Ja ei. Arvuta. Rääkloomi. Ta võib aru ka Jabeegele annab talle kääri jaka laulda. Aga ma. Ei läinud. Välja. Käes on südaöö, tegelikult on sinna muidugi veel üsna palju aega ka meie saate nimi on suve. Ja täna on meie saate pealkiri Eesti NSV suveöö. Et me ei saa muidugi tuua seda ajastut siia stuudiosse. Sest kõik see, mis siin praegu on ja, ja kes me siin oleme et aega tagasi too. Meie saate eesmärk ei ole kindlasti anda ajaloolist hinnangut tollele ajale, nendele sündmustele. Ja eriti vähemalt mina küll ei taha hakata hindama tolleaegsete täiskasvanute inimeste käit tumist, tegusid, et see ei ole see saade, et kes käib tus õieti, kes oli see õige eestlane ja kes oli kaasajooksik. Sest me teame, et inimesed ei saanud valida oma sünniaega ja nende valikud olid nende valikud. Et pigem võiks rääkida oma kogemustest ja lapsepõlvest, et ma kõigepealt küsinud siis Urmet, räägi oma lapsepõlvest. Selle sissejuhatava ilusad iraadiga esines siis Indrek Kiisler ja mina olen Urmet Kook ja kolmas saatejuht, täna õhtul on siis Anvar Samost, et ka olgu see siis ka ära öeldud, et kes me siin üldse mikrofoni taga oleme. Kui me seda saadet ette valmistasime, siis sa indrek tahtsid reklaami panna sellist lauset, et Me oleme Brežnevi ajastu lapsed ja ma hakkasin juba siis selle jutu peale protestima. Seltsimees Brežnev suri siis, kui mina olen ainult kuue aastane, nii et nii et mina ennast Brežnevi ajastu lapseks kindlasti ei pea ja, ja, ja pigem Nõukogude Liidu nii-öelda riigijuhid jäid mulle meelde sellena kui, kui sul tekkis niisugune esimene ühiskondlik teadvus, et nad järjest nagu surid kui kärbsed. Ma väga vabandan, seltsimees Brežnevi, seltsimees Andropov ja seltsimees Sernenko lähedaste ees, kes meie saadet võib-olla praegu kuulavad ja keda see võib olla riivas, aga, aga tõesti nagu selline ühiskondlik teadvus minu jaoks kujunenud sellel hetkel kui nad järjepidu pidi nagu, nagu surinat selles mõttes. Kui sina siin tahtsid, saate alguses reklaamis öelda, et me oleme Brežnevi aja lapsed, siis võib-olla mina ütleks niimoodi maalin, võib-olla hoopis hoopis Gorbatšovi ajastu lapsed. Siis mul hakkas nagu tekkima ühiskonna vastu huvi ja ma hakkasin aru saama, mis asi Simson. Et selles mõttes on sul muidugi õigus häält, ega see nõukogude periood koosnes erinevatest ajastutest, aga, aga samas Tšernov nimko Jandroope kajastab, mina nagu ei mäleta, et seal oli kõik üks Brežnev ajastu, mis läks sinna Gorbatšovi 26. aprillini või millal iganes ta 85. aastal ametisse sai välja kõik, mis enne seda oligi ikkagi Brežnev Aegi, seda Brežnevi-eelset aega meist siin stuudios keegi ei ole näinud ja ei, ei tea muud kui ainult raamatutest loetu põhjal. Aga sünniaastad on meil erinevad ja, ja tegelikult võib-olla sünniaastast. Olulisem on see aasta, millal inimene keskkooli lõpetas, et nii mina kui Indrek Kiisler lõpetasime keskkooli 89. aastal, sina, Urmet lõpetasid juba 94. Eesti vabariigi. Eesti vabariigis ja võib-olla sa oled üldse vale inimene. Ma võin ära minna ka minul. Et ma räägin siis natukene endast, et mina sündisin Tartus. Suurte kompleksidega linnas tollel ajal sest see oli võib-olla seitsmekümnendad kaheksakümnendad aastad olid tark, tule kõige raskemad. Et need inimesed, kes seal elasid, nad selgelt tajusid, et Tartu oli kinnine linn. Kõik, kes, kes seal olid, ikka ma sain aru, et see soov on minna siit ärava Tallinnasse. Mujale minna ju ei olnud, eks on ju. Et seal oli selgelt muidugi ülikoolis õppejõud, kes tegid teadustööd, aga selline tavaarusaam oli see, et nagu Tšehhovi kirsiaias kõik tahtsid Moskvas siis ikkagi Tallinn oli see koht, kus oli kus, kus oli suur linn kus, kus nägi soomlasi, kus olid kõrged majad. Inimesed käisid natuke teistmoodi riie, ekskalaator oli eskalaatori töötanud küll jah, aga me käisime isegi seda mittetöötavat eskalaatorid vaatamas. Et ma lapsena mäletan, me käinud väga tihti, meil olid mõned sugulased, olid Tallinnas ka, need vaatasid meil alati ülevalt alla. Sest nendel oli Soome televisioon. Meil ei olnud mitte midagi. Väga huvitav kuulata, et, et ma arvan, et eks igal inimesel oli enda see okupatsiooniaeg, et nagu tegemist oli nii hõlmamatu ja mitmepalgelise perioodiga. Et igalühel on mingisugune oma mälestus sellest kultuurilisest ja geograafilisest ruumist, et noh, ma ei tea, kui siin Indrek rääkis kuidagi mingitest Tartu kompleksis, ma kuulasin väga huviga minu jaoks endalegi üllatus, kuna mina olen pärit Ida-Virumaalt sealt Kohtla-Järve külje alt ja piirkonnast, mis tollal oli ikkagi väga suures osas nagu päris venekeelne ja mina sain sealt hoopis teistsugused kogemused, et seal oli see huvitav fenomen, et eestlasi oli vähe, hääliti linnades, eestlased elasid väljaspool linnu ja igas suuremas linnas oli siis üks eestikeelne keskkool nii Kiviõlis, Kohtla-Järvel või Jõhvis. Ja kuigi nende vahemaad olid päris suured eestlased hoidsid ka nagu nende päris suurte vahemaade tagant üksteisega ühendust, kuna, kuna lihtsalt, et noh, see oli otstarbekas ja pärast nagu teiste omavanustega suheldes kas siis Tallinnast või Tartust või kuskilt veel mujalt Eestist. Ma sain aru, et see mingis mõttes oli nagu väga suur eelis, mis meil seal oli, kuna see üldine, selline venekeelne keskkond ja väga selline nõukogudemeelne ruum tekitas juba kooli tasandil sellise nagu noh, kuidas öelda iseenesliku mingisuguse vastupanu. Et näiteks noh, mina kuulsin, märkasin Kadiks olümpiaadidel käies kuskil Tallinnas või Tartus, et kõik käisid näiteks komsomolimärgid rinnas ringi ja pioneerikaelarätid olid kõigil kaelasem koolis pandi sele kaela nagu mõnel päeval aastas ja enamus õpetajaid ja teinud seda nagu nägema kuulmagi ja oli veel palju selliseid väikseid märgilisi asju, mis nagu eristasid tänaval seda Eesti keskkooli õpilast Vene keskkooliõpilasest, eks. Ja see oli ka nagu ma arvan, selle asja nagu selline noh, alateadlik eesmärk, aga, aga jah, Tallinna suhtes mul ei olnud mingeid erilisi tundeid, Tallinnas oli mingis mõttes nagu natukene sarnane olukord Ida-Virumaal, et tõesti oli ka Vene sõjaväelasi ja venekeelseid inimesi oli tänavatel väga palju, aga see, et sa kuidagi oleks nagu midagi sellist erakordset ihaldusväärset paremat olnud, et seda ma isegi nagu praegusel hetkel ei oska nagu. Mina sündisin toonases Haapsalu rajoonis ja, ja kasvasin üles, käisin koolis sellises väikeses asulas nagu Lihula, mis seal hiljem ta kuulsaks saanud ühe monumendi ja selle mahavõtmise pärast, aga, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, et Lihula kool oli selline. Lihulas muideks, minu lapsepõlves, kui nukk aega mööda, siis see oli päris huvitav oli Lihulas kaks lasteaeda, üks oli alevi lasteaeda ja teine oli sovhoosi laste. Ja sovhoosi lasteaed oli selline liitlaste aed, minul küll ei käinud keegi töötanud seal sovhoosis, aga mul õnnestus sinna sovhoosi lasteaeda saada, et seda peeti sihukeseks prestiiž, eks seal oli, igal aastal oli oma oma rism oma eraldi sellised nõukogude aegne see tüüpiline, mis on paljudes maa-asulates näha veel, et et kus igale rühmale oma selline eraldi ruum, et ta niisugune koosneb sihukses klotside moodi asjadest. Ja, ja oli selline suur suur õu, et, et jah, et et ja, ja kooliaeg, mina jõudsin olla oktoobrilaps ja pioneer. Ma mäletan, kui pioneeriks astuda, siis üks meie klassi tüdruk ei astunud. Ja mõneti pandi seda toona imeks teiste klassikaaslaste poolt, sest noh, mitte et keegi oleks tahtnud hirmsasti pioneeriks hakata, aga see pioneeriks saamishetk oli nagu mõnes mõttes niimoodi, et sa saad nagu natukene mingisuguse vanema inimese staatuse. Et sa oled nüüd natukene noh, see ei ole enam seda kõige väiksem tagar seal esimeses kolmes klassis. Aga jah, et ma mäletan, üks meie klassiõde tema ei astunud ja toona nagu imestuses vaadati ja ja ma küsisin ka kodus, ma mäletan, et huvitav, miks ei olnud, aga, aga toodama minu meelest sellele vastust ei saanud, et et selline asi, aga mis puudes nagu linnas käimist, siis meil maale, nii et kui öeldakse, lähen linna, siis mindi Haapsalu või Pärnu. Tallinnas käimine oli nii haruldane asi, et et see oli lausa suursündmus. Ma ei tea, meil on nüüd siin isikliku tutvustuse ring on nagu tehtud. Ma saan aru, et meil on saateplaanis, on näiteks intervjuu inimesega, kes on Tallinnas sündinud Tallinnas, see, kes on elanud väga tugevalt just selle Soome televisiooni mõju meie riigi midagi nagu rääkida ei ole, mis on ka omaette nagu osa sellest nõukogude aegsest väga mitmekihilisest ja skiso freenilisest kogemusest. Ja see minut Jaak Kilmi sünniaastad tegelikult ei tea 1009 73 73 asetub sinna kuskile. Urmet meie Indrekuga vahepeale, et ma ei tea, et kas äkki proovime selle kuuleme pala muusikal kõne ära teha just. Ja see oli nüüd siis selline vene grupp nagu kino ja laul nende esimeselt albumilt, 1982. aastal ühes korteris stuudios salvestatud, ma küll ei tea urvet, miks sa seal laulu valisid. Et keegi meist, kes 1992. aastal Eestis, mis Leningradist ei olnud nii väga kaugele, kus kino tegutses elas tegelikult seda ei, seda albumit kuskilt ei saanud, kuna seda ametlikult ju välja ei antud, see levis mingite lintide peal. Albumiks on teda isegi nagu võib-olla nagu tavamõttes, nagu keeruline kutsuda oli mingisuguse suure nagu lindi ketta peal, eks ju. Ja ega kuskilt nagu raadiost ja televisioonist ka keegi kinolaule tegelikult ei mänginud. Et kui mina jõudsin kroone väga huvitavat teed pidi, et Mul õnnestus, ma ei tea, mis moel kuskilt saada, selline plaat nagu kinoproov, kus siis erinevad grupid tegid siis näiteks muumitroll tegid nagu kinolugusid siis kaverdasid või ärge tegid, on ju. Ja, ja mulle see plaate kas tohutult meeldima, sa kuulasin väga palju ja läbi selle siis ma jõudsin päris kino endale, nii et et kuigi ma pean ütlema, et see film, mis nüüd hiljuti kinost meie kino võrkus, näidati, et oli ikkagi väga nagu minu meelest nagu halb. Aga. Nende käed, ei, ma tahan, et see ei lase filmi veel täitsa filmi, et, aga see oligi selline nagu jällegi nõukogude perioodi Nõukogude Liidu selline suur omapära, et igaühel oma nõukogude liit ja nagu nendel inimestel, kes elasid 82. aastal Leningradis, nendel oli üks nõukogude liit, et nõukogude võim ja nendel, kes sa oled Eestis, oli teine ja samal ajal, kui siin eesti bändid andsid meloodia alt täiesti korralikke LP sid välja ja küll sa võttis aega see plaadi valimine vist kolm või neli aastat, aga siiski oli see võimalik siis samas nagu Vene NFSV, see ei olnud see nende nagu eakaaslastel või samaväärselt tegutsevatelt muusikat vaata nagu mingil põhjusel, nagu apsus kuidagi võimalik ka nüüd me oleme siin hoidnud Jaak Kilmi juba tükk aega ootele. Tere. Tere Jaak, et sa oled teinud väga palju filme, et aga sinu filmides on ka väga märkimisväärne osa sellel ajastul, millest me täna siin oleme veidi rääkinud ja, ja veel, räägime pikalt, et see puudutab 1900 kaheksakümnendad kakaga seal eelset aega, et võtame kasvõi sellised filmid nagu sigade revolutsioon, kohtumine tundma tuga disko ja tuumasõda, sangarid ja nüüd ka verivärskelt. Mina ei ole veel jõudnud vaadata, sest ta veel suurde kinovõrku pole tulnud, nagu minu spioonist isa on ja et mis, mis just just nüüd see suvi nagu välja tulnud, et miks nõukogude periood siin filmitegijana nagu huvitav või kõnetab. No esiteks, ma tunnen seda aega, ma olen selle ütleme siis õrnas ja väga vastuvõtlik muuseas läbi elanud. Ehk siis noh, ma hakkasin maailmast arusaama nagu sellel ajal, kui kui noh, valitses nõuka aeg, varased kaheksakümnendad hilised seitsmekümnendatel, et noh, ma olin eriti vastuvõtlik maailmale just nagu selles selles eas Sa oled, ma arvan, see on see põhipõhjus, et täpsustama, et sa oled sündinud 1009, seitsmel kolmandal aastal just just ja Moskva olümpiamängude ajal olin ma siis vastan seitsmevastane. Just ja sa oled Tallinnast pärit ja Tallinnas koolis käinud ehk sinu erinevalt meist kõigist kolmest on sinu sellist noh, nagu arusaamaga nõukaajast ka mõjutanud. Soome televisioon. Oja ja ma veetsin suved Rakveres ja meil vanaisa püstitas meie maja katusele hiigelantenni. Rakvere oli juba piisavalt kaugele, et mina, mina lasin Rakverest veel 25 kilomeetrit ida poole, seal ega isegi mingi antenn enam ei aidanud, tegelikult. Minul oli veel vanaisa, püstitas metsikult kõrge masti, põhimõtteliselt maja katusele ja see võttis soovet nagu nalja. Ma mina olin Tartus ja mul oli üks raadioinsenerist sugulane, kes arutasid, et kui panna õhupall hästi suur õhupall ja saaks sajameetrise sellise suure antenni kuskile, aga ta kartis, et see on seal väga märgatav, et võib-olla sellega tuleb läbi. No samas need antennid olid kõik märgatavad, et see oli väga naljakas tegelikult, et kui isegi ma mäletan väga hästi, et isegi kui ma olin seal mingisugune teismeline või varateismeline, kui ma käisin näiteks Tallinnas või sealsamas Rakveres, siis ma suure huviga vaatasin majade katustel asuvad ainult enne, kuna see soomeantenn oli see kindlat tüüpi antenn ja see oli koheselt äratuntav ja see oli noh, nagunii silmatorkavalt nähtav, et et seda, et keegi nüüd ma olen ka kuulnud selliseid vahvaid juttusid, et keegi nõukogude ajal vaatas salaja Soome televisiooni. Et see on pehmelt öeldes veider Salaja vaatamisest kindlusalevatele seisundeid. Et sinu seesama disko ja tuumasõda põhiliselt sellest Soome televisioonist tegelikult räägibki, et see on väga huvitav film, et see, see nagu meeleolu, mis seal on, seal on vist ma mälu järgi räägi need kaks peategelast või vähemalt üks. Muidugi teada, kas meil on, siis, ma ei näe Soome televisiooni, eks ju. Ja, ja see oli minu onutütar, kes elas Räpinas, tema ei näinud Soome TVd ja siis selles filmis ma kirjutan talle, mis, mis juhtub tallas. Aga see Soome televisiooni nägemine või mittenägemine oli tegelikult üks suur selline helistaja sellel perioodil. Ja ja oli kindlasti oli absoluutselt ma tõesti ma tundsin siirast kaastunnet oma sugulaste suhtes, kes, kes elasid Räpinas jumala noh, tore, et normaalsed inimesed. Vot, aga üks igale. Sinu filmides ei räägita nõukogude noh, ütleme aja mingitest repressioonidest miseks ütleme, ideoloogilistest ütleme, kannatustest sa pigem näitad filmides sellist Nõukogude absurdsus, bürokraatiat ja, ja väga palju sellist argielu. Et kas see on sinu nagu sinu kui filmi režissööri nagu vali, et sa just kajastat sellisel moel seda Nõukogude perioodi või 80.-te ennekõike või see ongi sinu nagu isiklik nagu nagu nagu vaade nõukogude ajale. Ja noh, ma olin isenesest tavalisest eesti perekonnast, kus noh, otseselt ei tegeldud mingisuguse poliitilise tegevusega, lihtsalt kuulata Ameerika häält, eks ole, nagu iga igaõhtune soundtrack oli Ameerika hääle signatuur, raadio otsimine, aga, aga noh, ühesõnaga me ei olnud keegi kogenud repressioon või, või ei, ei olnud aktiivi aktiivselt kuskil dissidentlikkust tegevuses, nii et selles ma ei tea, ma ei tunne seda, seda nagu tahku Nõukogude Eesti elust enda nahal, eks ole. Hiljem loomulikult oleme uurinud, lugenud ja see on jumala lahedad inimesed, tegid aga selge see, et mingisugune hirmuõhkkond oli, oli kauge minevik. Jõule pidasid kõik, eks ole, soome televisiooni antennid katusel, ühesõnaga mul ei olnud mitte mingisugust põhjust nagu mäletada seda aega kui eriti karmi repressioonidelega. Sestap ma ei taha sellest rääkida. Aga ma, ma sellest räägin, siis siis oleks mingisugune teine lugu, aga mulle kuidagi meeldib seal väike ajalugu, kus kus nagu läbi igapäevase absurdi tunnetad seda, seda. Aga see muidugi peab mainima, et eksin sedasama sinugi sünniaasta 1009 73000, õigesti meelde jätsin, et eks see mängib ka kindlasti selle ajastu tajumises nagu omaette, et need noored mehed ja, ja ilmselt ka paljud vanemad inimesed, kelle lapsed jõudsid enne 1980 kaheksandat aastat 18 aasta vanusesse nende elus ühe sellise vältima või noh, ütleme väga raskesti välditav repressioonide oli kindlasti olemas selline asi nagu okupatsiooniarmee, eks see oli sisuliselt kaks aastat sellist range režiimiga kolooniat. Minagi Indrek Kiisler sinna jõudnud, kuna me olemegi täpselt selle veelahkme teisel poolel, 1999. aastal keskkooli lõpetanuna, sisuliselt olin esimene aastakäik, kes sinna sõjaväkke juhtunud pärast meid ei sattunud, päris kindlasti on keegi enne meid ühe aasta vältel sattus siis niimoodi vastavalt oma isiklikule nihverdamis oskusele õnnele, eks ju, aga 1969. aastal sündinud läksid ikka enam-vähem kõik ja see, see oli tegelikult ikka selline päris raju repressiiv. Kuidas öelda siis akt sadade tuhandete noorte meeste ja nende perede vastu. Ja noh, ma arvan, et kõik need, kes sellest nagu veel Ahtmes sinna teisele poole jäid, et nende elukogemus noh, ei ole lihtsalt mitte selle võrra nagu teistsugune, et nad on kuskil suletud režiimis elanud, vaid nad on ka oma isiklik kui nahal ikka väga-väga õudseid asju tegelikult enamasti kogeda. Ei vaidle vastu, ei vaidle vastu, jah. Eriti need inimesed, kes sattusid ka Afganistani, sest see oli nagu sest ma ise mäletan seda, et mul vanemad Tal oli selge mure, kui ma hakkasin astuma ülikooli, et miks sa valid sellise, toona oli tohutult populaarne. 89. aastal tohutu konkurss oli ajalukku. Mis sa valid selle võtta mingi muu juurasse poole, kergemalt sisse samad eksamid, eks on ju nende mure ei olnud, et tegelikult see, et, et kas ma saan, mis, mida ma nagu õppima lähen, muidugi, see oli ka, aga kõige tähtsam tollel tollel suvel oli nende jaoks kõige tähtsam see, et poiss saaks ülikooli, et siis ei pea minema vene sõjaväe. Et aga kas 89 võeti Osadel inimestel õnnestusid. Ja need, kes ülikooli sisse ei saanud ja siis oli mul paar klassivenda, kes eksamitel põrusid. Ja siis oli teada, et EPA metsanduse teatud eriala täpselt oli täiendav, vastava täiendav vastuvõtja sinna sai sisse mingi nelja punktiga, mis oli noh, enam-vähem. Räägib natukene oma sellest kõige viimasest filmist ka, et mis nüüd see suvi välja tuli, et minu spioonist isa süžee järgi on siis selle loo keskmes tüdruk, kes saab 1009 79. aastal võimaluse sõita New Yorki külla Nõukogude Liidu diplomaatilisel missioonil viibivale isale ja ta avastab end ootamatult suurriikide luuremängude keskelt ja peab tegema valiku, mis lõikab igaveseks ära oma eelmisest elust, et miks sa, miks sa sellise filmi tegid? Eelloos mängib tähtsat rolli taas disko ja tuumasõda. Ehk siis mulle tehti pakkumine seda filmi teha ükskord amsterdami filmifestivalil, kui just oli muu disko ja tuumasõda linastunud seal ja siis eks minu Läti kolleeg sattus seda nägema ja siis ta sai mind kätte seal festivalil mingisuguses lauas ja ütles, et, et tal on üks lugu minu jaoks. Mida, mida ma oskan teha oli ta veendunud selles. Ja siis ta rääkis mulle, et tal on üks tuttav kes on väga põneva minevikuga. Üks Lätis lati proua inglise keele tõlk-ajakirjanik, kes on elanud aastaid valeidentiteedi ka Ameerika Ühendriikides ja siis nüüd Lätti vabanedes tulnud tagasi, elab taas Riias. Aga noh, tal on niisugune nagu traumaatiline minevikku episood, et ta koos oma isaga emigreerus Ameerikasse siis kaheksa ja siis elas seal vale nime all. Kuni oht oli möödas, Nõukogude liit lagunes ja siis julgesti tagasi tulla Lätisse. Et ühesõnaga niisugune nagu spioonipõnevik, nagu reaalne spioonipõnevik. Inimesed kartsid oma elu pärast. Millal sa oled teinud sellest nõuka 80.-test, aga mitmed filme, et mind on alati huvitanud see, et et kui lihtne või raske on olnud leida tollel ajastul vajalik igasuguseid asju, noh ma ei tea, riiet, dusi, korterite sisust, dusi, kõiki sihukseid, asju, miks ma sellest räägin, on see, et ma mäletan, kui ENSV seriaali tegema hakata, et siis siis nemad nagu kutsusid üles inimestel saatma saatma erinevaid asju, mina saatsin näiteks oma, leidsin oma vanaisa, suitsupakid Tallinna ja mis nad Rumbadioneeride saatsin nüüd igast asjad sinna ja ja, ja ma mäletan näiteks, et noh, et kui me rääkisime natuke siin sellest kino kohta tehtud filmist, et see film oli mulle nagu üldiselt, nagu ta ei meeldinud, et ta oli nagu minu meelest nagu sellest Viktor Tsoi rääkinud nagu kuidagi Noostel Swilnud Viktor Tsoi, seda on ju, et ei rääkinud nagu väga palju midagi, mis selle filmi suur pluss oli see, et näha, seal taga on suur raha, et seal üheski hetkel ei tulnud nagu välja seda ei saanud aru, et see film on tehtud nagu tänapäeval, et need kõik need asjad, mis seal atribuutika selle filmis oli, oli kõik oligi nagu tollest ajastust nagu pärit. Kui raske või, või, või, või, või see ei ole raske teiste inimeste. On muidugi raske on noh, igasuguse butafooria ka on lihtne selles mõttes seda träni metsikut 1900 700 684. aasta esemed ei satuks nagu samasse seeni niimoodi väga. Ma ei tea, see see kesistas oligi seitsme kuuenda aastal ei olnud, aga hilisemaid, aga, aga selles mõttes nagu hoiti, kõike selles mõttes oligi. Kui teha film 80.-test, siis vabalt võib olla. Mida see Tanel ja aga kas aga Tšernobõli, seda sarja oled näinud, mille? Tead, mul on, ma olen näinud, mul on loomulikult olemas. Mu Läti operaator just andis mulle kõik kõik osad mälupulga peal, noh, ma nagu kohati vaadanud, ma ei ole hakanud seda, vaata mul, mul ei ole veremaraton vaatamist. Sealse olustik ikka väga-väga autentne. Ja ja kusjuures filmitud Vilniuse lähedal Vilniuse mikrorajoonis küll, eks ole, mis ei vasta tõele või kask kolm, kaheksa, kuus ja ei olnud rõdud kinni ehitatud, sest. Terav pilk ütleb kohe, see on vale. Aga aga mis on muidugi tore, on see, et näiteks Eestis ei ole lihtsalt võimalik teha enam. Neid ei ole lei, ei ole võimalik leida kuskilt paneel magalas, sellist 360 kraadist panoraami sa ei saa teha seepärast, et, et mingi maja on ikka soojustatud mingisuguse ele rohelise küprokiga üle löödud, eks ju. Ühesõnaga KredEx on finantseerinud majade renoveerimist, mis on täiesti nagu ahtaks filmi tegijad Ida-Virumaal ka. Siukseid maju elavale Kohtla-Järvel, Sillamäel. Aga jumal hoia, palun Riias. Ma töötan Riias, on ju jumal, siin on selline tööpõld, sest siin ei funktsioneeri see, see süsteem, nii-öelda korteriühistute raha laenamine, majade renoveerimisega, globiad kiilu omaseks, et selline suurepäraseid seriaale tehakse. Sa pead kiirustama sellepärast et Lätis seadusandlust muudeti, nüüd saavad ka seal seal seal oli see probleem, et põhimõtteliselt oli vaja kõikide majaomanike nõusolekut, et soojustada, ja siis kuna see ei toiminud, sest Eestis on teatud, ma ei tea, kui palju peab olema kaks kolmandikku vist peab olema nõus. Ja siis nüüd muudeti nii, et tuleb, tuleb kiirustada. Ja vaat see mul lätlasedki rääkisid Läti sõbrad, et Riias on veel nagu eriti mage see olukord, et kui kõikjal väikelinnades on maja renoveeritud Riias millegipärast ei ole see õnnestunud. Aga see on muidugi veider, et, et minu kui selline nõukogude ajal üles kasvanud inimese jaoks oli mingi hetk, oli väga üllatav vaadata mingisuguseid tegelikke autentselt Lääne-Euroopas just just Euroopas, mitte niivõrd Ameerika Ühendriikides kui Lääne-Euroopas, Saksamaal või Skandinaavias seal kaheksakümnete alguses 72. poolel tehtud filme. Sest mina ootasin, et seal peaks olema võrreldes Nõukogude Liiduga kõik niimoodi oluliselt värvilisem ja säravam ja kuidagi moodsam. Tegelikult vastasid, vaatasid vastu. Väga tihti on samad sellised pruunid toonid, polüesterlakk, mingid õudsad krimpleenülikonnad ja täpselt sama õudne, kui kogu see Eesti NSV igapäevaelu. Ja eriti kohtab seda kuskil depressiivsetes inglis. Just just just teistes linnades just seal jah, see arhitektuur kohati, et kui vaadata isegi mingisuguste bändides ja 80.-te esimeses pooles tehtud videosid, siis jääb kohati mulje, et on tuldud filmima 80. aastal kuskil Maardus, mitte kuskile ei tea sinna põhjapruunid toonid. Valitsesid hallid toonid, siis seal oli see keldri depressiil ruun pruune oli siinkohal. Seal on seal huvitav, ma mäletan ka, et poes oli saada sellist räiget pruuni sihuke õlivärv mis lähkiskuse seina panide koorus ka kohe järgmisel päeval, kui olid ära värvinud ja siis teine oli mingisugune niisugune nagu kollakaspruun heleroheline, pruunikas jah, et tegelikult ju värvi seisukohast pole vahet, et oleks võinud ka punast või ma ei tea sinist teha. Ju siis polnud ette nähtud. Aga aitäh Jaak, selle. Mis on Riias teed üldse, mis marja filmi kallal ja ma töötan filmiga jah, sest mul hakkavad ühe lastefilmivõtted Indoneesias ja see on Läti Läti-Eesti koostööfilm. Et üldsegi mitte ajastufilm, vaid tõesti tänapäeval ainult et toimub tegevus troopikas. Džungliseiklusfilm. Et arstil endale ka võttegrupiga Indoneesias ei ole spetsialiseerunud nõukogude perioodil. Sellest tuleb kuidagi lahti saada ja kaua-kaua. Aga Vietnami riigi nimi on veel Vietnami sotsialistlik vabariik, nii et seal võib-olla saab midagi. Aitäh, aitäh. Ja olge lahked ja. Ja kuna meil oli jutuks siin Soome televisiooni ja soome mõju põhjaeestlastele tallinlastele, siis kuulame ühelt selliselt Soome kultusbändilt nagu dingo loo. Kirik. Tegemist oli selgelt, et Eesti NSV Raadios Tõniste esimeses programmis või oli vikerraadios, ma tõesti ei oska öelda, ma arvan, et vikervist oli vikerraadio seal see oli hommikul, see oli hitt, saade. Ma mäletan, et mängis meil VEF-raadio ja siis ema tegi sea rasvases praadis pannkooke. Seda ma selgelt mäletan, et me võikski natukene rääkida sellest, milline oli meie elu kodus. Jah, mul on umbes sarnased mälestused, ainult et selleks ajaks, kui see see saade algas, siis meil oli tavaliselt hommikusöök juba söödud. Aga minu, minu hommik raadio saatel algas tavaliselt sellega, et märkasin umbes kolmveerand seitse kumaksin kooli minemast. Kooliminekust oli bussiga sõita, buss läks mingi kaheksa, 15 või midagi taolist ja siis kell seitse kõikidest Nõukogude liidu raadiojaamadest tuli venekeelne ajalehe Pravda ülevaade. Ja, ja seda ma arvan, kuulasin oma teadlikus elus siis mingisugune kõva 11 aastat vist. Et pärast sõda alles tuli kaerahelbepuder või mingisugune praemuna või midagi sellist. Sest raadiost ma mäletan veel seda, et mingil hetkel tulid seal ka anekdoodid või mingi nalja. 440, et see on ka väga hästi, et see oli umbes kellaaeg, kui ma läksin kodust välja bussi peale. Ja mina läksin bussi peale ja Tartus oli see see selge probleem, et bussi peale saamine oli ikka nagu sihukene jõud. No see tähendab, seal oli nii palju rahvast, et jõuda, jõuda kooli, kas sa said selle, kuna bussid ju teatavasti ei käinud, vähemalt Tartus küll ei käinud, nii et lohvikul graafikus ma ükskord ma sõitsin kogemata bussidele peatusesse, seal oli mingi neli bussi koos, bussijuhid mängisid kaarte sellepärast et noh, meil oli ka igav ja siis tuli neli bussi korraga linna poole tagasi. Et hästi tähtis oli jõuda selle selle esimese bussi peale, sest muidu ma jäin kooli hiljaks. Kindlasti paljud vanemad inimesed täpsustavad siin mingeid kellaaegu hommikul sa saad ju programmis, kui ma eksin, aga, aga minu mälupilt on küll selline, et seitse 40 olid anekdoodid ja kui ma väga ei eksi, siis vahel, kui ma läksin hiljem koolis, ma kuulsin ka seda, et seitse 50 lutti ette varastada. 1000 numbrit muideks minu selline nõukaaegne raadio kuulamine meenub sellega, et me hakkame hommikul üles, ärkasin, et minul ei olnud väga vaja kaugele kooli minna. Just ärkasin selle saatel, kus varastatud auto. See oli, mul paar oli ka aastaid ja aastaid nagu nagu üks ja sama asi, mis hommikul raadiost esimese asjana kuulsin ja jaa jaa. Aga see olme oli muidugi tollal ikkagi enamusel inimestel ikka erakordselt nagu lihtne, et, et see oli, see oli ju paljude jaoks nagu see kõige suurem kohanemisšokk siis, kui mingisugune esimene kontakt nagu vaba maailmaga kuskil seal 80.-te lõpus 90.-te alguses tekkis, et, et see, kui erinev see noh, muidugi välja arvatud need inimesed jälle, kes Tallinnas või kuskil Põhja-Eestis elades iga päev Soome televisioonist reklaame või mingeid sarju nägid, eks elust elus siis nagu kapitalismi tingimustes, aga need, kes ei näinud seda või ei osanud tähelepanu pöörata, siis ikkagi nende jaoks tõesti see esimene kokkupuude sellise nagu lääneliku näiteks kas või koduse hommikusöögiga, mis erines ikkagi märkimisväärselt, et tänapäeva inimestel on nagu veider rääkida, aga jah, see sea rasvases plaadimine seal üks variant, aga muidugi ega võis ka poest vabalt nagu võid osta. Kuni mingi hetkeni, et see ei olnud sugugi defitsiitne, aga see või mis tänapäeval poes müüakse see või vist tollal poes müüdi, et need on tõenäoliselt kaks täiesti erinevat tüüpi asja, et tollane või ikkagi sisaldas väga märkimisväärses koguses puhast vett, mis siis praadimise ajal pritsis ja külmkappi panid, võis, ta läkski kivikõvaks, mitte lihtsalt selliseks tahkeks, et et enamus asju olid selliste väga veidrate kvaliteeti taga, noh, kasvõi keeduvorst, et see on ka selline omapärane asi, et minul oli, ma arvan, et kui veel mingi kahe tuhandete aastate teise pooleni keeduvorstisuhtes olid nagu tõsine tõrge, kuna ma mäletan seda nõukogude aegset alati mingi imeliku, hallikasrohelise tooniga libedat keeduvorsti ja mul lihtsalt ei tekkinud keeduvorstisöömise sisu. Kõige õudsam oli stepi. Kevadine mat Tartu seal Tartus oli stepi ja siis tipp oli lemmikvorst, mis maksis kaks 70 ajala kallis. Ja see muidugi, ilmselt peaks ka nagu noorematele inimestele jälle sinna ka ära mainima, et et kui on siin äkki jäänud kellelegi selline mulje, et Nõukogude Liit kuidagi oli selles mõttes vähemasti tore koht, et kõik oli väga odav, siis see paraku ei vasta tõele, et isegi isegi noh, ma tean, mis, mida siin nagu iseloomustuseks tuua, isegi sellised lihtsad asjad jah, nagu keeduvorst ja, ja taksosõitja bussisõit näiteks Tallinnast Tartusse või rongisõit, et isegi need asjad ei olnud odav. No ilmselt selle müüdi on tegelikult, kui me räägime nõuka aega müütidest, siis ilmselt see, et nõukogude ajal kõik odav on tekitanud mingid sellised asjad nagu elekter, mis oli tõesti odav. Et mis oli küsimused sulle tasuta käes on ja aga mingid sellised olmelised asjad olid ikkagi nagu kallim. Jah, sest et sedasama Bussisõit Tartus Tallinnas oli kolm 70 oli, oli üks ots kiirbussiga, marsruuttaksoga oli neli 70 ja rong oli odavam, Tartusse oli kolm ja meil oli peres oli niimoodi, et oli kolm last isa-ema ja siis nii-öelda suvise puhkuse raames me käisime tavaliselt üks kord Tallinnas. Ja, ja, ja siis toona oli selline süsteem, et lastele olid mingid soodustused, kehtisid kooli aja läinud, et suveperioodil ei olnud mitte mingi, vastab tõele, jah, täiesti sama heinaga täishind oli ja see oli niivõrd suur väljaminek, et käia perega bussiga Tartust Tallinnasse. Et seda ikat kaaluti tükk aega. Muideks üks müüt ja mis nõukogude aega minuga nagu meenutab selle sõnaga tarbimise või söögid, on see, et et noh, nagu kõik olid nagu võrdsed on ju. Et mina mäletan küll klassiekskursioone, kus oli, oli näiteks üks klassivend, kellel alati suitsuvorstivõileivad kaasas, kui klassiekskursioonile mindi. Minul seda võimalust ei olnud, minul ei olnud suitsuvorstiga, mul oli võib-olla selle pekikuubikutega vorstiga ja mäletan, oli klassivend, kellel oli alati munad praetud munaga võileivad kaasas. Nii et see, see arusaam, et nõukogude ajal olid kuidagi kõik nagu väga võrdsed või keegi tõusnud nagu esile, et see kindlasti Et noh, see kihistumine võis olla vabalt isegi mõnes mõttes nagu dramaatilisem või leebem, kui ta siin tänases tänases vabas maailmas on, et see, mis talle eriti selliseks nagu talumatuks muutis, oli see, et kui nagu turumajanduses on seal ikkagi mingisugune noh, võimalus väga kõvasti tööd teha või pingutada või ma ei tea, mis iganes viisil nagu edasipüüdlik olla siis nõukogude liidus ikkagi põhimõtteliselt inimesel sellise ulmelise edasijõudmise määrasada noh, mingisugune lojaalsus, nomenklatuur, kuuluvus, mingisugusesse, eelistatud grupp. Kõikvõimalikud sellised asjad tulevad siia minu otsesaade, muide kui keegi ei usu seda, et istume siin raadiomaja seitsme õhtu, aga mitte midagi muud ja kuulajad muide kuidas keegi tahate tõesti, et võite ju siia meile kirjutada, et ma ei tea, kas me kõnesid ka vastu võtta, millal, seda ma ei oska praegu öelda, aga aga ka saatekuulaja väga tänan, et saate kuule margudest kirjutas mulle tegelikult öeldi iga hommiku kella kaheksa paiku raadios, nüüd võib-olla keegi täpsustab kellaaega teist korda siis kell kolm pärast lõunat saatepiirist kihiline järel öeldi ka mitmes elektritarbimise režiim ja kehtib täna ja tavaliselt oli see 25. elektritarbimisele siin. Ja mida see tähendab, seda tegelikult mitte keegi ei teadnud, sa loeti raadiost ette nagu mingi kodeeritud sõnum, keegi nagu enam ei reageerinud sellele, kuna enamus inimesi sadu kordi kuulnud seda tegelikult see oli suunatud siis mingite suurte tööstusettevõtete mingite energeetikutele või peainseneride juhtidele, kes siis teadsid, et mingit teatud tüüpi masinaid ei tohi sisse lülitada, kuna lihtsalt Nõukogude Liidu elektrijaamad ei ole võimelised piisavalt nagu võimsust nagu sel hetkel nagu andma. Jah, ma mäletan, Tartus oli väga külmadel aegadel oligi selgelt oli katkestusi, oligi elektrikatkestusi ei mäleta, et et lihtsalt noh, ma ei tea, kas ei jätkunud või, või mingi asi oli. Et külmadel päevadel võis olla nii, et kolm-neli tundi olnud elektrit. Ei noh, eks see olme oli igas mõttes nagu ikka, väga veider, et, et tänase, sellise üldise, sellise väga keskkonnatundliku fooni najal peab ka muidugi näiteks rääkima seda, et selles vaikses kaheksa klassis koolis, kus ma alguses käisin, et see oli selline suhteliselt moodne koolimaja aga nõukogude ehituskvaliteediga ja siis iga sellise koolimaja kõrval seisis katlamaja tänapäeval ju ei kujuta seda hästi priski isegi keegi etega koolimajast mõnikümmend meetrit eemal oli selline kõrge silikaat korstnaga katlamaja praktiliselt ikkagi väljaspool suvist aega 24 tundi päevas sõna otseses mõttes suurest kuhjast, kivisütt käruga katlasse ja see suits, mis seal tuli, seal ei olnud mitte mingeid puhastusseadmetega. Et oreli talvel tuli nagu ümbritseva lumega perenaised hommikul tulid välja, vaatasid, mis suunas koolimaja korstnast suitsusaba läheb, et kas täna mõtet pesu välja kuivama panna või ei ole, sest et see ei ole nali. Lumi oli kaetud kevadel sellise ühtlase musta kirmega, et tänapäeval ei kujuta. Ma ei hakka üldse rääkima, et mitte väga kaugel seal, kus ma üles kasvasin, asus selline linn nagu Kunda. Ja kui ma esimest korda ma arvan, mingi 12 aastasena Kundasse sattusin, kuna üks klassivend läks mingil hetkel nagu Kundasse elama ja ma käisin tal külas, siis ma olin ikkagi ka nõukogude inimese kohta, kes seal juba kõike näinud, ikka tõsiselt šokeeritud. Jällegi asjad, mida keegi ei mäleta, aga põhimõtteliselt kõik pinnad seal hinnas. Kõik pinnad olid julgelt kaetud sellise mõne sentimeetri paksuse tsemenditolmukihiga ja see nägi välja täiesti võigas. Muideks siis minu koolis oli ka maa alg algklassides käisin ühes koolimajas siiski edasi nagu teises suuremas majas ja ma mäletan, mõlemas oli siis nagu nõukaajal oli selline oma oma katlamaja, kus, kus isaga köeti ja mis sellest kivisest, nagu edasi sai, selle põlemisele selleks nimetati Slakiks on ja mis sealt nagu järgi jäi ja siis olid, nõukogude ajal oli siis kohustus ju ÜKT tunde teha, mis meil maakoolist ähvardad lahti selgitamise tähendab ühiskondlik kasulik töö ja sa pidid nagu tegema siis mingi ma ei mäleta, kas oli 23 tundi või mis, mis iganes mingi norm oli, sõltuvalt sellest klassist, kus sa käisid peened tunde tegema. Ja meil oli siis kaks varianti või kolm varianti laias laastus on ja et kas seal siis koolimaja sees pidid midagi pesema või, või puhastama siis teine variant, et meil oli koolid oma aed, kus sa siis pidid peenraid rohima, muidugi olid seal osad peenralt ka õpetajad peenralt. Et küll öeldi, et õpetajate peenraid rohima ei pea, noh, ma ei tea, kui täpselt see oli nii või mitte. Ma mäletan seda, et ühel õpetajal olid maasikapeenrad ja seal me käisime maasikaid harvendamas, selles mõttes marju käisime tihti arvendamas, aga siis mis puuduses laki siis oli, sellega oli see kogemus, et võti toodi siis koolist mingi vana reformvoodi. Nii see reformvoodile pandi kaks puujalga nagu aeti nagu diagonaalis püsti. Ja siis sa pidid hakkama, kes sealt läbi kühveldama, kui vana sa olid, siis muidu? Pakun, et kümneaastane või 10 12 niuke siukses vanuses kihvesesse saki nagu läheb läbi nõus, kolm-neli tundi ja siis teised poisid, kes lahke kühveldanud, võitsid selles lakei, siis nagu peenemad osad lihtsalt läbi tulid käruga ja siis meil oli kooli staadion, sihuke 400 meetrine ring ja siis läksid ja kallasid sinna staadionil ringi peale maha ja siis ühed tõmbasid siis rehaga laiali ja see oli see, mille peal siis kehalise tundides joosti. Siukene. Minul jällegi meie koolis oli nii, et sellest ÜKT sai vabaks, kui sa tõid piisavalt talv, ravimtaimi ei ana, paber kehtisid anapaberit ja siis meie pere oli selles mõttes populaarne. Isegi mõned klassivendade isad helistasid minu isale sellepärast, et mul ema töötas raamatupidajana ja siis ta tohutult palju oli ta, tal tekkis lihtsalt paberit. Kuigi meil oli kolm last ja tuli aastas viies 75 kilo 25 kilo oli aasta norm tuli viie vanapaberit, aga meil oli seda nagu tõesti hästi palju siis siis mõned klassivendade isad sõid, tulid autoga, pakkisid seda paberit, siis viidi see ära, seda koguti siis siis sellega pääses. Me teame, oleme päris pikalt rääkinud, et võib-olla kuulaks ja vahele ühe jupi taas kord venekeelset muusikat, et selle kohta mina ütleks seda, et nii nagu seda kinomuusikat mina tõesti mitte kuskilt ei kuulnud, et näiteks sellist bändi nagu akvaarium kuulsin mina esimest korda Leningradi televisiooni vaadates 1986. aasta teisel poolel nagu ilmselt enamus minu nõukogude liidus elanud hea kaaslase, eks ju. Aga seda laule, mis kohe mängima hakkab meie rahvuskaaslase Tõnis Mäe esituses, et seda me kuulsime ilmselt, kes nagu vähegi televiisori viitsis lahti teha ikkagi päris palju kordi, aga noh, ütleme nii, et ei mäleta küll, et oleks pannud oma selle kassettmaki juhtme teleka külge ja üritanud seda kuidagi sealt televiisorist just seda laulu lindistada, et et praegu kuulad, mõtled täitsa hea muusika ja täitsa huvitav ja kuidagi kultuuriliselt. Isegi põnev, aga tol hetkel läks sel hetkel tavaliselt raadio või telekas kinni. Tolleaegsed noored jagunesid ka kaheks selle poolest, et olid need lapsed, kellel oli Lintma ja olid need, kellel ei olnud minul ei olnud, hakkas sõitma. Pank oli, see tuli natukene hiljem ja, aga, aga, aga muusikaga seoses mulle tuleb meelde, et mul oli üks klassivend, kes kellele meeldis tohutult lugu, see oligi vist hiljem see suvi aas, see oli 88 ja ja siis, et selle jaoks Ta ei peaks kogu aeg seda oma lintmaki tagasi kerima. Siis ta lihtsalt lindistas kuus lugu järjest. Et saaks. Tanja ja selle kindlasti omaette ettevõtmine, milleks oli mitut magnetofoni vaja, et väga keeruline tänapäevases mõttes lausete kujuteldamatu asjast eelmisest laulust ma tahan veel seda öelda, et see on ju 76. aastal tehtud laul ja tõeline selline üle Nõukogude Liidu tuntud hitt mille põhjuseks oli siis see, et kui ma nüüd ei eksi, staks, läks eetrisse 1977. aasta esimestel minutitel kesktelevisioonis, mida vaatas tol hetkel, noh praktiliselt ikkagi noh, sajad miljonid inimesed Nõukogude Liidu Prime taimede Prime taim sellises saates nagu kutsuv tuluke, mis oli selline üks vähestest iga-aastastest kesktelevisiooni suurtest meelelahutusprogrammidest ja, ja noh, mina olen täitsa kindel, et mina seda originaalis ei näinud, kuna mulle tundus, et nii minu pedagoogi tuttavad vält siis on nagu selliste asjade vaatamist mingitel nagu ilmselt jällegi lihtsalt protestimeelsetel põhjustel, kuigi tolvan, keegi sõnastanud seda niimoodi, aga nüüd tagantjärgi olles omavanuste inimestega rääkinud, siis ma ikkagi paljud ka nagu eesti peret tegelikult ikkagi vaatasid lisaks Eesti televisiooni väga selliseid rikkalikule meloods programmile vaatasid selle ära ja siis vaatasid selle kutsuva tulukese sinna veel kella kaheni otsa ka, aga nüüd meil läheneb täpselt samamoodi keskele, praegu.