Tere hommikust, hea kaasteeline, ilusat päeva ja mõtiskleme sel nädalal võõrsile rändamisest koju naasmisest, aga ka kojujäämisest ja kodus olemisest. Luuka evangeeliumi mõistuloos isast ja tema kahest pojast jäi vanem vendadest koju isa juurde. Ja kui siis noorem, kes isa vara oli võõrsil maha mänginud ning siis koju jõudes kuningliku vastuvõtu osaliseks sai kargas vanemal vennal hing täis ja ta ütles isale. Vaata nii palju aastaid, olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust. Ent sina ei ole mulle kunagi andnud ühtsikugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeke su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale numbasid ka. Inimlikult on vanema venna pahameel muidugi täitsa mõistetav ja usun, et oleme ju kõik mingil hetkel oma elus midagi taolist kogenud. Mina pingutan ja püüan kõigest väest, aga keegi ei märka, tänada ja tunnustada ametikõrgendust või palgatõusust rääkima. Ja siis tuleb keegi teine, kes justkui üldse ei pinguta, võib-olla isegi vastupidi, on suisa hooletu või kergemeelne, aga näen, kuidas temale kõik iseenesest sülle kukub. Vanem poeg tegi palju ja püsivalt tööd. Vaata nii palju aastaid olen mina siin Dorjanud. Paljud meist eestlastest on uhked oma töökuse ja visaduse üle. Kunagi kirjeldas Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe tüüpilist matusevestlust, kus omaksed iseloomustavad hinge, karjasele lahkunut, ta oli kõva tööinimene. No aga mis talle elus meeldis või rõõmu valmistas. Et kui töö edenes, siis oli tal meel rõõmus. Aga mis kurvastas või häiris? Jah, kord oli tal käeluu katki ja pidi kuu aega kodus olema, siis oli küll mossis, et ei saanud tööd teha. Nii see on. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, õpetas Vargamäe Andres. Aga paraku on sellega nii, nagu tõdeb Jüri Kolk, tehti tööd, nähti vaeva, tuli armastus, tuli vargamäele, kahjuks olid kõik teised sealt juba läinud. Nii ka meie tänases loos. Tööd tehti palju, aga armastust ei olnud, oli kibedus, solvumine, rivaliteet. Vanem poeg oli kodus ja ei olnud ka. Isa pidas teda oma pojaks, pärijakse kaasomanikuks. Temaga tundis end orjana, kes on aastaid hoolsalt rassinud, aga pole saanud preemjadki, et sõpradega pidutseda. Ka kodus võidakse olla võõrsil ja võõrad. Juhan Viidingu ja Olav Ehala laulus filmist Nukitsamees öeldakse. Kodus ei ole koda, mille Lacenuks ilma kodutundeta me jääme kodutuks. Kodus, mõni väike asi korraga on suur kodu, oleme me ise väikene ja suur kodu, see on rohkem veel kui sõna selgeks teeb. Koduse on headus, mis meid paremateks teeb. Mõnigi kord on just selleks vaja minna reisile, eemalduda, vaadata oma elule ja lähedastele, kodule ja kodumaale distantsilt. Et saada aru, mida kodu meile tegelikult tähendab. Võõrsile matkates ei õpime tundma üksnes kaugeid maid, vaid ka koduseid maastikke. Mitte ainult võõraid keeli ja kultuure, vaid ka omaenda emakeele kõla ja varjundeid ning koduste kommete ja tavade tähendust. Kodust eemalolek võib aidata näha, kui ääretult õnnelikud me oleme, kui on kas või üks inimene, kes meid koju ootab ja kellele meie äraolek ja saabumine korda lähevad. Kas maksab siis selle ühe inimesega Kadetseda või temaga tühja asja pärast vimma kiskuda. Ja kaasteeline soovin sulle tänaseks päevaks kodus olemist igas mõttes kodutunnet. Seda isegi siis, kui sa tegelikult oled kaugel. Kodu oleme me ise. Kenya suur palvetagem. Püha igavene jumal. Sinu majas on palju eluasemeid ja ruumi meie kõikide jaoks, sina oled kodu meie hingele ja ihule. Aita meil elada nõnda, et meie kodus oleks rahu ja lootust, rõõmu ja pisaraid, tülitsemist ja leppimist, andestust ja teineteise koormate kandmist ja kingi meie ellu headust, mis teeb meid paremateks.