Tere hommikust ja tasast leebet ning õnnistatud päeva teed. Mõtiskleme selle nädala hommikutel rändamisest, teelolekust ja päralejõudmisest, aga ka kojujäämisest. Isal, kellest jutustab Luuka evangeeliumi, 15. peatükk oli kaks poega. Aka tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis seda pilli ja tantsimist. On inimesi, kelle jaoks rändamine on pigem tavatu kui igapäevane. Kõigil pole raha või ettevõtlikkust kaugetele maadele reisida. Ja mõni pole juba loomu poolest suuremas rännumees. Seiklushimuliste ja riske otsivate uljaspeade kõrval on alati neid, kes eelistavad jääda koju tuttavasse ümbrusesse, esivanemate tallu, isamaad ja emakeelt hoidma. Keegi peab ju ometigi koldes tuld valvama, et reisilt naasiat ootaks soe ulualune, soe leib ja soe, seda mõnigi kord võib minejaid ja kojujääjaid lahutada terve maailm või ajastu. Nii oli see näiteks 1944. aastal, kui mõned pereliikmed võtsid ette teekonna üle tormise mere, et jõuda vabasse maailma ja teised jäid sinna, kus oli nende kodu. Oli see hetkeimpulss või läbikaalutletud otsus, ei tea, aga paljud ei kohtunud enam elus kordagi. Võõrsil olijaid ähvardavad omad ohud, kuid paigalejääjaid vast kõige rohkem hall argipäev, üksluisus, loidus ja tüdimus. Ikka üks ja see sama rutiin hommikul tõusta tuli pliidi alla, lapsed kooli või lasteaeda ise ametisse, õhtul poodi söök lauale, toad korda. Võib-olla mõned tunnid teleka või arvuti ees, aastaajad vahelduvad, aastad mööduvad. Ja siis võib küsida, anna haava sõnadega, kas see siis oligi elu, see põgus ja rahutu unenägu, see võitlus ja kannatus loobumisahel. Ja mõni heledam hetk seal vahel. Kas see siis oligi elu? Eks me kuule tihti ka oma kaasmaalaste käest, kui igav, tüütu ja hall on elu Eestis alates juba ilmast nomisse eesti suviga on kolm kuud viletsat suusailma. Talvel pole ju lugu parem. Ja millised inimesed siin elavad, kelle meelest on nad liiga tigedad ja sallimatud kelle arvates jällegi põhimõttelage ja dianautlejad. Tööandja ei maksa palka, valitsus ei kuula rahvast. Naine nägutab ja mees vedeleb õlut juues teleka ees. Kodune reaalsus. Tulla reisilt tagasi puhanuna Jumekana mälukaarditäie, fotode ja seljakotitäie suveniiridega ei nõuagi vist erilist pingutust. Hoopis keerulisem võib olla leida inspiratsiooni, uusi vaatenurki, horisonte värsket vaimujõudu ja loovat armastust oma kodus keskigapäevast tööd ja argist rutiini. Ühes vaikusemissa laulus on sõnad. Anna hinge avarust, anna südant tunda. Anna silmad näha, anna kõrvalt kuulda, et ma inimestes valu varjulistes alla surututes ja kõige lähemal, kes tunneks ära sind. Olen mõelnud, et küllap on kõige raskem loojat ära tunda just nendes kõige lähemates nendes, kes on nii tavalised ja igapäevased kelle toetus, armastus, usaldus ja lojaalsus on meile nii enesestmõistetavad. Aga nad jätavad oma sokid vedelema või nõud pesemata. Ja kaasteeline. Mu tänased mõtted on suunatud eriliselt just sulle, kelle jaoks algab päev, ei tõota midagi eriliselt põnevat ja üllatusterohket kes sai, istu rongile või lennukile kasu pikale teekonnale, vaid jääd koju, teed oma igapäevast palgatööd või koduseid toimetusi. Aga soovin sulle tänasesse päeva looja kingitusena neid hetki, mis laseksid mõnel igapäevasel olukorral pisiasjal, toimetusel või inimesel paista uues valgusvihus. Ellen Niit on ilusasti öelnud. Hea uskuda on mõnda väikest imet ja teada mõnda väikest laulu peast. Suur ime juhtub õige harva, nimelt. Ja aariat ei laulda nii heast peast. Mis viga, väikest salmi ümiseda, et täiemaks saaks mõni tühi viiv. Suur ime võib sust mööda ümiseda, kuid väikene on ühtepuhku siin. Palvetagem. Jumal, me palume sind võõrsil olijate ja kojujääjate pärast õnnistada, hoia ja kaitse meid tänasel päeval. Ja ära lase meie tänasel imel meist mööda tümiseda vaid täitkuse, meie tühjad viibud ja tühjad peod sinu imeliste ja heade andidega.