Tere hommikust ja head päeva teed, kallis kaasrändur. Mõtiskleme selle nädala hommikutel rändamisest, reisimisest, diatee käimisest. Eile oli juttu ühest noorest mehest, kes sai kätte isa päranduse ning reisis kaugele maale. Seal aga ei käinud ta käsi kuigi hästi. Olles ohjeldamatu elamuste jahil vara ära kulutanud, tuli talle nälg ja puudus kätte. Ja siis ütleb evangelist Luukas jäi ta mõttesse. Kreekakeelses tekstis seisab siin sõna-sõnalt, ta tuli iseendasse või iseenda juurde. Ei seotoon, Elton või ta keskenes iseendasse, nagu on Toomas Pauli Uku Masingu uue testamendi tõlkes. Fraas võib, tähendab, et mees sai nii-öelda olukorras selge, soti sai asjale pihta või tabas matsu. Aga ka seda, et ta pöördus oma tegeliku olemuse oma mina oma elu keskme manu. Igal juhul sai, reisis kaugele maale, tema jaoks reis iseendasse. Aeg-ajalt võib inimene tunda, et ta on ennast ära kaotanud või endast mööda elanud või nii, nagu ütleb Tommy, helistan, et ta ei mahu enam iseenda ellu ära. Sellesse ellu, mis koosneb lakkamatutest, muljetest, elamustest, ärritajatest ja impulss-idest. Sellesse ellumisse koosneb lakkamatutest, kohustustest, kohtumistest, tähtaegadest sellesse ellu, mis on tohutult toimekas ja sihipärane ja planeeritud ning koosneb üksnes tähtsatest ja väga tähtsatest asjadest, inimestest ja kohtumistest. Sellesse ellu, kus ei vaikus ega hetke nautimine ole enam iseenesestmõistetavad, vaid on luksus sellesse ellu, kus kas või ühe ainsa mõtte lõpuni mõtlemine või ka kõige lähedasema inimese lõpuni kuulamine on üle jõu käiv pingutus sellesse ellu, kus me tähistame teiste poolt ette antud rolle ise sellesse ellu ära mahtumata või selles end koduselt tundmata. Viibides elamuste ja kogemuste otsinguil võib inimene ise endale võõraks jääda. Ja paradoksaalselt võib just kodust kaugel võõras keskkonnas viibimine anda märku sellest sisemisest kodutusest tühjusest. Siis, kui ei pea pidevalt telefonile vastama ja e-posti lugema, nõusid pesema ja tuba koristama. Kui oleks igapäevastest kohustustest rutiinist priid, on aega seisatada, mõelda, tajuda, kogeda aja voolamist ning taibata, et oleme siin elus, vaid rändurid. Et elu ilusad hetked, imelised kohtumised ja elamused on ajutised ja mööduvad. Ja teinekord on inimesel just reisil võimalus mõtiskleda oma elu ja unistuste kordaminekute ja luhtumiste üle. Tajuda täitumata lootuste ja purunenud suhet, valu, mida tal argipäeva kiires pole olnud aega läbi elada. Mis siis on mu teekonna sügavam siht ja tähendus, mis on see ainulaadne kutsumus ja ülesanne siin elus, mis on määratud just mulle. Mida võtan endaga kaasa mööduvatest aegadest, eluetappidest, suhetest ja reisidest mida jätan endast maha siis, kui on aeg tõusta ja minna. Mis on mu tegelik olemus, kus on mu hingesisene kodu? Nende küsimustega silmitsi seismine tähendab iseendasse, keskenemist, teekonda endasse, mida on hea ette võtta just nüüd, hingedeajal, kirikuaasta viimasel nädalal. Nagu ütleb Tommy Helsten ühes uusaasta soovis. Tahan rahulikult süveneda, tahan õppida üha enam olema kontaktis iseendaga, siin ja praegu. Tahan teha ruumi olemisele keset kõiksugu tegemisi. Tahan ära mahtuda oma ellu. Palvetagem taevane isa, sina oled meid loonud ja tunned meid, meie teekonda ja meie päralejõudmist õnnistaja, kingi meile hetki, mil me võime iseendaga silmitsi seista ja oma südame häält kuulata sest sina kõneled meiega, Me südamevaikuses.