See oli siis Laskovõi Mai lugu p-le Roose aastast 1988, muideks täpsustan Anvar sind, et sa ütlesid, et see vajas, vajas kaaslast 80, kaheksandal aastal 86. Nii et kaks aastat varem. Aga ma ei valinud. Ma arvan, et ei valinud seda lugu sugugi juhuslikult, et käes on süda käes on kolmas august. Ja ammeril on sünnipäeva jajajaja, okei, okei, okei küllatusega küll sa seal sinu sünnipäevalaul, sest ma saan aru, et seal näiteks raadio nelja eetris üks enim mängitud laule, aga aga Anvar mulle ka väike kingitus. Need raadio pilti ei näita. Oi, ma tänan, ma väga tänan. Õnne olid tõesti väga aitäh, nii et otse-eetris sünnipäev olnud ei ole, ei ole, ei ole sellist asja, ma küll. Ausalt öeldes, kuigi ma arvan mandrit kolmandal augustil olen eetris olnud raadioeetris, et ma olen nii pikalt nagu raadiosaateid teinud, et kindlasti on mõni pühapäev sattunud kolmandal augustil. Aga mis puudutab nüüd seda suurepärast Laskovõi Mai nimelist kollektiivi, selle kohta peaks ütlema seda, et see oligi see nõukogude nõukogude sellise kultuuripoliitika, selline ülisuur veidrus, et ega ega see Juri Shatunuff, eks kes seal laulja oli, ta ei olnud nagu mingi võimude poolt nagu kuidagi soositud, et tema oli selline puhas nagu kontselt artist, kes seal 80.-te lõpus hakkas nagu tõesti tohutult suuri staadionikontserte andma ja ja nüüd, kui mu mälu mind väga ei peta, siis ma olen, ma olen käinud ühel tema kontserdil täiesti pooljuhuslikult, ilmselt niimoodi, et Läksime kuskile Leningradi vaatama mingit oluliselt teistsugust bändi ja siis mingitel asjaoludel sattusime sinna kontserdile. Et see oli muidugi omaette fenomen, aga, aga, aga see see kultuuriliselt oli jah, veider, selline nõukogude Nõukogude Liidu selline ideoloogiline valik, et selline Tõnismäe selline suhteliselt rafineeritud, selline Taavituhmanovi mingi selline popp, et see oli kuidagi okei, aga siis selline rahvalike lihtne ja selliste lääne lihtsate snittidega selline Laskovõi Mai asi, et see nagu väga ei olnud. Aga samas ühehitilaulja, et talle küll teisi laule ka, aga ükski nagu teised ei saanud vist nii, nii tuntakse. Ma arvan, et seal tegelikult tema puhul ei olnudki tegemist mitte niivõrd muusikaga, vaid 1973. aastal sündinud mehena, ta oli selline nõukogude noh, kuidas öelda poistebändi asendus ühe ühes isikus, kes samavanustele tütarlastele vist väga-väga tõsiselt nagu korda läks, et kui nüüd jälle mitte, kui ma õigesti mäletan. Aga, aga jah, et kui nüüd rääkida natukene siin jällegi Eesti oludes, siis ega vähemasti minu tutvusringkonnas keegi ju vabatahtlikult venekeelset muusikat ei kuulanud ja tänapäeval see kõlab sellise tohutu huvi, mis te tegite umbes, et kuidas te saite ja aga noh, arvestades kogu seda konda ja keskkonda ja üldist meelestatust siis ikkagi tegelikult noh isegi kui kellelgi oli kodus mingi põhjusel mingisugune venekeelse popmuusika plaat, siis nagu sõprade külaskäigu ajaks pandi see kuskile kapi taha ära, nagu ma ei tea. Minul oli selles mõttes suurepärane võimalus, minu ema töötas nõukogude ajal. Sides või selle posti nii-öelda eelkäija ja ta sai tellida erinevaid väljaandeid ja oli üks selline väljaanne, mille nimi oli Kruga sorr. Sulle vahele painduvad õhukesed blood, siuksed jah, et ma mäletan siiamaani, et mingeid ja üks oli tavaliselt selline nõukogudemuusika plaat ja teine oli laanemuusika plaat, mis seal vahel oli ja, ja need muidugi väga kaua need vastu ei pidanud, ses kvaliteet oli vahel mõni, mõni mõni plaat lausa esimesel mängimisel, nagu juba hakkas viskama ja ei saanud, aga aga see oli jah, eks väikese väikeseid eeliseid, mis minul nõukogude aja lapsena nagu teiste laste ees oli, et kas lääne muusikat sai sealt kruve sorri, vahel nagu kätte ja need siis plaadimängijaga mänginud. Räägime nüüd natukene meelestatusest ja sellest, kuidas inimesed elasid paralleelset elu sellega, mida avalikus sfääris räägid. Ja kuidas seda kodus ja sõprade vahel. Omavahel arutati, kuidas hoidute kõigest sellest, mida tegelikult pakuti. Et meil on olemas 1980.-st aastast pärit Päevakajalõik, kus tegelikult juhatati seda sisse, kui tööstusuudist kuulata seda, siis te saate aru, et seal ei ole mitte Britigi mingit uudist. Ka päevast päeva tuli meile televiisorist, raadiost, ajalehtedest just sellist teksti, nagu me nüüd selles uudislõigus kuulame. Ega tööstuse uudiseid? Koduvabariigist seiskas. Wilhelmiine Klementi-nimelise õmblustootmiskoondise kollektiiv on meie vabariigis tuntud kui paljude heade algatuste toetaja nende ellu viia. Ja siit majast on nii paljudki tublid teod alguse saanud. Ja ka äsjane Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee otsus sotsialistlikust võistlusest Nõukogude Liidu kommunistliku partei 26. kongressi vääriliseks tähistamiseks on leidnud teie majas kindlasti laialdast vastukaja. Seda küsime koondise parteibüroo sekretärilt taimi kraami. Näiteks L piiramaksimova võttis meil juba viisaastaku alguses kohustuse täita sel viisaastakul kahe viisaastakuülesande ja juba võttis taga vastu kohustused 26. kongressi avapäevaks täitma nelja kuu ülesande. Müüd inimesi palju, kellel on juba isegi viis aastat käis viisaastaku on täitnud 176 töötajat. Kuue aasta ülesande täitmisega on toimetanud 46 töötajat. Seitsme aasta ülesande 14 töötajat, kaheksa aasta ülesande kaks töötajat. Ja millised plaanid on teil siis selleks, et vääriliselt vastu võtta partei 20 kuuendat kongresse mida konkreetselt on otsustanud? Me võtsime vastu kohustuse täita 10. viisaastakuülesanne seitsmendaks novembriks, samuti tööviljakuse tõus võrreldes plaaniga ületada 6,5 protsenti. Koondise ametiühingukomitee liige Irma Tabur. Teie alaks komitees on sotsialistliku võistluse organiseerimine, juhtimine ja tahakski teilt küsida. Milliseid sotsialistliku võistluse vorme te kasutate nüüd kongressi eelses võistlusesse? Meie ettevõttes on kasutusel kaks sotsialistliku võistluse vormi. Üheksa on siis brigaadide vaheline ja teiseks on individuaalne kutsealade siisi brigaadide vahelises sotsialistlikus võistluses email kokkuvõtete tegemine iga päev ja töölised ja ettevõtte töötajad võivad jälgida töö tulemusi. Mei stendil, mis on välja pandud, samuti on, toimuvad iga päev sotsialistliku võistluse raadiosaates. Sotsialistlikus võistluses. 26. kongressi jaoks on meil lülitunud kõik töötajad. Kui senine lugu oli raadios kõlanud, et mis kodus tehti? Ega keegi keegi ei kuule seda, seda jama tuli igalt poolt massiivselt, et ma mäletan, et et mul kohe, kui ma kuulasin sedasi seal räägiti partei 26.-st kongressist ja mul kelkisid silmade ette kohe need rooma numbrid absoluutselt igal pool olid need kaks risti ja siis v i ja see oli nagu, nagu kõik inimesed kogu kogu nõukogude liidus ilmselt teadsid, et on olemas mingi asi, mis on partei, 26. kongress. See oli niivõrd valdav, laialdane, aga samas, kas see on mingi mõte, oli, ma arvan, sellest keegi midagi? Mina kuulun neid intervjuusid, mis praegu eetris oli. ERR-il on väga hea arhiiv, arhiiv r v e minna, kus saab kuulata näiteks audioarhiivi valida või videoarhiivi. Ja kui sa kuulad neid nõukogude aegsele intervjuusid tehakse kuskil kolhoosis või sööklas või tehases ja need inimesed, kes seal räägivad, nad räägivad siis täiesti ühe intonatsiooniga, mõtlen, kas see oli kuidagi endale nagu õpetatud või nad võtsid omaks, et nii peakski justkui rääkima, et see on nagu see õige viis, kuidas rääkida. Tegemine tollal oli hoopis nagu teistsugune asi kui tänapäeval, et mina arvan, et ma olin umbes kümneaastane, kui Eesti raadiost käis üks tollal väga tuntud ajakirjanik minuga koolis intervjuud tegemas ja noh, võib-olla oli ka küsimus selgeid vastaseid pähe õppida. Enamvähem jah, et võib-olla oli ka küsimus selles, et ma olin nagu noh, suhteliselt väike laps tollal, aga aga ma mäletan seda, need küsimused, vastused ikka harjutati päris mitu korda nagu eelnevalt läbi, eks ju, ja õpetaja oli kõrval ja ja, ja ütles enam-vähem ette, tuli vastata. Aga ka hiljem tegelikult ikkagi olen vanemate kolleegide käest kuulnud, et kõik need asjad, millest nagu Dovlatov kirjutas oma raamatutes ja ja, ja nüüd meid pildistatakse, et sellepärast ma siin ei saa päris otse mikrofoni rääkida, et et, et need, milles Dovlatov kirjutas, need, millest siin ka Eestis on näiteks noh, ma ei tea, Teet Kallas kirjutanud ja kes iganes, et et need asjad olid päriselt nagu olemas, et see ajakirjandus oli üks niisugune suur noh miraaž või propaganda tegelikult ikkagi. Ja kuidas inimesed lülitusid selle kahe maailma vahel, seda on väga raske nagu tegelikult tänapäeval isegi kuidagi nagu mõistlikult selgitada. Kuigi mulle tundub, et, et ega nüüd ma saan kindlasti kõvasti sõimata, aga, aga noh, ka tänapäeval ma ikkagi aeg-ajalt taban neid hetki, kus mõni inimene kuskil meediasse sattudes räägib nagu enam-vähem ühte juttu ja siis ma tean, et tema tegelikult seisukohad või tegelikult vaated võivad olla mingites küsimustes hoopis vastupidi ja see ei ole oluline täna, et et noh, eks mul kodus oli väga tüüpiline see, et 18 45 oli, kes televisioonis saade maailm täna, kui ma ei eksi, Simonjan myyrie kestis 15 minutit ja praktiliselt kohe pärast seda hakkas Ameerika häälest sisse igaõhtune uudistesaade ja minu perekonnas noh, vähemalt osad inimesed kuulasid. Mõlemad väga, sest sealt sellest venekeelsest saatest jällegi pilti ja just see oli see, mis oli selle saate võlu, sellepärast et muidu ju praktiliselt välismaal ei näidatud. Ja selle kongressidega seoses tuleb mulle meelde, et lapsena õudsalt vihkasin neid sellepärast et sellel ajal on lastesaateid. Teine põhjus oli see, et tollal nagu tavaliselt partei peasekretär Leonid Brežnev pidas ka mingi kõne seal kongressil kestis enamasti mitu tundi, mis järgmisel päeval trükiti kõikides lehtedes ära, mis oli muidu ajalehed, ilmusid prootsid formaadis neljaküljelise koli Brežnevi kõnes, lehed ilmusid kuue või kaheksa küljelisi, kuna kõne lihtsalt muidu ei mahtunud sisse. Aga mis veel juhtus, oli siis seesama õhtu Vremjas Air kesktelevisiooni keskne uudistesaade. Kui see muidu pidi kestma 40 minutit koos ilmateatega läks ikka nagu reeglina mõni minut üle ja kõik muud saated nihkusid seal kuskil mängufilm nihkusid edasi, siis parteikongressi ajal võis saade vabalt kesta ka tund ja 20 minutit. Mitte midagi ei aidanud, kõik filmid, saated, muud asjad algasid lihtsalt tund hiljem. Minul ei ole selline tragöödia, muidugi nädalavahetustel tahtsin poliinikud vaadata, poliinikus näidati. Joonis multifilme, selliseid värvilisi ägedaid onju, aga seal ees oli minu meelest teeninud nõukogude liitu. Kui mu mälu ei peta, oli, kas õieli pudi Illigemm vaatamine. Kas on veel üheksa teeninud nõu? Mingil põhjustel vahel aeg-ajalt jutlemine ja Bochto ja et mingil põhjusel aeg-ajalt potiinik nagu kuidagi nihkus või näinud mingi teine saade tuli sinna sisse ja jäi ära ja ei näinud, et multifilmi surra. Aga oota teine poiss ta õhtul seda rääkida, selle asja, et see oli üks selline erakordselt veider saade, mida, kes tahab Youtube'ist vaadata, enam-vähem kõik need saated on Youtube'is üleval, man isegi tagantjärgi vaadanud, et kus siis saade koosnes poole tunni ulatuses popmuusikast taas võttes nagu muusikavideotest ja enamus inimesi, keda ma teadsin, minuvanused vaatasid seda saadet ainult viimase nelja või kolme minuti pärast, kuna seal näidati üks välismaise bändiga. Aga vahepeal muhulaste tiitrid peale filtri peale just ja vahel oli ka kommentaar, selle peale räägiti sellest laulust. No võis juhtuda jah, aga, aga noh, põhimõtteliselt see oli jällegi selline väljaspool siis nagu Soome televisiooni areaali enam ei elava inimese kokkupuude nagu mingi välismaise popmuusikaga, aga tulles selle kaksi kahe kahetasandilise või topeltmõtlemise juurde ja oleme siia juurde, et see oli ikkagi selles mõttes ikka väga-väga-väga igapäevane, et mulle tundub, et mida suurem oli see asutus või kool või organisatsioon, kus inimene tegutses, seda tugevam see oli, mida väiksemad olid need organisatsioonid, seda vähem seda oli, et noh, minul õnn käia väga väikestes koolides ja tegelikult nagu kooli tasandil sellist tehti need rituaalid ära mingitel kindlatel tähtpäevadel rohkem midagi nagu ei toimunud, aga jällegi omavanustega suheldes ma saan aru, et kuskil suuremates koolides käis komsomol ja pioneeritöö nagu erinevalt mõnedes väiksemates kohtades sellised täie tõsiduse ja täie hooga ja oli väga nüri ja tüütu. See kusjuures see selgelt minu meelest liikus kui 80.-te algusest alates juba siis, kui veel Brežnev oli, kui olitsernenko antroop tegelikult liikus nagu selgelt nagu tühikäigul järjest rohkem vajus ära, et see lõpuks. Ma ei tea, kui ma olin 87. aastal vist üheksandas või kümnendas klassis, siis seda nagu enam ei olnudki. Et kuigi ametlikult nagu kõik veel funktsioneeris, siis no see oli muutunud täitsa tühjaks. Mina mäletad neil kooli pioneerijuht, kes kes oli tema hakkas ühel päeval oli pioneerijuht, järgmisel päeval hakkas Elotati Eesti laste organisatsioon loomi ja neid samu endise pioneeri sinivärbama, aga aga nõukogude ajast koolist nagu võib-olla rääkides, et siis et mina läksin kooli 83. aastal ja, ja see oli minu meelest siis esimene aasta, kus tulid need poistele sinised koolivormid, et enne seda oli olnud minu meelest väga lahedad siis, et teksariidest vormid. Et meie oleme siis esimesed, kes said sellised sinised vormide ja, ja veidi vanematel tüdrukutel olid menetleda need ruudulised seelikud on ju tegelikult Need olid ikkagi. No suhteliselt jõledad, minu meelest ma ei tea, kuidas teile meeldisid või mitte ja ega kellelgi need väga väga need toonane riietus ei, ei meeldinud, et et praegu siin aeg-ajalt tuuakse mingeid võrdlusi, et oi, et, aga praegu ka mingid koolid tahavad hoidjale ühtset koolivorm, et see on minu meelest on täiesti teine asi, et see praegune kui mingis koolis on ühtne koolivorm, et see on pigem selle konkreetse koolid teede jaoks hästi oluline asi on ju. Aga, aga nõukogude ajal oli selline massiühiskond massiinimene, kes pidi olema kanna ühesugust sellist riietust on ja et vanad tüdrukud kandsid need väiksemad tüdrukud kandsid sihukesed noh, nagu pükspüksid ja vest olid mingid sinine niuksed nagu poistelegi peaaegu et et see oli minu meelest. Aga mulle väga sobis, sellepärast et minul ei olnud vanematel mingeid tutvusi, sama asi, et, et ei olnud teksapükse, ei olnud isegi pruun relveteid. Et, et siis siis ma tundsin ennast nagu paremini, kuna kõikidelt nõuti ühtemoodi käimist siis ei olnud seda, seda muret ei olnud, et pärast kooli või klassiõhtul oli muidugi raske, sest et mul ei olla sinna koolivormiga, ei läinud sinna koolivormiga ei läinud jah, et siis, siis oli keeruline, aga, aga koolis igapäevaselt kõikidel oli Tartu botased jalas. No isegi nende saamine oli tegelikult suhteliselt keeruline, Tartus ei olnud, kusjuures. Ma muideks muidu pean ausalt ütlema, et nägid ikka reli jõledad mudilased. Sõna Bottas, et mul oli oma tütrega siin ükspäev nagu vestlus, kus seda tuleb nimetada, aga just kaubamärgist ja niuksed. Mõned mehed olid sellised, kes ostsid endale need tšehhi suusasaapad lõikes saapa esiotsa ära, kus klamber kinnitama pidi. Käisid sellega ka suveajal, et oli aga soliidne jalal nagu Bottas. Aga sellest nagu koolist ja sellest nagu tegelikult massiinimesest Unifitseerimisest rääkides. Et naljakas oli ikkagi tegelikult see, et kuigi nagu üritati kõikides kasvatada selliseid ühtseid Nõukogude inimesi siis rahvuste pinnal ka siin Eestis olid ikkagi väga suured erinevused ka sellistes nagu päris formaalsetes asjades, et noh minu jaoks eriti eriti lihtne seda nagu võrrelda, aga ilmselt ka nendele, kes Tallinnas või ka Tartus koolis käisid, oli ju see võrdlus nende vene ja eestikeelsete koolide vahel oli kogu aeg nagu olemas. Et, et tegelikult noh, näiteks selline lihtne asi, et kas tüdrukud võisid ennast meikida, kas võisid kõrvarõngaid kanda. Eesti koolides oli rangelt keelatud vene koolides alates neljandast klassist lubatud, ma mäletan, et ka meie klassis käisid tüdrukud ju korduvalt õpetajate käest küsimas, mis toimub, et vene tüdrukute vastu kõige kõrvarõngad, kõigil keemilised lokid, eks ju. Huuled on värvitud, aga meil saadetakse WC-s ennast puhtaks pesema, et kui selline asi toimib ja lõppes väga lühidalt kooli kordoli. Väga range, öeldi, et selliseid küsimusi ei ole ja, ja rohkem ei taha kuulda, muidu alandame käitumishinnet. Eks. Aga see rahvuste erinevus oli jah, tegelikult ikkagi mingis mõttes tänase päeva seisukohast tagasi mõeldes šokeerivat, et jällegi võimalused, kui ta Ida-Virumaa teema, aga aga, aga vähemasti sealkandis üks väga selline kujundlik näide, et väike maa kinoasulas oli umbes, ma arvan, mingi kaks kolmandik, kui kolmandik eestlaste venelaste suhe, aga osa venekeelseid inimesi käis lähedal asuvast linnast siis sinna kinno. Nii et kokkuvõttes oli seal 50 50 ja kinosaalis, mina ei tea, kus algas või kuidas, see algas, aga põhimõtteliselt pikki keskvahekäiku jaguneski saal kaheks vasakul pool istusid eestlased, paremal koolistused, venelased ja keegi seda kirjutamata segregatsiooni reeglit mitte kordagi, nii palju kui mina mäletan, ei rikkunud. Et tänasel päeval tundub täiesti uskumatu. Aga see kestis kogu selle nii-öelda minu teadliku elu nõukogude liidus. Täpselt samamoodi. Selle kohta tuleb mulle meelde veel minu kolleeg Uku Toom rääkis, kes oli komandeeringus mingi eesti grupiga Venemaal ja parajasti toimus jäähokimäng Tšehhoslovakkias ja, ja nõukogude liit ja siis oli niimoodi, et et see oli mingi väike hotell, kus nad istusid ja vaatasid televiisorit. Ja siis see vene publik ei saanud aru, et miks eestlased kogu aeg plaksutavad siis, kui tšehhid väravaid lõid, et pärast oli nagu suur pahandus, tuli sellest. See on huvitav, et, et teil on sellised rahvuspinnasel nagu asutusele, mina lasin nagu maakohas kuna tegu oli ka siukse asulaga, kus oli suur sovhoos, kus oli ka sovhoosnike hulgas, oli ka noh, teistest Nõukogude Liidu piirkondadest tulnud inimesi mitte ainult venelasi, vaid ka ka veel teistest rahvustest ja kelle lapsed käisid siis kuulisest meil kunagi ei olnud rahvuse pinnal mingeid selliseid hõõrdumisi vaena. Et võib-olla need poisid enamasti ei olnud küll õppeedukusest niivõrd tublid, nad olid alati enamik neist väga tublid spordipoisid ja, ja teatud vanuses spordipoisid sellised populaarsed, onju et selles mõttes nendel ei tekkinud küll sellise eesti lastega integreerumisele mingeid erilisi. Obleeme tuleneski sellest kohalikku kooli või piirkonna sellisest üldisest rahvuslikust koosseisust, aga no vähemalt Ida-Virumaal segregatsioon praktiliselt täiuslik. Et tänasel päeval isegi raske ette kujutada, aga noh, eks ta, eks ta sai kogu aeg jõudu juurde, sest et siin jällegi isegi pisut piinlik on seda nagu meenutada, aga aga võib-olla tõesti inimestel, kes on täielik teadliku elu Eestis elanud, on seda ka vajalik kuulda, et et mina isiklikult, et oma keskkooli ajal praktiliselt iga aasta mitu korda, ükskõik siis kas arsti juures mingis teenindusasutuses eestikeelse pöördumise peale sain väga lihtsa vastuse vene keeles Ehinete sõimata, aga lihtsalt öeldi väga konkreetselt, et rääkige inimkeeles. Ja see oli selline nagu noh, see, see ei olnud nagu isegi ma kujutan ette, et see inimene ei mõelnud solvanguna, et see oli lihtsalt selline meeldetuletus, et kuulge, nüüd kasvage üles, saage täiskasvanuks, rääkige, nagu inimene räägib, eks ju, et ärge siin kasutage mingit oma oma kohalikku keelt, aga noh, see muidugi selles kontekstis seal, eriti eriti Kohtla-Järvel, mõjus ikkagi erakordselt konsolideerivam sellele väiksele eestlaste seltskonnale. Tartus oli ka selgelt, kuna Tartus oli eestlase oluliselt rohkem, seal oli ainult vist kolm või neli vene kooli ja Kokkoli linnas 16 keskkooli minu meelest siis siis siis sellel pinnal oli konflikte üsna palju, vähemalt Niitra nendest asjadest räägiti. Ma ei tea, kas need reaalselt, et olid olemas, ma tean, et sealsamas, meie praeguse Tartu stuudio juures oli, oli vene kool, selle kõrval oli Tartu 10. keskkool, mis on praegu Reiniku gümnaasium, seal olid vahetunnid, olid pandud, eri kirjeldada ja et ei kuidagigi seda asja seal taltsutada. See kõlab täiesti usutavalt, et ma, ma nüüd peast ei mäleta, aga, aga tõenäoliselt ka Kohtla-Järvel umbes selline korraldased, tõsi küll, et seal olid eestlased lihtsalt niivõrd suures vähemuses mingitest sellistest nagu suurematest konfliktidest mõtet rääkida, kuna noh, need konfliktid said tekkida just seal, kus suhe oli nagu kuskil umbes pool, eks, eks ju. Aga veider jah, et selles mõttes nagu võib-olla siin selle nagu rahvusteemalise jutu peale oleks paras ka ühte sellist rahvustevahelist hiti mängida, et meil peaks olema valmis Jaak Joala ja Sophie Lotaru. Tõeline super, hiksin kuskil otsitakse praegu, et ma võin ette rääkida, et see oli, see oli selles mõttes ikkagi täpselt samamoodi, nagu see Tõnismäe Astana viitev muusiku oli laul, mida noh, praktiliselt iga nõukogude liidu inimene teadis peast ja une pealt. Kuna meie saade on jõudnud ilmselt oma viimasesse pool tundi, siis meil oleks vist õige aeg hakata rääkima sellest, et. Ühel hetkel, ühel ilusal päeval neid päevasid, oli tegelikult ju väga palju, kus kõik see varises kokku. Märgid olid õhus, mina olen siis sel ajal keskkoolis, märgid olid õhus 86, lõpust 87, vaikselt, aga kindlalt räägiti järjest rohkem ja rohkem poliitikast. Huvitav on see, et. Ma ei mäleta eriti palju sellest, et Gorbatšovi tulekuga kaasnes kampaania, et Napsutamine. Rain, mina sellest rääkisid vanematest. See on väga hästi seal ikka tohutu vapustus, tegelikult et mina, mina mäletan sellest nõukogude perioodi lõpus tegelikult nagu kahte vapustust, üks oli see alkoholi ära keelamine 86. aastal tegelikult teine oli siis 89. aastal oli see nii-öelda rahareform, kus 50 sajarublase ära ära kaotati, oli vist 89, kui ma ei eksi. Et aga see alkoholi keelamine see oli ikkagi, see oli nagu asi, mis nagu oli, oli ka oli ikka tohutu tohutu asi, et see jõudis, jõudis nagu absoluutselt kõigile nendele inimestele, kel alkoholiga mitte mingit pistmist ei olnud, kuna alkoholi roll tegelikult nõukogude ühiskonnas on tegelikult väga suur. Hämmastav, et isegi need inimesed, kes kunagi ei joonud, siis minu, minu peres ei tarvitatud alkoholi peaksid üldse. Et kogu aeg oli kodus nagu tohutud alkoholivarud, sest aeg-ajalt vaja midagi teha, oli vaja tellida kuskilt küttepuud või või ma ei tea mingeid ehitustöid või, või mingeid põllumajanduslikke töid ja noh, ega, ega seal oli kaks võimalust, et kas andsid 10 rublase või siis andsid kaks või kolm viina ja, ja ja noh kuni 86. aastani tegelikult ka ainukene nagu selline kaup, kus nõukogude inimene võis minna poodi ja tunda, et anna nüüd reaalselt nagu valida 40 erineva asja vahel sõna otseses mõttes. Ma mäletan, ma seisin kunagi Sonda maapoes, seisin järjekorras ja lugesin igavusest riiuli pealt kokku, et 40 erinevat alkoholisorti oli väga väikses poekeses. Et see oli tegelikult ju sul ei olnud võimalik minna poodi ja valida näiteks 40 erineva särgi vahel või 40 erineva paari kingade vahel, et Ginger minister poest tavaliselt kaks erinevat paari, kui seda oli, eksju aga see alkoholi alkoholi nagu nii-öelda kõigepealt see kõikvõimsus ja siis tema selline totaalne ärakeelamine, et see oli ikkagi selline suur suur vapustus. Gorbatšovi, ma ei tea, kas te olete lugenud korraga korporatsioonis suurt paksu mälestusteraamatut eluloo raamatut, see on hästi hea raamat. Et minu meelest Gorbatšov seal nagu mälu ei peta, siis ta väidab, et selle kogu selle alkoholi nagu keelustamise või tarbimise vahel. Tsiteeri, aga hoopis Ligatšov tegelikult tahtis standroopaga tegema hakata ja selle, selle kogu selle asja nagu ilmselt põhiline põhjus oli see, et eks need Nõukogude komparteijuhid said aru, et kogu see nõukogude majanduslik pool ja ka see võimuaparaat tegelikult lihtsalt enam juba ei tööta ja nafta hind oli tollal muide väga madal, Nõukogude naftatulud olid kokku kuivanud ja nõukogude liit majanduslikult ei suutnud enam oma seda sellist eksistentsi pikendada. Enne seda enne sõda Gorbatšovi karskuskampaaniat, tegelikult Andropov ja ajal oli ka ju mingisugune perestroika moodi midagi, nii ei nimetatud mingisugune ümberkorralduste alge, kus hakati nagu võitlema töö põlgulluse ja, ja töö luusida ja muu sellisega, et kõik valikud, turistid pidid joonistama karikatuure inimestest, kes töö ajal viilivad või tööajal joovad või, või muust sellisest. Ja mul isiklikult oli kogemus, kus ma käisin järjekordsel Tallinnal mingi piaadil ja kojusõidurongi aja ja seal olümpiaadi lõpu vahele, nii kolm tundi, ma läksin pikal vabandust Viru tänaval asuvasse kinno. Vaatasin mingit filmi keset seanssi, see oli mingi kell kaks päeval, umbes kell kolm pandi tuled põlema mõlemalt poolt saali ustest saabusid punaste käelint rahale. Rahvamalevlased kõikidelt inimestelt küsiti dokumente ja mina olin üks väheseid, kes pääses, kuna ma olin kooli õpilane, minu koolipäev oli tulnud läbi. Minu meelest ei tundnud keegi huvi, aga osa inimesi viidi kaasa. Mina mina tegin poppi ja koolist ja jäin tänu sellele vahele. Aga aga, aga neid katseid jah, kuidagi seda Nõukogude lagunevat süsteemi püsti panna, et neid tehti järjest, et, et et see ilmselgelt oli meeleheitlik, et samade alkoholi võitlused, ega ta ju tegelikult seda tulemust mingil moel ei andnud ja teistpidi see alkoholivõitlus jõudis ka nende inimesteni, kes alkoholi tarvitanud, selle kaudu, et tegelikult praktiliselt sealt sai alguse selline suurem defitsiidi laine. Sest et ikkagi mingit põhikaubad olid nõukogude liidus kuni 87. aastani enamasti saadaval. Aga siis mingil hetkel hakkasid ära kaduma kõik need asjad, millest sai samakat ajada, suhkur, eks ju. Mis iganes kõik sarnane asi, et see lihtsalt kadus poodidest. Inflatsioon, tegelikult ma mäletan seda, et mingil hetkel hakati vanemate palkasid palju tõstma, et lihtsalt oligi rahamasina Ruugasid täie rauaga ja siis vahepeal ja seda vähem midagi oli saada. Et see, see oli jah, selline nagu lõpu algus, aga pärast tegelikult märke veel vaadata, siis oli ju veider ka see, et see ideoloogiline kasvatustöö võttis ka mingisuguseid selliseid lääneliku maid, vormeet. Et Eestis ja Lätis, Leedus kogu muu nõukogude liidu kohta ei tea, et asutati ju mingisuguseid uusi väljaandeid, näiteks tänaseks kadunud kadunud ajakirja pulss. Aastal 85 vist, kui ma ei eksi, või 86. Ja 87. aastal asutati kõikides Balti riikides maaleht, mis, mis oli siis mõeldud selleks, et inimestel oleks mingit sellist vaheldusrikkamat nagu meedia dieeti võimalik pidada, et eelmine, selline suurem, vabam ajakirjandusväljaannete asutamise laine oli 1157. aastal, eks. Aga noh, 57. aastal kõik see lõpes uuesti sisse sulalõpuga, aga millega ta 87. aastal lõppes, südamel seisu, kõik teavad väga hästi. Pulss oli väga palju pilte värvi ajal värviline, see oli haruldane, tohutult paberil, haruldane asi. Ma mäletan, et klassis küll hakati rääkima paljudest asjadest. Esiteks minu klassis käis Jaan Kaplinski poeg, tema kaudu hakkas tulema tohutult palju raamatuid ja asju, mida ta ilmselt ma ei tea, kas kodust paremini tuua, aga igal juhul seda senist kraami hakkas järsku liikuma nagu hästi palju. Muidugi me jõudsime ka selles raamatut, need olid, need olidki väliseestlaste väljaanded, näiteks ajakiri mana, sellised, sellised asjad. Aga noh, see oli, see oli noh, lihtsalt tänu sellele, et Lauris Kaplinski käis minu klassis. Et seda kirjandust ja asja hakkas, hakkas liikuma vaikselt nagu rohkem. Aga siis sealt läks järjest kiiremini, kiiremini, kiiremini. Ja selge murrang oli minu jaoks, oli 88. aasta kevad märts ja seisab. Preilil jah, see on mul täpselt sama moodi, et ma olen ise ka mitu korda mõelnud, et vaadates näiteks seda sarja Eesti NSV, mis nüüd on vist jõudnud kuskil 90.-te aastate algusesse 90.-test 91.-sse aastasse Eesti iseseisvumisega lõppes, ta võib sealt ära, et minu jaoks nagu 90. aasta kindlasti enam mingil moel Eesti NSV ei olnud, et, et ta võib küll muidugi tõmmata siin mingeid riigiõiguslikke piire ühele või teisele poole, aga aga olemuslikult, Eesti NSV lõppes Eestis ikkagi 88. aasta juunikuus enam-vähem ära, sest et keegi enam Eesti NSV-st ei hoolinud ta nagu mingit jääk struktuuridena oli püsti, aga, aga noh, sisuliselt teda enam ei olnud. Minu jaoks on üks märk sellest, et see nõukogude ajast hakkab läbi saama, on see, et kui esmalt mul klassivennal hakkas väga tihedalt suhteliselt tema Rootsis elavate sugulastega ja, ja minul endal siis minu Ameerikas elavate sugulastega, kes, kes tulid ka Eestisse ja kellega sai siis suhelda, et mul on selline huvitav nagu noh, nagu suguvõsasse ka ajalugu, et minu vanaisa vend, siis põgenes Rootsi, siis sealt Saksamaale, Saksamaalt, siis Californiasse alustas apelsini korjajana. Aga kogu nõukogude ajaperioodi jooksul ta ei julgenud oma Eestis elavatele sugulastele ühtegi kirja saata sel põhjusel, et arvas, et nõukogude võimud noh, laevad, need kirjad läbi, saavad teada, et ta on elus ja töötan osas, mis oleks olnud ja nõukogude nagu võimu jaoks ju selgelt ju väga-väga problemaatiline on ja ja et tema sugulasel oleksid olnud siis repressioonid, et siis alles nagu 80.-te lõpus oleks, nüüd, alguses toimus siis nagu see nagu suurem suhtlemine, aga see oli minu jaoks üks märk sellest, et et mingi aasta hakkab nagu läbi saama. No kui veel sellest nagunii-öelda režiimi lõdvenemisest rääkida, siis see meeleheide peegeldus ka selles, millega anti inimestele siis õigus nagu väikest viisi ettevõtlusega tegeleda, sedasama kooperatiivide lubamine, ühisettevõtete tekkimine täna. Mõlemad sõnul peab nagu lahti selgitama, et nagu ikkagi eraettevõtlust kui selline oli Nõukogude liidus praktilist lõpuni keelatud, aga seal anti mingitesse feministlikke nagu vorme, ümber ütlevaid vorme ja siis inimesed võisid moodustada kooperatiivide minis. Tänases mõttes oli lihtsalt üks ettevõte ja riigile kuuluvad ettevõtted võiksid välismaa võtetega moodustada ühisettevõtteid, mis siis tähendas sellist välisinvesteeringuga väliskapitali sissetoomist. Ja noh, tegelikult, et ega neist mingit nagu erilist tänaseni kestva edulugu nagu väga mitmeid just väga välja tuua ei ole, noh, mõned asjad on alles, aga tollane tundus kõik nagu ikkagi sellise täiesti tohutu tohutu muutusena, et nendes nendes ettevõtetes juba tihti liikus ka päris raha jällegi, ega nõukogude rublaga ei olnud väljaspool nõukogude liitu Nõukogude Liidu viimastel aastatel ka Nõukogude liidus eriti midagi teha, eks ju, aga Soome marga saksa marga dollareid, et see oli kõik selline tegelikult täiesti imeline maailm, et et vähe väheseid inimesed enne 80 kaheksandat aastat olid neid üldse näinud. Tartus oli üks väga valulik periood, oli jaanuar, veebruar ja siis ka märts 88 minu klassivend käis sellel kuulsal koosolekul, mis oli Vanemuise Vanemuise auditooriumis ja ta käis ka teisel veebruaril vaatamas lihtsalt, et mis toimub Tartu rahu asjus ja ta fikseeriti ära ja tema häda oli see, et ta oli pikem kui mina, ta oli meeter 90 pikk poiss, tuli rahulikult ära Tartu linnaliinide bussijaama ja koos ühe oma sõbraga ja kuna ta oli pikem, siis, siis tunti ära miilitsa poolt ja ta võeti kinni, sõber pääses, sest tema oli väiksem. Ja sellest tuli ikkagi klassis väga suur. No ma mäletan selle poisi vanemaid, kui, kui masendunud nad olid, nad olid tõeliselt hirmul, et see, see, see läks nagu mõne kuuga, aga, aga, aga, aga. Muidugi, samas jälle kadus väga kiiresti. See kadus kiires saatusele seal 88. No ma arvan, et mul on umbes samast aastast fosforiidisõda oli meil ju ka 88 alguses vist issand, mul mälu täis 87 suvest. Jah, ühesõnaga mingisuguse aastaga seisis 87, äkki isegi esimesel mail mul õnnestus, kus paari koolivennaga Kiviõli linna esimese mai mairongkäik, kuhu kõik Töökollektiivide esindajad, koosseis, kuidas sa oled ära rikkuda, et me tegime kollase kanga peal mõned loosungid, kuhu oli siis kirjutatud ei fosforiidile midagi, umbes taolist, täiesti süütu värk, tänapäeva mõttes, aga tollal tohutu tohutu nagu erand või noh, siis ei oska öelda, mis ta oli, eks ju, ja nendega siis läksime, kõndisime mõned mõned kümned meetrid seal nagu kolonni ees. Ja, ja noh, neid siis muidugi mingisugused kohalikud tegelased pildistasid väga aktiivselt, järgmine päev kutsuti mind kooli direktori kabinetti kohalik kaks riikliku julgeoleku komitee seltsimeest kes pilgus ähvardasid mind kogu mu elu edasi ära rikutud aga mida väga selgelt mäletan, mingit kangelaslikkust selles tol hetkel ei olnud, kuna oli täiesti selge, et Eestile seega nagu lõpp, et noh, see, see, see oli lihtsalt, ütleme huvitav kogemus. Sa fosforiidisõda oli 87, sellele sai, pani alguse selline legendaarne telesaade nagu panda mida juhtis Juhan Aare, kes selle teema siis seal tõstatas ja ja, ja seda siis noh nagu meenutuseks, siis selle selle taust oli ka see, et et küsimus ei olnud ainult siis nende fosforiidi kaevandustes, vaid võime innovatsioonile vaid immigratsioonisäte, et vähemalt 10000, et töötajad oleks idapiiri tagant täiendavalt sisse toodud. Kas me kuulame nüüd, kuulame ühe muusika ja siis jah, see on ansambel Semiliane ja ja nendes otseselt legendaarne laul Travoudooma. Ma saate lõpu eel ikkagi küsin ära selle vastiku küsimuseni element, mida ma küsisin ka saate alguses. Kas meie siin kolm tükki olema nõukogude inimesed? Ei, no ilmselt ei ole, ma arvan, sellepärast et meie elu on olnud pikem kui see nõukogudekeskkonnas elatud Perli Ots on selle pärast üldse nagu väga huvitav küsimus, et ka nõukogude ajal oli tegelikult inimesi, kes olid suuremas elust nõukogude liidus elanud, aga kellest nagu selle sõna nagu sellises negatiivses tähenduses või ükskõik millises tähenduses ei saanud nõukogude inimesteks, noh et väga. Müütiline kuju on selles mõttes Lennart Meri, kes lüpsis ja kasutada kõiki neid nõukogude süsteemi mingeid veidrusi ja võimalusi lollusi, eks ju. Aga samas ma saan aru, et noh, uskus nagu kogu selle aja vältel, et see jama lõpeb ükskord ära ja ei käitunud selle süsteemi reeglite järgi, aga madalamal tasandile igavesel muudes valdkondades oli selliseid inimesi väga palju, nii et meie puhul ma arvan, et et see nõukogude identiteet moodustab mingisuguse sellise olulise osa meie nagu kogemusest, kogemus, aga, ja võib-olla see on ka olnud väga kasulik, aga, aga noh, kindlasti on seal ka palju asju, millest mina hea meelega poleks osa saanud. Just et ma arvan, et üks asi on kui see, et millal sa nagu sündinud olid, seal on kindlasti väga palju määrab sellest, kuidas, mida sa kogenud oled, et meie, keegi, isegi meil, kui me siin täna oleme rääkinud, minul on vanusevahedega viis ja kuus aastat, et, et teil on kindlasti juba nõukogudes märksa sügavam kogemus kui, kui minul, onju, aga meist keegi ei ole ise vahetult Nõukogude repressioone otseselt ju näinud. Et kindlasti toimus ka kaheksakümnendad, seitsmendad lõpus ja kaheksakümnendatel repressioone, aga meie, keegi ei puutunud nendega kokku, et need inimesed, kes vahetult Nõukogude repressioonid stalinistlike repressioonide kokku puutusid kindlasti nende noh, ütleme niimoodi Nõukogude aja noh, nagu mälestus on sootuks teistsugune see juba sellepärast, et nad mäletavad neid isiklikult, et meil on see ikkagi Nõukogude repressiooni seal nendega mingil määral vahetud, meie oleme pigem kogu kogu ainult sellist nõukogude aja sellist noh nagu noh, nagu organisatsioon, stagnatsiooni absurdsusest me oleme näinud sihukest nagu materjalistliku poolt, mis nagu oli nagu kasin ja nõnda edasi meie kogemus on, on selline. Ja, ja teine asi, mis kindlasti mõjutab, on see, et aeg, et needsamad inimesed tõenäoliselt ajas hindavad seda nõukogude aega oluliselt ümber, et ma arvan, et 90.-te alguses, kui Eesti ühiskonnas toimusid sellised suured muutused, kus oli väga palju ebakindlust, siis kindlasti oli inimesi, kes jäid, väga paljud inimesed jäidki nende hammasrataste vahele siis nende jaoks nõukogude aeg kihastas, kui mingit sihukest palk oli, kindel, oli väike, aga oli kindel, et nõukogude aeg oli mingil määral nendele noh nad võib-olla mäletasid seal osad meenutab nõukogude aega, sellepärast nagu, nagu paremini teist teisipidi osad inimesed just nagu 90 alguses tõid just sellise noh nagu nõukogude ajast sellise, sellise Eesti vabanemisega seoses just sellised need repressioonid esile. Et meenutasid just just seda, et, et noh, ma arvan nüüd mida aasta edasi. Seda võib-olla nagu neutraalsemalt. Me suudame sellele perioodile nagu vaadata. Aga noh, nii naljakas kui see ei ole, et seal on kindlasti sellel siuksel nõukogudeaegsel noh, meie põlvkonna 50 aastasele viiekümneaastasel lähenevate põlvkonna puhul seal kogemusele on mingi väga määrav ja kohati ka kujutate täitsa selge nagu majanduslik mõju, et ma olen ise olen siin väga, väga mitmeid kordi, aga väga ammu mõelnud selle peale, et miks on niimoodi, et kui näiteks Eesti ettevõte teeb mingit teenust, toodab mingit kaupa, siis ta suudab selle piltides maailmaturul maha müüa väiksema hinnaga kui näiteks ma ei tea Rootsi või Saksa sama tüüpi teenust pakkuv ettevõte ja ma kardan, et osa vastust vähemasti on peidus siin selles, et seesama mingi 40 või 50 või 60 aastane juht või müügijuht või mingi muu inimene, kes peab minema kauba maha müüma, tal ei ole nagu sadasama ühtset kultuurilist konteksti nende inimestega, kes seal ostja poolel on. Et, et. Ma olen selle peale tulnud tegelikult sellise vene bändi nagu Leningrad laule kuulates, nii veider kui see ka ei ole, et ma saan neist lauludest kõigest aru. Ma saan aru iga praktiliselt, et sõnamängu nüansi mingi viite nagu kontekstist, aga kui ma kuulan näiteks mingite enda jaoks väga-väga palju kordi kuulatud ja tuttavat lääne bändide mingisuguseid, et sõnu ja asju, siis nendest viidetest Ma tihti isegi vaatamata kogu oma pingutusele noh paraku midagi ei ole teha, et enda minevikust lahti ei saa. Ma ei mõista neid mõista sellisel määral, nagu mõistan ühe enda jaoks tegelikult nagu suhteliselt kaugel asuva igas mõttes nagu vene väga tugeva sellise soveedi identity teedi irooniaga bändi nagu tekste. Seesama asi on ju ka näiteks mingitesse nõukogude aegsete filmidega, onju, et sul piisab Nõukogude aegsest mingist filmist öelda mingeid lause ja kõik saavad sellest arueelsel ajal. Aga need, kes ei ole selles kontekstis nemad enam sellest aru ei saa, et see on nagu huvitav, et noh, selles mõttes on see, kuidas ta elab oma noored nagu nõukogude aega, nagu presenteerivad, replasenteerivad on päris nagu huvitav, et, et siin ma vaatan siin kevade poole oli, oli väike diskussioon Eestis, et et kui toimusid mingid sihuksed, Nõukogude retroteemalised, mingid üritused, et siin tekkis nagu erinevaid arvamusi, et siin pandi pahaks mõnede poolt, et et kas seda saab nõukogude aega, kas ei ole nagu ta idjaliseerimine ja nõnda edasi, et siis sellele olid nagu siuksed vastuargumendid, et ega noored ei realiseeri seda nõukogude ideoloogilist aega, nemad võtavad seda noh, nagu perioodiga nagu mingi mingis mõttes nagu retro lihtsalt on ju nende vahetu kogemus. Aga nii tegelikult võibki öelda seda, et isegi nüüd need inimesed, kes on sündinud näiteks 1989. lausa 1992. aastal, kes on tänaseks kõik täisealised, kes pole päevagi Nõukogude liitu näinud, tegelikult et kuna nad on siin Eestis üles kasvanud, siis ka nemad mingit otsa pidi asuvad selles Nõukogude mõjutustega kultuurikontekstis erinevalt näiteks oma eakaaslastest, kes on sündinud samal aastal, noh, ma ei tea, Rootsis või Ameerika Ühendriikides kes ei tea sellest maailmast absoluutselt mitte midagi, kelle jaoks ongi mingisugune kauge ja tundmatu nagu lugu mingist võõrast maast võõras kohas, eks ju, et et see noh, nõukogude pärand nii heas kui noh, jaanuari vähe, eks ju, aga valdavalt halvas on siin kahtlemata nagu ka 30 aastat pärast Nõukogude Liidu lõpu noh, paratamatult nagu reaalne. Ja seda muidugi me kanname seda lihtsalt edasi põlvest põlve, et see, see jääb, ma oma lastele on nagu raske seletada tegelikult, et mis seal siis nagu teistmoodi oli nagu üks üks väga hea näide on vabadus sõita sinna, kuhu sa tahad. Praegu meil põhimõtteliselt, et on ju võimalus minna ka hommikuse Soome laeva peale ja lihtsalt sõita, aga minu pinginaabri isa sõitis 86. aastal kaheks päevaks Soome, ta, ma ei tea, kas oli tuusikas oli mis iganes. Ta sõitis kõigepealt Moskvasse. Sealt ta sai Moskva saatkonnas, andis paberit või tähendab Soome saatkonnas andis mingid paberid sisse. Käis Inturisti is ja siis need paberid. Ta sai kätt toonases Leningradis ehk praeguses Peterburis. Sõitis rongiga Peterburi, sealt läks rongiga Helsingisse, oli kaks päeva seal ja tuli tagasi, see oli nagu mingi meeletu protsess, et saada sinna. Ja muidugi ta tõi sealt väga palju asju, kõrvaklappe. Sa suudad selle oma lastele praegu ära. Ja nad ei saa sellest aru, et kui nad ütlevad, et kuule, mul on nii palju taskuraha, et kas enne kooli algust võiksin linnamäe lõbustuspargis käia. Oleme nüüd teise tunni lõppu jõudnud ja kõik on nagu vaikseks jäänud, et olen siia lõppu jätnud ühe laulu, mis juba mainitud bändilt Leningrad pärineb, et see on selline väga huvitav tänaseks muidugi ammu oma sellise vastalise staatuse kaotanud, et vene bänd mille juba nimestki võib järeldada, et tal on selline väga tugev nõukogude kultuurikonteksti taust ja, ja miks ma seda siia lõppu nagu pakkusin, oli see, et seal kui te kuulate vene keelest aru saate, siis jutt käib tänasest Venemaast kus siis sinna maha jäänud inimene pöördub oma kodumaalt lahkunud rahvuskaaslaste poole ja mitmel korral ütleb, et et mul on ka Nõukogude liidus hea elada. Harasho, et Nõukogude Liit muidugi noh, see, kuidas meie seda siin nagu mäletame ja näeme ja räägime, et ta mingil moel nagu elab edasi, et see kahtlemata siin Vene kontekstis muutunudki mingisuguseks nagu piirideta Ta ja raskelt määratletavaks ühiskonna mingisuguse ajalooperioodi osaks, et et ma ei teagi, kas ta on üldse lõppenud, aga sellega vist täname kuulajaid ja jätame siis selle bändi nimega Leningrad mängima. Vikerraadio stuudios olid siin vastu kolmandat augustit, Urmet Kook, Indrek Kiisler ja Anvar Samost. Kordussaade vikerraadio.