Hea raadiokuulaja. Täna hommikul jätkame apostliku usutunnistuse käsitlemist vaadeldes selle teist osa, mis viib meid kristliku usu tuumani. Seal kõneldakse meile Jeesusest, tema sünnist, kannatusest, surmast, ülestõusmisest ja taevaminemisest ning taastuleku tõotusest. Martin Luther on oma väikeses kategismuses pealkirjastanud selle osa kui õpetus lunastusest. See osa usutunnistusest algab sõnadega. Mina usun Jeesusesse Kristusesse jumala ainsasse pojasse. Meie issandas. Paljude jaoks kauge ja abstraktne jumal, kes meid inimese oma näo järgi on loonud saab just Jeesuse Kristuse isikus meile tõeliselt mõistetavaks ja lähedaseks. Seisneb selles, et jumal inimeseks saades sai kõiges meie sarnaseks. Teeniva sulase koju võttes alandas ta ennast häbistama ristisurmani sest ainult nii oli võimalik patu ja surma vangistuses olijad lahti päästa, vabaks osta. Tõsi, Jeesusele kui kord elanud ajaloolisele isikule omistatakse suurt tähelepanu ka väljaspool kristlikku kirikut ja selle õpetuse aluseks olevat usutunnistust. Näiteks juutide jaoks on ta rabi seadus õpetaja muhameedlaste prohvet filosoofidele müstik, moraaliõpetaja või usuline geenius. Ühtede jaoks on ta ennekõike vapper kangelane ja sotsiaalrevolutsionäär teistele poeetiline looduslaps ja nii edasi ja nii edasi. Maailmas on ikka esile kerkinud ka neid, kes peavad ennast ise või keda peetakse Kristuse taaskehastuseks. Aga nii nagu inimkonna mõtlemist kujundanud vaimusuurusi nii ka seda maailma hukatuse poole tõukavaid valitsejaid on ikka ja jälle esile kerkinud. Usutunnistus rõhutab, et Kristus on korra ja kõikideks aegadeks ilmunud. See tähendab isand üle kõigi võimu ja vaimusuuruste kes ainsana on suutnud seda, milleks ükski selle maailma valitseja võimeline ei ole. Martin Luther ütleb selle kohta apostliku usutunnistuse teise osa seletuses. Nii. Jeesus Kristus on lunastanud minu kadunud ja hukka mõistetud inimese. Ning on päästnud ja lunastanud kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast. Ei, mitte kullaga hõbedaga, vaid oma püha kalli verega ning oma süütu kannatamise ja surmaga. Et ma oleksin tema oma, elaksin tema riigis tema alamana. Nimi Jeesus, mis oli talle pandud juba enne sündimist, tähendabki. Jumal päästab. Kreekapärane nimi. Kristus, mille heebrea vasteks on messias tähendab võitud ehk kuningat. Esimesed kristlased nägid uskusid Jeesuses vana testamendi, tõotuste peituva ootuse täitumist. Algkogudus pidas end selle tõotuse pärijaks uueks Iisraeliks. Ristil meie surres nähtavaks saanud Jeesuse kuninglikus teostub maailmas kiriku kuulutuse läbi küll juba praegu kuid saab kõigile nähtavaks alles aegade lõpul. Kuna lunastus tähendab orja vabaks ostmist siis Jeesus omaks ehk järelkäijaks saamine tähendab meie jaoks mis tahes orjuse vormist vabanemist. Usk Jeesuse jumaliku sesse on meie jaoks ainus garantii. Et jumal on juba Kristusest lepitanud maailma, kuhu minagi kuulun iseendaga. Ja seepärast ma usungi Jeesusesse Kristusesse kui jumala ainsasse pojasse. Meie issandas.