselt suur rahvakogunemine oli hirvepark. Keegi ei kujutanud ette, kui palju tuleb. Ja seda ju levitati ainult välisraadiote kaudu ja noh, seal hinnatakse niiviisi kahest 1000-st kuni 5000-ni. Ei ole mina ütlemist, mitu tuhandet seal oli, aga ikka üllatavalt palju. Tähendab, kõigis oli küpsenud vajadus ennast väljendada, ütleme nõukogude korra vastu, nii kõlab ta ikka kõige õigemini. Ja noh, me oleme Eestis ikkagi käinud seda teed väga sirgelt niiviisi samm-sammult ikka eks ole, esimene Nõukogude Liidu opositsioonipartei loodi ju Eestis, meie Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei oli esimene. Ja niiviisi me läksime ja Eesti Kongressi kokkukutsumine, mis oli ju ka täiesti isetegevuslikest ja mis töötas ja toetas, kui oli see tõeline vabaks saamine koos ülemnõukoguga. Meil on alati olnud eestlastel jõudu, ulatavad teineteisele käsi, kui vaja on. Kui on tõsine põhjus, muidu me väga vastikud, vahel endise vast olla, aga aga suurtes asjades me oleme vist päris suured. Aga kui lootusrikas või tõeline see toona tundus, et Eesti võibki saada päriselt vabaks. Teistmoodi ei mõelnudki seda teistmoodi, ei olnud noh, need kõik need arutelud, noh nagu seal ülemnõukogus Moskvas, eks ole aru, tõsi, algul mõeldi, et vabadus suurendada ja nii edasi. Meie nii ei ole kunagi mõelnud üldse, et see oleks mõelda, mis vabadusse Ehkki tänapäeval olles nüüd juba tükk aega veerand sajandit vaba taas iseseisev läänele avad, antud kõik see, mida ihaldati oodata ja unistad ja mille nimel võideldi siis see minevik nagu kaob oma negatiivsetes varjudes jäävad sellised nostalgilised helged mälestused, et mõned inimesed isegi ihalevad nõuka-aega või räägivad sellest erilise heldimusega ja loogiline elu võib olla ilus ja õnnelik igal ajal igas olukorras. On neid asju tegelikult inimesed kipuvad unustama, kui raske elu oli. Ja, ega ise ka sellepärast, et kõigepealt oled noorem, väga noor, lapsepõlveasjad on alati kenamad, minul on ju lapsepõlv Siberis ja mul ei ole mingit kibedaid mälestusi, olgugi et teoreetiliselt, kui ma niiviisi räägin, oma õe rääkisin, mõõde on surnud niidega õega, kellega me olime Siberis ja ja siis ma ei saa üldse aru, mida me sõime. Ma üldse ei saa aru, kuidas me toa soojaks hoidsime, aga mul ei ole, sest ma olen lihtsalt laps, ma olen Seitsmeaastasest kuni 13 aastani olime Siberis ja teoreetiliselt pidi neljas, kui sa niiviisi mõtled ja ma tean, et raha üldse ei olnud ja leiba, saba oli niuke, et raskelt said selle leivatüki kätte ja ja noh, arvatavasti ikka väga raske, aga mälestust ei ole niisugust, mis rõhu sind. Muidugi, inimesed on erinevad, aga minul ei ole millegipärast mul on ainukene häbiasi Siberist, mida ma kannan nagu piinlikkusega on see, et sinna Siberi kohta, kus me olime, see väike töölisasula, sinna jõudis kinod Tarzan ja minul ei olnud raha ja ma olin väga õnnetu, ma tahtsin näha ja ma üks eestlane tuli mul tänava peal vastu ja ma läksin talle juurde ja ütlesin koste, palun ostaksite mulle pileti või annaksite raha selle kinno minekuks. Ja kõige vahvam on see. Ma ei mäleta, kas ma läks, sain raha, kelleks läksin kinno, aga ma mäletan, mõtle, kui häbi, mida ma tegi. Inimene sorteerib teistmoodi asju, mälestamisi ja nii ikka väga paljudel on ka see nõukogude ajast oma noorusest, nooruse mälestused hoopis, hoopis teised asjad on tähtsad, aga noh, nii ta on. Kui nüüd mõelda natukene seda teie eluteed edasi, et aadete lainelaual on ju väga ülev ja ilus seilata, olla esimeste seas riskida tegelikult ilma garantiid Ta edule. Aga uskudes, et ajate õiget asja, siis aga maandusite kaldale reaalsesse maailma teist sai siseminister. Kas ja kuidas tajusite seda Vastuolu unistuste ja reaalsuse vahel, mis tunded siis nagu valdasid pärast sellist ülevusest maandumist nii-öelda? Kahtlemata minu siseministri amet oli väga hullul ajal, eks ole, esimene siseminister selles Eesti valitsuses. Ja sul oli vaja lahendada uskumatult küsimusi, noh näiteks kõik ümbruskond, sinul nõudis, et enamus miilitsaid tuleb lahti lasta üldse netti, siseministeeriumi inimesed on ju kõik nii palju kurja teinud ja nii edasi. Ja ma väga kiiresti tegin otsuse, et seda teha ei tohi. Sest kõigepealt nad töötasid selle koha peal ja ühesõnaga ma üldse ei kaalunud, kas nad on niisugused, kas nad midagi teinud inetut ja nii edasi. Aga kust me võtame inimesi, kes oskavad seda tööd teha ja on puhtad kõikidest pattudest, mis nõukogude õlgadele pani, jäi inimene. Mulle üldse meeldib, et meil Eestis jäi levinud kirg kätte maksta. Et me andsime siiski võimaluse peaaegu kõigil kuidagi leida endale koht ka Eestis ja noh, ministeeriumis ja mul oli see ainult ühed. Ma lasin päevapealt lahti, kui ma läksin mööda ministeeriumi esimene päev ja tutvusin, kes seal töötab. Ja siis ma jõudsin, põgus olid kolm Oviiri töötajad, Oviir oli see asutus, kes välismaale korraldas, seda sõitmise lubasid andis ja selle Oviiri ülemus, kes seal kabinetis istus, see oli mulle veel pärast vanglast välja tulemist, kui oli kogu aeg surve, et minge välismaale elama, mis te siin? Ta ütles mulle ükskord väga sõjakalt, et Parek Teil Eestis kohta ei ole, teil tuleb valida, kas lääs või ida. Mina hakkasin naerma, ütlesid, oh, Maidas ennemgi käinud ja läksin sealt ära ja nüüd on ta mu alluv, eks. Ja noh, kõik ainuüksi niisuguse väljenduse eest no isa ikka seda jätta siis ma tulin sealt kabinetist välja, ütlesin kantslerile, ütle neile, mingu rahuga kohe minema. Et nendel mehe ministeeriumis. See jäi mulle just meeldib, aga kui mina sisenesin ja nägin neid, mul ajas situatsioon naerva, aga neid ei ajanud. Aga kui lihtne või raske on üldse selliste ja veel raskemate tegude eest siis andestada kindlasti oma töödes-tegemistes. Teil on tulnud kokku puutuda ka oma vangistajate ka endale halba soovijatega. Kui nüüd võtta nii-öelda hingelisele inimlikul tasandil, et kui lihtne on andestada selliseid tegusid. Eks ta ole natukene iseloomuküsimusi ja teine asi on veel suuremalt mõelda. Sest noh, muidugi igaühe kohta me võime öelda, et kes neil käskis ka GPS-i tööle minna sinna ikka jõuga kedagi surutud, võib-olla avaldati survet ja nad läksid sinna, aga kui nad ei oleks läinud ka midagi oleks juhtunud. Aga nad elavad juhistes. Minu jaoks ei ole andestamine raskem, ma pean ütlema. Mul ei ole üldse niisugust viha nende peale, olgugi, et nad tegid ju palju kurja ja aga noh, sisust ühesõnaga mina ei kanna seda endaga kaasas. Ma ikka rohkem tunnen neile kaasa, et nad pidid nii räpast asja tegema. Ja mul on olnud ju niisugune, on väga omapärane, mida väga harva juhtub elus. See uurija, kes oli meie uurimisgrupi juht, et kui meid arreteeriti 83. aastal see uurija, üks kord, nüüd kui kõik oli möödas ja teine aeg ja järsku raamatupoes üks meest teretab mind. Tere, tere vastu, vaatab ikka väga tõsiselt otsa ja ja ei tunne mind ära või. Ma vaatan ja ütlen, et midagi on tuttavad, aga nime mul küll teie jaoks ei ole. Ja siis ta ütleb oma nime ja see oli, tema oli vee uurimisgrupi juht ja tema oli kõrgeldus saanud palju selle eest. Ühe aste kõrgemaks, kui oli meile meie vägevad vangiaastad ära korraldanud, eks ole. Aga ma nägin, kuidas valutab tema süda. Ta hakkas seal rääkima lugu, kuidas ta sattus kagedes, miks ta läks KGB-s. Siis sa näed, et ta piinleb. Ja peale seda mulle alati see tunne, et maailm on nii loodud, et nad kõige rohkem piinavad ennast ise. Et muidugi on neid, kes, kes ei piinlaga jumal nendega, aga enamus tunnevad oma patusid ja eriti, kui nad on kurjad patud, niuksed, kurje tegemised, kellelegi halva tegemised need piinavad, siis see pole nii samma. Ja muide, niisugune jälgides mitte jälgides, kus mul ei ole muudki teha, kui jälgida KGB laste elu. Aga mitmed KGB inimesed, kes meiega tegelesid, on surnudki seal nooremad. Nii et see tähendab, need asjad peab jätma Jumalale korraldada, aga mitte püüdma ise kellelegi kätte maksta. Sest jälle teistpidi, kui me räägime, tähendab, hakkame nõudma nende pattude eest nende üle kohut ja kinni midagi kallimat majanduslikult riigil ei ole, kui vang. Kuidas oleme meie, eestlased, kõikide nende aastate jooksul muutunud, et kas meie väärtused on samad või sama üllad või on needki muutunud, et kas me oleme saanud ausamaks ja vabamaks, väärikamaks? Me oleme hoopis läinud ahnemaks ja mugavamaks, oleme lihtsalt nutikamad. Pätid. Ma ei oska. Eks nii ühte kui teisttööni ühele poole muutusi ja teisele poole muutusi. Sest mina isiklikult pean väga lugu raskest elust. Sest see distsiplineerib sind. Ma ei oska öelda, aga mul on tunne, et see on palju huvitavam. Aga hea elu teeb lõdvaks. Ja see ei ole hea. Veel veidi filosofeerida, et kes me olime toona ja kes me oleme täna, mis oli eestluse ja eestlaseks olemise essents eile, mis on ta täna ja mis võib ta olla homme, et kuhu ja kuidas edasi maarjamaa? Need on rasked küsimused, ütleme et sajandeid tagasi, kui eestlane sai eestlaseks, tegelikult ju eks ole, tõsiselt eestlaseks, kui hakkas eesti keel kirjakeel olema ja nii edasi ja nii edasi raamatuid ja kirjutamine ja eesti haritlaskond ja kõik see tekkis. Ja mul on niisugune tunne, et sel ajal, kui oli selle noh, algas Eesti hariduse tõsiselt tõus ja ma teen praegu palverännuteed seda Piritalt, Vastseliina, kus me rõhuasetuse paneme sellele noh, käime just nii koht, mida me mööda me käime, tahame rõhutada, millal sinu kool tekkis, väga tähtis on kood ja et kuidas haritud eestlane küpsis ja sai ja väga kiiresti ju tegelikult kui me niiviisi, mis kõige kummalisem on mõelda ju seda, et 1918 sai Tartu Ülikooli eestikeelseks alles ja kui vähe oli eesti eestikeelseid koole veel. Ja Eesti vabariigi selle 21. vabadus aastaga see kõik sai korda. Aga no kool, eesti koolid olid juba olemas selleks ajaks, aga, aga kui ta kuidagi mul lõi, see ma ei olnud kunagi mõelnud selle üle. Et nii hilja sai Eesti eestikeelse ülikooli. Ja me võime ikka ikka väga uhked oma rahva üle olla see püüdlus noh, areneda ja see pidi olema ikka pöörane. Sest neid talusid pidada ja paljud talupojad tegi kõik, et vähemalt üks laps saaks harituks. Sulin tähtis praegu ma ei oska enam niiviisi öelda, ei ole mina selle hinda ja sest praegu minu meelest on see kohutav, et enam eksameid ei taheta lubada. Kas me üldse ei tohi pingutada enam, kas peame kogu aeg nii lõdvalt elama, et õppimine on raske? Ta peabki raske olema, rasked asjad ongi ainult huvitavad asjad. Ja ega ülikoolid ju ainult eesti keeles ei õpetajat, eesti üliõpilased teevad magistri doktoritöid juba inglise keeles. Jah, ja, ja see ongi see, see väga mõtlemapanev asi, aga ma arvan, et see on kõik selle esimese õieti küll desk teistkordse iseseisvuse aeg, et me ei oska veel aru saada või täiesti kiida seda, et me meil on oma keel, oma kultuur. Me oleme isemoodi. Et see on ikkagi väga vahva ja see, et see on raske. Väga raske, ongi huvitav, see on minu sügav veendumus. Korra tagasi tänase päeva juurde, milleks on 23. august 2019. Ja täna just nimelt balti keti 30. aastapäeval moodustatakse Hongkongis meie balti keti eeskujul samuti inimkett Hongkong või kus siis rahvas soovib seista selliste väärtuste eest nagu demokraatia, solidaarsus, suveräänsus, mis te sellest ettevõtmisest arvate? Ma kõigepealt ei tea piisavalt, et selle kandi mõjulisel käinud mul ei ole teravat huvi olnud selle maa vastu, ma ei oska hinnata, sest ega palju rahvaid ei ole olnud, kes on suutnud niiviisi käest kinni võtta, me oleme ikka mitu korda suutnud. Muidugi vaata, kui sa oled ikka väike rahvas, siis ohutunne hoopis teine, kui sa oled seal üks, 10 miljonit, sul on hoopis teine tunne ja veel, kui sadam siis hoopis teine. Nii et need asjad ei ole vist võrreldavad, aga huvitav on vaadata, mis tuleb ja kuidas see välja näeb. Vaat meie suutsime, kui me mõtleme ikkagi, kuidas me vabaneda suutsime ilma ühegi laibata. Enne muidugi oli kõik metsavendlus ja kõik nii edasi, aga siis, kui hakkas see niuke vaimne võitlus, mitte relvadega võitlus, siis me oleme väga head olnud. Tegelikult me oleme sirge seljaga hakkama saanud. Aga no ilmselt see ei ole ainult meie teene, vaid see oli õieti õigel ajal valitud tegu. See on muidugi väga tähtis. Sest Nõukogude liidul hakkas lõpp paistma. Jah, need pidid olema väga terava silma ja tajuga, kes nägid, et see ei ole mitte lihtsalt üks langus, vaid et, et need on nagu lõplikud praod. Jah, ja ei, see oli meie vabanemine on nagu muinasjutt, tegelikult, kui nii mõelda, kui, kui niiviisi mitte ainult enda tegudest rääkida, aga mõelda, mida, no kui palju asju ja ette ja erinevad poliitilised liikumised olid, aga kõik tähtsal momendil hoidsid kokku, see on väga oluline asja juures. Kui nii nagu Eesti Kongressi ülemnõukogu ikka suutis Eesti kongressiga kaasa haarata mis on väga tähtis. Kui mõelda selle peale, mis elu me elame täna, kas tänasel päeval, meie infoühiskonnas balti keti vajadusel kokkukutsumine, kas see toimiks sellisel moel? Ma ei tea, kui nii tagasi mõelda vabadusvõitlusele tissidentuse ajal, siis me suhtlesime ja kõik oli korras, aga nagu läks see aeg, ma nii mäletan, kui me jah, käisime parteid moodustama seda esimest parteid, lätlased käisid meie juures õppimas ja leedulased käisid ja aga nad ei saanud hakkama sellega hulga neid on lätlasi kaks korda rohkem, leedulasi kolm korda rohkem kui meid. Aga nad läksid niisugusele libedale teele, nimetanud teid organisatsiooni parteid, eks, ja ja noh, teistmoodi läksid sellele juurde, aga tulem oli ka see, et kui meil oli esimene riigikogu ikka väga puhas vanadest nendest ütleme, kes olid kommunistid ja mingid asjapulgad nõukogude ajal ja noh, ka muust rahvusest ikkagi oli ikka eesti värk, siis Leedus oli ülemnõukogu esimees mingi parteiboss ja neil see asi kukkus teistmoodi välja. Ma arvan, et see on kõik see, see eelnev, kuidas rahvas koondus ja kuidas rahvas hüüdis seda iseseisvust ikkagi teha puhta iseseisvusele. Aga millised on suurimad väljakutsed tänasele Eestile? Tänapäeval ongi see kõige suurem väljakutse, et säilitada eesti keel kui haritud rahvakeel. Et see kõik, mille eest on nii kaua seistud ja kui palju elusid on kaotatud selle eest, et see läheks mugava Lääne elu nahka. Sest ega kui vaadata, mis läänes toimub, seal on ikka see mugav elu midagi untsu ajanud, ütleksin. Liiga mugav elu. Noor põlvkond tahab alati olla ka aateline, tahab millessegi uskuda, millessegi paremasse, helgesse tulevikku tahab nagu teiegi omal ajal millegi nimel elada ja riskida, et elul oleks tähendus. Kas teil on meile mõni salasõna või selge soovitus või üleskutse? Mitte karta, raskusi on põhiline, et mitte valida, kui tulevad ideed, et siis vali kõige kergema idee, mida ellu viia vaid ikka tükk aega mõtled ja valid tõenäoliselt raskem, sest mina kardan kerget elu. Kui aus olla, siis see, see on hukatuslik. Aga ometi tänapäeval enamus ihalejad, kerged, mõnusad mugavad naudingulist elu. Midagi parata ei ole, küll nad saavad seda tunda, mis tähendab. Kui me nüüd tõmbame korra sellise tulevikuvisiooni spektri laiemaks ja vaatame olukorda planeedil, ma ei tea, kui palju te kogu toimuvat jälgite siis, mis te arvate sellisest üldisest hetkeolukorrast, et kuhu me oleme inimkonnana teel? Minul on mingi ohutunne, üldiselt ma ei, ma ei vastuta nende idarahvaste, ma ei ole sellega tegelenud, ma ei ole süvenenud ja, ja ma ei saa aru, lihtsalt nendest. Aga kui vaatad seda rahu, küsimus on kõikjal Lääne-Euroopas, kes on meil ikkagi kõige lähemal siis on natukene hirm. Natukene hirm on, et et kas suudetakse aru kalt lahendada küsimusi, näiteks, noh, needki terve rida on Euroopa liidu vastu, eks ole. Euroopa liitu võiks arvatavasti natukene muuta ta ja kõik kõiki asju pead muutma, sest elu läheb edasi ja peab otsima lahendusi. Aga mitte see ei pea olema lõhkumine. See võib mingi muu, see võib olla lihtsalt muutmine või otsima paremat teed või. Aga seda kostab junni mitmelt poolt seda vajadust, et ah, milleks seda Euroopa liitu ja kui vaatad, kui rahutud on vanad euroop Pariigid seest. Tegelikult see tekitab minus hirmu. Kui need meie tänane jutuajamine kokku põimida, siis mis oleks teie soov, vikerraadio kuulajad? Tere. Ma sooviksin kõigile, mitte karta tulevikku vaid püüda teda üles ehitada. Niiviisi julgelt ausalt ja et see meie unistus ei ole mitte hunnik raha vaid elu, mis pakub huvitavat tööd, ettevõtmisi, et elu oleks huvitav otsida seda elu, aga mitte seda raha elu. Aitäh Lagle Parek, väga head mõtted, suur tänu teile. Osa rahvast uhkelt rohkem. Oskan lugeda ühes olen kindel, nad on head inimesed, nad meeldiks sulle ka muinsuskaitse kõiki neid tunnet ja vaevalt nad üksteistki tunnevad ja äkki tõesti klapi. Samas äkki on tegu pelgalt halva esmamuljega? Nad mõistavad ja peavad endast lugu ka siis, kui neil puudub kontakt sinuga. Kudeid. Kat siduvas jagades iga mure mõõtmatas selle tõsidust ja vahe, piisab pilgust. Kaaga pole tundeid sõnadesse tõlgitud. Nad ei karda hoolida. Ei hoia häid emotsioone alla kunagist soovinud halba ja kui juhtubki, siis juhtus kogemata juba möödas, unustatud, nad on kõiges sünges üle argipäeva mured rõhuvad ümber, nende omavahelisi suhteid tegelikult ei mõjuta üldse, või ma eksin, siin on minule teiste eludes segi läinud. Kui päriselt ongi teisiti paremat, siis kõik oleks mängult. Meil on igalühel oma asja ajada alandlik, selles osa, moodustades rahva, nad on minu inimesed ja mina olen nelja. Käisin. Oma riime sajandil ja kõik, mis süda. Siis on vahemaad väiksed, head sõbrad, võib-olla mujal ongi parem seikle, aga ära jää võõraks koos kaas koos koos vallandame talgusaid koos palkame spetsialistid, kuid keegi ei tee meie eest otsuseid, kui puruks kisti. Verstapostid on ikka keegi läbime juuri. Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma olin elaval, mitte ainult ei võta ruumi. Isegi kui tuul rannaliivalt uhtus jälje, et inimene kui suur, kui väike järjest kukkunud järje on inimene ükskõik, kuulajad. Ja sa võid viigita neid nagu muusikat, tema nahavärvi, vaimu, tema religiooni, rikkuste, hariduse, mis iganes, mille järgi sa võid unustada maa, jättes selle nime ainult uppunud laevale. Sa võid öelda, et seesama maa, mis elab ja hingab, tegelikult, kuulub pangale. Kuskil raamatus on see rida, ütleb, laulab ja ei hoia ainult endale, mõtleb nii nagu kas sina seda teeks iga päev, näe, mis koht on maailm tihti, millised võivad olla teised ikka päris suurenenud. Nemad on minut taha, nemad peaksid ka mina olen nendel Seisab igal pool. Vanematele inimestele, kes on ühendatud, see on pühendatud kõigile, kes tunnevad, et neile pühendatud otse kontrollkeskusest kasutamata ütleja hääle privileege pühendatud. Küljejoon, mis, mis on, niipalju kui paju tähendab kõige kõrval üks inimene räägin, sest nii hakkab kergemkuningatele küla keeles lihtsalt enam võimalusest näidata, mis meelel südamel kirjaski, toored tavaliselt ma kirjutan alla, see on rahvale, mitte ei lähe mehega hauda teenindama. Inimesi jäid erandit, ütlen veelkord minu inimesed ja ma ei unustanud mitte kedagi. See oli siis minu inimesed Chaliis enne seda Lagle Parek, kui te kuulate vikerraadiot, kell on juba 10 minutit üle südaöö. Eile 23. augustil 30 aastat tagasi toimus Baltikumi ühendav suursündmus Balti kett. Mida me täna tähistame teie kõnedega, teie muljetega, head raadiokuulajad, kuus, üks, üks, neli, null neli, null on on meie telefon ja meil on ka üks kannatlik helistaja liinil. Hallo. Tere ööd. Halloo, me kuuleme teid, tere õhtust. Tere ööd. Jaa jaa, jaa. Ma kuulasin seda Lagle Parek, intervjuude pisar tuli silma, väga huvitav oli. Ja ja mul täna tõesti väga tore vestlus temaga, et ta on ikkagi väga elukogenud ja tark naine, aga ma küsiks, kellega me räägime. Mina olin ju Rein, ma helistan, ütleme siit, tartu tara. Ja minul tuli selle balti ketiga seoses nüanss, nagu meelde juba juba aastaid on. Et noh, kuidas nüüd öelda. Noh, mitte minu ainuke, neid oli palju veel sellel ajal. Ja siis ma sain nendest Eesti ja Baltikumi juhtumitest teada, sinikirjadest ainult olid olid nagu vene kroonus või kuidas seda öeldakse Nõukogude armees? Sellest ei ole eriti räägitud, aga noh, niimoodi meie lennul läks. Võidakse küsida, et kus te olite, Balti kett, oli, noh, mis ma siis ütlema ei sunniviisiliselt võetud nõukogude armeesse. Jah, aga südames olite kodumaal. Aga südames olite kodumaal. Olin kindlasti, sest et kirjad tulid kõik läbi kusjuures postiljon ja kõige imelikum selle asja juures on, et olin meie vennasvabariigis kuskil Ungaris. Vot ma sain kõigest nendest Balti ketist ja kõigest sündmustest teada. Kirjade kaudu kodustelt. Nojah, minul barokk, Ungari kaart, Ungari nii ulatuv praegu, aga ma märgin ära päeval kaardi peale, et meil on helistaja, kes oli balti keti ajal Ungaris. Mul on kaardi peale märgitud, on, meil on ka täna helistaja, kes oli Haapsalus. Isegi üks Eesti, see, kes ta nüüd on televiisori tähti, Reikop tuli Reikopiga koos, tulime koju, veel. Sõlmisime sõprussidemeid seal rongis kuskil Minskis Minski, oota Minskis tart Tartusse sõitmine tagasi tulles juba 89. Ja see oli huvitav, et noh, umbes kui me võtame praegu 30 aastat tagasi siis mingi seitsmendal septembril saime juba koju seks Gorbatšovile tuli mingi mingi käskkiri välja. Üliõpilased koju, lubas. Märgin tsisteid, reinu ja Reikopi, ma märgin siis Ungarisse igal juhul kandi peale. Nii nagu minu jutu mõte siin võib olla see, et ega meie poolt süüdi, et aeg oli selline. Neid võeti veel 88 ära moli osalenud teisel veebruaril Tartus selles Tartu rahuaktsioonis. Kuigi tulid ühiselamusse igast mingid imelikud mehed, ütlesid, ärge poisid, minge, sinnas võidakse kinni võtta mida iganes, aga teine veebruar 28 võtame aasta tagasi veel. Oli väga huvitav. No väga tore oleks. Ja aitäh Rein, suur tänu, et helistasite nii kannatlikud liinilt, esitasite. Laps süüdi ajad olid sellised. Kõik läks hästi ja ja nagu noh Siin me nüüd oleme ja siin oleme aitäh. Ja aitäh, suur tänu helistamast ja toredat balti keti ööd. Mina tahaksin rõhutada seda, et me ei olnud ju vabatahtlikud. Ja ei, no arusaadav, andeks antud, keegi ei pane seda pahaks. Natuke painab, ei ole, vajab Ainata, sest et näiteks Tõnis tahtis väga olla pointi klipis, aga absoluutselt ei õnnestunud, kuna tegemist oli väikelapsega ja ma, ma magasin kodus, nii et ma arvan, et seal Ungaris olla täitsa positiivne. Mina olen nagu 1909 sündinud sel ajal ma sain 20. Ja, ja kusjuures see oli väga huvitav, et siis saigi koju kohe. Millegipärast kui see ära olnud, olid igasugused Gorbatšovi käsul välja läinud ja lasti eesti poisid koju. No vot siis järelikult ikkagi mõjutas teid seal otseselt küll. Et see on positiivne. Aitäh Reinule, tänu kõike head ja head kuulajad. Kuus, üks, üks, neli, null neli null on vikerraadio otse-eetritelefon. Helistage meile, andke teada, kuidas teil läks 30 aastat tagasi, mida te tegite, millised olid lipud, kostüümid, meeleolud, kus olite teie Baltigi disaga, Tõnis, sul on ju vahepeal teadlane eemal. Ja mul ema on üks meie saate kuulajatest tuleb välja vähemalt tore, et emagi mind kuulama. Ta on vähemalt saatnud mulle vahepeal infot, et kuidas siis täpsemalt oli, kuna ikkagi rahvast oli väga palju sel ajal ja enne oli ka juttu, et olid suuremad asulad, olid siis ikkagi ummistatud inimestest, et siis mistõttu temaga kuskil teadmata kohas maanteel maha läks ja kuskil ketis olid, oli see, et bussilised ummikus maantee peal olid ummikud ja polnudki midagi parata, tuli välja minna, aga ta ütles, et et emotsioon jõudis temani ja siis, kui ta jõudis koju tagasi ja nägi telekas siis seda, sest seda lennukilt filmitud kaadreid üle kogu Eesti, et siis ta sai aru, et kust ta siis minu vennaga osa oli ja, ja millest me siis isaga ilma jäime? Jah, me enne Tõnisega, muide kui siin laul mängis, arutasime omavahel, et, et kes toona filmis lennukilt, et kas need olid Eesti või Läti või Leedu televisioon või olid need partnerid, Soome televisioon? Jah, üle võis küll olla. Vanad meediatöötajad kuus, üks, üks, neli, null neli, null vikerraadio otse-eetritelefon ja kõik teised kuulajad, kes seal ei maga, kes kell on juba veerand üks paljud kindlasti magavad. Siis helistage meile julgelt sellepärast et Tõnis üritab täita Baltigi Ti kaarti. Vikerraadiokuulajatest keskus täpselt oli, meil on praegu. Tee piiriäärne lohu kant Lohukant Kohila juures Raplamaal ja Ungari servas Reikopiga. Seega te võite julgelt helistada, lihtsalt kasvõi öelda, kus te siis olite ja äkki saame kaardile täpikese juurde ja meil ongi juba esimene inimene, lin ja nii. Üks moment, ma kohe ühendan selle inimese meile eetrisse. Ja hallo, tere ööd, kellega räägime. Mina olen Kristjan ja tervitan peaaegu aastat, aga 10 päeva puudugu Tõnise ka siin ka juttu rääkida. Ahah, väga tore, meil on oma püsikuulajad, nii et järgmine aasta jälle. Aga kust kandist Christian oled? Me meil meie kahjuks enam ei mäleta, muidugi. Võõraga meeldiv. Kuidas, mis on mälestused balti ketiga, kas osalesite, kus osalesite? Meie mina olin Ma arvan, et tööl ja meil majandist mindi last bussiga