Hea raadiokuulaja soovin sulle õnnistatud pühapäeva, kui meie õnnistegija Jeesuse Kristuse ülestõusmise päeva. Kogu eelneva nädala vaatlesime üheskoos paljudele tuttavat teksti apostliku usutunnistust mis võtab kokku kristlikus olemuse ja annab vajaliku raamistiku, mille peale ka tänapäeva sünkratistlikus ja Bloralistlikus maailmas oma elu usku ja usuelu rajada võime. Täna pühapäeval peatume usutunnistuse, lõpusõnade lehk viimsetel ja ka tulevastel asjadel. Mina usun ihu ülestõusmist ja igavest elu. Kristliku ususillakaar on pikk, palju pikem kui meie enda ajalik elukaar. Ometi annab see teadmine, et just usukaar on pikem meile julguse ja kindluse vaadata ka üle aja raja usutunnistus lõpebki otsekui pilguheitmisega üle mais elu piiride. Tänapäeval on küllalt neid inimesi, kes sugugi ei igatse mingit elu veel üles surma ja hauaneile, piisab sellest, mida siin suudetakse saavutada ja omada. Kuigi teatakse, et ega me lahkudes midagi kaasa võtta ei saa. Ja nii jääbki too elukaar paljude jaoks lühikeseks, sageli poolikuks. Ja ometi tekib küsimus, mis saab edasi. Pean tegevvaimulikuna sageli puusärkide ees seisma ja olen olnud mõnigi kord isegi pisut kimbatuses. Et kas kõik see, mida ma antud hetkel kuulutan on tõene, kas selles hetkes ja olukorras, kus ma seisan? Kas jumala sõna, mis meile inimeste kattuvusest räägib maksab ka tolle lahkunu kohta või et kas see, mida ma kuulutan kuidagi ka temast saatjaid puudutab? Tegelikult ükski vaimulik ei saa kedagi mates eeldada et üks saab taevasse ja pärib igavese elu ja teine mitte. Või et kes siis kuuluvad üles äratamisele? Võiks nagu arvata, et see on mõeldud ainult neile, kes on elus olnud usklikud inimesed, see tähendab teadlikult kuulunud Kristusele. Ning kes siis ka tema ülestõusmisest osa saavad ehk nii nagu apostel Paulus ütleb, on Kristuses magama uinunud. Ometi pole ustestamentlik käsitlus ülestõusmisest ja igavesest elust kaugeltki ainult osaline vaid universaalne. See kehtib kõikide inimeste kohta vaatamata sellele, milline on olnud meie usuline suhe. Matteuse evangeeliumi 20 viiendas peatükis on tuntud Jeesuse tähendamissõna viimsest ehk rahvaste kohtust kus räägitakse sellest, et keegi ei jää viimsel päeval kõrvale meie kohta kehtiva jumala otsuse teatavakstegemisel. Igaüks kuulab seal tema kohta langetatud otsuse mis on kas õigeks või hukkamõistev. Ning seda ei saa keegi enam vaidlustada. Õiged ehk õigeks mõistetud, lähevad igavesse ellu millest räägivadki usutunnistuse viimased sõnad teise taga igavesse hukatusse. Jeesus ütleb, kes usub, sellel on igavene elu. Piiblis kasutatakse selle igavese elu puhul erinevaid võrdpilte nagu paradiis, Talle pulmapidu ja nii edasi. Olulisem on aga see, et ülestõusmisest astub kadus asemele kadumatus ja surelikkuse asemele surematus. Et usu asemele, mida me siin maailmas tunnistame, astub nägemine valgest valgesse, sellesse, mida me oleme tohtinud ainult uskuda. Ning poolikuse ebatäiuslikus asemele astub täiuslikkus. Just selle tõttu tohime öelda sedasama, mida me kogu lõppenud nädala jooksul oleme tunnistanud. Mina usun jumalasse, kõigeväelist, Sisasse, taeva ja maa loojasse Jeesusesse Kristusesse, tema ainsasse pojasse meie issandas. Kes on saadud pühast vaimust ilmale tulnud Neitsi Maarjast. Kannatanud Pontius Pilaatus all risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud, surmavalda. Kolmandal päeval üles tõusnud surnuist üles läinud taeva istub jumala kõigeväelise isa paremal käel kus tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Mina usun pühasse vaimustusse üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu. Aamen.