Tere hommikust, hea kaasteeline on hingedeaeg ja kirikuaasta viimane nädal, mis jääb kahe tähendusrikka ja pilku horisondi poole suunava pühapäeva igavikupühapäeva ja esimese advendipühapäeva vahele. Tahan selle nädala hommikutel mõtiskleda rändamisest, tee käimisest ja reisimisest aga ka kojujõudmisest kodus olemisest viidates uue testamendi ühele tuntumale ja kaunimale jutustusele loole isast ja tema kahest pojast kus evangelist Luukas jutustab. Ühel inimesel oli kaks poega ja noorem neist ütles isale, isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale. Miks inimesed reisivad kaugetele maadele? Tänapäeva elulaad ja mobiilsus on loonud meie jaoks enneolematud võimalused rändamiseks kaugete maade kultuuride ja eksootika avastamiseks. Reisi- ja turismifirmad püüavad 11 üle trumbata viimase hetke pakkumiste ja soodsate pakettidega. Ja nii muutub rändamine taskukohaseks järjest suuremale hulgale inimestest. Reis Türki või Kanaaridele, Pariisi või Londonisse ei ole enam ammu üksnes jõukale keskklassile kättesaadav. Reisimisest on saanud omamoodi elustiil, on päikesereisid ja kultuurireisid, perereisid ja elamusreisid, koolitusreisid ja palverännakud. Ja igaüks saab valida vastavalt oma maitsele. Kas lunastada reisikorraldusfirmast niinimetatud kõik hinnas pakett, kus on hoolitsetud nii söökide, ööbimise kui meelelahutuse eest või minna seljakott seljas ja matkasaapad jalas, seiklustele vastu? Aga ikkagi, miks siis on reisimine nii põnev. Kas igatseme avardada oma silmaringi, õppida tundma teisi, maid ja kultuure, näha oma silmaga Big Benny, Luuvri või Jeesuse haua kirikut külla pea, reisimuljete jagamine ja nende jäädvustamine sadadel ja tuhandetel digifotodel muudab reisid omamoodi versta postideks, millega mõõta oma elu ja aastaid. See oli siis ja siis, kui käisime seal ja seal ja lapsed olid veel väikesed. Kas igatseme vaheldust aina rutiinseks, muutuvast elust ja argipäevast. Tunneme lennuki reaktiivmootori käivitudes vabanemist kõigist kodustest rollidest, ametitest, kohustustest, sotsiaalsetest piirangutest. Tunneme end osana seiklusest küllap ka seda. Kindlasti on aga õigus, Rootsi religioonisotsioloogiline vaimulikud OV Vikstromil, kes ütleb, et meie ajastu rändava egotsentrilise elamusteleja sensatsioonile suunatute elulaadi taga on ka midagi sügavamat ja olemuslikumat. Rännukihk pidetus, seiklusjanu soov ära minna annavad märku inimese eksistentsiaalsest kodutusest. Ja see ängistus, mida Vikstrom nimetab metafüüsiliseks aneemiaks, kõneleb meile sellest et meie elus puudub sügavam siht ja tähendus või teisisõnu, see ei ole meile enesestmõistetavana ja sünniga kaasa vaid see tuleb meil leida ja avastada. Või nii, nagu ütleb uus testament kirjas heebrealastele, meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast. Ja iga reis, mis kasvõi korraks üheks hetkeks meile selle sügavama igatsuse ja teelise tunde meelde tuletab võib saada seeläbi palverännakuks. Kõigeväeline jumal, kes sa oled, algus ja ots. Õnnista meie tänase päevateekonda ja ole ise Taanis armuline, neile, kes on asunud teele kaugetele maadele varjaneid ohtude eest ja luba tervete ja rõõmsatena koju tagasi jõuda oleme je ligi kogu meie maisel rännakul.