Ja raadiokuulaja. Tänavu möödub 500 aastat reformatsioonist ehk Martin Lutheri algatatud usu uuendusliikumisest mis on jätnud olulise jälje ka meie rahva aja, kultuuri ja kirikulukku. Seetõttu kutsun sind reformatsiooni juubeliaasta küünlakuu esimese täisnädala hommikutundidel pisut mõtisklema. Ühe kristlikus kirikus kasutatava tüviteksti ehk apostliku usutunnistuse üle. Seda teisest sajandist pärit Rooma ristimistunnistusest välja kasvanud kristliku usu formulari käsitleb ühe peatükil oma väikeses katekismuse. Ka Martin Luther. Usutunnistus ei tohiks meie jaoks olla väga võõras tekst sest seda meie esivanemad põlvest põlve leerikoolis pähe õppinud. Seda kuuleme ja loeme kaasa igal jumalateenistusel. Kuid ega me seejuures alati ei hoomagi, kui palju sellesse lühikesse konspektiivsesse teksti tegelikult mahutatud on. Täna ja homme hommikul vaatame selle esimest osa ehk õpetust jumalast ja tema loomistööst. Apostlik usutunnistus algab sõnadega, mina usun. See tähendab, et usku tunnistades me kõneleme alati iseenda nimel sest see on minu isiklik tunnistus ka siis, kui me teeme seda kollektiivselt. Jumalateenistusel või ristimistalitusel olles. Me tunnistame nii üksteisele kui ka endale millel või kellel minu usk tugineb. Mina usun jumalasse, kõigeväelise isasse, taeva ja maa loojasse, kõlab usutunnistuse esimene lause. Just see, et me kasutame oma usku, tunnistades osastava asemel sisseütlevat käänet annab sellele erilise aktsendi. On suur vahe, kas me usume kedagi või kellessegi kas me usume midagi või millessegi. Kui isa ütleb pojale, ma usun sind kinnitab see, et ta respekteerib poja asja antud lubadust mida too võib juba järgmisel hetkel unustada. Kui aga isa ütleb. Ma usun sinusse, on see kinnitus, et ta usaldab oma poega ja on temas kindel ka siis, kui tooma lubadustest sugugi alati kinni ei pea. Ka jumala inimese suhet võime võrrelda nagu isa ja poja suhet. Enne, kui poeg hakkab oma isa usaldama, peab ta kogema, et isa usaldab teda. Kui ma ütlen, et ma usun jumalasse kõigeväelise Sisasse tunnistama sellega, et jumal eksisteerib sõltumata minust ja ammu enne mind. Ja tema on juba uskunud minusse. Ometi on minu isiklik usk selle juures siiski vajalik sest see on nagu kanal, mille kaudu ma ühinen läbi aastatuhandete piiblis ilmutatud usuga. Usukeel on kujundite keel. Jumalast saame rääkida vaid seda, mida ta ise on meile ilmutanud. Ilmutus sõnaga väljendatav sümbolite abil. Meie sõnad ei suuda jumala olemust iialgi lõpuni kirjeldada. Võrdpilt jumalast kui isast aga rõhutab ennekõike tema armastavat suhtumist oma loodud inimesse. Selles on ristiusu ainulaadsus kõigi teiste religioonide suhtes. Usutunnistus ütleb meile, et jumal ei ole ääretus kauguses tähtede taga trooni majesteet vaid ta on nagu hooliv ja armastav isa oma pere keskel. Ja see isa on kõigeväeline. Usutunnistuses kasutatav ladinakeelne sõna omni potentsile tähendab kõikvõimast kõike suutvat, kelle eest me ei saa midagi peita. Ja mis veel olulisem, keegi ei saa meile kurja teha, ilma et jumala isa pilk seda ei märkaks. Just sellepärast ma usungi jumalasse kui kõigeväelise isasse.