Hea raadiokuulaja jätkan eile hommikul alustatud mõtiskluste apostliku usutunnistuse esimese õpetuse üle mis kõneleb meile jumalast ja tema loomistööst. Täna peatume usutunnistuse sõnade juures, mina usun jumalasse kui taeva ja maa loojasse. Kristliku usu lähtekohaks ongi loomisusk. Piibel esitab loomist jumala vägeva teona. Vaid sõnaga loob jumal eimillestki mitte ainult midagi, vaid lausa kõik. Antiik-Kreeka mõtlemises Jagnostilistes uskumustes lahutati teineteisest nähtav ja nähtamatu maailm. Taevas oli hea ja täiuslik hinge algkodu. Kuid mais loomine tähendas ka kurjuse tekkimist. Usutunnistus rõhutab aga selgelt, et loomine on jumala heategu kes on loonud nii taeva kui kama. Ehk siis jumala tahte ja sõna läbi looduna. On ka nii-öelda all olev maailm iseenesest ju hea. Tõsise maailm, kus elame, on väga haavatav. Kuri, kes paradiisiaias püüab inimest näilise hea aga enda poole meelitada saavutab selle, et inimese patustamise läbi muutub kogupind tema jalg all Neetuks. Ning jumalanäolisest inimesest saab vennatapja, kes on selleks jäänud senini. Kuid ka vennatapja Kaini järglastena oleme jumala loodud maailmas ometi jätkuvalt tema lapsed, kellele võime öelda isa. Sest jumal on andnud meile maailmas erilise vastutuse, mida keegi tühistanud ei ole. See on kohustus harida ja hoida jumala loodut. Tõsi, langusjärgne inimene, respektiive inimkond on oma ahnuses ja hoolimatuses viinud maailma olukorrani kus paljud teadlased ja putroloogid ei näe enam mingit väljapääsu paratamatust ökoloogilisest katastroofist. Looduse kui elukeskkonna hävides hävib paraku ka inimene ise. Patu läbi rikutud ja vaid ennast selle maailma peremeheks pidav inimene on muutumas iseendale haua kaevaks. Selle kurblooluse taustal on siiski läbi aegade püsinud usk. Et jumal loojana on jätkuvalt oma loodu täieõiguslik peremees egole seda jätnud ainult meeletute inimeste meelevalda. Vastupidi, me kõik oleme viimselt jumala loodu majapidajad, kellel on aruandekohustus mitte ainult teiste inimeste, vaid ka looja enese sees. On öeldud, et me elame otsekui kaheksandal loomispäeval kus inimene on asunud täitma looja poolt talle antud ülesannet. Kui ma tunnistan, et usun jumalasse taeva ja maa loojasse tähendab see usku jumala jätkuvasse juhtimisse inimkonna ajaloos mis näib olevat nagu üks suur draama, lõputu hea ja kurja vaheline võitlus aga samas ka veendumust jumala juhtimisest minu isiklikus elus mille tõttu ma võin teda nimetada isaks oma kõige väeliseks lisaks just apostliku usutunnistuse bioloogiks olev loomisusk annab maailmale ja ka minule kui ühele tibatilluke sele osales sellest kõiksusest hoopis teise igavikuliste tähenduse. Sellepärast ma usungi jumalasse, Kõigeväelise isasse, taeva ja maa loojasse.