Tere hommikust, kaunist pühapäeva õnnistatud advendiaja algust sulle ja su lähedastele, hea kaasteeline. Täna süttib kirikutesse kodudes esimene advendiküünal. Ja me hakkame ootama jõulupühi valmistuma aasta kõige ilusamaks ajaks. Pühadeks, mis toovad meile sõnumi jumala poja sündimisest. Paljudes linnades süüdati eile või süüdatakse täna õhtul raekoja ees või linna keskväljakul esimene advendiküünal. Ning soovitakse üksteisele, et advendiaeg tooks leppimist ja rahu. Mõistmist ja lootust. Inimeste vahel ei avalikku ellu. Lapsi külastavad päkapikud avatakse advendikalendri esimene aken. Toidulauale või kummutil asetatakse jõulutäht. On paremaks saamise, puhaste mõtete, lootuse ja rahujagamise aeg. Me oleme selle nädala hommikutel mõtisklenud rändamisest ja teelolekust koju jõudmisest ja kojujäämisest ja viidanud ühele uue testamendi kaunimale ja tuntud male Jeesuse mõistuloole, mida tuntakse kadunud poja loo nime all, kuigi siin tegelikult on juttu isast ja tema kahest pojast. Selle looga on mu meelest ilus ja tähendusrikas astuda algavasse advendiaega. Kui vanem poeg tegi isale etteheiteid, et too pole tema aastatepikkust korraliku töörügamist väärtustanud ega talle sikku tallegi andnud, et ta võiks oma sõpradega pidutseda. Aga noorema poja kojujõudmise puhul näed, veristab nuumvasika. Siis ütleb isannata. Poeg, sina oled alati minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmud seda, sest see su vend oli surnud ja on saanud jälle elavaks ning oli kadunud ja on leitud. Kas me võime mõelda tervest oma elust, kui teekonnast liikumisest, reisist päralejõudmist ja lahkumist ei jadast? Eks ütle juba, Oskar Lutsu apteeker, kuldsed sõnad. Mina ei vali oma osaks seda, mida koi ja rooste rikub. Kõik oma varandust kannan ma endaga kaasas. Inimene on seda õnnelikum, mida vähem on tal kõiksugust, kolija kraami iseäranis võib seda märgata reisil. Ja kas me ei võiks vaadata kõik oma elu kui ühte nii keskmise pikkusega reisi? Mina tahan reisida ja mõnes vaksalis juua oma pudelikeses õlut rahus rahus mis on enam kui kõik muu siin maailmas. Kristlik maailmavaade aga ei pea elu sihituks rändamiseks, hulpimiseks, hängimiseks sõitmiseks ühest raudteejaamast teise vaid teekonnaks, millel on siht, eesmärk ja tähendus. See on teekond jumala poole suundumine temasse kes on väljaspoolaegruumi ja seetõttu igavene otsatu ääretu. Aga kes ütleb meile, sina oled alati minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Universumi ei ole lihtsalt juhuste jada ja eluvalkainete eksisteerimise vorm. Keegi on soovinud ja igatsenud olla alati ja igavesti koos meiega. Keegi on andnud meie elule alguse ja eesmärgi, keegi ootab meid kellegi poole, oleme teel. Nimetame seda kedagi jumalaks. Kristlik traditsioon nimetab teda nii. See jumal ei ole halli habemega taadike pilvepiiril või superolend vaid nähtamatu ja hoomamatu reaalsus, teisel poolaegruumi. Jumal on vaim, nagu ütleb Johannese evangeelium. Aga see jumal on teinud end nähtavaks, kuuldavaks kogetavaks, konkreetses ajas ja ruumis. Ta on sündinud inimesena Naatsareti, Jeesusena juudamaal, Palestiinas, meie ajaarvamise alguses. Sellest sündmusest kõnelevad meile jõulud ja advendiaeg. Ta on teinud seda armastusest meie vastu, et meid enese juurde tuua. Ta on surnud ja üles tõusnud ning miljardit kristlased inimpõlvede jooksul on kogenud, et Jeesus ei ole jäänud ajalukku, vaid elad on meie juures ajastu otsani. Mul on meeles üks eriline hetk, kui mõned nädalad tagasi pühal maal palverännakul olles sammusin koos kaaslastega üles Betlema vanalinna, olles äsja külastanud karjastel väljal kirikut, mis on ehitatud paika, kus ingel kuulutas karjastele Jeesuse sündimisest. Tajudes neid paiku, kus ajatu ja nähtamatu jumal sai väikeseks lapseks ajalikuks nähtavaks. Tajusin erilise selgusega, et ta on teinud seda minu pärast armastusest minu vastu. Et minu teekond läheb talle korda ja ta ootab mind. Mu meeles kordusid Mart Siimanni laulusõnad. Kuidas ma lootuna sinuta peaksin? Kuidas ma käia sinuta, teaksin kuidas ma saaksin päeval ja öösel elada üksinda, vaid kuidas ma võiksin kuhugi jõuda. Kuidas võiks tahta midagi nõuda? Kui sai, viibiks Me seas, kui sai juhiks, kui sai, toetaks, kui sai, tõstaksime pead kui sai külvaks meis head. Elasid meie keskel sammu kõlasid meie keskel, su sammud. Ometi kahtlus närib, Me mõtteid, politsei, tõesti, seal, sina, kes lõpmatu ja nii vägev paigast, kes nihutada, võid mäge hoolitseda tõesti, me seas käisid Medeedel jagasid leiba. Oleme seas siis ka nüüd kaitse ja andesta süüd. Elame tões ja elame vaimus südant, kui juhib ainult see aimus. Et sa võid muuta, et ma võin suuta näidata pimedas tuld. Sinus on lootus isegi kurval säravana mõtte koledal surmal helendav rahu ja rüüst. Sinus on selgus, sinus on kindlus, ainus, mis tõde on see. Sinus on tõotus ja tee. OV Vikstrom, Rootsi religioonisotsioloogia vaimulik räägib oma raamatus, ikoon minu taskus William Vaileri filmist Venhur, mis valmis Ameerika Ühendriikides 59. aastal. Ja selle filmi keskel on vaid mõne minuti pikkune stseen, kus palestiina kuumas päikeses ümbritsevad üht meest absoluutses vaikuses kõrvalseisjad pärani silmi imestunud tähelepanelikud keegi põlvitab. Kuid mees on kaamera poole seljaga, tema nägu ei näidata, talle üksnes vihjatakse. See on Jeesus. Jumal on ja jääb meie jaoks alati saladuseks, haaramatuks mõistetamatuks käsitamatuks. Ka siis, kui ta tuleb meie keskele lapsena nagu jõulusündmuses või palveränduri na eesli seljas, nii nagu selles loos, mida täna kirikutes loetakse esimesel advendipühapäeval. Need on ikkagi vaid põgusad vihjed sellele reaalsusele, mis jääb meie haardeulatusest väljapoole. Ove Vikstrom lõpetab oma raamatu, öeldes nõnda. Välised ilmutused on sama tähtsusetud kui suur eruditsioon või vahe, mõistus. Me näeme poolikult aimamisi. Elu liigub tasapisimäest alla, minu elutee jõuab lõpule. Aina rohkem tunnen ma kaasa neile, kelle intellektuaalne ausus tähendab seda, et nad ei suuda ära tunda oma igatsust kodu järele. Mulle tundub, nagu ma seisaksin Jeesuse selja taga ja vaatleksin kõiki neid, kes on üllatunud tema näoilmest. Mõne aasta pärast pöörata ümber ja vaatab mulle otsa. Elavana ei suudaks ma tema pilku välja kannatada, sest ma sureksin siis rõõmust. Aga praegu ei ole ma selleks veel valmis. Palvetagem. Ajatu, lõputu ja igavene jumal. Sina oled tulnud meie keskele väikeses lapses ja Jeruusalemma kuldväravas sisenemas palverändurid, keda rahvahulgad kuningana tervitasid ka meie elus ilmutad ja näitad sa end ometi vaid aimamisi selja tagant või riivamisi. Õnnista meile neid hetki ka saabuvatel jõuludel ja algaval kiriku aastal, mil eriliselt võime tunda sinu lähedust ja puudutust. Ja luba meil valmistuda selleks hetkeks, mil sa kord ümber pöördud meile otsa vaatad siis astume jäädavasse valgusesse.