Tere hommikust, õnnistatud päeva teed ja eluteed. Mõtiskleme selle nädala hommikutel rändamisest teel olemisest, kojutulekust Luka evangeeliumi viieteistkümnendas peatükis tuisaste tema kahest pojast, kellest noorim reisib võõrsile ja raiskab isalt saadud tarandi osa ning otsustab siis viimases hädas enesesse keskennedes koju, isa juurde minna ja kahetseda lootuses, et ehk isa leiab talle tööotsa ning peab teda ühe oma palgalisena. Lugu jätkub nõnda ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis, langes poja kaela ja andis talle suud. Sentimentaalne, kas pole. Ja ometi kordub see lugu ju päevast päeva paljudes peredes võib-olla mitte alati nii dramaatilises vormis ema või isa ootamas oma teismelist poega või tütart kokkulepitud ajaks koju. Möödub tund siis teine, oodakuda vaid küll ta alles saab, kui koju jõuab. Mööduvad veel mõned tunnid, viha möödub ja asendub murega. Oleks temaga ometi kõik korras, jõuaks ta vaid tervena koju. Ja kui siis nooruk viimaks vastu hommikut saabub, ei kuule ta etteheiteid, vaid leiab eest isa või ema kaelustava sülejumal tänatud, et sa koju jõudsid. Üks ametivend jutustas, kuidas tal teismelisena oli öösiti kodust ära olemise ja pidutsemise periood. Ja kord tulite hilja öösi ning proovis vaikselt oma tuppa hiilida, sest nägijaid isa toas põles tuli. Ja siis kuulis ta, kuidas isa seal tema eest palvetas. See muutis noormehes midagi olulist. Jumala mitte lihtsalt ei oota inimested meile teekonna lõpul tere tulemast öelda, vaid ta otsib meid, tuleb meile vastu, lausa jookseb meile vastu, nii nagu isa oma kadunud pojale. Ja selles vastutulekus ei ole etteheiteid, selgituste nõudmist, manitsussõnu vaid on teineteise leidmise ja taaskohtumise rõõm. Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus, sõrmejalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see, mu poeg oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud ja on leitud. Eile kõnelesin palverännakust kui ühest reisimise liigist eesmärgiga minna paikadesse, kus ajatu ja igavene jumal on end ilmutanud et kogeda seal midagi, mis aitaks leida oma elule toetuspunkti alust. Ometi on meie vaimsetele otsingutel palverännakutel vaimsetele praktikatele mõte ja tähendus üksnes seepärast, et jumal otsib inimest. Veel enne, kui inimene hakkab otsima jumalat, on tema juba inimese leidnud ja vastu võtnud. Nagu öeldakse, ühes jõululaulus veel enne, kui ma sündisin, siis sündisid sa mulle ja enne, kui sind otsisin, mind võtsid oma sülle. Kui ma ei olnud loodud veel ju valmistas su heldemeel mu osa taevariigis. Aga küsimus meile on, kas me laseme jumalal end otsida ja leida endale vastu tõtata, õiendamata meile, kes oleme saavutusvajadusest nii läbi imbunud, et sageli saab ka meeleparandusest ja vaimsetest otsingutest Kristuse järgimisest suur pingutus ja vaev mida me vajame, on vaikseks jäämine, vagusi olek, jumala ees, hingamine, lõdvestumine ja puhkamine temas, kelle arm ravib, meie haavad, peseb meie kogemustest ja mälestustest välja kibedust ja valu. Tervendab, uuendab ja lepitab. Nõnda hea kaasteeline, soovin sulle tänaseks päevaks oskust ja tundlikkust märgata ning tajuda, millal, kus ja kelles jumal sulle vastu tuleb. Sind otsib, tervitab, kas ta teeb seda mõne kaasinimese erilise märgi või tähendusrikka olukorra kaudu mõne telefonikõne, e-kirja või tänavareklaami kaudu mõne ootamatu mõtte hingeliigutuse meeldetuletuse abil. Palvetagem halastaja, armuline jumal, sina oled meid otsinud ja leidnud, sina tuled meile vastu meie teekonnal. Tänu sulle tänase päeva ja tänase matka eest.