Tere hommikust rahulikku ja õnnistatud tee käimist sulle tänaseks päevaks tee käimisest rändamisest, reisimisest, mõtiskleme ka selle nädala hommik. Mees, kellest jutustab Lucca evangeeliumi, 15. peatükk oli reisinud kaugele maale seal oma isa päranduse laiaks löönud ning jäi siis mõttesse ja otsustas. Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle. Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks süütaks. Pea mind nagu üht oma palgalistest ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Ainult iseendasse keskenemisesti oma hinge sügavustes jumala hääle tajumisest ei piisa. Vaja on ka füüsilist teekonda jumala juurde. Nii nagu üksnes kaasinimese ja suhete üle mõtisklemine ei ole piisav, vaja on ka tegelikult tema juurde minna ja teda puudutada. Mitte asjata ei ole usuliste traditsioonide keskmes jumala armuvahendit, sakramendid, mida inimene kõigi meeltega kogeb ja vastu võtab ning mille kaudu jumal äratab ja toidab meis usku. Ja teisalt ei saa ükski kirik usuline traditsioon läbi ilma riituste, pühakodade, jumala teenistuslike vormide, kirikliku kunsti ja muusikat. Ka kõike seda võib vaadata kui omamoodi teekonda jumala juurde isa koju, kes meid on loonud ja kes annab meie olemasolule mõtte, tähenduse ja eesmärgi. Üks reisimise liikon, palverännak. Palverännakutel on Euroopa kultuuris väga pikk ajalugu. Juba antiik ja keskajal kui turismist tänapäevases mõttes ei osanud keegi unistada ning ka suured maadeavastusretked pidid veel oma aega ootama. Käisid tuhanded inimesed sandaalides või paljajalu. Kett käis sadu kilomeetreid, et külastada pühapaiku Roomas, Santiago de Compostelasse Jeruusalemmas või Trondheimis. Palverändurite eesmärk ei olnud uute muljete kogumine või silmaringi laiendamine elamused vaid midagi sootuks muud. Minna oma eksistentsiaalse kodutuse, oma ängistuse ja võõrandumisega, oma koorma ja patuga nendesse paikadesse, mis võivad anda inimelule tähenduse. Stabiilsuse ja keskne. Palverändur usub ja kogeb, et on olemas nähtamatu reaalsus, keda ei piira aeg ega ruum. Kristlikus kõnepruugis jumal kes on end ilmutanud ja tunda andnud, aga konkreetses ajas ja ruumis. Ja seepärast on tähtis minna nendesse paikadesse, kus püha ja igavene ja lõputu on teinud end nähtavaks, kuuldavaks, käegakatsutavaks. Ja mida enam palverändur teadvustab oma elu lühidust ja võimalike elamuste ja kogemuste piiratust. Seda enam saab talle tähtsaks seos paikadega, kus ligipääsetavaks on saanud püha ja igavene kes on tulnud ja tuleb meie keskele. Olin paari nädala eest reisil pühale maale ning külastasin koos palverändurite rühmaga. Jeesuse eluga seotud paiku oli tõepoolest eriline ning vaimulikult inspireeriv kogemus viibida nendes kohtades, kus jumala poeg on sündinud, elanud, õpetanud haigeid terveks, teinud surnuid, ellu äratada, tanud juua vett samast kaevust. Kusse küsis Jeesus juua Samaaria naiselt või kummarduda tema haua karbes. Aga mitte vähem inspireeriv polnud näha neid sadu ja tuhandeid palverändureid, kes tulid maailma eripaigus mitte uusi muljeid ja meelelahutust otsima, vaid jumala pühadust ja ligiolu kogema ning oma elule keskpunkti mõtet ja sihti leidma. Ja kaasteeline, ma soovin ka sinule sel nädalal kirikuaasta viimasel nädalal aega ja õnnistust võtmaks ette teekonda mõnda paika, kus püha on end ilmutanud. Ja kui sul pole võimalik minna Jeruusalemma, siis näiteks ka kodune kirikus. Kümned ja sajad põlvkonnad on kogenud jumala ligiolu, tema rahu, andestust, armastust ja õnnistust ning saanud julgust elada ja surra. Käik sinnagi võib aidata sind oma eluteed mõtestada, tunda, et see ei ole vaid sihitud riivimine vaid palverännak taevase Jeruusalemma poole. Palvetagem. Armuline jumal, ole sina kõigi palveränduritele, kes teadlikult või aimamisi otsivad sinu lähedust, sinu pühadust ja armastust. Lase otsijailenud leida ja võtta vastu igaüks, kes sinu poole ja sinu suunas teel on Pole ka meile armuline. Tänasel päeval.