Tere taas kõigile filmihuvilistele sügishooaega on hakanud ja kõige huvitavam on muidugi see, et mis toimub suurel ekraanil. Aga suurel ekraanil ei toimugi suurt midagi, sellepärast et need filmid, mis meil Ameerika mandrilt tulevad, on igavad, nagu ikkagi. Ja kõige rohkem huvi pakub kino Sõprus tegevus, kes meid väärtfilmidega kostitab, et endiselt on võimalik vaadata kingi Tucci filmi Tühi maja. Ja nüüd on jõudnud ka Toomas Vinter peri Diouendi ekraanidele. Ja samas on üks haruldane lugu, nimelt et üks täispikk dokumentaalfilm ehib ka reklaamplakati sõpruse seina. Tundub, et, et vähemasti Eestis küll on dokumentaalfilmid ilma tegemas ja pakuvad kõige rohkem filmielamusi või mõni aeg tagasi oli võimalik kino sõpruses avalikul seansil uusi eesti lugusid ja nüüd on Eesti Televisioonis ka käivitunud kolmas hooaeg, kus näidatakse uusi Eesti dokumentaalfilme. Ja sõidetud too tuligi selline väga hea mõte kutsuda meie saatekülalisteks täna Kristiina David Jantsi Eesti filmi sihtasutuse eest, kes on dokumentaalfilmide ekspert ja samuti Marie jortšenko kelle abiga on eesti televisioonis käivitunud dokumentaalfilmidest Lott Eesti lood ja kes üldse dokumentaalfilmi eest kõvasti võitlema saanud. Meeldiv näha teid sama siin Rootsi, sest minu repliigi ära sama siin ja teistel. Ma loodan kuulata. Dokumentaalfilm on Eesti filmimaastikul kogu aeg tegija olnud, et kindlasti klassikaraadiokuulajad teavad ka selliseid suurepäraseid nimesid nagu Mark Soosaar ja aadress söötja Peep Puks ja ja viimastel aastatel noored vihased mehed, Jaak Kilmi ja Andres Maimik ka kõvad tegijad olnud. Aga nüüd tükk aega nende käest pole kuulda midagi olnud, et mis siis toimub, kas vanad mehed erru läinud ja uued vihased tegijad või on nemad ka uute filmidega just sügisel välja tulemas? Vanaweuro erru läinud, vaid vastupidi nokitsevad oma filme teha, nii et pange vaim valmis. Tegelikult muidugi. Mulle tundub, et juba Andres Maimiku ja Jaak Kilmi, et neid ei saa ka enam mingiks uueks vihaseks laineks pidada, et nad on juba reserveerinud koha Eesti filmiajaloos on juba ka vanad ja väärikad. Nüüd ei saa muidugi võrrelda Soosaare või poksiga. Aga jah, ärge tundke muret nii Buxil kui soosaarel Maimikul, kui filmil on järgmine aasta filmid välja tulemas. Kui rääkida siin noortest vihast, sest et siis võib-olla on tõesti eesti lugude slaid või projekt see, kust neid on näha, tulemas. Noored tegijad võib-olla ja võib siin rääkida Liina Trishkina, näitleja, kes sellel aastal tuli oma esimese professionaalse dokumentaalfilmiga välja ja ja kes on nagu läbi selle eesti lugude sloti kasvanud, ütleme, saanud tunnustuse dokumentaalfilmitegijate seas. Sest eesti lood tegelikult oligi esialgselt nagu plaanitud, uute nimede toomiseks vist Eesti ekraanidele, nagu, nagu ma aru saan. No see oli vähemasti üks eesmärk küll, kuigi kvaliteedi huvides peab kindlasti säilitama mingit tasakaalu ka professionaalsete tegijate ja uute tegijate seas. Et lihtsalt ei jõua kontrollida kahteteist või 14. tegijat, nende kvaliteet ja nende tase on nii erinev ja ebaühtlane, et Stotil oleks vähegi mingi kindel tase, siis peab olema seal ka juba tegijaid sees. Sest Eesti dokumentaalfilm on võrreldes ütleme teiste filmiliikidega, noh, eks animafilm on meil siin üldse eraldi võetav kunstiliik, ma arvan, et see elab oma suurepärast elu pikemaid aastaid. Võrreldes mängufilmiga on ta küll täiesti tugeva sammu edasi astunud ja just viimastel aastatel tegelikult selle pärast, esiteks on muidugi need eelarvet tõusnud, et kui ma mäletan aastal 2000 Ta oli dokumentaalfilmi selline keskmine eelarve umbes 300000 krooni siis juba nagu paari aasta pärast oli see 600000 juba paari aasta pärast on, see on juba nagu 9000 ja praeguse vaatate dokumentaalfilmide eelarveid, nagu, et seal on 2,4 miljonit tooli peal pikali, et kas tõesti, et see on juba väikse mängufilmi eelarve, kui me räägime just ajaloolistest dokfilmidest, eks ju, mis käsitlevad võib-olla teist maailmasõda, kus on arhiivi vaja kus on võib-olla rahvusvahelise koostööpartnereid vaja, kus on vaja lavastada väga palju. Et saime sellise selle filmi eelarve praktiliselt, et on tunda, et, et see maastik nagu tõsise sammu edasi astunud toki maastik on päris kindlasti arenenud väga kiirelt. Aga Ma arvan, kõige suurem põhjus selle jaoks ongi see, et, et on mindud rahvusvahelisele turule ja see automaatselt on tõstnud eelarveid. Et kui me räägime siin praegu väga eestisisestest projektidest või Eestile turule mõeldud projektidest, siis need eelarved jäävad miljoni piiresse umbes natukene alla seda. Aga jah, kui juba minnakse väljaspoole, siis on see kindlasti kõrgem. Just eelmisel nädalal käisin Leipzigis doki festivalil, kus toimus kaid, Discovery campuse viimane pitsingu voor. Siis sa vaatad seal põhiliselt suuremat tootjamaad Saksamaa ja Prantsusmaa siis nende eelarved on ikka kolm, neli korda suuremat kui meie sellised keskmised eelarved, et, et selles mõttes, sest ma arvan, et kuigi Meie eelarved on suurenenud ja eeldatavasti ka siis haare, siis väljaspool samamoodi, nii et noh, see mõnes mõttes läheb nagu ühtlasest gradatsiooni sealt siis kui rääkida Eesti lugudest, mis on seinalt aktiivne võimalus mingil määral teha dokumentaalfilmi. Ja selle eelarve on ju meil nagu 100000 krooni. Ma mõtlen toetustena vahetevahel on ka suuremad olnud, aga, aga see on tõesti alternatiivne praktiliselt, et kui see filmi pikkus on kuskil 27 minutit ja planeeritud täpselt kindlasti sloti Eesti Televisioonis siis need dokumentaalfilmi, mida eelkõige Eesti filmi sihtasutus toetab selliseid kreatiivselt dokfilmid, nende pikkus on tavaliselt ikka alates 52-st minust. Ja vahest ka ütleme täispikka mängufilmi pikkusega. Et siis me räägime nagu teistest dimensioonide eest juba. Aga kui nüüd tagasi tulla ikkagi noh, sellisele idee tasandile, dokumentaalfilme tehakse meil väga erinevaid ja, ja ka eelarved on tõusnud tänu sellele, et me oleme rohkem hakanud dokumentaalfilme välja poole pakkuma siis tegelikult, kui vaadata seda teemade ringi, siis dokumentaalfilmid on ikkagi Eesti-kesksed, et seda, mida me näeme ka, ütleme Eesti televisiooni vahendusel, ütleme, teiste maade teiste tulite dokfilme, siis tihtipeale on need tehtud mitte, ütleme, selles rahvusriigis konkreetselt, vaid on nagu mingisugused teemad, mis mitte ainult ei puuduta, ütleme seda konkreetset riiki, seda konkreetset tegijad vaid, et nad räägivad nagu väga erinevatest probleemidest erinevates riikides. Näiteks mingi reis läbi Aafrika on midagi taolist, et, et siin meie autorid veel jõudnud ei ela. Ma ei tea, kas meil on kindlasti vaja ka praegu sinna jõuda, et ma tahtsin tegelikult enne lisada, et sööd, Eesti dokumentaalfilm on praegu minu arusaamist mööda suhteliselt viisakas, kui mitte öelda heas olukorras. Et see ei tule aga nüüd ainult sellest, et eelarved on tõusnud. Vahest võib see olla minu arust pidurdavaks elemendiks. Ja mida ka rahvusvahelise koostöö pärast, vaid kui vaadata nagu ajalukku tagasi sisse dokumentaalfilmi õnnestus erinevalt mängufilmist säilitada mingisugune järjepidevust, kuna dokumentaalfilm on ikkagi võrreldamatult odavam žanr kui mängufilm sisse lubas rasketel üheksakümnendatel ikkagi dokumentaalfilme kogu aeg mingilgi määral edasi teha. Ja võib-olla nad ei olnud tehniliselt nii täiuslikud ja glamuursed praegu, aga piltlikult öeldes hapnikumask veri dokumentaalfilmitegijatel kogu aeg näol, samal ajal kui mängufilmitegijatel võeti see ära. Ja ooperilauljatega on, et sa pead harjutama, et olla vormis, et tegelikult on niimoodi ka filmitegijatega. 10 aastat pausi ei tee kedagi paremaks mängufilmitegijaks, isegi kui sa loed erialast kirjandust ja mõtled kogu aeg filmidele. Ehk siis mis ma tahan öelda, on see, et dokumentaalfilmi tegijad said ikkagi järjepidevalt kogu aeg oma oskusi kuidagi töös hoida või täiendada ja see annab nagu minu arust praegu meile mingisuguse eelise. Ja mis on veel, on hea, on see, et meil on peale tulnud uued põlvkonnad, kes näevad dokumentaalfilmi ikkagi säärase eraldi filmiliigina eraldi žanrina, kes ei võta seda, kui lihtsalt haltuurat või võtad segamisvormi äraelamisvormi või ei võta kui haltuurat mängufilmide vahel, mida on nagu ka juhtunud tõele, sellepärast et väga paljud Eesti filmitegijad on olnud sunnitud tegema dokfilme vastavalt kas siis oma tahtele või vastasele tahtmist, et lihtsalt ära elada. Sulev Keedus tegelikult ju on teinud suurepäraseid dokfilme, aga siiski nagu hea meelega teeks mängufilme alati kurdab, et jälle see raske kast selga seotud, aga noh, samamoodi Peeter Simm tegelikult või Jaagini kõik teevad selles mõttes, et kui ikka sul ei ole pidevat väljundit mängufilmi tegemise näol, siis ennast lihtsalt vormis hoidmiseks pean lihtsalt tegema miskit. Jah, see rahastamise natukene võib-olla nõrkus ka praegusel hetkel veel, et loodetavasti tekib see vabadus ikkagi või valikuvabadus neil neidudel. Samas, kui me enne siin mainisin üheksakümnendaid ja praegu tuli jutuks mängufilmi režissööri ausad katsetused dokumentaalfilmi vallas, et siis ma lihtsalt tahtsin mainida teatavasti proov on ka hea näite, kuidas filmi on nagu püsinud, vot see ongi see, mis enne ütlesid, et me teeme lokaalsetel teemadel filme. Sulev Keedus tegi rohkem kui 10 aastat tagasi, kui ma ei eksi, filmi Imparaadiisum. Ma olin vapustatud kevadel, sest äkitselt hakkas välismaalt tulema kirju, et me tahame Imparaaviisumit. Me tahame, paradiis. Paradiis on äkitselt kõik tahtsid näidata end, paradiis on 10 aastat vana filmi, aga näe, keeduseal õnnestus midagi sinna filmi saada, mis ikka inimesi praegu 10 aastat hiljem sunnib välismaal vaatama, ma arvan, et tegelikult hea dokumentaalfilmi juures polegi oluline see, kus ta parasjagu tehtud on, vaid tegelikult on oluline see, mida sinna sisse pandud on. Ja kui filmitegijal õnnestub see miski kätte saada, siis asi töötab ükskõik kus ja ükskõik millal. Siit selline küsimus, et võib-olla kuulaja jaoks nagu arusaamatu tegelikult dokumentaalfilm on erinevaid, selles mõttes neid toodetakse erinevalt, tehakse erineva eesmärgiga ja on olemas samamoodi nagu mängufilmides noh, nii-öelda suurstuudiote toodang ja siis on nii-öelda autorifilmid, mis tegelikult on vägivaldne, ütleme jaotus. Aga samas on olemas niinimetatud kreatiivsed dokumentaalfilmid ja rajama stele dokumentaalfilmid, et võib-olla te selgitaksite, et mis vahe neil on ja missugused tendentsid on maailmas ja millega te olete rohkem kokku puutunud ja mis neid rohkem huvitab? Jah, mina nimetan neid liigitan enda jaoks niimoodi, et on olemas autoridokid ja on olemas siis formaadi dokid. Ehk et formaadi dokid on väga kindlalt televäljundiga ja neid tehakse zlottidesse ja neid tehakse on väga spetsiifilise ülesehitusega. Kui autori dokkidel on siis väga kindel autori suhtumine sellesse teemasse ja ka väljendamisviis või väljendamisoskus. Aga kui sealt nüüd edasi minna, siis need omakorda jagunevad nagu veel, väga mitmeks erinevaks ala žanriks. Peaksid kuulajale seletama, mis asi on slot slotiks, meie nimetame programmiakent siis eesti keeles ehk et teleprogrammis olevat väga kindlat kellaaega ja ka kindlat päeva, millal üks või teine programmeetrison tavaliselt on need telepäevad siis jaotatud ära vööndites ehk kindlatel kellaaegadel algavad kindla iseloomuga saated ja neid nimetame trollideks. Tegelikult need dokumentaalfilmid on väga erineva iseloomuga ja Eestis need kattuvad, sest Eestis on põhimõtteliselt ikkagi tegemist autoritokiga. Sellepärast, et noh, et teleise ju ei, toodab peaaegu, et ei tooda dokid noh, selles mõttes, et Meil on nagu telesaated ja sisend, dokumentaalfilmid, dokumentaalfilme toodetakse või tehakse ka tegelikult kindla formaadi järgi kindla pikkusega, et mahuks nii jälle sinna aknasse võis otti ära. Et mujal Euroopas olenevalt siis riigist on situatsioonid veidi erinevad. Aga Eestis on kummalisel kombel see segunenud, et kuidas sina tegelikult ETV hankeosakonna juhatajana, et kuivõrd hallid juuksed sul peas sellega, et sinul on nagu üks nägemus asjast, mida sina läheksid sinna aknasse ja sa pead ju arvama ka ette ära, et mida publik tahaks näha ja selle maitsega natukene arvestama. Küljest tuuakse sulle täiesti nagu selge autori nägemusega film, mis võib-olla ei lähe sinu sinu arvamuse nägemusega kokku, et kuidas Sa oled suutnud neid Eesti film ja tegelikult ja eesti lugusid nagu Eesti-doc'e nagu promoda niimoodi, et neid vaadeldakse võrdväärselt teiste maade dokkide ja filmidega, kas neid vaadata? Noh, selles mõttes on see hea küsimus, et, et ma olen ise seal mõelnud korduvalt, et tegelikult, kui me räägime tõesti mujal arenenud filmitööstusmaades on televisiooni roll filmide tootmisel oluliselt suurem eriti dokumentaalfilmi tootmisel. Siis loomulikult see annab see neile võimaluse dikteerida, mida nad soovivad, ehk siis meie puhul on see minimaalne. Sellepärast on eesti lugude projekt väga oluline, et me saame seal dikteerida seda, mida me tahame tegelikult näha isegi juba teema kaudu, eks ole, alates teema valikust ja ka hiljem, kui hakatakse filmi kokku panema, et tegelikult anda oma nägemus asjale. Noh, kuigi isiklikult arvan, et kui tegemist on autoritokiga, siis autori nägemus peab olema niivõrd kindel või niivõrd atraktiivne, et noh, sinna ei tohiks väga palju sekkuda. Aga kui sa näed, et seda saaks paremini või see töötaks paremini nagu mõnel teisel moel, siis tuleks teha et see on autori küsimus, kas ta seda aktsepteerib või mitte. Aga noh, hetkel on põhiline näitamiskoht, nende jaoks on kolmapäevaõhtune dok kaader, seal näitame filme, mis on sellised autoridokid mujalt maailmast ja kratiivsetokid. Ja korra kuus me näitame siis ka ühte eesti filmi ja sinna nad nagu sobivad hästi. Tegelikult hoiab see muu maailma Rida taset üsna stabiilselt ja, ja eesti toki vaadatakse olenevalt tegelikult toki kvaliteedist üsna hästi või palju rohkem vaatajaid kogub tavaliselt eesti dok ikkagi kui, kui ükskõik kui hea välismaa tõesti, absoluutselt väga hea uudis. Ma mäletan just meie jõge ajast mingi kolm aastat tagasi, kui sa kurtsid, et kui eesti dokil on oma kindel nii-öelda aken programmis, ehk ta on iga nädal eetris ühel samal ajal, et siis ta lihtsalt kukub ära, et et kuna ilmselt nagu dokfilmide tase sellel hetkel oli noh, niivõrd ebaühtlane, et siis oli võimatu seda publiku huvi või vaataja huvi hoida. Jah, praegu on see, et iga film, mis välja tuleb, on ikkagi sündmus. No seoses selle Eesti lugude projekti initsiatiiviga algamisega tegelikult on muude dokkide rida läinud ka natuke rohkem paika ehk et ei tehta enam nii palju dokke ja nende dokkide tase on natuke kõrgem kui ehk neli-viis aastat tagasi üldse Eestis tehakse ju väga palju dokfilme tegelikult võrreldes muude maadega meil kuskil, no nüüd on tänu eesti lugudele mida see aasta ilmselt 12, aga muidu 14, et on mingi 40 kanti nagu aasta, mis on ühe väikse filmi tootmismaa jaoks ikka päris korralik number, eks ole. Aga kui rääkida nendest niinimetatud autori tokkidest, siis veel noh, tegelikult kolm-neli-viis aastat tagasi tekkis kinolevis uus tendents tuua autori tokke kratiivseid dokumentaalfilm kinolinale ja siis sai alguse ka tegelikult ühest prantsuse dokumentaalfilmist olla, olla, olla või omada ja see tekitas lihtsalt meeletu publiku huvi selle üle miljoni vaataja, kui ma ei eksi. Ja sellele järgnes selline suur laine dokumentaalfilmikinolinal ja ka Eestis koheselt nagu selline tendents tuua dokumentaalfilmikinolinale. Nüüdseks on see juba jällegi nagu vaibunud, et kas siin on ka tegemist mingisuguse sellise lainetuse kalevis, põen see kinni tegelikult nendest filmidest või, või mis on teie arvamus? Päris kindlasti ei ole vaibunud praegult, dokfilmid teevad mujal päris head kinokassat ja ma arvan, et see tants läheb edasi veel mingit aega kindlasti noh, Eesti turg on nii väike, lihtsalt, et siia tuua dokumentaalfilmi kinno on, peab olema vägagi hästi kinni makstud levi selles mõttes, et tegelikult mingit kassa tulusid oodata ei ole. Praegusel hetkel kihas sõprusest jookseb ameeriklase ülisuur mina ülisuur, mina, ma tahtsin lihtsalt öelda, et, et tegelikult minu arust kogu Euroopas ikka veel kestab see, et dokumentaalfilmid tulevad kinno Norras näiteks. Ma lihtsalt kuulsin säärast lugu, et seal linastus kas vist see aasta eelmine aasta säärane nagu dogma dokumentaalfilm, mille nimi võiks olla tõlkes toores noorus või ta sai kümneid tuhandeid vaatajaid. Ja kuna, kui ma nüüd õieti mäletan ka eelmised Norra dokfilmid on olnud suhteliselt edukad, et siis mis film nüüd tehti Norras dokumentaal Ralfi eelnevast edust olid siis tooteid ja kõik teised filmi tantsid, nii innustunud tegid sellest dokumentaalfilmist 36 kinokoopiat ja vot siis see põrus läbi. Nii et vaadatakse silma ikka kinolinal, aga noh, Ameerikas praegu ikka päris palju näidatakse ja seal võime suurtemates filmidest võib-olla rääkida, mis on hästi teinud näiteks Estonia kohta võib pikemalt ja mis oli ka lindudel, migratsioon ja alates sellistest filmidest või siis sealt edasi Jesmen või et neid filme nagu väga hea näide tegelikult sellest ma just tahtsingi hakata rääkima nutva kaameli lugu, mis linastus ka eelmisel aastal PÖFFil seda filmi vaadates ja nõidust kanis oli mul võimalus vaadata sellesama autori järgmist dokumentaalfilmi kus tegevus toimub samuti Mongoolias. Ühes perekonnas, mis on muidugi isoleeritud, kuna tegelevad karja ajamisega ja nomaadliku eluviisiga siis seda filmi vaadates tekib küsimus Taal filmi mängufilmipiirist. Ja ma arvan tegelikult, et, et need piirid muidugi on ühest küljest nagu hajunud hajumas ja teisest küljest võib-olla see ongi tekitanud selle tendentsi, et, et inimesed lähevad, sellepärast vaatame dokumentaalfilmi suurel ekraanil kinno, et meelelahutus või see elamus, mis on seal saavad, ei erine tegelikult mängufilmielamusest. Nojah, ja võib-olla isegi kui rääkida konkreetselt sellest filmist Siis loo ülesehitus on täiesti sarnane mängufilmil Kloolias õitsele. Aga siit küsimus, et kas see dokumentaalfilm on sellel juhul lavastatud dokumentaalfilmi ja kui palju dokumentaalfilme lavastatakse? Ma arvan, et ma juba filmikooli esimesel kursusel lahendasin selle probleemi enda jaoks ära, et puhas dokumentaalfilmi olemas ei ole ja põhimõtteliselt lavastatakse kõik juba alguses režissööri või autori peas ära. Mis ei tähenda jälle otsest teesklast või valetad. Ei hakka siin pikalt rääkima, et kõik oleneb sellest, kuidas kaasatud ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Sel teemal vaieldakse kogu aeg, vähemalt mina, nii palju, kui ma olen nendes ringkondades ka väljaspool viibinud, siis see on alatine teema. Sellel ei ole vastust olemas tegelikult noh, kui hakata tõesti kainelt mõtlema, siis nii kui sa kaamera käima paned, siis on see juba nagu mingisugune vaatenurk reaalsusele mingi suhestatus, eks ole, selles võtmes nagu ei saa päris jälle dokumentaalfilmiga no siis selle jaoks olemas kroonika, eks ole, saan põhimõtteliselt taotlema siis võimalikult tõetruud pilti siis kas teised vaid just nimelt ühiskonna peegeldust, mis tegelikult ka ei ole nii, sest see on ka subjektiivselt üles ehitatud kassa, Montaažerjana või millena iganes, eks ole. Aga samas on just huvitav tendents see, et isegi noh, ütleme sellise sotsiaalse iseloomuga nagu ühiskonnakriitiliselt plokid, mida on siin Ken, saan Rain Tolk ja ja see niisugune mõnus huligaanide punt teinud või siis noh, moon oma iseloomult ka, et tegelikult need on ka äärmiselt tendentslikult äärmiselt subjektiivsed dokumentaalfilmid, pina nimetatakse neid vahetevahel isegi rohkem nagu ütleme selliseid nii-öelda dogmalike mängu fil foole liikuvad, kui, et siis võib-olla klassikalised dokumentaalfilmid. Jah, põhimõtteliselt küll. Jah, ma usun ka, et, et pigem nagu dokumentaalfilmi tunnus on see, et mitte valetamine või et näiteks kui me siin eelmisel nädalal just rääkisime sellest, et mis oli väga huvitav tendents, näiteks Discovery on hakanud tegema nüüd hästi palju rekonstrueeritud dokumentaalfilme, mis Audri doki filmitegijate puhul on selline täiesti tabunähtus ja tekitas seal üsna palju sellist kõlapinda. Siis ütlevad nad, et tegelikult selles ei ole midagi halba, kui ehitatakse uuesti üles nagu ajalugu või materjal, mida ei ole võimalik kusagilt arhiividest enam saada, eks ole. Kui tehakse seda faktidele tuginedes. Kui see peegeldab seda reaalset situatsiooni. Põhimõtteliselt ei ole selleks ka midagi uut. Näide, kuidas dokumentaalfilmi mõista, aja jooksul muutub. Kallis raadio, kuule, anna mulle andeks, et ma ütlen, ma täpselt ei mäleta, aga säärane mees nagu meil s tegi 20. sajandi alguses unustamatud teedrajavad Science Fiction filmid nagu lend kuule ja nii edasi ja nii edasi. Tema tegi ka dokumentaalfilmi, ma ei mäletanud, millise briti monarhi kroonimine ja dokumentaalfilm ta põhiliselt minu arust lavastas selle Pariisis ette. See üritus ei olnud veel toimunudki, näitas ekraanil ja kõik olid õnnelikud, kõik olid rahul. Ütles, et nüüd me oleme aja jooksul hakanud maga dokumentaalselt asja juurde. Et lavastati juba 100 aastat tagasi. Ja samas on olemas tegelikult selline eraldi nagu feik dokumente, ehk siis vale dokumentaalfilm, mis valetab algusest lõpuni ja mis on vahetevahel äärmiselt suuri elamusi pakuvad. Nii et ütleme nii, et dokumentaalfilmi saan, kui selline on täiesti nagu seinast seina sisuliselt nagu elamusi pakkuv ja ainese poolest ka. Aga kui rääkida eesti dokumentaalfilmist, siis teie olete nüüd läbi ja lõhki, ma arvan, Eesti dokumentaalfilmis täiesti nagu kõige paremini kodus, et mida te oskate öelda, teemade valiku koht, et kuivõrd need, ütleme sellise 10 aasta jooksul on nüüd muutunud, mis teemad olid aktuaalsed ja mis teemad on hetkel aktuaalsed. Töösturite hiljuti Eesti filmi sihtastes toimunud võistukaitsmisel ja seal olid taas uued projektid esitatud, et mis teemad on praegu aktuaalsed. Lähiajalugu. Jah, lähiajalugu igalt poolt vaadatuna see muide ei ole ainult Eesti selline trend, uus trenditrend, tundub, et see vajadus on tekkinud ka väljaspool, tähendab esiteks üleüldse, kui me räägime Lääne filmi tegijatest, siis nemad üritavad leida sündmusi, mingisuguseid tendentse, mis tuksuvad praegu kusagil kõrval valupunkte, mida iganes, idabloki tegijat, kuhu ma praegu meid liigitan, neid tänapäev ei huvita, teha filme olnud aegadest. Mis on muidugi väga kahju, et minu arust võiks kommenteerida seda, mis meid praegu ümbritseb mitte suurad, ainult ajaloost. Noh, vist on neid nii ja naa, aga kui rääkida tõesti mingites sellistes trendidest no mis, ma mõtlesin seda, et, et tegelikult just seal Leipzigis oli näha ka, et, et on väga palju teise maailmasõjajärgset või teise maailmasõjaaegseid käsitlust siis ütleme, mujal proovitakse seda teha kuidagi läbi mingisuguse isikliku vaatenurga, siis meil on ikkagi ta selline pigem nagu mingitest juhtumitest mingitel faktidel põhinevatest asjadest. Ma olen pannud tähele, et on üritatud ikkagi matkida selliseid inglise formaat, ütleme selliseid ajaloolisi dokumentaalfilmide formaate jah, kas Discovery või BBC History Channel või midagi taolist. Mis tähendab seda, et ühest küljest, kas on soo produtsentidele müüa neid dokumentaalfilme väljaspoole, sest selge see, et need eelarved on tõesti suured, sellised, millest me nagu oma juttu alustasime. Või teisest küljest on see ikkagi meil identiteedikriisi ja ütleme, sellise mingi rahvusliku eneseteadvuse tõstmise vajadus. Võib-olla tähendab kindlasti ka need on olulised detailid, aga tegelikult miks seda praegu tehakse, on see, et need on nagu minevad objektid kõik. Ehk et praegult saada veel viimasel hetkel kätte elavad inimesed, kes suudavad oma mälestusi rääkida ja kes suudavad veel asjadest rääkida. Et see on selles mõttes nagu natukene jah minev objekt aga nõukogude ajast veel keegi ei tee, eks ole, see ei ole praegu seda teevad, teised teevad jälle mujal ise teevad muud maad. Endise N Liidu territoriaalselt meid ennast eriti ei huvita jah, et ilmselt tuleb uus generatsioon, kes ei tea sellest midagi ja nemad hakkavad tegema, kelle jaoks on see uudne avastamisrõõm või midagi seal, jah, et, et praegu on nõukogude ajast suurt suurt ei tehta. Mul just kahju, et ma kuulsin, kui tehti Artekki pioneerilaagrist soomlased või olid need hollandi hollandlased samamoodi soomlased pommistena, niivõrd magusad teemad? Soomlased, soomlased oskavad leida, vot neil on ilmselt vajalik distants, meie oleme olnud liiga asja sees, soomlased on piisavalt lähedal. Ja samas meil on säilinud distants, nii et nad näevad mingeid asju meie filmitegijad siis Riho vaatlev ilmselt ei oska näha asju distantsilt. Ja samamoodi nagu Soome üks tuntumaid naisdokumentalisti piri Hongasele tegi suurepärase, ilmselt viimaste aastate ühe ilusama ja sügavama dokumentaalfilmist tšetšeeni lastest, kes on siis sattunud lastekodudesse. Ma lihtsalt tahtsin seda öelda, et Hango Salon selles plaanis erand, et kõige lisaks sellele, et on korralik filmitegija, ta on tõesti andekas, tema valmis tegema midagi säärast, nii palju, kui mina aru saan, mida kahjuks tänapäeval vähemalt Eestis keegi suurt ei viitsi teha, et ta tõesti läheb ja elab selle filmitavaga koos, et ta lihtsalt ei lenda peale, ei filmi ära ja ei lenda minema. See nõuabki süvenemist ma ei tea, väga palju eesti dokumentalistid, kes viitsiksid minna ja elada kusagil perekonnas hütis, ma ei tea kus iganes, see on tal ka veel suurepärane oskus olles seal sees, ise säilitada distantsi vajalikul määral, nii et tegelikult, kui ekraanil toimub midagi valusat või uudise sajand ekraanil nutvat inimest, siis ta ei võta seda kuidagi labaselt, et see mõjub nagu väga hästi täpselt vajalikult distantsilt. Ja kõige naljakam on see, et temagi tegi meie metallikuninganna Tiiu Silvesest dokumentaalfilm, mis oli sellel hetkel, kui see inimene oli nii-öelda meedia huviorbiidis, oli nagu veidi kummastav vaadata, et me ei suutnud ennast nii-öelda võõrandada sellest kontekstist, siis praegu üle vaadates seda võib tõesti öelda, et headoc midagi ei ole teha, kui sa eelnevalt mainisid, kõik dokumenteeritud, mingis mõttes on selle žanri säärane võidukäik teinud jälle teatava karuteene mõningatele mitte feik dokumentoritele Mariaga mõlemad nägime Norras Soome dokumentaalfilmi raadiot on, mis rääkis ühe Soome mobiilteenust Company tõusust ja allakäigust oli muidugi ka väga hoogsalt ja tempokalt monteeritud. Sa rääkis põhimõtteliselt filmiprodutsenti režissööridest, kes said kokku, otsustasid teha väga kõrge lennuga firmale, ajasid mitukümmend miljonit dollarit või eurot sinna taha ja siis sussifirma kiiresti põhja lasta. Aga pärast saalist lahkusime, küsisid inimesed kogu aeg seal ikkagi feidokumentaarsele commentary, eks ole. Keegi mõtleb selle peale, et see võiski olla meie idabloki maade inimesed, mõtlesime, et noh, miks ka mitte. Täitsa reaalne värk. Et jah, erinevad lood erinevates kontekstides mõjuvad tõesti erinevalt, aga räägime võib-olla dokument Jaan filmidest mujal ka. Teil õnnestub tihtipeale käia sellistel dokumentaalfilmiturgudel festivalidel ja esitlustel ja dokumentaalfilmide puhul populaarne selline võistukaitsmine ja, ja üks selline maailma kõige olulisem suurem võistukaitsmine saab toimuma vest Amsterdamis idee mis on maailma suurim või vähemasti prestiižikas dokumentaalfilmide festival ja hiljuti tulittidega Bergenist, kus on siis Skandinaavia riigid esindatud oma parimate projektidega. Mis tendentsid seal valitsevad? Raske öelda, mis tendentsid, no kuule, mul lihtsalt tekkis võrdlus funktsele, laipzigi asjaga, siis ma tegelikult nüüd võin nagu öelda, et Põhjamaad on väga kindlalt jätkavad sellist autoridokkide rida, et seal oli väga palju sellist formaadi toki tegelikult ei tehta. Mis on natukene raske, näiteks kui sa saad korraga 20 projekti, Nad on kõik suhteliselt ühelaadsed, nad on kõik sellised inimlood, eks ole, kui sa hakkad võtma nagu lihtsalt ülesehituselt, kuidas on, nad on suhteliselt sarnased, kõik erinevad on karakterid, autori lähenemine ja keskkond. Aga kõik muu tundub nagu suhteliselt sarnane tegelikult ja noh, ütleme eelarvet ka, eks ole, Marie, sina oled käinud tšehhi sihklevas, mis on Ida-Euroopa suurim ja kõige olulisem filmifestivalil ja ma ei tea, kas Kristiina, sul on olnud ka võimalust külastada, Tiina näeb seekord minu, saab nüüd. Eest mõtlesin, et mis vahe on näiteks noh, ütleme selle Skandinaavia turul ja siis ütleme, islavald ajamas siis laps on ikka uudsemaid ideid ja huvitavam jah, et kuigi see kvalitatiivne tase võib olla väga erinev, sest et sa sa ei tea neid tegijaid ja tähendab kõigepealt loed projekti nagu paberites tundub, ülihuvitav isend, treilerit mõtled, issand jumal, kas tõesti. Aga et vähemasti on seal mingisugune üllatus, võimalus seal olemas. Kui sa lähed sinna skandinaavia filmifoorumile, siis jah, siin tundub kuidagi tavaline või, või seal ei ole nagu midagi erilist, sellist sädet väga harv, kui seal tekib, vahel tekib aga väga harva ütleme nii, et olen Bergenis mõlemad ka Vilniuses ja ma ütleks jah, et Bergenis Põhjamaade projektid, nad, jah, just täpselt kvalitatiivsed olid nad paremad. Kui me räägime võib-olla siis nüüd mingit tehnikast, pritsimisoskust ja nii edasi ja nii edasi. Aga Vilniuse projektid erutasid, rohkem, midagi pole teha, see on näiteks väga huvitav, kuidas mina olen olnud neist neli aastat sellel Baltics'i foorumil mis on Baltimaade filmiturg, kus on siis esindatud mitte ainult Baltimaade filmitegijate tööd vaidlustes? Poola, Valgevene, sellised lähimaad siis ja kuidas on see arenenud nelja aasta jooksul, on päris naljakas, et noh, sellel aastal oli näiteks väga kindlalt näha, kuidas tehakse treilereid, kusjuures on õpitud tegema selliseid Hollywoodi stiilis nagu dokfilmitreilereid. Väga naljakas. Selles mõttes trende, seal on väga huvitav jälgida. Et ikka valli võetakse, ütleme nagu läänemaade järgi noh vähemasti projekti esitlemisel Nad õpivad nii kiirelt, ei, nii avatud tegelikult uutele ideedele ja, ja uutele võimalustele ja tegelikult just võimalustele, sest et miks see kõik toimub, on ju finantseerimine, eks ole, leida uusi finantseerimisvõimalusi ja nii edasi, mis, ütleme nendes maades on olnud siiamaani väga konkreetne, eks ole. Et eriti välja pole kusagile mindud, kui skandinaavia rahastussüsteemid on olnud juba aastakümneid, eks ole ikkagi mitme maa kesksed just suhteliselt suletud tegelikult, eks. Et see paneb neid kuidagi tööle teises võtmes ja see on suhteliselt nauditav. Samas, kui me jah, räägime projektidest endist, siis, siis midagi pole teha. Norras Bergenis oli kõik nagu säärane ühtemoodi tasavaks säärast asja nagu Vilniuses ei olnud, ma pean silmas, et tuleb leedukine hästi ütleb, et ma pean 35 millimeetrisele filmilindile mustvalge hobusest, kes sööb ASA rohkem aega ei broneeri ja kõik plaksutavad käsi ja ma saan aru, et mõni Lääne telehankija ütleb, et andke andeks, mis jama see on, et see ei ole minu arust Lott, aga mingis mõttes imponeerib ja et kui palju neist tegelikult projekti siis realiseerub on, on iseküsimus, et tihtipeale tegelikult neil võistu kaitsmistel tuleb esile siiski võib-olla enam esinemisoskus, idee, originaalsus ja, ja mingid muud teisesed, võib-olla faktoreid, mis lõppkokkuvõttes kogu film valmis saab, siis et esitlus oli küll vägev, aga et kus see film iseenesest on samas kindel hulk nimesid tegelikult dokumentaalfilmimaailmas ka lihtsalt nii-öelda laotakse rahapakid laua peale, nii kui see nimi kuskilt välja hüppab, siis ei ole üldse mingit probleemi, et kohe nagu jälle festivali põhivõistlusprogrammi pilv on koheselt rahast. Ausalt, ka nemad on alustanud. Kindlasti tegelikult jah, paber kannatab kõike põhimõtteliselt, et sa pead teadma natukene rohkem projekte välja valides, kui see, mis paberile on kirjutatud. See on nagu selles mõttes huvi tekitamiseks, ega igasugused finantseerimissüsteemid peavad läbima veel mitmesuguseid etappe. Aga lõpetuseks tahaksin küsida teie käest? Ei tee, arvates ütleme kas siis selle aasta või mõne varasema aasta dokumentaalfilmi projekti kirjeldust, mis teile on enam huvi pakkuda, kukkunud ja seda lugu, et kas ja mis on sellest hiljem saanud. Mis teie tähelepanu köidab, ei olegi näiteks valmis saanud, et, et kui te olete nüüd käinud suhteliselt palju, ütleme nendel erinevatel esitluste samaska turgudel minu meelest on see asi, et koloniaalsihtasutus olnud aasta siis ongi filmi valmimine on ikka sedavõrd pikk projekt, et mina ei saa praegu, et aga ütle, mis huvitasin kõige rohkem, ütleme nüüd selle poole aasta läbilõikes, sa käisid Marssey dokumentaalfilmide festivalile turul ka ja seal ka kindlasti oli selline huvipakkuv idee sul nagu näppu sattus, see võib olla ka Eesti projekt, aga noh, ütleme nii-öelda lemmikprojekt 2005. Jah, väga raske öelda, oli üks projekt, millele taotleti raha jaanuaris. Urmas Eero Liivi filmi, mis läinud erinevatel põhjustel käiku. Seda ma ootasin huviga, seal olid filmiväliselt, aga millest lugu teavitab kuulajatest kõige rohkem filmi nimi oli kukeaabits ja rääkis meesvangide elust vanglas. No nii-öelda omalaadne paradiis, teema jätkamine jah, põhimõtteliselt küll. Ja siis mida ma ootan, mida ma tõesti tahaksin näha, on Marianna kaadi Maria teatri fantoomides, seda ma ootan huviga. Mis räägib Peterburi Maria teatri fanaatilistest austajatest, kelle viimise kunst on ka tulemus, mis võib ka huvitav olla. Need ei, tegelikult nüüd ma vaatan, et on projekte, mida oodata ja mille pärast valmimist ma olen jooksul jälginud, aga tegelikult ütleme, et need on nüüd selle aasta jooksul. Järgmise aasta jooksul hakkavad valmis saama esimesed, sellised tõelised rahvusvahelised projektid, mis on Eestist välja läinud. Et need on needsamad põhimõtteliselt, mis on käinud nüüd erinevatel rahvusvahelistel foorumitel pitsimas ja mis on käinud mingitel erinevatel seminaridel või workshop idel ennast arendama, see noh, et seda on päris huvitav vaadata, et kuidas nad nagu realiseeruvad kokku on selles mõttes suhteliselt pioneer olnud, et tema on esimene selline dokumentaalfilmide vähemasti produtsent, eks, kes on nii laena Bakalina filmiga buss pälvinud nagu sellise suure rahvusvahelise finantsseeriate tähelepanu kui ka tegelikult animategijast Priit Pärnast pajatava dokumentaalfilmi on ta ka suutnud sellise rahvusvahelise rahapaja külge kinnitada ja selle filmi linastus mees animatsioonist oli selle töö pealkiri, esilinastus peaks toimuma lähitulevikus selle aasta jooksul põhimõtteliselt. Aga Marie, võib-olla ikkagi mõni projekt väljaspool Eestit ka päris kindlasti igal pitsingul leian boor projekt, mis mulle väga meeldivad, võib-olla sellelt viimaselt leipzigi pitsingult oli üks projekt, mis oli Türkmenistanist kus praegu teatavasti valitseb ikka tõeline diktatuur ja tõeline selline neoon, leninlik aeg, kus president või siis riigijuht kirjutab raamatuid ja teatrites mängitakse ainult tema kirjutatud näidendeid ja rääkimata toitudest, mis on kõik nimetatud tema nimega. Väga suletud ühiskond selles mõttes. Ja selle filmi autoriks on Peter Lang, kes tegi viimase filmi pruudirööv Kirgiisias. Mida me näitasime Eesti Televisioonis ja loomulikult ta ei saa seal öelda, et ta teeb dokumentaalfilmi, mis läheb rahvusvahelisel turule, nii et ta läheb sinna oma väikse kaameraga, loodab siiralt, et seda kusagilt ära ei varastada. Filmitegija ise on üle kahe meetri pikk raske märkamatuks raske jääda märkamatuks, aga väga hea kaamera nurga saab loomulikult. Aga üks projekt, mis mul vaieldamatult lemmik, mis on praegult valmis saamas, on Islandi tootjad ja filmi nimeks on äkkNooman, mis räägib ühest inglise Muugast buda mongast kes läks siis taimaale 15 aastaselt vist. Ja teatud aja järel mingi viie või kuue aasta pärast läks ta külla Islandile oma kirjasõbrale ja jäi sinna elama olles edasi muult, eks ole. Ja siis mingi aja jooksul armuste Kasahstanis ühte vene neiusse ja otsustas oma senise elu hüljata ja Ta täiesti elustiili, aga aastaga lõppes see abielu. Siis ta elas kogu oma eluraskused läbi ja nüüd aasta tagasi läks tagasi Taimale mungaks uuesti. Kohutavalt karismaatiline tegelane ja see film, kuidas see üles ehitatud on, nendel filmitegijatel on väga hea selline visuaalne tunnetus. Ja no ma just nägin seda nii-öelda esimest. Ja no tõesti lihtsalt jääd vaatama esmalt, et issand jumal, et tegelikult nagu lugu, kui sellist konkreetset lugu või mingit konflikti nagu ei ole, on, on selle persooni enda sellised konfliktid või lihtsalt vaatad ja ma olen täiesti kindel, et sellest saab. No vähemasti Põhjamaades järgmine kinoheite. Väga huvitav, ma lihtsalt märgiks oma seisukoha ära, et loomulikult iga režissööri unistus on, et võimalikult palju inimesi näeksid tema filmi iga produtsent oma filmi müüa. Aga ma leian, et, et nagu filmitegija eesmärk ei saa olla ainult see, et kui hästi ta pitsingul esineb, kui paljudele ta filmi maha müüdud saab, et ennekõike ikkagi filmiteele filmi valmistegemisele, mitte ainult sellele, kuidas oma filmi võimalikult palju müüa ja siis seal, kus ma filmi teen on see, et tegelikult, kui sa vaatad filmitegemisprotsessi kui sellist, siis mujal maailmas kulutatakse isegi dokumentaalfilmi ettevalmistamiseks või rahastamiseks juba paar aastat, et mis on mõnes mõttes täiesti veider olukord, kui sul on mingi teema, mis võib-olla sünnib siin ja praegu siis ei saa seda teha, sellepärast et tegelikult näeb ette, et sa ennem saada oma 80 protsenti eelarvest kogutud. Ja siis alles lähed võttesse Nonii, nii lõhkiski mull dokumentaaži olemusest. Aga ikkagi enne kui jätame hüvasti see kordama kuulajatega, võib-olla siis Marje, sa ütleksid, et millele on võimalik näha nüüd neid uusi eesti lugusid ja ja millal need on Eesti televisiooni ekraanil ja millal neid kinos Sõprus on võimalik vaadata. Luud jooksevad praegult teleekraanil teisipäeviti kell 19 30 ja järgmist viit uut filmi näitame siis kõigepealt Kinos Sõprus 24. oktoobril ja sealt edasi siis selle teleekraanil, samal ajal teisipäeviti kell pool kaheksa, nii põhimõtteliselt kuni kevadeni välja on siis võimalik vaadata ära? Ei, nad on detsembri lõpuni detsembri lõpuni neli filmi. Ma tänan teid kuulamast ja tänan ka meie saatekülalisi Kristiina vidiantsija, Marje Juštšenkot rääkimast Eesti ja muu maailma dokumentaalfilmidest. Stuudios oli Riina sildas, kohtumiseni juba järgmisel kuul.